Eesti iseseisvumine 1918 (1)

Eesti iseseisvumine
Referaat

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
1. SISEPOLIITIKA 4
4.KULTUUR 14
KOKKUVÕTE 21
KASUTATUD KIRJANDUS 22

SISSEJUHATUS

1918. aasta alguses oli Eesti jaoks kujunenud väga ohtlik sise- ja välispoliitiline olukord. Enamlaste võim ei olnud veel kuigi kindel, nende relvajõud olid alles loomisel. Lõuna- ja läänesuunast ähvardasid Eesti mandrile tungida keiserliku Saksamaa väed. Illegaalselt tegutsev Maanõukogu otsustas kuulutada niipea, kui algab Saksa vägede sissetung, Eesti kohe iseseisvaks riigiks. 19. veebruaril valis Maapäeva vanematekogu Eestimaa Päästmise Komiteesse kolm meest. Koostati iseseisvumismanifesti projekt ja otsustati, et käimasolevas Vene-Saksa sõjas jääb Eesti erapooletuks. Rahvusväeosade abil võeti mitmel pool Eesti põgenevatelt enamlastelt ametiasutused üle, enne kui Saksa väed olid kohale jõudnud. ( Palamets , 2010)

1.SISEPOLIITIKA

Eestimaa Päästekomitee loodi Eesti Maanõukogu Vanematekogu otsusega 19. veebruaril 1918 olukorras, kus Venemaa väeüksused, kelle toel püsis Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee kontrolli all olev nn Nõukogude Eesti, olid Eestist lahkumas ning Saksa armee lähenemas. Eestimaa Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik . Kõigil Päästekomitee liikmetel oli võrdne staatus. Paljud allikad nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.
Samal päeval võeti ka vastu otsus iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise kohta, mis toimus Manifestiga kõigile Eestimaa rahvastele 24. veebruaril. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
Mõni päev manifesti enne välja kuulutamist Pärnus, oli Tallinnast enamlaste vangistusest tagasi tulnud Maapäeva liige Hugo Kuusner, kes teadis, et Päästekomitee tahab Eesti Vabariigi välja kuulutada Eesti polgu kaitse all Haapsalus . Ja kui see ei õnnestu, siis Pärnus, kust enamlased olid juba lahkunud ja kuhu Saksa väed ei olnud veel jõudnud.
Tallinnast saabus 23. Veebruari päeval Pärnusse Maapäeva asjade valitseja Jaan Soop. Võttis jalast kõrge kalossi, mille voodri vahele oli peidetud kaks õhukest paberilehte iseseisvumismanifestiga. Nüüd oli vaja see rahvale teatavaks teha enne sakslaste sissemarssi. Manifest toimetati trükikotta ja telliti sellest 60 000 eksemplari. Õhtul kella 8 aeg luges Hugo Kuusner selle teatriesisel väljakul ette.
Pühapäeval 24.veebruaril oli jõudnud iseseisvuse manifest rahvale ette lugeda ning sel moel Eesti Vabariik välja kuulutada. Peale Tallinna toimus see veel Viljandis ja Paides . 24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. (Palamets 2010).
Ajutine valitsus kogunes esimest korda 11.11.1918. Peale ajutuse valitsuse asus kohe tegevusse ka Maanõukogu vanematekogu. Ajutine valitsus oli koalitsioonivalitsus , kust olid välja jäänud ainult äärmiselt pahempoolsed –sotsialistid - revolutsionäärid ja enamlased. Moodustatud Maanõukogu volitusel, haaretes oma koosseisu ka kodanlased. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
20.11.1918 astus kokku Maanõukogu. Et anda Maanõukogule vabad käed uue täitva riigivõimu moodustamiseks, pani Ajutine Valitsus maha oma senised volitused. Sellega algas esimene valitsuskriis Eesti Vabariigi ajaloos. Maanõukogu poolt volitati kriisi lahendama Maanõukogu juhatus, kes parteidega läbi rääkides pidi nimetama uue isiku, kes kokkuleppel parteide esindajatega seab kokku uue valitsuse. Riigi sisemise elu korraldamise alal luges valitsus oma tähtsamaiks ülesandeiks Asutava Kogu kokkukutsumist, sisemise julgeoleku ja seadusliku korra kehtimapanemist ja maaküsimuse ettevalmistamist Asutavale Kogule. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
Eesti Asutav Kogu
Kõige tähtsamaks sisepoliitiliseks sündmuseks 1919. Aastal oli Asutava Kogu demokraatlik valimine, selle kokkutulek ja riikliku ülesehitustöö algus. Vaatamata sõjaolukorrale toimusid 5.-7. Aprillil üldised, ühetaolised, salajased ja otsesed valimised, mis viidi läbi ka rindel. Rahvusvahelises ulatuses olid Eesti Asutava Kogu valimised sõja ajal pretsedenditud.
Parteid ja poliitilised rühmitused olid esindatud 10 valmisnimekirjaga. Valimistest võttis osa ¾ hääleõiguslikest kodanikest. Edu saatis radikaalset maareformi lubavaid vasakpoolseid erakondi. Nemad said kõigist häältest 64,2% ja 78 saadikukohta 120-st. Valitutest oli mehi 113 ja naisi vaid 7. Ametite poolest: õigusteadasi-advokaate 25, ajakirjanikke 11, agronoome 7, töölisi 7, põllumehi 6. Siis tulid juba väiksemad rühmad: 3 koolidirektorit, 3 kirjanikku, 2 ajaloolast.
