Hoovused ja mere tegevus (0)

HÜDROSFÄÄR
23. teab vee jaotumist Maal: maailmameri ja siseveed ( liustikud , põhjavesi, jõed, järved, sood) ning iseloomustab veeringet ja veeringe lülisid Maa eri piirkondades;
Et üksikasjalikult teada saada, kus vesi maakeral paikneb, vaata juuresolevat tulpdiagrammi. Pane tähele, et Maa koguveevarust (1,386 miljardit kuupkilomeetrit) on üle 96 protsendi soolane. Ning et üle 68 protsendi mageveest on kinni jääs ja liustikes ning 30 % on maa sees. Magedat pinnavett on järvedes, jõgedes jm pinnaveekogudes vaid umbes 93 100 kuupkilomeetrit, s.o ainult 1/700 koguhulgast. Ometi on jõed ja järved inimeste peamised mageveeallikad.
Veeringest:
http://ga.water.usgs.gov/edu/watercycleestonian.html
Lisaks:
http://okomaja.edu.ee/failid/ettekanne.pdf
kah päris asjalik http://www.slideshare.net/helina20/aine-ja-energiaringe
http://www.freewebs.com/margeku/MOISTE~1.pdf
24. iseloomustab kaardi ja jooniste abil Maailmamere regionaalseid erinevusi (veetemperatuur ja soolsus ) ning selgitab erinevuste põhjusi;
Soolast merevett on maakeral kõige rohkem, umbes 83,5% kõigist veevarudest. Ookeanifauna elab 35 promille lähedasel soolsusel. Ekvaatori piirkonnas tõuseb soolsus pinnal kuni 36 promillini. Soolsuse kõikumine fauna kooseisu nimetamisväärselt ei mõjuta, viimase määrab peamiselt temperatuur. Öeldu ei käi siiski põhjapoolkera poolsuletud ääremerede ja sisemerede kohta, milliseid jõed rikkalikult mageveega varustavad ja millede soolsus on seetõttu madalam – Läänemeri, Valge meri, Siberi merede lõunaosad, samuti ka Must, Aasovi ja Kaspia meri –, 5 promillist kuni 30 promillini.
Eriliselt kõikuv on vee soolsus seal, kus ookeanidesse jõgede suudmealadel. Eriti tahaks välja tuua kahte põhilist jõgede ookeanidesse suubumise ala tüüpi: estuaarid ehk lehtersuudmed ning deltad. Estuaarid on lehtrikujulised (sealt ka nende teine nimetus) jõesuudmed, mis tekivad peamiselt ookeani- või mereranniku maismaa vajumise või meretaseme tõusu tõttu ning ka loodete toimel. Delta on aga jõesuudmesse kuhjunud setete ala, mis sarnaneb kujult kreeka tähele. Delta kujuneb, jõevoolu, lainetuse ja loodete tõttu ja võib kiirelt kasvada. Mõlemate jõesuudmete aladel on väga muutlik vee soolsus, kuna pidevalt võib merevesi neisse sisse kanduda ja samas voolab sisemaalt kogu aeg juurde magevett. Elukeskkonna pideva muutlikkuse tõttu saavad seal elada ainult hea kohastumisvõimega looma ja taimliigid.
Lähistroopikas on vesi soolasem tänu suure auramise tõttu.
Ekvatoriaalvööndis on soolsus keskmisest madalam tänu rohketele sademetele.
Põhjapoolkera suurematel laiustel on väiksem soolsus tänu veerohkete jõgede suubumisele ja liustikujää sulamise tõttu.

• Vertikaalselt avalduvad merevee soolsuse erinevused umbes 200 m paksuses pinnakihis.
  
• 2 km sügavusest alates on soolsus püsivalt vahemikus 34,6-35‰
  
• Merevee soolsus mõjutab otseselt elustikku, näiteks liikide arvu.
  
