ARISTOTELES:Nicomachose eetika I ja V (0)

ESSEE: ARISTOTELES :Nicomachose eetika I ja V
Õigusfilosoofia ajalugu
Aristoteles on üks tähtsamaid Antiik- Kreeka filosoofe ( s: 384- 322 a.e.Kr). Temale omistatavaid töid on umbes 400, nii on jutustanud kirjanik Diogenes Laertios. Aristoteles on tegelnud oma teostes suuremalt jaolt inimestega seotud filosoofilistest probleemidest, mis moodustavad läänemaailma mõtteloo ja filosoofia aluse. Ka Nikomachose  eetika, mis  on  üks  kolmest  Aristotelese   eetikaalasest teosest, käsitleb kõige inimlikumat küsimust — kuidas elada ja kuidas olla õnnelik.
Järgnevalt uurin lähemalt Aristotelese. Nikomachose eetika I ja V raamatut. Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest. Esimesest raamatust leiame vastuseid küsimustele, kuidas õnnelikult elada? Mis on hüved ja milline on hüvede eesmärk inimtegevuses? Mis on loomutäius ja kuidas see jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda?
I Raamat
Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr.agathon) on mõeldud tähenduses, mis võib erinevatel juhtudel eesmärgiks olla, see mida tahetakse saada, sõltumata seosest eetilise plaaniga. Ühe juhtivama ja mõjukama ala alla peaks kuuluma poliitika. See määrab ära millised teadused peavad riigis olema, milliseid neist on vaja igalühel teada ja mil määral. Isegi, kui eesmärgid riigi ja üksiku inimese puhul langevad kokku, paistab riigiga seotu olevat olulisem ja kõrgem saavutada ning alal hoida. Üllad ja õiglased asjad mida poliitikateadus käsiteb, on paljuski vastuolulised ja hajuvad, nii,et näivad sõltuvad kokkulepetest ja mitte loomuomadustest.Jutust selgub , et igal praktilisel tegutsemisel ja valikul on suundumus mingi hüve poole. Uurides kelleltki, miks ta midagi soovib, siis on vastatakse, et seda soovitakse kui vahendit mingi eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul peaks soovidel olema kusagil lõpp, et see ei saaks lõpmatuseni kesta. Igaüks otsustab õigesti asjade üle, mida ta tunneb ja teeb nende suhtes hea otsuse — just nendes asjades, milles ta on haridust saanud, üldises mõttes aga siis, kui on kõigis asjus haritud. Noor inimene on Aristotelese meelest sobimatu poliitkateaduses,kuna ta laseb ennast tunnetel juhtida ja tal puudub elukogemus. Tänapäeval mõistetakse mõneti samamoodi. Kuid inimeste arvamusele tuginedes on noortel inimestel meie ühiskonnas palju võimalusi oma panuse andmiseks. Mitte ainult tegutsemises praktiliselt ilma tunnetuseta.Teame nüüd, et iga tunnetus ja valik pürgib mingi hüve poole. Milline hüvedest on kõige tähtsam, kõikidest tegutsemise juurde kuuluvatest hüvedest. Enamik inimesi väidavad, et see on õnn – hea elu. Õnne mõistes lähevad aga arvamused lahku. Esimesel juhul on oluliseks näiliselt ilmsed asjad nagu naudingud, rikkus ja kuulsus. Teisel juhul on arvatud, et lisaks neile paljudele hüvedele on miski muu- hüve iseeneses, mis on kõigi teiste hüvede aluseks. Mõneti on see ka ühe inimese puhul erinev: haigena on selleks tervis, kitsikuses jälle rikkus. Räägitakse kolme liiki elust: naudingud, poliitikaga seotud elu ja kolmandaks vaimutööga seotud elu. Nautlemine tähendab elamist ainult söömise, joomise ja lõbutsemise nimel. Poliitikga seotud elus peetaske oluliseks kuulsust ja seda selleks, et ennast oma tubliduses veenda. Leida tunnustust oma loomutäiuse tõttu. Mille traditsiooniline vaste oleks voorus. Aristotelese mõistes tähendab see aga nii füüsilist, vaimset