Asutav Kogu avati 1919. aasta 23. aprillil. Seega meie talurahvale igati sümboolsel uue tööaasta alustamise päeval – jüripäeval. Asutav Kogu tuli kokku Estonia kontserdisaalis. Asutava Kogu esimeheks valiti 100 (14 oli vastu ja 6 liiget puudus) sotsiaaldemokraatide esindaja ja liider August Rei. Asetäitjateks saavad tööerakondlane Lui Olesk ja rahvaerakondlane Ado Birk .
Asutava Kogu kõige tähtsam ülesanne oli kahe seaduse, Eesti Vabariigi põhiseaduse ja maaseaduse väljatöötamine ning vastuvõtmine. Kokku pidas Asutav Kogu viis istungijärku ja võttis vastu mitmeid seadusi, millest kõige olulisemaks peetakse maaseadust. Veel kaotati seisused, lahutati kirik riigist ja pandi alus ühtluskooli põhimõtetest lähtuvale haridussüsteemile. Maaseadus kuulutati välja 10.oktoobril, mis kajastas, et kõik aadlimõisad (kokku 96,6%) võõrandati. (Palamets, 2010).
2.VÄLISPOLIITIKA
Oma välissuhete korraldamisele asus Eesti juba 1917. a. kohe pärast seda, kui ta oli otsustanud võtta enda kätte oma saatuse juhtimise. Suhete loomiseks teiste riikidega otsustas Maanõukogu juhatus 18. (31.) jaanuaril 1918 saata välismaale erilise välisdelegatsiooni, kes riikide järgi jagunes järgmiselt: Ants Piip Inglismaale , Kaarel Robert Pusta ja Ferdinand Kull Prantsusmaale, Jaan Tõnisson Skandinaaviasse, Karl Menning ja Mihkel Martna Saksmaale ja Šveitsi ning Eduard Reinhold Virgo Itaaliasse. Delegsatsioon ei olnud esialgu mõeldud alaliseks. Ta pidi vaid üle andma Maanõukogu vanematekogu poolt koostatud memorandumi Eesti poliitilise olukorra kohta vastavaile valitsusile ja siis saadud vastustega tagasi tulema. Reisirahaks anti igaühele 10 000 rubla , mille dr. Jaan Raamot oli muretsenud toitlussummadest.
Memorandum , selgitades Vene riigi keskvõimu lagunemist, tõi ühtlasi ära Maanõukogu otsused 15. (28.) novembrist 1917 ühes vanematekogu ja poliitiliste parteide esindajate otsusega iseseisvuse kohta 1. (14.) jaanuarist 1918. Märgukirjas avaldati lootust, et „kõik riigid tunnistavad, et nende huvides on nõus olla sellega, et Eesti tunnistab oma rippumatust“.
Märgukirjadele vastati. 1. Märtsil 1918 Prantsuse saatkond ja 20. Märtsil Inglise saatkond, tunnustades Eesti Maanõukogu ajutiselt kui tegelikult iseseisvat asutust kuni rahvakongressini. See tunnustus tähendas Eestile tähtsat välispoliitilist saavutust. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996)
Eesti merepiiride kaitse osas pandi suuri lootusi Suurbritannia laevastikule, millele oli pärast Saksamaa kapituleerumist avatud tee Läänemerre. 20. Novembril lubatigi Londonist saata Eestile appi sõjalaevade eskaader. See koosnes 5 kergeristlejast, 9 hävitajast ja 1 transpordilaevast. Paraku sattus üks laevadest Hiiumaa lähedal meremiinile ja uppus, peale seda pöördus Inglise laevastik Kopenhaagenisse, kust suunduti mõni aeg hiljem Liibavi sadamasse. Kuna Venemaalt Soome kaudu Tallinna jõudnud polkovnik Johan Laidoner, mõistis asja tõsidust, tõttas ta läbirääkimisi pidama. 11. Detsembril alustas Inglise laevastik uuesti sõitu Tallinna poole, kus neid pikisilmi oodati .
Abi otsiti ka Rootsist ja Soomest. Rootslased ütlesid ära: neil ei olevat võimalik Eestile mingit militaarset abi anda. Küll kiirustas appi äsja kodusõjas läbi teinud Soome Vabariik, kes oli huvitatud, et Soome lahe lõunarannik ei läheks punaste kätte.
Detsembri algul oli Ajutine Valitsus saatnud Soome diplomaatilise esindajana rahvaluuleteadlase, soomlannast kirjanikuga abielus oleva Oskar Kallase . Kallas saavutas selle, et lahe põhjakaldalt jõudis Tallinna 5000 vintpüssi, 50 kuulipildujat ja 15 suurtükki. Kõik koos vajaliku laskemoonaga.
23. detsembril kirjutati alla lepingule 2000 vabatahtlikku saatmise kohta Eestisse. Soovijaid oli aga tunduvalt rohkem, nii et Eesti Vabadussõjast võttis selle algusperioodil osa kokku 3500 soomlast või soomerootslast.
Kuna olukord rindel muutus iga päevaga kriitilisemaks, tuli Soome abiga kiirustada. 1918. Aasta 30. Detsembril jõudis jäälõhkujal Tallinna vabatahtlike esimene kontingent. Salk koosnes Lõuna-Soome värvatud meestest, kelle hulgas oli palju soonerootslasi ja keda juhtis major Martin Ektröm. Teised kompaniid, kelle ülevedu turvasid Briti sõjalaevad, saabusid mõne päeva pärast, nii et jaanuari alguses oli Tallinnas 600 soome sõjameest.
