Looduskaitseteadus - mõisted ja kordamisküsimused (0)

Looduskaitsebioloogia:
Mõisted:
Looduskaitsebioloogia - teadusharu , mis uurib elurikkust ja seda ohustavaid tegureid ning on aluseks praktilisele looduskaitsetööle. Interdistsiplinaarne teadus, mis võtab kokku liikide, koosluste ja ökosüsteemide kaitsega tegelevate erialaspetsialistide püüdlused ja kogemused.
Kordamisküsimused:
Looduskaitse põhiprintsiibid.
Ettevaatusprintsiip – kui looduskasutuse või tajutava keskkonnamõjuga seotus otsuste tagajärjed ei ole täpselt teada ning pole välistatud negatiivsed tagajärjed, siis peab olema pigem ettevaatlik ning lähtuma võimalusest, et negatiivne tagajärg realiseerub.
Dünaamilisuse printsiip – loodus ei ole tasakaalus. Ökoloogilises süsteemis saab absoluutses tasakaalus olla vaid surnud süsteem. Kõik, mis on elus, muutub ja areneb.
Evolutsioonilisuse printsiip – liigirikkus on evolutsiooni tulem. Liikide rohkus tulevikus sõltub sellest, millised protsessid toimuvad looduses praegu.
Pideva valveloleku printsiip – ühe liigi või piirkonna kuulutamine looduskaitsealuseks ei garanteeri selle säilimist.
Inimese juuresoleku printsiip – inimene on samuti osa loodusest; ta on üks paljudest loomaliikidest ning vajab samuti toitu, eluaset ja paljunemisvõimalusi. See ei õigusta ülemäärast inimmõju ega vabasta inimest vastutusest hävitustöö ja ökosüsteemide rikkumise eest. Ent nendib, et inimmõju on tänapäeva looduses paratamatult igal pool olemas ning suures osas on tegu ka loomuliku nähtusega.
Võimalikud looduskaitse eesmärgid.
Looduskaitse eesmärgiks ei ole niivõrd liikide praeguse seisundi külmutamine, vaid liikide adaptsioonivõime säilitamine. Kaitsta liike nende elukeskkonnas . Tagada säästev areng ning loodusressurssidega pillava ümberkäimise tõkestamine.
Tagada Maa kui tervikliku biogeosüsteemi toimimise jätkumine. Selleks on vajalik säilitada elus- ja eluta looduse mitmekesisus , keskkonna iseregulatsioonivõime ning ökosüsteemsed protsessid - evolutsioon , aineringe, geneetilise info vahetamine jmt. ja edendada loodusharidust.
Mitmekesisus, looduse kaitse
Mõisted:
Elurikkuse globaalsed mustrid
Elurikkuse tulipunktid - piirkond, kus esineb märkimisväärselt endeemilisi looma- ja taimeliike, ning mille elurikkust ohustab tugevasti inimtegevus. Enamik asub ekvaatorilähedastes piirkondades.
Fülogeneetiline - on bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse mõõde, mis näitab seda, kui lähedalt on mingis looduslikus kogumis (näiteks prooviruudus, koosluses, bioomis, regioonis, kontinendil) koos eksisteerivad liigid omavahel suguluses. Kui liigid on lähisugulased, on tegemist väikese fülogeneetilise mitmekesisusega ehk fülogeneetilise klasterdumisega. Kui liigid on omavahel kaugelt suguluses, on fülogeneetiline mitmekesisus suur ehk fülogeneetiline struktuur on hajutunud.
Funktsionaalne mitmekesisus - süsteemid koosnevad väga erinevatest algosadest, milleks ökosüsteemi puhul on mingi populatsioon või isend , kõik nad täidavad mingit rolli.
Liigifond - Kooslusesse saavad sisse levida vaid need liigid, mis suudavad selles koosluses elada, neile on sobivad keskkonnatingimused ning nad on ümberkaudu olemas ja nende teel pole ruumilisi takistusi. Sellised liigid moodustavad liigifondi.
Elupaiga ja liigi soodne seisund
(1) Loodusliku elupaiga seisund loetakse soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas ja selle pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad ning tõenäoliselt toimivad ka prognoosimisulatusse jäävas tulevikus ja elupaigale tüüpiliste liikide seisund on soodus.
(2) Liigi seisund loetakse soodsaks, kui selle asurkonna arvukus näitab, et liik säilib kaugemas tulevikus oma looduslike elupaikade või kasvukohtade elujõulise koostisosana, kui liigi looduslik levila ei kahane ning liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks on praegu ja tõenäoliselt ka edaspidi olemas piisavalt suur elupaik.
Kordamisküsimused:
Elurikkuse kujunemine ja väljasuremise dünaamika geoloogilises ajaskaalas
Viimase 540 miljoni aasta jooksul on aset leidnud 5 massilist väljasuremissündmust, mille tagajärjel üle 50% loomaliikidest hävis.
