Läänerindel muutuseta. Erich Maria Remarque (20)

„Läänerindel muutuseta”
Erich Maria Remarque
Erich Maria Remarque, kodanikunimega Erich Paul Remark, on sündinud 22. juunil 1898 Osnabrück’is raamatuköitja pojana . Ta on saksa kirjanik, kes on kuulsaks saanud põhiliselt romaanikirjanikuna, ehkki on nooruses kirjutanud ka esseid ja lühijutte, 1956, aastal on näidendi „Lõpp- peatus ”.
Aastal 1916 läks Remarque sõdurina rindele, kus sai mitmeid kordi haavata . Pärast Esimest maailmasõda jätkas õpinguid ning tegi juhutöid raamatupidaja, müügiagendi, hauaplaatide müüja, klaveriõpetaja ja organistina, kirjutas teatrikriitikat ajalehtedele Osnabrück’is. 1929. aastal ilmunud romaaniga „Läänerindel muutuseta” sai Remarque kuulsaks peaaegu üleöö. Tema romaan tõlgiti umbes 50 keelde ning 1930. aastal vändati selle põhjal ka film , mille režissööriks oli Lewis Milestone. Remarque suri 25. septembril 1970. aastal Locarnos.
Romaanis jutustatakse 19-aastase sõduri Paul Bäumeri kurba lugu, kus ta peab Esimeses maailmasõjas võitlema Prantsusmaal läänerindel. Kogu klass registreeris end patriootilise õpetaja õhutusel vabatahtlikult sõjaväkke. Noorte poiste jaoks oli sõda isegi idealiseeritud ning romantiseeritud. Kui nad astuvad aga sõtta selle kogu selle reaalsuse juures, on kogu nende entusiasm kadunud. Keegi ei mõtle enam kuulsusest ja aust. Nad istuvad kaevikutes, pesemata ja täisid täis, öösel ja päeval kõlab suurtükimürin, iga sekund võib saada neile saatuslikuks. Mõttetutes rünnakutes ja vasturünnakutes, võitluses mees mehe vastu, hukkuvad tuhanded sõdurid. Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad. Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad, kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada. Iga üleelatud päev võib olla viimane. Romaani teemaks on küll drastiline kirjeldus, kuidas inimesed üksteisele veresauna korraldavad, aga teose suurim teema on see, et ta näitab, kuidas sõda hävitab iga osavõtja sisemiselt ja teeb loomaks , kes reageerib veel ainult instinktiivselt, et eluga pääseda.
„See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide eest.”
Kuidas sõda muudab inimest.?
„Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju ; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu ; teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
„Oleme nii mõndagi suutnud taluda. Nüüd kattub meil keha higiga. Tahaksime uuesti püsti karata ja minema joosta , ükspuha kuhu, ainult et mitte enam kuulda. Seejuures ei ole need ju inimesed, vaid üksnes hobused .(lk. 51)
„Meie kamraadid on surnud, me ei saa neid aidata, nad puhkavad rahus – kes teab, mis meid veel ees ootab? Sellepärast poeme põhku ja põõname või õgime nii palju kui vatsa mahub , ja joome ning suitsetame, selleks et üksluiseid tunde peletada. Elu on üürike.”(lk.105)
„Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja raevukate naljatustega talle kallale kargame; kui keegi sureb , siis ütleme, et viskas vedru välja, ja niimoodi lobiseme kõigest, sest see päästab meid, et me hulluks ei läheks; senikaua kui me kõike selliselt võtame, avaldame vastupanu.”(lk. 105)
„Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta.”(lk. 141)
„Rinne on nagu puur , milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges . Meie kohal hõljub juhus . Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada.”(lk. 77) „Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust.” (lk. 78)
„Mulle tundub, et nad liiga palju räägivad. Neil on oma mured, eesmärgid, soovid, mida ma ei suuda mõista nii nagu nemad. Mõnikord istun ma ühega neist kõrtsi väikeses aias ja püüan talle selgeks teha, et see on juba õnn: sedasi vaikselt istuda. Nad saavad sellest aru, nõustuvad ja leiavad, et see on tõesti nii – aga üksnes sõnades.” (lk. 124)
Kadunud põlvkond.
„Jah, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu . Me oleme vanad inimesed.”(lk.21)
„Me polnud veel juurdunud. Sõda uhtus meid ära. Teistele, meist vanematele, on sõda ajutine vaheaeg, ja nad oskavad sellest kaugemale mõelda. Meid aga haaras ta oma küüsi ja me ei tea, millega see lõpeb. Esialgu teame ainult seda, et me kummalisel ja raskemeelsel kombel tooreks oleme muutunud, ehkki me isegi nii sageli enam ei kurvatse.” Vanematel inimestel on kergem sõjast tagasi pöörduda. Neil on enne sõtta astumist olnud all kindel põhi: neil on naised, lapsed, elukutse ja huvid, mis on tugevad. Sõda ei saa neid ära võtta. Neil kahekümneaastastel noortel inimestel, kes alles olid astumas ellu, et luua seda põhja, pole midagi kindlat, kuhu tagasi pöörduda. Neil on küll vanemad, kuid seda pole palju. Nii ongi just neil kõige raskem kohaneda ja pöörduda tagasi. Nad tunnevad , et neil pole kohta ja nad ei sobi enam kuhugi . Neil ei ole jätkata sealt, kus pooleli jäi ja mis aitaks nendele koledustele vähem mõelda.
„Kui me oleksime aastal 1916 koju saabunud, oleksime üleelatud valust ja läbielatud katsumustest tormi valla päästnud. Kui me nüüd tagasi tuleme, oleme väsinud, laostunud, ärapõlenud, pidetud ja ilma lootuseta. Me ei leia enam kohta elus.”
„Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama ; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.” (lk. 68)
„Siin on hea, ja ma armastan sedaviisi istuda. Inimestega aga ei saa ma kuidagi hakkama. Ainus, kes ei päri, on mu ema. Kui isaga on see juba teisiti. Ta tahab, et ma talle midagi rindest jutustaksin, tal on soove, mis mulle liigutavatena, ent samas ka rumalatena tunduvad ; mul pole temaga enam õiget vahekorda . Meelsasti tahaks ta ühtevalu midagi kuulda. Ma taipan , et ta ei saa aru, et on asju, millest ei saa rääkida, ja ehkki ma tahaksin talle head meelt valmistada, peitub selles oht ja kardan , et kui ma neid asju sõnadesse valan, muutub nende tähendus hiiglasuureks ning neid pole enam võimalik ohjeldada. Mis meist küll saaks, kui meil kõik päris selge oleks, mis rindel toimub?”(lk. 122)
„Ma olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis , on veel minu kätes ja silmades. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku too, mis minus „mina” ütleb, seda või mitte.”
„Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi läks.”
3