kui moraalset täiust objektiivses, mitte subjektiivses tähenduses. Õnn on Aristotelese järgi ülim hüve, sest õnne me valime tema enda pärast; kuulsust, naudingut, mõistust ja kogu loomutäiust aga sellepärast, et loodame nende abil saada õnnelikuks. Õnne aga mõistame meiegi suhteliselt erinevaid olukordi . Tähenduses hetkeline õnn, juhuslik õnn või tervet elu kestev õnn. Edasi hüvest rääkides öeldakse, et see ei saa olla midagi ühest ja üheselt mõistetavat. On need mis on hüved iseenesest ja teised, mis on nende saavutamiseks. Seetõttu, kui igasugustel tegevustel on eesmärk, siis hüve olekski see, mida tegutsemisel saavutatakse , kui eesmärke on aga rohkem, siis ka need. Seega paistab õnn eesmärgina olevat midagi lõpliku ja enesega piirduvat. Ilmselt paistab see jällegi liiga endastmõistetavana. Näiteks, kui võtta, et inimese toiming tähendab hinge võimet toimida, tuginedes loogilisele arutlusele, et toiming on sama mingi teatud liigi ja millegi eeskuju puhul, siis lisandub toimingule loomutäiusest tulenev erakordsus. Loomutäius annab inimesele võime viia asjad eeskujulikult hästi ja õigesti lõpuni. Hinge võime toimida tähendab siin kõike, mis elusolendi juures elutegevusega seotud, mitte ainult selle vaimset või mentaalset osa. Näiteks pillimees mängides instrumenti tänu õpitud ja omandatud oskustele teeb seda väga hästi. Mis hõlmab siis füüsilise,moraalse ja vaimse täiuse. Hüvede jagunemine kolmeks on Aristotelese sarnane Platonile. Sealhulgas siis: välised, hingega ja kehaga seotud.Kõige tähtsamaks peetakse hingega seotud, sest hingele omast tegutsemist ja teovõimet me hinge juures eeldamegi. Nii nagu on öeldud siin ei saa need kes Olympiamängudel võistlevad autasu kõige ilusamale või võimsamale vaid sellele kes võistleb ja võidab. Nii on ka elus, et saavutuste omanikuks saavad õigusega need, kes tegutsevad hästi ja üllalt. Seega kuulub ka nauding hinge juurde, sest igaühele pakub naudingut see millesse ta on väidetavalt kiindunud . Hästi tegutsemise juures on siiski vaja ka väliseid hüvesid nö. varustust. Paljud teod leiavad aset just tänu abivahenditele- sõprade, raha, riigivõimu toel. Aristoteles vaatleb eraldi füüsilist,looduslikku paratamatust (ananké) ja seab selle alamaks, kui mõistus (nous) ja loomus (physis),mille toimimises on olemas eesmärk ( telos ). Tõsi on see, et päris õnnelik ei ole inimene kes on inetu või kelle eluolu on väga halb. Kui keegi peab oma elu üksi elama, näiteks lastetuse puhul. Hullem on muidugi,kui on halvad sõbrad või lapsed ning surevad alati need, kes on head ja armastatud. Siinkohal olen täiesti nõus, et õnne nägemus on erinev ja päris õnnelikkus on suhteliselt lai mõiste. Aristoteles tahab siinkohal rõhutada, et inimesepoolse aktiivsusega on võimalik oma tegevusega õnne saavutada. Õnn aga paistab olevat ülimalt jumalik isegi siis,kui ta pole jumala saadetud , vaid on saavutatud loomutäiuse, teatud õppimise või treenimisega. Kindlasti on võimalik eesmärke saavutada õppimise läbi, selleks peavad olema nii füüsilised, kui vaimsed eeldused. Kõike ei saa muidugi jätta juhuse hooleks. Kuigi vahest võib tunduda, et õnne tuleb juurde sinna kus seda juba on ja ei taha tulla sinna kus seda pole. Õnnelikul juhusel võib olla elus suur osa. Päris mitte midagi tegemata ja mingeid eesmärke seadmata ei pruugi ka seda juhust tulla. Samas võib elus olla ka hoopis vastupidiselt õnnelikule juhusele hoopis õnnetu juhus , mis võib tabada nö. õnne tipul .