• 
  

selgitab hoovuste tekkepõhjust ja liikumise seaduspära ning hoovuste rolli Maa kliima kujunemisel;
Hoovus on suure koguse merevee horisontaalne ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine, mis on põhjustatud püsiva suunaga tuultest ja vee soolsuse- või temperatuurierinevustest. Vett panevad liikuma peamiselt tuuled ja pooluste lähedal toimuv vee jahtumisest tulenev vajumine . Samuti tekitavad vee liikumist soolsuse ja sellest tulenevalt merevee tiheduse erinevus. Tuuled suudavad vett mõjutada vaid kuni 100 m sügavuses. Maa pöörlemine ja sellest tulenev Coriolisi efekt on põhjuseks hoovuste kõveratele liikumisteedele. Apwellingu piirkondades esineb süvavee kerge, mis on põhjustatud kestvatest samasuunalistest tuultest. Apwelling soodustab hapniku liikumist veekihtide vahel –vähendab hapnikuvaeseid piirkondi. Need piirkonnad on väga rikkalikud planktoni ja muu elustiku suhtes ning seepärast need piirkonnad ka ühed maailma parimad kalapüügipiirkonnad ja suured linnulaadad. Hoovused on vee kindlasuunalised rõhtliikumised, mis on peamiselt põhjustatud tuultest, vee tiheduste erinevustest, loodetest ja ka apwellingust. Eristatakse pinna-, süvaja põhjahoovuseid ning hoovuseid jaotatakse soojadeks ja külmadeks. Põhjapoolkeral kalduvad hoovused paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Omavad väga suurt tähtsust planktonite ja muu elustiku liikumisel.

• Triivhoovused tekivad püsivalt ühes ja samas suunas puhuvate tuulte mõjul. Atlandi ookeani põhja- ja lõunapassaathoovus.
  

• Äravooluhoovused tekivad, kui kuskil on kõrgem veetase ja vesi hakkab sealt liikuma madalama veetasemaga kohta, näiteks maismaalt merre voolavate suurte jõgede suudmetest eemale. Mustast merest Vahemerre , Läänemerest Põhjamerre jne.
  

• Tihedushoovused tekivad erineva temperatuuri ja soolsusega vee kokkupuutealadel . Atlandi ookeanist liigub vesi Vahemerre.
  

