Ajaloo uurimustöö (1)

Pärnu Merekool
Eesti iseseisvumine 1917-1920
Uurimistöö ajaloos
Koostaja Sten Lelov
Õpperühm 25LM
Juhendaja Felix Krapp
Pärnu 2009
Sisukord
Sissejuhatus 3
Eestimaa ja rahvas Esimeses maailmasõjas 4
Sõja algus 4
Eestlased püssi all 5
Olukord tagalas 5
Demokraatliku Venemaa autonoomse osana 7
Veebruarirevolutsioon 7
Balti rahvaste püüdlus autonoomia poole 8
Autonoomia 8
Rahvuslaste tegevus ja pingekollete kujunemine 9
Eesti bolševike seisukoht riikluse küsimuses 10
Poliitiline areng 1917. aasta suvel 10
Sõjasündmused 11
Oktoobripööre Eestis 13
Sammud iseseisvuse poole 13
Saksamaa asub pealetungile 14
Iseseisvuse väljakuulutamine 15
Saksa okupatsioon 17
Saaret okupeerimine 17
Mandri-Eesti okupeerimine, okupatsioon ja lahkumine Eestist 18
Saksa okupatsiooni lõpp Eestis 19
Sõjalised ettevalmistused 20
Sõjakäik 20
Landeswehri sõda 22
Tartu rahuläbirääkimised 23
Kokkuvõte 25
Kasutatud Kirjandus 26
Lisad 27

Sissejuhatus

Teema valik kujunes just selliseks , kuna oli soov saada teada täpsemalt kuidas sai Eesti esimest korda iseseisvaks riigiks. Mõttes oli erinevaid teemasid , kuid lõppuks jäin ikkagi selle teema juurde, kuna materjal valitud teema kohta oli piisavalt hästi kättesaadav ja seda oli hulgaliselt ning peale selle teema huvitas mind ka kõige enam.
Uurimistöö peamine eesmärk oli laiendada teadmisi kuidas oli võimalik tollasel raskel ajal Eestil esimest korda iseseisvuda, millised olid eeldused ja ettevalmistused iseseisvumiseks. Ja hiljem, peale iseseisvumist. Mis sai siis? Kas Eesti sai kohe pärast iseseisvumist hakata Eesti vabariiki üles ehitama või ei. Neile küsimustele annabki järgnev uurimistöö vastuseid.
Uurimise peamisteks infoallikateks olid kolm Eesti esimese iseseisvusega seotud raamatut ja mitmed saidid internetist, mille kõrvale on lisatud ka teemakohene pildimaterjal.
Peale selle, et järgnev uurimus sisaldab informatsiooni Eesti Iseseisvumisest, selle ettevalmistustest ja eeldustest sisaldab järgnev ka informatsiooni Eestimaast ja rahvast Esimeses Maailmasõjas, Eestist Demokraatliku Venemaa autonoomse osana, Saksa okupatsioonist 1917-1918 ja Vabadussõjast. Kõik need teemad aitavad paremini mõista Eesti esimese iseseisvumise nüansse.

Eestimaa ja rahvas Esimeses maailmasõjas

Sõja algus

Aastail 1914- 1918 toimunud maailmasõja põhjustasid tollaste suurriikide vastuolud ning võitlus ülemvõimu pärast Euroopas ja maailmas. Vaenupoolteks olid ühelt poolt keskriikideks kutsutud Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria , teiselt poolt Antant-Prantsusmaa, Venemaa, Suurbritannia , Serbia, Belgia, hiljem ka Itaalia, Rumeenia, Ameerika Ühendriigid ja pea kogu ülejäänud maailm. Sõda tõi inimkonnale kaasa tohutuid kannatusi ja majanduslaose, ainuüksi hukkunuid oli kakskümmend miljonit. Sõjakoledused ja nälg sünnitasid revolutsioonid, mille tulemusena lagunesid neli impeeriumit - Venemaa, Saksamaa, Austria-Ungari, ja Türgi – ning nende rusudel tekkis jäämerest Vahemereni ulatuv uute rahvusriikide vöönd. Seni Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola iseseisvumine oli osa sellest maailmaajaloolisest protsessist, omamoodi ime, sest selleks oli vaja nii Venemaa kui Saksamaa üheaegset lüüasaamist maailmasõjas, nood aga võitlesid erinevatel pooltel. 1914. aasta augustikuus alanud sõda ja äge Saksa-vastane propaganda võeti eestlaste poolt esiotsa hästi vastu – oli see ju kenasti kooskõlas rahva suure enamuse sakstevastase hoiakuga ja ärkamisaegsete rahvuslike müütidega. Vene riigivõimud alustasid mõõdukaid baltisakslaste vastu suunatud repressioone: keelati saksa keele avalik kasutamine, suleti baltisaksa seltse, koole ja väljaandeid, arreteeriti või saadeti maalt välja mõned spionaažis või riigivastalisuses süüdistatud pastorid ja mõisnikud. Balti erikorda rünnati ägedalt Vene Riigiduumas ja ajakirjanduses. Oma positsioone kaotavad rüütelkonnad pakkusid eestlastele nüüd maaomavalitsuse ümberkorraldamist ja taluperemeestele maapäevast osavõtuõigust pariteetsetel alustel suurmaaomanikega. Osa juhtivamaid eesti poliitikamehi kaldusidki pakutud kätt vastu võtma, kuid tsaarivalitsus lükkas kõik reformid venimahakanud sõja lõpuni edasi. Tagantjärele tuleb kahetseda, et baltisaksa aadel alles nõnda hilja , viimases hädas ja ebasiiralt kompromissivalmidust ilmutas ning ei suutnud ka hiljem oma kivistunud seisuseuhkusest üle olla. Selle tulemusena ei sulanud baltisaksa eliit kokku eesti eliidiga. Teisiti läks näiteks Soomes, kus rootsi ülemkiht omandas soome keele ning mõlemad kultuurid moodustasid põhiolemuselt ühe ja sama kultuuri. Lääne-Euroopas oli ühiskonna eliit tekkinud valdavalt kunagiste suurmaaomanike kihist , mis mitmel maal oli algselt olnud teisekeelne ja –meelne kui lihtrahvas . Separatistlike meeleolud tugevdamisele vaatamata jäi suurem osa balti mõisnikest tsaaritruuks, säilitas oma majandusliku võimu (maavaldused) ja allesjäänud poliitilised privileegid . Ainult Vene impeeriumi koosseisus oli baltisakslastel lootust kaitsta oma arhailisi privileege: Saksa keisririik oli märksa demokraatlikum ja moodsam maa, mille parlamendis oli kaalukas roll sotsiaaldemokraatidel ja kus toimis näiteks hästikorraldatud sotsiaalabisüsteem. Alles Tsaari-Venemaa kokku varisedes võtsid Balti rüütelkonnad kursi Eesti-, Liivi- ja kuramaa ühendamisele Saksamaaga.