Saarelisus, selle metafoorne tähendus - Kõikide väikesaarte väärtus on nende saarelisus. Saarelisus iseenesest on väärtus, mis tõstab piirkonna väärtust ja võimendab olemasolevaid väärtusi. Reeglina on väikesaared erilise tähelepanu all ka teadlaste poolt, mis tagab nende parema uurituse. Parem uuritus tagab reeglina ka parema kaitstuse.
Keskkonnaeetika
Mõisted:
Keskkonnaeetika - eetika osa, mis analüüsib loodusobjektide väärtusi (sh iseväärtust) ja inimese suhet looduskeskkonnaga. Keskkonnaeetika on filosoofia haru, mis analüüsib ja väljendab loodusmaailma eetilist väärtust ning käsitleb inimese suhet loodusega.
Antropotsentrism - inimkeskne maailmakäsitlus filosoofias. Inimese vajaduste ja heaolu eelistamine ning inimesele teiste liikidega võrreldes eelisõiguste andmine.
Biotsentrism - maailmakäsitlus, mille järgi kõik elusolendid on võrdsed ning inimesel ei ole teiste liikidega võrreldes mingeid eriõigusi.
Süvaökoloogia - Norra filosoofilt Arne Naessilt pärinev mõtteviis, mis rõhutab kõigi olendite võrdsust ja biotsentristlikku vaadet looduskaitseprobleemidele. Süvaökoloogia kohaselt peaks iga inimene pidevalt arendama oma loodusetunnetust ja –mõistmist, et kujundada välja isiklik, sügav, läbitunnetatud ja mõtestatud suhe loodusesse ja keskkonnaprobleemidesse ning astuda sellele kogemusele tuginedes reaalseid samme olukorra parendamiseks.
Iseväärtus – Elurikkusel (ja liikidel kitsamalt ) on iseväärtus. Liigi säilimine on tähtis ka siis, kui ei too inimesele otsest majanduslikku või puhtpraktilist kasu.
Kordamisküsimused:
Eetika laienemise kontseptsioon.
Inimese vastutus ulatub kaugemale tema enda isikust, jõudes üha hõlmavamate tasanditeni. Üksikisik – perekond – sotsiaalne rühm, hõim, sugulased – rass , rahvus, usulahk – kõik inimesed – kõik loomad – kõik elusolendid – ökosüsteemid ja Maa.
Konfliktiohjamine, huvirühmad
Mõisted:
Konflikt - on huvide, vajaduste või väärtushinnangute kokkupõrge.
Huvirühm - potentsiaalne konflikti osapool. Inimesed, keda konflikt otseselt puudutab. Huvirühmad on kõik, keda vastav konflikt või probleem otseselt puudutab.
Kaasamine - huvirühmade / erinevate osapoolte osalemine erineva taseme otsustusprotsessides alates planeerimisfaasist kuni otsuse rakendamiseni. Hea ja korrektse kaasamisega kaasnevad: otsuse läbipaistvus ja arusaadavus, mõjusus (vastutus, omanikutunne), jätkusuutlikkus, protsessi võrdsus. Kaasamine ei ole nähtus ega ühekordne sündmus, kaasamine on pikaajaline protsess.
Konflikti eskaleerumine - eskaleerumine on konflikti hoogustumine, järgnevalt on loetletud konfliktseid sündmusi just nende eskaleerumise järjekorras: vaidlus; konkureerimine; rivaalitsemine; vaenulikkus; üksteise vältimine; avatud vägivald (see ei ole lõplik loetelu , see on näide konflikti teravuse muutumisest).
Konfliktide tüübid
a) Struktuursed konfliktid - Kõige keerulisem konfliktide tüüp, kus mingi ühiskonna ülesehitse nüanss on ise konfliktide allikas. Samas on just siin sageli looduskaitsega seotud konfliktide olemus. Kui näiteks seadusest tulenevad kohustused otseselt piirava maaomaniku õigusi ning teevad seda viisil, mis riivab maaomaniku õiglustunnet, on tegu struktuurse konfliktiga. Allpool neli struktuurse konflikti allliiki. Alltüübid: sotsiaalsed, juriidilised, majanduslikud, kultuurilised.
b) Huvide konfliktid - See on kõige levinum konflikt, mis sageli taandub üsna triviaalsele kasumi maksimeerimisele. Üks pool tahab näiteks killustikku kaevata, aga teine pool tahab, et killustikku ei kaevataks nii, et ohtu satub Nõiakaev.
c) Isikutevahelised konfliktid - üks konflikti eskaleerumise tunnuseid on see, kui enam ei räägita “ asjast ”, vaid jututeemaks saavad osalejad. Eestis ei saa üle ega ümber sellest, et kõik tunnevad kõiki ja mitmed inimesed ei saa üksteisega üldse läbi. Inimestevahelised antipaatiad ei peaks mõjutama seda, mis toimub nõupidamiste laua ümber või avalikel koosolekutel, aga paraku ei saa neist üle ega ümber.
d) Protsessilised konfliktid – kerkivad sellest, et osapooled näevad lahenduse saavutamise teid väga erinevalt. Tihti näeme selliste konfliktide lahendusi kohtutes, kus arutatakse, kas näiteks mõne planeeringu avalikustamise protsess on õigesti läbi viidud .
