Eesti Rootsi ajal 17. saj (7)

§21. Rootsi võimu kehtestamine kogu Eesti alal
Halduskorraldus
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel. Põhja-Eesti neli maakonda moodustasid Eestimaa kubermangu. Lõuna-Eesti ning Põhja-Läti moodustasid Liivimaa kubermangu, keskuseks Riia. Saaremaa kuulus vormiliselt Liivimaa kubermangu. Seal oli oma asehaldur , rüütelkond, kirikuvalitsus, erinev maksusüsteem.
Kõrgeimaks valitsusametnikuks oli kuninga poolt määratud kindralkuberner . Nad kamandasid sõjaväge, nimetasid ametisse ja kontrollisid riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus. Nad kandsid hoolt ka avaliku korra eest.
Rüütelkonnad.
Võimu omasid ka siinsed rüütelkonnad ja linnavalitsused. Eestimaa rüütelkonna kõrvale kujunes ka Liivimaa rüütelkond. Rüütelkonna liikmed käisid koos maapäevadel, mis toimusid iga 3 aasta tagant. Maapäevade vaheaegadel ajasid rüütelkonna asju 12 maanõunikku. Igapäevaste jooksvate küsimuste lahendamine langes rüütelkonna pealiku õlule.
Kohtuvõim
Avaliku korra tagamiseks seati Eestimaal ametisse adrakohtunikud , Liivimaal sillakohtunikud. Nende ülesandeks oli hoolitseda pagenud talupoegade kinnivõtmise ja tagasisaatmise eest, uurida väiksemaid kuritegusid ning süüdlasi karistada . Maakonna tasandil tegutsesid Eesti- ja Saaremaal meeskohtud, Liivimaal maakohtud , mis arutasid talupoegade süüasju. Raskemad kuriteod lahendati Eestimaa Ülemmaakohtus ning Liivimaa Õuekohtus. Kohtute otsuste peale võis edasi kaevata kuni Rootsi kuningani, kelle sõna jäi alati lõplikuks.
Rootsi riigivõim ja balti aadel .
Siinse aadli ja linnade eesõigused säilitati. 1629 ametisse seatud kindralkuberner Johan Skytte sai kuningalt ülesandeks Liivimaa kiire rootsistamise. Alanud tegevus katkes kuninga surmaga. Rootsi kõrgaadel, kes omandas Eesti- ja Liivimaal rohkesti maad, oli huvitatud balti privileegide säilitamisest ja suurendamisest. Ka Liivimaa aadel ja linnad saavutasid samasugused õigused nagu eestimaalased. Selline olukord kehtis kuni Karl XI valitsema asumiseni.
Rahvastik .
Suur osa põllumaast oli seisnud aastakümneid harimata ning võsastunud. Rahvaarv oli katastroofiliselt kahanenud. Talurahva arvu hinnati vähem kui 100 000-le. Kõige raskemalt olid kannatanud tihedamalt asustatud ja jõukamad alad. Järvamaal seisid tühjalt 90% taludest. Ka Tallinn, Viljandi ja Lääne-Tartumaa olid laastatud. 1630. aastatel hakati talumaad uuesti kasutusele võtma. Vähemviljakatest piirkondadest liikus talupoegi laastatud viljakamatele aladele . Valiti soodsamaid põllumaid ja inimlikumaid mõisnikke. Oluline osa saarlastest suundus mandrile.
Eestisse saabus ka teiste rahvaste esindajaid. Kõige rohkem asus siia vene talupoegi, aga ka soomlasi , lätlasi. Vähem oli sakslasi, leedulasi, rootslasi, hollandlasi, šotlasi. Sisserändajad võtsid omaks kohaliku keele ja kombed.
Pärast sõdade lõppu kasvas eestlaste arv suhteliselt kiiresti. Soodsad olud tagasid suure sündimuse. 1695. aastaks olevat Eestis veidi üle 350 000 inimese.
Rootsi-Vene sõda.
Kuigi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa olid Rootsi kuningriigi sõjasaak, ei rahuldanud see Venemaad, Poolat ega Taanit. Karl X tegi mitmeid sõjakäike ning Läänemeri oli muutumas Rootsi sisemereks.
1655 sügisel alustasid venelased laiaulatuslikke ettevalmistusi Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa ründamiseks. Tsaar alustas 1656 suvel sõda. Riia ei alistunud. Suurimaks võiduks jäi Tartu vallutamine . 1658 tehti vaherahu . 1661 sõlmiti Kärdes lõplik rahu. Venelastel tuli loobuda oma vallutustest Eesti- ja Liivimaal.
