kaeve. Mulla kirjeldamiseks tuleb teha järgmist: o Võetakse igast geneetilisest horisondist mullaproov, mida kasutatakse pH määramiseks, äigejoonise ja vähendatud mullaprofiili näidise tegemiseks. Mullaproovide happesust (pH) määratakse koos juhendajaga, õpetaja Ell Tuvike või Reet Miil. o Mullaprofiili kirjeldusele koos äigejoonisega märgitakse horisondi tähis, tüsedus, värvus, üleminek, pH, kihisemise algus, lõimis. Joonise alla märgitakse kaeve asukoht, reljeefi joon, veereziim, mulla nimetus, huumusprofiili- ja lõimise nimetus. o Valmistatakse mulla geneetiliste horisontide papile liimitud näidis mõõdus 1 : 5. Liimmonoliidi kõrvale kirjutatakse horisondi tähis, sügavus, pH, "kihisemine", lõimis. Papi teisele küljele kirjutatakse kaeve kirjeldaja nimi, kaeve asukoht, reljeefi joon, mulla nimetus, siffer, kaeve tegemise aeg (aasta, kuu). o Soovitav on teha kaevest foto.
Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon). Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks
........................................................................2 2. Sissejuhatus................................................................................................................3 3. Metoodika...................................................................................................................4 3.1 Sisetööd 3.2 Välitööd 4.Uurimisalade iseloomustus........................................................................................5 4.1 Rohumaa kaeve 4.2 Metsamaa kaeve 4.3 Põllumaa kaeve 5. Muldkatte koosseis....................................................................................................8 6. Muldade morfoloogia..............................................................................................10 6.1 Rohumaa sügavkaeve 6.2 Metsa sügavkaeve 6.3 Põllumaa sügavkaeve 7. Muldade agronoomilised andmed..........................................................................13 7
Alusmetsas domineerivad sarapuu, kuslapuu, tuhkpuu. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein. Leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk. Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis. 9.2 Nõmmemetsad Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal - IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%. Sambliku kasvukohatüüp (sm) - on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline. Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik
juurdekasv, puidu kvaliteet jne). Mõjutavad oluliselt ka metsade majandamist. Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks. Metsanduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984. a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni. Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit. Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel! Peamised tunnused, millest juhindutakse on: - muld - veerežiim - alustaimestik - reljeef Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Metsa kasvukohatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef Metsatüüp = muld + veerežiim + alustaimestik + reljeef + puistu. (Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest nt mustikakuusik, rabamännik). Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (nt mustika kasvukohatüüp)
Tartumaal, Konguta vallas, Karijärvel. Labidaga kaevati auk, mille üks sein oli vertikaalne ning millele langes päikesevalgus, teine sein jäeti trepikujuliseks. Vältimaks mullahorisontide segunemist tõsteti kõigi horisontide mullad erinevatesse hunnikutesse. Kõik välipraktika käigus tehtud sügavkaeved olid üksteisest võimalikult erinevad - üks põllul, üks rohumaal ning üks metsas. Lisaks tehti iga sügavkaeve kohta kaheksa poolkaevet ehk huumushorisondi sügavune (u 30 cm) kaeve ringis ümber sügavkaeve (u 5m kauguselt). Kõikide kaevete kirjeldamiseks kasutati muldade väliuurimise raamatut, labidat, mõõdulinti, portselankaussi, süstalt, 10%-list soolhapet, universaalindikaatorit, vihikut, joonlauda, vett, mobiili ja paberümbrikuid. Sügavkaevetel ja huumusringis mõõdeti mulla horisondi tüsedus, pH, lõimis ja keemine, täiendavalt leiti huumusprotsent ning hinnatakse muldi ehk määratakse boniteet. Lõimise