Kordamisküsimused:
Kuidas sõltub konflikti dünaamika osapoolte käitumisest?
Konfliktiks oleks siiski kohasem nimetada neid sündmusi, kus vaidlus on kasvanud tõsiseks vastuseisuks, kus toimuv ei ole enam sõbralik, emotsioonid möllavad, partnereid sarjatakse ja rahulik arutelu on asendunud millegi muuga .
Miks me tänapäeval üritame kaasamist nii palju propageerida?
Kaasamine on rahva osalus otsuste tegemisel. Koondab inimesed ühise eesmärgi saavutamise nimel (loob vastutuse ning omanikutunde). Erinevate osapoolte/huvirühmade osalemine otsustusprotsessis tagab jätkusuutlikkuma elukeskkonna (tasakaalustatum süsteem - mõistlik ressursikasutus ja- jaotus ning sotsiaalne stabiilsus). Rohkem inimesi ja seega ka rohkem teadmisi ning mitmekülgsem vaade probleemile on otsuste langetamisse kaasatud - iga huvirühm tuleb protsessi oma teadmistega. Ka ühiskonna nõrgemad huvirühmad saavad võimaluse oma huve esindada ja kaitsta.
Millised on võimalused konflikti analüüsimiseks?
Konfliktianalüüsi eesmärk on mõista, mis on konflikti põhiolemus, milliseid väärtusi ta puudutab, miks ei ole võimalik probleemi rahumeelselt lahendada ja (kui, siis) mis põhjustab konflikti eskaleerumist?
Konfliktianalüüsi esimene etapp on igal juhul konflikti kirjeldus. Selle juures on esmased järgmised asjaolud : 1. Mis sündmuse/protsessi/vaidlusega on tegu, 2. Kuidas on konflikt arenenud? Kronoloogia. 3. Kontekst, taustainfo. 4. Huvirühmad, nende seisukohad, (eel)arvamused ja läbisaamine teiste huvirühmadega. 5. Mis määrab konflikti edasise arengu, milline on tõenäoline areng? 6. Kui avalik on konflikt, millise ulatusega ta on, kui politiseeritud ta on?
Väikesed populatsioonid, populatsiooni elujõulisuse analüüs
Mõisted:
Väljasuremiskeeris - protsess, kus erinevad tegurid (keskkonna ja demograafiline stohhastilisus ning geneetilise mitmekesisuse kadu) koostoimes ning üksteise mõju võimendades põhjustavad populatsiooni arvukuse vähenemist igas järgnevad põlvkonnas kuni populatsiooni väljasuremiseni.
Populatsiooni efektiivne arvukus - (populatsiooni) efektiivne arvukus Ne on sigivate isendite arv populatsioonis, mis on populatsiooni koguarvukusest sageli tunduvalt väiksem. Täpsemalt: Populatsiooni efektiivne arvukus Ne on isendite hulk antud populatsiooni ideaalses variandis . Ideaalne populatsioon – diploidsete võrdse edukusega suguliselt sigivate organismide panmiktiline populatsioon, kus põlvkonnad ei kattu, on püsiv arvukus ja võrdne sugude suhe, puuduvad ränne, mutatsioonid ja looduslik valik.
Geenitriiv - iga järgnev generatsioon kannab endas koopiaid vaid teatud osast eelmise generatsiooni geenidest . - alleelisageduste juhuslik muutus populatsiooni uutes põlvkondades. Geneetilise triivi tagajärjel võib osa alleele (geenivariante) kaduda, nii et geneetiline mitmekesisus väheneb. Geenitriivi mõju on seda suurem, mida väiksem on populatsioon.
Populatsiooni pudelikael - Populatsioonis on toimunud järsk arvukuse langus (näiteks haiguse, loodusõnnetuse vms tõttu) ja populatsiooni geneetiline mitmekesisus väheneb, sest osasid (enamasti haruldasi) alleele kandvad isendid on kas surnud või ei saa paljuneda.
Lähiristumissurutis - lähiristumisest põhjustatud isendite kohasuse langus, millega kaasneb suurem suremus , väiksem paljunemisvõime (väiksem seemnerakkude arv ja õietolmu hulk, seemnete/järglaste arv, seemnete idanevus), suurem tõenäosus kahjulike alleelide mõjulepääsemiseks jms.