Eestlased püssi all

Kohe sõja algul mobiliseeriti Vene armeesse 60 000 eesti meest, kogu sõja vältel aga võeti sõjaväkke umbes 100 000 eestlast, kellest 10 000 said surma. Esimese maailmasõja ajal tekkis eesti ohvitserkond. Ilma oma ohvitserideta ja rindekogemustega sõduriteta oleks mõni aasta hiljem vaevalt vabadussõda võita suudetud. Eestlasest ohvitsere ja kindraleid oli tsaariarmees varemgi, kuid oma rahvuslike relvajõudude tarbeks selgelt ebapiisavalt. Sõjas olid ohvitserikorpuse kaotused suured ja nende kompenseerimiseks tuli kiirendatud korras koolitada uusi nooremohvitsere. Üle kolme tuhande eestlasest üliõpilase, koolmeistri ja lihtsalt veidi harituma mehepoja, kellest paljud olid esimeses saksavastases vaimustushoos vabatahtlikena kroonuleivale läinud, said nüüd selga ohvitserisineli. Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse kõikidel rinnetel. Lätlastel läks teisiti. Kui rinne 1915. aastal Riiale ohtlikult lähedale jõudis, värskeid reserve sakslaste peatamiseks aga nappis, lubati moodustada läti vabatahtlikest eraldi pataljone, mis laienesid läti kütidiviisiks. See oli kogu vene armee paremaid väekoondiseid, mis paisati ikka kõige raskematesse rindelõikudesse ja kandis ränki kaotusi. Seetõttu muutusid sõjakoledused läti küttidele eriti ruttu tuttavaks ja hiljem langesid enamlaste propagandaseemned nende juures juba hästi ettevalmistatud pinnasele. Hilisemas Vene kodusõjas võitlesid läti kütid erakordse vaprusega punaste poolel. Eestlastel esialgu oma rahvaväeosi polnud, ehkki asja arutati, ja kaotused jäid tänu sellele suhteliselt väiksemaks. Eesti poliitikud olid sellal veel oma rahvusväeosade loomise vastu. Siiski näitasid eestlased end kõikjal heade sõduritena. Me elame maailma nurgas, kus selles pole midagi kummalist – ka kõigi meie naaberrahvaste sõjameeste mehisus on ikka kaugelt üle keskmise olnud.

Olukord tagalas

Lisaks meestele tuli sõjaväele anda hobuseid ja toiduaineid. Kiiresti tekkis puudus kõigist tähtsamatest tarbekaupadest (sool, suhkur, kohv, tee, petrooleum , riie jne), millele kehtestati kaardisüsteem. Hinnad tõusid, must turg lõi õitsele, raha kaotas väärtust. Paljud põllud jäid sööti, sõjaliste veostega ülekoormatud raudteedel valitses kaos, sõjalisi tellimusi täitvad tehased seisid sageli kivisöepuudusel. Viimase asjaolu tõttu alustati Eestis just tollal põlevkivikaevandamist. Otsest näljahäda Eestis erinevalt Venemaa suurlinnadest siiski ei olnud. 1915. aastal muutus Eesti rinde lähitagalaks. Siia paigutatud vägede hulk kasvas pidevalt, küündides 1917. aastal ligi 200 000 meheni, sellest suur osa Tallinna ümber rajatud Peeter Suure merekindluses. Vastavalt kasvas Eesti panus impeeriumi sõjamajandusse. Algasid tehaste sisseseade jm evakueerimised Venemaale ja paanikahood kohalikus vene elanikkonnas, ametnike seas ja isegi sõjaväeosades iga Saksamaa suurema sõjalise edusammu puhul. Eriti suur paanika oli 1915. aasta suvel, mil Saksa laevastik tungis Liivi lahte ning tulistas Pärnut ja Kuressaaret.(A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Kirjastus Argo 2004, lk 175-178)

Demokraatliku Venemaa autonoomse osana

Veebruarirevolutsioon

1917. aasta veebruaris Petrogradis puhkenud massilised rahutused kasvasid üle revolutsiooniks (Vt. Lisa 4), mille tulemusel tsaar Nikolai II loobus troonist, võim läks kodanikule Ajutisele Valitsusele. Venemaa üritas 1917. aasta kevadel asuda demokraatlike reformide teele.
Ebaselged kuuldused toimunust jõudsid Eestisse märtsi alguseks. Siinsete sündmuste sõlmpunktiks kujunes Tallinn, kus elas hulk vene rahvusest töölisi ning asus suur garnison . Erinevalt 1905. aastast domineerisid Veebruarirevolutsioonis vene keel ja vene mõttelaad.
2. märtsil arenes tööseisakutest üksikutes Tallinna tehastes ülelinnaline streik ja 20 000 osavõtjaga miiting Uuel turul, millele järgnes ühinemine sadamas seisvate sõjalaevade madrustega. Punaste lippude all ja revolutsioonilisi laule lauldes suundusid töölised ja madrused poliitilisi vange vabastama.
Tollal vanglana kasutatava Paksu Margareeta juures langesid revolutsiooni esimesed ohvrid – tapeti vangla ülem ja paar valvurit. Vangla väravad avati, vangid (nii poliitilised kui kriminaalvangid) vabastati ja suurtüki torn pandi põlema. Pärast vangide vabastamist rüüstati ka teised Tallinna vanglad .
Seejärel algas politseijaoskondade ja kohtuasutuste rüüstamine: uksed murti maha, aknad peksti puruks, mööbel ja dokumentide kaustad loobiti tänavale, kus neist kuhjati suured tuleriidad. Kasvas ohvrite arv. Päeva jooksul ühinesid revolutsiooniliste madruste ja töölistega garnisoni sõdurid, tappes eelnevalt vihatuimad ohvitserid .
Öö oli Tallinnas rahutu – mitmel pool jätkusid tulekahjud , aeg-ajalt kostis tulistamist, tänavatel lärmitsesid soldatite jõugud ning vanglast vabanenud kriminaalkurjategijad pöördusid vana „ameti“ juurde tagasi.
Analoogsed sündmused kordusid kõigis neis Eesti asulates, kus oli palju vene töölisi või soldateid. Väikestes maakonnalinnades ja maal püsis vaikus ja kord ning revolutsiooni toimumist teadvustas rahva enamik alles 10. märtsil, mil tähistati üleüldist vabanduse ja revolutsiooniohvrite mälestuspüha.
Korratused linnades likvideeriti suhteliselt kiiresti. Venemaa ajutine Valitsus tagandas senised kubernerid ning määras nende asemele kubermangukomissarid. Eestimaa kubermangu komissariks sai Tallinn linnapea, eestlasest advokaat Jaan Poska (1866-1920) (Vt. Lisa 3). Kohtadel seati ametisse maakonnakomissarid, tegevust alustas miilits.
Revolutsioonipäevil olid mitmel pool tekkinud stiihiliselt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud, milles domineeris pahempoolne element ning mis pidas end omaalgatuslikeks revolutsioonilisteks parlamentideks. Nõukogud säilisid ka pärast kubermangukomissari ametisse astumist , ent esialgu ei vastandanud nad end veel valitsuse esindajatele. Näiliselt olid meeleolud rahunenud.(T. Tannberg , A. Mäesalu, T. Lukas , M. Laur , A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 195-196)

