Geograafia eksam (0)

Geograafia eksam
-Teadus, mis tegeleb kõigi Maa pindmiste sfääridega.
Põhiküsimused, millele geograafid peavad suutma vastata on järgmised:
Kus? Selle küsimuse lahendamiseks kasutatakse meetodeid , mis võimaldavad määrata objektide asendit ruumis. Abivahendeiks on peamiselt klassikaline kartograafia ja uuemad nüüdisaegsel tehnoloogial põhinevad meetodid (digitaalkartograafia jms).
Milline? Sellele küsimusele vastamine tähendab erinevate keskkonnanäitajate mõõtmist, milleks rakendatakse klimatoloogilisi, geoloogilisi, hüdroloogilisi, maastikulisi ja muid meetodeid
Millal? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb appi võtta paleogeograafia, mis aitab mõista, milliste minevikuprotsesside kaudu on tänapäevane maailm kujunenud. Kolmemõõtmelisele geograafiale liitub neljas mõõde – aeg. Siia kuuluvad meetodid, millega uuritakse mineviku sündmusi ja leitud seaduspärasustele tuginedes koostatakse tuleviku arengustsenaarium.
Kuidas? Et saada vastuseid sellistele küsimustele, tuleb geograafilist andmestikku süstematiseerida. Andmeid töödeldakse matemaatilis-statistiliste meetoditega ning esitatakse arvutikaartide, tabelite , graafikute ning joonistena.
Miks? See on kõige tähtsam küsimus, millele saab vastata alles siis, kui eelmised küsimused on lahenduse leidnud. Vastus saadakse andmete analüüsil ja sünteesil.
Kartograafia - õpetus maakaartide valmistamise kunstist, teadusest ja tehnikast, samuti nende tundmisest ja kasutamisest.
Kartograafiat võib vaadelda ka kui üsna paljude distsipliinide kokkupuutepunktis asuvat tegevusala:
• kaardi koostamine - haru, mis tegeleb ainult kaartidele spetsiifiliste küsimustega nagu projektsioonid,
• generaliseerimisnõuded, leppemärgid jms;
• tehnoloogia - trükiprotsessi omapära, suhteliselt hiljuti veel ka fotoprotsessi peensuste arvestamine ;
• kujutav kunst - kaardi oluline komponent on visuaalne esteetilisus, nii saab kunstist vajalikku abi esteetilisuse saavutamisel;
• visuaalne taju - kaarte "kasutatakse" silmade abil. Hea kaart arvestab inimsilma omadusi, nägemise seoseid teiste meeltega ning ka inimpsüühikat;
• ruumiandmete haldus - hea kaardi tegemiseks kogutakse, organiseeritakse ja analüüsitakse suurt andmehulka;
• piirangud (map conditions ) - kaartide kasutamisega seotud juriidilised küsimused, seadused, standardid, eelarvestamine jne
Kaardiõpetus õpetab tundma geograafilisi kaarte, nende arengut, omadusi, elemente, liike ning kaartide kasutamise meetodeid.
Matemaatiline kartograafia on õpetus kaardiprojektsioonide liikide, omaduste, hinnangumeetodite, valiku ja uurimise kohta.
Rakenduslik matemaatiline kartograafia lahendab kaartide kasutamisel tekkivaid ülesandeid, sh mõõtkavade , koordinaadi-võrkude ja aluspunktide probleeme, mis on seotud kartograafilisteprojektsioonidega.
Kaartide koostamine ja toimetamine vaatleb kaardioriginaalide koostamise tehnoloogia meetodeid.
Kaartide vormistamine vaatleb kujutusvahendeid, mida kasutatakse kaartide valmistamisel, aga ka originaalkaardi ettevalmistamist trükitehniliseks paljundamiseks. See osa põhineb värviteadusel, graafikal , sh arvutigraafikal, ja fototehnikalviimastel aastatel tormiliselt arenenud GIS-l
Kaartide kirjastamine vaatleb kaartide paljundamise metoodikat ja tehnoloogiat. See alaliik kuulub polügraafia valdkonda.
Kartomeetria uurib geograafiliste objektide pikkuse, pindala, koordinaatide ja mahu mõõtmist geograafilistel kaartidel.
Kartograafiaga haakub ka viimastel aastakümnetel kiirelt arenenud geograafilise informatsioonisüsteemiga (GIS)
Kaart on maapinna üldistatud, tasapinnaline ja vähendatud kujutis, mis näitab, kuidas objektid ja nähtused üksteise suhtes paiknevad.
-Maapinna või muu taevakeha üldistatud ja leppemärkidega seletatud matemaatiliselt määratletud vähendatud kujutis. Oluline on rõhutada üldistatuse ja 1eppemärkidega seletatuse nõuet. See tähendab, et igasuguse valikuta, üks-ühele tehtud reaalsuse koopia ei ole veel täisväärtuslik kaart.
Plaan - 1) ruumiliste nähtuste kokkuleppeline vähendatud esitus pinnal ortograafilises projektsioonis; 2) maa-ala kartograafiline kujutis suures mõõtkavas, kusjuures on jäetud arvestamata maakera kumerus .
Inimene kui asjade mõõt:

• Väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme otsa kaugus
  
• Väljasirutatud käte laius sõrme otstest sõrme otsteni
  
• Jalalaba pikkus e kukkesammu pikkus
  

Geograafilised koordinaadid on maapealse punkti nurkkoordinaadid: geograafiline pikkus λ ja geograafiline laius φ.
Geograafilisi koordinaate määratakse ellipsoidil või geoidil kraadides.
Geograafilised koordinaadid võib jagada sõltuvalt määramise viisist ning maa mudeli kujust :

• geodeetilisteks
  
• sfäärilisteks
  
• astronoomilisteks koordinaatideks
  

Kui geograafilised koordinaadid määratakse geodeetiliste mõõtmistega, siis nimetatakse neid geodeetilisteks koordinaatideks B (laius) ja L (pikkus), mis määravad punkti asendi referentsellipsoidil.
Kolmas koordinaat on geodeetiline kõrgus h, mis määrab punkti kauguse ellipsoidist piki normaali.
Ristkoordinaadid väljendavad punkti kaugust koordinaattelgedest.

• Ristkoordinaatide definitsioonist tuleneb, et koordinaatide teljed peavad üksteise suhtes risti olema ja nad lõikuvad ainult ühes punktis.
  
• Tasapinnalised ristkoordinaadid x ja y on kasutusel ainult tasandil, mida maakera ei ole.
  
• Maakera tasapinnale teisendamiseks kasutatakse projektsioone ning tasapinnal võetakse kasutusele ka ristkoordinaadid.
  
• Ristkoordinaate mõõdetakse meetrites.
  
• X on punkti kaugus koordinaatide alguspunktist põhja või lõuna suunas, y on kaugus koordinaatide alguspunktist ida või lääne suunas.
  
• Ristkoordinaatide väärtused võivad olla nii + kui – märgiga.
  

Polaarkoordinaadid esitatakse nurgaga koordinaattelje suhtes ja kaugusega telje alguspunktist. Nurki mõõdetakse kraadides (goonides), kaugusi meetrites.
Geodeesia on teadus Maa ning selle pinna osade kuju ja suuruse määramisest, seejuures kasutatavatest mõõtmismeetoditest, mõõtmistulemuste matemaatilisest töötlemisest ning maapinna osade mõõtkavalisest kujutamisest digitaalselt või paberkandjal kaartidel plaanide ja profiilidena
Geoid on keha, mille pinnaks on merede ja ookeanide rahulikus olekus pind, mida on mõtteliselt laiendatud mandrite alla ning mille raskuskiirenduse väärtused on kõikides punktides ühesugused.
Geoidil on kaks tunnust:

• Geoid on igal pool kumer.
  
• Loodi ehk raskustungi jooned on igas geoidipunktis risti tema pinnaga.
  

Pöördellipsoid on keha, mis esindab lihtsustatult maakera kuju. Pöördellipsoid on pooluste suunast kokku surutud.
Ellipsoidi iseloomustatakse pikema ja lühema poolteljega (vastavalt a ja b) ning lapikusega f
Referentsellipsoid e daatum on mingi väiksema maa-ala kohta kohandatud ellipsoid , mida kasutatakse täpsete mõõtmiste jaoks.
Tavaliselt orienteeritakse referentsellipsoid nii, et tema polaarne telg a ja ekvaatori tasapind on Maa pöörlemistelje ja maakera ekvaatoriga paralleelsed, kuid referentsellipsoidi tsenter ei asu Maa raskuskeskmes nagu maaellipsoidil.
KAARDI ELEMENDID:
Enamus elemente on matemaatilised:

• kaardi geodeetiline alus (projektsioon, ( referents )ellipsoid, algkoordinaadid)
  
• kaardi raam
  
• mõõtkava (joon, arv ja võrdlus)
  
• kaardi võrgustik (koordinaadid):
  geograafilised koordinaadid - nurkkoordinaadid algkoordinaadi suhtes
  kilomeetrivõrgustik - x arvu kilomeetritega seotud koordinaatvõrgustik ristkoordinaadid -
  koordinaatteljed, mis on teineteise suhtes risti
  muud võrgustikud
  