Populatsiooni elujõulisuse analüüs - demograafiline populatsiooni riskianalüüs, mis ennustab matemaatilistele ja statistilistele meetoditele tuginedes, kui suur on tõenäosus, et populatsioon jääb praeguste keskkonnatingimuste (sh inimmõju) juures mingi tulevase perioodi jooksul püsima.
Minimaalne elujõuline populatsioon – isoleeritud vähim suurus, mille juures populatsioon teatud aja jooksul tõenäoliselt säilib, vaatamata ettenähtavas ulatuses toimivale geneetilisele, demograafilisele ja keskkonna stohhastilisusele ning looduskatastroofidele.
Minimaalne sobiva elupaiga suurus – sobiva elupaiga väikseim suurus, mis tagab minimaalse elujõulise populatsiooni säilimise.
Väljasuremiskünnis - mõiste looduskaitsebioloogiast, millega seletatakse liigi, populatsiooni või metapopulatsiooni sellist arvukust, mille juures tõenäoliselt arvukus järsult langeb. Väljasuremiskünnisele jõutakse nt populatsiooni oluliselt mõjutava ökoloogilise teguri muutumisel, nt elupaikade kadumine.
Kordamisküsimused:
Millised tegurid ohustavad väikesi populatsioone ?
Väikestel populatsioonidel on kalduvus kiiresti kahaneda peamiselt kolmel põhjusel:
1. lähiristumisest ja geenitriivist tulenev geneetiline mitmekesisuse kadu ning sellega seotud probleemid.
2. demograafilised muutused suremuse ja sündimuse juhuslike kõikumiste tõttu.
3. keskkonnatingimuste kõikumised muutuste tõttu kiskluse tasemes, konkurentsis, haiguste levikus ja toidu kättesaadavuses ning ebaregulaarselt toimuvate looduskatastroofide (tulekahjus, tormid , põuad) tõttu.
Geetilise mitmekesisuse kadu – geenetilise mitmekesisus on vajalik selleks, et populatsioonid suudaksid kohustuda muutuvate keskkonnatingimustega.
Lähiristumissurutis e inbriiddepressioon – looduslikes populatsioonides on välja arenenud üsna palju mehhanisme, mis hoiavad ära lähiristumise e inbriidingu. Enamikus suuremates loomapopulatsioonides ei paaritu isendid tavaliselt lähisugulastega.
Evolutsioonilise paindlikkuse kadu – haruldased alleelid ja ebatavalised alleelikombinatsioonid, mis ei pruugi kohe mingeid eeliseid anda, võivad osutuda ainusobivaks tulevastes keskkonnatingimustes.
Kaugristumissurutis e autbriiddepressioon – eri liiki isendid ristuvad looduses harva, sest tugevad ökoloogilised, käitumuslikud, füsioloogilised isolatsioonimehhanismid tagavad just liigisisese ristumise.
Mis võimalused on looduskaitsjail ebasobiva demograafilise struktuuriga populatsioonide kaitsmiseks?
Vältida tuleb demograafilisi kõikumisi, kuid tihti pole need inimtegevusest mõjutatavad, nagu nt loodusõnnetused. Vältida saaks haiguste levikut, mis viib populatsioonide arvukuse alla.
Selgitage, milles seisneb pop. elujõulisuse analüüsi põhiolemus ja millised on selle rakendamisvõimalused.
- Peamised kaks väljundit:
a) väljasuremise tõenäosuse hindamine,
b) kaitsekorralduslike suuniste andmine
Otsitakse vastust küsimustele stiilis „Kui suur on tõenäosus, et populatsioon on 50 aasta pärast välja surnud?“ või „Millise populatsiooni majandamismeetodi juures populatsioon suurema tõenäosusega ellu jääb?“
Populatsiooni elujõulisuse analüüs (PVA) võimaldab prognoosida liigi elujõulisust tema elukeskkonnas. PVA on demograafilise analüüsi (jälgitakse pop teatud isendeid, et määrata kindlaks nende kasvu- ja paljunemiskiirus ning suremus) üks edasiarendustest. PVAd võib käsitleda riskianalüüsina, mis matemaatilisi ja statistilisi meetodeid kasutades ennustab, kui tõenäoline on populatsiooni väljasuremine mingiks tulevaseks ajahetkeks. PVA on muutumas liikide kaitsekorralduse planeerimisel oluliseks instrumendiks. PVA on informatiivne, kui tegemist on elupaikade hävitamisest, killustamisest või kvaliteedi halvenemisest tulenevate mõjudega haruldase liigi eluvõimalustele. PVA võib osutuda eriti kasulikuks nende liikide puhul, mille arvukus ulatuslikult kõigub.
