RYLE Abstraktsioonid (0)

„AKADEEMIA“ 9/1995, lk 1832 –1842
Abstraktsioonid1
Gilbert Ryle
Tõlkinud Paavo Annus Püha Augustinus ütles: “Kui sa ei küsi minu käest, mis on Aeg, tean ma seda suurepäraselt; aga kui sa seda minult küsid, siis ei tea ma, mida öelda”. Mis siis oli see, mida ta teadis suurepäraselt, ja mis oli see, mida ta ei teadnud ? Ilmselt teadis ta täiuslikult selliseid asju nagu see, et eile juhtunud asjad on palju hilisemad kui need, mis leidsid aset kuu aega tagasi; et rändaja, kes kõnnib neli miili tunnis, liigub kaks korda kiiremini kui rändur, kellel kulub kaks tundi sama teekonna läbimiseks. Ta teadis, kuidas kõnelda asjadest ja kuidas mõista talle öeldud asju, mis täpselt määrasid kuupäevi, kestvust ja kellaaegu; epohhe, aastaaegu ja silmapilke. Ta teadis, millal on südapäev, ning oskas kasutada kalendrit. Ta oskas asjatundlikult ja kergelt tulla toime konkreetsete kronoloogiliste ja kronomeetriliste ülesannetega. Ta oskas kasutada ja mõista ajalisi verbe. Mida ta ei suutnud teha, oli anda vastust näiteks sellistele abstraktsetele küsimustele: mis see on, mida on kahes nädalas kaks korda rohkem kui ühes nädalas? Miks võib Aeg, erinevalt lahingust, mitte kunagi alata ja miks võib Aeg, erinevalt kontserdist, mitte kunagi jõuda lõpule? Kas Aeg voolab ühtlaselt või korrapäratu kiirusega ja kas mõlemal juhul mõõdetakse tema kiirust teist sorti Aja abil? Lühidalt, mis on Aeg – on see Asi või Protsess või Suhe? On ta mingi kosmiline jõgi, ehk küll ilma kombatava veeta olematute kallaste vahel? Miski, mis ei voola välja ühestki lättest ega suubu ühessegi ookeani?
Me võiksime öelda, et Augustinus nagu ükskõik kes oskas vastata konkreetsetele faktilistele küsimustele aja kohta; aga nagu [1832] kõik teisedki, ei suutnud ta vastata abstraktsetele küsimustele Aja mõistest. Aga mis vahe siis on neil konkreetsetel ehk faktilistel ning abstraktsetel ehk mõistelistel küsimustel?
Võtame teise näite. Nagu iga arukas inimene teadis Hume suurepäraselt, kuidas eristada juhtumit, mil ta kohtab sõpra varem kokkulepitult, sellest juhust, mil ta kohtab sõpra juhuslikult; ning oskas teha vahet kaardimängul, kus jaotaja jagab kõik ässad kavalat võtet kasutades endale, ja teisel, kus ta omandab need õnneliku juhuse tõttu. Sellest hoolimata, kui Hume küsib endalt filosoofina: Mis on Juhus ? annab ta tegelikult vastuse, mille ekslikkust võime hõlpsasti tõestada. Ta ütleb, et kuna kõigel, mis iganes juhtub, peab olema mingi põhjus ja kuna juhus ei ole põhjus, siis järelikult öelda, et miski on toimunud juhuslikult – nagu oli sõprade kokkusaamisega –, võib tähendada üksnes seda, et see toimus mõnel meile teadmata põhjusel. Aga see vastus peab olema vale, sest ehkki me ei tea midagi vähktõve põhjustest, ei peaks me kunagi ütlema, et vähktõbi tekib juhuslikult. Järelikult ei saa sõna “juhuslikult” olla ekvivalentne fraasiga “teadmata põhjusel”. Hume püüdis ebaõnnestunult vastata abstraktsele küsimusele juhuse mõiste kohta, kuigi igapäevases elus teadis ta suurepäraselt, kuidas eristada juhuslikke kokkusattumusi mittejuhuslike seikade ühtesattumisest. Meil on kiusatus öelda, et ta ei teadnud abstraktse nimisõna “juhus” tähendust, hoolimata sellest, et ta teadis väga hästi määrsõna "juhuslikult" tähendust. Ent kuidas sai ta tunda ühte, teadmata teist?
