Looduskaitse mõisted (0)

LOODUSKAITSE MÕISTED
Looduskaitsebioloogia ( conservation biology) – teadusharu , mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle.
Biofiilia (biophilia) – eelsoodumus armastada kõike elusat ja toetada elurikkust.
Elurikkus ehk bioloogiline mitmekesisus (biodiversity) – kogu elusa looduse mitmekesisus. Kõigi elusorganismide mitmekesisus eri organisatsioonitasemetel: liigisiseselt (geneetiline mitmekesisus) ja liikidevaheliselt (liikide mitmekesisus), aga ka koosluste ja ökosüsteemide tasemel (koosluste mitmekesisus).
Liik:
1.Liigi morfoloogiline definitsioon – ühte tüüpi kuuluvate, teistest morfoloogiliselt, füsioloogiliselt, biokeemiliselt või muude oluliste tunnuste poolest erinevate elusolendite rühm.
2.Liigi bioloogiline definitsioon – elusolendite rühm, kes võivad looduses omavahel ristuda ning saada sigimisvõimelisi järglasi.
Biosüstemaatika (biosystematics) – teadus, mis tegeleb eluslooduse mitmekesisusega, selle vormide, põhjuste ja tekke uurimisega, liikide ja teiste süstemaatika ühikute piiritlemise, nimetamise ja teaduslikult põhjendatud klassifitseerimisega.
Hübriid – lähisuguluses olevate liikide isendid võivad omavahel ristuda ja anda hübriidseid, vahepealsete tunnustega järglasi, kes muudavad liikide piirid ebamääraseks.
Liigirikkus (species richness) – liikide arv koosluses või pinnaühiku kohta.
Populatsioon (population) – samal alal koos elavate , omavahel vabalt ristuda saavate ühest liigist isendite kogum, mis on teistest sarnastest kogumitest teatud määral ruumiliselt eraldatud.
Geenid – kromosoomide osad, mis kodeerivad valkude ehitust.
Kooslus (community, biolocigal community) – sarnase levikumustri ja ökoloogilise nõudluse tõttu ühte biotoopi asustavate organismide kogum. Kooslus eristub teda ümbritsevatest aladest iseloomuliku elustiku, suhtelise seesmise ühetaolisuse ja ökoloogiliste interaktsioonide poolest.
Suktsessioon (succession) – koosluste muutumine ja vahetumine nende loomuliku arengu käigus.
Tugiliik (keystone species) – liik, millel suhteliselt väikesest arvukusest hoolimata on koosluste funktsioneerimise ja selle struktuuri hoidmise seisukohalt suur tähtsus ja mille kadumisel koosluse struktuur muutub.
Muutjaliik (transforming species, ecosystem engineer) – liik, mis muudab oma tegevusega aktiivselt ja oma arvukuse kohta ebaproportsionaalselt palju keskkonda.
Ahelväljasuremine ( extinction cascade) – olukord, kus ühe liigi väljasuremine põhjustab koosluses troofiliste seoste ja teiste liikidevaheliste suhete muutumise tõttu suuri muutusi koosluse struktuuris ning ahelreaktsioonina teiste liikide väljasuremise laine.
Tugiressursid (keystone resources) – Liikide eluks hädatarvilikud elupaiga struktuurielemendid jt. koosluse liigilist koosseisu oma koguse või ulatuse kohta ebaproportsionaalselt tugevasti mõjutavad kriitilised ressursid (nt. joogikohad, surnud puude seisvad tüved, puuõõnsused).
Ökosüsteemi terviklikkus (ecosstem integrity, ecological integrity) – Ökosüsteemi seisundi looduslikkus, vastavus piirkonnale iseloomulikele ja inimmõjust puutumata keskkonnatingimustele, funktsionaalsus ning ökoloogiliste suhete loomulikkus. Ökosüsteemi elurikkuse, struktuuri ja toimimise dünaamiline ajalis-ruumiline tasakaal.
Keskkonnaökonoomika (environmental economics) – Keskkonnaprobleemidega tegelev majandusteaduse haru, mis uurib ökosüsteemide ja majandussüsteemide omavahelisi seoseid kõige laiemas mõttes. Keskkonnaökonoomika uurimisvaldkondadeks on peamiselt keskkonnafunktsioonide väärtustamine majandusarvestuses, looduskasutuse ja seda reguleerivate õigusaktide ning planeerimisdokumentide majanduslike tagajärgede uurimine , loodusressursside kasutamise efektiivsus, optimaalsus ja jätkusuutlikkus ning majanduskorralduslike vahendite ( maksud , toetused jms) rakendamine looduskaitses.
