Evolutsioon Maal (1)

28
Loomade areng maal
Sisukord................................................................................................................2
Maa.......................................................................................................................3
Arhaikum ürgeoon................................................................................................4
Proterosoikum ......................................................................................................5
Fanerosoikum .......................................................................................................6
Paleosoikum Vanaaegkond ...................................................................................6
Kambrium ..........................................................................................................6-7
Ordoviitsium ......................................................................................................8-9
Silur ................................................................................................................ 9-10
Devon .................................................................................................................11
Karbon ...............................................................................................................12
Perm ..............................................................................................................12-13
Mesosoikum Keskaegkond .................................................................................14
Triias ..............................................................................................................14-15
Juura ..................................................................................................................16
Kriit ....................................................................................................................17
Kainosoikum Uusaegkond ..................................................................................18
Paleogeen ......................................................................................................18-19
Neogeen .............................................................................................................19
Kvaternaar .................................................................................................... 20-21
Kasutatud kirjandus ...........................................................................................22
Maa
Maakoor hakkas tarduma 4,5 miljardit aastat tagasi seega loetakse Maa vanuseks umbes 4,55 miljardit aastat (4.5672 ± 0.0006). Esialgne atmosfäär moodustus vulkaanilistest gaasidest . Praeguse teadmiste seisu juures võib öelda, et elu Maal sai alguse väga lühikestel ajavahemikel pärast algset perioodi, mil Maad intensiivselt pommitasid asteroidid. See pommitamine lõppes umbes 3,9 miljardit aastat tagasi. Elu tekke tõenäosus jääb ajavahemikku 4- 3,5 miljardit aastat tagasi.
EOON
AEGKOND
AJASTU
VANUS (MILJONIT AASTAT)
 
 
Kvaternaar
1,806
 
Kainosoikum Uusaegkond
Neogeen
23,03
 
 
Paleogeen
65,5
 
 
Kriit
145,5
 
Mesosoikum Keskaegkond
Juura
199,6
Fanerosoikum
 
Triias
251
 
 
Perm
299
 
 
Karbon
359,2
 
Paleosoikum Vanaaegkond
Devon
416
 
 
Silur
443,7
 
 
Ordoviitsium
488,3
 
 
Kambrium
542
Proterosoikum Agueoon
 
2500
Arhaikum ürgeoon
 
4600
Arhaikum ürgeoon 4,6 - 2,1 miljardit aastat tagasi.
Esmastest elukandjatest – protobiontidest – said alguse üherakulised ilma tuumata organismid – eeltuumsed ehk prokarüoodid. Praegu esindavad prokarüoote bakterid . Ürgsed prokarüoodid elasid vees. Fossiilseid baktereid on tuvastatud juba 3,2 … 3,8 miljardi aasta vanustes kivimites. Prokarüootsete organismidena eksisteeris elu Maal ligikaudu paar miljardit aastat. Umbes 1,4 … 1,8 miljardit aastat tagasi arenesid nendest päristuumsed organismid ehk eukarüoodid. Eukarüootsuse teket seletatakse nn. endosümbioosi hüpoteesiga: mingisuguste amöboidsete prokarüootidega ühinesid aeroobsed prokarüoodid (millest kujunesid mitokondrid) ja fotosünteesivõimelised prokarüoodid (millest kujunesid kloroplastid). Üherakuliste eukarüootidena arenes elu umbes 600 … 800 miljonit aastat. Selle aja jooksul kujunesid välja eukarüootsete organismide peamised rühmad: taimed, loomad ja seened.
Selgeid elu märke on leitud Austraaliast 2,7 miljardi aasta vanustest kiltadest , mis tõestavad nii eukariootide kui ka tsüanobakterite olemasolu juba sel ajal. Sinikatele ehk tsüanobakteritele iseloomulike süsivesinike arvukus viitab , et need organismid elasid ja eraldasid ainevahetuse käigus hapnikku tunduvalt varem, kui Maa atmosfäär muutus hapnikurikkaks (~2 miljardit aastat tagasi). Tolleaegne atmosfäär erines oluliselt praegusest, koosnedes metaanist, ammoniaagist ja teistest meile surmavatest gaasidest.
Proterosoikum ehk Agueoon 2500 miljonit - 542 miljonit aastat tagasi.
Proterosoikumis olid ürgkontinendid juba olemas. Kliima oli külm.
Proterosoikumis oli meres rikkalik elustik , mis koosnes pehmekehalistest hulkraksetest organismidest. Vanimad leiud - käsnade spiikulad ehk nõelakesed - pärinevad 570 miljoni aasta vanustest kivimitest Hiinast.
Käsnad ( Spongia , ka Porifera) on veekogu põhjale kinnitunult elavad primitiivsed , tõeliste kudede ja elunditeta hulkraksed . Väiksemate käsnade läbimõõt on mõni mm, suurimatel rohkem kui meeter, enamik on koloonialised vormid. Käsnadel ei ole suuava, nad pumpavad toitaineterikast vett kehasse läbi nende keha välises kihis olevate pooride (joonis 1).
Fanerosoikum
Fanerosoikum jaguneb kolmeks aegkonnaks – Kainosoikum Uusaegkond , Mesosoikum Keskaegkond , Paleosoikum Vanaaegkond.
Fanerosoikumi vältel on toimunud skeletiga hulkraksete organismide areng
Paleosoikum Vanaaegkond - kestis 290 miljonit aastat ja lõppes 250 miljonit aastat tagasi.
Paleosoikum jaguneb kuueks ajastuks - Perm( 299-25 1), Karbon( 359,2-299), Devon(416- 359,2), Silur(443,7-416), Ordoviitsium(488,3-443,7), Kambrium(542-488,3)
Paleosoikumis toimus kaks väga olulist sündmust organismide arengus-