Tuues veel ühe näite: teil on raske öelda, mis on Teadmine ja mille poolest ta erineb Tõesest Uskumusest, kuid see raskus, milline ta ka oleks, ei vaeva teid enam, kui küsitakse selliseid konkreetseid küsimusi nagu: Kas te ikka veel teate Waterloo lahingu toimumisaega? Kui vanalt te õppisite või saite teada Pythagorase teoreemi? Miks on päheõpitud sõnamulinat lihtsam unustada ehk lakata teadmast kui tähendusrikkaid lauseid ja miks on proosalauseid lihtsam unustada kui värsse?
Pange tähele, et kuigi sel juhul mu abstraktne epistemoloogiline küsimus rakendas abstraktset nimisõna “teadmine”, ei esine seda sõna nüüd mu konkreetseis küsimusis, seal on vaid aktiivsed verbid “teadma”, “õppima” ja “ unustama ”. Nii tekib kiusatus ütelda, et me ei tea abstraktse nimisõna tähendust, kuigi oleme täiesti kodus aktiivsete tegusõnade tähendustes. Siiski ei saa see [1833] olla õige, sest kui inimene mõistab suurepäraselt aktiivseid verbe “teadma”, “õppima” ja “unustama”, teab ta kõike, mida ta vajab mõistmaks abstraktset nimisõna “teadmine”. Kui laps on õppinud, mida tähendab vallutada või kaitsta kedagi teist, ei vaja ta tulevikus õppetunde, et aru saada abstraktsetest nimisõnadest “vallutus” ja “kaitse”.
Sama asi on omadussõnadega. Inimene, kes on hästi tuttav tõenäoliste või ebatõenäoliste asjade ideega, on täiesti valmis mõistma abstraktset nimisõna “tõenäosus” – kuid ei ole siiski valmis vastama abstraktsele mõistelisele küsimusele “Mis on tõenäosus?” või “Kas tõenäosus on juhtumite omadus, toimugu need pealegi kunagi tulevikus, või on ta mõnede meie poolt nende juhtumite kohta mõeldud mõtete omadus?”. Need abstraktsed küsimused Aja ja Juhuse kohta, mis ajasid segadusse Augustinuse ja tõid kaotuse Hume’ile, võib klassifitseerida kontseptuaalsete küsimustena. Need on küsimused Mõistete kohta. Aga selline küsimus nagu “Kui kaua kestis lahing?” või “Kas sõbrad kohtusid juhuslikult või ettekavatsetult?” on küsimus lahingu või kohtumise kohta. Siin opereeritakse aja ning juhuslikkuse mõistetega [operate with], ei opereerita aga nende kallal [operate upon]. Mingil määral on siin samasust skulptori tegevusega, kes tegutseb peitliga, kuid see, mille kallal ta töötab, on kivi. Peitli enda kallal opereerimine on pigem mehaaniku kui skulptori amet.
Pisut liialdades võiksime öelda, et mõistelisel küsimusel või mõistelisel formuleeringul on grammatiliseks subjektiks tavaliselt abstraktne nimisõna nagu “aeg” või “juhus” või “tõenäosus”, samas kui faktiline küsimus lahingu, kohtumise või ilma kohta seostub vastava konkreetse ideega tegusõnade või omadussõnade või määrsõnade abil. Ilmaennustuses, mis teatab meile, et mingis piirkonnas on tõenäoliselt homme lumetorm , on subjektiks ilm mingis kohas ja mitte tõenäosuse mõiste. See idee tuleb sisse vaid määrsõnaliselt, kui ilmaootuste piiritlus. Aga seda öelda oleks liiga vägivaldne. Ilmateade võiks sama hästi olla sõnastatud “On olemas tõenäosus...” või “Lumetorm on väga tõenäoline selles ja selles regioonis”. See ilmateade kasutab abstraktset nimisõna "tõenäosus", kuigi selle autor – kui seda temalt küsida – ütleks, et ta ei rääkinud tõenäosuse mõistest, vaid ainult ilmast . Abstraktse nimisõna “tõenäosus” või “aeg” kasutamine ei tõesta, et neid sisaldav lause väljendaks prepositsiooni Tõenäosuse või [1834] Aja mõiste kohta. Ta võib seda teha, aga ei tarvitse. Analoogiliselt võib ka filosoof või loogik arutada Teadmise, Aja, Juhuse või Tõenäosuse mõiste üle, siiski nonde või mõne muu abstraktse nimisõna kasutamisest hoidudes.
