Kas kõik on juhus kokkuvõte (0)

1. OSA- TEKE
Kirjanik Anatole France on kunagi väitnud, et juhus on Jumala pseudonüüm , kui ta ei taha ise alla kirjutada. Kui nähakse mõtet sellest, mis meiega juhtub, mõjub meile hästi. Sellist tuge igatsetakse rohkem, kui seletamatud asjaolud ei õnnista meid rõõmsa jällenägemise või armuõnnega- juhustel on ka võim meie elu segamini lüüa. Meie loomusel on omane mõelda, ning tegutseda sihipäraselt- me ei suuda ega taha uskuda , et kõiksus käitub nii ilmselgelt mõtlematult.
Paljud inimesed kahtlevad, kas juhused on ikka tõepoolest olemas. Tundub, nagu kõik, mis nendega juhtub, on kas plaanipärane või ettemääratud. Paljud arvavad , et suudavad oma saatuse kavatsusi ette aimata, uurides horoskoope või võttes appi selgeltnägija. Kuid millest me räägime kui öeldakse juhus? Vennad Grimmid on kirjutanud, et juhus on juhtum, mis tuleb ootamatult. Samuti lisasid , et juhus tähistab ettearvamatut sündmust, mis ei allu meie kavatsustele. Just niisugusel kaksipidisel viisil me seda mõistet kasutamegi: juhusena näib meile sündmus, mille taga me kas ei tuvasta reeglit või mida keegi pole ette plaaninud. Esimene tähendus: juhuslikkus on see, mida me ei oska või ei taha teisiti seletada. Nii kasutab seda sõna ka teadus. Teine tähendus, mida kasutatakse sageli ka argielus, öeldakse siis, kui sündmused langevad kokku nii, et me ei näe selles mingit mõtet, ehkki ilmselt ei ole keegi ekstra püüdnud seda kokkulangemist saavutada.
Juhused paeluvad meid, kuna ei allu ilmselgelt meie mõjutustele. Siiski jälgime neid segaste tunnetega. Positiivsed üllatused on imelised, kuid mitteteadmine sellest, mida toob tulevik, võib olla vägagi koormav. Ebakindlus tähendab stressi.
Me vaatame tulevikule selgemalt näkku kui iial varem. Kõigi kaebuste juures meie ühtseks võrguks ühendatud maailma riskide üle jääb meil siiski sageli kahe silma vahele, milliseid võimalusi see pakub. Näiteks võib mõni töötu sotsiaaltöötaja üleöö rikkaks saada, kuna on oma tütre tarvis õigel ajal õige loo üles kirjutanud (J.K. Rowling - Harry Potter ). Kes tahab nii komplekses maailmas toime tulla ja end koduselt tunda, teeb targasti, kui tutvub lähemalt juhuse fenomeniga. Ka kõik ilmselgelt juhuslik allub teatud seaduspärasustele. Et neid läbi näha, tuleb meil juhust lähemalt tundma õppida.
Millegi äraseletamine tähendab üldiselt võttes keerukatele seostele lihtsama väljenduse leidmist . Seepärast ei olegi meil meie väikese looga edu, et see sisaldab liiga palju ja liiga keerukaid seoseid . Me ei suuda toimunut loogiliselt ära seletada, kui tahes palju üksikasju me ka ei teaks .
Meie aju ei suuda selgituste jahtimist niikuinii jätta, sest mälu juhindub korrapäratusest. Aju vastuvõtuvõime on piiratud. Pudelikael , kust kogu info peab läbi minema, on meie tähelepanu- täpsemalt öeldes töömälu. See süsteem n-ö mängib meie ajus erinevate aistingutega üheaegselt ja hoiab seda infot aktuaalse mõtteprotsessi jaoks käepärast.
