David Hume (3)

David Hume ( 1711 -1776)
Tema noorus on suhteliselt kehvalt dokumenteeritud. Sündis 7.mail Edinburghis, isa oli maa- aadlik ja suri kui Hume oli 2-aastane ja nõnda kasvataski teda ema . Noorusaastad veetis ta perekonnamõisas Ninewellsis. Näitas vaimset paljulubavust juba väga varakult ning oli oma filosoofilise mõtte-ja kirjatööga 16. eluaastaks juba alustanud ( muuseas Edinburgi ülikooli astus ta 12.aastaselt ja teadusliku kraadi sai 17.aastaselt. Sihtinud esialgu juristi karjääri (ta ema perekonnas olid juristid ), jättis ta siiski need õpingud pooleli ja pühendus filosoofiale, kuid haris end ka matemaatikas, loodusteaduses, ajaloos ja kirjanduses. Selle otsusega, mida ta ei saanud kuidagi lepitada oma range kalvinistliku kasvatusega, kaasnesid kuudepikkused rängad depressioonid. Olles ajutiselt elatist teeninud kontoriametnikuna, sõitis ta Prantsusmaale, kus elas poolteist aastat tagasitõmbunult ning kirjutades „ Traktaat inimloomusest ”. Hiljem kandideeris edutult Edinburghi professori kohale, kuid teda kahtlustati ateismis ja nii sai temast kindral Sinclairi erasekretär. 1752-57 tegutses Edinburghi advokaatide raamatukogu hoidjana ja 1763 läks Briti saadiku erasekretärina Pariisi, kus oli tihedas kontaktis kirjanduslik -filosoofiliste ringkondadega. 1767 pöördub Inglismaale tagasi ja temast saab napilt aastaks välisministri abi Londonis. Pärast seda tõmbub Sotimaale ning pühendub teose „ Vestlused loomulikust religioonist” kirjutamisele. Sureb 25.august 1776.a. Edinburghis.
Teosed.
Kirjutas oma 600-lk. filosoofilise peateose „Traktaat inimloomusest” 26-aastaselt. Kuid kui see empirismi (kr empeiria 'kogemus' seisukoht on: kõik teadmised tegeliku maailma kohta pärinevad kogemusest) tulevane klassikaline teos avaldati, siis tema ilmumine ei äratanud mingit tähelepanu. Hume enda sõnade kohaselt ilmus see lääne filosoofia suurepärane meistriteos „trükis surnuna sündinult”
Kaheksa aastat hiljem tegi ta uue katse ja avaldas oma peateose tulemused veidi lühendatuna, ümbertöötanuna ja ainult olulist säilitades teoses „Uurimus inimmõistusest”. Lisas sellesse agressiivse ja rohmaka stiiliga teosesse veel radikaalsed seisukohavõtud imede ja Jumala teemadel , et pälvida üldsuse tähelepanu. Saigi , kuid eelkõige kui kriitika ja pilkamise objekt. Nüüdisajal loetakse Hume skeptitsismi läbimurdvaks etapiks lääne mõtteloo arengus.
Nimetatud kahe teose kõrval vihiseb Hume filosoofiline mõõk kõige uljamalt tema lühikeses raamatus „Vestlused loomulikust religioonist”, mis on üks religioonifilosoofia klassikalisi teoseid. Hume püüab näidata seal, et religioonile on võimatu leida ratsionaalset alust. Kuna teos kujunes üldilmelt liiga ägedaks ja radikaalseks, jättis Hume selle avaldamata ning see ilmus alles pärast tema surma (1779)
Tuleb mainida ka 1752.aasta teost „Uurimus moraali printsiipidest”, milles Hume püüab uuesti formuleerida oma esikteose moraalifilosoofiat puudutavad osad.
Kirjutas ka veel Inglismaa ajalugu käsitleva ulatusliku teostesarja, mis tegi temast kõige kõrgemini tasustatud autori Suurbritannias ning mis oli hulk aega kõige autoriteetsem Inglismaa ajalugu ja populaarset esseistikat.
