19-20. sajand Eestis (0)

19.-20.saj
1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida ning kinkida maast lahus. 1809. Aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha pärandatavale kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid maad osta. Koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.
1804. aasta Liivimaa talurahvaseadusega jäid kubermangu talupojad pärisorjadeks, neid eo tohtinud enam müüa ega pantida, maast lahus kinkida, nad said omandiõiguse vallasvarale ja võisid osta maad ning seda edasi pärandada. Talurahva koormised vaadati üle.
Tekkis talude pärandamise võimalus ja seega motivatsioon põllumaade parandamiseks ja laiendamiseks.
1816. aastal vastuvõetud Eestimaa talurahvaseadusega kaotati pärisorjus . Kogu maa tunnistati mõisniku omandiks. Talupoegade senine maakasutusõigus ja koormiste normid kaotati, talud anti rendile. Mõisa juurde loodi vallad .
1816 vastuvõetud ja 1819. Aasta kehtima hakanud Liivimaa talurahvaseadusega otsustati kaotada pärisorjus; talurahvas võus omandada ka kinnisvara, koormisena tuli kasutusele raharent ning loodi talurahvakogukonna-vallad.
1849. aasta Liivmaa talurahvaseadus kinnitas, et kogu maa oli mõisnike oma, kuid määras ära maa kasutamisviisi. See osa maast, mis oli seni talupoegade kasutuses, tunnistati talumaaks, mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa.
1856 . aasta Eestimaa talurahva seaduse järgi eristati mõisamaa ja talupoegade kasutuses olev maa ( talumaa ), mida võis elujõuliste taludena rendile anda, soovitavalt raha eest või talupoegadele päriseks müüa. 1880 alustati Eestimaa kubermangus talude päriseks müüki. Talumaad tohtis rentida või müüa ainult talupoegadele.
Mats Erdell oli esimene eesti soost mõisavaldaja, saades pandipidaja õigused Roobe mõisale . Pärast rüütlimõisate omamise vabaksandmist kõigi seisuste liikmetele ostis tema poeg Hans Errdell 1867.a Roobe päriseks ja temast sai esimene eesti soost rüütlimõisaomanik.
Areng
Eesti arengut 19.sajandi teisel poolel iseloomustab üldine moderniseerimine , industraliseerimine, linnastumine ja rahvusluse tõus, traditsiooniline talupojakultuur hakkab kaduma.
Uus passikorraldus (1863) suurendas talupoegade liikumisvabadust, hoogustus väljarändamine Venemaale. Teoorjuse kaotamisega läksid mõisamajapidamised üle raharendile ja palgatöö massilisele kasutamisele (moonakad). Arenes talurahva omavalitsusõigus ja vallad vabenesid mõisniku võimu alt, said suure otsustusõiguse kohalike majanduslikes ja ühiskondlikes asjades.
19.sajandi alguse talurahva õiguste muutmise protsesse hoogustas viljahindade langus, kasvanud rahvaarv ja rohked ikaldusaastad.
19.sajandi keskpaigast toimusid suured muudatused talupojakultuuris. Kui seni kasutas talu peamiselt oma toodetud, siis nüüd hakkas levima ka ostukaup. Inimeste hoiakuid hakkas mõjutama trükikirjandus. Muutusid ka hoonete välisilme, õueplaneering, talu õuede paigutus jm maastiku ilmet mõjutavad nähtused. Eriti suured olid muutused Lõuna-Eestis.
Kruntimine
Kruntimine toimus 19 sajandi keskpaigas, mõisate kaupa ja erinevates mõisates erinevatel aegadel .
Põhjusteks olid: saavutada efektiivsem maakasutus ja luua võimalus maid müüa.
Kruntimisega koondati iga talu põllumaad, mis seni olid lappide ja ribadena laiali, ühte terviklikku kogumisse, kuhu pidi kuuluma ka taluõu. Võimaluse korral liideti põldudega ka muid kõlvikuid, karjamaa , heinamaa ja mets. Et osa maid asus külast kaugel,polnud alati võimalik terviklikku krunti moodustada. Nii sai enamik talusid peale krundi keskse osa ka mitu lahustükki.
Hõredama asustusega aladel, kus talukrundid moodustusid olemasolevate taluõuede ümber, ei olnud külade kujus suuri muutusi. Tihedma asustusega ja suuremate külade puhul olid muutused küla planeeringus suured. Osa taluõuesid viidi külast välja uuele krundile. Veeti ümber olemasolevaid hooneid või ehitati uued. Kruntimise käik sõltus mõisnikke tahtest.
Talude päriseksostmine
1860. aastail algas Eesti alal massiline talude päriseksostmine mõisatelt. Talupojad ostsid talud välja pikaajalise pangakrediidiga, mis tasuti peamiselt linakasvatusest (Lõuna-Eesti) ja kartulikasvatusest (Põhja-Eesti) saadud tuludest. Lina hina tõstis USA kodusõja tõttu vähenenud puuvilja sissevedu Euroopasse. 19.sajandi lõpuks oli Liivimaa kubermangus päriseks ostetud 80%, Eestimaa kubermangus 50% talumaast, osad talud jäid rendile. Ostutalude peremeestest kujunes eesti ühiskonna peamine majanduslik jõud ning sotsiaalselt kõige aktiivsem rühm, algas põllumajanduse ja kultuurielu kiire areng. Talude päriseksostmisel koostati talude maakasutust kajastavad kaardid.
Muutused põllumajanduses