Liiga palju ja liiga keerukat reaalsust ei suuda me taluda. Segasevõitu maailmas ülevaate säilitamiseks püüame me seepärast oma vaatlusi reeglitesse valada. Juhuse mõju saame välistada vaid siis, kui sündmuse käiku annab kirjeldada skeemiga . Kui aga mängus on juhus, ei ole põhjuse ning tagajärje vaheldumine sugugi välistatud- me ei pruugi ainult osata toimuva põhjuseid täielikult ära seletada.
Mõnikord saab ka juhused üle kavaldada. Dyne Farmer katsetas seda kinga sisse peidetud arvutiga ja teda saatis edu ruletilauas. Nii hakkas ta Las Vegases mängupõrgute panku lõhki ajama . Tema ja rühm vandeseltslastest sõpru olid ainsad inimesed, kes kunagi on pikema aja jooksul ruletilauast rohkem raha koju viinud kui sealt kaotanud. Sealjuures on meil argielus enamasti tegu märksa keerukamate protsessidega, mille puhul tuleb mängu oluliselt rohkem mõjusid kui füüsikas. See aga tähendab, et mida kaugemale me olevikust eemaldume, seda rohkemate juhustega peame olema valmis rinda pistma. Pilk taevasse võib anda kasutuskõlblikku ilmaennustuse paariks lähimaks tunniks, kuid Nostardamuse maailma ajaloo kohta käivate ennustuste täidemineku peale sajandeid pärast tema suma seevastu vaevalt küll keegi kihla vedama hakkaks.
Selles, et asjad käivad seaduste järgi ja me neid sellele vaatamata ette näha ei oska, ei ole järelikult mingit vastuolu. Kas tulevik on ehk kirjas plaanides, mida me lihtsalt lugeda ei mõista? Siis järgiks meie elu inimestele mõistetamatut saatust. Alber Einstein kuulus nende hulka, kes ei tunnistanud juhust looduses lõpliku printsiibina. 20. Sajandi ilmselt suurim füüsik oli determinist.
Selleks, et sulgeda iga tüütu pärija suu, piisab kolmest sõnast: „Ma valetan alati.“ Sest mida pidada inimese jutust, kes niimoodi väidab? Teda usaldada on võimatu. Kuid kuidas võib ikka olla paandunud luiskaja inimene, kes end ise selleks nimetab? Kui ta seda oleks, oleks ta ju oma ülestunnistusega tõtt rääkinud. Teisest küljest: kui selline kaasaegne oleks üdini aus, siis oleks ta endale samuti vastu rääkinud. Niisiis ei või uskuda ei tema sõnu ega ka neile risti vastupidist. Ükskõik, kuidas asjad siis ka ei kujuneks end ise valetajaks tunnistaja vastustega ei mõista keegi midagi peale hakata.
Selle eksitava mängu mõtles välja filosoof Epimenides, kes elas 6- sajandil enne Kristust koopas Kreeta saarel ja keda tema kaasaegsed austasid peaaegu nagu jumalat. Täpselt valetajaparadoksiga on probleem, et see tees ütleb üht-teist iseenda kohta. Niisiis on meil tegemist enesekohasusega. Enesekohasused tekivad väga tihti lahendamatuid vastuolusid, mille kaudu me oleme paratamatult juhuse mõjutuste meelevallas. Juhuseid kogeme lõppeks siis, kui me ei tea kõiki sündmuse põhjuseid. Kui aga sündmus saab osaks omaenda põhjustest, ei saa neid sellest, mida me vaatleme, üldse lahutada. Sellistes olukordades kõneldakse tagasisidest.
Juhuseid tuleb ette isegi matemaatikas. Sealjuures on täpseim kõigist teadustest antiikajast peale olnud selle peatunnistajaks, et inimvaim võib mõnikord elu loteriimängust kõrgemale tõusta . Matemaatika on puhas mõistus: kogu tema mõtteehitis rajaneb vähestel mõistetavatel põhimõtetel ning on püstitatud kindlate reeglite järgi. Kui kusagil maailmas toimub üldse midagi plaanipäraselt, siis just siin.