Hoovused
http://web.zone.ee/haasikk/fff/H%FCdrosf%E4%E4r%20kui%20elukeskkond-.pdf
Hoovusi tekitavad:
1. tuuled (tuulehoovused e. triivhoovused)
2. vee tiheduse erinevused (tihedus- e. gradienthoovused)
3. veepinna kallakus (äravooluhoovused)
Vee liikumise suuna järgi jaotatakse hoovusi konvektiivseteks (vertikaalseiks) ja advektiivsteks horisontaalseiks).
Järvedes on kõige levinumaks hoovuste liigiks tuulehoovused. Maa pöörlemise (Coriolise jõu) tõttu ei lange tuule suund ja vee liikumise suund kokku. Samal põhjusel uuristavad jõed enam oma paremat kallast. Põhja poolkeral kaldub vee liikumine tuule suunast paremale, lõunapoolkeral vasakule. Ookeanides liiguvad hoovused antitsüklonaalselt - põhja poolkeral päripäeva ja lõuna poolkeral vastupäeva. Mandrite kohal, kus õhk soojeneb enam, on suveti valdavad tõusvad õhuvoolud ja tsüklonaalne tegevus. Vastavalt sellele on sisemeredes ja järvedes valdavad tsüklonaalsed hoovuste süsteemid. Püsiva ühesuunalise tuule korral kandub soe pinnavesi järve ühte otsa. Vastusena tekib kompensatsioonivool, mis kihistunud järves kulgeb piki termokliini ja kihistumata järves mööda põhja. Tuulehoovust koos talle vastassuunalise kompensatsioonivooluga nimetatakse Ekmani spiraaliks. Tuule suunas kaugemas kaldas veepind tõuseb, tuulealuses langeb. Vastupidise kalde saab termokliin, mida laskuvad sooja vee vood pidevalt erodeerivad (vt. joonis 16).
Äravooluhoovused on tingitud tavaliselt veetasemete vahest järve sisse- ja väljavoolu vahel. Võrtsjärves veepinna kõrguse erinevus Väike- ja Suur-Emajõe suudmete vahel näiteks vaid 6 mm. Olenevalt jõe ja järvevee tiheduste vahest võib sissevool avalduda ülevooluna e. pinnavooluna, põhjavooluna või vahevooluna. Järvest välja voolab tavaliselt soe pinnavesi.
Gradienthoovused võivad olla tingitud erinevate veemasside talvistest tiheduse erinevustest. Kui veekogu on jahtunud alla 4°C, põhjustab sedimendist eralduv soojus vee tiheduse kasvu ja selle raskema vee voolamist mööda põhja süvikutesse. Tavaliselt tõuseb sedimendi temperatuur läbi jää tuleva soojuse toimel kiiremini just madalaveelises kaldavööndis. Kui aga sedimendiga kokkupuutuv kiht soojeneb üle 4° tekitab see konvektiivseid tõusvaid veevoole ja jää all radiaalse suunaga vee liikumisi .
Maailmamere hoovused on oma olemuselt segu gradient - ja tuulehoovustest: ekvaatoril , kus päikesekiired keskpäeval langevad otse ülalt (seniidist) toimub intensiivne vee soojenemine. Soe vesi ei saa jääda " kuhja " vaid voolab ekvaatorilt pooluste suunas laiali, kus pikapeale jahtub. Ekvaatori kohal tekib apvelling. Külm kompensatsioonihoovus liigub põhja pidi vastassuunas - poolustelt ekvaatori poole. Coriolise jõu tõttu hakkab soe hoovus kalduma ida poole (Põhja poolkeral paremale). Maakera pöördub itta . Ekvaatoril liigub kogu veemass koos Maaga ida poole joonkiirusega 1700 km/h. Meie laiuskraadil on idapoole liikumise joonkiirus vaid u. 900 km/h. Järelikult on veemass pidurdunud, kuid inertsi tõttu kaldunud ida poole (püüdnud säilitada oma ekvaatorilt kaasa saadud liikumist). Selle tõttu on ka tõusu ja mõõna nähtused tugevamad mandrite läänerannikutel. Sama jõud mõjutab ka tuuli : ekvaatori suunas puhuvad passaattuuled kalduvad lääne poole. Parasvöötmes on seetõttu valdavaks läänetuuled.