Soomlaste sõttamineku järel hakkas ka eestlaste mobiliseerimine Tallinnas hoopis paremini edenema. Hõimuveljed andsid eeskuju ja lisasid julgust. Samal ajal organiseeris eestlastest kolonel Hans Kalm Põhja-Soomes oma üksuse, mis sai nimeks Põhja Poegade rügement. 12. Jaanuaril oli selle 1. pataljon Tallinnas, 12 päeva hiljem saabusid ülejäänud. Kokku 326 ohvitseri ja 1788 sõdurit, seega oma 2100 meest. Kalmu üksus suunati Tartu kaudu lõunarindele. (Palamets, 2010)
Rööbiti relvastatud võitlusega rindel oli 1919. a. talvel ja suvel käinud ka intensiivne diplomaatiline võitlus meie iseseisvuse eest.
Eesti rahudelegatsiooni esimese memorandumi meie iseseisvuse tunnustamiseks esitas välisminister J. Poska rahukongressile Pariisis 10. Veebruaril 1919. Märkides, et Eesti on end Maanõukogu aktiga 24.veebruarist 1918 kuulutanud rahvaste enesemääramise õiguse põhjas iseseisvaks vabariigiks, palus meie välisminister rahukonverentsil tunnustada Eesti iseseisvust ja lubada meie esindajail osa võtta konverentsi tööst. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 II, 1997).
Detsembri lõpul 1918 teatati Eestile Soomest vabatahtlikke organiseeriva „Eesti aitamise komitee“ poolt – vabatahtlikkude korraldamisega ei ole jõutud veel niikaugele, et nad oleksid täiesti varustatud ja relvastatud. Eesti pea- ja sõjaminister vastas selle peale Soome, et varustamine ei ole esialgu tähtis, frondile on tarvis saata uusi oma mehi koos soomlastega, et tõsta meeleolu ja kindlustada väerinda. Puuduolev relvastus muretsetakse Tallinnas. Kindral Tõnisson teatas frondil, et tema käsutuses seisvate õige väheste jõududega suudetakse veel mõni päev pidada vastu, selle aja jooksul peab, aga selja taga korraldatama uusi jõude.
Soomes ei jäädud ootama. Esimene salk saadeti teele selle varustusega, mis oli. Soomlased jõudsid Tallinna 30.detsembri hommikupoole, mõni tund varem kui oli oodatud. Sadamasse olid juba püssid vastu saadetud , mis siinsamas välja jagati. Hiljem tehti valmis ka plaan, otsustati, et soomlased lähevad välja Raasiku sihis. Jaam oli vaja päästa. Samal ööl jõudsid soomlased veel eelliinidele. (Runnel 1999).
1930. aastatel hakkas rahvusvaheline olukord teravnema. Sõjaliselt tugevnenud natslik Saksmaa ja kommunistlik Venemaa kujunesid tõsisteks ohuallikateks. Samal ajal ilmnes Rahvasteliidu jõuetus: relvakonflikte ei suudetud lahendada, desarmeerimiskonverents lõppes fiaskoga, liidust lahkusid Jaapan, Saksamaa ja Itaalia. Kollektiivse julgeolekusüsteemi asemele asunud sõjalis-poliitilised blokid ja lepituspoliitika viisid maailma vastu suurele sõjale.
Olukorras, kus julgeolekuriskid kasvasid ja kõik nende ohjamiseks seni kasutatud vahendid olid ammendunud, seisis Eesti välispoliitika ületamatute raskuste ees. Esimeseks häirekellaks oli 1935. Aastal sõlmitud Inglise-Saksa mereväeleping, mis andis märku, et Inglismaa on valmis andma Läänemere piirkonna Saksamaa ja Venemaa kontrolli alla. Veelgi suurema ohu märgiks oli Venemaa aktiviseerumine. Neil aastail esitas Kreml mitmeid projekte Balti riikide sidumiseks Moskvaga, rõhutades ühise Saksa hädaohu olemasolu, mille tõrjumiseks tuleb jõud ühendada. Nii pakuti Baltimaadele korduvalt võimalust sõlmida Moskvaga vastastikuse abistamise leping, mille alusel loodaks Balti riikides Punaarmee baasid. Eesti tõrjus kõik taolised ettepanekud, oletades õigesti, et pakutavast abist võib kergesti saada sõjaline okupatsioon.
Keeruliseks muutunud olukord tekitas taas Balti riikides huvi vahepeal varjusurma langenud Balti liidu vastu. Septembris 1934 sõlmiti üksmeele ja koostöö leping Eesti , Läti ja Leedu vahel, mis sai niinimetatud Balti Antandi aluseks. Leping nägi ette kolme riigi tihedat välispoliitilist koostööd ja sätestas välisministrite regulaarsed kohtumised , kuid julgeoleku tagamise seisukohalt polnud sellel tähtsust.
1938. aastal deklameerisid Eesti, Läti ja Leedu, et ei loe endale kohustuslikuks Rahvasteliidu pakti artikleid, mis rääkisid liikmesriikide ühissanktsioonidest agressorite vastu. Seda sammu käsitleti kui neutraliteedipoliitikat, mis aitavat vältida sõda Balti regioonis. Paraku polnud ükski demokraatlik riik valmis Baltimaade erapooletust garanteerima , selleta aga ei kindlustanud neutraliteet Eesti rahvastikku julgeolekut.