§22-23. Kuningavõimu tugenemine. Eluolu Rootsi ajal
Reduktsioon
1660. sai Rootsi troonile 4-aastane Karl XI. Saanud vanemaks , alustas ta riigimaade tagasivõtmist (reduktsiooni). Seda otsustati laiendada ka Eesti- ja Liivimaale. See tekitas balti aadlis tugevat vastuseisu . 1682 anti kõik volitused reduktsiooni teostamiseks kuningale , siis oli juba raskem sellele vastu seista. Üldiselt loeti reduktsiooni alla kuuluvaiks vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisaid. Kuna aga siinne aadel oli agaralt selle vastu, siis hakati nõudma ka teisi mõisaid, mis olid enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud. Liivimaal langes reduktsiooni alla 4/5 mõisatest, Eestimaal 54%. Tagasivõetud mõisad anti rendile nende endistele valdajaile. Riigitulud kasvasid silmapaistvalt. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduse üle.
Ümberkorraldused Liivimaal.
Reduktsioon tekitas mõisnike seas pahameelt Rootsi riigivõimu vastu. Aadlikud kutsusid üles ignoreerima kuninga korraldusi. Aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul . 1694 süüdistati Patkulit kuninga solvamises. Ta mõisteti surma, kuid tal õnnestus põgeneda. Kohaliku aadli murdmiseks määras kuningas Liivimaa kindralkuberneriks Jacob Johan Hastferi. Kuningas saatis laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna maapäevad kindralkuberneri kontrollile . Aadli omavalitsus Liivimaal praktiliselt kaotati. 1694 hakkas Liivimaal kehtima uus haldusjaotus , millega püüti maakonnapiirid kokku viia Eesti-Läti rahvuspiiriga.
Talurahva olukord
Säilitati talupoegade sunnismaisus . 1645 fikseeriti sunnismaisus ja pärisorjus Põhja-Eestis. Mõisapõldude suurenemisega kasvasid talupoegade teokoormised . Seega talurahva olukord pigem halvenes. Suur osa mõisatest läks riigi kätte, seega mõisnike võim talupoegade üle kitsenes märgatavalt. Talupoegadele teatati, et nüüd on nad üksnes kuninga alamad . Reduktsiooniga kaasnes põhjalik maade hindamine ja kaardistamine. Seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Politseilisi ülesandeid asusid täitma kreisifoogtid. Talupoegadele anti võimalus kaevata mõisarentnike peale , kui need rikkusid kehtestatud seadusi.
Mõisnikud
Mõisnikkond jäi valdavalt sakslasteks. Aadelkonda iseloomustas kõrk ja uhke seisuslikkus. Sagedased olid tülid linnakodanikega, kui need suvatsesid uhkemat riietust kanda või kallima tõllaga sõita. Püüti ette kirjutada, milliseid rõivaid tohib üks või teine seisus kanda, milliseid sööke ja jooke külalistele pakkuda.
Põllumajandus
Mõisate arv Eestis ulatus 17. sajandi lõpuks üle 1000. Rõhku pandi teravilja kasvatamisele. Eesti oli põhjapoolseim maa, mis suutis vilja välja vedada. Kõige enam kasvatati rukist . Tööloomadena kasutati valdavalt härgi. Lehmi peeti vähe. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Viljasaaks olenes väetamisest. Talupõldudel oli saagikus suurem kui mõisates. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmeteol tuli talust nädalaks saata 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaariga. Talupoegi sunniti veel abiteole. Talviseks kohustuseks oli osalemine mõisavooris, mis tähendas viljavedu ühest linnast teise. Eestimaa veed olid kalarohked, suurt saaki püüti Peipsi järvest.
Linnad ja kaubandus
Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimaluse ainult sadamalinnadele. See tähendas majanduslikku õitsengut Narvale ning Tallinnale. Ebasoodsaks kujunes Tartu seisund. Riigivõim hakkas üha rohkem tegema ettekirjutusi linnadele. Tallinn säilitas oma iseseisvuse. Tuntava languse osaliseks oli saanud Viljandi linnaline ilme ja õiguslik seisund.
Lääne-Euroopa majanduse elavnemine tõi kaasa suurema vajduse mitmete toiduainete ja laevaehitusmaterjalide järele. Neid vajadusi sai rahuldada Eesti sadmate kaudu. Kõrgelt hinnati siinset teravilja. Baltimaid nimetati Rootsi riigi viljaaidaks. Teiseks tähtsaks veetavaks kaubaks oli lina, veel veeti välja Vene päritolu kanepit . Eksporditi veel tõrva, mastipuid, planke, laudu. Vähenes karusnahkade tähtsus, aga kasvas jalanõude valmistamiseks vajaliku juhtnaha väljavedu. Sisseveos oli tähtsaim sool, mille peamiseks laopaigaks jäi Tallinn, kust seda veeti edasi Soome ja Venemaale. Linnades olid tähtsal kohal kindlale alale spetsialiseerunud poodnikud. Kõige laiem ostjaskond oli talurahvakaupmeestel. Linnades domineeris saksa kaupmeeskond. Tähelepanuväärselt võib esile tõsta Tartu eesti kaupmehe Pulli Hansu arvamise linna kodanikuks ja Suurgildi liikmeks.