Kuidas on seotud abstraktne väide Aja või Tõenäosuse või Teadmise mõiste kohta, ükskõik kuidas ta on sõnastatud, konkreetse väitega, milles võib-olla räägitakse, et lahing kestis kolm päeva, kinnitatakse lumetormide tõenäosust või öeldakse, et koolipoiss ei tea enam Pythagorase teoreemi? (l) Abstraktne väide üldmõiste kohta on kahtlemata olulisel viisil keerulisem kui konkreetsed väited. Laps, kes pole veel piisavalt arenenud mõistmaks, et homme tõenäoliselt sajab lund, ei ole veel a fortiori valmis mõistma väiteid Tõenäosuse ja Aja mõiste kohta. (2) Enamgi veel. Abstraktsed väited Tõenäosuse ja Teadmise mõistest parasiteerivad konkreetseil väiteil, mida väljendatakse võib-olla määrsõna “tõenäoliselt” ja tegusõna “teadma”, “õppima” või “unustama” abil – parasiteerivad sel kombel , et Tõenäosuse või Aja või Teadmise kohta väitja ütleb täiesti üldistes terminites midagi selle kohta, mida öeldakse näiteks öeldes, et homme hakkab tõenäoliselt sadama lund või et koolipoisil on ununenud miski, mille ta oli kord õppinud, nimelt Pythagorase teoreem . See, mis konkreetses väites on predikaadi või selle osa funktsioonis, on abstraktses väites räägitava sisuks . Väited Tõenäosuse kohta on olulisel viisil väited selle kohta, mida väidetakse väites, et midagi tõenäoliselt juhtub, või selle kohta, mida küsitakse küsides, kas lumesadu on tõenäolisem kui vihmasadu . Kui seda selgitada grammatikaliselt, siis abstraktne nimisõna “tõenäosus” parasiteerib inter alia määrsõnal “tõenäoliselt” ja abstraktne nimisõna “aeg” parasiteerib inter alia tavaliste ajaliste tegusõnade ajavormidel. Peitel , millega skulptor täna hommikul kivi nikerdas, on täna õhtupoolikul objekt, mille kallal töötab mehaanik. Kuid ta töötab alati peitli kui tööriista kallal, mille abil tehti kivinikerdust ja tehakse jälle, olgugi et nikerdust ei tehta selle abil sel õhtupoolikul.
Võib-olla hakkame nüüd mingil määral mõistma, mis viis segadusse Augustinuse. Teda hämmeldas, et nii-öelda hommikul võis ta eksimatult ja segaduseta esitada ja jälgida tavalisi märkusi, mis sisaldasid ajalisi verbe ja kuupäevade, tundide ja epohhide määratlusi, ja nii-öelda õhtul ei olnud ta siiski võimeline vastama küsimustele Aja mõistest. Hommikune ja õhtune ülesanne kuu-[1835]luvad eri tasandeile – selle kohta, mis hommikul juba tõhusalt, kuid siiski naiivsel viisil tehtud, näeb õhtune ülesanne ette uut, teatud kindlat tüüpi arutlust. Hommikul oli ta kõnelnud mõistlikku juttu igapäevastest asjadest, inter alia ajakategooriates; kuid õhtul pidi ta püüdma rääkida arukat juttu hommikusest arukast jutust.