Balti rahvaste püüdlus autonoomia poole

Eesti ja läti kultuuri järkjärguline vabanemine Saksa mõju alt ja leedu kultuuri vabanemine Poola mõju alt ei nõrgendanud ometi selles regioonis lääneeuroopalikke traditsioone, mida toetasid katoliiklus ja protestantism. Baltikumi rahvad tundsid end rohkem „eurooplastena“ kui nende naabrid idas ning püüdsid säilitada oma eripära, oma kultuuri seostati oma olemuselt Soomega sarnase autonoomia ideega. (T. Karjahärm, A. Adamson, Eesti ajaloo pöördepunktid. – Balti rahvaste püüdlus autonoomia poole 1997, lk 129)

Autonoomia

Eesti rahvuslikud jõud üritasid kasutada sobivat hetke vajalike reformide teostamiseks. Kuna poliitiline mõte polnud veel küps täieliku iseseisvuse nõudmiseks, siis seati eesmärgiks autonoomia saavutamine Venemaa koosseisud. Tartus toimunud rahvuslike organisatsioonide nõupidamisel valmis vastav eelnõu, mis esitati kinnitamiseks Ajutisele Valitsusele.
Petrogradis hakkas aga sellesuunaline asjaajamine venima. Ametlikult toodi ettekäändeks küsimuse suur tähtsus ning soovitati oodata ülevenemaalise Asutava kogu kokkuastumiseni. Seadusprojekti läbisurumiseks kasutasid eestlased nii isiklikke sidemeid kõrgemal tasandil kui ka 26. märtsil Petrogradis korraldatud eestlaste demonstratsiooni. Viimases osales umbes 40 000 inimest, sh 12 000 täies rõivastuses sõjaväelast. Kolonnides kanti revolutsiooni punalippude kõrval sinimustvalgeid rahvalippe. Demonstrantide esindus nõudis valitsuselt autonoomiaseaduse kohest kinnitamist.
Märtsi lõpus avaldati Ajutise Valitsuse määrus Eestimaa kubermangu valitsemise ajutise korra kohta. Selle kohaselt ühendati Eestimaa kubermang (v.a. Narva linn) ja Liivimaa kubermangu põhjaosa (v.a. Setumaa ) üheks rahvuslikuks kubermanguks. Selle etteotsa asus Ajutise Valitsuse komissar koos oma kahe abiga ning tema juurde pidi valimiste teel moodustatama Eestimaa kubermangu Ajutine Maanõukogu (maapäev).

Rahvuslaste tegevus ja pingekollete kujunemine

Autonoomia saavutamise järel kujunes rahvuslike ringkondade esmaseks ülesandeks võimu ülevõtmine. Nii kubermanguvalitsuses, sellele alluvates ametkondades kui ka maakondade tasandil asendati senised vene ametnikud eestlastega, asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel, valmistusi üleminekuks emakeelsele kooliharidusele. Siit tekkis esimene konfliktiallikas: tagandatud vene ametnikud esinesid valitsuse ees hulgalise kaebustega eestlaste separatismi aadressil, nõudes oma senise valitseva seisundi taastamist. Uues probleemid tekitasid hõõrdumisi Petrogradis ja Tallinna vahel.
Uute võimude teiseks ülesandeks sai olukorra võimalikult kiire normaliseerimine kohtadel. Selle eelduseks oli kubermangu juhtimise koondamine valitsusametnike kätesse ja revolutsiooniliste nõukogude tegevuse piiramine. Vastuseks püüdsid nõukogud suuremates linnades kõigutada Ajutise Valitsuse ja rahva usaldust kubermanguvalitsuse ja eestlastest ametnike vastu. Pinget lisas Maapäeva valimiste väljakuulutamine J. Poska poolt, mis nõukogude arvates sündis ülepeakaela. Nõukogude vasakpoolne enamik kartis, et ta ei suuda ilma valimiseelse propagandata saavutada Maapäeval ülekaalu. Vastasseis teravnes sedavõrd, et Poska oli sunnitud ajutiselt Tallinnast lahkuma . Valimised toimusid siiski tähtaegselt – 1917. aastal maikuus.
Kolmandaks pingeallikaks muutusid vene soldatid. Kuna vene sõjaväe demoraliseerumine jätkus, siis kerkis taas päevakorrale rahvusväeosade loomise idee. Kasutades asjaolu, et Tallinnas formeeriti parajasti kaht nn. kindlusepolku, läks rahvuslikel jõududel korda saavutada Ajutiselt Valitsuselt luba nende väeosade komplekteerimiseks eestlastega. Venelaste reaktsioon oli tormiline: eestlased tahavad ajada meid rindele, et jääda ise tagalasse! Siiski suudeti venemaa Ajutise Valitsuse toetusel luua Rakveres 1. Eesti Polk, mis kujunes oma rahvusliku meelsuse ja tugeva distsipliinitundega tõsiseks toeks eesti poliitikute järgnevatele ettevõtmistele. Järk-järgult läks korda rahvusväeosade arvu suurendada.
Eesti rahvuslaste vastaseid rünnakuid alustasid ka eesti enamlased (bolševikud), kes nägid Vene revolutsioonis vaid üht osa maailmarevolutsioonist ning käsitlesid rahvuslikke püüdlusi revolutsioonijõudude nõrgendamisena. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 196-197)

