Metsatüpoloogia (0)

Sissejuhatus
Käesoleva töö eesmärk on kasutada praktikas erialatundides omandatud teadmisi. Nendeks erialatundideks on metsatüpoloogia, mullateadus , alustaimestik ja metsapuuliigid. Töö seisneb kahe erineva puistu kirjeldamises ja kasvukohatüübi määramises. Üks kirjeldus koostati arumetsa ja teine soometsa kohta.
Arumetsa proovitükk asub Harjumaal, Vasalemma vallas, x kinnistul. Katastritunnus 86801:001: xxxx ja kaeve koordinaadid N: x E: x on võetud Maaameti geoportaalist. Kättesaadav http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis .
Proovitükk asub peaaegu tasasel alal. Maaüksus, millel proovitükk asub, jääb Tallinn-Riisipere raudtee ja Vasalemma paekivimaardla vahele.
Soometsa proovitükk asub Harjumaal, Keila vallas, riigimetsas. Katastritunnus 29501:001:0261, kvartali nr CE260, eraldis 16 ja kaeve koordinaadid N: 6567441 E: 519372 on võetud Maaameti geoportaalist. Kättesaadav http://xgis.maaamet.ee/xGIS/XGis .
Proovitükk asub tasasel madalal alal. Tegemist on kunagise sooalaga, millele on nõukogude perioodil kuivenduskraavid rajatud. Ala oli kasutuses heinamaana, kuid nüüdseks on see osaliselt metsastumas ning kuivenduskraavid on kinni kasvamas.
Mõlema metsatüübi iseloomustamiseks koostati puistu kirjeldus ja tehti mullakaeve. Proovitükkidelt korjatud alusmetsa ja alustaimestiku liigid herbaliseeriti, määrati liikide esinemissagedus proovitükil ja toodi esile kasvukohatüüpi iseloomustavad taimed.
Mulla kirjeldamiseks võeti igast mulla geneetilisest horisondist mullaproov , mida kasutati mullareaktsiooni pH määramiseks, äigejoonise ja vähendatud mullaprofiili näidise tegemiseks.
Mulla ja taimestiku alusel määrati metsatüübirühm, kasvukohatüüp ja metsatüüp. Kaeveümbruse alustaimestikust ja metsast tehti fotod. Töö lisades on mõlema kasvukohatüübi kohta: kasvukohatüüpide asendid ordinatsiooniskeemil, muldade äigejoonised, liimmonoliidid ja herbaariumid.

METOODIKA

Välitööd

Välitöödel olid kaasas järgmised töövahendid: kirjutusvahendid, mapp, paber, fotoaparaat, mõõdulint, labidas ja plastkarbid.
Välitöid alustati tutvumisest proovitükiga; määrati sammudega uuritava ala ulatus (30 m diameetriga ring) ja tutvuti ala taimestiku, reljeefi ja veereziimiga. Seejärel määrati puurinded ja –liigid ning loeti puud. Puurinde lugemist alustati esimesest rindest ja lõpetati alusmetsataimedega. Herbaariumi koostamiseks koguti alusmetsa- ja rohurindetaimed ning samblad .
Järgmiseks valiti kaevekoht ning tehti mullaprofiili kirjeldamiseks kaeve. Arumetsas tehtud kaeve sügavuseks sai 75 cm. Soometsas tehtud kaeve sügavuseks sai 125 cm. Kaevetes määrati mullahorisondi tüsedus ja lõimis ning võeti igast horisondist proov äigejoonise ja liimmonoliidi valmistamiseks. Mullaproovid pakiti plastkarpidesse. Kaeve sügavuse ja horisontide tüseduse mõõtmiseks kasutati mõõdulinti. Mullahorisontide määramiseks võeti igast horisondist väike proov ja katsetati, kas sellest on võimalik veeretada kuulikest ja vorstikest ning kas vorstikest on võimalik painutada. Mulla reaktsiooni määramiseks võeti igast horisondist klaasalusele proov, tilgutati sellele universaalindikaatorit ja määrati proovilahuse värvuse alusel horisondi reaktsioon .
Pärast kaeve kirjeldamist aeti kaeve kinni.