Passaathoovused. Kõigis ookeanides soe lõunapassaathoovus, mis suundub ekvaatorilt lõunasse piki mandrite idarannikuid. Vaikses ookeanis kannab nime Ida- Austraalia hoovus. Kõigis kolmes ookeanis vastupäeva toimiv hoovuste süsteem kutsub esile pideva itta suunduva külma ringhoovuse ymber Antarktika , mida kutsutakse läänetuulte hoovuseks. Jõudes mandriteni (Lõuna-Ameerika, Aafrika, Austraalia), pöördub üks haru sellest hoovusest põhja suunas piki rannikut üles. Lõuna-Ameerika rannikul kannab nime Peruu hoovus. Hoovuste erinev mõju mandrite ida- ja läänerannikule tuleb eriti selgelt esile Lõuna-Ameerikas, kus Idarannikul ulatub troopiline kliima ekvaatorist kaugele lõunasse, läänerannikul valitseb aga valdavalt parasvöötme kliima. Sama on näha ka Aafrika lõunatipu ümber. Põhja passaathoovused on Atlandi ja Vaikses ookeanis (India ookeanis poleks tal kuhugi minna). Atlandi ookeanis nimetatakse põhja passaathoovust Golfi hoovuseks. Saab alguse Sargasso merest, kulgeb piki Põhja-Ameerika idarannikut ja pöördub viimaks Euroopa poole mõjutades tugevasti Skandinaavia , Briti saarte ja Läänemeremaade kliimat. Vastuhoovusteks on lääne pool Labradori, Ida Grööni ja idapool Kanaari külmad hoovused. Vaikse ookeani soe põhjapassaathoovus mõjutab kliimat Jaapanis ja Kuriilidel. Tema jätku nimetatakse Kuro_io hoovuseks. Põhjas pöördub see Ameerika poole soojendades Kanada läänerannikut ja Alaskat. Kompensatsioonihoovusteks on külm Oja_io hoovus lääne pool piki Aasia rannikut ja Kalifornia hoovus piki USA läänerannikut.
26. selgitab mere kuhjavat ja kulutavat tegevust järsk- ja laugrannikutel; toob näiteid inimtegevuse mõjust rannikutele;
Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga. Seetõttu on ülekaalus lainete kulutav tegevus ning kujunevad kulutusrannad. Lained purustavad ja kannavad rannajoone lähedalt ära setteid ning kivimeid, mistõttu sinna moodustuvad rannajärsakud või suure kaldega nõlvad. Kui selline järsak on kujunenud monoliitsetesse aluspõhjakivimitesse, siis nimetatakse seda pangaks ja vastavat rannalõiku pankrannaks. Rannajärsakutelt lahti murtud materjal sorteeritakse lainetuse poolt ning kantakse eemale. Kõige jämedam allavarisenud materjal, mida lained pole suutelised paigast nihutama, jääb järsaku jalamile paigale.
Laugrannikutel on ülekaalus lainete kuhjav tegevus. Lauge rannanõlvaga aladel ulatub lainetusest tingitud veeosakeste liikumine veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Veeosakeste hõõrdumise tõttu põhjaga kaotavad lained rannajoonele lähenedes järk-järgult energiat ja rannajoone lähedal on neil vaid setteid liigutav jõud. Kujunevad kuhjerannad. Sellistel rannikutel suudab vaid tormilainetus kaasa haarata jämedamat kruusast ja liivast settematerjali ning paisata seda rannanõlvale rannajoonest kõrgemale. Sinna kuhjunud materjalist kujunevad rannajoonega paralleelsed settevallid – rannavallid. Lainetusest rannale paisatud vesi haarab tagasi valgudes kaasa peenemat settematerjali, mis võib teatud tingimustel hakata kuhjuma veealusteks vallideks ehk rannabarrideks.
Lainete tegevus rannikul.

