EELTÖÖ KORRIGEERIMISE ETAPID 1. öeldis Jooni alla tegusõna vormid, sest nendest lähtuvalt saad korrigeerida kirjavahemätrke ja ka seda, et töö piires oleks tegusõna võimalikult samas vormis (O M) 2. sõnakordused Tähista liiga lähestikused sõnakordused ristiga või märgista mõnel muul moel, et otsida neile hiljem sünonüüme! 3. asesõnad Ümbritse asesõnad ringiga, otsida neile hiljem kas või ÕS-i abiga sisukaid tähendusi! 4. vale sõnakasutus Ümbritse sõnad, sõnad ,,suur", ,,asi", ,,enamus" ja ,,probleem" ringiga, otsida neile hiljem täpsemaid ja õigemaid tähendusi! 5. vormiühtsus A M (ainsus ja mitus pole kooskõlas) O M (olevik vaheldub minevikuga ja vastupidi) I U (isikuline tegumood vaheldub
Ära liialda võõrsõnadega, eriti mis on vähetuntud Keskendu olulisele, tähtsale Väldi ebaolulisi detaile Ära kasuta: Sobimatuid võrdlusi Halvustavat suhtumist konkurendi analoogsesse tootesse, eriti seoses võrdlustega Loosungeid ja hüüdlaused Agressiivset ja pealesurutud suhtlemist Nn. kõige-tulevikku Ära kiida ennast, see võib mõjuda koomilisena Sõnakordused Kasuta: Sõbralikku ja neutraalset tooni Tekst olgu loomulik Head sõnastust
4. Tänu mõttekaardile võivad hakata selguma ka teksti vormilised jooned, mis aitavad kindlaks teha teksti põhiliini, alateemad, lõigud. 5. Pööra erilist tähelepanu grammatika- ja faktivigadele! Väldi neid iga hinna eest! 6. Püsi teemal! Teemast kõrvalekaldumine võib põhjustada täieliku kirjandi kokkuvarisemise! 7. Kui teadmised on sind ootamatult alt vedanud ja eksamikoostajad on lahked olnud töö varustamisel abitekstiga, kasuta seda! 8. Kõrvalda liigsed sõnakordused ning viska pilk lauanurgal asetsevasse õigekeelsussõnaraamatusse! 9. Enne puhtandile mõtlemist loe oma mustand aeglaselt ja mõtisklevalt läbi. Ära karda mõne mittesobiva mõtte eemaldamist. 10. Ümberkirjutamisel ole eriti hoolas ja ära kiirusta! Vead võivad juhtuda igaühel.
omana; eriti kui tegemist on katkendiga väga tuntud tsitaadist. Proosatsitaatide kasutamisel peavad olema raudselt selged otsese kõne kirjavahemärgid ehk jutumärgid! Mustandile kirjutan süvenenult kõik mõtted mis pähe tulevad, ja kui mõtted otsas hakkan vaatama mida saaks juurde lisada. Kui arvan, et mustandi tekst enamvähem valmis ja sõnade arv ka piisav, hakkan otsima erinevaid vigasi: komad, sõnakordused, stiilivead, lõikude pikkused, taandread jne. Kõik vead parandan mustandis, puhtandil peab olema ilus käekiri ning sodimist ei tohi olla. Uut mõtet ehk lõiku tuleb alustada TAANDREAGA! Lõigud peaksid olema sama pikad ning lõigu viimane lause peab olema sissejuhatuseks järgmisele lõigule. Kirjandis ei kommenteeri oma tegevust, nt „nüüd ma räägin“ , „kokkuvõtteks“ jne. Kirjandis ei tohi sinatada, sest kirjand kirjutatakse ikkagi mina vormis. Kui kirjandis
• Teonimede rohke kasutamine (postisaadetiste laialikandmine) • Standardväljendid (tunnistada kehtetuks; annab vastutuse üle kolmandale isikule) • Täpne ja neutraalne sõnavara, kujundlikkuse, emotsioonide ja isikupärase sõnakasutuse vältimine • Kirjakeele normide kõrvalekaldumatu järgimine Teadusstiil • Võõrsõnarohkus • Terminite rohkus • Definitsioonide rohkus • Sünonüümide vältimine terminite asemel ja sellest tulenevad sõnakordused • Teemade ja alateemade nummerdamine • Liigituste esitamine puntki kaupa ja nummerdatuna • Arvandmete, skeemide ja graafikute esitamine teksti sees või teksti lisana • Keerulised lausekonstruktsioonid • Tsitaatide ja refereeringute selge eristamine • Kirjakeele normide kõrvalekaldumatu järgmine • Ranged vormistusnõuded ja kindel struktuur teadusliku uurimuse puhul Ajakirjandusstiil • Ilmekas ja kujundlik keelekasutus, palju metafoore pealkirjades
Esitatud teeside tõestamisel demonstreeri oma eruditsiooni (samas ära sellega ka liialda) · Näited kirjandusest · Näited elust, ka enda kogemusest · Ajakirjandusest · Ajaloost · Võõrkeelsed väljendid · Aforismid, sententsid · Vanasõnad · Filosoofia · Muusika, kunst · Hoidu liigsest päevakajalisusest ÄRA ESITA OMA VÄITEID ABSOLUUTSETE TÕDEDENA Kui alustad mustandi parandamist, pööra tähelepanu järgnevale: 1. sõnakordused 2. koma kui ja nagu ees 3. mitte kasutada sina- ja meie-vormi 4. mitte liialdada tingiva kõneviisiga 5. uuri põimlause ehitust 6. mõttelt ja lauseehituselt segased kohad kirjuta ringi