• Kambriumi alguses toimus hulkraksete organismide tormiline areng nn "Kambriumi plahvatus", mille käigus ilmusid peaaegu kõik tänapäevased grupid.
  
• Paleosoikumi lõpus toimus Maa ajaloo suurim organismide väljasuremine Paleosoikumi esimesel poolel oli elu vaid meredes, hiljem asustati ka maismaa.
  

Kambrium
Kambriumi ajastu alguses ilmusid toesega (skeletiga) varustatud hulkraksed loomad. Kivististe järsu ilmumise tõttu nimetatakse seda aega "Kambriumi plahvatuseks". Mingil põhjusel kiirenes elu areng ja organismide mitmekesisus suurenes geoloogiliselt lühikese aja jooksul kiiresti. Ilmusid erinevad veeselgrootud molluskid, trilobiidid , arheotsüaadid (surid välja Kambriumi keskel), puuduluksed käsijalgsed ( brahhiopoodid ), käsnad, meduusid , ussid ja paljud problemaatilise kuuluvusega organismid.
Kambriumi kestel oli põhjapoolkeral Panthalassa hiidookean, lõunapoolkeral asetses Gondwana hiidmanner ning Laurentia (Põhja-Ameerika), Baltika ja Siberi mandrid . Kontinendid olid üle ujutatud madalmeredega. Kambriumi kliima oli mõõdukas, mitte eriti külm, ega ka soe.
Trilobiidid on Paleosoikumi ehk Vananaegkonna (Kambriumist kuni Permini) madalmeredes elanud lülijalgsete klass. Tuntakse umbes 10 000 liiki (1500-2000 perekonda). Enamus trilobiite olid väikesed (3-10 cm pikkused) lamedad loomad, kelle keha kattis 3 pikiosaks (kaarja teljeosa ja lamedad küljed) jaotuv kitiinkest , mis koosnes peakilbist lülilisest kereosast ja sabakilbist. Peakilbi seljapoolel oli 2 liitsilma, mille kuju oli liigiti erinev. Kõhupoolele kinnitusid tundlad , nendest tagapool kaheharulised jäsemed . Pelaagilised trilobiidid sõid mikroplanktonit, põhjatrilobiidid mudaorganisme. Suure levila tõttu, eriti Kambriumis ja Ordoviitsiumis, olid trilobiidid olulised stratigraafias. Eesti Kambriumist on tuntud 1 perekond, Ordoviitsiumist üle 75 perekonna ja Silurist 19 perekonda (kokku üle 450 liigi).
Arheotsüaadid olid Vara-Kambriumi meredes laialdaselt elutsenud käsnade grupp, kellel oli lühike, kuid kirev elu. Esimesed arheotsüaadid ilmusid juba Kambriumi alguses ja muutusid kooslustes väga oluliseks grupiks . Neil oli lubiainest koosnev kaheseinaline poorne, enamasti kooniline toes , mille kõrgus ulatus kuni 40 cm-ni (joonis 1). Nad evolutsioneerusid kiiresti ning olid esimeseks riffe moodustavaks grupiks Maa ajaloos. Vaatamata oma edukusele ja arvukusele jäi arheotsüaatide eksistents ikkagi lühikeseks, nad surid välja juba Kesk-Kambriumis.
Ordoviitsium
Ordoviitsiumis jätkas Baltika manner liikumist ekvaatori poole ning lähenemist Laurentiale (Põhja-Ameerika). Samal ajal kui Baltika liikus ekvaatori poole, praegustest lõunapooluse mandritest moodustunud Gondwana hiidmander aga nihkus lõunapooluse suunas. Ordoviitsiumis olid mandrid väga madalad ja kaetud madalmeredega. Soe kliima soodustas karbonaatsete setete teket. Ordoviitsiumi lõpus kattus Gondwana lõunaosa jääga ning põhjustas Hilis -Ordoviitsiumis ühe kõige külmema perioodi Maa ajaloos.
