Julius Kuperjanov (1)

Viljandi Kaare Kool
Julius Kuperjanov
Referaat
Koostas: Ardo Tammoja
Viljandi 2009
Sisukord
Kasutatud kirjanuds
- ...................2
Julius Kuperjanov
............................3
Sõjamehekarjäär..................... 3 - 4
Teenistuskäik..................... 5
Teenetemärgid....................... 5
Kui Kuperjanov tuli................ 5 - 8
Abikaasa saatus............................ 8
Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine .......................... 9
Paju lahingu mälestuse jäädvustamine............................. 9 - 10
Põrandaalune Tartumaa kaitseliit ....................................... 10 - 11
Kuperjanovi partisanide pataljon ................................... 11 - 14
Kuperjanovi viimane lahing............................................... 14 - 15
Kasutatud kirjanuds
- internet

Julius Kuperjanov

Sündis 11. oktoobril 1894 Venemaal Pihkva kubermangus.
Õppis Tartu õpetajate seminaris ja Peterburi lipnike koolis.
Töötas Kambja koolis õpetajana.
1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke.
Võitles Esimeses maailmasõjas.
Vabadussõja alguses moodustas partisanisalga.
14. jaanuaril 1919 juhtis Tartu vallutamist.
31. jaanuaril 1919 sai Paju lahingus surmavalt haavata .
Suri 2. veebruaril 1919 Tartus.

Sõjamehekarjäär

1915. aasta veebruaris, mobiliseeriti Kuperjanov Vene armeesse ja paisati Esimese maailmasõja keerisesse. Pärast riviõppust Novgorodi tagavarapataljonis saadeti Kuperjanov sama aasta kevadel Petrogradi lipnikkude kooli, mille lõpetamise järel määrati 5. Kiievi grenaderipolku, mis asus Austria rindel Karpaatides. Sõjamehe ränk elukutse oli Kuperjanovile meelepärane. Temas avaldus kiire otsustusvõimega, julge ning suure organiseerimisvõimega eeskujulik ohvitser . Kangelaslikkuseni küündiva surmapõlgusega viis ta oma alluvad lahingutes võidult võidule. Luurekäikudel ei leidunud temale võrdset ja ta pälvis kiiresti ülemuste tähelepanu. Päevakäskudes jagati talle ohtralt kiitust, esitati autasude saamiseks ja määrati polgu luurekomando ülemaks. Ta hindas kõrgelt oma lahingukaaslasi, kellega jagas kõike: elas nende keskel, sõi koos nendega sõduritoitu, magas kõrvuti kaevikuporis ning viis vajadusel mehed välkkiirelt lahingusse või luureretkele.
Kuperjanov oli tunnustatud autoriteet – sõdurid alistusid ainsa viipe peale tema tahtele ning järgnesid talle tihedamagi kuulirahe alla. Vapruse eest lahingutes austerlaste vastu autasustati Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Teda autasustati Anna ordeni II, III ja IV, Stanislavi ordeni II ja III ning Vladimiri ordeni IV järguga. Samuti Georgi risti IV järguga.
19. juulil 1917 sai Kuperjanov ühe luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse. Samal ajal hakati Eestimaal asutama eesti polke ja Kuperjanovil tekkis kange soov sinna pääseda. Haavade paranemine kestis aga pikki kuid ja alles detsembri algul avanes tal võimalus asuda teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni. Pataljonis olid võimu võtmas enamlikud meeleolud ja Kuperjanovil, kui pataljoniülema abil, tuli maksma panna kogu oma energia, et saavutada pataljoni sõdurite hulgas suur populaarsus. Teda kuulati meelsamini, kui enamlikke kihutuskõnelejaid. Enamlastest komissarid saatsid Petrogradi telegramme palvega – aetagu see kontrrevolutsiooniline pataljon laiali.
Saksa okupatsiooni tulekuga lõppes eesti väeosade moodustamine. Sakslased korjasid Tartu pataljonilt ära relvad ja saatsid pataljoni laiali. Kõik ohvitserid vangistati, nende hulgas ka Kuperjanov, ning saadeti jalgsimarsil Riia poole. Valgas õnnestus Kuperjanovil, vaatamata sakslaste tugevale valvele, põgeneda ja pöörduda tagasi Tartusse . Varjates end Lalli isatalus, hakkas Kuperjanov täie innuga organiseerima Tartumaal põrandaalust partisanisalka. Käies külast külla ja talust tallu, värbas ta ustavaid kaasalööjaid, kes olid vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Ülesanne oli küllalt ohtlik, kuna saksalsed jälgisid ja hoidsid eestlastel teravalt silma peal, ähvardades igasuguse ürituse organiseerijaid välikohtuga, sunnitööle saatmisega või surmanuhtlusega.
1918. aaasta juuliks olid Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud , kes Saksa vägede lahkudes pidid otsekohe asuma võimu üle võtma. Vabadussõja ajal organiseeris Kuperjanov Lõuna-Eestis enamlaste vastu partisanisõda ning saavutas rahva seas suure poolehoiu.
Kuperjanov suri Paju lahingus saadud haavadesse. Tema formeeritud Tartu kaitsepataljon (ka partisanide pataljon) nimetati ümber Kuperjanovi partisanide pataljoniks ning see tegutseb Eesti Kaitseväe koosseisus ka tänapäeval Võru linnas, kandes nime Kuperjanovi jalaväepataljon.
Julius Kuperjanov kuulub Eesti 20. sajandi suurkujude hulka.