• Märgi joonisele erinevate leppemärkidega, kus toimub kulutus , kus setete kuhjumine. Selgita, miks.
  

Kuhu kujuneb tõenäoliselt maasäär?
tuule suund
Kulutusrandadele on iseloomulik rannajoone sirgemaks muutumine ehk õgvenemine. See on tingitud sellest, et poolsaarte otstes on lainete kulutav tegevus suurem kui lahtedes, kus vesi on tavaliselt madalam ja lainete jõud väiksem. Poolsaarte otstest lahti murtud materjali kannavad lained lahepäradesse, kus see settib. Väga sageli kohtame just poolsaarte tippudes suuri kivirahne ja väiksematest kividest sillutist: seal toimub lainete kulutus. Kõrvaloleva lahe päras võib valitseda aga kena liivarand, kuhu kuhjuvad setted . Kui lainetus jõuab randa teatud nurga all, nii et setted hakkavad liikuma rannajoonega paralleelselt, siis sellist setete liikumist nimetatakse setete pikirändeks. Kohtades, kus rannajoon muudab järsult suunda, võib setete pikirände tulemusena hakata kujunema maasäär.
27. teab maailmamere reostumise põhjusi ja analüüsib selle mõju vee-elustikule, inimesele, majandustegevusele ja keskkonnale; põhjendab maailmamere kaitse vajalikkust;
reostumise põhjused: tööstuse ja olme reoveed juhitakse merre (jõgedesse ja nende kaudu merre); põllumajandusreostus jõuab jõgede kaudu merre; intensiivne laevaliiklus (õnnetused tankeritega); meresügavustesse maetud mürkained, kliima soojenemine
tagajärjed:
väheneb mereökosüsteemi liigiline koosseis, vähenevad kalavarud , mõju inimese toidulauale, mõju teistele looduslikele kooslustele ( linnud ); mürkained jõuavad mööda toiduahelat ka inimeseni; rannikualad reostuvad – mõju turismimajandusele, vetikate vohamine, oht inimese tervisele, korallide hävimine
Rannikumere reostamine on sageli põhjustatud tööstuse ja linnade reovetest. Eriti selgesti ilmneb niisugune reostus tiheda asustuse ja tööstuse kontsentratsiooni piirkondades ning madala mere tingimustes. Kuna reovesi jääb mere pinnakihti ning tuule ja lainetuse mõjul kandub see rannale, siis on kõige reostatum olnud just rannalähedane meri.
Omaette probleem on merekeskkonna reostamine naftaga või selle saadustega. Kõige suuremad naftareostused on põhjustatud tankerite avariidest, kus korraga võib vette sattuda isegi mitukümmend tuhat tonni naftat. Põhiline raskus on nafta kõrvaldamine mereveest. Sadamates kasutatakse selleks mitmesuguseid ujuvtõkkeid ja keemilisi aineid, mis imavad endasse naftat ja õlisid. Avamerel, eriti rannikust kaugel, on naftareostuse likvideerimine väga raske, sageli veel võimatu. Kergestilenduvad ühendid aurustuvad, rasked fraktsioonid aga langevad põhja. Seal nad pikkamööda lagunevad, kuid mõju vee-elustikule võib kesta kaua.
