Kaarma vald (0)

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Kaarma valla loodus ja keskkond 7
Turismitalud kaarma vallas 14
Tegevus Saaremaal 20
Fotod Kaarma vallast 24
Kokkuvõte 26
Saaremaal asuv Kaarma vald on väga ilusa loodusega ja väga huvitava ajalooga . 26
Seal on väga palju erinevaid ja ilusaid turismitalusid,kus saab suviti mõnusalt aega veeta ja puhata . 26
Kasutatud kirjandus 27

Sissejuhatus

Minu töö on koostatud Saaremaal asuvast Kaarma vallast ja seal olevate turismi ettevõttetest.
Räägin Kaarma valla ajaloost, loodusest ja tegvusest.
Saaremaal asuv Kaarma vald on väga suure ja huvitava keskkonna ja loodusega turismipiirkond.
Kaarma valla asukoht
Kaarma vald asub Saaremaa kesk- ja lõunaosas, ümbritsedes maismaal Kuressaare linna. Valla pindala on 400 km2, maismaapiiri pikkus on 87 km 
ja merepiiri pikkus 98 km. Valla koosseisu kuuluvad ka Abruka, Väike-Tulpe, Vahase, Kasselaid ja teised väiksemad saared. Ühine piir on Salme , 
Kärla, Mustjala , Leisi ja Pihtla valla ning Kuressaare linnaga.   Vallas on 70 asulat - 68 küla ja 2 alevikku.
Ajalugu
Kaarma vald on Saaremaa vanimaid asustuspiirkondi. Juba muinasajal oli olemas Kaarma (Carmele) kihelkond, hiljem Kaarma kirikukihelkond . Pärast Muistset Vabadusvõitlust (1208-1227) ja kaotust sakslastele 1227. aastal läksid siinsed alad algul Riia linnale , hiljem ( 1234 ) Lääne-Saare piiskopile. Võimu tugipunktideks said kirikud, mis tihti ehitati vanade maalinnade kõrvale. Piiskopi ajal kujunes muinasaegsest suurest Kaarma kihelkonnast Kärla ja Püha alade eraldumise tagajärjel Kaarma kirikukihelkond. Liivi ordu lagunes Liivi sõjas (1558-1583), Saaremaa läks taanlastele.
Põhjalikult muutusid valdussuhted Taani ajal (1564-1645), mil uus valitseja hertsog Magnus asus riigimaid jagama. Rootsi aja (1645-1710) lõpul laastas Saaremaad Põhjasõda (1700-1721) ja sellele järgnenud katk. Terved alad jäid tühjaks, kuhu hiljem rajati uusi kroonumõisaid. Saaremaast sai Venemaa provints, mis 1765 . a Liivimaaga taasliideti.
Valdade moodustumine seoses pärisorjuse kaotamisega Eesti Kubermangus algas 1816. a, Liivi Kubermangus 1819. a. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega, kuid mõisamaad vallale ei kuulunud. Mõisnike kontroll valla üle säilis, olgugi, et mõisnikud ise end vallakodanikeks ei pidanud.
Alles 1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisnike järelvalve alt, muutudes riiklikuks haldusüksuseks. Valdade minimaalseks elanike arvuks kehtestati 200 inimest. Tulemuseks oli valdade arv Saaremaal 113, mille ülalpidamine aga käis rahvale üle jõu. 1939. a alates hakkasid sellel territooriumil eksisteerima koos Kuressaare ja Kaarma (siis veel Loona ) vallad , hiljem külanõukogud.
Viimane ühinemine toimus 1999. aasta oktoobris , mil ühinesid Kaarma ja Kuressaare vald. Ühtseks nimeks sai Kaarma vald.