Eesti bolševike seisukoht riikluse küsimuses

Eesti Bolševikud lähtusid riigi väljasuremise marksistlikust seisukohast proletariaadi diktatuuri tingimustes, mistõttu lükkasid Eesti riigi sotsialistliku vabariigina kehtestamise kõrvale.
Nende arvamuse kohaselt oli imperialismi perioodil väikeriikide moodustamine regress , katse ajalooratast tagasi pöörata. Tegelikkuses oli see tööliste petmine.
Eesti bolševikud olid Nõukogude Venemaa Föderaalriigiks muutmise vastu, mille autonoomseks osaks (osariigiks) Eesti oleks olnud. Nende arvamuse kohaselt pidi Eestil olema autonoomia ühtsete konstitutsiooniliste normidega ühtse riigi koosseisus.
Eesti peab olema just Venemaa Sotsialistliku Vabariigi autonoomne osa. Eesti Bolševikud kartsid, kas mitte Eesti riigi väljakuulutamine, ehkki sotsialistliku vabariigina, ei kutsu esile negatiivset reaktsiooni Vene armee revolutsiooniliste soldatite ja madruste hulgas, kelle arv oli Eestis 1917. aasta sügisel kasvanud 200 000ni. (T. Karjahärm, A. Adamson, Eesti ajaloo pöördepunktid. – Eesti bolševike seisukoht riikluse küsimuses 2007, lk 133)

Poliitiline areng 1917. aasta suvel

Aasta jooksul kujunesid välja Eesti poliitilised erakonnad . 1905. aastal loodud Eesti rahvameelne erakond J. Tõnissoni juhtimisel korraldas end ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille taga seisid Lõuna- Eesti jõukamad talupojad, linnakodanlus ja intelligents . Selle kõrval kujunes talurahva ühendusena välja Eesti Maarahva Liit ning linna kesk kihte ja ametnikkonda koondav mõneti pahempoolsete kalduvustega Eesti Tööerakond.
Lisaks neile tegutses siinmail terve rida sotsialistlikke parteisid: VSDTP vähemlaste (menševike) tiib, millest iseseisvumise teel eraldus Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus, Ülevenemaaline Sotsialistide-Revolutsionääride Partei ( esseerid ) ja sellest välja kasvanud Eesti Sotsialistide Revolutsionääride Partei. Aktiivset Tegutsemist jätkasid ka VSDTP-sse kuuluvad enamlased, kes saavutasid 1917. aasta suvel eriti silmapaistva edu: märtsis 150-liikmeline organisatsioon muutus juba augustis Eesti suurimaiks poliitiliseks jõuks, koondades oma ridadesse kuni 7000 inimest.
Juuli algul tuli esmakordselt kokku Maapäev (Ajutine Maanõukogu), mis oli esimeseks parlamendilaadseks rahvaesinduseks Eestis. Täidesaatva organina valis maapäev Maavalitsuse, mille asus Jaan Raamot (hiljem asendas teada K. Päts). Seega olid autonoomia raames võimalikud tulemused saavutatud – jäi üle nendega kas rahulduda või otsida teid edasiminekuks. Tallinnas toimunud Rahvuskongressil püstitaski tööerakonna liider Jüri Vilms (1889-1918) uue sihi – taotleda Eestile võrdõigusliku osariigi staatus föderatiivse vene riigi koosseisus.(Vt. Lisa 1)

Sõjasündmused

Ajutine valitsus ei suutnud pidurdada Vene armee ja riigivõimu jätkuvat lagunemist, millele oma propagandaga aitasid kaasa enamlased. Olukorda otsustas kasutada Saksamaa, sundimaks Venemaad sõlmima separaatrahu.
Augustis vallutasid Saksa väed Riia ning võitlusvõime kaotanud Vene üksused valgusid massiliselt Eestisse. Septembri lõpupäevil jõudis sõda Eesti pinnale – Sakslased maandasid dessandi Saaremaal ning hõivasid lagunevate Vene vägede vastupanu kohtamata 8. oktoobriks kogu Lääne-Eesti saarestiku . Lahingutes Muhu saarel kandis suuri kaotusi (peamiselt Vangilangenute näol) 1. Eesti Polk.
Venemaa sõjalise ebaeduga kaasnes enamlaste populaarsuse järsk kasv. Eestis paiknevatele sõduritele sobis ülihästi enamlik loosung „maha sõda!“ Sama üleskutse leidis poolehoidu ka tööliste seas, eriti pärast seda, kui valitsus oli sakslaste sissetungi kartuses alustanud tööstusettevõtete evakueerimist Eestist. Evakuatsioon tähendas tuhandetele töölistee tööta jäämist ning ainsaks võimaluseks elatusallika säilitamisel näis olevat sõja kohene lõpetamine. Ühtlasi avaldasid enamlased tugevat survet teistele sotsialistlikele parteidele, väites, et nende liidrid ei olevat huvitatudki rahu peatsest saabumisest. Keerulises olustikus leidis seegi väide uskujaid ning paljud mõõdukad sotsialistid läksid üle enamluse toetajate ridadesse.
Oktoobriks oli Eestis ligi 20 000 enamlast. Nende kätte läks kõigi TSS nõukogude tegevuse ühtlustamiseks moodustatud Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juhtimine. Alustati ettevalmistusi relvastatud võimu haaramiseks. Selleks organiseeriti punakaardi salku ja loodeti kasutada ka demoraliseerunud väeosi.
Sakslaste sõjaline edu tõstatas ka Eesti iseseisvumise küsimuse. Maapäeva 25. augusti koosolekul leidis j. Tõnisson, et kuna Saksa okupatsioonioht on muutumas reaalsuseks ning venelastelt ei ole abi loota , siis tuleb viia Eesti küsimus maailma poliitika areenime. Peeti vajalikuks saata Lääne-Euroopasse välisdelegatsioon, mis tutvustaks sealsetele poliitikutele Eesti probleeme ja selgitaks välja nende suhtumise Eesti tulevikku. Kuu aega hiljem otsustas Maapäev korraldada lähiajal valimised Eesti Asutavasse kogusse, mis määras kindlaks Eesti tulevase riikliku staatuse. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 197-198)
Iseseisvumine

Oktoobripööre Eestis

Võimu võtmiseks moodustasid enamlased 1917. aasta oktoobris Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee (Eestimaa SRK), mille eesotsas seisid Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepp .
23. oktoobri õhtul saatis SRK oma komissarid Tallinna sõjaväeodadesse, raudteejaamadesse ja ametiasutustesse. Linnatänavail asusid patrullima Punakaardi salgad.
26. oktoobril, saanud teate bolševistliku riigipöörde õnnestumisest Petrogradis, alustas SRK riigivõimu tegelikku ülevõtmist. Korraldati miitinguid ja demonstratsioone enamlaste toetuseks. Samal päeval võtsid kohalikud SRK-d üle ametiasutused Tartus ja Narvas. 27. oktoobril ilmusid Toompeale Eestimaa SRK volinikud; vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks kubermangukomissar J. Poskalt üle SRK abiesimees V. Kingsepale. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 199)