Kuid nüüd järgmise punkti juurde. Ilmaennustuste eest vastutavad isikud peavad oma kuulajaile pidevalt ütlema näiteks, et lumetorm on tõenäoline mingis piirkonnas, kuna teistes regioonides on lumetorm ehk võimalik, aga vihmane ilm palju tõenäolisem; jne. Millisest intellektuaalsest motiivist lähtudes võivad nemad või ükskõik kes tõstatada “õhtupooliku” mõistelisi küsimusi, nagu mina neid nimetan, nimelt küsimusi selle kohta, millele toetuti hommikustes ennustustes selliste väljenditega nagu “tõenäoline”, “võimalik, kuid vähem tõenäoline” jne? Kui hommikul oli neil küllalt selge, mida nad ütlesid, siis miks peaks neil või teistel inimestel olema vaja õhtupoolikul veel proovida midagi öelda nende asjade kohta? Mismoodi on mõned mõistelised probleemid jäetud lahenduseta, kui meteoroloog ütles hommikul tõemeeli, selgelt ja kooskõlaliselt kõik, mis ta tahtis öelda homse ilma kohta? Mida on õhtusel kontseptuaalsel diskussioonil lisada neile teemadele, mille kohta meteoroloogil oli hommikul kõik viimseni selge? Nii tema ise kui ta kuulajad mõistsid, mida ta oma jutuga silmas pidas, milleks seda siis veel põhjalikult lahata? Mis ajaküsimused Augustinust siis veel vaevasid, kui ta oli ometi kõigist neist kronoloogilistest ja kronomeetrilistest asjadest igapäevases maailmas mis vaja ennelõunal juba rääkinud ja aru saanud?
Võtkem uus näide. Me kõik peame igapäevases elus pidevalt tegelema eksistentsi ja mitte-eksis­tentsi konkreetsete küsimustega. Kui kaua aega tagasi mammutid eksisteerisid ja mis ajast peale on nad välja surnud ehk ei eksisteeri enam? Kas eksisteerib algarv 23 ja 29 vahel? Kas see saar on asustatud ehk kas eksisteerib sellel mõni inimolend? Isegi kui me räägime, et inimesed ehitavad sildu või maju, siis me räägime sellest, et nad annavad majale või sillale eksistentsi, lõhkudes aga võtavad neilt eksistentsi. Kui teist ja ateist vaidlevad Jumala eksistentsi üle, ei tarvitse nad jõuda ühele meelele; kuid eksistentsi ja mitte-eksistentsi mõistet kasutavad nad ühtmoodi. [1836]
Sellest hoolimata tekib ka n-ö õhtul eksistentsi ja mitte-eksistentsi mõistetega vähemalt niisama palju tuntud probleeme. Kuidas saab kuulutada midagi mitte-eksisteerivaks, näiteks alg-arvu 23 ja 29 vahel, või siis mammutit 20. sajandil, kui ometi ei ole, s.t ei eksisteeri midagi, millele saaks seda või mis tahes muud predikaati omistada? Aga mille poolest siis erinevad 100 kujutletavat dollarit 100 reaalsest ehk eksisteerivast dollarist, kui ma võin kujutleda oma 100 kujutletavat dollarit kõigi reaalsete dollarite omadustega, sealhulgas reaalsus ? Taas kord tuleb küsida, kuidas on võimalik, et kuigi hommikul oli meil täiesti selge, mis asi on millegi eksistents , väljasuremine või mitte-eksistents, leiame õhtupoolikul end siiski ülesande ees kirjeldada, mis asi see siis meil õieti selge on. Miskipärast me ometi peame seda kirjeldada suutma. Mis liiki vajadus see on? Küsida nõnda on küsida, mis liiki probleemid on spetsiifiliselt filosoofilised probleemid. Miks meil on vaja filosofeerida ?