• kaardi korrektsioon
  
• kaardi jagu ja nomenklatuur - kaardi number
  

Mittematemaatilised kaardielemendid:

• kaardi nimi
  
• kaardi väli
  
• leppemärgid, legend
  
• kaardivälised kirjed: kaardi tootja, kaardi alusandmete ( aerofoto ), tootmise kuupäev, kaardi korrigeerimise e. välitööde tegemise aeg, kaardi trükkimise kuupäev, kaardi lisakirjed (tekstilised lisad, kaardil olevate objektide või nähtuste kohta; tavaliselt temaatilisel kaardil)
  
• kaardiandmete visualiseerimise elemendid: indekskaart - nomenklatuuri kajastav lisakaart kartodiagramm - kaardiandmeid iseloomustav lisadiagramm lokaliseeritud kartodiagramm - sama mis eelmine aga kindla koha kohta
  

Temaatilised kaardid
-Kaardid, millel kujutatakse objektide või nähtuste klassi, mida kohapeal viibides ei ole enamjaolt võimalik ilma lisatööta tajuda.
Temaatilise kaardi puhul peab alati silmas pidama :
• mõõtkava ja sellel vastavat üldistust
• kas objektide või nähtuste muutumine ruumis on pidev või diskreetne (pideva puhul jooned, diskreetse puhul pinnad)
• eristusvahemikud peavad olema valitud selliselt , et kaart oleks “ilmekas” (alati ei ole parimad lineaarsed vahemikud vaid eksponentsiaalsed või eelmainitute vahepealsed)
• kasutama õigesti värvusõpetuse seaduspärasusi (näiteks: pindobjektide kaardil piisab eristamiseks neljast värvist jms.)
• kui tahetakse ühel kaardil edasi anda mitut erinevat objektide või nähtuste klassi, siis tuleb valida selline esitlusviis, mis oleks visuaalselt kõige hoomatavam
Teemakaartide tüübid:
•koropleetkaart (viimasel ajal kasutatakse “horopleetkaart”) - Esitatakse nähtusi pindade kaupa, mis on klassifitseeritud mingi väärtsue alusel. Pindu eristatakse üksteisest värvi, mustri või kolmemõõtmelist illusiooni loovate efektidega.
•sümbolkaart -Esitatakse nähtusi sümboli suuruse varieerimisega.
Sümboliks võib olla ring, ruut, kolmnurk vms, ka keerukam leppemärk või graafik
•märgikaart •diagrammkaart (kartodiagramm) •lokaliseeritud diagrammkaart
•diagrammkaart
•isaritmiline kaart iseloomustatakse kolmemõõtmelist pinda tasapinnal, tavaliselt maapinna reljeefi, aga ka statistilisi pindu.
•punktkaart esitatakse nähtusi nähtusi hajusal viisil paiguataud punktide abil. Punktid ei esinda ühte konkreetset nähtust või objekti, vaid näiteks 1000 objekti esinemist antud piirkonnas. Kaardi kasutajal tekib visuaalne tunnetus nähtuse ruumilise jaotuse kohta
•ruutkaart kui süntees koropleet- ja isaritmilisest kaardist. Kaardipind on jaotatud korrapäraseks ruudustikuks (sarvane andmete rastermudelile).
•dasümeetriline kaart- see on koropleetkaart, kus kujtataval alal on eraldatud piirkonnad, kus antud nähtust esineda ei saa
• pindalakaart puhul muudetakse objektide pindala nii, et see vastaks esitatava atribuudi väärtusele. Atribuut - iseloomustatav või uuritav suurus
•vookaart esitatakse mingite nähtuste, objektide või väärtuste ümberpaiknemist ruumis. Esitatakse tavaliselt erineva kuju ja jämedusega noolte või joontega.
•kronoloogilised maatriksid
Tematiiline kaart (TK) - kaart, mis käsitleb rõhutatult temaatilist valdkonda (ka teemakaart)
(Kuna TK on nagu teatavat liiki arvjoonis, siis kehtivad sellel ka sarnased nõuded):

• lakoonilisuse printsiip - näidata vaid neid ja ainult neid elemente, mis on vajalikud kõige olulisemate andmete esitamiseks’
  
• üldistavusprintsiip - kujutis peab olema üldistav, hoiduda tuleb kõrvalistest elementidest, mis hajutavad tähelepanu
  
• univerasaalsusprintsiip - ühe kaardi või kaartidegrupi juures tuleb kasutata ühtlustatud tingmärke
  