Mullaks nimetatakse maakoore pealmist/pindmist kobedat kihti, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid ning mida muudetakse organismide ja nende jäänuste laguproduktide poolt. Muld on tekkinud eluta ja elusa looduse pikaajalisel vastastikusel toimel. Muld on taimse protsessi produktsiooni saadus sest kivimist mullateke saab alguse taime orgaanilisest ainest. Muld on sageli mõjustatud inimese tegevusest. Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Mullateadus on loodusteaduse haru, mis uurib muldkatte ja teda moodust. muldade arengut ehk geneesi, ülesehitust ehk morfoloogiat, mulla koostist, omadusi, geograafilise leviku
Mullale on iseloomulikud: · kindla seaduspärasusega mullaprofiil · pindalaline levik · mullatekke tingimustele vastav mulla koostis ja omadused Mulla tähtsaim omadus on viljakus. Muld on metsa- ja põllumehele tootmisvahendiks. Mulla õige kasutuse juures ta viljakus tõuseb vastupidiselt enamikele asjadele. Muld on kõikjal, kus on taimed. Rakenduslik mullateadus jaguneb: 1. agronoomiline (kuidas kasutada) 2. metsa 3. maaparanduslik 4. mullakaitse Mulla osad: 1. tahkeosa 50% (mineraalid 45%, orgaaniline aine 5%) 2. õhk 25% 3. vesi 25% 2 viimast võvad olla väga varieeruvad erinevatel tüüpidel. Mulla mehhaaniliste elementide klassifikatsioon Muld koosneb mitmesuguse suurusega osakestest ja neid kõiki kokku nimetatakse mulla mehhaanilisteks elementideks
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
puu moodustab haavakoe tüvi ja võra on hästi arenenud. Enamasti teguritest. Valgusetingimusi metsas iseloomustab (kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad moodustab nende puude kõrgus kuni 90% I Krafti kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad klassi puude tagavarast. taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks. Moodustavad 40 - 45% puistu koosseisust. liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral Suuremat kahju võib põhjustada madal Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal puud puistus. moodustub nn
küljelt); 3) läbitunginud valgus: tungib läbi võrade; 4) alumine valgus: peegeldub vee- või maapinnalt; Aluspinnale või esemele jõudnud valgusest osa neeldub, osa peegeldub tagasi. Arvu, mis näitab, kui suure osa moodustab tagasipeegeldunud valgusvoog pinnale langenud summaarsest valgusest, nimetatakse a l b e e d o ks. Albeedo sõltub pinna iseloomust, päikese kõrgusest jt. teguritest. Näiteks kuiv muld peegeldab tagasi 18...24 %, märg muld 11...16 %, liiv 18...40 %, lumi 30...95 % temale langevast valgusest. Taimkatte albeedo oleneb liigilisest koosseisust, tihedusest ja arengufaasist. Näiteks liitunud kaasik peegeldab tagasi umbes 30 %, kuusik 18 %, põllukultuurid 10...35 %. Metsas neeldunud valgus jaguneb omakorda kaheks osaks: ¤ neeldub võrades ¤ tungib võradest läbi. Valgusnõudlikud - e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab). Varjutaluvad - e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).
Venemaal). Umbes pooled Euroopa metsadest on okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad. Enamuses riikides on kaitsemetsade osakaal 10-35% kogu metsade pindalast. 2. Metsa ja puistu mõiste Looduse seaduspärasuse tulemusena on mets tekkinud taimkatte evolutsiooni käigus teatud tingimustes ning tänapäeval käsitletakse metsa kui kõigi tema koostisosade tervikut. Mets pole mitte vaid hulk puid ühel kasvukohal, vaid iseloomuliku taimestiku, loomastiku ja mikrokliimaga ökosüsteem. Mets on maastiku osa ja taimekooslus, mis on kujunenud puude koos kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega (mullastik, õhkkond, rohttaimestik, loomastik). Sellest definitsioonist tuleneb peamine tunnus, mille alusel võime mingit puudekogumit nimetada metsaks ja selleks on puude vastastikune mõju.