Välismõjud (externalities) – Majandustegevuse või –tehingu osalt peidetud mõjud (kasu ja kahju), mis langevad tehinguga mitteseotud pooltele.
Ökoloogia ökonoomika (ecological economics) – Keskkonnaökonoomika haru, mis uurib ökoloogiat, loodusobjektide väärtuse rahalist ekvivalenti ning loodusobjektide väärtuse kujunemist inimeste silmis .
Ühisomand (common property) – Suuremat osa looduslikest ressurssidest, nagu puhas vesi ja õhk, mulla kvaliteet, haruldased liigid ja isegi kaunid vaated, peetakse rahva ühisomandiks, mille omanikuks on kogu ühiskond/ riik või siis mitte keegi, kusjuures juurdepääs neile ressurssidele on avatud kõigile.
Ühisomanditragöödia (tragedy of the commons) – Kus kõigile avatud ressurss kasutamise käigus kaotsi läheb.
Keskkonnamõju hindamine (environmental impact assessment ) – Kavandatava tegevuse poolt loodus-, majandus- ja sotsiaalkeskkonnale avaldatava eeldatava mõju kirjeldamine ja hindamine, negatiivsete mõjude vältimis- või leevendamisvõimaluste analüüsimine ning sobivaima lahendusvariandi soovitamine.
Tasuvusanalüüs ehk kulu-hüve analüüs (cost- benefit analysis ) – Analüüs, mis võrdleb mingi tegevuse kulusid sellest sündiva väärtuse või tuludega.
Kaudne kasutusväärtus (indirect use value ) – Väärtused ja hüved , mida saab kasutada, ilma et ressurssi füüsiliselt tarvitataks või hävitataks (nt. väärtus turismi- või haridusobjektina, veekvaliteet jms).
Tulevikuväärtus ehk võimalusväärtus (option value) – Elurikkuse või mingi muu ressursi potentsiaalne kasu inimühiskonnale tulevikus (nt. võimalike uute ravimitena).
Olemasoluväärtus (existence value) – Hüve või rahulolu, mille inimesed saavad teadmisest, et mingi objekt on olemas. Seda hinnatakse sageli rahas, mida inimesed on valmis maksma, et üks või teine liik välja ei sureks või ökosüsteemide terviklikkus ja ökosüsteemsed hüved ning teenused säiliksid.
Tarbimisväärtus (consumptive use value) – Väärtus, mis on (loodus)objektil tarvitava kaubana.
Ökoturism (ecotourism) – Vastutustundlik reisimine , loodusobjektide külastamiseks, mis toetab loodusharidust, loodus- ja kultuuripärandi säilitamist ning kohalike elanike heaolu.
Süvaökoloogia ( deep ecology) – Norra filosoofilt Arne Naessilt pärinev mõtteviis, mis rõhutab kõigi olevuste võrdsust ja biotsentristlikku vaadet looduskaitseprobleemidele. Süvaökoloogia kohaselt peaks iga inimene pidevalt arendama oma loodusetunnetust ja –mõistmist, et kujundada välja isiklik sügav, läbitunnetatud ja mõtestatud suhe loodusesse ja keskkonnaprobleemidesse ning astuda sellele kogemusele tuginedes reaalseid samme olukorra parandamiseks.
Väljasuremisvõlg (extinction debt) – Liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb . Väljasuremisvõla hulka ei arvata liike, mis surevad välja juhuslike looduslike sündmuste tulemusena.
Ökoloogiline jalajälg (ecological footprint) – Kujundlik nimetus arvestuse kohta, mis mõõdab inimtegevuse ökoloogilist mõju inimese kasutuses oleva ökoloogilise varu ühikutes. Riigi või mõne muu üksuse (nt, ühe inimese) toidu-, materjali –ja energiavajaduse rahuldamiseks vajaliku bioloogiliselt tootliku ala suurus, mis suudab neid loodusvarasid taastoota ja heitmeid ohutuks muuta.
Rändpõllundus ( shifting cultivation) – Algeline põllunduse vorm, mille puhul põldude rajamiseks raadatakse metsa ja põletatakse alet ning mullaviljakuse langedes jäetakse põllud maha ja rännatakse uuele alale .
Geenitriiv (genetic drift ) – Alleelide sageduse juhuslikud muutused (sh. nende kadumine) populatsiooni uutes põlvkondades, mis tulenevad sellest, et paljunemisel antakse edasi juhuslik valik alleele. Geenitriiv mõjutab eelkõige neutraalsete või nõrga valikusurve all olevate alleelide sagedust ning on eriti oluline väikestes populatsioonides, kus paljuneb vähe isendeid.