• tähtsamate elementide rõhutamine - olulisim tuleb eraldi välja tuua
  
• autonoomsusprintsiip - info, mis on iseseisev tuleb esitada eraldi kaardina
  
• stereotüüpide kasutamise printsiip - tuleb arvestaada võimalike assotsaitsioonidega, mis kasutajal võivad tekkida
  

Kaardi projektsioone jaotatakse põhiliselt viiest erinevast aspektist lähtuvalt:
1. projitseerimise viisi alusel
2. projitseeriva kujundi asukoha alusel maapinna suhtes
3. projitseerimise suuna alusel
4. tekkivate moonutuste alusel
5. projitseeriva geomeetrilise kujundi alusel
Jaotamine moonutuste alusel:
· joonpikkuste moonutused
· pindalade moonutused
· nurkade moonutused
· kuju moonutused
GIS

• Geoinfosüsteem
  
• Geoinformatsiooni süsteem
  
• Geograafilise informatsiooni süsteem
  

arvutist lähtuv:
GIS on organiseeritud kogum arvuti riist- ning tarkvarast, geograafilisest informatsioonist, informatsiooni töötlejatest ja kasutajatest, mis on vajalik geograafilise informatsiooni säilitamiseks, uuendamiseks, analüüsiks ja väljastamiseks
üldisem:
GIS koosneb infokogumist (andmed, andmebaas), tehnilistest vahenditest (riistvara), töötluseeskirjadest ( tarkvara ), samuti informatsiooni töötlejatest ja tarbijatest, organisatsioonidest ja organisatsioonilistest korraldustest, ning on suunatud sellise informatsiooni kogumisele, säilitamisele, töötlemisele ja väljutamisele, mille puhul on oluline informatsiooni ruumilis-ajaline mõõde
Seega sisaldab GIS võimalust

• koguda ja kontrollida
  
• säilitada
  
• muuta ja uuendada
  
• ohjata ja vahetada
  
• manipuleerida
  
• otsida ja esitada (väljutada)
  
• analüüsida ja kombineerida …geograafilisi andmeid
  

Ilma klassikalise kartograafia teadmisteta ei saa geoinfosüsteem eksisteerida!
Samas on kartograafia ja GIS väga erinevad:
1. Kaartide tegemise aspekt:
Kartograafia
GIS
Andmete kogumine
Aerofotod , välitööd jms
Aerofotod, välitööd jms
Andmetöötlus
Koondamine, klassifitseerimine jms. Lineaarsed toimingud
Koondamine, klassifitseerimine jms. lisaks analüüs ja modelleerimine
Valmistamine
Sellega protsess lõppeb
Alati saab tulla varasemate etappide juurde tagasi ja teha muudatusi
Trükkimine
Olemas
Olemas
2. Analoogne vs digitaalne . Andmete sisestus .
Kartograafia
GIS
Sisestus
Esitatakse paberil , kogutakse paberil. Punkt, joon, pind.
paberil. Punkt, joon, pind.
Esitatakse arvutis, kogutakse paberil ja arvutiga. Punkt, joon, pind, ruum.
Infoallikad
Aerofotod, kaugseire , seire , välitööd, küsitlused, statistika jms
Aerofotod, kaugseire, seire, välitööd, küsitlused, statistika jms ja digitaalselt loodud mudelid ning andmebaasid
3. Analoogne vs digitaalne. Hoidmine, taastamine
Kartograafia
GIS
Esitus
Punkt, joon, pind on paberile joonistatud mingi sümboliga
Punkt, joon, pind on andmebaasis kas pikslite või koordinaatide paari kujul
Päring
Kaardilugemine
Atribuudiinfo on iga piksli või koordinaadi paari juures ja otsin põhineb arvuti algoritmil
4. Analoogne vs digitaalne. Analüüsimine
Kartograafia
GIS
Kartomeetria
Joonlaud, planimeeter , kompass ja inimene analüüsib
Arvuti teeb ise ja automaatselt
Piirangud
Kõik see, mis kaardil olemas
Andmete muurmine, ümberkvalifitseerimise võimalus
5. Analoogne vs digitaalne. Väljutus, väljund
Kartograafia
GIS
Ainult trükkimine
Kaart on vaid üks väljund, palju muid
Erinevad formaadid
Erinevad formaadid
Muutmine seisneb lisamises n. Kartodiagrammi lisamine jms.
Saab lisada kõikvõimalike lisaandmeid erineval kujul(tekst, tabelid , graafikud, jms)
Raster andmemudel :

• Raster andmemudeli ( graafika ) kõige levinumaks näiteks on televiisori või arvuti ekraan.
  