Sammud iseseisvuse poole

Eestis koondusid kõik ülejäänud erakonnad enamlaste vastu, kes ei soovinud kellegagi oma võimu jagada ja olid veendunud nende poolt valitud te ainuõiguses. Enamlased olid Eesti iseseisvuse vastu (pärast maailmarevolutsiooni võitu ei pidanud nende arust nagunii mingeid riike alles jääma; Eesti enamlased olid nõnda “põhimõttekindlad“ mehed-naised, et ei nõustunud isegi ajutiste taktiliste järeleandmistega?, see oli aga muutunud poliitiliseks peaküsimuseks. Olukorras, kus Lenini valitsus oli alustamas Saksamaaga rahukõnelusi ja sõjategevus Idarindel soikus, võis loota Eesti iseseisvuse tunnustamist Antanti suurriikide poolt. Teiseks vaidlusteemaks oli maaküsimus. Eesti enamlased ei olnud nõus mõisamaid talupoegadega jagama, vaid tahtsid kohe kommuune asutama hakata (milleks aega raisata: nii võis sööstul kommunismi kohe mitu aastat võita ja võib-olla esimestena kohale jõuda!). Selge, et selline poliitika isegi enamlaste esialgseid toetajaid eemale peletas. Tuska tekitas ka nende vaenulik suhtumine religiooni, näiteks Tallinna Oleviste kiriku muutmine punaseks rahvamajaks. 1917. aasta novembris-detsembris kaldusid juhtivad eesti poliitikud üha enam Venemaast lahkulöömise poole.
Nähes ette, et tegutsemisvõimalused edaspidi ahenevad ja soovimata kaotada aega, otsustasid eesti rahvuslaste juhis deklareerid Eesti riiklikust. 15. novembril (ukj. 28. novembril) 1917 kogunes Maapäev Toompea lossi koosolekule ja kuulutas end ainsaks kõrgeimaks võimuks Eestis. Edasiseks tegevuseks anti volitused Maapäeva vanemnõukogule. Analoogilise suveräänsusdeklaratsiooni võttis uues ajaloolises olukorras vastu Eesti NSV ülemnõukogu 71 aastat hiljem, 16. novembril 1988. Kohe see järel aeti Maapäev enamlaste poolt jõuga laiali. Deklaratsiooni initsiaator Jaan Tõnisson saadeti maalt välja ja ta asus Eesti välisdelegatsiooni juhina tegema selgitustööd Eesti iseseisvusele tunnuste hankimiseks. Veendunud lõplikult selles, et enamlastega pole võimalik koos töötada, langetas Maanõukogu vanematekogu ja kõigi poliitiliste parteide (v.a enamlased) esindajate nõupidamine 31. detsembril 1917 „Estonias“ põhimõttelise otsuse Eesti iseseisvus kõige lähemal ajal välja kuulutada. Viidates enamlaste poolt väljakuulutatud rahvaste enesemääramise õigusele, deklareerisid rüütelkonnad samuti eraldumist Venemaast ja palusid Saksa riigilt Kaitset, s.o Baltimaade okupeerimist.
Jaanuaris 1918 aset leidnud ja pooleli jäänud valimistel Eesti Asutavasse Kogusse said enamlased vahetulemuse põhjal 37,1% häältest. Ehkki toetus kõikidele sotsialistlikele erakondadele kokku oli koguni kasvanud ja enamlased olid endiselt suurima toetusega partei, tähendas see omariiklust pooldavate rahvuslike jõudude võitu. Enamlased kartsid, et väejuhatuse jutule pürgiva baltisakslaste delegatsiooni tabamist, katkestasid enamlased valimised ja kuulutasid välja piiramisolukorra. Umbes 500 nimekamat baltisakslast ja paarsada eestlast küüditati Siberisse. (A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Kirjastus Argo 2004, lk 183-184)

Saksamaa asub pealetungile

Enamlaste riigipöörde järgselt aktiveerusid ka baltisakslased . Eestimaa rüütelkond otsustas venemaast lahku lüüa ja paluda abi Saksa keisrilt. Teated baltisakslaste salasepitsustest jõudsid enamlasteni, kes kehtestasid Eestis piiramisseisukorra.
Samal ajal kehtestati Brestis toimuvad rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keksriikide vahel ning Saksamaa alustas ettevalmistusi pealetungiks idarindele. Baltisakslaste küüditamine Eestist andis selleks ka sobiva ettekäände – rahvuskaaslasi on vaja kaitsta!
18. veebruaril algas Saksa armee üldpealetung. Saaremaalt jõudsid sakslased Eesti mandrile Lihula piirkonnas 20. veebruaril, Hiiumaalt Haapsalusse päev hiljem ning Lätist pealetungi alustanud üksused marssisid Valka 22. veebruaril. Järgnes sakslaste kiire edasitung. Vene sõjavägi oli lakanud olemast, loodav Punakaart oli aga sakslastele vastupanu osutamiseks liialt nõrk.

Iseseisvuse väljakuulutamine

Rahvuslikud ringkonnad olid Saksamaa kavatsustest teadlikud ning veendunud kiire tegutsemise vajaduses . 19. veebruaril moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekommitee, Kuhu kuulusid Konstantin Konik , Konstantin päts ja Jüri Vilms. Koostati Iseseisvumismanifest, milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks (Vt. Lisa 5). Rahvusväeosadele anti korraldus säilitada Saksa vägede suhtes täielik erapooletus .
Kohtadel võeti võim üle veel enne Saksa vägede saabumist, kasutades selleks nii rahvusväeosade kui ka salajas loodud vabatahtlikest koosneva Omakaitse jõudu. Võim läks rahvuslastele Haapsalus, Pärnus, Viljandis, Võrus, Tartus, Paides jt. Linnades. 23. veebruari õhtul loeti Pärnus „Endla“ Teatri rõdult esmakordselt Iseseisvusmanifest avalikkuse ette (Vt. Lisa 6).
Tallinnas asusid enamlased 23. veebruari õhtul sadamas seisvatele Vene sõjalaevadele. Korra pidamine pealinnas läks üle Omakaitse kätte. 24. veebruaril sõitsid päästekommitee liikmed tulevase Eesti Panga hoonesse. Seal moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mille peaministriks sai K. Päts. Samas loeti ette ka Iseseisvusmanifest. Iseseisev Eesti Vabariik oli sündinud.
Järgmise päeva hommik oli Tallinnas pidulik – majadel lehvisid rahvuslipud, helistati kirikukelli, kirikutes peeti jumalateenistusi ja koolides aktusi. Sadamast lahkusid viimased Vene sõjalaevad. Kuid juba keskpäeval marssisid linna Saksa üksused. Siiski võimaldas 24. veebruar edaspidi kõneleda Eestist kui iseseisvast riigist, mille on vägivaldselt okupeerinud võõrväed.
Sakslaste edasitung jätkus kuni 3. märtsini, mil nende kätte läks kogu Eesti territoorium , kaasa arvatud Narva ja Jaanilinn. Samal päeval kirjutati Brestis alla rahuleping ; Nõukogude Venemaa loobus suurest osast endise Venemaa läänealadest. Eesti- ja Liivimaa jäid vormiliselt Venemaa võimu alla, ent siia paigutati Saksa sõjaväeosad. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 200-202)
Saksa okupatsioon Eestis 1917-1918