Teenistuskäik

• 
  1914 koolmeister Kambjas
  
• 1915. aasta veebruaris mobiliseeriti Vene sõjaväkke, võitles Esimeses maailmasõjas 5. Kiievi grenaderipolgu koosseisus Austria rindel Karpaatides
  
• 19. juulil 1917 sai luurekäigu ajal mõlemast jalast raskelt haavata ja ta evakueeriti Moskvasse
  
• 1917. aasta detsembris asus teenistusse Tartu Eesti tagavarapataljoni
  
• 20. veebruaril 1918 juhtis Tartus võimu ülevõtmist enamlastelt
  
• Saksa okupatsiooni ajal organiseeris Lõuna-Eestis põrandaalust Omakaitset
  
• 1918. aasta juuliks töötas ta välja üle-eestilise mobilisatsiooni kava
  
• 23. detsembril 1918 sai Kuperjanov Eesti 2. Diviisi ülemalt kolonel Ernst Limbergilt nõusoleku erilise partisaniüksuse moodustamiseks.
  
• 14. jaanuaril 1919 vallutasid Julius Kuperjanovi partisanide pataljon ja soomusrongid kaptenite Karl Partsi ja Anton Irve juhtimisel Tartu.
  
• 31. jaanuaril 1919 sai Julius Kuperjanov Paju lahingus surmavalt haavata.
  