• Rasterkujul on ruum jaotatud kindla suurusega ruutudeks e. võrgustikuks. Ühte võrgustiku elementi ( ruutu ) e. rakku nimetatakse piksliks.
  
• Igal pikslil on rasterkujuliste andmete korral kindlad geograafilised koordinaadid ning atribuutide informatsioon.
  

Vektor andmemudel:

• Vektorkujul edastatakse kaardiobjekte koordinaatide baaride kaupa (matemaatikas: vektor suunatud sirglõik ).
  
• Sarnaselt matemaatilisele vektorile iseloomustab ka geograafiliste andmete vektorkuju algus- ja lõpp-punkt ning suund.
  
• Atribuudi info saab “kinnitada” eraldi kaardiobjekti külge.
  

Raster ja vektormudeli andme võrdlus:
RASTER
VEKTOR
Andmete kogumine
kiire
aeglane
Andmete hulk
suur
väike
Graafiline käsitlus
Keskmine
hea
Andmete strukutuur
lihtne
keeruline
Geomeetriline täpsus
väike
suur
Võrksüsteemi analüüs
vilets
hea
Pindade analüüs
hea
keskmine
Generaliseerimine
lihtne
Keerukas
GNSS :
GNSS-i funktsionaalsed osad:

• Satelliitide süsteem
  
• Maapealne korrektsioon
  
• Keskne juhtimine
  
• Andmete vastuvõtu ning väljastamise seadmed
  
• Andmete kogumise ja edastamise seadmed
  

BEIDOU
• on Hiina satelliitnavigatsioonisüsteem, mis hetkel koosneb 5-st satelliidist (esimene saadeti orbiidile oktoobris 2000) ja on Hiina Kaitseministeeriumi kontrolli all.
• Kasutatavad satelliidid on geostatsionaarsel orbiidil ja seega väljaspool Hiinat ei ole tegu arvestatava süsteemiga.
• Tulevikus on hiinlastel plaan süsteem muuta 35’st satelliidist (5 geostatsionaarset + 30 keskorbiidil, COMPASS / BEIDOU 2) koosnevaks ülemaailmseks süsteemiks.
• Täpsemat ajakava pole siiski paika pandud
,, ATMOSFÄÄR ’’
ÕHK- Planeet Maa übritsev gaaside segu
ÕHU TÄHTSUS- Hapnik elusorganismidele hingamiseks, ilma kujunemine, sobiva ja ühtlase temperatuuri säilitamine, kaitse UV-kiirguse eest.
ÕHU JA VEE TIHEDUS: Õhk 1,29 kg/m3 Vesi 1000 kg/m3
ÕHU JA VEE SOOJUSMAHTUVUSE ERINEVUS: Veel 4x suurem soojusmahtuvus kui õhul , seetõttu soojeneb ja jahtu palju aeglasemalt kui õhk.
KUIVA ÕHU KOOSTIS:

• 78% lämmastik
  
• 21% hapnik
  
• 0,93% argoon
  
• 0,039% süsihappegaas
  
• lisaks teised gaasid
  

ATMOSFÄÄRI JAOTUS KIHTIDEKS TEMPERATUURI VERTIKAALSE KÄIGU JÄRGI:

• Troposfäär ( õhutemperatuur kõrgusega langeb, kuna õhku soojendab peamiselt maapind altpoolt)
  
• Stratosfäär (õhutemperatuur kõrgusega tõuseb, kuna osooni molekulid neelavad selles kihis ultravioletkiirgust, mille toimel õhk soojeneb)
  
• Mesosfäär (õhutemperatuur kõrgusega langeb)
  
• Termosfäär (õhutemperatuur lõrgusega tõuseb)
  