Selgrootute mereorganismide hulgas olid tähtsaimad trilobiidid, molluskid, sammalloomad , ostrakoodid, luksed käsijalgsed (brahhiopoodid), okasnahksed, kitiinikud, konodondid ning graptoliidid. Ajastu keskel, kui Baltika kontinent triivis juba ekvaatori poole, lisandusid soojaveelised korallid , stromatopoorid, ning merisiilikud (botriotsiidaris), on leitud ka esimeste selgroogsete (lõuatute) kivistisi. Hilis-Ordoviitsiumi toimus suur organismide väljasuremine, mille käigus kadus 60% perekondadest.
Sammalloomad on tüüpilised koloonialise eluviisiga loomad, nende üksikud isendid on skeleti kaudu kokku kasvanud. Koloonia koosneb väikestest loomikutest ja tekib algsest üksikloomikust korduva pungumise tulemusena. Kogu loomakoloonia võib kasvada kuni poole meetri suurusks, sammallooma üksikisend või loomik on aga mikroskoopiliselt väike. Masssivsed sammalloomade kolooniad võivad meenutada koralle , väliselt võib vahet teha selle järgi, et sammalloomade loomikud on väiksemad kui korallide omad. Teiselt poolt on mõnedel sammalloomadel teatav väline sarnasus kõrgemate taimedega ja ka vetikatega, sellest siis ka kogu hõimkonna nimetus.
Lõuatud (Agnatha) on primitiivsed selgroogsed , kelle põhitunnuseks on lõualuude puudumine ja kõhrest luustik . Lõuatute kehakuju oli lihtne - tilga, värtna või ketta taoline. Uimedest oli olemas vaid suur sabauim.
Silur
Siluri ajastul põrkasid kokku Laurentia (Põhja-Ameerika) ja Baltika (Põhja-Euroopa) manner. See oli tähtsaim laamtektooniline sündmus Kesk-Paleosoikumis - selle tulemusena tekkis Kaledoonia mäestik Euroopas ja Akaadia mäestik Appalachi regioonis Ameeriakas. Kliima stabiliseerus Siluris, lõunapoolusel sulasid Gondwana mandriliustikud põhjustades olulise meretaseme tõusu. Ekvatoriaalses piirkonnas oli kliima päikseline ja soe, seal moodustusid ulatuslikud rifid.
Loomastikus valdasid selgrootud mereorganismid, madalmeres oli rohkesti stromatopoore, tabulaate ja rugoose, mis moodustasid ka rifilaadseid kivimkehi. Tüüpilised loomarühmad olid käsijalgsed (brahhiopoodid), ostrakoodid ja meriliiliad . Trilobiite, peajalgseid ja sammalloomi oli vähem kui Ordoviitsiumis. Silurile eriti iseloomulikud olid magestunud laguune asustanud ürgvähid eurüpteriidid ja süvameresetteis leiduvad graptoliidid. Graptoliite ning mikrokivistisi konodonte ja kitiniikuid kasutatakse Siluri kivimite stratigraafilisel liigestamisel juhtkivististena.
Siluri taimestiku moodustasid peamiselt merevetikad, taimede üleminek maismaale oli väga vaevaline. Esimesed algelised soontaimed on leitud Hilis-Silurist.
Selgroogseist elas rohkesti algelisi kalalaadseid lõuatuid ja kõhrkalu.