Saksa okupatsioon

Saksa okupatsioon Eestis on Eesti ala osaline või täielik okupeerimine Saksamaa vägede poolt Esimese maailmasõja käigus. Juba 1915. aastal hõivasid Saksa väed Ruhnu , mis tollel ajal kuulus veel Kuramaa koosseisu. 1917. aastal okupeerisid sakslased Hiiumaa , Saaremaa ning Muhu. 1918. aastal juba terve Eesti.
Keiserliku Saksamaa ja Nõukogude Venemaa suhetest sündis 27. augustil 1918 Berliinis Bresti rahu lisaleping, mis käsitles ka Eesti rahvusvahelist seisundit . 3. märtsil 1918 sõlmitud Bresti rahulepingu kohaselt oli Saksamaa ja Venemaa piir Baltikumis jäänud selliseks, nagu ta veebruaris paika oli pandud: saared Saksamaale, mandriosa Venemaale. Saksamaa okupeeris Põhja-Läti ja Eesti mandriosa esialgu juriidiliselt korra taastamise ettekäändel ja eesmärgil. 27. augustil 1918. aastal Saksa-Vene läbirääkimiste käigus tehti Bresti rahulepingu lisaleping, mille tulemusena Venemaa loobus oma ülemvõimust nii Eesti– kui ka Liivimaal.

Saaret okupeerimine

18. aprillil 1915 maabusid Ruhnul Saksa mereväelased ning venelased aeti minema. 1917. aasta septembris otsustas Saksa väejuhatus vallutada Lääne-Eesti saared (Vt. Lisa 7).
29. septembril 1917 algas sakslaste dessandiga Tagalahes. Operatsiooni koodnimetuseks sai Albion . Dessandis osalemiseks koondati Liibavisse (Liepajasse) umbes 25 000 meest, 5 000 hobust, 1 400 vankrit, 150 kuulipildujat, 54 suurtükki, 12 mortiiri, 100 lennukit ja dirizaablit, varustust 30 päevaks. See oli Saksa suurim dessantoperatsioon I maailmasõjas. Maakonnanõukogu ja -valitsus aeti laiali, kantseleiruumidesse asus sõjavägi. Oli alanud 14 kuud kestnud saksa okupatsioon, mis välistas eestlaste igasuguse poliitilise tegevuse

Mandri-Eesti okupeerimine, okupatsioon ja lahkumine Eestist

20. veebruaril 1918 maabusid Saksa väed, mis juba mõnda aega Eesti saari enda käes hoidsid, Virtsus. Sellega oli invasioon Mandri-Eestisse alanud.
1918. aasta veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. 25. veebruaril jõudsid saksa väed - 8. armee Tallinnasse ning 4. märtsiks Narva (Vt. lisa 8).
Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik.
Saksa vägede juhatuse poolt määrati Eestimaad valitsema kindralkomando 60 (Lõuna-Eestis s.h. Viljandimaal) ja kindralkomando 68 (Põhja-Eestis s.h. Järvamaal).
Maakonnavalitsuste juhiks määrati kindralkommandode käskkirjade alusel ohvitser , kui kreisipealik (Kreishauptmann). Tema oli kindralkomando otsealluvuses ning sai juhtnöörid sealt. Kreisipealiku juures funktsioneeris veel ka nõukogu (Beirat), mille liikmed kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati. Kuipalju nõukogu maakonna valitsemisest osa võttis või osa võtta võis, see jäi täielikult kreisipealiku enese otsustada. Järgmiseks administratiivseks allüksuseks maakonnas nähti ette ametkond (Amtsbezirk), mille piirid langesid kokku kihelkonna piiridega. Ametkonna eesotsas seisis ametkonna eestseisja (Amtsvorsteher), kes kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt nimetati ja kreisipealikule allus .
Ametkonnad jagunesid jaoskondadeks (Ortsbezirk). Mõisad, senised vallad ja alevikud moodustasid üldiselt igaüks ise jaoskonna. Jaoskondi valitsesid sellekohased eestseisjad (Ortsvorsteher), need nimetati ametisse kreisipealiku ettepanekul kindralkomando poolt ja allusid ametkonna eestseisjale.

Saksa okupatsiooni lõpp Eestis

Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918.
11.–14. novembril 1918. aastal andsid Saksamaa esindajad Riias kõrgema poliitiline võimu Balti riikides formaalselt üle rahvuslike valitsuste kätte, kuid saksa vägede kohalolek jätkus veel mõnda aega. Mingit muud jõudu idast Baltikumi tungida ähvardava Punaarmee peatamiseks veel polnud. Eesti rahvuslikud väeosad tuli alles reorganiseerida.
9.-10. novembril ühinesid revolutsiooniga Tallinnas asuvad saksa sõdurid ja madrused. 11. novembril astus Ajutine Valitsus taas kokku. Võimu täieliku ülevõtmiseni sakslastelt jõuti 21. novembril. Üheksa kuud tagasi välja kuulutatud iseseisev vabariik taastus.
Saksa väed hakkasid taganema Narvast 28. november ning 29. november haaras võimu Narvas Eesti Töörahva Kommuun . (Vikipeedia vaba entsüklopeedia: saksa okupatsioon Eestis. http://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_okupatsioon_Eestis _(1917-1918) (05.03.2009))
Vabadussõda