• Uued kultuurid- ristik ja kartul
  
• Uued loomatõud – meriinolambad ning toimus tõuparandus
  
• Üleminek mitmeväljasüsteemile, maaparanduse levik mõisatest talumaadele, kasutusel võeti hõlmader
  

Muutused talude ilmes 19.sajandil:

• rehielamute asemel taluhäärberid (eriti lõuna-eestis)
  
• Ilu ja puuviljaaedade levik
  
• Taluümbruse haljastamine (enne talude ümbrus suhteliselt lage )
  
• Majapidamisõue eraldamine
  

Venestamine
Peale 1819.aasta Liivimaa talurahvaseaduste vastuvõtmist tegi Venemaa Keisririigi keiser Aleksandr III korralduse sisse viia Balti provintsides koolides kohustlik vene keele õpetamine; 1850.aastal keiser Nikolai I korraldusel viidi sisse Balti kubermangudes vene keelne ametlik kirjavahetus , jõustus 1855.
Usuvahetus
Korduvad ikaldused 1840.aastate algul ja maapuudus lõid soodsa pinnase kuulujuttude levikuks talurahva hulgas, loodeti õigeusu kiriku liikmeks astudes teotööst vabaneda ja keisrilt maad saada. 1840.aastate keskpaiku läks õigeusku 64 000 eesti talupoega.
Venestamisaja ja usuvahetuse iseloomulikud märgid maastikes. (Laanemetsa õigeusukirik, Karula õigeusukirik).Vene valitsus eraldas õigeusu kirikutele maad.
Mõisad
Rajati eriti suurejoonelisi ja moodsaid mõisakomplekse. Mõisates arendati välja tööstuslik tootmine. Laia ulatuse võttis karjakasvatus . Kuna teotööjõudu kasutada ei olnud, rakendati mõisatöölisi ehk moonakaid ja ehitati neile mõisakeskustesse moonamaju.
1905.aasta revolutsiooniga põletati maha ligi 100 mõisat. 1910.aasta paiku oli Eesti aladel ilma karjamõisate ja pastoraatideta kokku 1245 mõisat.
Talud
20.sajandi alguses arendati välja päriseksostetud talud, mis eriti jõudsid järjele Lõuna-Eestis. Olulise sissetuleku talude väljaostmiseks ja ülesehituseks andis linakasvatus.
Esiplaanile hakkas tõusma karjakasvatud, mis eeldas rohumaade parandamist, sealhulgas levis puisniitude raadamine .
Uuendati hooneid: rajati suuremad loomakasvatushooned, ehitati taluhäärberid. Mandri-Eestis asendusid õlkatused laastukatustega. Taluehituses hakati mõisate eeskujul kasutama palju kiviehitust.
Laienes maaparandus , kusjuures oluliseks muutus heinamaade kuivendamine, sest arenev karjakasvatud nõudis paremat sööta.
NB. MÕIS
Peale 1919 maaseadust hakkas mõisakomplekside kiire allakäik. Osadese mõisahoonetesse paigutati koolid, lastekodud, rahvamajad jms. Paljud mõisad jäid aga kindla otstarbeta ning hakkasid tasapisi lagunema. Viimane side kadus mõisatel omanikega 1939.aastal, mil alanud Teise maailmasõja käigus asusid kõik veel eestisse jäänud baltisakslased- sh endised aadlikest mõisaomanikud elama saksamaale.