Kaarma valla loodus ja keskkond

Saaremaale iseloomulik looduskeskkond - männid, kadakad , paepealne tasandikuline pinnamood, pehme mereline kliima, liigirohke floora ja linnustik , haruldased loomaliigid - iseloomustavad ka Kaarma valda. Vallas asuvad suurepärased supelrannad nagu Mändjala-Järve supelrand. Häid ujumiskohti on kõikjal rannas, aga isegi sisemaal nagu näiteks Tõrise järve ääres. Valla territooriumil asub ka Linnulaht ehk Väikelaht ja Mullutu - Suurlaht . Lahtede ja mere vahele jääb looduskaitsealune Loode Tammik . Mööda ei saa minna ka Abruka saarest , mis asub 6 kilomeetri kaugusel Roomassaare sadamast. Saarel asub 91,67 ha suurune kaitseala - salulehtmets, mis loetakse Euroopa kõige põhjapoolsemaks seda tüüpi laialehiseks metsaks. Maavaradest leidub Kaarma vallas dolomiiti, liiva, turvast ja muda .
Geoloogia
Aluspõhi koosneb siluri ajastu settekivimitest. Sel ajastul jätkusid Saarmaal merelised tingimused ja toimus karbonaatsete kivimite - lubjakivi , dolomiidi ja mergli settimine. Aluspõhja moodustavad kivimid asetsevad nagu mujalgi Eestis väikese kallakuga lõuna poole. Selle kallaku tõttu avanevad kivimite kihid lääne-ida suunaliste ribadena. Saaremaa keskosas paljandub lääne-ida suunalise vööndina kaarma dolomiit . See on peene kihisusega, tuhkjas, maa seest murdes pehme, õhu käes kõvenev kivim . Kaarma lademel lasuvad paadla lademe kollakad, porsunud õhukesekihilised ja kivististerikkad lubjakivid ning dolomiidid. Saaremaa lõunarannikul järgneb paadla lademele kaugatoma lubjakivi. See on õhukesekihiline jämekristalne lubjakivi ja dolomiit, milles esineb arvukalt võrdlemisi suuri rõngaid - mereliiliate varrelülisid. Kõige nooremad Saaremaa aluspõhja kivimid paljanduvad Sõrve läänerannikul, koosnedes õhukesekihilistest lubjakividest savikate ja liivakate vahekihtidega. Peale majandusliku otstarbe (kaarma dolomiidi kaevandus ) on Saaremaa aluspõhja moodustavad kivimid ka teadusliku tähtsusega, kuna nad sisaldavad väga palju kivistisi ning on hästi alal hoidunud. Pinnamoe poolest on Saaremaa Lääne-Eesti madaliku koosseisu kuuluv paelava, kus esineb nii aluspõhjalist kui ka pinnakattest tingitud väiksemaid pinnamoe ebatasasusi. Pinnakate on enamasti rähkmoreen, klibu , mere- ja tuiskliiv. Pinnakatte paksus on kohati (valla keskosas) alla 5 m, valla kaguosas 5-10 m.
Karstialad
Karst on nähtus, mis tuleneb pinna- ja põhjavee keemilisest ja mehaanilisest toimest kergesti lahustuvaisse ja lõhelistesse kivimitesse (näit. lubjakivi, dolomiit, marmor ) aladel, kus neid kivimeid on rohkesti ja vesi on agressiivne. Huvitavamad ja looduses vaadeldavad on Kuusiku , Loona, Kuumi ja Kõue karstialad, kus saab näha karstile omaseid pinnavorme nagu neelulehtreid, karstilohkusid, -nõgusid, ja - orge ; ajutisi karstijärvi. Vaatamisväärseim on Kaarma ja Kärla valdade piiril paiknev Kaarmise - Jõempa karstiala.
Põhjavesi
Kvaternaari veekompleks asub maapõue pindmistes kihtides ja on avatud kogu levila piires reostusele. Kvaternaari kompleksis saab Kaarma vallas eristada vastavalt vettkandvate kihtide iseloomule veel kahte põhilist kvaternaarset põhjavett: soosetete veed (Piila ja Haeska soo), mis asuvad põhiliselt turbakihtides ja veevarustuse seisukohalt väärtust ei oma; vettpidavate jääpaisjärvede setete veed (Mullutu-Suurlahe ümbrus, Pähkla soo) savid . Siluri veekompleks asub siluri aegkonna lubjakivides, mis kohati paljanduvad maapinnale. Lõhelisuse tõttu ei pakulubjakivi temas peituvale veele mingit kaitset ülevaltpoolt lähtuva reostuse eest. Seetõttu on antud veekompleks Kaarma vallas kas täielikult kaitsmata või nõrgalt kaitstud. Suhteliselt kaitstuks võib pidada Mullutu-Suurlahe ümbrust ja Pähkla sood, kus savikihi paksus on kohati kuni 4 meetrit. Põhjavee ressurss praeguse tarbimise juures on piisav. Kümne aastaga on veetarbimine vähenenud ligi kaks korda. Vähenenud on ka põllumajandusest lähtuv reostus. Põhjavee kvaliteet piirkonniti on väga erinev. Põhjavee reostused on üldjuhul lokaalsed ja tingitud veeallika läheduses asuvatest reostuskolletest.
Kliima