Kas inimesel polegi ehk võimalik õnnelik olla,seni kuni ta elab? See küsimus kerkis tänu Athena riigimehele Solonile kelle meelest tuleks enne lõpp ära oodata ja siis alles selgub,kas oldi õnnelik. Või elab inimene õnnelikuna lõpuni, kuid kui tema lastest ühtedel läheb hästi ja teistel halvasti. Ei saa ju väita, et inimesele oma laste käekäik korda ei lähe. Siinkohal tahaks manida, et elu ise on täis õnnehetki ja inimene saab oma elus olla õnnelik korduvalt. Ja öelda, et ta on õnnelik inimene, kui neid hetki on olnud palju. Ise saab oma elus suurt osa muuta. Kuid ei saa muuta enne, kui inimene on oma vanuselt ja võimetelt ja võimalustelt selle võimaluseni jõunud. Täiuslikult õnnelik inimene ei saa muutuda õnnetuks juhuslike õnnetuste kaudu, küll aga pole ta täiuslikult õnnelik ning suurte ja korduvate õnnetustega ei saa lühikese aja järel jälle õnnelikuks muutuda. Kuna tulevik pole meie jaoks selge, võtamegi õnne tervikuna ja igas suhtes lõplikuna. Kui see on nii, siis nimetame elus täiuslikult õnnelikuks neid kelle jaoks kehtib ees pool mainitu praegu ja tulevikus.
Õnne sidumises kiitusega tuleb esile võrdlemine. Kiidetakse ju neid kes on õiglased ka vaprad. Nimetame me ju õndsateks jumalaid ja neile sarnaseid inimesi. Keegi ei kiida ju ka õnne, nii nagu õiglust. Õnnetäiust peetakse millekski jumalikuks ja paremaks. Inimese õnne määrab ka see kuidas teisied sellesse suhtuvad. Aristoteles nimetab nii kiitmist, kui halvustamist, mis olid objektiivseks hindamiskriteeriumiks Kreeka ühiskonnas ja mille järgi sai hinnata iga liikme väärtust. Kiitus on ka meile kohane. Kiidame me ju lapsi heade tulemuste eest ja laidame halbade tulemuste eest. Õnne,kui hinge toimimisvõimet tuleb vaadata loomutäiusega seostuvalt. Viimane tähendab siis, et õnneliku elu eelduseks on inimese teatud omadused. Loomutäius on seotud hingega ja nii saab nimetada ka õnne hinge toimimisvõimeks. Näiteks inimene kes hakkab ravima silma,peab tundma kogu keha. Hinge teemas edasi minnes räägitakse, et üks osa arutleb loogiliselt , teine aga mitte. Mitteloogililisest osast näib muisut olevat ühine taimeriigiga ja ei olegi omane ainult inimesele. Seda siis toiumise- ja kasvamisega seoses. Tundub,et see osa toimivat enamasti unes , headus või pahe ilmnevad unes kõige vähem, sest hingel puudub tegevus. Öeldakse, et poole eluea jooksul ei erine õnnelikud inimesed õnnetutest. Kuid vähesel määral võib olla, et korralike inimeste unenäod on juhusliku inimese omadest paremad. See on huvitav lähenemine, ise olen nõus arvamusega sellest, et unenäod on inimese elus olevate sündmustega seotud, kuid ei olene kas inimesed on õnnetud või õnnelikud. Aristoteles räägib unenägude tekkimisest ja tähendusest ja selle nähtuse seostest hinge erinevate osadega teistes teostes, mis antud teema käsitluse juures arutlusele ei tule.
Toitumis - ja kasvamisosal ei ole loogilise aruteluga midagi ühist,himude- ja üldse püüdluste osa kuulub aga mingil moel selle juurde, kuna kuuletub ja allub sellele – nii nagu me peame loogiliseks isa ja sõprade arutlust , kuid mitte nii nagu matemaatikute oma. Seega on loogiline arutlus kahesugune: üks osa valdab seda päriselt ja iseenesest ja teine osa justnagu kuuletub. Vastavalt sellele jagunemisele saab ka loomutäiust piiritleda mõistlikkuse ja kommetega seotuks. Tarkus, taiplikus ja mõistlikus kuuluvad mõistliku täiuse juurde, lahkemeelsus ja tasakaalukus aga kombetäiuse juurde. Targast inimesest rääkides, ei räägi me tema tasakaalukusest ja headusest vaid tema arukusest ja taiplikusest. Aristotelese inimhinge jaotust mõistuslik-arutlevaks (dianoeetiliseks) ja kommetele rajanevaks (eetiliseks) on pannud aluse inimesele iseloomulikule moraalipsühholoogiale,kus loogiliselt arutlev osa inimeses on eraldatud emotsioonidel rajanevast osast ja kehaga seotud bioloogilistest tungidest.
V Raamat
Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad. Õiglus on siin kasutusel kitsamas ja laiemas mõistes. Viimase puhul saab vaadelda inimestevahelisi suhteid üldises mõttes. Kitsamas mõistes aga inimestevahelised suhted kus tuleb mängu kasusaamine ja kahjukannatamine.