KASVUHOONEEFEKT - Maa atmosfääris olevate teatud gaasid(kasvuhoonegaaside) lasevad takistuseta läbi lühilaineline päikesekiirguse, kuid neelavad pikalainelist soojuskiirgust ning kiirgavad seda maapinna poole. Selle kiirguse tagajärjel maapind soojeneb. Maa keskmine õhutemp. On umbes 15 0C, kasvuhooneefekti puudumise korral oleks see -18oC (elu Maal ei oleks siis võimalik)
Kasvuhoonegaasid : veeaur, süsihappegaas, metaan, naerugaas , osoon.
Õhu tiheduse sõltuvus temperatuurist: külm õhk on tihedam kui soe õhk.
Miks saavad ekvaatorilähedased alad rohkem päikesekiirgust kui pooluselähedased alad? Ekvaatori lähedal langevad päikesekiired Maale võrreldes pooluselähedaste aladega teistsuguse nurga all (rohkem risti), mistõttu sama kiirushulk langev ekvaatori väiksemale alale (kiirgus on kontsentreeritum).
Albeedo ( peegeldusvõime ) Aluspinnalt peegeldunud ja aluspinnale langenud kiirguse suhe protsentides.
Aastaaegade tekkimise põhjused. Kuna Maa tiirleb ümber päikese ja tema pöörlemistelg on Maa teekonna (orbiidi) tasandu suhtes 23,5o kaldu, muutub aasta jooksul Maa kummalegi poolkerale langevate päikesekiirte kaldenurk (keskmistel laiustel rohkem kui ekvaatori lähedal), sellega seoses muutub ka saadav kiirgushulk . Samades astronoomilistest asjaoludest on tingitud ka päeva pikkuse muutused (sellel poolkeral, mis on päikese poole pööratud, on päev pikem). Kokkuvõttes saab suvel (juunis) põhjapoolkera rohkem valgust ja soojust kui lõunapoolkera, talvel(dets) aga vastupidi.
Seniitasendi muutus aastate jooksul. Päike saab seniidis (päikesekiired langevad maapinnale 90o nurga all) olla vaid pöörijoonte (23,5o põhjalaiust ja lõunalaiust) vahel, 2x aastas- kevadisel ja sügisesel võrdsuspäeval (21. märts ja 23.sept) on päike seniidis ekvaatoril , põhjapöörijoonel suvisel pööripäeval ja lõunapöörijoonel talvisel pööripäeval (22. juuni ja 22.dets).
Õhutemp. Ööpäevane käik. Päeval on soojem kui öösel, kuna päeval paistab päike, öösel mitte. Pilves ilmaga on õhutemperatuuri ööpäevane käik väiksem kui selge ilma korral (päeval ei lase pilved kiirgusel maapinnani jõuda, öösel aga kiirgavad soojust maapinna poole tagasi). Suvel on õhutemperatuuri ööpäevane käik selgemini välja kujunenud kui talvel (suvel on rohkem päikesekiirgust, kuna päike tõuseb päeval kõrgemale horisondi kohale). Suvel on õhk kõige soojem mõni tund pärast keskpäeva (14 v 15), kõige külmen päikesetõusu ajal või natuke pärast päiksetõusu.
Inversioon. Olukord, kus õhutemperatuur tõuseb kõrgusega maapinnalähedases õhukihis. Tekib kiirgusliku jahtumise tõttu, suvisel ajal öösel selge ja vaikse ilma korral, talvisel ajal võib esineda ka päeval ning kesta mitu päeva.
Teine tekkeviis advektsioon:
1) soe õhk liigub külma aluspinna kohale
2) külm õhk (nt ookeanilt külma hoovuse mõjupiirkonnast) liigub maapinna lähedal sooja õhu alla.
Päeva pikkuse muutused. Põhjus- maakera pöörlemistelje kalle ja selle muutus aasta jooksul (kuna Maa tiirleb ümber päikese). Ekvaatori lähedal muutub päeva pikkus aasta jooksul vähe, mida rohkem pooluse poole, seda rohkem.
Eestis on päeva pikkuse erinevus suvise ja talvise pääripäeva vahel 3-korde (18 tundi ja 6tundi).
Polaaraladel (täpsemalt polaarjoonte -66,5opl ja 66,5oll -ja pooluste vahelisel alal põhja- ja lõunapoolkeral) esineb polaaröö ja polaarpäeva nähtus- osa aastast päike ei kerkigi ööpäeva jooksul ehk ei loooju( polaarpäev ). Polaarpäev/öö kestab poolusel 6 kuud.
LÄÄNEMERE MÕJU EESTI KLIIMALE. Kevadel rannikul jahedam kui sisemaal , sügisel vastupidi. Kõige suuremad erinevused õhutemperatuuris talvel ( rannikualadel soojem kui sisemaal), kõige ühtlasemad temperatuurid on suvel. Sademeid rannikul vähem.
Eesti kliimat iseloomustavad näitajad:

• Aasta keskmine õhutemperatuur umbes 5-6 kraadi (kõige külmem kuu veebruar, kõige soojem kuu juuli)
  
• Kõige rohkem sajab augustis, kõige vähem märtsis või aprillis
  
• Aastane sademete hulk Eestis 550-800mm.
  
• Summaarse kiirguse hulk aastas umbes 3500 MJ/m2.
  
• Päikesepaiste kestus 1600-1900h.
  