Lähiristumissurutis ehk inbriiddepressioon (inbreeding depression ) – Omavahel lähisuguluses olevate isendite ristumisel avalduv järglaste väiksem elujõud ja vähenev viljakus või isegi steriilsus .
Kaugristumissurutis ehk autbriiddepressioon (outbreeding depression) – Väga erineva geneetilise materjaliga isendite (lähiliikide, alamliikide või ka eristunud populatsioonide isendite) paaritumisel tekkiva järglaskonna elujõuetus, viljatus või võimetus keskkonnaga kohaneda. Haruldastel liikidel kaasneb kaugristumisega vähesem ristumine oma liigi esindajatega, mis omakorda vähendab populatsiooni järgmise põlvkonna arvukust.
50/500-reegel (50/500 rule ) – Reegel, mille kohaselt normaalne geneetiline mitmekesisus säilib vaid neis populatsioonides, kus on vähemalt 50 kuni 500 paljunemisvõimelist isendit.
Populatsiooni pudelikael (population bottleneck) – Olukord, kus populatsiooni arvukus on väga oluliselt vähenenud . Populatsiooni pudelikael viib tihti popultsiooni geneetilise mitmekesisuse vähenemisele, sest isendid, kes kannavad haruldasi alleele, on surnud või ei saa paljuneda.
Rajajaefekt (founder effect ) – Populatsiooni pudelikaela erijuht , mille puhul lähtepopulatsioonist irdunud või eemaldatud üksikud isendid panevad aluse uuele populatsioonile. Rajajaisendite väikese arvu ja sellest tingitud geenitriivi tõttu on uue populatsiooni geneetiline mitmekesisus väike ja alleelide sagedus erineb oluliselt lähtepopulatsiooni alleelide sagedusest.
Demograafiline stohhastilisus (demographic variation , demographic stochasticity) – Sündimuse, suremuse ja paljunemiskiiruse juhuslikud muutused; võivad suurendada väikeste populatsioonide väljasuremisohtu.
Allee efekt (allee effect) – Populatsiooni kasvukiiruse suurenemine populatsioonitiheduse kasvades. Enamasti on see põhjustatud isendite viljakuse vähenemisest populatsiooni tiheduse vähenedes, näiteks selle tõttu, et isendite kohtumise tõenäosus väheneb.
Keskkonna stohhastilisus (environmental variation, environmental stochasticity) – Füüsikalise ja bioloogilise keskkonna juhuslikud muutused; suurendavad väikeste populatsioonide väljasuremisohtu.
Väljasuremiskeeris (extinction vortex) – Protsess, kus populatsiooni geneetilise mitmekesisuse kadu koos lähiristumissurutisega, demograafilised kõikumised, keskkonnatingimuste varieerumine jt, tegurid koostoimes ja üksteise mõju võimendades vähendavad populatsiooni arvukust igas järgmises põlvkonnas kuni populatsiooni täieliku väljasuremiseni.
Demograafiline populatsiooniuuring (demogaphic study ) – Isendite jälgimisele tuginev uuring, mille käigus selgitatakse välja populatsiooni demograafilised näitajad (nt. popultasiooni kasvukiirus, sündimus ja suremus ).
Populatsiooni elujõulisuse analüüs (population viability analysis) – Demograafiline populatsiooni riskianalüüs , mis ennustab matemaatilistele ja statistilistele meetoditele tuginedes, kui suur on tõenäosus, et populatsioon jääb praeguste keskkonnatingimuste (sh. inimmõju ) juures mingi tulevase perioodi jooksul püsima.
Metapopulatsioon (metapopulation) – Rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide suhteline isoleeritus , nende suur kadumise tõenäosus ja tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt. Metapopulatsiooni dünaamika on määratud osapopulatsioonide kadumise ja taasasustamise vahekorraga.
Häiring (disturbance) – Populatsioonidünaamikat või koosluse arengut järsult muutev väline sündmus. Häiringud võivad olla juhuslikud (nt. maalihe) või regulaarsed (nt, kevadised üleujutused), looduslikud või inimtekkelised (nt, niitmine ).
Väikseim dünaamiline pindala (minimum dynamic area) – Väikseim pindala, mille korral (kaitse)ala häiringutes ümberkujunev maastik ei kaota ühelgi ajahetkel ühtegi elupaiga- ega kooslusetüüpi.
Looduskaitseala ( nature reserve) – Kaitseala tüüp, kus põhieesmärgiks on elurikkuse, koosluste ja ökoloogiliste protsesside hoidmine ja vajaduse korral taastamine ning looduslike ja poollooduslike ökosüsteemide uurimine ja tutvustamine.