Sisetööd

Sisetöödel kasutati järgmiseid töövahendeid: A4 formaadis kirjapaber, ajalehepaber, papp , kleeplint, liim , käärid, kirjutusvahendid ja arvuti.
Kõik kogutud taimed, samblad ja puulehed pandi ajalehepaberi vahele kuivama ja pärast kuivamist kinnitati need kleeplindiga A4 formaadis paberile. „Eesti taimede kukeaabitsa“ (Kukk 2004) ja „90 kodumaist puittaime“ ( Roht 2011) abil määrati taimed, mida looduses ei õnnestunud tuvastada.
Arvuti abil koostati etikettide blanketid, täideti need iga taime kohta ja kleebiti herbaarlehtedele.
Proovitüki taimestiku analüüsi koostamisel kasutati „Eesti taimede kukeaabitsat“ (Kukk 2004), „Eesti metsakasvukohatüüpe“ (Lõhmus 2004), metsabotaanika õppematerjali ( koost . Saarva 2003) ja metsatüpoloogia õppematerjali (koost. Keppart 2002).
Mullaprofiili kirjeldamisel lähtuti raamatutest „Muldade väliuurimine“ (koost. Astover Reintam, Leedu, Kõlli 2013), „Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele“ (koost. Astover 2012) ja mullateaduse konspektist.
Koostati mullaprofiili kirjeldus ja tehti selle kõrvale äigejoonis. Äigejoonise tegemiseks võeti sõrmede vahele mullaproov ja määriti see paberile. Mullaprofiili kirjeldusse märgiti horisondi tähis, tüsedus, värvus, üleminek, pH, kihisemise algus ja lõimise valem.
Seejärel valmistati mulla geneetiliste horisontide papile liimitud näidis (liimmonoliit). Selleks joonistati papile pliiatsiga raam ja tähistati sellel mullaprofiilide tüsedused. Liimi ja vee segu segati mullaga ja kanti papile vastava horisondi ulatuses.
Mullaprofiilide liimmonoliidid, äigejoonised ja proovitükkide asukohad ordinatsiooniskeemil on töö lisades.

MULLAKAEVE KIRJELDUS

Mullaprofiil arumetsas

Kaeve sügavuseks sai 75 cm, sügavkaeve tegemine ei olnud võimalik. Alates 30 cm sügavusest oli pinnases palju üle 20 cm läbimõõduga kive, kaevamine oli võimalik ainult maakirve abiga. Kaeve asukoht oli tasasel, ülejäänud alast veidi kõrgemal kohal. Ala on kevadel kohati liigniiske , suvel aga kuiv.
Metsakõdu horisont puudub. Huumushorisondi tüsedus on 30 cm, horisondi alumises kolmandikus esineb hulgaliselt kuni 10 cm läbimõõduga teravaservalisi kive. Horisont on hallikasmusta värvusega. Keemine algab kõrgemalt kui 30 cm, pH on 7,0.
Mulla lõimiseks on saviliiv (sl), sest niiskest mullast saab veeretada kuulikese ja rullida 3-4 mm läbimõõduga nööri, mis puruneb ilma painutamiseta. Kaevest võetud mulla pangad purunevad sõrmede vahel kergelt, muld on liivane , kare, määrib käsi.
A-horisondi üleminek on ebaühtlane. A-horisondile järgnevaks horisondiks on tugevasti rähkne sisseuhtehorisont B. Mustad A-horisondi jäljed ulatuvad läbi B-horisondi 60 cm sügavuseni. B-horisondi värvus on valkjas ja kollakashall. C-horisont algab 50 cm sügavuselt ja on värvuselt kollakas-valkjas, koosneb väga tihedast rähast ja kivikamakatest. B- horisondis ja C-horisondi alguses on rohkelt roostevärvi laikusid ja pesakesi, mis on gleistumise tunnused.
Kuna huumushorisondi tüsedus on 30 cm ja selle alumine kolmandik sisaldab palju teravaservalist e. kulutamata korest ning B- ja C-horisondis on näha palju gleistumise märke, siis on tegemist keskmise sügavusega gleistunud rähkmullaga.