Meriliiliad on pähikust ehk napast (joonis) ja sellest ülepoole ülatuvatest käsihaarmetest koosneva lehvikutaolise kehaga okasnahksed. Osadel on ka vars (joonis), millega meriliilia kinnitus põhjale, varretud olid võimelised ujuma ja roomama. Pikkus koos varrega on kuni 1 meeter, väljasurnud liikidel kuni 2 meetrit. Vanimad meriliiliate kivistised on leitud Alam-Ordoviitsiumist.
Kõhrkalu (Chondrichtyes) ( haid , raid jt) eristab luukaladest neile iseloomulik kehakuju, kõhrest luustik ning hambakesetaolised soomused . Algelisemateks kõhrkaladeks olid Devoni ajastul elanud rüükalad, kes on oma nime saanud nende keha katva paksu monoliitse rüü järgi. Lõugadel neil hambaid ei olnud, toitu haarasid nad lõugade teravate servadega . Suurimate rüükalade pikkus ulatus kuni 10 meetrini. Kõhrkalade vanimad leiud pärinevad Siluri algusest. Kõhrkaladest säilivad fossiilsena hambad ja rüükaladest paksud rüü osad.
Devon
Baltika ja Laurentia mandri kokkupõrkel moodustus suur Euroameerika mander. Kokkupõrkele järgnenud mäeteke põhjustas mandrite üldise kerke ja ookeanide taandumise. Eriti suur oli maismaa ülekaal lõunapoolkeral Gondwana hiidmandril. Merede pindala vähenemine ning maismaa pinnamoe suured erinevused põhjustasid äärmiselt kontinentaalse kliima, millega kaasnes mandriliste liivakate ja savikate setete rohkus . Eriti ulatuslikke alasid kattis punasevärviline liivakivi , nn old red.
Devoni ajastul toimus ka aktiivne maismaa asustamine uute eluvormide poolt. Varased eostaimed , mis kasvasid Siluri ajastul ainult soodes , moodustasid Hilis - Devonis suuri metsi. Ajastu keskelt pärineb juba ka koldade (pärisraikad), osjade (kidade) ja esimeste sõnajalgade (keerdlehikud) jäänuseid. Merd asustasid rohe- (mõik-), mänd- ja punavetikad.
Devonis tekkisid esimesed hulkjalgsed, putukad ja primitiivsed kahepaiksed . Nende esivanematel olnud uimed olid asendunud jalgadega. Peaaegu täiesti surid välja graptoliidid ja trilobiidid, tunduvalt vähenes peajalgsete (nautiloidide) osa. Selgrootutest loomadest olid arvukaimad karbid , teod, käsijalgsed (brahhiopoodid) ja lihtsad ammoniidid (goniatiidid).
Selgroogseist olid esindatud kõik olulisemad kalade ja lõuatute rühmad, kuid valdasid eeskätt lõuatud. Hilis-Devonis toimus massiline veeliste organismide väljasuremine (kadus 57% perekondadest).
Kahepaiksed ehk amfiibid (Amphibia) on kõige algelisemad maismaaselgroogsed. Kahepaiksed põlvnevad Devonis elanud vihtuimsetest kaladest. Esimesed kahepaiksed, stegotsefaalid ehk katispealised, olid väga lähedased nii oma aja vihtuimseile kui ka hilisemaile roomajaile; suurimate pikkus ulatus kuni 4 meetrini. Kahepaiksete varaseimateks esindajateks loetakse perekondi Ichthyostega ja Acanthostega. Kahepaiksed on kõigusoojased.
Karbon ehk kivisöeajastu
Karbonis hakkasid ürgmandrid Eurameerika ja Gondwana teineteisele lähenema, kokkupõrke tulemusel moodustusid nende servaaladel mäestikud (Hertsüünia kurrutus ). Valdavalt oli kliima soe ja niiske, mis soodustas taimestiku arenemist ja kivisöelademete tekkimist.