Albert Einstein kirjutas 1926 oma sõbrale Max Bornile, et tema usub täringuid heitvasse Jumalasse ja Albert täielikku seaduspärasusse. Kuni surmani seisis suur füüsik vastu oma nooremate kolleegide arusaamale, et juhusest ei ole aatomite maailmas pääsu. Siiski ei saanud ka Einstein ignoreerida fakti, et pisimate osakeste füüsikalised liikumised järgivad täiesti teistsuguseid füüsikaseadusi kui need, millega me argielus kokku puutume.
Kvantteooria juhus erineb argisest: me oleme harjunud , et meie teadmatus on juhusele aluseks. Probleem seisneb seega tavaliselt selles, et me ei taha või ei suuda suvalisel määral pingutada, et tegelikkust uurida, mitte tegelikkuses endas. Seepärast me saame argiseid juhuseid paremini valitseda , kogudes rohkem teadmisi nagu see õnnestus ruletimängijal, kes peitis oma kinga sisse arvuti.
Kümnesse tabab see, kes usaldab oma esmamuljet. Seda ei ütle mitte üksnes rahvasuu, vaid küsitlustel ka suurem osa personaliosakonna juhatajaid. Ja nad käituvad ka vastavalt: psühholoogilised uurimused näitavad, et tööotsijale antakse hinnang esimese viieteistkümne sekundi jooksul. Kohe pärast käepigistust on kõik otsustatud. Mõtlikuks teeb eksperiment, mille Texases asuv Houstoni ülikool tegi vastu oma tahtmist 1970. Aastal. Seal pidid meditsiini õppida soovijad esmalt näitama oma teadmisi kirjaliku testiga; seejärel tegid intervjueerijad parimate hulgast hoolika valiku. Nii lootsid nad ennustada, kuidas kujuneb noorte stuudium ja hiljem kutsetöö. Kuid kuna valitsusel oli sisse tulnud mingi viga, said kõik, ka need, kes elimineeriti katsete käigus, sisse ja lõpptulemusena saavutasid kõik õpilased märkimisväärselt head tulemused. See näitab seda et need õpilased, kellel olid algsed teadmised tugevamad, ei olnud halvemad kui need, kes algselt ei saanud meditsiinikooli sisse.
Selle ettenägematusega puutume kokku kõikides eluvaldkondades. Olgu siis poliitikas, moes või suhetes abikaasa ning lastega- iga ennustus nurjub tema enesega seotuse tõttu: tahtlikult või tahtmatult mõjutab see sündmusi, mida ta püüab kirjeldada.
Kõrge intelligentsuse astmega olendid, nagu meie, maksavad siiski lisahinda iga üksiku mõjutamisvõimaluse eest. Keegi ei või iial teada, millega asi lõpeb. Pühvlid Aafrika lõõskavas kuumuses võivad ettearvatavalt valida joomiskohta või steppi viiva tee vahel, kuna kõik tahavad enam-vähem ühte ja sama- juua. Inimeste hulgas aga toimib igaüks omaenese mitmekesiste huvide järgi.
2.OSA - MÕJU
3 kuu jooksul kasvab ja areneb kiil inseneride mõttes täiuslikult ja müstiliselt. Kõik kehaosad on välja arenenud disainiga, mida on tänapäeval projekteerijatel raske järgi teha. 2. Kiili kui sellise kehaga olendi jõudmist tänapäeva võib selgitada evolutsiooniteooria alusel. Eelkõige just faktiga, et looduses jääb tugevam ellu ning tehakse juhuslikke valikuid. Sellest lähtuvalt ei ole võimalik kõike, mis meie ümber on tekkinud, selgitada puust ja punaselt (mis on milleks valitud). Inimene oma loominguga hakkab järgima sama rada – ei ürita leida parimaid kombinatsioone vaid laseb juhusel teha selle otsuse.
