MAASUHTED JA MAAREFORMID loeng (0)

MAASUHTED JA MAAREFORMID 07.05.2012
Eesti ajaloo perioodiseerimist ikka peaks teadma ­ peaks ikka teadma, kas Põhjasõda enne või mitte. Küsimused enamasti arutlemise vormis. Olemas peab olema üldine arusaam ja oskus teadmisi seostada ja kasutada. Eelkõige: kuidas ajalugu maastikus avaldub (mis tänapäeval näha on jälgedena?). Kirjalik eksam.
Miks maaküsimusest rääkida ? Üks:enamus meist puutuvad ühes või teises kandis kokku ikkagi ka maasuhetega (territooriumid, planeeringud, maaomandid, kuidas maakasutust reguleeritakse, millised seadused kehtivad jne). Seega oluline ka teada ajalugu maasuhete ja maakasutuse reformide nurga alt.
Terminid maasuhted ja maareform . Maasuhted ­ kes ja mis tingimustel maad kasutada saab, millised õigused selleks ning millised kohustused sellega kaasnevad. Ja kui läbi ajaloo vaatame, siis maaomand pole kunagi olnud täiesti puutumatu ainuomand, vaid alati olemas olnud mingid ühiskondlikud reeglid, mis on piiritlenud mingil määral. Maa on oma iseloomult selline ressurss, mis on oma loomult ühiskondliku kasutamisega ja ühiskondliku mõjuga. Ükski maaomanik ei saa võtta oma maatükki kaasa ja minna mujale, muule positsioonile ­ ei ole võimalik ära viia, mistõttu igal omandil oma iseloom.
Selge on see, et omandi kujunemine on väga pikk protsess olnud. Maareform eeldab maaomandisuhete olemasolu ühiskonnas ning maaomandi piirtlemist. Reform on ajutilise iseloomuga ja ajaliselt piirtlev ühiskonnas.
Kui nüüd alustada Eesti ajaloos muinasajast, siis arvatakse, et muinasajal kuulus maa kogukondlikusse kasutusse ­ maa oli kogukonna oma. Kui tegu külalise asustusviisiga (esimese aastatuhende keskel), siis oli kinnistunud juba põllumaa, sellised ribaviisilised, talude juurde (NB! Just talude juurde, mitte inimeste juurde ­ talusid pärandati edasi). Mis iseloomustab siis muinasaegset maakasutust? Maaomand, ka kogukondade vahel, ei olnud kindlalt piiritletud . Metsavöönd oli kahe kogukonna maa piiritleja ­ seda nimetatakse vööndipiirideks.
13-14.sajandil üksikud piirimuudatused läänistatud maade osas. 14.sajandist hakati lisama piirikirjeldusi ­ tee ja punkti ja kraaviga, kus vaidlused olid, läänimaade kokkupuutekohad.
Rootsi aeg tõi kaasa vajaduse korrastada maasuhteid. Palju tühjaks jäänud maid ja segaduses valdussuhetes. Mõisavõrgu väljakujunemine tingis vajaduse mõisate vaheliste piiride määratlemiseks, kusjuures ühe mõisa külade vahel võis olla piir hajus. Algas mõisate maavalduse kaardistamine. Vaidluskohtades koostati täpseid piirikaarte, millega märgiti lineaarne piir koos ümbritseva alaga, täiendatud kirjeldustega. Suuremaulatuslikud kaardistamised seoses mõisate reduktsiooniga.
1 Muutused maasuhetes. Esimeseks reformiks Eesti alal võiks pidada mõisate reduktsiooni Rootsi ajal. Tagastati kõik läänid endistele baltisakslastele, tagastati endiselt lääniõigusena, mitte pärisomandina. Oluline murrang 1793.Katariina II muutis kõik läänimõisad täieõiguslikuks eraomanikeks, tekib mõisate maaomandiks (maaomand tänapäevases mõistes). Radikaalne omandisuhete muutus juriidilises mõistes. Senimaani maa küll kuulus mõisnikele, kuid täpne jaotus mõisa maa ja talukogukonna maa vahel baseerus Balti erikorra peal, oli ujuv ja muutuv, oli väga konkreetselt paika pandud. Teorent ja raharent ­ kokku poole sajandi jooksul viisid selleni , et hakkasid mõisnikud talusid müüma, hakkasid kuntima ja talude väljaostmine hakkas toimuma. Talude ümberkruntimine reformi seisukohast väga radikaalne ­ suhtumise muutumine.