Kaalugem järgmist vastusevõimalust. Mees võib lõunalauas väga hästi teada erinevust sibula ja peedi vahel. Ta tunneb nende nimesid, teab, kuidas nad maitsevad , võib eristada neid välimuse ja lõhna järgi; võib-olla isegi teab, kuidas neid kasvatada ja valmistada. Kuid ta ei suuda neid klassifitseerida; ei oska öelda, mis erinevaisse liikidesse sibulad ja peedid kuuluvad. Meiega on ehk umbes sama lugu. Me võime konkreetsetel Juhtudel eristada eksistentsi mitte-eksistentsist, teadmist võhiklikkusest, kuud minutist; kuid me ei suuda öelda, mis sorti asi on millegi eksistents, mis sorti asi on teadmine või mis sorti asi on see, millest minut on lühike jupp. Võib-olla mõistete probleemid ongi liigituse probleemid? Julgen öelda, et samamoodi vaatles Sokrates oma filosoofilisi probleeme, nimelt kui probleeme, mille lahendus – kui ta seda kunagi leida suudab – oleks kujul: “Voorus on Teadmise liik, mis erineb teistest Teadmise liikidest selle ja selle poolest”.
Ma ei pea seda vastust õigeks, nimelt järgmisel põhjusel. Filosoofiliselt huvitavad ja olulised probleemid on probleemid mõistetest, mis on tavaliselt liigagi läbivad ja ülearu kõikehaaravad, et neid käsitada kui paljaid liike kõrgematest liikidest. Aja, Teadmise, Tõenäosuse, Põhjuse, Juhuse, Eksistentsi, Eituse ja muud sellised mõisted ei ole harumõisted ning a fortiori mitte alamharu, vaid nad on harudevahelised mõisted. Piltlikult öeldes ei kuulu [1837] nad mitte ühte või teise erialasõnavarasse, vaid meie maailma kohta käivate mõtete teema-neutraalsesse [topic- neutral ] süntaksisse.
Niisiis vaadelgem pigem teist võimalust. Mehe asemel, kes oskab eristada peeti sibulast , kuid ei suuda öelda, mis botaanilisse liiki nad kuuluvad, mõelgem külamehele, kes teab igat maja, tunneb väga hästi igat põldu, oja, teed ja jalgrada ümbruses ja keda esmakordselt palutakse koostama kaarti oma küla kohta või selle juures nõu andma – kaarti, mis liituks õigesti kõigi külgnevate piirkondade ja lõpuks ka tema maa ja isegi kontinendiga. Teda palutakse mõelda tema oma koduse maastiku üle viisil, mis on alguses sootuks võõras, välja arvatud see, et iga üksikpunkt, mis ta peab tähistama või identifitseerima kaardil, peab olema temale täiesti tuttav. Hommikul ta võib ikka eksimata kõndida kirikust raudteejaama. Kuid praegu, õhtupoolikul, peab ta kompassiga määrama suunad ja vahemaad kilomeetrites ja meetrites kiriku, raudteejaama ning nendevaheliste radade ja teede vahel. Hommikul oskab ta meile näidata teed ükskõik kust ükskõik kuhu; ometi on ta õhtupoolikul kimbatuses, kui peab kirjeldama kõiki teid – mitte lihtsalt sõnades, vaid sellistes kartograafilistes terminites, et ta kohalik kaart sobiks kokku kaartidega tervest piirkonnast ja maast. Ta peab nii-öelda tõlkima, seega oma kohaliku topograafilise teadmise universaalsesse kartograafilisse sõnastusse ümber mõtlema. Nüüd ta peab silmitsema isegi omaenese armsat kodu otsekui läbi rahvusvahelise atlase läbipaistvate lehekülgede.
Arvatavasti olete nõus, et Augustinuse hämmeldusel Aja mõiste üle on palju ühist külaelaniku segadusega, keda palutakse oma kodukülast mõelda kartograafilistes terminites.
