Viljandi skulptuurid ja mälestusmärgid (0)

Viljandimaa represseeritute monument
Endise Viljandi mõisa härrastemaja esises pargis avati 14. juunil 1991, kui möödus 50 aastat esimesest massiküüditamisest Eestimaal, mälestusmärk kõigile Viljandimaalt Nõukogude okupatsioonivõimude poolt represseeritutele. Kavandi autoriks on kunstnik Aate-Heli Õun. Monumendi asukoht valiti just selle põhjusega, et endises Viljandi mõisa härrastemajas asus Nõukogude ajal miilits ja julgeolekuorganid, kes olid repressioonide elluviijateks. Selles hoones algas paljude kannatanute teekond Siberi vangilaagrisse.
Kindral Laidoneri mälestussammas
Kindral Johan Laidoneri monument, Viljandi lauluväljaku kõrval on püstitatud Viljandimaal Viiratsi vallas, Raba talus sündinud ja elanud kindral Johan Laidoneri auks. Kaitseväe ülemjuhataja Johan Laidoner jättis Eesti ajalukku jälje mitte ainult andeka sõjamehena, vaid ka rahuaegse poliitikuna nii kodumaal kui väljaspool seda. Pronkskuju autoriks on Terje Ojaver.
Kindral Laidoneri plats
1933. aastani oli Kindral Laidoneri platsil turg, mis kolis üle tema praegusele asukohale. Vabanenud väljak, kuhu juba 1904 . aastal oli istutatud 4 tamme, kujundati pargiks. Pargi keskele purskkaevu paigutati August Vommi poolt modelleeritud “Poiss kalaga”. Kindral Laidoneri nime sai endine Suurturg 1934. aastal.
Skulptuur “ Jooksja ”
Viljandis , Ranna puiestee ääres, skulptoriks Riho Kuld , arhitektiks Ülo Stöör. Monument avati 1990. aastal ümber Viljandi järve jooksu auks. 1928. aastal alguse saanud jooksuvõistlusest on kujunenud iga-aastane traditsioon, kus osalejaid üle Eesti ja kaugemaltki. 1. mail toimuva üle 1000 jooksjaga suurvõistluse rada kulgeb ümber Viljandi järve ja on ca 12 km pikk. Skulpuur “Jooksja” kujutab Hubert Pärnakivi, kes on võitnud jooksu 11 korda järjest. Järvejooksu võitjate kompleksi (kavandanud Aate-Heli Õun) kuuluvad ka graniitplaatidest sambad võitjate nimede- ja aastaarvudega.
Johann Köleri monument
Johann Köleri monument paigaldati Linnaväljakule 1976.a mil tähistati rahvusliku maalikunsti rajaja 150. sünniaastapäeva. Johann Köler sündis Viljandimaal, Suure-Jaani kihelkonnas. Õppis Kunstiakadeemias maalikunsti. Tegi täiendusreise läbi Saksamaa, Hollandi ja Belgia Pariisi. 1858. aastal siirdus Rooma ja tegeles seal maalimisega ja esines oma töödega. Mälestussamba valmistas skulptor Edgar Viies, arhitektiks oli Rein Luup
Carl Robert Jakobsoni monument
Carl Robert Jakobsoni monument, Tartu ja Lossi tänava nurgal asuvas pargis
Kuju püstitati 1998. aastal ärkamisaegse poliitiku ja Viljandimaa ajalehe “Sakala” asutaja 157. sünniaastapäevaks. Carl Robert Jakobson oli ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. 1881. aastal valiti ta Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks. Carl Robert Jakobsoni poolt asutatud “Sakala” ajalehel oli aastail 1878-1882 900 kirjasaatjat ning üle 4500 tellija. Skulptuuri kujuriks on Mati Karmin.
Martin Kleini monument
asub Viljandi spordihoone ees. Eesti spordiajaloo kuulsamaid mehi, esimene olümpiamedalist Martin Klein on pärit Viljandimaalt. Stocholmi olümpial maadles ta soomlase Alpo Asikaineni vastu maailma maadlusajaloo pikima matŝi, mis kestis 11 tundi ja 40 minutit ning saavutas võidu. Kahjuks pidi ta leppima hõbemedaliga, seast peale nii pikka maadlust finaaliks jaksu ei jätkunud. Martin Klein suri 11. veebruaril 1947. aastal.
Kapten Anton Irve mälestusmärk
Viljandi Pauluse kiriku juures
Viljandi Pauluse kiriku juures nn Kirikumäel asub mälestuskivi Eesti Vabadussõjas langenud sõjamehele kapten Anton Irvele. A.Irv langes 27. aprillil 1919 Lätimaal, olles tollal Eesti Soomusrongide Divisjoni ülem. Temale kui Viljandimaalt pärit mehele püstitati 6. augustil 1933 Kirikumäele mälestussammas, mis Nõukogude okupatsioonivõimude poolt hävitati. Viljandi muinsuskaitsjate poolt paigaldati 29. aprillil 1989. aastal samale kohale mälestuskivi.
Viljandi saksa sõdurite kalmistu ,
Riia maantee kalmistu taga
Kalmistu on rajatud Teise maailmasõja ajal. Siia maeti esimesed lahinguis langenud saksa sõdurid juba 1941. aasta suvel. 1944.a. sügisel hävitasid Nõukogude okupatsioonivõimud kõik hauatähised. Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu organiseerimisel taastati kalmistu 1991-1993.a.