Darwin arendas oma teooria välja Lamarcki mõtetest. Lamarck seostas looduse arengu kui kõigi olendite püüdega end täiustuda. Näiteks kaelkirjaku pikk kael tekkis tänu sellele et kaelkirjak üritas kõrgeid puulehti süüa. Lühidalt – organism arenes vatavalt tingimustele, mida ta tahtis arendada. Antud mõte siiski ei toimi kuna tema arust tegutseb iga olevus mõistuspäraselt aga taimedel pole mõistust ja juhus jäetakse seega välja.
Lamarcki eksimuse leidis Darwin 1835 oma uurimuste käigus. Galapagose saartel leidis ta et üht ja sama liiki leidub seal eri vormides (vampiir-maasirk). Värvid, noka suurus jne. Ühel ja samal saarel võis olla erinevaid liike ja ikkagi otsustas seal see kes ellu jäi (võis ka juhtuda, et mitu vormi jäi ellu). Seega purustas Lamarcki idee ja seletas looduse mitmekesisuse juhusega. Mitte ükski olend ei ole spetsiaalselt disainitud ja kõigil on võrdsed võimalused. Nt. siniste silmadega inimesed on sama võimekad kui roheliste või pruunide silmadega.
Inimene aga ei taha uskuda, et kõik on juhuse kombel tekkinud. Ta tahab pärandada edasi oma geenidega teadmisi/oskusi, mida elu käigus omandab. Paul Kammerer ei olnud tema mõtetega nõus ja väitis, et siis poleks inimese elul mõtet kui ta ei saaks oskusi pärandada. Muidu järglased peavad nullist alustama. Selle kinnituseks tegi ta katse köidikkonnadega, kes elavad maal. Pani nad vette elama ja jälgis kuidas tekkisid vees elamiseks vajalikud mõhnad , mis edasi pärandusid. Sellega tõestas ta oma fakti ja esitas neid – pärast selgus et tulemused olid moonutatud (lasi selle tulemusel end maha).
Tänapäevaks on piisavalt tõendeid ja põhjuseid leitud, et Darwinil on õigus. Kõige tähtsam on geenide olemasolu. Igas raku tuumas on DNA, pärilik aine, mida kasutatakse et selle pealt kodeerida RNA, mille pealt omakorda valke. Valgud ehk proteiinid on raku tööloomad, kes toodavad uusi struktuure, toodavad energiat, salvestavad jne. Valke on kehas väga palju kuna võimalusi nende tegemiseks on palju. Tootmine käib ainult ühes suunas DNAvalk, mitte vastupidi nagu Kammerer oleks soovitanud. Geenid on sellised nagu nad on ja kehas on veel parandussüsteeme, mis geene taastavad kahjustuste/muutuste korral. Vastasel korral võib tekkida nt vähk .
Miks ikkagi on nii palju tundmatuid liike veel kui on üks eellane. Põhjus on selles, et juhuse tõttu võib ikkagi tekkida muutusi, mida raku sees nt ei muudeta kuna parandusmehhanism ütles üles. Samuti võib protsessi käigus DNAst valguni tekkida mingi viga, mida ei detekteerita. Mõnikord võib vea tulemusena tekkida puudusega organism, samas mõnikord võib mingi omadus positiivses suunas võimenduda. Selles kuidas uus olend elama jääb sõltub juba temast.
Kui aga vaadata kärbseid, siis nad on tunduvalt aeglasemad kui kiilid , kuigi on väiksemad ja tiivad teevad rohkem tööd. Tuleb välja, et kärbsed on välja arenenud kiilidest. Kui lähtudes teooriast, et loodus ajab perfektsust taga, siis poleks ta pidanud kärbest arendama. Evolutsiooniareng seega tipust alla. Kärbes see-eest on aga tunduvalt suurema kohanemisvõimega kui kiil, ning enamike kahetiivaliste eellane. Selleks et edasi areneda ei saa seega liikuda ühes suunas. Sama tõika saab tähendada raadio ning elektronarvutite arendamisega. Mõlemad tehti katseeksitusmeetodi järgi kuigi eellane toimis hästi. Kui toimiks plaani järgi evolutsioon , saaksime paremad kirjutusmasinad aga mitte arvutid .