• Lumikatte kestus 130 päeva (Haanja ja Pandivere kõrgustikul) kuni 80 päeva (Lääne-Saaremaal)
  

Õhurõhu tekkepõhjus. Vaatlejast kuni atmosfääri ülapiirini ulatuva atmosfäärisamba kaal
Õhurõhu ühikud

• Millibaar (mb)
  
• Hektopaskal (hPa)
  
• Millimeetrit elavhõbedasammast (mm/Hg)
  

Õhurõhu mõõteriist: BAROMEETER
Normaalrõhk: 1013 ,25 hPa või mb või 760 mm/Hg
Õhurõhu erinevuste tekkimise põhjus. Maa eri piirkondade ebaühtlane soojenemine
Õhurõhu muutus kõrgusega: Kõrguse kasvades õhurõhk langeb, kuna ülemise atmosfääri taseme kohale jääb maapinnaga võrreldes vähem õhu molekule, mis avaldavad vähem rõhku. Kuna gravitatsioon hoiab suurema osa molekule maapinna lähedal, kahaneb rõhk kõrguse kasvades esialgu kiiresti, siis aeglasemalt
Õhurõhu jaotus ja õhu liikumine tsüklonis ja antitsüklonis. Tsüklonis kahaneb õhurõhk keskme suunas, õhk liigub põhjapoolkeral vastupäeva ja tsükloni keskme suunas. Antitsüklonis kasvab õhurõhk keskme suunas. Õhk liigub põhjapoolkeral päripäeva ja antitsükloni perifeeria (ääreala) suunas.
Ilm tsükloni ja antitsükloni korral.
Tsükloni korral: 1) Talvel vihmane ja soe 2) Suvel vihmane ja jahe
Antitsükloni korral: 1) Talvel kuiv ja külm 2) Suvel kuiv ja soe
Õhutemperatuuri aastane amplituud ja selle arvutamine: Õhutemperatuuri aastane amplituud- kõie soojema ja kõige külmema kuu õhutemperatuuride vahe
Merelise ja mandrilise kliima tunnused. Mereline - väike aastane õhutemperatuuri amplituud, suur sademete hulk. Mandriline - suur aastane õhutemperatuuri amplituud, väike sademete hulk.
Mäestike mõju kliimale.
Soe hoovus -soojem, suurem sademete hulk.
Külm hoovus- jahedam, väiksem sademete hulk
Taimestiku mõju kliimale. Jahutav: maapinnani jõudev päikesekiirguse hulk väheneb, aurumise suureneb. Tuule kiirus väheneb.
Õhu liikumist mõjutavad jõud.
1. Õhurõhu gradientjõud tõmbab õhuosakest kõrgema rõhuga alalt madalama rõhuga ala suunas. See jõud on seda suurem, mida suurem on õhurõhkude vahe.
2. Coriolisi jõud hakkab liikuvat õhuosakest kallutama põhjapoolkeral liikumissuunast paremale, lõunapoolkeral vasakule. Poolusel on Coriolisi jõud maksimaalne, ekvaatoril null. Mida suurem on tuule kiirus, seda suurem on Coriolisi jõud. Kõrgemates õhukihtides on need kaks jõudu tasakaalus ja õhk liigub täpselt piki isobaare (geostroofiline tuul)
3. Hõõrdejõuga peab arvestama maapinna lähedal (madalamal kui 1km). See jõud pidurdab õhu liikumist (vähendab tuule kiirust) ning kallutab tegeliku tuule veidi madalama rõhuga ala suunas.
Maa- ja merebriis . Briis päeval- puhub merelt maale, sest merel kõrgrõhuala (õhk jahe, laskub) ja masimaal madalrõhuala (õhk soe, kerkib ). Öösel vastupidi-briis puhub maalt mrele.
Passaadid. Püsivad tuuled, mis puhuvad 30ndatelt laiuskrasdidelt ekvaatori suunas. Põhjapoolkeral kirdepassaadid, lõunapoolkeral kagupassaadid
El Nino. Iga 5-7 aasta tagant korduv ilmastikunähtus troopilisel Vaiksel ookeanil .
Tavaline olukord-

• Vaikse ookeani idaosas ja kõrgrõhuala ja Austraalias madalrõhuala.
  
• Idaosas on kuiv ja lääneosas sajab.
  
• Tuuled puhuvad idast läände.
  
• Lõuna-Am lääneranniku lähedal toimub intensiivne külma vee üleskerge süvakihtidest- upwelling .
  

El Nino olukord-

• Vaikse ookeani idaosas õhurõhk tavalisest madalam, Austraalias kõrgem.
  
• Tuulte suund on tavapärasele vastupidine st läänest itta .
  