Teenetemärgid

Vabadusrist
I/2
II/2
II/3

• Anna ordeni II, III ja IV järgu autäht
  
• Stanislavi ordeni II ja III järgu autäht
  
• Vladimiri ordeni IV järgu autäht
  
• Georgi IV järgu rist
  
• Vabadusristi I/2, II/2, II/3
  

Julius Kuperjanovi nime kannavad tänavad Tartus, Valgas ja Põltsamaal.
Kui Kuperjanov tuli
Imelik, see oli kõigest 87 aastat tagasi, kui Julius Kuperjanov oma pataljoniga Puurmanist Tartu peale tungis. Eestis elab terve hulk inimesi, kes olid sel päeval juba olemas, muist peaaegu kaelakandjadki. Ometi tundub, nagu oleks tegu mingi ennemuistse kangelasajaga.
Vist seetõttu, et vahepeale mahub nii palju.
Tähtsam kui 12. jaanuari sündmused oli see, mis juhtus paar päeva hiljem. 14. jaanuari varahommikul pidasid Eesti soomusrongid nr 1 ja nr 3, mis olid Tapalt tulles Kuperjanovi mehed peale võtnud, maha lahingu Jänese silla juures ja võtsid punastelt võimaluse sild õhku lasta.
See avas tee Tartu peale, ja Eesti väed ei raisanud aega. Muu hulgas kannustas neid teadmine, et punased on Tartus vangistanud mitusada inimest, kes ootavad hukkamist.
Selsamal 14. jaanuaril jõuti Tartu piirile, Tähtvere mõisa juurde. Igaüks, kes on Tartusse sisenenud või sealt lahkunud Tartu–Tallinna maanteed mööda, teab Tähtvere mõisahoonet. Selle ümbruses moodustab maapind loomuliku kaitsepositsiooni ning läti punased kütid olid valinud selle joone uljaste vabastajate tõrjumiseks. Edasi kuni linnani laius tollal lage mõisapõld, mille jõepoolsesse külge oli asutud rajama parki.
Rongidelt maha hüpanud Kuperjanovi pataljon ja soomusrongide endi dessantüksused ründasid lätlasi ägedalt, murdsid vastupanu ja tungisid pagejate kannul linna.
Olen muuseas sellel väljal üles kasvanud, kuid veidi kõrval, Ilmatari tänavas, kust lahing ilmselt otse üle ei käinud. Dessantüksused läksid ühelt poolt, soomusrongid teiselt poolt.
Tartu raudteejaamas langes Eesti vägede kätte rikkalik sõjasaak – mitusada vagunit, kolm vedurit ja hulgaliselt laskemoona. See oli Vabadussõja vaimus: kes tahtis Eesti eest sõdida, pidi kõigepealt vaenlase käest endale püssi ning padrunid võtma.
Väike liialdus muidugi, aga…
Võit tõi ka masendust. Kommunistid olid 19 vangistatut, enamasti auväärsed Tartu kodanikud, Krediitkassa keldris ikkagi mõrvata jõudnud. Mõrvatute hulka kuulusid ka pastorid Hahn ja Schwarz ning õigeusu piiskop Platon . Platon oli eestlane, tema kodanikunimi oli Paul Kulbusch. 2000. aastal kuulutati ta pühakuks.
Miks need inimesed tapeti? Väga lihtsal põhjusel: nad olid «automaatsed» vaenlased, kelle süü seisnes selles, et nad üldse olemas olid. Kommunistliku maailmapildi kohaselt jaguneb klassiühiskond teatavasti rahvaks ja rahvavaenlasteks.
Viimased rahva hulka ei kuulu ja neid tuleb hävitada nagu hiiri või lutikaid. Mõnel juhtumil on rahvavaenlasi koguni rohkem kui rahvast, ent see ei tohi segada nende väljarookimist.
Tapetute mälestuseks kujundati Krediitkassa keldri uks iseseisvusajal monumendiks. Kui Teine maailmasõda kommunistliku korra tagasi tõi, siis monument mõistagi hävitati, kuid vaid osaliselt: graniitplokilt taoti maha asjakohane kiri, kuid plokid ise, millega ukseava oli pärjatud, jäid alles. Need kõrvaldati alles 1970. aastail, kui ukseava mingil põhjusel suuremaks raiuti.
Kuid pöördugem tagasi 1919. aasta jaanuari. Tartu vallutamine oli oluline võit eelkõige moraalses ja emotsionaalses mõttes – ikkagi suuruselt teine Eesti linn ja Emajõe Ateena . Strateegilises mõttes Tartu vallutamine nii oluline ei olnud. Vabadussõjas oli eriti olulisel kohal raudtee . Tartu oli küll raudteesõlm, kuid kaugeltki mitte nii tähtis kui Tapa ja ehk ka Valga.
Seetõttu oli Eesti vägede esimeseks mureks pärast Tartu vallutamist saavutatud edu hoida (sest Tartu oli võetud väikeste jõududega ja seda poleks otsustava vasturünnaku eest kaitsta suudetud, vähemalt mitte esimesel õhtul), teiseks edu arendades võtta ära Valga.
Nagu teame, otsustati Valga saatus Paju lahingus, kus eestlased ja soomlased raskete kaotuste hinnaga purustasid vene ja läti punased üksused. Paju vallutati ja Valga hõivati, kuid lahingus raskelt haavata saanud Julius Kuperjanov suri Tartu haiglas .
Just Paju lahinguga seoses Kuperjanovist kõige sagedamini kõneldaksegi. See pole päriselt õiglane, sest Paju lahing oli tema viimane, aga kaugeltki mitte esimene kangelastegu. Nende hulka kuulub kindlasti Tartu vabastamine.
Ameti poolest oli Kuperjanov … õpetaja. Siinkohal võiks meenuda mõni nähtud film : «Nimed marmortahvlil », «Reamees Ryani päästmine»... Reservatsioonideta põlguses kõige militaarse vastu on tänapäevane humanismi teesklev mainstream sõjamehe ja kooliõpetaja peaaegu vastanditeks kuulutanud. Ohvitseri varasem elukutse peab tabama üllatusena ka kahe nimetatud filmi vaatajat.
Asjata. Iga hea ohvitser on ühtlasi õpetaja, ja igas heas õpetajas leidub ohvitserlikku otsustusvõimet, taipu ning korraldusvaimu. Nii sai Kambja koolmeistrist, Tartu õpetajate seminari haridusega Julius Kuperjanovist 1915. aastal Esimese maailmasõja sõdur, lipnik, peagi leitnant ja seitsme ordeni kavaler .
Tema kohta on öeldud, et ta oli juht jumala armust – sõdurid usaldasid teda täielikult, järgnedes ainsa viipe peale kas või kuulirahe alla.
1918. aastal alustas Eestisse saabunud ja Saksa vangistusest põgenenud Kuperjanov partisanisalga loomist ja mobilisatsiooni ettevalmistamist. 1918. aasta jõulude eel saabus Kuperjanov Puurmanisse ja rajas sinna oma staabi. 1919. aasta jaanuari alguspäevadeks oli tema salgas juba 300 meest, peagi kasvas nende arv 600-le. Väeosa embleemiks valis Kuperjanov pealuu ja säärekondid.
Tartu vabastamine oli Kuperjanovi üks efektseimaid saavutusi, ehkki nagu enamik kangelastegusid, ei olnud see sooritatud üksi. Isegi kui jätta kõrvale reavõitlejate ja teiste ohvitseride sangarlikkus, tuleb Kuperjanovile lisada soomusrongide üldjuht kapten Karl Parts, kes omal algatusel otsustas Tartu peale pöörata – et kasulikult sisustada aega, mis kulub Narva-suunaliste sildade parandamiseks.
Tulemuseks oli julge ja edukas operatsioon , mis ülendas sõdurite meelt ja demoraliseeris vaenlast , kes oli tegelikult ise valmistunud Tartust põhja poole tungima ning kelle kaardid nüüd korralikult segi löödi.
Ning teiseks tuleb lisada Eesti Vabariigi sõjajõudude ülemjuhataja polkovnik Johan Laidoner, kes Tartu vabastamise järel kindralmajoriks ülendati. Mitte ainult selle eest, vaid laiemalt kogu oma silmapaistva organiseerimis- ja juhtimistöö eest.
Tasub tähele panna, kui madalates aukraadides olid kõik need mehed, kes päästsid Eesti riigi. Nad olid ka väga noored. Näiteks Kuperjanov oli surres 24-aastane.
Nagu öeldud, ei olnud Tartu vallutamine strateegilises mõttes niivõrd saavutus omaette , kuivõrd järgnevate saavutuste pant. Siit sai edu arendada ja seda ka tehti. Ent kui Laidoner vabariigi esimesel aastapäeval raporteeris, et Eesti pind on vaenlastest puhas, siis ei olnud seegi veel lõpp – tegelikult oli Vabadussõda alles ees, Landeswehri sõda samuti.
Üldse oli siis veel palju ees, sest miski polnud selge ja tahtis alles selgeks sõdimist, harvemini ka selgeks rääkimist. Vabadussõda ei peetud kusagil vaakumis , vaid tohutu segaduse ajastul, mil oli korraga käimas mitukümmend sõda ja kus realistlikega põimusid kõige fantastilisemad eesmärgid.
Vahet nende vahel on võimalik teha vaid tagantjärele. Omal ajal ei tundunud Eesti Vabariigi idee suurriikidele võib-olla oluliselt realistlikum kui parun Ungern- Sternbergi katse saada Hiina keisriks.
Ungern-Sternbergist Hiina keisrit ei saanud, Eesti Vabariik aga jäi püsima. Kuid vaid paarikümneks aastaks! võiks mõni nüüd hüüatada. Kuidas nii, vastab siinkirjutaja. Eesti Vabariik osutus ju, vastupidi, erakordselt visaks ja elujõuliseks. Nii elujõuliseks, et suutis ennast taastada 50-aastase punase hirmuvalitsuse järel.
Milline riik võiks kelkida millegi ligilähedasega? Peale meie kallite lõunanaabrite muidugi…
Tartu vabastamisel oli siiski ka strateegiline aspekt. See tagas, et Vabadussõda kanti Eestist välja ja hiljem rüüstas vaenutegevus Eestit vaid servast. See oli ka esimene tõsine hoop näidendile Eesti Töörahva Kommuunist, mis Narva langemise järel lõpetatigi. Sellega lõppes ka fiktsioon «kodusõjast».
Alles jäi see, mis oli: Eesti–Vene sõda. Venemaa on muide ainuke riik, kellega Eesti on sõdinud.

Abikaasa saatus

Koos Julius Kuperjanoviga võitles ka tema abikaasa Alice (neiuna Johanson), kellega ta abiellus 26. veebruaril 1918 Kambja kirikus. Alice õppis aastail 1907- 1910 Sipe ministeeriumikoolis, aastail 1910-1914 Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasiumis. Seejärel sõitis Petrogradi, kus sooritas lõpueksamid. Alice Kuperjanov oli mitmete heategevuslike seltside liige. Ta jõudis kirjutada raamatu “Julius Kuperjanovi kaaslasena Saksa okupatsioonist Paju lahinguni”, mis ilmus 1937. aastal ja mida on säilinud Valgamaal erakätes vaid 3-4 eksemplari. 14. juunil 1941. aastal ta arreteeriti ja saadeti Sosva vangilaagrisse. § 58-13 alusel mõisteti ta surma ja lasti maha 17. juulil 1942. Tema hauda ei tea keegi.

Paju lahing ja leitnant Kuperjanovi langemine

Paju lahingut peeti 30. –31. jaanuaril 1919. Paju mõis asus 7,5 kilomeetri kaugusel Valga linnast. Esimene rünnak mõisale nurjus vastase jõudude ülekaalu tõttu. 31. jaanuaril alustati teist rünnakut. Eesti soomusrongid ei saanud omadele appi tulla, sest Paju mõisast 3-4 kilomeetri kaugusel asuv Tõlliste sild oli purustatud . Tungiti üle lageda välja mõisa suunas. Vaenlane laskis partisanid 400 meetri kaugusele mõisast ning avas siis marutule. Punaväelasi toetas maanteelt kaks soomusautot ja raudteelt kaks soomusrongi. Julius Kuperjanov tõttas ise kohale, et mehi innustada, kuid sai surmavalt haavata. Kuul vigastas maksa ja paremat neeru. Ta pandi Sangaste jaamas sanitaarrongile, kus oli ligi 100 raskelt haavatut. Alles 1. veebruari varahommikul jõudis ešelon Tartusse. Kuperjanov viidi Vallikraavi tänava erakliinikusse, kuid arstid ei suutnud teda päästa. 2. veebruari varahommikul Kuperjanov suri ja maeti 6. veebruaril Tartu Raadi kalmistule. Kuperjanovi väesalgale anti ametlikult tema nimi.
Paju lahingust võtsid osa ka soomlased, 31. jaanuaril kell 16.30 jõudis Põhja Poegade I pataljon Paju mõisasse. 1. veebruaril 1919 vabastati Valga. Kokku osales lahingus 2293 vabatahtlikku, neist 55 ohvitseri ja 1992 sõdurit. Juhtideks olid major M. Ekström ja H. Kalm.

Paju lahingu mälestuse jäädvustamine

1. veebruaril 1934, Valga vabastamise 15. aastapäeval avati seal Jaani kiriku seinal mälestustahvel. Avamisel viibisid Eesti riigivanem K. Päts ja sõjavägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner. Nõukogude võimu saabudes mälestustahvel hävitati. 31. jaanuaril 1999, Paju lahingu 80. aastapäeval avati mälestustahvel Valga Gümnaasiumi õpetaja Vikki Pennoneni initsiatiivil taas. Avamisel osales ka Soome suursaadik Pekka Oinonen.
Mõte püstitada Paju lahinguväljale mälestusmärk tekkis Valgamaal 1930. aastal. 1932. aastal võttis selle teema üles 2. diviisi ülem kindral Nikolai Reek . Monumendi kavandi autor oli Valga arhitekt Georg Saar. Oli plaanis ehitada 9 meetri kõrgune koonusekujuline muldkeha, mille tipus mälestusmärk Vabadusristi, kuperjanovlaste ja Soome Põhja Poegade üksuse embleemidega ning tahvlid lahingus langenute nimedega.
12. juunil 1938, Eesti Vabadusristi Vendade X kokkutuleku ajal pani kindral Laidoner Paju monumendile nurgakivi .
Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäigi mälestussammas avamata.
Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeva eel avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri mälestussamba. Paju lahingu 85. aastapäeval asetas mälestussamba jalamile pärja president Arnold Rüütel. Auvalves olid Jõgeva Gümnaasiumi vilistlased Oliver Baida ja Rauno Peets .

Põrandaalune Tartumaa kaitseliit

Varjates end Lalli isatalus, hakkab Kuperjanov täie innuga organiseerima põrandaalust Tartumaa kaitseliitu. Käies külast külla ja talust tallu, värbab ta ustavaid kaasalööjaid, kes on vajaduse korral valmis oma kodu kaitseks relva haarama. Ülesanne on küllalt ohtlik, kuna saksalsed jälgivad ja hoiavad eesti ohvitseridel teravalt silma peal, ähvardades igasuguse rahvusliku ürituse organiseerijaid välikohtuga, sunnitööle saatmisega või surmanuhtlusega.
1918. a. juuliks on Kuperjanovil koostatud täpne mobilisatsioonikava ja meeste nimekiri ning määratud kihelkondadesse pealikud, kes Saksa vägede lahkudes peavad otsekohe asuma võimu üle võtma. Kuperjanovi kaudu toimub ka sidepidamine Tallinnaga, kus illegaalse omakaitse loomisega tegutsevad admiral J. Pitka ning kindralid E. Põdder, A. Tõnisson ja A. Larka . Peale sakslaste täielikku lüüasaamist läänerindel hakkab okupatsiooni surve ka Eestis lõdvenema ja Kuperjanov asub elama Tartu, kus tema korterist kujuneb illegaalne kaitseliidu peastaap.
Saksa revolutsiooni järel tuleb Tallinnas kokku Eesti Ajutine Valitsus ning tegevust alustab Kaitseliit. Samal ajal püüab Tartus olev Saksa 60. kindralkomando hoida karmil käel võimu veel enda käes, ega taha kuuldagi eestlaste nõudmistest - anda korravalve ja selleks vajalik arv relvi kaitseliidule. Olles nimetatud Ajutise Valitsuse poolt Tartumaa Kaitseliidu ülemaks, ilmub Kuperjanov ühel novembripäeval ratsakaitseliitlaste ja relvastatud koolipoiste salkadega Tartu raekoja ette, valmis alustama lahingut, kui sakslased peaksid tegema takistusi kaitseliidu salkade jäämiseks Tartusse. Saksa komandatuuri hoonest jookseb rüsinal välja valvekompanii, kuid ei julge esialgu kohe kaitseliitlaste vastu midagi ette võtta. Raekoja platsile kogunenud rahvamurd aga tervitab vaimustunud hüüetega kodukaitsjaid. Verevalamine jääb siiski tulemata ja seda tänu Kuperjanovile, kes teeb saksa ohvitseridele selgeks eestlaste seaduslikult õigustatud nõudmised. Kaitseliit jääb linna ja õhutuks on kogu linn rahvuslippude ehtes. Sakslaste lahkudes linnast algab otsekohe 2. eesti polgu formeerimine ja kaitserinde loomine Tartu ette. Selle organiseerimise kaalukaim osa langeb Kuperjanovile.

Kuperjanovi partisanide pataljon

1918. aasta 23. detsembril saab leitnant Julius Kuperjanov 2. diviisi ülemalt kolonel Limbergilt loa erakorralise partisanide salga moodustamiseks. Partisanide salga loomise mõte tekkis Kuperjanovil seoses üldise peataoleku ja korralageduse tõttu, mis valitses 1918. a. detsembri viimastel päevadel kogu lõunarindel.
Kahtlus oma riigi loomise edusse ning hirm jääda punaste kätte, sundis paljusid jõukaid kodanikke põgenema üha läheneva rinde eest Tallinna. Rahvas suhtus sõjaväe tegevusse ja Ajutise Valitsuse käskudesse passiivselt. Enamik kodanikke vangutas elutargalt pead, sisendades sõdureisse veendumust võitluse mõtetusest suure Venemaa vastu, mistõttu väejooksikute arv väeosades kasvas katastroofiliselt.
Väeosade lagunemise haripunkt saabus mõned päevad enne jõule, kui ühest lõunarindel olevast polgust jooksis viimse meheni minema paar roodu , viies kaasa ka relvad ja varustuse. Selles olukorras varises 21. detsembril kokku Tartu ette moodustatud kaitseliin . Lõuna-Eesti rinnet kaitsnud polgud, jättes kaitsmise Jumala hoolde, taganesid korratute gruppidena Põltsamaa, Jõgeva ja Viljandi suunas. Enamlastemeelsed väejooksikud hakkasid rüüstama Tartu sõjaväeladusid ning terroriseerima rahulikke linnaelanikke . Tartu oli iga hetk langemas punaste kätte.
Leitnant Kuperjanovil Tartu maakonna kaitseliidu ülemana on hetkel käsutada vaid käputäis linnas olevaid kaitseliitlasi - 9 ohvitseri ja 7 sõdurit. Tartu kaitsmine on mõeldamatu ja raske südamega otsustatakse 21. detsembri hommikul Tartust lahkuda ja järel liikuda 2. polgule.
Käreveres leiab Kuperjanov eest paarkümmend relvastatud koolipoissi, enamasti kõik Treffneri gümnaasiumi õpilased, kes end tema käsutusse annavad. Siitpeale hakkab salk jõudsasti kasvama ja Kuperjanov otsustab loobuda järgnemast Põltsamaa suunas taganevale 2. polgule ning hakata tegutsema iseseisvalt. Valides oma asukohaks Puurmani mõisa, hakkab ta energiliselt oma väeosa moodustama, mis peab saama eeskujuks teistele väeosadele.
Kuperjanov saadab üle kogu Tartumaa, ka enamlaste valduses olevatesse piirkondadesse, erikäskjalad, kes viivad valdadesse mobilisatsioonikäsud ja korraldused meeste saatmiseks Puurmanni mõisa. Ühtlasi koondab Kuperjanov enda ümber kõik kaitseliidu üksused. Peipsi äärest saabuvad alamleitnantite Trossi ja Raudsepa salgad. Otepää alevist tuleb sealne kaitseliidu ülem leitnant R. Tarik oma meestega. Puhjast saabub 20-meheline ratsarühm. Ka Rõngust, Elvast ja mujalt tuleb järjest mehi juurde ja peagi on Puurmanni mõisa kogunenud mitmesaja meheline üksus koos 18 ohvitseriga. Kokkutulnud jagatakse neljaks rooduks: 1. roodu ülem saab lipnik R. Riives , 2. roodu ülemks - leitnant E. Saar, 3. roodu ülemks - alamkapten R. Kuslap ja 4. roodu ülemaks leitnant J. Unt. Tagavararoodu ülemaks ja Puurmanni komandandiks määrab Kuperjanov leitnant J. Soodla. Moodustatakse ka ratsakomando alamkapten K. Tiimanni juhtimisel. Roodudest moodustatakse üksikpataljon.
Valusaks küsimuseks on relvade puudus. Meestele ei jätku püsse, rääkimata kuulipildujatest. Kogu väeosa peal on ainult kaks automaatpüssi - " Lewis " ja "Madsen". Varustus ja toidumoon kantakse kokku meeste endi ja ümbruskonna elanike poolt. Otsitakse välja peidetud vene ja jaapani püssid, milledest enamus on roostes ja osa neist täiesti kõlbmatud. Meeste rõivastus on veidralt kirju, jättes mulje, nagu oleks tegemist mustlaslaagriga.
Et väeosa riietuselt vähegi ühtlustada, võtab Kuperjanov kasutusele pataljoni eraldusmärgi, mis kujutab endast valgeäärelist musta vappi hõbedase surnupealuu ja ristatud säärekontidega. Seda märki kantakse vasakul varrukal. Mütsi ette kinnitatakse tollase viieharulise kokardi asemel pealuumärk. Jalaväe siniste õlakute asemel kantakse musti õlakuid. Üksuse varrukamärgist saab ühtluse ja lahutamatuse sümbol, mis kohustab võitlema ja andma isamaa eest oma elu.
Endise maailmasõjaaegse luurekomando ülemana tunneb Kuperjanov erilist huvi partisanisõja vastu ja ta annab oma väeosale nimetuseks Partisanide pataljon, alustades siitpeale punaste vastu armutut sissisõda. Korraldatakse luurekäike kaugele vaenlase rinde taha. Püütakse kinni punaste käskjalgu väärtuslike teadetega ja isegi punaseid komissare. Rikutakse punaväelaste telefoniliine ja lastakse õhku sildu .
Vaenlase tagalas tegutsevate partisanid ründavat vaenlast ootamatult, jättes oma paarikümnemeheliste gruppidega enamlastele mulje, et neid on palju. Peale rünnakut kihutavad ründajad hobustel järgmisse valda ja korraldavad seal uue rünnaku. Neil rünnakutel ei ole niivõrd materjaalne, kui moraalne efekt. Partisanide rünnakute tõttu pole vastasel täit selgust ründava väeosa asukoha ja suuruse kohta.
Julius Kuperjanovile aitab südilt kaasa tema abikaasa Alice Kuperjanov, kes alaliselt partisanide keskel viibides täidab mitmesuguseid ülesandeid meeste toitlustamise ja varustamise küsimustes. Temale kuulub ka luuresalkades valgete mantlite kasutusele võtmise idee, mis võimaldas lumisel maastikul vaenlasele hästi ligi hiilida.
Arendades energilist partisanisõda, otsustab Kuperjanov minna oma pataljoniga Tartu peale. Sedasama on otsustanud teha ka soomurongide ülem kapten Karl Parts ja üheskoos vallutatakse Tartu punavägede käest tagsi. Seejärel võitleb Kuperjanovi pataljon Puka Pikasillal ja Tõrva all.

Kuperjanovi viimane lahing

30. jaanuaril vallutab Partisanide pataljoni 3. rood leitnant J. Soodla juhtimisel raske võitlusega Valga eel oleva viimase kaitsepunki - Paju mõisa. Valga tagasivõtmine näib olevat otsustatud ja pimeduse saabudes katkestab Kuperjanov pealetungi, et lasta meestel veidi hinge tõmmata. Õhtu eel tuuakse rõõmustav uudis - rindele on saabunud soomlaste Põhja Poegade rügement eestlasest koloneli Kalmu juhtimisel, mis liigub Paju mõisa suunas. Soomusrongid ja partisanide pataljon antakse uue rindejuhi Soome kindral P. M. Wetzeri korraldusel kolonel Kalmu käsutusse. Õhtul toimub Sangaste jaamas nõupidamine kindral Wetzeri pooli määratud üldpealetungi kava arutamiseks, millest võtavad osa kolonel Kalm, leitnant Kuperjanov ja soomusrongide ülem kapten Irv.
Ootamatult avavad kaks punaste soomusrongi kõikidest oma relvades partisanide positsioonide ja Paju mõisa pihta ägeda tule. Valga suunalt tulistavad punaste patareid. Paju mõisat rünnatakse korraga kolmest küljest. Leitnant Soodla 3. rood paneb vastu viimse võimaluseni, kuid on sunnitud lõpuks tiheda pommisaju rohkete kaotuste tõttu taanduma ja mõisahooned maha jätma. Südaööl järgneb vaenlase üldrünnak, millele pannakse vastu kuni laskemoon otsa saab. Imekombel pääseb rood punaste haarangust, kus iga partisani kohta tuli vähemalt 20 punase kütipolgu lätlast.
31. jaanuari varavalgel alustavad partisanid rünnakut Paju mõisa vallutanud punaste vastu. Neid toetab soomlaste raskepatarei major Snellmani juhatusel , mis vahepeal on rindele jõudnud. Mõisa suunas liiguvad 3. roodu ja 1. roodu võitlejad leitnant J. Soodla ja N. Piibu juhtimisel. Vasemalt, mööda Pedeli jõe orgu liigub Mõisa suunas 2. rood leitnant Saare juhtimisel, kuid satuvad siis vaenlase risttule alla. Rood alustab tormijooksu, kaotab aga langenute ja haavatutena enamuse meestest, sääljuures ka kõik ohvitserid. Juhtideta jäänud sõdurid taanduvad tagasi metsa poole. Kõik surnud ja haavatud jäävad aga vasturünnakule asunud punaste kätte, kes haavatud leitnant Saare ja ka kõik teised haavatud metsikult surmavad, torgates neil tääkidega peast silmad ning purustades püssipäradega käe- ja sääreluud.
2. roodu taandumisega jääb rinne lahtiseks ja tekkinud tühikusse tungivad punalätlaste tihedad read, ähvardades vallutada partisanide patareid. Kuperjanov annab 3. roodule käsu - anda vaenlasele vastulöök. Hüljates maastiku kaitset, sammub ta püsti aheliku taga, andes karjudes käsklusi. Sõdurid hüüavad talle, et ta maha heidaks, kuid Kuperjanov ei tee neist välja. Äkki haarab ta õlast ja kutsub ühe meestest enda juurde.
"Ole hea mees, vaata mis mul siin viga on", käsib ta. "Õlg on valus ."
Samas variseb ta oiates lumme, ta suust immitseb verist vahtu - partisanide juht oli saanud surmava haava kopsu ja neerudesse.
Sangaste sidumispunktis, kuhu sanitarrongi ootel on toodud juba üle saja haavatu, teeb Kuperjanov korraks silmad lahti ja tunneb ära tema juures viibiva abikaasa. Sanitarrongi saabumine viibib ja paljud raskelt haavatud ei ela selle tulekuni. Alles 1. veebruari öösel viiakse surmavalt haavatud Kuperjanov sanitarrongile. Tartu haiglas vaevleb partisanide juht pikki tunde piinarikkas agoonias ja 2. veebruaril 1919 ta sureb saadud haavadesse.
Eesti Vabadussõja ühe vapraima väejuhi Julius Kuperjanovi maine teekond oli lõppenud.
16