Käsitööndus
Oluliseks tegevusalaks kaubanduse kõrvalt jäi käsitöö. Meistrite , sellide, õpipoiste suhted olid täpselt paika pandud. Tsunftikord muutus rangemaks. Uue tsunfti moodustamiseks oli tarvus vähemalt kolme vastava eriala meistri olemasolu. 1675 kaotati Tallinnas Oleviste gild. Sakslased võitlesid oma juhtpositsiooni eest, kuigi jäid linnade elanikkonnas selgesse vähemusse. Käsitööndusliku tootmise teiseks vormiks olid manufaktuurid- suurettevõtted, kus käis tootmine käsitöö abil. Manufaktuurtootmise põhikskuseks oli Narva. Seal olid ettevõtted, mis töötlesid Venemaalt toodud lina ja kanepit Lääne-Euroopasse veoks.
1695.-1697. aasta näljahäda.
Teadaolevalt Eesti kõige suurem näljahäda ehk nn Suur nälg. juba 1694 oli ilmastik viljakasvuks ebasoodne. Järgmisel aastal sadas suvi läbi külma vihma, seega ei saanud teha heina ning rukis ei valminud. 1696 aasta kevad oli väga külm ning suvel sadas taas vihma. Juba kevadel hakkasid talupojad nälga surema. 1697. kevadel sulas lume alt välja palju laipu. Talurahvas tungles linnadesse, kuid ka seal varitses näljasurm. Sel ajal, kui inimesed surid nälga, veeti siit vilja välja Rootsi ja Soome, mõisnikud ja kaupmehed said müügist tohutut kasu. Nälga suri umbes 75 000 inimest, u 20% rahvastikust. Enamik maeti juhuslikku kohta, sageli ühishaudadesse.
§ 24-25. Vaimuelu Rootsi ajal.
Luteri kirik Eestis.
Liivi sõda oli viinud kiriku haletsusväärsesse seisundisse: kirikuhooned olid purustatud ja rüüstatud. Talurahva hulgas hakkasid levima jälle muinasusu kombed. Loobuti ristimisest, surnud maeti vanadesse kalmetesse.
Rootsi aja tegusaimaks piiskopiks sai Joachim Jhering, kes suutis oma ametiajal luteri kiriku Eestimaal kindlale alusele seada.
Liivimaal takistas luteri kiriku tegevust katoliku Poola ülemvõim. Liivimaal loodi luterlik kirikuvalitsus – konsistoorium. Eesotsas seisis kindralsuperintendent. Nimekaimaks kindralsuperintendendiks sai Johann Fischer. Ta edendas kooliharidust, rahvakirjanduse väljaandmist ning kindlustas Liivimaa kiriklikku organisatsiooni.
Rootsi võimu kehtestamine Eesti aladel langes kokku Kolmekümneaastase sõjaga. Et Rootsist kujunes peamine protestantismi tugijõud, oli luteri kirku toetamine osa Rootsi poliitikast.
Siinne luteri kirik proovis vastu seista Saksamaalt jõudtvate uute usuvoolude levikule. Luteri usk muutus valitsevaks usuks Eestis. Hävinenud kirikud ehitati üles, pastorite haridustase paranes . Ametisse seati vöörmündrid, kes tegelesid koguduste majandusasjadega.
Võitlus väärusuga.
Pidades rahva uskumisi ebausuks, hävitasid pastorid mitmeid ohverdamispaiku. 1642 toimus Pühajõe mäss. Talupoegade pühaks peetud Võhandu jõele ehitas kohalik mõisnik vesiveski, mis olevat jõge rüvetanud. Sellest tekkisid rahutused ning talupojad hävitasid nii veski kui tammi .
Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Kõigepealt rakendati kaebealuse suhtes „veeproovi”. Usuti , et süütu vajub vees põhja, nõid jääb pinnale. Levinud karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus viidi Eestis täide 1699. aastal.
Rahvahariduse edendamine
Peeti tähtsaks kirjaoskuse levitamist. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis enda peale Bengt Gottfried Forselius . Ta oli sündinud Harjumaal Harju-Madise kihelkonnas rootsi pastori peres. Ta valdas hästi ka saksa ja eesti keelt. Ta õppis Tallinna gümnaasiumis ja veidi Saksamaal ülikoolis.
1684 asutati Piiskopimõisa seminar kolmeistrite ja köstrite ettevalmistamiseks. Ainsaks õpetajaks oli Forselius. Õpiaeg kestis 2 aastat. Peamine rõhk oli usuõpetusel ning lugemisel. Forselius juurutas uue meetodi lugemisoskuse kiireks omandamiseks – üks poiss luges valjusti ette ning teised jälgisid teksti vaikselt .