Taimestikus oli juba kujunenud vöötmelisus - eristus troopiline ja parasvöötme taimestik . Põhilised taimed olid kidad (hiidosjad), pärisraikad (hiidkollad), sõnajalgtaimed, seemnesõnajalad ja kordaiidid.
Selgrootuist oli meredes kõige rohkem foraminifeere, goniatiite, käsijalgseid (brahhiopoode), meriliiliaid ja -siilikuid, õisloomi, karpe, tigusid.
Loomastikule oli iseloomulik maismaaselgroogsete kiire areng ja rohkus. Eriti arvukalt oli algelisi kahepaikseid (stegokefaale), ilmusid roomajad ; meredes oli kõhrkalade (hailaadsete) kõrgaeg.
Maismaal arenesid kiiresti putukad, ilmusid ämblikulaadsed ja hulkjalgsed.
Perm
Perm oli Paleosoikumi kuues ja viimane ajastu. Gondwana ja Eurameerika ühinemise tulemusel moodustus hiidmanner Pangea . Permi alul taandus meri kõigilt mandreilt, kliima muutus kuivaks ja kontinentaalseks, sest enamus maismaast jäi meredest kaugele.
Vara-Permis oli taimestikus endiselt rohkesti kidasid. Ajastu teisel poolel suurenes järsult paljasseemnetaimede osatähtsus - ilmusid okaspuud , palmlehikud ja hõlmikpuud.
Mereliste selgrootute loomade hulgas olid ülekaalus foraminifeerid, karbid, sammalloomad, käsijalgsed (produktiidid), peajalgsed (goniatiidid). Permi lõpus surid välja trilobiidid, tabulaadid, rugoosid ja goniatiidid.
Selgroogsete hulgas saavutasid maismaal ülekaalu kahepaiksed, meres arenesid kiiresti luukalad, roomajaist olid teada teriodondid.
Maa ajaloo kõige hävitavam organismide väljasuremine oli Permi lõpus (kadus 82% perekondadest ja 50% sugukondadest).
Karbid (Bivalvia) on vees elutsevad, kahest poolmest koosneva lubikojaga ja lameda kehaga limused . Karpidel ei ole eristunud pead ega lõugu. Neil on 2 paari liistaklõpuseid ja liikumiselundina talitlev tugev lihaseline jätke - jalg (joonis 1).
Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on esimesed tõelised maismaaselgroogsed. Roomajad põlvnevad algelistest kahepaiksetest. Esimesed massiivse kehaga roomajad kujunesid Kesk-Karbonis. Permis algas roomajate kiire evolutsioon , mille tagajärjel arenesid paljud taim- ja loomtoidulised maismaaroomajad: hiidsisalikud ja kiskeluviisiga tekodondid, lendavad tiibsisalikud ning veelised kalasisalikud.
Tekodondid olid Hilis-Permis elanud kiskeluviisiga nii maismaal kui ka vees elanud roomajad ; pikkus 15 cm kuni 6 meetrini. Osa tekodonte liikus tagajalgadel. Tõenäoliselt põlvnevad tekodontidest hiidsisalikud, tiibsisalikud, krokodillilised ja linnud.
Mesosoikum Keskaegkond (251-65,5) ehk roomajate aegkond
Mesosoikum ehk Keskaegkond oli eelviimane geoloogiline aegkond; algas 250 miljonit aastat tagasi ja lõppes 65,5 miljonit aastat tagasi; järgnes Paleosoikumile ja eelnes Kainosoikumile.
Mesosoikum jaguneb kolmeks: Triiase, Juura ja Kriidi ajastuteks.
Mesosoikumi oli kaks suurt organismide väljasuremist:

• esimene Triiase lõpus
  
• kõige enam vaidlusi tekitanud väljasuremine Kriidi lõpus, kui kadusid kõik hiidroomajad ja oluline osa mereselgrootutest (ammoniidid, belemniidid)
  
• 
  

Triias
Paleosoikumi ja Mesosoikumi vahetusel saavutas hiidkontinent Pangea oma lõpliku vormi, hõlmates enamuse kontinentaalsest mandri koorest . Pangea oli nii hiiglaslik , et ulatus ühelt pooluselt teisele. Esimeseks märgiks selle hiidkontinendi lagunemisel oli ookeani tekkimine Gondwana ja India laama vahele. Triiase kliima oli kuiv ja kuum, eriti ajastu esimesel poolel.
Triiase taimkattes valdasid paljasseemnetaimed: okas- ja hõlmikpuud ning palmlehikud; rohkesti kasvas seemnesõnajalgu.
Mereselgrootutest saavutasid laia leviku kuudikkorallid, ammoniidid ja karbid, selgroogseist muutusid arvukaimaks roomajad (sealhulgas kalasisalikud ja tiibsisalikud ning kilpkonnad ). Ilmusid esimesed algelised imetajad ja pärisluukalad.
Triias algab ühelt poolt Permi lõpul toimunud hävinguga ning lõpeb samuti väljasuremisega.
Kuudikkorallidel (Hexacorallia) on hulk septe (nende arv on kuuekordne) (foto 1) ja palju lihtsaid kombitsaid. Heksakorallid ilmusid Kesk-Triiases ja on tuntud kui "kõvad korallid" - nad on oma kõva sarraga põhilised korallrahude ehitajad.
Kalasisalikud ehk ihtüosaurused (Ichthyosauria) olid Kesk-Triiasest kuni Kriidi ajastu lõpuni elanud kalalaadsed roomajad. Vara-Triiases ilmusid hiiglaslikud merekiskjad notosaurused ja plakodondid (joonis 2). Notosaurused olid loivataoliste jäsemetega pikasabalised kalasööjad ja plakodondid olid töntsakad roomajad, kes toitusid kividele kinnitunud limustest.
Tiibsisalikud ehk pterosaurused (Pterosauria) olid Hilis-Triiasest kuni Vara-Juurani elanud kiskeluviisiga lendavad roomajad. Lendamist võimaldas neil eesjäsemete ja keha vahel olev lennunahk.
Juura
Hiidkontinent Pangea hakkas Kesk- Juuras lagunema - Põhja-Ameerika ja Aafrika vahel avanes Põhja Atlandi ookean. Selle käigus liikus Põhja-Ameerika loodesse, tekitades Mehhiko lahe. Juura ajastu keskel veetase tõusis ning mereveed tungisid kiiresti maale, jättes endast maha ulatuslikke merelisi setteid.
Juura maismaa taimeriigis domineerisid paljasseemnetaimed (hõlmikpuud, bennetiidid, palmlehikud) ja sõnajalgtaimed.
Vee-elustikus oli ammoniitide kõrgaeg, rohkesti oli ka karpe, tigusid, merisiilikuid, ränikäsni ja koralle.
Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad, neid elutses nii maismaal, õhus kui ka vees. Ilmusid esimesed linnud (arheopterüks), merikrokodillid ja -kilpkonnad.
Hiidsisalikud ehk dinosaurused (Dinosauria) olid Triiasest kuni Kriidi ajastu lõpuni elanud roomajad. Hiidsisalike kivistunud luid on leitud kõikidelt mandritelt.
Suurimad maismaal elanud loomad - sauropoodid , keskel Ultrasaurus, kes kaalus 80 tonni.
Kriit
Kriidi ajastul jätkus Pangea hiidmandri (eriti selle lõunaosa) lagunemine . Kontinendid liikusid lähemale nende praegusele asendile. Ajastu lõpuks olid üksteisest eraldunud kõik lõunapoolkera mandrid, Atlandi ookean oli laienenud ja Gondwana lagunenud tütarkontinentideks.
Kriidi mereelustikus olid selgrootute hulgas ülekaalus peajalgsed (ammoniidid, belemniidid), merisiilikud ja karbid, tekkisid pelaagilised foraminifeerid (globigeriinid), kalade hulgas said valdavaks pärisluukalad.
Selle ajastu fossiilid demonstreerivad segu arhailisest ja tänapäevastest tunnusjoontest. Nad sisaldavad tähtsaid väljasurnud liike nagu näiteks dinosaurused ja ammoniidid ning tänapäevaseid liike nagu näiteks õistaimed ja kalad.
Maismaal jätkus suurte roomajate kõrgaeg (nt Tyrannosaurus, Iguanodon, Ceratopsis).