Kui vaadata tänapäevast katastrikaarti, siis piirid väga palju paika pandud just kruntimisega, mis toimus (18.sajandil)19.sajandil. Need on just need, mida kutsutakse 'põlistalu', 'ostutalu' jne. Need on need, mis on mõisate käest päriseks ostetud talud . Tavaliselt mitte väga regulaarse planeeringuga (kuid on ka erandeid ­ näiteks Vooremaal ), kasutatud ka looduslikke piire piiride tõmbamiseks. Sellest ajast pärit ka lahustükid ­ n. heinamaad. Asumikutalud vastandiks ­ rajati esimese maareformiga Eesti ajal.
Eesti maareform oli korraldatud 1919.aastal 19.oktoobri maaseaduse alusel ­ pärast Vabadussõda, või õigemini Vabadussõja käigus algatatud protsess, mis nägi ette, et võõrandatakse rüütlimõisad, neist tuuakse riigitagavaramaad ja nende baasil hakatakse looma asundustalusid. See tähendas seda, et EV võttis vastu väga resoluutse otsuse. Kasutatakse ka mõistet maauuendus.
Mis siis juhtus selle maareformi käigus? Enne oli ligi pool rüütlimõisad ja peaaegu sama palju väike maa omanike (ostetud talusid päriseks), ülejäänud jagunes väga erinevate omanike vahel. Tähendab et, et mingi selle 47% kallale, et likvideerida suurmaaomandus, põhjusteks:
1) Ajalooline ülekohus ­ saksa vallutused , georendid, sunnismaisus 2) Maapuudus ­ Eesti oli sel ajal agraarmaa, inimesi, kes tundsid sügavat huvi maa saamise vastu, oli palju 3) Seisuslik ühiskond ­ aadliseisust (maapäeval otsustasid väga suure osa küsimustest) pole vaja 4) Majanduslikud põhjused ­ I maailmasõja tagajärjed, inimesed oli tarvis tööle panna, inimesed võõrdunud tööst (sama probleem mis tänapäeval) 5) Sõjalised põhjused ­ oluline pigem tagasi vaadates, lubati sõjast osa võtnutele maad
Võõrandati mõisad koos kõige invetariga. Alles jäid vaid need, mis kuulusid teadusasutustele, mittetulundusasutustele vms. Kui mõis oli välja renditud, siis nende invetari (põllutööriistad, loomad jne) ei võõrandatud. Hijem tehti selles ka leevendusi ­ osades omavalitsuses tehti mõisasüdametest talud, hiljem sai asundustalud mõisnik. Tehti ka osalisi erandeid. Alguses tehti võõrandamine tasuta, hiljem tehti tasuliseks (väga odav sundhind, mida suurem tükk, seda rohkem hakati hinda maha tõmbama). 1/7 turuväärtusest oli see hind mis neile määrati.
2 Maareformi käigus eraldati mõisate metsamaad. Mõisad olid sel ajal oma metsamajanduse välja arendanud, kohati olemas mõisate metskonnad (spetsiaalsed). Põllumajandusmaad: kui olid renditalud, siis need muudeti riigirenditaludeks ­ rentnikud hakkasid talusid välja ostma.
Asundustegevus. 1929.loodi asundustegevuse seaduslik baas ja Asunduskapital. Põhimõtteliselt: uute põllumajandusmaade rajamine. Asundamiseks võeti seni kasutamata maa ­ tehti maaparandust, krunditi. Müüdi väga soodsate hindadega tahtjatele. Loodi ca 3000 talu ­ see on see koht, kus on metsa Eesti ajaloos kõige vähem (tehti riigimetsamaadele, valiti potensiaalsed viljakamad kohad). Kõiki asundusi ei jõutud teha, kuna i EV aeg sai läbi. Mõned näited: Pikavere asundus , Matsalu asundus jne. Mõned protsessid veel, mis selle reformiga kaasas käis: Narva taga ja Petserimaal on teistsugune maakasutus , Balti erikorda seal ei olnud (esines hingemaa), seda maad mida talu kasutas, seda jagati talude vahel aeg-ajalt ümber (võrdsustamise aste veel suurem). Kogu see endine venemaa osa tuli viia sinna sellesse juriidilisse süsteemi ­ talud ära kruntida. Neid siis krunditi ka ümber sama maareformi käigus. Mõlemad protsessid jäid lõpetamata nii Setumaal kui Saaremaal, tehti maakorraldustoimingud 19ndatel aastatel, et saaks normaalsed krundid.