Geneetik Jacob ütles – evolutsioon on meisterdamine . Loodus ei loo uusi vorme tühjast vaid kasutab midagi olemasolevat . Kuidas kujuneb teekond hammastest kõrvaluukeseni on suur juhuste kokkulangevus. Inglise bioloog Maynard seletas seda näitega elevandi londi tekkimisest. Selleks kulus eellasloomal miljoneid aastaid ning palju juhuslikke mutatsioone .
Miks aga loomad üksteisega nii sarnased välja näevad. Põhjus leiti äädikakärbse uurimisega. Tüütu putukas nägi välja kord üht, kord teistmoodi. Leiti, et temas on hox-geenid , mis mõjutavad põhiliste kehaosade kindlas järjekorras välja arendamist . Kui hox geenide järjekorda muuta, siis sai tekitada mutatsioone (jalad pähe kasvama jne). Iga väike muutus andis uue putuka. Samad geenid eksisteerivad ka teistes organismides. Seda mis järjekorras asju tehakse ja kui pikalt on paika pandud seega ei ole asi juhuses. Juhus määrab pisikesi detaile ainult.
Kultuur areneb aga teist rada kui evolutsioon. Järgib Lamarcki ideed. Kulgeb palju vähem keerukamat teed. Sarnased on nad sellepoolest, et mõlema tulemused on üldiselt ettearvamatud kuigi üksikud indiviidid üritavad seda muuta endale soositavaks. Pidevad uuendused on seega vajalikud et muutustega sammu pidada. Konkurents on lõpuks otsustaja .
Olemasolevat saab kombineerida täiesti teistmoodi. Selle tõestuseks avastas Pariisi teadlane Pasteur silla meditsiini ja mikrobioloogia vahel teostades puhtjuhuslikult esimese vaktsineerimise. Seda küll kanade peal alguses, aga enne seda oli üks meditsiinitudeng enda peal proovinud, kuid varem ei pööratud tähelepanu sellele. Pasteuri avastus tekitas kõmu ja kõik tänu juhusele.
Mõtlemine võib samuti viia sihile. Samas on inimestel nt mõtteid nii palju peas, et nende seast õige valida on keeruline. Tuleks rakendada looduse printsiipi – juhuslikult kombineerida. Selleks vajame aga tõuget, mille eest hoolitseb juhus. Niimoodi avastati nt fotograafia, penitsilliin , viagra, euroopa portselan . Ehk evolutsiooni käigus võib tekkida soovimatu uus asi, mis siiski osutub vajalikuks.
Inimkond hakkab juhusega vaikselt ära harjuma. Toob seda sisse juba ka toote/arendamisprotsessidesse. Näiteks süsteemi väljaarendamiseks ei kasutata meetodit kus üritatakse mingeid variante läbi süsteemi protsesside lükata. Võetakse variant, mis lastakse juhuse teel modifitseerida, vaadatakse mis toimib läbi esimese protsessi ja siis see suunatakse teise tehes enne läbi juhuslikud muutused. Juhuse ärakasutamisest on saanud tööstusharu .
Juhus on hea taktika . Siin võib tuua näiteid. USA allveelaevad muutsid oma kurssi täringuviske alusel külmas sõjas. Jänes põgenedes kiskja eest teeb ettearvamatuid haakhüppeid. Inimesed samas maskeerivad end liigikaaslaste ees, et näidata kui üle ta on teistest. Selleks kombatakse piire inimeste närvidel, kindlustatakse võimu suhtumise näitamisega.
Juhuslikuks otsuseks võib pidada ka mängu kivi-paber- käärid võitu . Seda mängu võib mängida täiesti huupi, mitte midagi arvestades või siis vastast lugedes /oma käikude mustreid muutes/kindlat mustrit teha. Kõige paremini toimib puhas juhus nagu küülik oma hüpetega.