Lisaks tuumajäätmete või muude ohtlike jäätmete (mürkainete) uputamine merre jne.
Tagajärjed: väheneb mereökosüsteemi liigiline koosseis, vähenevad kalavarud, mõju inimese toidulauale, mõju teistele looduslikele kooslustele (linnud); mürkained jõuavad mööda toiduahelat ka inimeseni; rannikualad reostuvad – mõju turismimajandusele, vetikate vohamine, oht inimese tervisele, korallide hävimine
28. analüüsib jõgede äravoolu mõjutavaid tegureid, veedefitsiidi ja üleujutuste võimalikke põhjusi, tagajärgi ning majanduslikku mõju;
Äravoolu mõjutavad tegurid:

• Sademed
  
• Õhutemperatuur (aurumine)
  
• Lume sulamine 8liustike sulamine)
  
• Juuredevool lisajõgedest
  
• Läbivool järvest
  
• Paisu ehitamine
  
• Vee tarbimine (tööstus, põllumajandus jne)
  

• Iseloomustage ja põhjendage (võrrelge) hüdrogrammide abil nendes kliimavöötmetes voolavate jõgede veerežiime.
  

Iseloomustamisel kasutage kõiki järgmisi mõisteid:
toitumine, äravool, suurvesi , madalvesi, veetaseme kõikumine.
Volga : Kevadine suurvesi algab märtsi lõpul ning kestab mai lõpuni; suvel ja sügisel lisandub toitumises vihmavesi .
Rein : Äravool on ühtlane, sest talv on lühike ning suvel lisandub jõe toitumises peale vihmavee ka liustikuvesi.
Jenissei : Külma kliima tõttu on talvisel poolaastal äravool väga väike, suurvesi on järsk ja lühiajaline.
Kongo: Suurte sademete tõttu on äravool aasta läbi suur ja üsna ühtlane.
Ganges : Äravool sõltub liustikuveest ja mussoonvihmadest.
Niilus : Suve lõpu-sügise äravoolu järsk suurenemine on põhjustatud vihmaperioodist jõe ülemjooksul.
29. selgitab põhjavee kujunemist (infiltratsiooni) erinevate tegurite mõjul ja toob näiteid põhjavee alanemise ja reostumise põhjustest ning tagajärgedest;
Infiltratsiooni mõjutavad tegurid:
Saju kestus: esimestel sajupäevadel suureneb infiltratsioon , kuid siis hakkab kiiresti langema, sest pinnasekihid on veega küllastunud.
Saju intensiivsus: intensiivse saju korral voolab enamus sademeteveest jõgedesse ja järvedesse.
Kivimite poorsus : mida poorsemad on kivimid, seda intensiivsem on infiltratsioon.
Taimkatte esinemine: taimkate , eriti mets vähendab infiltratsiooni, sest osa sademeteveest aurab tagasi õhku.
Nõlva kalle: mida suurem on nõlva kalle, seda vähem vett imbub põhjavette, sest suurema kalde korral on pindmine valgumine intensiivsem.
Pinnase niiskus: kuiva pinnase korral imbub vett rohkem maa sisse kui niiske (märja) pinnase korral.
Poorsus
On kivimi või sette omadus hoida vett. Poorsus võib olla üle 50% kivimi või sette mahust. Kivis või settes on osakeste vahel tühikud, mis võivad veega täituda.