Nõukogude maareformist:
Tuli nõukogude võim juba 40ndatel aastatel, kogu maa riigistati. Tuli Saksa okupatsioon, siis tühistati maareform. 44ndatel, kui Vene väed uuesti sisse tulid, siis Saksa tühistamine tühistati uuesti ­ 40ndate aastate maareform jäi kehtima. Ei olnud ernam juriidilist eraomandit, küll aga kasutusõigus. Talud ei saanud enam kasutada maad, mis moodustas üle 30ha, loodi väiketalusid ülejäänud maast. Kui vaadata tänast kinnistumustrit, siis need tänastes krundipiirides ei kajastu, küll aga uusmaa kinnistud (90ndate aastate omandireformist). See on koht kust kinnistud võisid alguse saada. Esimene eesmärk oli võrdsustamine ja poliitilised põhjused. Enne seda oli juba ära otsustatud, et toimub kollektiviseerimine ­ valmistada maa ette kollektiviseerimiseks ning endine maakorraldus lõhkuda. Paar-kolm aastat taluline elu kestis ja siis läks lahti kolhooside moodustamine. Maaomandi vorm enam ei muutunud. Kolhoosid ja sovhoosid . Enne EV taastamist juba 80ndate aastate lõpus võeti vastu ENSV taluseadus ­ 1989, mille alusel anti õigus anda maad põliseks kasutamiseks, talu rajamiseks ja pidi see siis soodustama põllumajandusliku maa kasutusele võtmist (eriti ääremaal). Jõuti teha, eraldada 10 000 talu üle Eesti selle alusel, eks see usk oli see, et talud maale tagasi ja küll on tore, et see on üks samm põllumajandusliku Eesti taastamiseni, kuid ausalt öeldes ajaloos tekitas see probleeme juurde.
1991 võttis EV vastu omandireformiseaduse. Sellega hakati ajaloolist nõukogudevõimu loodud ebavõrdsust likvideerima. Rahvastiku ümberpaiknemine ja muutused ühiskonnas, ka hoonete omanike muudatused ­ olid tekkinud väga palju heauskseid omanikke, et kuidas seal vahel leida sobivat varianti (90ndate maareformi suurimad probleemid). Kinnistud mis tekkisid maareformi tingimusel ­ õigusjärgsetel omanikele anti maad endistes piirides (kinnistute jagamine pärijate vahel, palju kaasomanikke). Aga kui nüüd olid hooned läinud kellegi teise eraomandisse, siis neid hooneid ei tagastatud, kui aga oli tegu ENSV omandis olnud hooned, siis need tagastati. Maapiirkonades uued kinnistud: 1 ha suvila juures maad, 2 ha elamu juurde, 20 ha elamu
3 juurde, kui elamu omanik ja õigusjärgne subjekt taotlesid maad jne. Need 'mustrid' kajastuvad ka meie kinnistupiltides.
Tänaseks päevaks on maareform peaaegu läbi. Suure osa moodustavad tagastatud maad, teise suure osa moodustavad riigi omandusse jäetud maad (RMK maad, metsamaad jne), vähem nt munitsipaalomand vms. Paistavad reformis ka veidi n-ö saba ja sarved . Kui osa kinnistutest on kantud kaardi põhiselt (et hoida aega kokku) ja osad on mõõdistatult, kaardi põhiselt ei lähe piirid alati hästi kokku. Maakorralduslik küsimus millal piirikorrektuurid ette tulevad.
Planeerijatele mõned suhted: kui kinnistupildi järgi saab enam-vähem aimu , kuidas ala on kujunenud, on natuke lihtsam protsesse edasi kavandada.
4