teha sedeleid harjutada esinemist võtta videosse Halb esineja : Parasiitsõnad Puudub silmside/liigne silmside ühe inimesega Valed emotsioonid Liigub tahapoole/publikust eemale Vale riietus Monotoonne hääl Võõrsõnad Räägib segaselt Ebaselge hääl Läbi mõtestamata Ei olda keskendunud Ettevalmistamata Keeleliselt ebakorrektne Vabandab ette Liigsed terminid/lühendid/sõnakordused Solvab Hea esineja: Kõne huvitav Pühendunud Avatud vastukajale Viisakas Haarab kaasa Naljad Kohanemisvõimeline Ei lange publiku halvale tasemele Täidab lava Viitab olulisele kätega Pea püsti, selg sirgu Veenmine Vastuargument Kasu Alternatiivne plaan Näitlikusta Emotsioon Eesmärk Ühised teemad Kõne: Hampurgeri meetod (2) Mida tahad publikule öelda Kasutada definitsioone ja lahti mõtestada
· Esimese lugemise käigus ära keskendu kirjavigadele, vaid sisule. Kui aga vigu märkad, võid need loomulikult ära parandada. · Tekst on terviklik siis, kui see sisaldab loogiliselt arenevat arutlust, mida on kerge jälgida ja millega on huvitav kaasa mõelda. Viimistle edasi! · Kui teksti sisu paistab korras olevat, loe veel ja jälgi, et lause oleks üheselt mõistetav ja ei oleks liiga pikk. · Asesõnad! · Sõnakordused! · Sinatamine! Sõnastus · Hoidu juhuslikest sõnakordustest! · Hoidu tühisõnadega liialdamisest!(ju, ka, isegi...) · Ära sinata lugejat! · Jälgi, et lause oleks ühemõtteline! Öeldis on eestikeelses lauses tavaliselt teine fraas! Kirjavead... · ...peaksid nii mitmekordse lugemise käigus juba parandatud olema. · Kui Sa aga pole endas kindel, kontrolli veel. NB! Kasuta ÕS-i !!! Võõrsõnade puhul tee
ka avatud lõpu või uue alguse kasutamist, jättes lapsed teose üle mõtisklema (A. Lindgren. Vennad Lõvisüdamed, 1973, e.k. 1987; H.Käo: Väike rüütel Rikardo, 2004). Üllatuslikku ja vaimukat lõpplahendust, mis kasvab loogiliselt välja teose sündmustikkust, nimetatakse puändiks (L.Tungal. Siil Felix ja kriminaalne loomaaed, 2005). Kordus-kunstiline kujund, hääliku, sõna, väljendi, värsirea, episoodi vm kunstikavatsusliku kordamine. Sõnakordused on nt anafoor (korduv sõna asetseb lausete, värsside või stroofide alguses: Ema, ae, ema, mis sa mõtled seal?/ Laps, hei, laps, on uni mul peal./ Ema, ae, ema, üks film tuleb hea./ Laps, elukinogi täis on mu pea-Kauksi Ülle, Õhtul koos emaga) ja epifoor (korduv sõna asetseb lausete, värsside või stroofide lõpus: Käsi mu peos, / väike käpik mul kõvasti peos, / koos me akende taga./ Ärevus näos, / ootsärevus näos, / täna lapsed ei maga.- M.Linnamägi. Lumises linnas
Oli ka palju põimlauseid, mille kõrvallaused muutsid teksti kohati väga keeruluseks. Näide õpikust: Populatsiooni isenditele võivad toimida vastassuunalised valikutegurid, mille tõttu pooulatsioonis sõilivad mingi geeni kaks või enamgi alleeli, millest igaüks annab eelise mingi ühe teguri suhtes. Lauses on kokku 24 sõna, mis minu arvates on liiga palju. Poole lause peal ununeb juba lause algus. Esimese korraga ei saanud ma sellest lausest üldse aru. Veel mis häiris, olid sõnakordused (mille, mingi, ühe), mis muutsid lause väga ebamääraseks. Teksti ülesehitus: Et teksti ülesehitus soodustaks mõistmist, peaks selle algus olema kaasahaarav. Ma arvan, et siin õpikus need peatükid väga kaasahaaravalt ei alanud, aga ülesehitus oli igati loogiline ning omavahel hästi seostatud. Iga väiksem alapeatükk algas küsimusega ning paljudel juhtudel on juba esimeses lauses antud sellele vastud. Näide õpikust: Milles seisneb suunav valik
Sedagi märkas refereerija ja kommenteeris: ,,Mitmed laused olid arusaamatult sõnastatud". Kiirustamine tekitab ka vigast öeldiste paiknemist. Näiteks teadustöö aluste uurimistöös kirjutasin: ,,Paljudes osades peetakse päikesepaistelist poliitikat võetuna Willie Brandti poolt." Arvan, et korrektselt peaks olema järgnevalt: ,,Willie Brandt on võtnud arvesse päikesepaistelist poliitikat." Minu kolmas negatiivne külg kirjalikus eneseväljenduses on sõnakordused. Kirjutades jääb mul tihti puudu sõnadest ning siis ei jõua välja mõelda sünonüüme. