HELME VAREMED! (0)

Helme ordulinnus
helme linnus
(ill 132...134)
see 14..15 saj. Pärinev ordulinnus on võetud eesti arhitektuurimälestiste nimestikku. Suurejoonelisel kõrgustikul asuva kaitserajatise näite ja loodusega seotud linnusetüübi ühe esindaja juures kohtame korrapärasuse tendentsi . Linnuse täpne rajamisaeg ei ole teada.
Helme on mantelringmüürilinnus. Seestpoolt ümbritsesid ringmüüri kogu ulatuses ruumid. Linnusesse pääseti lõunaküljelt üle vallikraavi ehitatud silda mööda , sillasammaste varemeid on veel säilinud.. helme linnus on pisut suurem kui Karksi pealinnus . Helme linnuse mõõtmed on u. 116X70m, Karksi linnusel 100x40m.
Helme linnuse kavatis on jälgitav maapinnal u. 75% ulatuses, mantelringmüür peaaegi tervikuna . Kahjuks on hoovi ümbritsevate ruumide sisemüürid pidevas varisemisohus. Paljud müüritulbad on alles hiljutimaha kukkunud,paljud varisemas. Põhiliseks ehitusmaterjaliks on olnud põllukivi mõninga telliselisandiga. Linnuse varemeid ei ole konserveeritud, mistõttu miljöö linnuse sees on trööstitu.
Kalvi Aluve „Eesti keksaegsed linnused “ 25.02 kell 11.45
Helme linnusevaremets kõrgendiku põhjanõlvas on aluspõhja liivakivis maa-alused koopad, mida nimetatkase Helme põrguks. Koobastel on 2 sissekäiku. Üht suurt lahtist koobast nim. Rahvasuus „ Vanakurja vatsaks“, teist,osaliselt sisselangenud koobast aga „ Moosese kirikuks“. Koobastes elutseb rohkelt nahkhiiri. Linnuse kohal all orus asub väga selge veega ilus allikas. Nähtavasti oli siin muistne hiis ,sest ühes 1668 . aastast säilinud ürikus märgitakse ,et rahvas käis siin risteneljapäeval ja esimesel suvistepühal ohverdamas. Veel paar põlvkonda tagasi oli allikas vesi rohuks 7me tõve vastu, nagu räägib rahvasuu . Noored neiud aga, et säilitada oma ilu, olevat ohverdanud allikale helmeid.
Linnusevaremeid ümbritsev Helme park, mis paikneb vahelduva reljeefiga alal, koosneb peamiselt kodumaistest puuliikidest ning jätab loodusliku pargi mulje. Paistavad silma ilusad sirged kased, rohkesti on pärnasid ning grupiti mände. Võõrpuuliikidest leidub kõrgeid lehised ja nulge. Lopsakas on pargi alustaimestik. All Helme oja ääres kasvavad laanesõnajala laiad puhmikud.
„Kas tunned maad“ 25,02 kell 12,15 ( autoreid ei tea)
Helme ordulinnuse varemed
Helme ordulinnus ehitati arvatavasti 14 saj. Kiriklikes allaikates mainitakse linnust 1412 .a. Linnus rajati ,et kontrollida teed mis ühendas Sakala ja Ugandi muinasmaakonda. Teeäärsel neemikul paiknev linnus järgis künka looduslikke piirjooni: linnusehooned ehitai müüride sissekülgedele, sissepääs oli lunas, seda kaitses vallikraav . Linnusevärava ees teisel pool vallikraavi, neemiku lõunaosas asuval silla ehk Keldrimäel oli eelkindlustus mida linnusega ühendas sild . Helme linnus oli tunnistajaks paleepöördele Liivi Ordus - siin vangistati 1471.a. Oktoobris ordumeister Johann von Herse. Arvatakse, et vangistaja oli tema ametijärglane Brend von der Borch. Linnuse lõunaküljel oli nn Anne kants , kuhu legendi järgi müüriti linnuse ehitamise ajal Anne-nimeline tüdruk. Legendi kohaselt ei suuda keegi, kes sissemüüritud tüdruku nime ei tea, linnust vallutada. Üllataval kombel jäigi ka 17 saj. Alguse Rootsi- Poola sõdadest ning 17 saj. Keksel oli osa sellest veel täiesti elamiskõlbulik. Aastatel 1656-1661 peetud Vene-Rootsi sõja algul vallutasid linnuse venelased , 1658 .a. Vallutasid rootslased selle tagasi. Linnuse hoidmiseks ei olnud jõudu ja Rootsi väeülem ooberst Glasenapp käskis selle õhku lasta. Sellest ajast on linnus varemeis.
1944.a septembris keskel kulges Punaarmee ja Saksa armee rindjoon Võrtsjärve lõunatipust piki Väikest- Emajõge lõunasse Läti piirini . Saksa poolel olid siis kaitses väegrupp Nord 18.armee 28, armeekorpuse 14. Luftwaffe väli- ja 30 jalaväediviis. Punaarmee poolel ründasid 3. Balti rinde 67. armee laskekorpused. Sakslastele oli rindelõigu hoidmine oluline, sest see võimaldas saksa vägedele Eestist läbi Edela-Eesti maitsi lahkuda.
18-22. septembrini peeti Väikesel Emajõel ägedaid lahinguid. Valga langes 19. septembril, kuid Punaarmee läbimurret Riia laheni suudeti esialgi vältida ja suur osa saksa vägesid tagane Eestist läbi Pärnu ja Viljandi. Nendes lahingutes langenud punaarmeelased on maetud Helme Keldrimäele ühishauda. Nõukogude armee andmetel on siia maetud 533 meest, kellest suur osa olid 122. laskemoonakorpuse 43. laskediviisi sõdurid ja ohvitserid .
28.02.2012 kell 11.04 lk 355 Kristjan Luts „ Eest sõjaajaloo teejuht“
Kindral Jaan Sootsi sünnikoht
Vabadusristi kavaler kindralmajor Jaan Soots sündis 1880. a. Viljandimaal Helme vallas Küti talus . Eesti Vabadussõja ajal oli ta sõjavägede staabiülem ja kindral, Johan Laidoneri lähim kaastöötaja, täites mitmel korral ka ülemjuhataja kohuseid. Ta kuulus Tartu rahuläbirääkimiste delegatsioooni ja võitles välja toonase Eesti riigipiiri kehtestamise . Sõjaliste teenete eest ülendati Soots kindralmajoriks, kuid pärast Vabadussõda läks ta erru Soots oli mitme riigikogu liige ja aseesimees. Jaanuarist 1921 kuni märtsini 1927 ja detsembrist 1924 kuni märtsini 1927 oli Soots kaitseminister.
1934. a. Määrati ta Tallinna linnapeaks, 1937. a. maist ülemlinnapeaks. Jaan Soots arreteeriti NKVD poolt 1940. a. Septembris ja ta suri 6. veebruaril 1942 uurimisalusena Solikamski vanglas.
Kindral jaan Sootsi sünnikohta tähistav mälestuskivi avati Viljandimaa muinsuskaitsepäevade raames 21. aprillil 1990. Kivil on tekst: „ Siin Küti talus sündis 12. III 1880 E.V. Kindralmajor Jaan Soots, Tartu rahu allakirjutaja 2. II 1920.
tänapäeval on Küti talu maadel ainukt laokile jäänud ruumikas elumaja, kõrvalhoonete varemed ja vohav võsa.
Lk 366 kell 11.30 Kristjan Luts „ Eesti sõjaajaloo teejuht“
Vabadusõja mälestusmärk Taageperas
Vabadusõja mälestusmärgi valimistas Tõrva kiviraidur Richard Tooming oma kavandi järgi. Sammas avati 2. septembril 1934 ja lõhuti oktoobris 1940. aastaid hiljem toodi kiviraidur Elmar Kingi juurde tahukas langenute nimedega. 1980. aastate lõpus võttis Kingi kohalikega ühendust ja temakt telliti seejärel ka uue monumendi kiviraiumistööd. Sammas taasavati 12. mail 1990. Taastaud sammas on üldvaates sarnane esmasega. Kaheastmelisel alusel paikneb kahejärgulise sokliga obelisk, mille esikülje ülaosas on tekst „ Au langenuile“, selle all reljeefse Vabadusristi kujutis ning Vabadussõja daatumid 1918-1920. sokli esiküljel on tekst. „ Eesti Wabadussõjas langenud kodukaitsjatele tänulik Taagepera Wald ( 8 nime).
Lk 354 kell 11.11 Kristjan Soots „ Eesti sõjaajaloo teejuht“
Ordulinnus
Helme ordulinnuse rajamisel arvestasid sakslased looduslikke tingimusi. Ilmselt oli sama koha peal varem muistete eestlaste linnus. Järsu mäeseljaku kaitsevõime parandamiseks kaevati kaks sügavat kraavi - Läheduses vooljvast ojast sai joogivett. On andmeid kindluse ehitustööde alustamisest 1265. aastal.
Et Helme maalinn ja ordulinnus asusid Eesti lõunapiiri läheduses, oli neil strateegiline tähtsus. Helme lossi müüride all ja ümbruses on lahinguid löönud sakslased, liivlased, lätlased, leedulased , venelased, poolakad ja rootslased. Suuremaid kokkupõrkeid ja lahinguid on olnud viis.
Esimel korral 1218. aasta sügissuvel toimus Puide küla lähedal lahing Vene vägede ja Saksa rüütlite vahel. Sakslatse poolel oli ka liivlasi ja lätlasi. Puide lahing mis kestis terve päeva , lõppes sakaslaste põgenemisega. Selles lahingus olevat langenud eesti vanema Lembitu tapja lätlane Veko. 1329. aasta septembris oli arvatavasti Helme kiriku juures suur lahing orduväe ja leedulaste vahel. Leedulased kaotanud lahingus 500 meest.
Järgmine teade on1501. Aasta novembrist. Helme ordulinnuse juures toimus kaks kokkupõrget Tartu piiskopi meeste ja venelaste vahel. Ehkki piiskopi maaväed said lüüa ei õnnestunud venelastel Helme ordulossi vallutada.
Neljandat puhku, 2. augustil 1560 toimus lahing Oomuli mõisa juures. Seda taplust nimetatakse ka Liivi sõja Härgmäe lahinguks. 12000 mehelist Vene väesalka juhtis vürst Barbatin,ordu vägesid maamarssal Philip Schall van Bell. Saanud oma luurajatelt valeteate,et vastas on mõnesajameheline salk otsustas maamarssal puhkavaid venelasi 500 ratsaväelasega rünnata. Esimesest ehmatusest toibunud, piirasid venelased nad sisse. Orduväed purustati täielikult, vangi võeti väesalga juht, mitu komtuuri ja fookti. Varsti pärast seda langes ka Viljandi. Oomuli lahing kiirendas Vana - Liivimaa lagunemist ning Vene vägede poolt hävitamata alad läksid Poola, Rootsi ja Taani valdusse.
1702. aasta, 18.juulil kohtusid Hummuli mõisa ligidal rootslaste ja venelaste vaenuväed. Rootslased jäid alla. Ka Rootsi ülemvõimu ajal toimunud sõjas Venemaaga (1656-1661) oli Helme taplusete tallermaa. Ordulossi vallutasid 1657.aasta lõpus leedulased, kes olid järgmisel aastal sunnitud venelaste rünnakute kartuses vallutatud aladelt põhiväe kodumaale viima. Mõnda kindlusesse, ka Helme ordulossi jätsid leedulased aga oma kaitsesalgad. Vahelduva eduga kulgenud sõjategevuses vallutasid rootslased ooberst Glasnapi juhtimisel 25. mail 1658 helme ordulinnuse leedulastelt teiskordselt tagasi, tapsid enamiku meestest, võtsid ülejäänud vangi ja panid siis püssirohukeldrid plahvatama, Helme orduloss muutus varemeteks ja on sellisena seisnud tänapäevani.
Ordulossi pealinnuse mõõtmed on 120x60 m. Vanemad müürid on eranditult põllukividest, uuemates osades ja akende juures on kasutatud telliseid.
Lk 47-48
„Tõrva , Helme ,Hummuli“ Hans Salm 25.02.12 kell 12.38
( Need kõik raamtutest leitud)
http://register.muinas.ee/?menuID=monument&action=view&id=23078 - siin mingi ülevaade sellest.
muuseum .viljandimaa.ee/aastaraamat/2006/haak.pdf - vaata kas leiad siit midagi, mul ei avand seda:S

HELME LINNUSE VAREMED

Ordulinnus paikneb kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müürijäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest.
Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud Ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud , mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.
Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.
Ajaloost on teada, et linnuse vallutasid ja purustasid rootslased 1658. aastal Vene-Rootsi sõja ajal. Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu .
Nüüdseks on Helme ordulinnusest järel kõrged aknaavadega maakivimüürid. Nende järgi on kindlaks tehtud, et pealinnus kujutas põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 120 x 60 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavamaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.
 
http://www.helme.ee/kulalisele/vaatamisvaarsused/
27,03,12 kell 19,25
Helme ordulinnus (saksa keeles Ordensburg Helmet, Schloß Helmet) on tänapäeval varemeis olev ordulinnus Valga maakonnas , Helme vallas, Helme alevikus.
Linnus paiknes kahe vallikraaviga eraldatud looduslikul neemikul. Müüri jäänused ja põhiplaan lubavad arvata, et ehitis pärineb 14. sajandi esimesest poolest. Linnuse asukoht ajaloolise Sakalast Ugandisse kulgeva tähtsa kaugmaantee ääres lubab aga lisaks oletada, et samas paigas võis asuda juba ka eestlaste (sakalaste) muinaslinnus . Igatahes maakivist linnus on korrapäratu planeeringuga ning järgib loodusliku neemiku piirjooni.
Linnus paikneb kohati kuni 20 m kõrgusel jõeäärsel neemikul ja sellel oli vaid üks, lõunasse avanev sissepääs, mida kaitses vallikraav. Linnust ümbritses müür, mille sisemisel küljel asusid kogu selle ulatuses mitmesugused ruumid.
Pealinnus kujutas Helmes põhiplaanis põhja-lõuna suunas väljavenitatud ovaali mõõtmetega 116 x 70 meetrit. Helme ordulinnuse vanimaks ja huvitavaimaks osaks peetakse tornilaadset ehitist linnuse keskosas. Neemiku lõunapoolset osa nimetatakse Silla- ehk Keldrimäeks. See oli eelkindlustus lossi peavärava ees, kust viis sild üle kraavi.
Liivi sõjas jäi Helme linnus imekombel puutumata, kuigi samas lähikonnas toimus 1560. aastal otsustav  Härgmäe lahing, mida loetakse Liivimaa ordu lõpuks (ja vahel koguni keskaja lõpuks Vana-Liivimaal, sh Eestis). Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600-20ndatel aastatel, mis mitmeid muid Lõuna-Eesti piirkondi vägagi laastas.  Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele  Stanislaus ja Peter Nonhardile.  1624 . aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv  Jakob De la Gardiele. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi sõda (seesama, mis lõpetati 1661.a. Kärde rahuga) ning rootslastel ei olnud jõudu, et linnust kaitsta. Praegu varemetes ja konserveerimata linnuse lasksid rootslased õhku ning taganesid.
Paarsada aastat tagasi oli linnusest alles veel suur osa müüre üsna korralike aknaavadega, kuid varemed on pidevalt lagunenud ning tasapisi kokku varisenud. Kui võrrelda praegu allesolevaid üksikuid müüritulpi näiteks 20. sajandi alguse fotodega, siis võib öelda, et linnusest on alles ikka üsnagi vähe. Praeguseks on linnusevaremed võsast välja puhastatud ning maanteelt vaadeldavana üsnagi atraktiivseks tehtud. Linnusemüüre endid aga senini konserveeritud ei ole, seega aeglane varisemine/ lagunemine jätkub.
Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud.
Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud juba lahkuda, kui õnnestus kinni nabida allikast vett tooma läinud vana naine. Ähvarduste peale öelnud eit välja saladuse - sissemüüritud tüdruku nime. Kohe kadunud udu ja linnuse kaitsejõud. Linnus vallutatud ja hävitatud.
Muistendit on kasutanud oma ballaadi "Ohver" loomisel Lehte Hainsalu.
Helme kohta puuduvad kindlamad andmed, kuid võib arvata, et samal mäekünkal võis kunagi seista ka muinaslinn. Arvatakse et Helme ja Karksi ongi need kaks Sakalamaa  kantsi , keda  Kaupo  Läti Henriku järele aastal  1211  ära põletas, keda sel ajal Ovele ja Purke nimetati.
http://et.wikipedia.org/wiki/Helme_ordulinnus
27.03.12 kell 19.45