Ja loomulikult märgiti ka tema tööd ära „Index librorum prohibitorumis”
Hume ei töötanud kunagi professionaalse filosoofina. Kaks korda taotles ta filosoosfia professuuri, mõlemal korral ebaõnnestunult. Elatas ennast, olles mitmete tähtsate meeste sekretär ja raamatukoguhoidja . Hume oli kivikõva radikaal. Filosoof Russel: „Ta viib meid mingis mõttes ummikusse: mööda tema teed enam edasi minna ei saa.” Hume isiku üle on vaieldud kakssada aastat. Üks kaasaegne :”Hume on meie aja kirjanik, kes kummardab populaarsuse ja kasusaamise ees” Boswell: ”Edevus oli tema armuke, kelle lummusesse ta oli sattunud ja kes tegi ta igavesti oma vangiks” Randall: „ Ta oli äärmiselt terane ja läbinisti õel. Kuna tal aga puudus tõeline huvi nii teaduse kui ka religiooni vastu, igasugune vähegi sügavam mõistmine nende väärtustest, võis ta täiesti järjekindlalt ajada metafüüsilisi mullikesi, nii teaduslikke kui ka teoloogilisi” väited Hume au- ja rahaahnusest, odava populaarsuse taotlemisest ja karjäärihimust on hiljem osutunud ekslikuks. Kuid kriitika, mis on läinud üle isiklikuks, on paljutähendav- see näitab, millise raevutekitava mõttelaadiga on meil tegemist. Hume järelduste tegemise stiil on niivõrd järsk ja radikaalne , et on pannud paljud kriitikud kahtlema, kas autor on seda kõike ikka tõsiselt mõelnud.
Skeptilise empirismi alused.
Kogemus on kõigi teadmiste allikas. Hume suhtub kahtlevalt meie tavapärasesse arusaama teadmistest. Ta tahab välja selgitada nagu Descartes , et mis asjadest meil võib olla kõige rangemaid nõudeid täitev teadmine (mis on see, mida saame nimetada teadmiseks).
Hume tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eritamisega. Mõlemad on meie teadvuse seisundid , aga mulje on kõige põhilisem (kõige alus, vundament)- ta on meie teadvuse vahetu kujutlus, aistingud ja tähelepanekud meie oma meele tegevusest (näeme loojuvat päikest: punakat ja kuidas ta tasapisi vajub - ning tekibki mulje sellest)
Ideed moodustavad teadvuse sisu s.t mõistus on nad muljetest vorminud.
(muljed päikeseloojangust tekitavad päikeseloojangu idee ehk veel lihtsamalt näeme päikeseloojangut = mulje, mõtleme päikeseloojangule = idee)
Iga idee, millel on sisu, koosneb muljetest. Et idee oleks mõistuspärane, peame olema võimelised osutama erinevatele muljetele, millest ta koosneb (nt. päikese punakas valgus+ hämardumine+päike allpool horisonti jne). Lõppkokkuvõttes on kõik meie ideed vaid meie muljete koopiad.
Kausaalsuse ehk põhjuslikkuse kriitika
Oma argimõtlemises toetume pidevalt ja lugematutel eri viisidel kausaalsussuhtele. Kui sööme leiba, usume et toidab meie keha; joome vett ja usume et see värskendab, mitte ei mürgita ja õhtuti jääme magama ilma vähimagi kahtluseta selles, et hommikul ärkame samas voodis . Näeme, nagu sugupõlved enne meid, et päike tõuseb hommikul. See empiiriline fakt on ilmne ja vankumatu, sest see kuulub meie igapäeva kogemusse juba lapsest peale. Aga kas võib tõsiasjast, et päike on seni hommikuti tõusnud, täie kindlusega ja vaieldamatult järeldada, et päike ka homme tõuseb? Hume vastab: EI!
Sest mis alust on uskuda, et see, mis toimus minevikus, kordub ka tulevikus?