Kaarma valla piirkonnale omane paljuaastane (30. aasta Kuressaare ja Karja vaatlusandmed: 1961 - 1990) keskmine õhutemperatuur on 6,0° C. Kõige soojem kuu on aastas juulikuu , keskmise õhutemperatuuriga 16,5° C ja kõige külmem, veebruarikuu, mille keskmine õhutemperatuur on - 4,4° C. Viimase 10 aasta kestel on täheldatud õhutemperatuuri tõsu 6,9° C, juulikuu keskmine 17,1° C ja veebruari keskmine õhutemperatuur - 2,9° C. Soojem suvekuu on olnud 1997. a. august 19,7° C. Ööpäevane maksimaalne õhutemperatuur on tõusnud viimase poole sajandi jooksul kõige kõrgemale 1975. aasta augustis 32,0° C ja minimaalne langenud kõige madalamale 1978. aasta detsembris - 32,6° C.
Vegetatsioon algab tavaliselt 25. aprilli paiku, mil õhutemperatuur ei lange alla 5° C ning maikuu kolmanda dekaadi alguses saabub suvi (õhutemperatuur tõuseb üle 10° C). Sügisesed öökülmad algavad juba septembri lõpul. Õhutemperatuur langeb alla 5° C novembri algul ja alla 0° C detsembri I dekaadil.
Paljuaastastel andmetel moodustub püsiv lumekate 31. detsembril ja kestab kuni 27. märtsini. Päikesepaiste kestus on keskmiselt 1924 tundi aastas, moodustades 43 % võimalikust päikesepaiste kestusest. Juunis on päikesepaistet maksimaalselt, keskmiselt 319 tundi, mis moodustab 59 % võimalikust. Minimaalselt näitab päike ennast detsembris, keskmiselt ainult 25 tundi kuus. Paljuaastastel andmetel on aastane keskmine sademete hulk 648 mm. Valdavateks on lõuna- ja läänekaarte tuuled. Tugevamad tuuled jäävad novembrisse ja detsembrisse.
Järved
Järvedest on tähtsaim 1440 ha suurune Mullutu-Suurlaht, mis on ka suuruselt Eesti kolmas järv. Järgneb looduskaitsealune Linnulaht (110 ha). Nii Mullutu-Suurlahe kui Linnulahe puhul on tegemist endiste mere lahtedega, s.t rannajärvedega. Kaarmise - Jõempa karstialal paikneb madal, alla 1 m sügavune Kaarmise järv (11,5 ha). Tehisjärvedest on suurim 4,6 ha pindalaga Tõrise järv (endine liivakarjäär).
Jõed ja peakraavid
Vallas paiknevad jõed ja peakraavid on mandril paiknevatega võrreldes lühikesed ning veevaesed. Veerikkaim ja suurima jõgikonnaga (306 km²) vooluveekogu on Nasva jõgi. Nasvale järgnevad jõgikonna suuruselt Põduste jõgi (206 km2), Laugi peakraav (54,4 km2), Kaarma jõgi (46,4 km2), Irase peakraav (26,5 km2), Pähkla peakraav (22,2 km2) ja alla 10 km2 valgalaga Kudjape peakraav. Neist laevatatavad on ainult Nasva jõgi (3 km). Pikim jõgi on Põduste (30 km). Järgnevad Laugi pkr (17 km), Irase pkr (14 km) ja Kaarma jõgi (13 km). Ülejäänud vooluveekogud on alla 10 km (kaart 5. Hüdrograafia).
Allikad
Kaarma vallas on kaks looduslikku põhjavee väljavoolukohta maapinnal: Meedla ja Pähkla külas. Meedlas on kolm 0,4-0,7 m sügavust tõusuallikat. Saaremaa kuulsaim ohvriallikas "Põhjatu allikas" paikneb Pähkla külas. 12 m läbimõõduga ja 2 m sügavune allikas on looduskaitse all ning arheoloogiamälestiste registris (lisa 1 ja lisa 5). 
Maavarad
Kaarma vallas leidub kohaliku tähtsusega maavaradest liiva, turvast ning ravimuda , üleriigilise tähtsusega on dolomiit.
Dolomiit