Mõisnikud hakkasid levitame jutte koolide kahjulikkusest. Vastuseisu murdmiseks võttis Forselius ette reisi Stockholmi koos kahe parima õpilasega – Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga.
1688 sõitis Forselius taas Stockholmi ning ta määrati talurahvakoolide inspektoriks. Tagasiteel ta hukkus sügistormis ning koolmeistrite seminar lõpetas tegevuse.
1687 otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peab ehitama kooli. Koolide kõrval oli tähtis osa ka koduõpetusel. Rootsi aja lõpuks oli eestlaste haridustase märkimisväärselt kõrge.
Eestikeelne kirjasõna.
Oluline tähtsus oli piibli tõlkimisel rahvuskeelde. See nõudis tõlkijatelt eesti keele valdamist, kuid ka paljude uute sõnade tuletamist ja loomist. Esimesed trükised olid suvalise kirjapildiga. 1637 koostas toomkiriku õpetaja Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Ta kasutas ohtralt võõrtähti.
Kirjaviisi üle vaieldi piiblikonverentsidel. 1693 avaldas Johan Hornung ladinakeelse eesti keele grammatika.
Suutmatus kirjaviisi üle kokkuleppele jõuda oli peamine põhjus, miks piibel tervikuna Rootsi ajal eesti keeles ei ilmunud. 1686 suutis Kambja pastor Andreas Virginius ja tema poeg Adrian välja anda lõunaeestikeelse Uue Testamendi.
Rootsi aja trükised olid valdavalt vaimuliku sisuga. Trükiti eestikeelseid kirikulaule.
Vaimulike lauludega sai alguse ka ilmalik eestikeelne luule. Tuntuim eestikeelse juhuluuletaja on Kadrina pastor ja Tallinna gümnaasiumi professor Reiner Brockmann.
Lõunaeestikeelseid raamatuid trükiti Riias ja põhjaeestikeelseid Tallinnas. Rootsi aja lõppu jääb Eesti ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht.
Gümnaasiumid ja Tartu ülikool
Liivimaa haridusolude korraldamisel oli tähtis osa kubermangu esimesel kindralkuberneril Johan Skyttel. Tema eestvõttel loodi 1630. aastal Tartus Akadeemiline gümnaasium. 1631 avati gümnaasium Tallinnas ja Riias. 15. okt 1632 avati ülikool, mida hakati nimetama Academia Gustavianaks. Tartu ülikoolis oli 4 teaduskonda : filosoofia-, usu-, õigus-, ja arstiteaduskond. Õpiaeg oli keskmiselt 9 aastat. Õppetöö põhilisteks vormideks olid loengud ja dispuudid. Ülikoolis õppis hulgaliselt rootslasi, soomlasi ja sakslasi. Teada on ka üks eesti rahvusest üliõpilane, Johannes Freyer Tallinnast.
Ülikool tegutses kuni linna vallutamiseni 1656. aastal. See taasavati 1690. aastal. 1699 kolis ülikool Pärnusse.
Kujutav kunst ja arhitektuur
Väljendusrikaste vormidega töid tegid puunikerdajad, neist kõige kuulsam oli Christian Ackermann.
Kiviraidurid tegelesid hoonete dekoreerimisega ning hauamonumentide valmistamisega (rõngasristid).
Levisid baroksed seina- ja laemaalingud. Ehitustegevus oli mahukam Narvas, Tartus ja Pärnus. Kõige rohkem säilitas keskaegset väljanägemist Tallinn.
Arhitektuuris sai valdavaks barokk. Kõrgemad ehitised said endale tornikiivrid.
Alustati uut tüüpi kaitseehitiste – bastionide – püstitamist. Need olid viisnurksed mullast kuhjatud astangulised kindlustused. Kõige rohkem plaaniti neid rajada Tallinna ümber. 11-st plaanitust ehitati valmis 3.
Talupojakultuur
Eestlaste peatoiduks oli rukkileib ning kala. Kõige rikkam oli laud pulmade ajal ning ka jõulude ajal. Igapäevase kalja ja mõdu kõrval pruugiti pulmades õlut ja viina . Viina ja õlle turustamiseks hakkasid mõisnikud rajama kõrtse, nendes käimine muutus väga populaarseks.
Põhiliseks elamutüübiks oli rehielamu . Rehituba oli kõigist külgedest piiratud kõrvalruumidega ning seega täiesti pime.
Talurahva riietuseks oli pikitriibuline seelik, pottmüts, mutumüts, plisseeritud seelik, põlvpüksid jne.
Talurahvakultuuri juurde kuulus lahutamatult torupill .