Mis alusel me liidame paratamatuse sidemetega üksteise külge kõik eelnevad, juba toimunud päikesetõusud ning homse päikesetõusu, mida pole veel toimunud? Kas meil on mingit alust uskuda, et reaalsus on alluv seaduspärale ja muutumatusele? Hume: selleks puudub meil igasugune alus. Et usk reaalsuse seaduspärasse oleks Hume vaatevinklist põhjendatud, peab olema võimalik seda tuletada vahetust kogemusest, lõppkokkuvõttes muljest. Aga see pole Hume arust võimalik. Kui palju ka reaalsus ei kordaks ühte ja sama skeemi- päikesetõusu, piljardikuuli suunamuutusi kokkupõrkes teise kuuliga- jääb põhjuslik suhe alati varjatuks. Mis tahes hulk põhjuse ja tagajärje paare ei tutvusta meile midagi muud peale nende konkreetsete paaride. Kausaalsust ennast või põhjuse ja tagajärje p a r a t a m a t u t su h e t me ei kohta. Teisisõnu, kogemus sünnib kindlal hetkel. Siin on üks mulje- valge piljardikuuli veeremine punase kuuli poole-, siin on teine mulje- punase kuuli põrkumine ettepoole - ja need kaks muljet on teineteisest loogiliselt ja tunnetusteoreetiliselt sõltumatud ja kuna nad on sõltumatud, siis ei kohta me ka midagi paratamatut. „ Kõik sündmused näivad olevat täiesti eraldiseisvad ja erilised. Üks sündmus järgneb teisele, aga me ei või kunagi tajuda mingit seost nende vahel. Nad näivad esinevat koos, aga mitte kunagi ühenduses üksteisega”
Me ise loome kausaalsuse- selle algupära on meie endi silmades, mitte nähtustes. Kogemus annab meile üksnes hulga üksteisega mitte ühenduses olevaid sündmusi, mille meeled ühte liidavad. Kausaalsus ületab selle, mida on tajutud, ta on suurem kui meie kogemus. Kui me mõtleme sellele, et lumi sulab sooja käes, siis me ei mõtle üksnes sulatatud lumest , vaid arvame, et need tuttavad kausaalsed seaduspärasused kehtivad üldiselt mistahes lume kohta (kuid ehk on kusagil olemas lund, mis sooja käes ei sula?).
Kausaalsuse kui seaduse usaldamine põhineb lõppkokkuvõttes siiski usul .
Inimese hinge olemasolu jääb küsitavaks.
Järjekindla empiirikuna tegi Hume veel ühe järelduse, mis kuidagi ei kooskõlastu tavaaru- saamaga. Peetakse enesestmõistetavaks, et inimesel on hing või mõistus. Descartesil oli kaks substantsi : mõtlev (hing) ja materiaalne (keha). Materiaalse substantsi olemasolu pole Hume arvates võimalik kogemusele tuginedes tõestada ega ka ümber lükata. Samuti ei saa toimida ka mõtleva substantsi ehk hingega- ei saa tõestada, ei saa ümber lükata.
Ta toob siinkohal mängu isiksuse identiteedi (samasuse) probleemi.
1) kes ma olen? Kes on see mina kes ütleb: minu mõtted, minu käed?
2) kas mina praegusel hetkel olen seesama, mis mina hetk/päev/kuu/aasta tagasi?
Öeldakse, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, kas Juku ja Juhan on ikka üks ja seesama isik? Mingis mõttes nagu on, kuid millises?
Kui öelda, et kõik muutub pidevalt ja isiksuse identiteet on vaid fiktsioon , siis poleks ju võimalik karistada kurjategijaid, sest see, kes sooritas kuriteo, pole enam see, kes seisab kohtusaalis, vaid hoopis keegi muu.
Kas hing (mõtlemine) on asi, substants ? Hume arvates pole alust meil seda väita, sest mida me tajume kui me tajume iseennast ? See, mida me nimetame mõistuseks/hingeks, on ju vaid kimp erinevaid tajumusi. Me ei suuda kunagi märgata midagi peale oma tajumuste ja sestap ei suuda me tajuda ka oma mina. Ainus, mis me suudame mina kohta selgeks teha on see, et tajume oma tajumusi mina kohta.
Ka teiste inimeste kohta ei saa Hume meelest midagi enamat ütelda, kui et nad on vaid kimp või kogum erinevaid tajumusi, mis järgnevad üksteisele tabamatul kiirusega, olles pidevas liikumises. Hume arvates on isiksuse identiteet teatud mõttes fiktsioon. Isiksust võib võrrelda laevaga , millest suur osa on välja vahetatud remondi tõttu, kuid mida ikkagi peetakse samaks remondieelseks laevaks. Ka lapsest saab täiskasvanu, kuid ta ei kaota seejuures identsust. Indiviidi jaoks lahendab ajalise küsimuse mälu: Juhan loob kujutluse oma identiteedist kunagise Jukuga tänu mälule.