„paber, kivi, käärid“ on mänguteooria musternäide. See kontseptsioon , mida von Neumann 1920 aastail põhjendas, kuulub tänapäeva teaduse kõige mõjukamate ideede hulka, sest see kehtib sama hästi kui igal pool, kus inimesed või ka loomad omavahel konkureerivad: palgaläbirääkimistel või võistluses kotka silma ning mao moondamisvärvide vahel. Sisuliselt ütleb teooria, et alati leidub lahendus, mis garanteerib igale mängijale minimaalse kaotuse. Sõltumata sellest, kuidas tegutseb vastane.
Filosoof Ernst Bloch jutustab mehest, kes elas üliõpilasena väga tagasitõmbunul. Ühel õhtul aga pages ta erandkorras baari , sest tema majas oli surnu lautsile pandud ja ta ei suutnud sellele mitte mõeldagi. Baaris juhtus ta vestlema võõra mehega, kelle kaudu tutvus ühe tudengineiuga. Tütarlapse meeleheaks siirdus ta õppima teise, väiksesse ülikooli, kus õppimisele ta ei oleks muidu iial mõelnud. Seal esitleti teda ühele ungarlannale, noormees , reisis naise kannul Budapesti, kus tutvus kuulsa filosoofiga , kes innustas teda raamatut kirjutama. Seda koostas a mingi kõrvalises võõrastemajas, kus ta ka kohtas lõpuks oma hilisemat naist.
Kui juhuseid ei ole lihtsalt niisama olemas, me peame neid nägema ja neist kinni haarama . Juhus võib meie elu muuta, kuid ta toimib vaid piirides, mis meie isiksus talle seab.
Me hakkame endale juba varakult omaenda keskkonda looma. Laste isepäisus seletab ka seda, miks õed -vennad sarnanevad üksteisega seda vähem, mida kauem nad koos elavad. Tegelikult on see üllatav, kui keskkond on meid kujundanud, peaks ta avaldama seda suuremat mõju, mida kauem me seda jagame. Abikaasad võtavad aastatepikkuse kooselu järel omaks partneri harjumused, keelekasutuse, koguni miimika .
Tõeliselt ebaselgeks muutub algete ja ümbritseva keskkonna koosmõju veel seeläbi, et vanemate ja laste vahekord ei ole ühesuunaline tänav. Selles peitub kolmas põhjus, miks igasuguse kasvatuse tulemus on küsitav: mitte ainult vanemad ei püüa oma tütreid ja poegi kujundada, vaid ka lapsed vallandavad oma vanemates reaktsioone. Nagu ka igas inimestevahelises suhtes, ilmnevad ka kasvatuses tagasiside efektid.
Meie isiksust ei vormi üksnes lapsepõlve kogemused. Kui lahkume vanematekodust, siis meie elutee õieti algab. Inimesed, kes seisavad meiel nüüd kõige lähemal ja kellel on suurim mõju sellele, kuidas me elame, on mehed või naised, kellesse me armume ning kellega me oma tuleviku koos veedame. Kannatlik, toetav armsam võib ebakindlal naisel aidata saavutada suuremat enesekindlust; ümberpöördult võivad näiteks korduvad pettumused äratada siiras mehes püsivat umbusaldust.
Et kahe inimese vahel mingi säde tekiks, peavad mõlemad üheaegselt saatmise ja vastuvõtu sisse lülitama. Seda ei tee me kuigi tihti, kuna oleme enamasti ametis muude asjadega. Seepärast lahvatabki kirg nii harva, isegi kui kõrvalseisja jaoks tundub kõik klappivat.
Armunud oleku uimas ei ole me kuigi valivad. Teine inimene tundub meile just nii imepärane, nagu me teda ise näha tahame. Kui meile torkabki silma üks või teine omadus, mis meile iga teise puhul eemaletõukav paistaks- tema juures leiame just selle võluva olevat. Selle eest, kellesse me armume võlgneme suures osas tänu juhusele. Mida tugevamalt me end aga seome , seda täpsemalt me teist järele katsume. Niipea kui esimene südamevärin on järele andnud, uurime oma kaaslast lähemalt ja märkame, et leiame ta olevat üldse mitte erootilise, vaid hoopis suurustleva.