Sõjalised ettevalmistused

Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas Nõukogude Venemaa valitsus kõik sakslastega sõlmitud kokkulepped ning alustas ettevalmistusi impeeriumi endiste piiride taastamiseks. Ühtlasi loodeti vallandada Punaarmee relvadele tuginedes revolutsioonid teistes Euroopa maades.
!918. aasta novembri lõpus koondas Punaarmee märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Sissetung pidi toimuma korraga kahest suunast . Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga sihis.
Algavale interventsioonile püüti anda kodusõja iseloomu, kasutades selleks sakslaste eest Venemaale pagenud eesti enamlasi. Petrogradis loodud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks seaduslikuks võimuorganiks ning kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis. Narva alla toodi teisel kodusõja rinnetel võitlevad Eesti kommunistlikud kütipolgud. Punaarmee põhijõu Eesti piiridel moodustasid siiski vene ja läti väeosad – kokku ligi 12 000 meest.
Nende vastas seisid kodumaalepöördumiseks valmistuvad Saksa väed ning illegaalselt tegutsenud Omakaitse baasil moodustanud Eesti kaitseliidu salgad. Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud vabatahtlike värbamine tõi Eesti Rahvaväkke vaid paar tuhat meest ning detsembri algul alanud sundmobilisatsioon ei võinud anda kiireid tulemusi, sest puudus oli kõigest: relvadest, laskemoonast, riidevarustusest, jalanõudest, toiduainetest jms. Abipalved nii Soome kui ka Suurbritannia valitsusele ning läbirääkimised Saksa okupatsioonivägede ja Pihkvas moodustatud Vene valgekaartliku Põhjakorpuse juhtkonnaga andsid esialgu vaid lootust.

Sõjakäik

11. novembril 1918 alistus Saksamaa Lääneliitlastele. 13. novembril 1918 tühistas Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud Brest -Litovski rahu. 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. 28. novembril tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega (kokku 12 000 meest) üle Eesti piiri.
Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed taganesid. Punaarmee vallutas Kirde-ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes Tartu. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel.
23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks polkovnik Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon , mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Olulist rolli mängisid edasises sõja käigus ka Soome vabatahtlikud ning koolipoistest vabatahtlikest moodustatud üksused. Eesti väed asusid vastupealetungile. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner Eesti Maanõukogule ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a. jaanuaris oli Nõukogude Venemaa Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust koos Vilniusega. 16. veebruaril alustas Punaarmee Volmari suunalt vastupealetungi ja vallutas Heinaste. Samal päeval algas Saaremaa mäss. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919 pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes seisma panema . Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285 000 mehest suunati Eesti vastu 80 000 võitlejat. Märtsist kuni maini 1919 püüdis Punaarmee murda Eesti kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisega 75.000 meheni ja tõrjus kõik rünnakud. Samal ajal sai Punaarmee lüüa Leedus ja Lätis, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja Riia 22. mail.
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva.
Eestit toetasid Vabadussõjas mitmed riigid. Suurbritannia saatis 12. detsembril 1918 oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli Eesti rannik julgestatud. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust. USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima vabatahtlike hulga lähetas Soome, kokku 3500 meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919, võttes osa Eesti vägede võidukast vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli ka Taanist ja Rootsist.
Lõunarindel teostati veel teinegi edukas operatsioon , mille esialgseks eesmärgiks oli vaid Volmari ( Valmiera ) ja Mariendburgi (aluksne) hõivamine. Eesti ratsaväe läbimurre kujunes aga oodatust sügavamaks, punaarmee alustas kiiret taganemist ning teoks sai ligi 200-kilomeetrine retk Võru alt Jakobstadti (jekabpils). Seega oli põhiline osa Lätist enamlastest puhastatud . (Vikipeedia vaba entsüklopeedia: saksa okupatsioon Eestis http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da (05.04.2006))

Landeswehri sõda

Eesti toetas sõjaliselt ka Läti Vabariiki, lubades formeerida oma territooriumil läti väeosi. Muidugi ei tahetud seda ainult omakasupüüdmatutel ajenditel: ilma iseseisva Lätita ei saanud olla iseseisvat Eestit. Lätis oli tekkinud väga keerukas poliitiline ja sõjaline olukord. Erinevalt Eestist polnud Saksa väed sealt lõplikult lahkunud, vaid ainult taganenud enamlaste survel Kuramaale. Läti Vabariigi relvajõud olid napid, rinnet Punaarmee vastu hoidsid baltisakslastest LandesWher ja saksa vabatahtlikest Rauddiviis kindral R. von der Goltzi juhtimisel. Esimesest kaotusjärgsest ehmatusest toubunud Saksamaa klammerdus idas oma vallutuste riismete külge, suurearvulise baltisaksa vähemusega Lätis sooviti luua endile vastallriiki, kus säilinuks mõisnike maaomand , kus saksa vabatahtlikud saaksid tasuta maad ja kodakondsuse jne. Antanti riigid püüdsid sakslasi talitseda, kuid nägid neis samas peamist enamlusevastast jõudu Baltikumis. Et peaminister K. Ulmanise rahvuslik valitsus polnud sakslaste meelest küllalt järelandlik, asendati see 1919. aasta aprillis vägivaldselt pastor A. Nniedra marionettvalitsusega. Mais alustasid sakslased pealetungi Läti Punaarmee vastu, vallutasid Riia ja korraldasid enamlusesõbralikkuses kahtlustatute kallal kohutava veresauna. Samal ajal tungisid põhjast Lätimaale Eesti väed. Kahe tule vahele jäänud punased tõmbusid paanikas ida poole. Landeswehr’i juhid nõudsid Eesti vägede lahkumist Lätist, Eesti pool vastas samaga. Ulmanise valitsusega liidusuhetes olevate eestlaste ja saksa vägede kokkupõrge muutus möödapääsmatuks.
Juunis puhkesid lahingud. Eestlastele kujunes see konflikt otsekui arveteõiendamiseks sajandipikkuse rõhumise eest, sõdurid läksid lahingusse vaimustusega. Kindral Ernst Põdderi juhtimisel löödi sakslased Võnnu lahingus puruks, neid jälitati Riiani ja Riiagi oleks ära võetud, kui lääneliitlased poleks vaherahu sobitanud. Lätis tuli taas võimule Ulmanise valitsus, mis kosus peagi ka sõjaliselt. Võnnu ( cesise ] vallutuspäeva 23. juunit hakati Eestis hiljem tähistama Võidupühana. Kuramaale taandunud sakslased tegid oktoobris siiski veel ühe katse Läti vallutamiseks ja seal Saksamaast sõltuva vasallriigi moodustamiseks. Saksa väeosi täiendati vabatahtlikega maailmasõjas vangi langenud vene sõdurite ja ohvitseride seast, pandi silmapetteks kogu korpuse etteotsa vene avantürist P Bermondt-Avalov ning tungiti jälle Riia peale. Lätlased valmistusid juba oma pealinna maha jätma, kuid viimasel hetkel saabusid appi kaks eesti soomusrongi, päästes olukorra. Lätlaste eneseusk taastus, sakslaste oma murdus ning peatselt kadus kogu oht Bermondt-Avalovi võitlusvaimu minetanud vägede poolt. Saksamaa mõju Balti piirkonnas kahanes järsult. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 208-209)