Õiglane inimene käitub alati õigaselt ega taha teha midagi ebaõiglast. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglaseid tegusid.
Seadustele alluvat ja võrdsust austavat inimest peame õiglaseks, seaduserikkujat ja võrdsusest mittehoolivat – ebaõiglaseks. Seega oleks kõik seaduslik ühtlasi ka õiglane. Nii võime ühes mõttes nimetada õiglaseks seda mis loob ja säilitab ühiskonnasuhetes õnne ja selle koostisosi. Aristoteles vaatles esmalt inimese tegevust ja selle väliseid mõjutajaid, seda, et õiglus avaldub toimimisviisis ega pole hingeomadus. Õiglus tähendab hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale . Kuigi teksti edasises arutluses on öeldud, et õiglus on tervenisti loomutäius ja ka vastupidi, ebaõiglus pole pahelisuse osa, vaid tervenisti pahelisus. Läheb teema arendus edasi õigluse uurimisena loomutäiuse osana ja ebaõigluse uurimist pahelisuse osana. Lisaks tekib küsimus ka õiglase ja ebaõiglase suhtes. Võrdne oleks siis õiglane ja ebavõrdne ebaõiglane. Võrdsus seisneb vähemalt kahes asjas: õiglane on paratamatult vahepealne ja võrdne, ja seda kellegi suhtes ja mingis asjas. Seesama võrdsus kehtib ka isikute vahel ja asjade suhtes, kui nad pole võrdsed, ei ole neil ka võrdselt asju. Kõik see,mis on jagamisel õiglane, peab vastama mingil määral väärtusele. Ja just seda väärtuse sisu ei pea kõik ühesuguseks: demokraatidele on see vabadus,oligarhidele – rikkus, ühtedele kõrge päritolu, teistele aristokraatlik loomutäius. Proportsionaalne võrdsus on siis, kui jagatud hüved in vastavuses saajate väärtusega.Matemaatikud nimetavad põhimõttelist vastavust geomeetriliseks mille puhul tuleb välja, et terviku suhe tervikuga on nagu osa suhe osaga.
Siiski ei saa ainult matemaatilise proportsiooni järgi õiglust arvestada: see on võimalik raha puhul, kuid keerulisem juba au ja kuulsuse osas.
Edasi uuritakse teist liiki õigust, mis esineb vabatahtlikus või vastu tahtmist toimuvas vastastikustes tehingutes . Siin vaadatakse tegu mitte ei hinnata teo tegijat, olgu ta siis kõlvatu või korralik nimene. Aristoteles toob välja teo motiivide tähtsuse õigluse suhtes hinnangu andmisel. Kui kaks isikut on võrdsed ja üks võtab teiselt midagi ära, siis võrdsus kaob ja äravõtja saab kasu, omades suuremat osa. Taastatakse õiglus äravõetu tagastamisega. Seega sinna kus on vähem lisatakse juurde, et mõlemad pooled oleksid võrdsed.
Suur erinevus on vabatahtlikult ja vastu tahtmist tehtud teo vahel. Siin selgub, et halb tasutakse halvaga ja head heaga. Vahetamise puhul peavad asjad olema võrdsetel alustel mõõdetavad ja nende järgi peab olema vajadus. Tulevikus toimuva vahetuse puhul, kui asja võiks hiljem saada tuleb asjale anda hind, sellisel juhul on raha nagu tagatiseks, et selle andmisel asi kätte saadakse. See annab kõigele ühtse mõõdu, kuna kõike mõõdetakse rahaga.
Jätkates ebaõigluse teemaga väidab Aristoteles, et peale teo enda mõjutavad hinnangut ka isikust lähtuvad tegurid,näiteks teomotiiv. Kui isik kes ebaõiglaselt on käitunud ise ebaõiglane ei ole. Näiteks mees astudes suhtesse abielunaisega teades kes ta on, toimib küll ebaõiglaselt, kuid ise ebaõiglane pole. Ebaõiglase või õiglaselt tehtud teo määrab ära see, kas ta on vabatahtlik või vastu tahtmist. Vabatahtlikkuse all on mõeldud teadlikult tegutsemist. Osa vabatahtlikke tegusid tehakse eelneva valiku alusel kaalutledes ja valikut tegemata, eelnevalt kaalutlemata. Näiteks need teadmatusest tulenevad teod, on eksimused - siis, kui tegutsemisel ei mõisteta kellele tegu on suunatud, mis ta on, millised on vahendid ja eesmärgid, kui ei kavatsetud tabada just seda isikut, või mitte sel eesmärgil, mitte haavata , vaid riivata,kuid juhtus teisiti.Sellisel juhul võib jutunu olla õnnetus. Ebaõiglane tegu tehakse teadlikult, vihaga või teiste tunnete mõjul, mis võivad inimestel paratamatult ja loomulikult esineda.