Samal ajal püüdsid mõningad ringkonnad – eeskätt kõrgemad sõjaväelased – leida võimalusi Saksamaale lähenemiseks, nähes Saksamaas ainsat reaalset jõudu, mis suudaks takistada Vene agressiooni. Neil kaalutustel tihenesid kontaktid Eesti ja Saksa sõjaväelaste vahel ning Saksamaalt telliti üha enam relvi . Et aga Berliin polnud Eestist kuigivõrd huvitatud, siis ei kandnud lähenemiskatsed vilja.
Seega jäi Eestile vaid üks võimalus: üritada mängida kahe sõjaka ja ohtliku suurriigi, Venemaa ja Saksamaa omavahelistel vastuoludel. Kuni 1939.aastani selline balansseerimine mingil määral õnnestus, kuid pärast Teise maailmasõja puhkemist muutus Eesti Moskvale kergeks saagiks . (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 II, 1997).
3.MAJANDUS
Vene Impeeriumi koosseisus oli Eesti olnud üks enimarenenud regioone. Asudes Venemaa ja Euroopa vahelistel ühendusteedel saabusid siia Euroopa moodsad tootmistehnoloogiad, uued seadmed ja ka spetsialistid . Hiiglasliku Vnemaa turu olemasolu lubas arendada ulatuslikku tootmist nii tööstuses kui ka põllumajanduses ( Laur , Pajur, Tannberg 1995).
Seotus Venemaaga tähendas, et majandus oli sõltuvuses idaturust. Maailma mastaabis ammu iganenud mõisamajandus suutis Eestis püsida tänu sellele, et siin toodetavat puitu, piiritust ja piima tarbis avar ja vähenõudlik idaturg. Eesti iseseisvumisega vähenes tema vahendajaroll Euroopa ja Venemaa suhetes, ahenesid Vene turg ja sealsed tooraineallikad. Lisaks olid siinse majanduse halvanud sõdade ja revolutsioonide tagajärjed. Põllumajanduse taandarengu kutsus esile töövõimeliste meeste mobiliseerimine ja tööloomade rekvireerimine . ((Laur, Pajur, Tannberg 1995).
Toitlustusküsimus. Eesti põllumajanduse üheks iseloomustavamask nähtuseks enne Maailmasõda oli üleminek teraviljakasvatuselt karjakasvatusele, sest viimane tasus end majanduslikult paremini. Tagajärg oli see, et Eesti ei jätkunud ka harilikes rahuaja tingimusis oma tarbeks teravilja, vaid seda toodi sisse. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996)
Tabel 1. 1918.a põllusaak
Saagi nimetus
1918.a põllusaak tonnides (seeme maha arvatud)
Teravilja ja kartuli tarvitus tonnides
Üle- või puudujäägid tonnides
Rukis ja nisu
110 000
165 000
-55 000
Sega- ja muu vili
35 000
40 000
-5 000
Oder
53 000
90 000
-36 000
Kaer
83 000
100 000
-16 000
Kartul
340 000
320 000
+20 000
Tabel 1 toodud ülevaatest selgub , et kui ka kogu 1918.a põllusaak oleks jäänud kodumaale , siis oleksime olnud sunnitud vedama sisse suurel hulgal teravilja. Seega ähvardas maad, eeskätt sõjaväge ja linnu Vabadussõja eel terav toiduviljapuudus, mida võis rahuldada ainult sissevedu välismaalt. Ajutine Valitsus otsustas avaldada üleskutse vilja vabatahtlikuks kokkuvõtmiseks talumeestelt. Et vabatahtlikult toodi vilja kokku väga vähe siis kujunes toitlustuse olukord riigis väga kriitiliseks. Toitlustusküsimuse korraldamiseks asutati keskorganina iseseisev toitlustusministeerium. Otsustati korraldada vilja sundvõtmine maapiirkondades, keelati viljaga kauplemine vabaturul. Siseturul lasti vabaks kauplemine kartuli, heinte, liha, lihasaaduste , munade , piima ja piimasaadustega. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
Raskused valitsesid ka karjamajanduses. Eestis enne Maailmasõda oli Vabadussõja eel olukord kujunenud niisuguseks, et maa ei suutnud enam rahuldada oma elanike vajadusi lihasaaduste järele. Seoses lihasaaduste nappusega lubati vorsti valmistada hobuselihast.
Toitlustusküsimuses oli 1919.a veebruaris raskused jõudnud haripunkti . Toitlustusministeeriumi poolt kogutud andmed näitasid aga, et edaspidi, et ei Lõuna-Eesti ega Virumaa pole enam suutelised täiel määral varustama leivaga rindel asuvaid vägesid. Vähendati leivanormi ½ naelalt 1/3 naelale.
Hoolimata raskustest tui siiski jätkata rekvisitsiooniga. Rekvisitsiooni läbiviimiseks kitsuti valitsuse määrusega 25.02. 2019 üle maa ellu rekvisitsioonikomisjonid. Toitlustusolud muutusid kergemaks sedamööda, kuidas Tallinna hakkas jõudma välisvilja. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 II, 1997).
Maareform . Samal ajal kui maal oli käimas üks euroopa radikaalsemaid agraarreforme riigistati vastavalt Asutava Kogu 10.10.1919.a vastu võetud Maaseadusele mõisnikele kuuluvad maavaldused – kokku 1039 mõisat 2,34 miljoni hektari suuruses. Metsad ja soomaad jäeti riigi valdusesse. Põllu-, heina-, ja karjamaad aga jagati asundustaludeks. Loodi 56000 asundustalu . Peale maa võõrandati mõisnikelt ka põllumajanduslik inventar ja loomad. Maal kerkisid uued elumajad, laudad, kõrvahooned, rajati terveid uusi külasid. Esialgsed raskused itas ületada 1921.a väga hea saak, ent peamiseks tõukejõuks oli maa harimise võimaluse realiseerumine. Isegi reformi autoreid üllatas selle edukus – algselt kardeti, et hoos sissesaamine uutes majandites nõuab rohkem jõudu ja aega. (Laur, Pajur, Tannberg 1995).