Milliseid andmeid kasutatakse pop-i elujõulisuse analüüsis ja kuidas neid saab?
PVA-s kasutatakse statistilisi andmeid, nagu isendite vanuseline osakaal populatsiooni struktuurist erinevate aastate jooksul. Andmeid peab koguma (vähemalt 10. aastat) ning neid saab andmebaasidest, kui sinna on kantud , või peab ise teostama seiret ning jälgima liigi arvukuse muutusi ja vanuselist koosseisu.
Elupaik, elupaigavalik, metapopulatsioonid
Mõisted:
Elupaik - mingi liigi (populatsiooni) eluks vajalikke biootilisi ja abiootilisi tingimusi rahuldav paik (ka biotoop ).
Spetsialist - spetsiifilise nõudlusega liik. Nt saab mõni lehetäiliik toituda üksnes teatud liiki taimest ja mõni lepatriinuliik süüa ainult teatud liiki lehetäisid.
Generalist - on suure tolerantsusega ja vähenõudlik liik. Vastandub spetsialistile.
Killustumine - ühtlase/sidusa kasvukoha või elupaiga jaotumine väiksemateks osadeks. Killustumist põhjustavad peamiselt põllumajandus, metsandus , maakasutus elamumaana.
Servaefekt - Elupaiga killustumusel väheneb algse elupaiga pindala ning suureneb allesjäänud fragmentide isoleeritus üksteisest. Allesjäänud fragmente tihti eraldab üksteisest tugevasti muutunud maastik , samuti on muutunud fragmentide servade keskkond. Fragmentide servade keskkonnamuutust nimetatakse serva-efektiks.
Metapopulatsioon - populatsioonide populatsioon“ ehk rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ja nii tervikliku süsteemi moodustavate (osa)populatsioonide kogum. Sellised populatsioonide kogumikud võivad näiteks esineda seetõttu, et sobiv elupaik paikneb maastikus „laikudena“.
Rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu omavahel seotud ning nõnda tervikliku süsteemi moodustavate populatsioonide kogum. Metapopulatsiooni iseloomustab osapopulatsioonide osaline isoleeritus, nende suur kadumise tõenäosus ja tühjaks jäänud elupaigalaikude taasasustamine teiste osapopulatsioonide poolt. Metapopulatsioonide dünaamika on määratud osapopulatsioonide kadumise ja taasasustamise vahekorraga.
Läte - kui sündivus elupaigas ületab suremuse, on populatsiooni kasvukiirus positiivne ja populatsioon suudab ennast „taastoota“. Läte on heakvaliteediline elupaik. Isendid rändavad populatsiooni suurenedes lättepopulatsioonist mülgaspopulatsiooni. Vahest võib isegi juhtuda, et mülka elupaik osutub lätte elupaigast atraktiivsemaks ja lättepopulatsioon sureb sealt välja rännanud isendite rohkuse tõttu hoopis välja.
Mülgas - kui sündivus jääb elupaigas suremusele alla, suudab populatsioon püsima jääda üksnes esimest tüüpi elupaikadest (läte) pärit sisserändajate arvel. Mülgas on madalakvaliteediline elupaik, kuigi võib liigi isenditele esmapilgul tunduda lättena, kuid osutub tegelikkuses ökolõksuks. Mülgaselupaik on petlik . Linnast on saanud inimeste metapopulatsiooni atraktiivne mülgas, ökolõks.
Ökolõks - näiliselt sobiv, kuid tegelikkuses mingi olulise näitaja poolest ebasoodne elupaik, kuhu elama asudes liik või tema järglased tõenäoliselt hukkuvad. Näiteks putukavaesesse kesklinna parki arvukalt pesakaste paigaldades luuakse ökolõksud, kuna linnud avastavad alles poegade koorudes , et toitu ei jagu, ning pojad hukkuvad.
Kordamisküsimused:
Kuidas hinnata elupaiga kvaliteedi headust?
Elupaiga headuse all mõeldakse keskkonna võimet pakkuda isendi või populatsiooni püsimiseks vajalikke tingimusi. Elupaiga headust saab hinnata keskkonnamahutavuse kaudu, küll vaid ( lokaal )populatsiooni tasemel ja suures mastaabis. Keskkonnamahutavus tähistab püsivat arvukust tingimustes, kus populatsioon tarbib ressursse samal määral, kui need looduslikult uuenevad. Elupaiga kvaliteedi headust saab hinnata seal elavate liikide põhjal, kas elupaigas on esindatud sellele iseloomulikud liigid (nt tunnusliigid). Elupaiga kvaliteedi headust saab hinnata ka ressursside rohkuse põhjal elupaigas, kui ressursse on palju, siis elupaik on tõenäoliselt parem.