• 
  

Aeratsioonivöönd - maapinna osa, kus lõhesid ja poore täidab nii õhk kui ka vesi.
Põhjavee tase järgib üldjoontes pinnamoodi, kuigi põhjaveekihi pind võib olla maapinnast vägagi erineval sügavusel, mõnest sentimeetrist mõnekümne meetrini.
Küllastusvöönd - maapinna osa, kus poorid ja tühikud on täitunud veega ning on kujunenud põhjaveekiht.
Kui põhjavesi jõuab suurele sügavusele või on tegemist vulkaanilise piirkonnaga, kujunevad maa sisesoojuse mõjul termaal - ehk kuumad veed. Kuna kõrgema temperatuuri korral on ainete lahustumine vette suurem kui madalal temperatuuril, siis on termaalveed ka kõrgema mineralisatsiooniga ehk suurema lahustunud ainete sisaldusega. Mineraalveed kujunevad ka 400–500 m sügavusel paiknevates põhjaveekihtides, kus temperatuur pole kõrge, kuid vee liikumine kivimites on väga aeglane ning seetõttu vee ja kivimite kokkupuuteaeg on pikk.
Inimtegevuse mõju võib avalduda veetaseme alanemise või veekvaliteedi halvenemise näol. Veetaseme alanemine on hästi märgatav intensiivse vee väljapumpamise tõttu kui kuivaks jäävad peamiselt madalad kaevud . Suure veevõtu korral kujuneb kaevu ümber alanduslehter, kus sügavamate kaevude jaoks vett veel jätkub, kuid madalamate jaoks mitte. Kui alanduslehter tekib merelähedasel alal, võib soolane merevesi hakata liikuma hoopis maa suunas põhjaveekihti ja põhjustada põhjavee sooldumist. Põhjavee taset alandatakse teadlikult maavarade kaevandamisel.
Maa sisse imbuv vesi võtab endaga kaasa mitmesuguseid reoaineid. Reostusallikateks võivad olla lekkivad reoveetorustikud, sõnnikuhoidlad, prügilad, aga ka liigne väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine. Maa sees olev vesi pikapeale looduslikult puhastub enamikest reoainetest. Puhastumine on seda parem, mida aeglasemalt ta liigub maapinnalt põhjaveekihti. Hästi on põhjavesi kaitstud savika pinnakattega aladel. Seevastu väga väike on põhjavee reostuskaitstus karstialadel, isegi siis kui karstunud kivimid on kaetud mõne meetri paksuse pinnakattega. Reostust tuleb vältida eriti puurkaevude läheduses.
30. toob näiteid põhjavee alanemise ja reostumise põhjustest ning tagajärgedest;
põhjavee alanemine: suur veevõtt, pikk kuivaperiood , kaevanduspiirkondades põhjavee väljapumpamine jmt
põhjavee reostumine: tööstusjäätmete või reostuse juhtimine veekogudesse , pinnasesse, põllumajandusreostus (üleväetamine ja valel ajal väetamine, reostus sõnnikuhoidlatest), transpordireostus (õnnetused teedel, teede soolatamine), olmereostus jmt
Inimtegevuse mõju võib avalduda veetaseme alanemise või veekvaliteedi halvenemise näol. Veetaseme alanemine on hästi märgatav intensiivse vee väljapumpamise tõttu kui kuivaks jäävad peamiselt madalad kaevud. Suure veevõtu korral kujuneb kaevu ümber alanduslehter, kus sügavamate kaevude jaoks vett veel jätkub, kuid madalamate jaoks mitte. Kui alanduslehter tekib merelähedasel alal, võib soolane merevesi hakata liikuma hoopis maa suunas põhjaveekihti ja põhjustada põhjavee sooldumist. Põhjavee taset alandatakse teadlikult maavarade kaevandamisel.
Maa sisse imbuv vesi võtab endaga kaasa mitmesuguseid reoaineid. Reostusallikateks võivad olla lekkivad reoveetorustikud, sõnnikuhoidlad, prügilad, aga ka liigne väetiste ja mürkkemikaalide kasutamine. Maa sees olev vesi pikapeale looduslikult puhastub enamikest reoainetest. Puhastumine on seda parem, mida aeglasemalt ta liigub maapinnalt põhjaveekihti. Hästi on põhjavesi kaitstud savika pinnakattega aladel. Seevastu väga väike on põhjavee reostuskaitstus karstialadel, isegi siis kui karstunud kivimid on kaetud mõne meetri paksuse pinnakattega. Reostust tuleb vältida eriti puurkaevude läheduses.
Põhjavee alanemine: suur veevõtt, pikk kuivaperiood, kaevanduspiirkondades põhjavee väljapumpamine jmt
põhjavee reostumine: tööstusjäätmete või reostuse juhtimine veekogudesse, pinnasesse, põllumajandusreostus (üleväetamine ja valel ajal väetamine, reostus sõnnikuhoidlatest), transpordireostus (õnnetused teedel, teede soolatamine), olmereostus jmt