Rahandus . Maa rahanduslikku seisukorda Vabadussõja eel iseloomustas nähtus, et rahva kätte olid selleks ajaks kogunenud võrdlemisi suured summad Vene ja Saksa (ost) paberraha . Ostrublad ja –margad lasksid sakslased liikvele nende poolt Maailmasõjas vallutatud endise Venemaa osades. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
Valitsus seisis väga tõsise küsimuse ees, kuidas hankida riigikassale summasid nii sõjapidamise kui ka muude riiklike kulude rahuldamiseks. Oma deklaratsiooni 27.11.1918 märgib Ajutine Valitsus esimese abinõuna riigi väljaminekute katmiseks laene. Esimesed kulud kaeti eraasutustelt ja –isikutelt saadud laenudest. Annetustena tuli peale raha sisse ka mitmesuguseid esemeid, nagu sõrmused, sõled, taskukellad, käevõrud, kuld -, hõbe-, pronks-, ja vaskau- ning mälestusmärke.
Sel viisil saadud summadest ei jätkunud aga kaugeltki järjest kasvavate väljaminekute tarbeks. Seepärast nõutas valitsus Maanõukogult volitust teha riigikassa täiendamiseks sise- ja välislaenu. Siselaenuna otsustati välja anda 5% lühiajalised võlakohustused. Suurema pikaajalise välislaenu saamiseks olid lootused Eestis tol ajal üldiselt väikesed. Selle põhjuseks olid äärmiselt segased poliitilised olid Ida-Euroopas. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I, 1996).
Korraga käibis Eestis rida erinevaid maksevahendeid: Vene rublad, Saksa margad, soome margad. 1919.a kasutusele võetud Eesti mark oli esialgu ebakindlaks vääringuks, mille usaldusväärsust kahandas jätkuv inflatsioon .
Vabadussõja ajal kujunes ulatuslik välisvõlgnevus: Ameerika Ühendriikidele, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Soomele. Kokku tulnuks tagastada 5 miljardit marka (sama suur oli 1920.a riigieelarve tervikuna ). Tartu rahulepingu alusel Nõukogude Venemaalt saadud 15 miljonit kuldrubla ei korvanud neid kahjusid. (Laur, Pajur, Tannberg 1995).
Vältimaks 1923 – 1924. A Eesti tabanud kriisi kordumist teostati rahandusminister Leo Sepa eestvedamisel rahareform . Rahvasteliidu vahendusel õnnestus hankida Inglise pankadelt 28 miljoni suurune välislaen, mille abil korraldati ümber eesti Vabariigi rahandus ja pangandus. 01.01.1928 hakkas uue rahaühikuna kehtima kroon, mis oli seotud rootsi krooniga ning mille tagatiseks oli olemas kattevara. (Laur, Pajur, Tannberg 1995).
Tööstus. 1918 – 1919 aastail puudusid tööstusettevõtteil toorained, puudus ka turg, samuti kapital – koguni palkade maksmiseks töölistele. Paljud ettevõtted seisid. 1919.a aprillis oli töötute arv kasvanud hoolimata mobilisatsioonile 14000 inimeseni. Kiratseva tööstuse elavdamiseks määras Ajutine Valitsus ettevõtteile riiklikku krediiti. (Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 II, 1997).
Tööstuse alal likvideeriti Eesti oludesse mittesobivad hiigelettevõtted, mis olid varem loodud Vene impeeriumi huve silmas pidades. Nende asemele hakati rajama väiksemaid ettevõtteid ja uusi tööstusharusid. Nii kujunes kodumaine kütusetööstus., mis rajanes põlevkivi kaevandamisel. Siia lisandus ka tööstuslik turbatootmine, mis ühenduses põlevkiviga võimaldad loobuda metsa ebamajanduslikust hävitamisest ja ülikalli kivisöe sisseveost.
Tänu põlevkivile pandi alus Eest keemiatööstusele. Hoogustus fosforiidi tootmine. Eestis rohkesti leiduvat metsamaterjali kasutasid nii puidutööstus kui ka tselluloosi kui paberikombinaadid. Põllumajandussaaduste ümbertöötlemiseks rajati avukalt meiereisid, tapamaju ja teisi toiduainetetööstuse ettevõtteid. (Laur, Pajur, Tannberg 1995).
Võrreldes Vene ajaga , jäi tööstuse arengutase 1920.aastel siiski madalamaks. Mitmed ettevõtted jäidki suletuks , paljud töötasid alakoormusega. Põhjuseks oli asjaolu, et osa ettevõtteid ei suutnud oma toodetele turgu leida, valmistoodangut kvaliteet ja omahind ei võimaldanud edukalt konkureerida Lääne-Euroopaga. Suureks sotsiaalseks probleemiks jäi endiselt tööpuudus. (Laur, Pajur, Tannberg 1995).

4.KULTUUR

Riiklik kultuuripoliitika. Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvaskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvaskultuur saksastumise või venestumise läbi.
Vabariigi algussaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatavat edenemist kultuurielus , ent juba 1925.a.jõuti Kuultuurkapitali loomiseni.
Kultuurkapital kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helekunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel.
Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine ja kasutusvaldkonna laiendamine. Tänu sellele sai teoks emakeelne haridus algkoolist kõrgkoolini. Andekamatele määrati riiklikke abirahasid ja suunati neid vajaduse korral välismaale ennast täiendama.
Professionaliseerumise protsessidele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Tegutsesid Eesti Kirjanikea Liit, Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts, Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühing, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Inseneride Ühing, Eesti Õpetajate Liit jt organisatsioonid .
Traditsioonilise rahvakultuuri hääbumist, püsis, rikastus ja kaasajastus, tõustes uuele tasandile .
Aktiivne kirjastustegevus muutis eestikeelse trükisõna kõigile kättesaadavaks.
1930.aastate teisel poolel ilmnesid kultuurielus mõningad negatiivsed nähtused. Ehkki üldine kultuuriline edenemine jätkus, muutus vaikiv ajastu piduriks selle normaalsele kulgemisele.
Hariduselu. Eesti koolikorralduse aluseks oli ühtluskooli põhimõte: likvideeriti koolitüüpide paljusus ning kooskõlastati erinevate kooliastmete programmid. See tegi võimalikuks täiendõppeta ja eksamiteta ülemineku madalamalt kooliastmelt kõrgemale.
Aastail 1920-1934 oli koolisüsteem kaheastmeline: 6- klassilisele algkoolile järgnes 5- klassiline gümnaasium. Seejuures oli algharidus maksuvaba ja kohustuslik kõigile, keskharidus oli aga vabatahtlik ning maksuline. Mõlemad kooliastmed olid emakeelsed.
1920. aastatel piirdus kohustuslik algharidus tegelikkuses siiski vaid nelja klassiga. Täismahulist koolikohustust ei lubanud kehtestada majanduslikud raskused: vajalike hoonete puudus ja piisava ettevalmistusega õpetajate vähesus.
1934. a. haridusreformiga kavatseti minna üle 4-klassilisele kohustuslikule algkoolile, millele järgneks 5-klassiline keskkool ja sellele omakorda 3-klassiline gümnaasium. Reform tekitas aga pahameelt, kuna kõigile kättesaadava alghariduse tase langes ning maksuline õppeaeg.
Koolireformi teine etapp teostati 1937. a. Võimalik oli valida: а) 4-klassiline algkool + 5-klassiline progümnaasium + 3-klassiline reaalkool + 3-klassiline gümnaasium.
Senisest märksa suuremat rõhku pandi koolireformiga kutseharidusele – rajati uusi kutsekoole, nende õpilastele tehti mitmeid soodustusi.
Alus eestikeelsele kõrgharidusele pandi ajal, mil kestis veel Vabadussõda. 1. Detsembril 1919. a. toimus Tartu Ülikooli avaaktus. Tartus tegutsesid lisaks endisaeaegsetele usu-, filosoofia-, arsti-, õigus-, ja matemaatika - ja loomaarstiteaduskond.
Teadus. Omariikluse algaastail oli teadustöö seis Eestis kaunis kurb. Enamik vene ja saksa rahvusest õpetlastest oli lahkunud, nende juhtimisel töötanud teadusseltside tegevus ähvardas hääbuda.
Uuele elule äratati ülikooli juures tegutsenud teadusseltsid: Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, Eesti Arstide Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Põllumajanduslik Selts. 1938. aastal asutati Eesti Teaduste Akadeemia.
Eesti Vabariigis tegutsenud teadlastest omandasid maailmamaine astronoom Ernst Öpik, põlevkivikeemik Paul Kogerman , neurokirurg Ludvig Puusepp, botaanik Teodor Lippmaa, majandusgeograaf Edgar Kant.
Eesti keele uuendajana tegi suure töö ära Johannes Aavik, õigekeelsuse korrastamisel Johannes- Voldemar Veski , eesti murrete uurimisel Andrus Saareste .
Kirjandus. Esimese maailmasõja aastail eesti kirjanduselus tekkinud seisakuperiood lõppes 1917. aastal, mil „Noor-Eesti“ järglasena astus areenile „Siuru“ rühm, koondades eesti tippluuletajaid nagu Gustav Suits, Marie Under, Hendrik Visnapuu, Artur Adson.
Luules kerkis siurulaste kõrvale plejaad noori, koondudes „Arbujate“ rühmituseks: Heiti Talvik , Betti Alver , Kersti Merilaas , August Sang , Uku Masing , Bernhard Kangro .
Kujutav kunst . Selles loomevallas valitses 1920. aastatel väga kirev pilt.
Peamiseks kunstielu edendajateks ja kunsti tutvustajateks olid Tartus ühing Pallas ning Tallinnas Eesti Kunstimuuseum ja 1934. aastal Vabaduseväljaku äärde kerkinud Kunstihoone. Eesti kunsti vanameistritest jätkasid viljakat loometegevust Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ado Vabbe , Kristjan Raud.
Noorematest meestest lisandusid Nikolai Triik, Peet Aren, August Jansen, Ado Vabbe. Skulptoritest paistis silma Pariisi kunstinäitustelt mitmeid auhindu toonud Jaan Koort, kelle loomingust olin eriti väljapaistvad portreed ja loomaskulptuurid.
Muusikaelu . Muusikaelu areng jätkus kiires tempos tänu juba varasematele traditsioonidele.
Muusikaelu edendamiseks kutsuti ellu mitmeid seltse, millest osavõturohkeimaks kujunes 1921.a. loodud Eesti Lauljate Liit oma vähemalt 1000 kohaliku organisatsiooniga.