N.n Saaremaa marmor on Paadla lademe paksukihiline peenkihistunud savikas vastupidav ja hõlpsasti töödeldav dolomiit. Kaarma valla territooriumil on kaks dolomiidikaevandust. Mõlemad on erakätes. Suurem (40,2 ha), Saare Dolomiidi, kaevandus asub Sepa külas. Teine, Dolokivi, paikneb Lao külas. Karjääri suurus on 1,4 ha.
Maavara kaevandamist alustati juba muinasajal. Varemalt on sellest murtud ehituskivi müüriladumiseks. Dolomiidist on tehtud paljud hooned (ka Kuressaare piiskoplinnus) ja tarbeesemed . Praegusel ajal kasutatakse dolomiiti hoonete kattematerjalina ning hauaplaatide, kujude, nipsasjakeste jms. valmistamiseks.
Liiv
Praeguseks tegevuse lõpetanud Nõmme külas paiknevast Kaarma karjäärist kaevandati liiva 1980-ndate aastate keskpaigani. Töötav liivakarjäär paikneb Tõrisel. Tõrise endise kruusakarjääri (või liivakarjääri), praeguse Tõrise järve, pindala on 4,6 ha.
Nasval pumbatakse merest liiva sõltuvalt jõesuudme täituvusest, 3.-5. aasta tagant. Mändjala-Järve rannast uhutakse liiv minema ja see settib Nasval. Käesoleval aastal hinnatakse pumbatava mereliiva mahtu umbes 1000 m³.
Turvas
Ainuke Kaarma valla territooriumil olev turbaraba on 50 ha maaeraldusega Piila külas. Turbarabas pole aga juba kolm aastat tööd toimunud. Luba on olemas, kuid turgu ei leita.
Ravimuda
Muda kaevandatakse Mullutu lahest vastavalt vajadusele. Peamiselt kaevandatakse seda Kuressaare sanatooriumi tarvis. 
Reljeef

Kaarma vald paikneb Saare tasandiku valdkonnas. Pinnakattest tingituna on reljeef Kaarma vallas vahelduvam lääne ja põhja pool. Keskmine kõrgus valla lõunaosas on 5 m üle mere pinna (ümp), valla kesk- ja põhjaosas 25 m ümp. Kõrgeim punkt - 42,4 m ümp - on valla loodeosas. Maapind tõuseb sujuvalt liikudes lõunast põhja poole.
Mullastik
Kaarma vald jääb Põhja- ja Lääne Eesti liivsavi-, glei - ja soomuldade valdkonda (Paal 1997). Kaarma valla territooriumi mullastikus domineerivad üldiselt väga niisked soo-, turvastunud - ja mitmesugused gleimullad . Valdavad (eriti põhjaosas) on leostunud ja leetjad glei-liivsavi- ja glei-savimullad ning leostunud, leetjad ja küllastunud glei-liivmullad, mis kaguosas segunevad rähksete gleimuldadega. Edelaosas lisanduvad gleistunud rähkmullad. Valla keskosas esineb veel leostunud ja leetjaid savimuldi segus gleistunud leostunud ja leetjate liivsavimuldadega. Rannikul on valdavateks sooldunud ranniku- ja gleistunud rähk- ning rähksed gleimullad. Piki Mändjala-Järve randa kulgevad leede - ja gleistunud leetunud mullad. Kirdeosas leidub madalsoomuldi (Piila raba ).
Taimestik