• Süvavee kerget ei toimu või toimub vähesel määral.
  El Nino-ga kaasneb kalastiku ja linnustiku hävinemine ning ebaharilikud ilmamustrid üle kogu maailma (nt seal kus tavaliselt sajab, on sel ajal kuiv)
  

Põhja-Atlandi ostsillatsioonid.
Vastassuunaline õhurõhkude kõikumine kahe atmosfääri mõjutstentri- Assoori maksimumi ja Islandi miinimumi vahel. Kui Asoori maksimumis on õhurõhk tavapärasest kõrgem, siis on see Islandi miinimumis tavapärasest madalam (ja vastupidi)
Positiivne faas-õhurõhu erinevus kahe mõjutrentrivahel on suur. Sel juhul on läänevool tugev ja Euroopas on keskmisest soojemad ja vihmasemad talved .
Negatiive faas- õhurõhu erinevus on väike- Sel juhul on läänevool nõrk või peatunud. Sel juhul on Euroopa talved külmad ja kuivad.
Isobaar- sama õhurõhuga alasid ühendav joon. Mida suurem on õhurõhu muurus pikkusühiku kohta(mida tihedamalt nad asetsevad), seda suurem on tuule kiirus.
Isobaaride intervall - kahe järjestikese isobaari väärtuste vahe.
Õhu suhteline ( relatiivne ) niiskus ja seda mõjutavad tegurid.
Suhtelist niiskust, mida defineeritakse kui õhu veeauru rõhu ja antud temperatuuril õhku küllastava veeauru rõhu suhet, saab tõsta:
1) Tõstes veeauru hulka õhus. Kui õhus on veeauru rohkem, on suurem ka selle veeauru poolt avaldatav rõhk
2) Langetades õhu temperatuuri. Külmas õhus, kus õhu molekulid paiknevad tihedalt koos, on veeauru molekulide jaoks vajalikku vaba ruumi õhuosakeste vahel vähem kui soojas õhus, seega on külma õhu puhul küllastuse tekkeks vaja õhku lisada vähem veeauru ja suhtelise niiskuse protsent suuremad
Pilvede tekkimise viisid:
1) Konvektiivsed pilved- soojenenud õhk, olles ümbritsevast jahedamast õhust kergem, kerkib ( konvektsioon ), jahtub ja õhus olev veeaur kondenseerub
2) Frontidel tekkinud pilved- õhk sunnitakse kerkima atmisfääri frontidel, kui

• sooja frondi korral hõre soe õhk liigub tihedama külma õhu peale
  
• külma frondi korral tihe külm õhk tungib hõredama sooja õhu alla sunnib sooja õhu üles kerkima
  

3) Madalrõhuala- õhk kerkib
4) Ortograafilised sademed (õhu tõus, jahtumine, kondenseerumine ja sademete teke) mäestiku tuulepealsel nõlval. Vastasnõlvale(tuulealune nõlv ) jõuab kuiv ja soe õhk
Pilvisus maakeral.
Suur ekvaatori lähedal ja kesklaiustel;väike- subtroopikas ja polaaraladel
Veeringe - vee katkematu ringkäik looduses, veeringet hoiab käigus päikeseenergia .
Veeringe osad: atmosfäär, ookean, maismaa.
Peamised protsessid: aurimine, kondenseerumine, sademed, jõgede äravool
Udude liigid:

Kiirguslikud udud-õhk jahtub (kiirguslikult) kastepunktini, selle tagajärjel õhus olev veeaur kondenseerub, õhku tekivad udupiisad. Õhu horisontaalset ümberpaiknemist(advektsiooni) ei toimu. Kiirguslik udu tekib peamiselt öösiti või varahommikul, päevaks hajub.

Advektiivsed udud- kui nt soe ja niiske õhk liigub külma aluspinna kohale ja õhk jahtub kastepunktini. Advektiivsed udud on kiirguslikest püsivamad ja võivad esineda ka päeval-p
Sademetekke protsessid

Koaleerumine- soojas kliimas ülekaalus, sademed tekivad, kui suuremad piisad langevad raskusjõu mõjul läbi pilve ja liidavad enda külge väiksemaid piisku

Jääkristalli protsess- külmemas kliimas ülekaalus, sademete teke algab pilve ülaosas, kus on nii jääkristalle kui allajahutatud veepiisku, jääkristall kasvab veepiiskade arvelt, kuna veeauru rõhk veepiisa kohal on suurem kui jääkristalli kohal. Suurenev jääkristall langeb läbi pilve ja jõuab maapinnani olenevalt maalähedase õhukihi temperatuurist kas lume v vihmana.