Milline on killustumisprotsessi mõju ühtsetele elupaikadele ning selle tagajärjed?
Elupaiga killustumise käigus jagatakse suured ja sidusad elupaigad mitmeks väiksemaks tükiks. Alles jäävad elupaigalaigud on sageli üksteisest isoleeritud ning paiknevad oluliselt muudetud ja ökoloogiliselt degradeerunud maastikus. Servaaladel valitsevad muutunud elutingimused . Tekkinud väiksemad elupaigalaigud on suurematest tundlikumad äärmuslike keskkonnasündmuste suhtes ning seega ohustatud igasugustest (k.a. juhuslikest) teguritest. Killustumisest järele jäävatel elupaigalaikudel on algsete elupaikadega võrreldes kaks olulist erinevust: esiteks on tekkinud fragmentide servaala suhe sisealaga võrreldes suurem ja teiseks on iga elupaigalaigu keskosa servale lähemal. Killustumine võib piirata liikide võimalusi levida ja uusi alasid koloniseerida (nt mõned imetajad ei ületa lagedaid alasid). Loomade toitumisvõimalused vähenevad, kuna ressursse on väikesel elupaigalaigul vähe. Populatsiooni kaheks jagamine võib põhjustada populatsiooni arvukuse languse või isegi väljasuremise.
Kuidas ökolõkse ära tunda?
Vaja on teada sigimisedukust erinevais elupaikades (läte-mülgas). Ökolõksu tekkimine on seotud teatud inimtegevusega loomade elupaigas. Selge on seos ökolõksu kontseptsiooni ja läte-mülgas süsteemi teooria vahel. Aktraktiivne mülgas on ökolõks. Ökolõksu kujunemist peab eeldama, kui nt liigi poolt traditsiooniliselt eelistatud elupaika introdutseeritakse uusi kiskjaid, keda seal varem kunagi pole esinenud või nt kui madalakvaliteedilisse elupaika tuuakse uusi elemente, mis jäljendavad heale elupaigale iseloomulikke signaaltunnuseid, mida liik on traditsiooniliselt kasutanud elupaiga kõrge kvaliteedi indikaatoritena. Looduskaitsemeetmed, nagu lindude toitmine talvel, võivad põhjustada olukorra, kus toitmise lõpetamisel toidumaja külastanud linnud hukkuvad, sest ei suuda leida alternatiivseid toiduallikaid mujalt. Taoliste tegevuste puhul peab enne läbi mõtlema, kas tegevus toob ikka populatsiooni säilimise seisukohast kaasa edu. Kuigi iga otsustus võib osutuda ebaõigeks, peaksid organismid üldiselt eelistama elupaiku, kus nende ellujäämus ja sigimisedukus on kõrge. Atraktiivne ja kasulik ei pruugi siiski alati kokku langeda. Ökolõksu idee pärineb tähelepanekust, et metsaservad on lindudele toidurohkuse tõttu atraktiivsed, kui kõrgenenud pesarüüste tõttu tegelikult ebasoodsad. Ökolõksust ehk elupaiga tegelikust sobimatusest saavad nt linnud aru siis, kui nende sigimine ebaõnnestub. Süstemaatilist eksimust elupaiga valimisel põhjustavad: 1) elupaiga petlik välimus, 2) etteennustamatud muutused keskkonnas.
Kuidas arvestada metapopulatsioonide olemasolu liigi kaitse planeerimisel?
Metapopulatsiooni moodustavad osapopulatsioonid on omavahel ühenduses rändavate või passiivselt levivate isendite kaudu. Kaitse planeerimisel tuleb arvestada, et osapopulatsioonide isendid saaksid liikuda ühest populatsioonist teise. Liigikaitse tõhusus eeldab sageli metapopultasioonide (kus esindatud läte-mülgas elupaigad) dünaamika mõistmist ning hävinud elupaikade ja nendevaheliste rändeteede taastamist.
Mida on võimalik teha metapopulatsiooni püsimise suurendamiseks ?
Luua juurde uusi elupaiku ning tagada nendevaheline sidusus. Osapopulatsioonid tuleb hoida elujõulisena.
Liikide kaitse
Mõisted:
Tugiliik - liik, mis vajab oma elutegevuseks suurt piirkonda ning mille kaitsmiseks tuleb seetõttu paratamatult kaitse alla võtta ka suur hulk teisi, sama elupaika asustavaid liike. Suurkiskjad ja suured rohusööjad.
Katusliik - ohustatud või haruldane liik, kes vajab elamiseks suurt puutumatut ala. Nende jaoks moodustatud kaitsealal leiavad eluvõimalusi teised, väiksema ruuminõudlusega liigid. Meil: must- toonekurg , kotkad, metsis , lendorav.