III osa TAJU
Põhimõtteliselt teeb meie aju targasti, kui ei jää liiga kiiresti rahule seletusega „juhus“. Sest nii mõneski näiliselt tähtsusetus asjas peitub väärtuslikku informatsiooni. Selle väljalugemine ongi ju näiteks iga detektiiviloo võlu ja toidab kriminaalpsühholooge, kes püüavad kuriteo järel pisimate kaudsete tõendite põhjal välja sõeluda teo kulgemise teooriat ning kurjategija profiili. Ka teadlased ei suuda ilma paraja portsu paranoilise mõtlemiseta uute teadmisteni jõuda. Kaasaegse loodusteaduse isad suhtusid üleloomulikesse asjadesse eriliselt suure sõbralikkusega. Newtoni eraraamatukogus kuhjusid teosed alkeemiast, kabalistikast ja maagiast. Ta lootis mõista mitte ainult füüsikaseadusi vaid ka Jumala tahet. Newtoni maailmas ei olnud juhusele kohta.
Imik käitub oma ümbrust uurides täpselt samamoodi nagu teadlane. Lakkamatult eeskujusid otsides õpivad väikelapsed rääkima ja seda hämmastava kiirusega. Näiliselt mängleva kergusega saab aju hakkama tohutu saavutusega: lapsed peavad iga uut sõna kuulama umbes 500 korda, enne kui suudavad seda ise esimest korda kasutada.
Vahetevahel viib seoste otsimine eksiteele, mis läheb maksma rohkem kui ainult raha. Kui kannatame peavalude all sellest ajast peale kui maja lähedusse püstitati mobiilimast, usume olevat saanud jälile elektrisaaste ohtudele ega suuda enam rahu leida. Nii mõnigi arvatav ohver veedab terveid aastaid oma elust sellega et tüütab ametivõime ning varjestab oma maja elektromagnetiliste lainete vastu, ehkki ükski tõsiseltvõetav uurimus mobiilside kiirguse kohta ei ole kinnitust leidnud.
Selektiivne taju, seega kalduvus näha vaid seda, mis vastab meie ettekujutustele, kuulub aju kõige olulisemate trikkide hulka juhuse esitamisel. Teine trikk on harjumus juhuse mõju süstemaatiliselt alahinnata nagu kuuma käega korvpalluri või hajameelse ruletiketta näites. Kuid on veel kolmaski mehhanism , mis ahvatleb selgeltnägemisele- meie pidurdamatu tõlgendamissoov. Unenäod on näiteks kinnituseks paljude inimese usule , et neil on tuleviku ette nägemise võime. Selliseid lugusid võib julgesti uskuda. Sest esiteks on see, et me näeme oma elu jooksul mõne prohvetliku unenäo, täiesti tõenäoline.
Kõik elusolendid peavad suutma ebakindluse ja juhustega rinda pista. Seda, kus leidub toitu, kus varitsevad vaenlased, ei oska ükski indiviid täpselt ette öelda. Teadmatus raskendab ka partneri valikut. Kellelgi ei ole võimalust heita pilku oma väljavalitu geenidele. Kui kaaslase otsijal on monogaamsed kavatsused, ei oska ta hoopiski prognoosida, milliseks kujuneb kooselu kandidaadiga paari aasta pärast.
Me kujutleme aega noolena, mis osutab ettepoole . Sama sirgjoonelisena soovime näha oma elu, ettevõtte kasvu ja koguni edenemist ühiskonnas. Põhimõtteliselt usume, et selle saavutamiseks, mida tahes me soovime, tuleb vaid hoolikalt planeerida . Mõni ime siis, et teeme endale ja teistele ohtralt etteheiteid, kui asjad ei lähe mõnikord päris nii, nagu nad minema peaksid.