Skeptitsism ei kehti igapäevase elu puhul.
Hume läks oma skeptitsismiga väga kaugele, mõistes seda isegi. Ta leidis, et inimesed on sunnitud siiski tegutsema, arutlema , ja uskuma sellele vaatamata, et nad ei suuda kõike põhjendada ega tõestada. Me lihtsalt usume sellesse, millesse kogemus meid uskuma paneb ning see on igapäeva seisukohalt väga arukas: me usume, et tuli kõrvetab ning vesi värskendab, sest teistsugune arvamus põhjustaks liiga suuri kannatusi.
Religioonikäsitus.
Hume ei kuulutanud ennast kusagil ateistiks, kuigi tema arutlusi religiooni kohta tõlgendatakse sageli ateistlikuks. Tõenäoliselt oleks korrektsem nimetada Hume agnostikuks (kr. k. a- eitus gnosis- teadmine, tunnetus ehk see kes peab millegi teadasaamist või tunnetamist võimatuks) või skeptikuks, sest näitas ta, et Jumala olemasolu tõestamise katsed ei ole edukad olnud, aga ega see ei tähenda, et Jumalat ei ole.
Hume kritiseeris kaht argumenti, mille abil on püütud tõestada Jumala olemasolu.
Teleoloogilise argumendi kriitika.
(meeldetuletuseks teleoloogiline ehk eesmärgipärane argument:
1) me täheldame maailmas korda ja plaanipärasust
2) see kord ja plaanipärasus ei saa olla juhus, vaid see peab olema planeeritud. Järelikult:
3) on olemas planeeriv olend - jumal
või veelgi pikemalt ja täpsemalt saab soovi korral lugeda teleoloogilisi argumendi kohta kasvõi vikipeediast (alljärgnev on copy -paste sealt):
/Teleoloogiline argument kujutab endast argumenti plaani või eesmärgi põhjal (teleos tähendab kreeka keeles 'lõpuleviidud, täielik'). Inglise keeles – argument from design. Siin on taas tegemist mitte niivõrd ühe selgepiirilise argumendiga kui terve argumentide perekonnaga. Lähtekohaks on mõte looduse eesmärgipärasusest ja otstarbekusest . Silm näib olevat spetsiaalselt välja mõeldud ja kohandatud selleks, et olend võiks tema abiga näha; jalad on mõeldud kõndimiseks; võib ka mõelda, et vihmasadugi pole juhuslik asi, vaid on hästi sobilik selleks, et varustada taimi veega, mida nad eluks vajavad; delfiini kehakuju näib olevat justnagu spetsiaalselt selleks kavandatud, et ta saaks kiiresti ujuda jne. Teisest küljest, kui vaadata inimeste maailma, näeme, et inimene oskab luua lihtsamaid ja keerulisemaid masinaid, mis teatud ülesannete täitmiseks hästi sobivad: tulemasinaid tule süütamiseks, autosid ja lennukeid edasiliikumiseks, kelli aja arvestamiseks jne. Kas pole siis võimalik, et ka maailmal tervikuna on olnud intelligentne kavandaja, kes on loonud asjad ja olendid kui " masinad " teatud ülesannete või eesmärkide jaoks? Niisugune mõte on üpris loomulik. Tõsi küll, maailma intelligentse kavandaja olemasolu ei saa sellise loomuliku analoogiaga muidugi tõestada – ainult teha selle mõtte tõepärasemaks.