Seoses filmikunsti arenguga levis 1930. aastatel kerge ajaviitemuusika: esialgu peamiselt grammofoniplaatidelt, kuid peatselt tekkisid orkestrid , mis esitasid just menufilmidest tuntuks saanud laule.
Ka teatris valitses 1920. Aastate algupoolel suundade paljusus, lahtiütlemine senisest lavastuslikest põhimõtetest, julge eksperimenteerimine.
Draamateater kasvas välja Paul Sepa erateatrikooli ühinemisest Rändteatriga.
Tallinna Töölisteater loodi 1926. a. ning tema repertuaar koosneb põhiliselt lihtsakoelisematest rahvalikest tükkidest. Lavastajana tegutses seal Priit Põldroos.
Provintsis oli teatrielu märksa tagasihoidlikum. Tartu “ Vanemuine ” põdes pärast Karl Menningi lahkumist tekkinud kriisi ega suutnud tõusta “Estonia” või Draamateatri tasemele .
Tegutsevate spordiseltside ja –ringide kõrvale tekkis iseseisvusaastail rohkesti uusi, mis peatselt koondusid alaliitudeks ning 1922. a. loodi kõiki erialaliite ühendav Eesti Spordi Keskliit . Tuntuimateks klubideks kujunesid Tallinna “Kalev” ja “ Sport ” ning Tartu Akadeemiline Spordi Klubi.
Alates 1920. a. osalesid Eesti sportlased olümpiamängudel.
Rohkesti korraldati mitmesugustel aladel maavõistlusi, peamiselt muidugi lähinaabrite Soome, Läti ja Leeduga, ent ei puudunud ka sellised eksootilised vastased nagu Türgi jalgpallikoondis .
Males jõudis maailma tippude hulka Paul Keres. Laskespordis saavutas Eesti meeskond aga esikoha 1937. a. Helsingis ja kordas seda saavutust kaks aastat hiljem Luzernis. (Laur, Pajur, Tannberg, 1995)

5.KONSTANTIN PÄTS
Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1847 Tahkuranna vallas, Pärnumaal. Lõpetas 1898. aastal Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Aastatel 1901-1905 andis Tallinnas välja ajalehte Teataja, kus ta tõstis rahvuse arengus aadete kõrval oluliseks ka majanduse. Juhatas 1904 . a. Tallinna linnavalitsuse valimistel Eesti-Vene valimisliitu, mis saavutas valimistel võidu. Osales aktiivselt 1905. aasta revolutsioonis, mille eest mõisteti tsaarivõimu poolt surma. Põgenes 1906. a. Šveitsi, sealt edasi Soome. 1909. a. tuli tagasi Eestisse, mille järel kandis mõned aastad vanglakaristust. Seejärel toimetas ajalehte Tallinna Teataja.
1917. aastal osales Eesti rahvusväeosade asutamisel ja oli aastatel 1917-1918 Eesti Maavalitsuse esimees. Valiti 1918 Eesti Päästmise Komitee esimeheks. 1918 vangistati Saksa okupatsioonivõimude poolt ja oli 1918. aasta juulist kuni novembrini vangilaagris Poolas.
„Saksa sõjavõimude otsuse põhjal saadeti mind ja Lääne maakonna valitsuse esimeest Aleksander Saart tsiviil-sõjavangide laagrisse selle eest, et Aleksander Saare juurest leiti minu kirjutatud protesti projekt, kus öeldud, et Saksa okupatsioonivõimud ei peaks püüdma Eesti Maapäevast mööda minna, vaid kui maa saatust otsustada, siis peaks seda tehtama Eesti Maapäeva kaudu. Kuid see projekt jäi katki, kuna ei lubatud koosolekut teha, et seda välja kuulutada, läbiotsimisel leiti see A. Saare lauasahtlist. Kuu aja pärast suutsid nad vahte ninapidi vedada ning põgeneda. Tallinnasse jõudes hakkas Päts kohe Ajutises valitsuses tööle.“ (Runnel 1999).
Laagrist vabanedes asus Ajutise Valitsuse eesotsas organiseerima kaitset maale tunginud Punaarmee vastu. Alates 1918. aastast oli K. Päts Eesti Vabariigi Ajutise Valitsuse peaminister ning sise- ja sõjaminister ning aastatel 1922-1923 esimese Riigikogu esimees. 1917-1919 aastal oli K. Päts Maanõukogu- ja 1919-1920 aastal Asutava Kogu liige.
1934. a. kuulutas K. Päts välja kaitseseisukorra ja likvideeris erakonnad . Algas n.n. "vaikiv ajastu", mille käigus kehtestati Eestis autoritaarne riigikord. 1936. aasta rahvahääletuse tulemusena loodud Rahvuskogu võttis 1937.a. vastu uue põhiseaduse. 1938. aastal valiti Konstantin Päts Eesti Vabariigi presidendiks.
1939. aastal otsustas K. Päts loobuda sõjalisest vastupanust ja sõlmida N. Liiduga baaside leping, lootes kuni viimase hetkeni Saksamaa sekkumisele, ning uskudes, et tal õnnestub Eesti sõjast eemal hoida.