Saaremaal on valdavaks loopealsete ja puisniitude valdkond . Oma pehme merelise kliima ja pinnase mitmekesisuse tõttu on Saaremaa floora liigirohke. Kõigist Eestimaal leitud taimeliikidest esineb siin 80 %, s.t üle 900 taimeliigi . Looduslikult kasvavad siin näiteks: jugapuu, luuderohi ja tuhkpihlakas. Valdavateks puuliikideks on mänd ja Saaremaale iseloomulik harilik kadakas. Ülekaalus on männimetsad (valla põhja- ja loodeosas), ülejäänud osas levivad männi- lehtpuu segametsad. Lehtmetsade puurinde moodustavad eeskätt h. tammed , millele seltsib teisi lehtpuude liike (Loode tammik valla lõunaosas).
Eraldi väärib äramärkimist Abruka laialehine salulehtmets, mis kuulub sinilille ja naadi kasvukohatüüpi. Domineerivaks puuliigiks siin on pärn, kaasnevad vaher , jalakas ja saar. Haruldastest liikidest kasvavad siin pori- nõiakold, uimastav varesputk, roomav akakapsas, karulauk ja paljud käpalised.
Linnustik
Linnustiku omapära põhjustavad vallas mitmed tegurid - asend, geomorfoloogiline ehitus, taimkate ja ilmastik. Võrdlemisi pikk ja käänuline rannajoon, laialdased rannaniidud, väiksemad saared ja laiud on vee- ja rannikulindudearmastatuimateks elupaikadeks. Linduderohked on lõunarannikul asuvad suured järved ja nende laialdane soostunud ümbrus. Suure isendite arvu poolest on tuntud Mullutu lahe mustviirese ja väikekajaka ning Linnulahe naerukajakate haudekolooniad.
Linnulaht on tõeline lindude laht - Saaremaa sisukamaid veekogusid ornitoloogiliselt seisukohalt. Juba aastakümneid asub siin Eesti üks suuremaid naerukajaka haudeasundeid, kus neid linde pesitseb mitutuhat (3000-5000) paari. Roostikus pesitseb hallhani, mitmeid pardiliike ( sinikael - part , luitsnokk-part, tuttvart , punapea- vart jt.), arvukalt vesikanu, kõik meil haudelindudena esinevad pütiliigid, roolinnud jt. Linnulahe kallastel esineb veel terve rida teisi soo- ja niidulinde, eriti kurvitsalisi. Roostikke asustab hüüp ja rästas- roolind . Toitelennul võib kohata roostiku kohal ka üksikuid roo-loorkulle. Mererandade, suuremate saarte ja laidude ranniku tavaliseks elanikuks on liivatüll. Üheks enam levivaks liigiks on meriski. Veel pesitseb saartel randtiir ja kalakajakas . Elav on mererannik mõlemal rändeperioodil, kui siin peatub arvukalt mitmesuguseid linnuliike. Avamerel viibivad siis arvukad aulide , sõtkaste, pardi ja vardi liikide parved . Rohkesti peatub hanesid ja luiki, kelle parved on kaunis suured ja isendirohked. Rannikul aga peatuvad kurvitsaliste salgad. Vahel lendab mere kohal või istub mõnel kivil meie suurim kajakaline - merikajakas . Harvem võib kohata tõmmukajakat. Tihti võib mererannal kivi või õhus tiirlemas näha merikotkast. Mererannaga on seotud ka haha elupaigad. Üheks haruldasemaks on seni ainult Saaremaad ümbritsevail väikestel laidudel pesitsev röövtiir. Liigirikkam on aga randniitude, jõeluhtade ja siseveekogude kaldaalade linnustik. Üheks enamesinevaks liigiks on siin kiivitaja. Veel esineb rohkesti punajalg-tildrit, harvemini mustsaba-viglet ja suurkoovitajat. Pesitsevad ka mõned partlased (sinikael-part), kalakajakas, jõgi- ja randtiir ning rohukoskel. Värvulistest on üheks tavaliseks pesitsejaks põldlõoke, sookiur , kohati lambahänilane ja kadakatäks. Rändel peatub siin rohkesti kurvitsalisi, hanesid, laglesid ja värvulisi. Liigivaene on elu nõmmedel, kus pesitseb nõmmlõoke ja harva võib kohata vaenukägu . Puistutes on linnuelu raskemini jälgitav, kuid seevastu liigirikkam. Tavalisteks elanikeks aasta ringi on ronk , hallvares ja harakas . Pesitseb ka rida kullilisi. Kogu aasta viibivad puistutes tihased . Haruldasem on musträhn. Kõikjal kogu aasta võib kohata suurt kirjurähni. Rohkesti elutseb metsades pasknääre ja mänsakuid. Tavalised on kõik rästaliigid, kellest musträstas asustab ka parke ja aedu. Tavaliseks haudelinnuks igasugu puistus on metsvint, hall-kärbsenäpp ja punaselgõgija. Peaaegu kõigis puistutes võib kuulda väike-lehelindu. Niiskemaid metsi asustab metskurvits ja jõekallaste võsastikes ning lapikus võib kuulda ööbiku kõlavat laulu.
Kultuurmaastikus, kus inimese tegevus on pidev, pesitseb rohkesti värvulisi. Avamaastikul pesitsevad talvike, põldlõoke, sookiur jt. Rändel peatuvad põldudel ka sookurgede suuremad ja väiksemad salgad. Inimasulate juures, aedades ja parkides on tavalisteks suitsupääsukesed, kuldnokad ja linavästrikud.
Kaarma valda jääb 2 tähtsat linnuala (TLA) ( Kalamees 2000): Lõuna-Saaremaa jäänukjärved ja Kasti laht. Lõuna-Saaremaa jäänukjärvede ala on oluline hallhane ja sookure rändeaegne peatus - ja kogunemiskoht ning tähtis pesitsusala paljudele veelindudele , näiteks tutt -, hallpõsk- ja sarvikpütt, jõgi- ja randtiir, mustviires jt. Märgaladesüsteem on oluline (~1 % Eesti populatsioonist) pesitsuspaik sookurele.
Kasti laht on madalaveeliste (