Rähkmuldade iseloomustus

Alljärgnev mullaliigi iseloomustus on tehtud Alar Astoveri koostatud raamatu „Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele“ (2012: 317-323) järgi.
Rähkmullad on tugevasti kivisel ja karbonaatsel rähk- või veerismoreenil, rannaklibul või koreselistel liustikujõesetetel kujunenud koreserikkad mullad . Rähkmullad paiknevad tasastel või nõrgalt lainjatel põhimoreentasandikel. Gleistunud rähkmullad paiknevad nõrgalt lainjate moreentasandike madalamatel osadel.
Rähkmuldasid iseloomustab tugev karbonaatsus, tunnuseks on keemine kõrgemal kui 30 cm, suur kivisus ja lühike mullaprofiil. Osa nendest muldadest kannatab kevadeti ja sügiseti lühiajaliselt liigniiskuse all ning on sademetevaesel perioodil põuakartlikud. Rähkmuldade huumushorisont on kaltsiumirikkuse tõttu huumusrikas ja struktuurne . Varis laguneb kiiresti ja mullapinnale ei moodustu looduslikus olekus tüsedat kõdukihti.
Gleistunud rähkmuldadele on iseloomulik vahelduv niiskusreziim ja need mullad kannatavad suvel tihti veepuuduse käes. Väike veemahutavus on nende muldade produktiivsust piiravaks teguriks.
Taimekasvu seisukohalt on rähkmuldade suur huumuse- ja lämmastikusisaldus soodsamad kui suuremal osal teistel muldadel. Rähkmullad on vastupidava struktuursusega ning tahenevad ja soojenevad enamasti kiiresti. Gleistunud rähkmuldade kasutussobivus sõltub eelkõige kuivendusastmest. Kuivendatud muldade kasutamine sarnaneb parasniiskete muldade kasutamisega, kuivendamata muldade puhul tuleb esmalt reguleerida niiskusreziimi. Kuivendamata gleistunud rähkmullad sobivad hästi heintaimede kasvatamiseks.
Rähkmuldade peamine levikuala on Põhja– ja Loode-Eesti ning saared. Need mullad on ülekaalus Harju, Lääne ja Saare maakonnas. Rähkmuldade ülekaaluga muldkattele on iseloomulik mullastiku suur kirjusus.

Mullaprofiil soometsas

Kaeve sügavuseks sai 125 cm. Maapinna reljeef kaeve ümbruses on ühtlaselt lauskjas. Tegemist on kunagise sooalaga, kuhu on nõukogude perioodil kuivenduskraavid rajatud. Tänapäeval on ala osaliselt metsastumas ning ühele sellistest kohtadest tehti mulla sügavkaeve.
Kõige peal oli viltjas, õhukene mustjaspruun alla 3 cm tüsedune kõdukiht, kus taimejäänuste osad ei olnud hästi jälgitavad.
Mullaproovid võeti 40 ja 80 cm sügavuselt, mulla pH 80 cm sügavusel oli 6,5. Turvas oli kogu horisondi ulatuses musta värvi, eri horisonte polnud võimalik eristada.
Turbaproovi peos pigistamisel eraldus sellest u. 1/3 läbi sõrmede ning turbaproov oli pastataoline, mitte vetruv ja sellel olid pigistamise jäljed hästi näha. Vesi eraldus keskmiselt kuni raskelt , värvuselt mustjas, sogane, määris kätt.
Kohati oli turbas üle 10 cm pikkuseid lagunemata okaspuujäänuseid. Turba ühtlane must värvus ja raskesti määratav taimestiku ülesehitus näitavad, et turvas on antud kohas keskmiselt kuni hästi lagunenud.
Turbahorisondile järgneb gleihorisont, mille moodustab liiv. Horisontide üleminek on täiesti sile.
Kaeve asukohas on turbakihi tüsedus 90 cm, turvas on kogu profiili ulatuses hästi lagunenud. Tegemist on keskmise tüsedusega kõdusoomullaga.

Soomuldade iseloomustus

Alljärgnev mullaliigi iseloomustus on tehtud Alar Astoveri koostatud raamatu „Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele“ (2012: 373-377) järgi.
Madalsoomulla turbalasund on enamasti kujunenud keemiliste elementide rikka liigniiskust põhjustava põhjavee mõjul, mis pärineb ümbritsevate alade pinnasest või aluspõhjast. Madalsoomuldade pealmiseks kihiks on üle 30 cm tüsedune turbahorisont.
Need mullad on toiteelemendirikkad ja koosnevad valdavalt mitmesuguse botaanilise koostisega hästi ja keskmiselt lagunenud toitainerikkast madalsooturbast. Kuivendamisel muutub nende muldade huumuskate niiskusreziimilt värskeks või niiskeks hästi lagunenud kõduturbaks. Madalsoomuldade kuivendamisel on oht, et turvas võib liiga kiiresti mineraliseeruda.
Madalsoometsade turvasmuldade boniteet on keskmine, kõikudes vahemikus II-IV. Sügavate madalsoomuldade kuivendamisel võib nende boniteet tõusta I-II klassini . Madalsoometsade põhiliseks puuliigiks on kask , hästi sobib ka sanglepp . Kuivendatud madalsoomullal võib peale kase kasvada ka kuusk ja sellistele muldadele moodustuvad hästi lagunenud kõduturbaga arumetsataimelised jänesekapsa-kõdusoo kuusikud ja kaasikud .
Suurimad madalsoomuldade levikualad on Kõrvemaa, Alutaguse, Lääne-Eesti ja Pärnu madalik , Võrtsjärve ja Valga nõgu, Peipsi-äärsed madalikud ning Pandivere kõrgustikku ümbritsevad alad.