1940. aastal küüditasid nõukogude okupatsioonivõimud Konstantin Pätsi koos perekonnaga Venemaale. 1941. aastal ta arreteeriti ja viibis mitmes vanglas , kus ta 18. jaanuaril 1956 aastal, pärast pikki ja ränki vintsutusi Kalinini oblast Buraševo vanglas suri. aastal maeti Konstatin Päts auavaldustega ümber Tallinna Metsakalmistule. (Runnel 1999)
6.VAPSID (VABADUSSÕDALASED)
Vabadussõjalaste tegevuses oli sõdadevahelisele Euroopale iseloomulike autoritaarset korda propageerivate liikumiste Eesti varianti . Vabadussõjalastele olid tõepoolest loomuomased mõned autoritaarsed tunnused, nagu juhikultus, rahvusühtsuse rõhutamine, kutsekodade eelistamine erakondadele, demagoogilised lubadused, vastaste äge ründamine. Ometi polnud tegemist välismaiste eeskujude pimeda kopeerimisega, vaid Eesti oludest võrsunud rahvaliikumisega, mille peamiseks ajendiks oli sügav kriis.
Poliitika ohumärgiks oli uue poliitilise jõu, vabadussõjalaste esiletõus. Sõjaveterane koondava mittepoliitilise ühinguna tekkinud Eesti vabadussõjalaste Keskliit ei suutnud kriiside keerises säilitada erapooletust ja sekkus poliitilisse võitlusesse.
Vabadussõjalased kasutasid rahva seas levinud meeleolusid, süüdistades vanu poliitikuid ja erakondi korruptsioonis ning nõudes uuendusi riigi valitsemise alal. Majanduskriisi tingimustes leidsid taolised avaldused rahva hulgas suurt toetust. Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu eriti tormiline areng algas pärast seda, kui otsustati võtta ridadesse lisaks sõjaveteranidele ka selliseid inimesi, kes polnud Vabadussõjas osalenud, kuid kes pooldasid vabadussõjalaste poliitilisi ideid. Keskliidu esimeheks sai erukindral Andres Larka , tema kõrval etendas suurt rolli advokaat Artur Sirk .
Vapsid nõudsid „tugeva võimu“ kehtestamist, mis viiks riigi välja majanduskriisist ja kõrvaldaks kommunismiohu. Vapsid kasutasid piiritult demagoogiat, lubades võimule tulles täita kõigi rahvakihtide nõudmised.
12. märts 1934 teostati Päti ja Laidoneri poolt riigipööre, mille tulemusena soovisid nad näha vabadussõjalaste mitte pürgimist võimu asjadesse. Valitsus kuulutas välja 6-kuulise kaitseseisukorra ning sõjaväe ülemjuhatajaks määratud Laidoner keelustas kõik poliitilised meelevaldused ja sulged vabadussõjalaste ühingud. Samal ajal võtsid sõjakool ja Kaitseliit Tallinna oma kontrolli alla ning politsei asus vabadussõjalasi arreteerima.
Riigikogu ja riigivanema valimised lükati edasi tänu sellele ja tühistati vabadussõjalaste saadikumandaadid omavalitsustes ning käivitati puhastustöö riigiametites. Vallandati nii vabadussõjalasi kui ka teisi isehakanud riigijuhtidele vastumeelseid inimesi. Ühtlasi saadeti parlament suvevaheajale ning seadusandlus läks riigivanema kätte, kes asus Eestit valitsema oma dekreetidega. (Pajur, Tannberg, 2006).
Astutud samme põhjendas Päts vabadussõjalaste väidetava mässukavaga ja valimiseelsest ägedast poliitilisest propagandast tulenenud Eesti rahva psüühilise haigusega, mistõttu valitsus olevat sunnitud kärpima rahva poliitilisi õigusi.
Vabadussõjalaste tegevuses on nähtud kahe maailmasõja vahelisele Euroopale iseloomuliku autoritaarse korra propageerijate liikumise (fašistid, natsid, tuliristlased, lapualased) Eesti varianti. Vabadussõjalastele olid iseloomulikud isikukultus , rahvaühtsuse propageerimine, kutsekodade eelistamine poliitilistele erakondadele. Esitati demagoogilisi süüdistusi ja lubadusi. (Laur, Pajur, Tannberg, 1995).

KOKKUVÕTE

Eesti edukat võitlust riikliku iseseisvuse saavutamiseks 1917-1919 soodustass üldine välispoliitiline olustik . Meie vägede võidukas tegevus Vabadussõjas Vene ja Saksa relvastatud jõudude vastu samaaegselt oli mõeldav seetõttu, et Maailmasõda ja sellele järgnevad revolutsioonilised sündmused olid neid suurrahvaid riiklikult ja sõjaliselt nõrgestanud.
Võidus Vabadussõjas oli otsustava tähtsusega, et Eesti suutis end kiiresti riiklikult ja sõjaliselt organiseerida. Need suured ajaloolised ülesanded lahendati eelkõige Ajutise Valitsuse otsusekindla tegutsemisega pea- ja sõjaminister K.Pätsi juhtimisel ning Eesti sõjaväe loomisega kindla ülemjuhatuse all kindral J.Laidoneriga ülemjuhataja kohal.

KASUTATUD KIRJANDUS

Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 I. 1996. ( Toimetajad ) H.Ots., S.Laidre. Tallinn: Mats .
Eesti Vabadussõda 1918 – 1920 II. 1997. (Toimetajad) H.Ots., S.Laidre. Tallinn: Mats
Laur, M. Pajur, A., Tannberg, T. 1995. Eesti ajalugu II. Tallinn: Avita
Palamets, H. 2010. Eesti Vabadussõja lugu. Tartu: Elmatar
Pajur, A., Tannberg, T. 2006. Eesti ajalugu II (20. Sajandist tänapäevani. Tallinn: Avita
Runnel, H. ( Koostaja ). 1999. Konstantin Päts (Minu elu). Tartu: Ilmamaa