Me peaksime märkima, et kui külamehel palutakse esmakordselt joonistada või lugeda oma kodukoha kaarti, siis osalt ajab teda segadusse just see, et tal tuleb seda teha täiesti üldiste, kartograafiliste terminite abil – s.t terminite abil, mida kasutatakse ka kõikide teiste kohtade kirjeldamiseks. Seal, kus ta tavaliselt mõtleb oma kodust, oma kirikust ja oma raudteejaamast isiklikes terminites, peab ta nüüd mõtlema neile impersonaalsetes, neutraalsetes terminites. Tema jaoks on ta küla erinev igast teisest, olles ta enese elu keskpunkt; kuid kaart on neutraalne, ei tee vahet tema küla ja kõigi teiste vahel. See esitab neid kõiki ühtede ja samade punktide, kontuuride ja värvide erinevate kombinatsioo-[1838] nide abil. Kõik nende vahemaad, kompassi suunad ja kõrgused üle merepinna antakse samas tunderõhuta, erapooletus , impersonaalses koodis . Kaart ei ole kohalik hetkülesvõte või hetkvõtete album; see on fragment universaalsest diagrammist. Kui ta on välismaal, võib hetkülesvõte kodust põhjustada koduigatsust; aga kaardi-esitus tema kodust seda ei tee.
Sellest hoolimata on maakaart teadmiste kogum tema piirkonna kohta, mida tema isiklik kodusus sellega küll kunagi ei asenda. Lisaks isiklikule lähedusele oma ümbrusega peab ta samuti teadma selle geograafiat. Ta on õppinud midagi väärtuslikku, kui on sooritanud pealtnäha hämmastava siirde mõtlemiselt lähikonnale ainult isiklikus ja praktilises vahekorras mõtlemiseni sellele ka neutraalses, avalikus, kartograafilises vahekorras. Erinevalt Augustinusest võib ta nüüd öelda: “Kui sa hom­mikul mulle küsimusi ei esita, võin su juhatada jala selles piirkonnas ükskõik kust ükskõik kuhu; ent õhtul oskan peale selle öelda sulle vahemaad kilomeetrites ja kompassi suunad kõigi paikade vahel selles piirkonnas, või siit ükskõik kuhu tervel maal või isegi kõikjale terves laias maailmas.” Lisaks tuttavatele hommikustele ülesannetele võib ta nüüd hakkama saada ka keerukate õhtustega. Mõlemad on territoriaalsed ülesanded ühe ja sama piirkonna kohta; ehkki eri tasandeilt. “Õhtune” ehk kartograafiline on keerukam “hommikusest”, üksnes kellegi juhtimisest kirikust raudteejaama. Aga mingis olulises mõttes parasiteerib “õhtune” ülesanne “ hommiku ”-tüüpi ülesannetel, võib öelda, et selle nn sularaha -väärtus, mida esindavad koodsümbolid kaardil, seisneb nimelt nendes põldudes, sildades, teeradades, jõgedes ja jaamades, millega kohalikud elanikud ja külastajad ja isegi maamõõdistajad pole tutvunud mitte kaardiuuringute abil, vaid ambulando.
Kuidas peaksime kohaldama seda analoogiat topograafilise teadmise kahest tasandist eristusele, millele oleme keskendunud, nimelt konkreetsete ja abstraktsete, hommikuste ja õhtuste, faktiliste ja mõisteliste kaalutluste vahel? Nimelt nii. Tehes oma igapäevaseid mittefilosoofilisi otsustusi, küsides tavalisi faktilisi küsimusi või andes konkreetset praktilist nõu, kasutan ma vajalikku hulka tuttavaid sõnu ja fraase. Need võivad olla piisavalt tehnilised või mittetehnilised või pooltehnilised väljendid. Mõni neist võib olla võõras mõne inimese jaoks, aga kui ma ise pole [1839] nendega tuttav, siis üks kahest – ma kas hoidun neid kasutamast või kahtlen, kas olen öelnud, mida öelda soovisin.