Teleoloogiline argument võib olla sõnastatud teistmoodi. Lähtekohaks pole mitte ebateadlik mehhaaniline analoogia masinate maailma ja olendite maailma vahel, vaid pigem veendumus maailma suurepärasuses. Need kohastumused ja otstarbekused, olendite omavaheline seos, nende rafineeritus jne võib äratada imetlust ja vaimustust ning kutsuda esile umbes sellise mõttekäigu:
Maailm on täiuslik. Täiuslik maailm võib tekkida ainult täiusliku olendi loomeakti tagajärjel. On olemas täiuslik olend – maailma looja
Veel kolmas variant. Teleoloogiline argument võib rõhutada niisugust aspekti: maailmas on kõigi imeliste asjade seas olemas üks eriti hämmastav asi – teadvus (vaim, mõistus, tunnetusvõime). Teadvus, mis on looduse enese osa, on ühtlasi võimeline loodust tunnetama. Loodus tunnetab loodust. Kui loodus on võimeline iseennast tunnetama, siis peab loodus ise olema mingil moel vaimne, tunnetav olend. Sest kuidas muidu oleks see võimalik? Kuidas saab nii hämmastavat asja nagu teadvus või vaim seletada ilma aluseksoleva vaimsuseta? Teiste sõnadega, tõsiasjast, et tunnetus on võimalik, järeldub jumala olemasolu. )/
1) Hume: mis on Jumala põhjus? Kes või mis andis Jumalale korrapära? Kui vastata, et ta korrapärastab end ise, siis on õigustatud küsimus, miks ei võiks ka tema loodud maailmas asjad ise end luua ja korrapärastuda ?
2) Teleoloogilises argumendis viidatakse inimese loodud asjadele ning järeldatakse analoogia alusel, et ka kogu maailm on niisugune s.t kellegi mõistusliku olendi poolt loodud. Kas siin on ikka sarnasus olemas? Seda, et maja ei saa tekkida ilma ehitajata, teame kogemusest. Aga kust me teame, et maailm ei saa tekkida loojata? Kas me oleme seda kogenud? Kas oleme olnud tunnistajaks mõne maailma loomisele? Majad, kellad ja muu inimese loodu on ju vaid osake maailmast. Kas on korrektne teha osa alusel järeldusi terviku kohta?
3) Kui me kasutame analoogiat inimese loodud asjadega, siis võime küsida: kas maailma loomise kunst on nagu laevade ehitamise kunst? Kui ta on nagu laevade ehitamise kunst, mis on aja jooksul täienenud, siis kas ka mitte maailma loomise kunst ei ole täienenud? Võib olla on igaviku vältel loodud tohutult palju ebaõnnestunud maailmu ning alles pärast paljusid katseid õnnestus luua normaalne maailm. Meiegi maailm pole täiuslik. Võib olla oli see mõne noore jumala katse luua maailm või hoopis vanadusest nõdra jumala katse luua maailm? Miks peaksime oletama, et kui keegi on maailma loonud, siis on ta olnud kõikvõimas, kõiketeadev ja moraalselt täiuslikult hea?
4) Inimesed ühinevad, et midagi ehitada. Mille alusel me väidame, et maailma looja oli üksainus olevus? Võib olla oli selle taga jumalate team ?
Imede argumendi kriitika
Teadmiseks: Jumala olemasolu on püütud tõestada viitega imedele, mis saavat sündida, vaid kellegi kõrgema sekkumise tõttu. Hume jaoks on see argument puudulik.
1) ime on looduseaduse rikkumine. Kuna loodusseadused põhinevad kindlal ja muutumatul kogemusel, siis räägib see kogemus ime vastu. Nt. ei lase gravitatsioonijõud meil üles hüpata ja hõljuma jääda.
2) Mitte mingi tunnistus ei tõendaks piisavalt ime aset leidmist. Kui keegi väidaks, et nägi surnut ellu ärkavat, siis tekib kohe küsimus, mis on tõenäolisem, kas see, et ta petab mind või iseennast või see, et surnu tõepoolest ärkas ellu. Kui tunnistajapoolne pettus oleks suurem ime kui surnu ellu ärkamine, siis oleks tõepoolest alust uskuda viimast. Ajaloos pole Hume sõnul räägitud ühestki sellisest imest, mille tunnistajaks olnuks piisav arv tervemõistuslikke, hea kasvatusega, haritud ja ausaid inimesi, keda ei saaks kahtlustada pettuses või enesepettuses.
3) Emotsioonid loovad luulude võimaluse. Religioosne inimene võib langeda ekstaasi ja kujutleda ning panna ka teisi seda uskuma
4) Erinevad religioonid viitavad erinevatele imedele, mis ei kooskõlastu üksteisega. Nii nõrgendavad nad imejuttude usaldusväärsust üleüldse.
Moto : Uskuda tuleks vaid seda, mida on põhjust uskuda.