Ta tekib leetunud muldades sageli sisseuhtehorisondile, rasketel savimaadel künnialusele kihile. Gravitatsioonivesi liigub raskusjõu mõjul ülalt alla või mööda kallakut (kui vettpidav kiht asub kaldu), hüdrostaatilise rõhu mõjul võib liikuda ka alt üles (surveline põhjavesi). Sagedasemad liigniiskuse põhjused on: 1) kõrge põhjaveeseis 2) vee pealevalgumine kõrgemalpaiknevatelt aladelt (pinnavesi, ülavesi) 3) vett raskesti läbilaskev muld. Horisontaalse põhjaveepinna puhul on tegemist seisva põhjaveega, teatud nurga all esineva põhjaveepinna korral aga liikuva põhjaveega. Liikuvad põhjaveed on seisvate põhjavetega võrreldes alati mineraalaineterikkamad, mistõttu on nende mõjul tekkinud soostunud ja soomullad on alati toitaineterikkad. 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid Maaparandus e. melioratsioon on teadus- ja majandusharu, mis tegeleb viljelus- ja metsamaa
Eesti kliima kujundajad 1,4x, pealttuule nõlvadel kuni 1,21,3x ja mõnikord ka tuulega paralleelsetel nõlvadel kuni Eesti kliima on üleminekuline mereliselt mandrilisele. Teda mõjutavad Atlandi ookean ja 0,70,8x ja suletud nõgudes isegi enam kui 0,6x (kui tuul tasasel alal 35 m/s). Euraasia manner. Eesti kliima juhtivaks kujundajaks on Atlandi ookeani põhjaosa Golfi Muld hoovuse ning Islandi miinimumiga. Ligi pooled päevad aastas on mõjutatud Islandi lähistel Päikesekiirguse ebaühtlane jaotumine, meteoroloogilise reziimi iseärasused maalähedases kujunenud tsüklonitest: valitseb pilves või sajune ning tuuline ilm. Kokku on keskmiselt õhukihis, reljeefi tingimused põhjustavad mullastiku omaduste varieerumist. Külmade ja aastas Eestis 132 tsükloni või nende lohu ja 65 antitsükloni või nende harja mõju all
EESTI TAIMKATE 1. Mõisted: taimestik, taimkate, katvus, ohtrus geobotaanika, taimekooslus, kasvukohatüüp, dominantliik, boniteet, rinne ja horisont, liituvus, suktsessioon, looduslik kooslus, pool-looduslik kooslus ja kultuurkooslus. Taimestik ehk floora (flora) ajalooliselt kujunenud taimeliikide kogum mingil alal või ajajärgul. Floorat uuriv teadus floristika. Nt. liikide loend. Taimkate ehk vegetatsioon (plant cover, vegetation) mingi ala taimekoosluste või muude taimerühmituste kogum (nt. mets, nõmmemets, männik jne.). Uurib taimeökoloogia ja geobotaanika (vegetation science).
1452. aastast on teateid Tallinna raeapteegi aia olemasolust. 1645. aastal asutati Narva apteegi aed, kus 1677. aastal kasvatati ligikaudu 150 liiki ravimtaimi. 1632. aastal asutati Tartus Academia Gustaviana, mis kujunes lisaks kõrgkoolile veel ka akadeemiliseks teadusasutuseks. Tõenäoliselt ei tegeletud seal aga ei taimesüstemaatikaga ega geograafiaga. Eelnimetatud teadustest saab nüüdisaja mõistes rääkida alles pärast Karl Linné teose "Species plantarum" 1753 ilmumist. Eesti taimestiku teaduslik uurimine algab 18. sajandi esimesel poolel. 1727. aastal saadeti Peterburi Teaduste akadeemia poolt "Narvasse, Tallinna ja teistesse Liivimaa kohtadesse" kohalikke taimi korjama ja uurima õpetlane Johann (Ivan) Christian Buxbaum. Esimene põhjalikum Eestis kasvavate soontaimede nimistu leidub August Wilhelm Hupeli teose "Topographische Nachrichten von Lief- und Estland" 2. köites 1777. Selles loetletakse
rindelisuse, kasvukoha jt. tunnuste järgi.Uurib taimeökoloogia e. geobotaanika. Taimekooslust iseloomustavad tunnused: 1) Kindel liigiline koosseis; 2) Struktuur liikide ruumiline paigutus vastavalt nende suurusele ja nõuetele; 3) Aasta-ajaline muutuste käik; 4) Pikaajalised muutused (suktsessioon); 5) Kasvukoht. Kasutatakse mitmesugustel organiseerituse tasemetel, taimekooslus on mets (metsataimkond), palumets (tüübirühm), kui ka pohla kasvukohatüüp. Taimekoosluste piiritlemine on tinglik kontiinumi kontseptsioon. Taimkattel eristatakse 3 kontiinumit: Topograafiline kontiinum taimekoosluse piirid on looduses hajusad, kooslusi eraldab alati laiem või kitsam üleminekuala ehk siirdeala (ökoton); Taksonoomiline kontiinum - kõiki taimekooslusi ei saa klassifitseerida kindlaisse tüüpidesse (klassidesse, kasvukohatüüpidesse), osadel kooslustel on mitme tüübi (vahepealsed) tunnused; Ajaline kontiinum topograafiline ja
KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