Ent igal sõnal või fraasil, mida ma sel kombel kasutan – mõningate eranditega nagu täitesõnad – on selline toime mu väitele, nõuandele või küsimusele, et sellest saaks teistsugune väide, jne, niipea kui kasutaksin selle asemel mõnd teist, mittesünonüümset sõna või fraasi. See oleks teine väide omaette järeldustega, oma tõesuse ja vääruse mõõdupuuga, olles ühtesobiv ja sobimatu teiste liidetud väidetega, olles tõenduseks teiste järelduste poolt või vastu jne. Nimetagem nad lühiduse tõttu “järeldusniitideks”. Kui ma olen tuttav sõna või fraasiga, siis ma tean ambulando niisuguseid kindlaid erinevusi, mis temaga kaasnevad eri väiteis jne, kus ma teda kasutan. Olles öelnud selle fraasiga midagi arukat, tean ma, mis asju veel öelda öeldu paremaks mõistmiseks. Olen nõnda kaugel nagu külaelanik, kes kirikust väljudes pöördub tavaliselt paremale, et kõndida koju, ja ei pea kunagi tühistama oma esimesi samme , pöördudes tagasi oma teelt. Ta on pidevalt õigel suunal kogu tee – kui ta pole just hajameelne või häiritud; ja see reservatsioon kehtib ka minu rääkimise ja mõtlemise puhul.
Kuid nüüd pangem tähele probleemi uut tahku . Asjad, mida me tihti, isegi tavaliselt ütleme, sisaldavad sõnade või fraaside segu või paljusust. Me peame lahutamatult ühendama ühe abil saavutatud mõju kõikide teiste poolt avaldatud mõjuga; ja mõnikord ühe neist tekitatud järeldusniidid veavad või näivad vedavat teise suunda kui teise omad. Näiteks võin tõetruult ja mõistetavalt kirjeldada väsinud meremeest tormis , kes on rassinud vabatahtlikult, kuid siiski tõrksalt; ja siis olen äkki segaduses. Minule näib, et ta ei rassinud sunniviisil, sest ta toimis vabatahtlikult seda tehes, hoolimata tõsiasjast, et ta seda teha ei soovinud. Loomulikud “vabatahtlikkuse” järeldusniidid näivad sikutavat eemale “tõrksuse” järeldusniitidest. S.t sellest ei piisa, et olla tuttav nende kahe määrsõna erineva mõjuga. Ma pean suutma öelda, mismoodi on nende näiv konflikt ebareaalne , nagu see peab olema, kui minu algne väide on mõistetav ja tõene. Nüüd olen vastamisi mõistelise probleemiga, kuigi kindlasti üsna lokaalse ja lihtsaga. Kuid siiski on see probleem, mille lahendus nõuab kaalutlemist täiesti üldistes terminites mõistete tegevus, motiiv , eelistus, tahtejõud, valik jne üle, ilma spetsiaalselt viitamata sellele meremehele või sellele tormile. Ma pean nii-öelda “vabatahtlikkuse” ja “tõrksu-[1840]se” ideed, mille mõlemaga eraldi olen küllalt tuttav, asetama nüüd piirkondlikule kaardile. Ma pean nad suhestama teineteisega ning samuti teiste tuttavate ideedega, millega nad peavad või võivad ühendusse sattuda. Pean fikseerima, mida võin nimetada nende “loogilisteks asimuutideks” vis-à-vis teineteise ja vis-à-vis kõikide nende teiste normaalsete või võimalike naabrite suhtes. Loomulikult pole suured filosoofilised küsimused sellised nagu minu näide meremehe kohta, mis tekivad aeg-ajalt enam-vähem juhuslikult; nemad kerkivad vältimatult ikka ja jälle. Kui me kõneleme, nagu me alalõpmata seda tegema peame, ühesama hingetõmbega vastutusvõimelisest inimagendist toimivana maailmas, mis on nagu ta isegi, keemiliste, mehaaniliste ja bioloogiliste põhjuste ning tagajärgede tegevusväli, siis me üksnes ei kaldu, vaid oleme lausa sunnitud sattuma segadusse, mis põhjustatud näilistest kokkupõrgetest meie põhjuslike ideede ja meie moraalsete ideede juurde kuuluvate järeldusniitide vahel. Me tunneme , et inimesed peavad olema vabad; kuid siiski peavad nad, nagu me samuti tunneme, alluma ennustusele ja seletusele. Nende teod ei või olla masinlikud. Ometi ei või need olla ka mitte-masinlikud.