Tartu rahuläbirääkimised

Loodearmee Petrogradis operatsiooni läbikukkumise järel hakkas üha enam muutuma lääneriikide suhtumine nõukogude võimu kukutamise võimalikusesse Venemaal. Seda asjaoli tõttas kasutama Eesti valitsus, alustades novembris ettevalmistusi rahukõneluste jätkamiseks Moskvaga. Rahu kiiret sõlmimist nõudis nii Eesti majanduslik olukord kui ka sõjaline situatsioon: Punaarmee oli taas ründamas Eesti piire , samal ajal kui eestlaste hulgas süvenes sõjaväsimus.
Kuna teised Balti riigid polnud nõus ühiseid rahukõnelusi avama, otsustas Eesti minna separaatlepingu sõlmimisele. Nõukogude Venemaa nõustus Eesti ettepanekuga.
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska (Vt. Lisa 3), Vene oma Adolf Joffe. Konverentsi esimese etapi (detsember 1919) eesmärgiks oli vaherahu sõlmimine. Lahingutegevuse lõpetamise kõrval pidi see andma poolte vastastikuse tunnustuse ja määrama kindlaks tulevase piirijoone.
Piiriküsimuses puhkesid kõige ägedamad vaidlused, kuna enamlased nõustusid enestele kogu Petserimaad ja poolt Virumaad (kuni lundani). Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaatide järeleandlikkusele ning 31. detsembrl kirjutati alla vaherahulepingule, mis jõustus 3. jaanuaril hommikul kell 10.30.
Rahvuskonverents jätkus uuel aastal. Seekord kujunesid põhilisteks mitmesugused majandusprobleemid : Eesti-Vene omavaheline ja välisvõlgnevus, Eesti osasaamine Venemaa kullafondist, Eestist evakueeritud varade saatus jne. Terve kuu kestnud vaidluste tulemusena saavutas Eesti Delegatsioon nii mõndagi. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel tunnistati olematuiks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest, enamlased lubasid taastada Eestist välja veetud kultuurivarad ja tõotasid tulevikuks soodsaid majanduslepinguid.
Rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil (Vt. Lisa 10)(Vt. Lisa 9). Eesti saavutas teda rahuldava riigipiiri kehtestamise. Nõukogude Venemaa deklareeris, et „tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigusest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta…“ Kõik Venemaal viibivad eestlased said õiguse kodumaale tagasipöördumiseks ning Nõukogude valitsus saatis laiali Vene kodusõjas lõunarindel võitlevad eesti kommunistlikud väeosad.
402 päeva kestnud ning rahvalt 3600 inimelu nõudnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Alles nüüd saabus võimalus hakata juba pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama. (T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 210-212) (vt. lisa 2)

Kokkuvõte

Uurimistöös „Eesti iseseisvumine 1917-1920“ on püütud anda ülevaadet sellest, kuidas oli võimalik Eestil iseseisvuda, tollasel keerulisel ajal. Arenenud ühiskonnas, kus me elame iseseisvas riigis, on teema küllaltki aktuaalne, teada kuidas Eesti rahvas sai esimest korda iseseisvaks. Usun, et uurimistööga jõudsin sihile ja sain kõigile küsimustele vastused. Polnud ju ainult üks keskne küsimus, et millised olid isesisvumise eeldused. Uurimine andis informatsiooni ka iseseisvumisest järgnevale lähitulevikule, et milliseks muutus elu siis, peale iseseisvumist.
Muidugi Tekkisid ka uued küsimused, et mis sai edasi? Uurimistöö lõppeb Tartu Rahuga, aga see ei tähenda, et uurimustöö saab otsa ja sama teeb ka aeg. Ei, aeg läheb aga aina edasi. Kas Eesti jääb ka edaspidiseks iseseisvaks, Või langeb jälle võõrvõimu alla? Või hoopis ühinevad balti riigid omavahel? Mis iganes võib juhtuda. Need on küsimused, millele tänaseks on vastused kõigile teada.
Usun, et just eelnevate küsimuste põhjal saaks alustada uut uurimistööd jätkuks olevale. See ei tähenda muidugi seda, et olevale uurimustööle ei ole enam materjali mida lisada! On küll. Mina kasutasin uurimustöös ainult neid allikaid , mida pidasin selgelt mõistetavaks ja hästi kirjeldavaks, aga raamatukogu ja internet kubiseb samateemalistest raamatutest ja muust kasulikust informatsioonist. See tähendab seda, et sel teemal annaks kirjutada vähemalt mitukümmend lehekülge veel.
Tööle püstitatud küsimused leidsid lahendused: saime laiemaid teadmisi ajajärgul 1917- 1920 aset leidnud olukorrast Eestis. Eesti sai iseseisvaks riigiks.

Kasutatud Kirjandus

Adamson, Karjahärm 2004 = A. Adamson, T. Karjahärm, Eesti ajalugu gümnaasiumile. Tallinn: Kirjastus Argo 2004, lk 175-189.
Karjahärm, Adamson 1997 = T. Karjahärm, A. Adamson, Eesti ajaloo pöördepunktid. – Balti rahvaste püüdlus autonoomia poole 1997, lk 295-328.
Tannberg, Mäesalu, Lukas,
Laur, Pajur 2001 = T. Tannberg, A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, A. Pajur, Eesti ajalugu. Tallinn: Avita 2001, lk 195-204.
Interneti allikad
http://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_okupatsioon_Eestis _(1917-1918)
http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Vabaduss%C3%B5da

Lisad

Lisa 1
Euroopa poliitiline kaart 1914
Lisa 2
Euroopa poliitiline kaart 1920
Lisa 3
Jaan Poska
Lisa 4
26. märts 1917. aastal eestlaste meeleavaldusrongkäik Petrogradis
Lisa 5
Tartu maantee 11, 1918. aastal
Lisa 6
Iseseisvus manifest
Lisa 7
sakslaste dessant Lääne-Eesti saartele
Lisa 8
Saksa vägede jõudmine mandrile
Lisa 9
Jaan Poska, Rahulepingule alla-kirjutamas
Lisa 10
Tartu rahu leping
36