PUISTU KIRJELDUS ARUMETSAS

Puistu taimkate

Puistu on hõre, puud on kohati kõveratüvelised ja okslikud. Võimalik on eristada kahte rinnet, seega on tegemist liitpuistuga.
I rinne: Ks, Ku, Ma.
II rinne: Lv, Va.
Järelkasv on mitmekesine , kõige rohkem esineb hall-leppa, kaske , vahtrat, haaba, kuuske. Vähem saart ja tamme.
Põõsarinne on kohati tihe ja liigirikas. Lausaliselt esineb põldmurakat ja toomingat. Laiguti esineb harilikku tuhkpuud, lodjapuud, pihlakat, magedat sõstart, paakspuud, türnpuud ja kadakat.
Puhmarinne puudub.
Rohurinne on kohati tihe. Lausaliselt esineb maikellukest ja sinilille .
Laiguti esineb metsmaasikas , metskurereha, jänesesalat, ussilakk, külmamailane ja sookastik.
Kohati esineb kinkkannike, hunditubakas ja ojamõõl.
Samblarinne on varjulistes kohtades pidev. Kogu proovitüki ulatuses esineb lausaliselt metsakäharik. Laiguti esineb kähar salusammal ja kohati harilik meelik (kasvab lubjarikkal pinnal).

Metsakasvukohatüüp

Proovitükil on muld suvel kuiv, küll aga on ala liigniiske kevadel. Proovitükk asub sulglohu äärel. Osaliselt takistavad kevadise liigvee äravoolu maaüksusega piirnevad raudtee- ja teetamm.
Kuna turba kiht puudub, on proovitükil tegemist mineraalmullaga, seega kuulub proovitükk arumetsade klassi. Proovialal puudus metsakõdu horisont. „Eesti metsakasvukohatüüpide“ (Lõhmus 2004: 17-18) järgi saab siis kasvukohatüübiks olla ainult naadi , sinilille või kastikuloo kasvukohatüüp.
Kastikuloo kkt võib välistada, sest see kasvukohatüüp esineb õhukesel või koreserikkal rähkmullal. Kuna proovitüki mullaks on keskmise sügavusega gleistunud rähkmuld, on kõige tõenäolisem metsatüübirühm proovitükil laanemets või salumets.
Keskmise sügavusega gleistunud rähkmuld on tavaliselt rohkem iseloomulik naadi kasvukohaüübile. Proovitüki alustaimestikus esineb ohtralt maikellukest ja sinilille, veidi vähem metsmaasikat, jänesesalatit, metskurereha, külmamailast ja ussilakka, mis on rohkem sinilille kasvukohatüübile iseloomulikud taimed.
Põõsarindes esineb lausaliselt põldmurakat, mis eeslistab niiskemaid paepealseid muldasid. Laiguti esineb toomingat, pihlakat, lodjapuud ja magedat sõstart, mis on sinilille ja ka naadi kasvukohatüübile iseloomulikud liigid.
Naadi kasvukohatüüpi iseloomustavaid rohttaimi (nt seljarohi, naat, saluhein , koldnõges, kopsurohi, naistesõnajalg) ei esine proovitükil üldse. Puurindes esineb kõige rohkem arukaske (ligikaudselt 50 protsenti), samuti esineb mändi, mida salumetsades looduslikult ei esine.
Kuna proovitükil ei esine naadi kasvukohatüübile iseloomulikke rohttaimi, kuulub proovitüki mets tõenäoliselt laanemetsade tüübirühma ja sinilille kasvukohatüüpi. Metsatüübiks sobiks sinilille segamets .

PUISTU KIRJELDUS SOOMETSAS

Puistu taimkate

Puistu on noor, kahte rinnet pole võimalik eristada ning tegemist on lihtpuistuga.
I rinne: Ks, Ku, Hb, Lv.
Järelkasvu moodustavad kask, hall-lepp, haab , kuusk.
Alusmets on hõre, selle moodustavad toomingas, pajud , paakspuu, harilik kuslapuu, pihlakas , sarapuu, vaarikas .
Puhmarinne puudub.
Rohurinne on tihe. Lausaliselt esineb ojamõõl, angervaks, sinihelmikas, jäneskastik ja luht - kastevars . Laiguti esineb metsmaasikas, ümarlehine uibuleht, soomadar , lodumadar, külmamailane, soo-osi ja harilik palderjan. Kohati esineb haisev kurereha, maikelluke , harilik kuutõverohi ja harilik-hiirehernes.
Samblarinne on hõre, kõrgematel mätaste esineb kohati palusammal.