Tunnusliik - karakterliik - indikaatorliik (tunnusliigid) - iseloomustavad kooslust ja selle seisundit;
Lipuliik - karismaatilised, tihti sümboolse tähendusega liigid, mis köidavad avalikkust ja pälvivad ka looduskaitses võrreldes teiste liikidega ebaproportsionaalselt tähelepanu.
Riiklik vastutus - seisneb selles, et riik on võtnud endale kohustuse nt teatud liigi säilimiseks antud riigis, mille ta peab ka tagama, kasutades selleks näiteks looduskaitselisi meetmeid.
Kordamisküsimused:
Kuidas prioritiseerida seda, mis vääriks rohkem kaitset?
Kas looduskaitse peaks enam tähelepanu pöörama haruldastele või ohustatud liikidele ja kooslustele?
Looduskaitse peaks enam tähelepanu pöörama haruldastele liikidele ja kooslustele, mis on tavaliselt ühtlasi ka ohustatud (kõik ohustatud liigid, aga ei pruugi olla haruldased).
Kaitsealade valik ja vormimine
Mõisted:
Süstemaatiline kaitse planeerimine (eesmärgid ja etapid) - süstemaatiline kaitse planeerimine on protsess, mille käigus kaitstavad alad konkreetsete kriteeriumite järgi välja valitakse.
Tagatud peaksid aladel olema:

esinduslikkus, 2) püsivus, 3) täiendamine, 4) haruldus , 5) külgnevus.
Andmete kogumine, kaitse-eesmärgi seadmine , olemasolevate kaitsealade hindamine, täiendavate alade valimine, kaitsetegevuste rakendamine, jälgimine.
Kaitsevajakute analüüs - analüüs puuduste tuvastamiseks kaitsealade võrgustikus, nt olemasolevate ja planeeritavate kaitsealade ruumilise paigutuse võrdlus ohustatud liikide ja koosluste leviku ning esindatusega kaitsealadel.
Kaitsealasid siduvad elemendid (koridorid, astmelauad), - rohekoridorid, astmelauad, ökoduktid, truubid
a) Koridorid – ökoloogiline koridor e roheline koridor e rändekoridor ühendab omavahel üksikkaitsealasid. Ökoloogilised koridorid, mis kaitsealasid või liikide elupaiku ühendavad, erinevad üksteisest laiuse ja pidevuse poolt. Joonkoridorid, nagu hekid, vanad kiviaiad, mõnikord ka kraavid või väiksemad ojad ja teeperved, on pikad ja kitsad ning sobivad lähestikku paiknevate elupaikade ühendamiseks nendele liikidele, kes ei ole väga inimpelglikud. Ribakoridorid koosnevad laiematest pikkadest ühendatud elupaikadest, kus kiilidel on võimalik juba ka inimmõju ning teiste servaaladega kaasnevate tegurite eest varjuda.
b) Astmelauad – üksteise järel asuvad sobilike elupaikade laigud, mis justkui jadas paiknevate saarekestena võimaldavad parema levimisvõimega liikidel läbida muidu ebasobivat maastikku .
Kordamisküsimused:
Mille põhjal võib alasid kaitse alla võtta? Milliseid aspekte üldse kaitsealade loomisel peaks arvesse võtma?
Vastavalt looduskaitseseaduse §-le 7 on kaitseala kaitse alla võtmise eeldused ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelistest lepingutest tulenev kohustus ning linnu- ja loodusdirektiivi rakendamine.
Milline on hea kaitsealade võrgustik? (teoreetiline pool, lisaks majanduslik aspekt)
Hea kaitsealade võrgustik on selline, kus on esindatud kõik kaitset väärivad liigid ja kooslused ning on tagatud kaitsealuste objektide säilimine pika aja jooksul.
Majandusliku poole pealt peab kaitsealade võrgustiku ülalpidamine olema jõukohane ja ühiskondlikult vastuvõetav. Võrgustik peab olema majanduslikult efektiivne.
Milline roll on kaitseala võrgustiku siduselementidel (plussid ja miinused)?
Kaitseala võrgustiku siduselemendid (ökoloogilised koridorid, joon- ja ribakoridorid, rohekoridorid), mis kujutavad endast looduslike elupaikadega maariba, aitavad liikidelt liikuda ühelt kaitstavalt alalt teisele.
Plussid: soodustavad geneetilise mitmekesisuse säilimist ja sobivate elupaikade asustamist. Koridorid võivad muuta üksteisest isoleeritud kaitsealadel paiknevad populatsioonid omavahel seotud metapopulatsiooniks ja nõnda suurendada liigi pikaajalise säilimise tõenäosust. Koridorid võimaldavad rännata toiduotsingutel.