• Suure veevõtu korral tekitatakse nn põhjavee alandus- ehk depressioonilehter. Selgita, kuidas võivad järgmised tegurid põhjustada olulist põhjavee taseme langust:
  

ilmastik - ………..

maaparandus - ……………..

hankiv majandus - …………….

uue tööstusettevõtte rajamine asulasse - …………….
Millised tegurid soodustavad või takistavad sademetevee imbumist pinnasesse numbritega märgitud kohtades.
Maasseimbumine (infiltratsioon): vee liikumine maapinnalt mulda ja poorsetesse kivimitesse
Igal pool maailmas imbub osa sademetega langevast vihma- ja lumeveest maasse ja kivimeisse. Kui palju imbub, oleneb mitmest tegurist. Gröönimaa jääkilbile langevaist sademeist jõuab maasse väga vähe, mujal aga, nagu fotolt näha, võib ojagi otse põhjavette voolata! Osa maasseimbunud veest võib jääda maapinnalähedasse kihti pidama ning kaldast välja nõrgudes vooluveekogusse pääseda. Osa veest võib sügavamale vajuda ja põhjaveekihti jõuda. Kui põhjaveekihi kivim on nii poorne , et vesi seda mööda vabalt liikuda saab, võivad inimesed sellesse kihti puurkaeve puurida ja sealt vett võtta. Vesi võib maa sees kaugele voolata või sinna pikaks ajaks pidama jääda, enne kui ta jälle maapinnale tõuseb või pinnaveekogudesse või ookeani nõrgub.
Põhjavesi
Suurem osa maa sees olevast veest pärineb maasse imbunud ja allapoole vajuvast sademeveest. Kui sademevesi maasse imbub, satub ta tavaliselt algul õhustusvööndisse, kus ta täidab vaid osa pinnasepooridest ning maa on veega küllastumata. Õhustusvööndi ülaosas on mullakiht, mille taimejuurte tekitatud õõsi pidi sademevesi allapoole liigub. Mullas olevat vett kasutavad taimed. Õhustusvööndi all on küllastumusvöönd, milles pinnasepoorid on vett täiesti täis. Vett sisaldavat ja andvat maapõueosa nimetatakse põhjaveekihiks. Kui sellesse kihti puurida kaeve, saab neist vett välja pumbata .
Põhjaveevaru: maa sees pikka aega säiliv vesi
Maa sees on tallel suur hulk vett. See vesi siiski liigub, ehkki väga aeglaselt, ning on seega osa veeringest. Põhjaveekihtides on varul suur hulk Maa vett ning paljude inimeste elu kogu maailmas sõltub põhjaveest.
Põhjaveeäravool: vee voolamine maast välja
Iga päev näed enda ümber vett järvedes ja jõgedes ning jää, vihma ja lumena. Suurt hulka vett ei ole aga näha – seda vett, mis on ja liigub maa sees. Põhjavesi on paljude jõgede peamine toitja. Inimesed on kasutanud põhjavett tuhandeid aastaid ja võtavad seda peamiselt joogi- ja niisutusveeks tänapäevani. Elu Maal sõltub nii põhja- kui ka pinnaveest .
Põhjavesi liigub maa sees
Osa sademeveest imbub maasse ja saab põhjaveeks. Osa sellest veest liigub maapinnalähedases pinnases ning nõrgub üsna kiiresti vooluveekogudesse, suurem osa vajub aga raskusjõu toimel sügavamale maasse. Nagu joonisel näha, oleneb põhjavee liikumiskiirus ja -suund vettkandvate kihtide ja veepiirete (millest vesi raskesti läbi pääseb) omadustest. Vee liikumine maa sees sõltub pinnase veeläbilaskvusest (kui kerge või raske on veel liikuda) ja kivimi poorsusest (kui palju on selles tühikuid). Kui vesi pääseb kivimist suhteliselt hõlpsasti läbi, võib põhjavesi mõne päevaga üsna kaugele liikuda. Ta võib aga vajuda ka süvakihtidesse, kust tagasi pääsemiseks võib kuluda tuhandeid aastaid.
Allikas: koht, kus põhjavesi maa peale voolab
Allikas tekib siis, kui põhjaveekiht on pilgeni täis ning vesi hakkab maa peale voolama. Allikaid on väikesi, millest voolab vett ainult pärast suurt vihma, aga ka väga suuri, mille vooluhulk võib olla sadu miljoneid galloneid päevas (USA gallon on umbes 3,8 liitrit).
Allikaid voolab igasugustest kivimitest , peamiselt aga lubjakivist ja dolomiidist, mis kergesti lõhenevad ja mida happeline vihmavesi lahustada suudab. Kivimi lõhenemisel ja lahustumisel tekivad tühimikud, mida mööda vesi voolama pääseb. Kui ta liigub rõhtsuunas, võib ta allikana maa peale tõusta.
Kuumaveeallikad
Kuumaveeallikad erinevad tavalistest vaid selle poolest, et nende vesi on soe ja mõnel pool kuumgi, nagu näiteks Yellowstone 'i Rahvuspargis (Wyoming, USA) pulbitsevates mudaallikates. Kuumaveeallikaid on rohkesti vulkaaniliselt aktiivsetes piirkondades ning nende vett soojendavad sügaval maa all paiknevad kuumad kivimid. Mida sügavamal, seda kuumemad nad on ning kui süvapõhjavesi pääseb maapinnani ulatuvasse lõhesse, võib tekkida kuumaveeallikas . Sellised on Georgia osariigi kuulsad Warm Springs (Soojad allikad) ja Arkansase Hot Springs (Kuumad allikad). Tõepoolest, soojaveeallikaid on igal pool maailmas ning nad võivad eksisteerida isegi koos jäämägedega, nagu võivad teile kinnitada õnnelikud gröönlased.
10