Aga kuidas? Ja nüüd me võime loodetavasti näha, et vastus sellele küsimusele “Aga kuidas?” ei ole nende hulgast, millele võib vastata kas meie hommikuse tutvuse põhjal karistatavuse ja teenete ideedega; või siis mõju, veetluse, rõhu ja pinge, stiimuli ja reaktsiooni ideedega. Me peame selle asemel nüüd umbusklikult jälgima ja kontrollima neid järeldusniite endid , millele tavaliselt naiivselt toetume. Peame opereerima nende kallal, mille abil tavaliselt meeleldi ja kõhklematult opereerime. Vajame nüüd teooriat oma igapäevasest praktikast, meie päevaste käikude geograafiat. Kui kaks või kakskümmend tuttavat järeldusniiti näivad vedavat eri suundadesse, siis ei piisa enam sellest, et suudame nõutuseta järgida neist igaühte eraldi. Peame suutma määrata nende suunad, piirjooned ja vastastikused põimumised; mõelda süstemaatiliselt selle üle, milles me normaalselt lihtsalt kompetentselt ja isegi väledalt mõtleme. Meie igapäevasused on nüüd näiliselt vaenujalal iseendaga ; nüüd tuleb pärastlõunane distsipliin ja meetod panna peale [superimpose] meie hommikustele harjumustele. Ükskõik kui veenvalt võib inimene hommikul vaielda ühel või teisel konkreetsel teemal, peab ta siiski võib-olla õppima sootuks uut liiki õppetükke, nimelt kuidas õhtupoolikul hinnata nende argumenti-[ 1841 ]de maksvust ja kuidas võrrelda ja vastastikku siduda neid näiliselt vastupidiste või samalaadsete argumentide maksvusega.
Siit järeldub esiteks, et mingi mõiste filosoofiline uurimine , näiteks Aja või Võimalikkuse või Vabatahtlikkuse oma, ei saa kunagi olla selle mõiste uurimine üksinda, vaid ainult selle uurimine vis-à-vis paljude naabermõistetega ja siis vis-à-vis ka nende arvutute naabritega . Isegi kartograaf ei saa valmistada kaarti üksikust veeribast või kivirahnust. Siit järeldub teiseks, et mingi mõiste filosoofilise uurimise protseduur on paratamatult argumenteeriv või kui soovite , dialektiline protseduur. Filosoof ei ole teinud midagi seni, kuni pole näidanud nende järeldusniitide suundi ja piirjooni, millega mõiste mõjutab väiteid, kus ta esineb; ja näitamaks seda peab ta nii-öelda sikutama niidid läbi nende lähikonnas olevate niitide , mida ta omakorda peab samaaegselt sikutama.
Mis on ristuvad asimuudid kartograafile, on järeldusniitide ristamine filosoofi jaoks. Augustinuse hommikusest võimest öelda asju ja mõista asju ajalistes terminites ei piisanud õhtupoolikul, et koordineerida nende ajaliste terminite mõju väidetele teiste, nendega seotud terminite mõjuga neile väidetele. Ta oli kui meremees , kellelt, olgugi ta täiesti kodus omaenda laevas , päritakse laevastiku organisatsiooni ja paigutuse järele, kuhu tema laev kuulub. See pole lihtsalt uus küsimus vanast liigist. See on uut liiki küsimus.
GILBERT RYLE (1900–76), inglise filosoof, 1945-68 Oxfordi filosoofiaprofessor, 1947–71 ajakirja Mind peatoimetaja. Oli üks nn tavakeele filosoofia juhtivaid esindajaid, mõjutatud hilise Wittgensteini vaateist. Peateoses The Concept of Mind (1949) ründas Descartes ’i dualismi, nimetades seda “tondiks masinas” – vaimu omaette substantsiks pidamine on kategooriaviga . Kaitses ise biheiviorismile lähedasi vaateid. Teisi tähtsamaid teoseid: Dilemmas (1953); Plato ’s Progress (1966). [1842]
1 Abstractions. – Dialogue ( Canadian Philosophical Review). Vol l,1962.
7