Taimestikus valdasid Kriidi keskpaigani palmlehikud, hõlmikpuud, okaspuud ja sõnajalgtaimed, ajastu teisel poolel tõrjusid kiiresti arenevad õistaimed need tahaplaanile.
Kriidi lõpus hääbus hulgaliselt loomaliike: kadusid suured roomajad, ürglinnud, ammoniidid ja belemniidid.
Kainosoikum Uusaegkond( 65,5- )
Kainosoikum ehk Uusaegkond on noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline aegkond, mis algas 65,5 miljonit aastat tagasi, ta järgnes Mesosoikumile.
Kainosoikum jaguneb Paleogeeni, Neogeeni ja Kvaternaari ajastuks
Kainosoikumis on kujunenud tänapäeva ookeanid ja mandrid. Kainosoikumit on kutsutud ka imetajate aegkonnaks, kuna selle aegkonna suurimateks maismaa loomadeks on olnud imetajad.
Paleogeen
Paleogeeni ajastul jätkus Pangea hiidmandri lagunemine ja 50 - 55 miljonit aastat tagasi põrkus India laam kokku Aasiaga, mille tulemusena hakkas kerkima Himaalaja keskahelik . Austraalia , mis oli siiani olnud ühendatud Antarktikaga, hakkas liikuma põhja. Umbes 20 miljonit aastat tagasi eemaldus Araabia poolsaar Aafrikast ning avanes Punane meri.
Paleogeenis jätkus imetajate kiire areng; ilmusid kiskjalised , kabjalised, vaalalised , loivalised, esimesed londilised, närilised ja ahvilised. Austraalias arenesid kukkurloomad . Selgrootute hulgas olid arvukaimad karbid, teod, nummuliidid, korallid, käsnad ja merisiilikud.
Imetajad ehk mammaalid (Mammalia) on kõrgeima arenguastmega selgroogsed. Kõik imetajad toidavad oma poegi piimanäärmete nõrega - emapiimaga. Imetajad põlvnevad Permi ajastul elanud teriodontidest ehk loomahambulistest. Vanimate imetajate hulgiköbruliste (Multituberculata) kivistised on leitud Ülem-Triiase kihtidest (joonis 2). Esimesed imetajad olid väikesed, peamiselt putukatest toituvad ööloomad.
Teod ehk kõhtjalgsed ehk gastropoodid (Gastropoda) on meres, magevees ja maismaal elavad ühtse lubikojaga limused (fotod 2-4). Tigude keha koosneb peast, jalast ja sisusekotist, mis asetseb spiraalses, harvemini mütsi- või napakujulises kojas.
Neogeen
Neogeenis jätkusid juba Paleogeenis alanud kontinentide kokkupõrked, mille tulemusena moodustusid sellised kõrged mäeahelikud nagu Alpid , Himaalaja, Kaljumäed, Kaukasus jt. Neogeeni kliima hakkas külmenema, muutudes sesoonsemaks. Ajastu lõpus hakkasid tekkima uued mandriliustikud, mis valitsesid kogu järgneva Pleistotseeni.
Neogeeni kliima, taimestik ja loomastik sarnanesid üldjoontes tänapäevastega. Paljud praegu laialt levinud taime- ja loomaliigid nagu näiteks maod, laululinnud , konnad, rotid , hiired ning taimedest rohttaimed hakkasid kiiresti levima just Neogeenis. Ka esimesed inimese eellased ilmusid Miotseeni lõpus.
Australopithecus afarensis ehk australopiteek . Australopithecus africanus ehk osav inimene (Homo habilis).
Kvaternaar
Kvaternaar on Kainosoikumi noorim, nüüdisajal jätkuv geoloogiline ajastu; algas 1,81 miljonit aastat tagasi; järgnes Neogeenile. Paleoklimaatiliselt jagatakse Kvaternaar kaheks - Pleistotseeniks ja Holotseeniks.
Ajastule on iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral. Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine on ulatunud kuni 200 meetrini.
Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger , hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud.
Homo erectus ehk püstine inimene Homo sapiens ehk tark inimene
Kasutatud materjalid
http://www.ut.ee/BGGM/index
http://www.miksike.ee/docs/elehed/7klass/5geoloogia/7-5-11-1 .
htm
Bioloogia gümnaasiumile 2. osa 4. kursus '
http://en.wikipedia.org/wiki/Earth
http://eps.berkeley .
edu/cig/depaolo/eps102/lecture_images/Early_Earth.jpg