Osa vastu tahtmist tehtud tegudest väärib kaastunnet ja osa mitte. Ekslikud teod, mis tehakse mitte ainult ebateadlikult, vaid ka ebateadlikkuse tõttu, väärivad kaastunnet.
Kui ebaõiglaselt toimimine on vabatahtlikult kellelegi kahju toomine , vabatahtlikkus tähendab teadmist, kellele tegu on suunatud, mille abil ja kuidas see toimub, siis ohjeldamatu inimene toob ju iseendale vabatahtlikult kahju – siis saab talle osaks ebaõiglus vabatahtlikult ja tal oleks võimalik ise ennast ebaõiglaselt kohelda. Siiski ei saa olla ebaõiglaselt kohtlemise osaliseks saamine vabatahtlik, isegi ohjeldamatuse puhul. Seega ei saa siiski end ebaõiglaselt kohelda. Kes aga vabatahtlikult tõstab käe enda vastu, teeb seda vastuolus õiguspõhimõttega, mida seadus ei luba- niisiis toimib ta ebaõiglaselt. Seda siis riigi suhtes. Riik karistab sellisel juhul enesehukkajat n: enesetapja käsi maeti kehast eraldi. Inimesed arvavad, et ebaõiglaselt käitumine on enda teha ja seepärast on kerge olla õiglane. Mis on üldiselt õiglane selle määrab seadus. Põhimõtteliselt õiglane toimimine pole kerge, sest see eeldab vastavat seadumust (hexis), mis kujuneb aja jooksul harjutamise tulemusena. Vahet tuleb teha juhuslikel tegudel ja harjumuspärastel tegudel. Edasi korralikkusest rääkides kasutades Aristotelese põhimõtet, otsustatakse õiglase käitumise üle ka tegevuse subjektiivseid momente arvestades: hinnangu andmisel võetakse lisaks üldisele seadustähele arvesse konkreetsed asjaolud ja üksikjuhtumid. Aristotelese järgi on ülekohut teha ja ülekohtu all kannatada mõlemad halvad.
Kokkuvõte.
Aristotelese järgi püüdleb inimene ülima hüve poole, seega õnne poole. Aristotelese meelest saab inimese õnne hinnata alles pärast tema surma ja tema mõistes peaks olema õnn elukestev, et seda õnneks pidada. Küsimus õigest elamisviisist on tähtis meile kõigile. Kõik see mis annab elule mõtte ja tähenduse on oluline ja muudab elu elamisväärseks. Olgu see siis juhuslik õnn, elukestev õnn või õnnehetked, kuidas keegi mõistab sõna „õnn“ tähendust. Inimeste puhul on tavaline see, et ei osata hinnata seda mis neil on. Elus seatakse eesmärke, et oma elu veel täiuslikumalt elada. Kahjuks ei ole võimalused kõigil samad. Oleneb see paljudest asjadest, sealhulgas : vanematest, sõpradest,eluolust, hariduse saamise võimalikkusest, isikuomadustest. Aristotelese järgi tähendab õiglus hüvet kellegi teise jaoks, ebaõiglus aga kasu iseendale. Peale teo enda mõjutavad hinnangut ka isikust lähtuvad tegurid, näiteks teo motiiv . Orjast räägitakse, kui elusast tööriistast. Ebaõigluse puhul on võimalus käituda ebaõiglaselt –võttes rohkem,kui vaja ja kannatades ebaõigluse all andes liiga palju. Kohtunik oli siis nii öelda vahendaja kes mõõdukuse eest hoolitses. Selline ebaõigluse ja õigluse suhe on ka meile omane, kuid suuremate muutustega just õigusemõistmise poole peale. Läbi õigluse toimib kontroll individuaalsete suhete puhul, kui ka kogu ühiskonnas toimuvate sotsiaalsete suhete süsteemis tervikuna. Mis on lubatud ja mis keelatud on määratud õigusnormidega. Seal kus on õiglus, leidub ka ebaõiglust. Kui me ise tahame olla õiglased, oleme õiglased ja käitume vastavalt, siis võime loota ja oodata ka teistelt sama käitumist.