Miinused: koridorid võivad soodustada invasiivsete võõrliikide ja haiguste levikut. Koridorides liikuvad loomad võivad kergemini sattuda kiskjate ja küttide ohvriks. Kahtluse alla on seatud koridoride rajamiseks tehtavate kulutuste otstarbekus – vahel on elurikkuse kaitse tõhustamiseks vaja hoopis lisakaitseala, mitte kaitsealade sidusust.
Ökoloogiline taastamine
Mõisted:
Ökoloogiline taastamine - ökosüsteemi terviklikkuse, koosluse struktuuri ja funktsionaalsuse, ökoloogiliste protsesside, populatsiooni arvukuse, liigi elupaiga või mõne muu rikutud või hävinud ökosüsteemi komponendi loodusliku või jätkusuutliku seisundi taastamine. Ökoloogilise taastamise võimalusi, vahendeid ja tagajärgi uurib taastamisökoloogia.
Taastamisökoloogia - ökoloogia haru, mis tegeleb populatsioonide, koosluste ja ökosüsteemide ning nende looduslikkuse ja iseregulatsioonivõime taastamise võimaluste ja vahendite uurimisega.
Taas-, tugi- ja uusasustamine
Taasasustamine (reintroduction) – liigi taasasustamine tema kunagisele asualale, kust liik on praeguseks välja surnud (kasutatakse tehistingimustes paljundatud või loodusest kogutud isendeid).
Tugiasustamine (reinforcement, augmentation) – olemasolevasse populatsiooni täiendavate isendite lahtilaskmine populatsiooni arvukuse ja geneetilise mitmekesisuse suurendamiseks.
Uusasustamine ehk liigikaitseline introdutseerimine ( conservation introduction) – loodusest kogutud või tehistingimustes kasvatatud isendite asustamine sobivasse elupaika väljaspool nende ajaloolist levilat.
Ümberasustamine (translocation) – isendite (populatsiooni) üleviimine looduses ühest elupaigast teise.
Kordamisküsimused:
Millal on ökoloogiline taastamine õigustatud?
Siis kui populatsioon, kooslus või ökosüsteem on rikutud tasemel, mis ei võimalda tema isetaastumist. Taastama peaks, kuna on olemas mingi kriitiline degradeerumise määr, mille ületamiselt tekib vajadus bioloogilise või ökoloogilise süsteemi taastamiseks. See määr võib olla määratud bioloogiliselt (N: minimaalse elujõulise populatsiooni suuruse või minimaalse dünaamilise elupaigasuuruse kaudu) aga ka psühholoogiliselt – kui suur on inimeste taluvuslävi maastiku muutumise ja looduskeskkonna halvenemise suhtes. Kui looduses on miski väärtuslik talumatul määral rikutud.
Millised analüüsid ja hinnangud peavad eelnema taastustöödele?
Taastamistööde planeerimisel, aga ka taastamise meetodite valimisel on esmatähtis endale teadvustada mida püütakse taastamisega saavutada. Teadma peab liigi elupaiga nõudlusi ja elutsüklit. Eesmärgiks võib olla teatav koosluse soovitav seisund – mingid koosluse struktuuri omadused või näiteks konkreetse liigi arvukus.
Taastamistöödele peaks eelnema populatsiooni arvukuse hinnang, võrdlusalade analüüs – sama koosluse varasem seisund, sama kooslusetüübi näited mujalt, sama kooslusetüübi näited varasemast ajast. Enne taastamistöid tuleb valida taastamismeetod.
Ökoloogilise taastamise juures peab arvestama koosluste taastumise kiirust, taastustööde maksumust, tööde tulemuste hindamise usaldusväärsust ning väljakujuneva koosluse võimet inimese sekkumiseta või minimaalse sekkumisega edasi kesta.
Varia
Mõisted:
Liik –
a) morfoloogiline def – ühte tüüpi kuuluvate, teistest isenditest morfoloogiliselt, füsioloogiliselt, biokeemiliselt või muude oluliste tunnuste poolest erinevate elusolendite rühma;
b) bioloogiline def – elusolendite rühm, kes võivad looduses omavahel ristuda ning saada sigimisvõimelisi järglasi.
Populatsioon - ehk asurkond on kõik organismid, kes kuuluvad samasse liiki ning kes kasutavad elu-, sigimis - ja toitumispaigana ühist geograafilist piirkonda ehk areaali .
Väljasuremisvõlg - liikide hulk, mis juba toimunud inimmõjuliste keskkonnamuutuste tagajärjel mingi aja jooksul suure tõenäosusega välja sureb.
Kooslus - on ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogum, mis on sarnase liigilise koosseisu ja struktuuriga ning suhtelise stabiilsusega.
Ökosüsteem - isereguleeruv funktsionaalne terviklik süsteem, mille moodustavad aine- ja energiaringe kaudu seotud organismid.
Suktsessioon - erinevate koosluste vahetumine ajas (samas kohas).