Metsakasvukohatüüp

Proovitükk asub endisel sooalal, kuhu rajati nõukogude perioodil kuivenduskraavid. Ala oli pärast kuivendamist kasutusel heinamaana, tänapäeval on see osaliselt metsastumas. Ala on kevadeti ja sügiseti ajutiselt niiske. Liigniiskust on tõenäoliselt vähendanud läheduses asuv paekivikaevandus, kuhu ümbruskonnast vett sisse valgub ja kust see pumbatakse Vasalemma jõkke.
Proovitükil on 90 cm tüsedune turbakiht, puhmarinne puudub. Järelikult on tegemist rohusooga.
Alustaimestikus esineb ohtralt angervaksa kasvukohaüübile iseloomulikke taimi nagu ojamõõl ja angervaks. Ohtralt esineb ka sinihelmikas, jäneskastik ja luht-kastevars. Laiguti esinevad metsmaasikas ja külmamailane, mis on sinilille kasvukohatüübile omased ning ümarlehine uibuleht, mis on mustika ja jänesekapsa kõdusoole omane taim. Laiguti esineb ka soomadar, mis on madalsoo ja lodu tüübi taim ning soo-osi, mis on angervaksa, osja ja lodu kasvukohatüübi taim. Taimestiku põhjal pole võimalik anda hinnangut kasvukohatüübi kohta.
Kuna tegemist on soomullaga (turbakiht üle 30 cm), saab välistada arumetsa kasvukohatüübid. Proovialal puudub täielikult puhmarinne, see võimaldab välistada samblasoo kasvukohatüübid. Ala ei ole üleujutatav, ei esine mättaid ega sügavamaid lohke, kus vesi pikemat aega püsiks. Septembri alguses tehtud kaeve sai 125 cm sügav, kahe nädala jooksul jäi kaeve täiesti kuivaks. Seega võib välistada lodu kasvukohatüübi.
Võimalik kasvukohatüüp oleks kõdusoo. Kaevest võetud proovid (40 ja 80 cm sügavuselt) olid kuivad, vesi eraldus turba pigistamisel väga raskelt. Turvas oli kogu horisondi ulatuses keskmiselt kuni hästi lagunenud, sellele viitas ka turba ühtlane must värvus. Kuna proovitüki muld on selliseks muutunud kuivendamise tõttu, on tegemist kõdusoomullaga.
Proovitüki metsatüübirühm on kõdusoo, kasvukohatüübiks on jänesekapsa-kõdusoo ja metsatüübiks on jänesekapsa-kõdusoo kaasik.

Kasutatud kirjandus

Kukk, T. Eesti taimede kukeaabits. Tallinn: Varrak, 2004.
Lõhmus, E. Eesti metsakasvukohatüübid. Teine, täiendatud trükk. Tartu: Eesti Loodusfoto, 2004.
Metsabotaanika. Koostanud E. Saarva. Luua, 2003. Käsikiri Luua metsanduskoolis.
Metsatüpoloogia. Koostanud V. Keppart. Luua, 2002. Käsikiri Luua metsanduskoolis.
Mullateadus. Õpik kõrgkoolidele. Koostanud A. Astover. Tartu: Eesti Loodusfoto, 2012.
Muldade väliuurimine. Koostajad A. Astover, E. Reintam, E. Leedu, R. Kõlli. Tartu, 2013.
Roht, U. 90 kodumaist puittaime. Tallinn: Huma , 2011.

Lisad

Lisa 1. Arumetsa kasvukohatüübi asend ordinatsiooniskeemil
Lisa 2. Arumetsa kasvukohatüübi mullaprofiili äigejoonis
Lisa 3. Arumetsa kasvukohatüübi mulla liimmonoliit
Lisa 4. Arumetsa kasvukohatüübi taimestiku herbaarlehed
Lisa 5. Soometsa kasvukohatüübi asend ordinatsiooniskeemil
Lisa 6. Soometsa kasvukohatüübi mullaprofiili äigejoonis
Lisa 7. Soometsa kasvukohatüübi mulla liimmonoliit
Lisa 8. Soometsa kasvukohatüübi taimestiku herbaarlehed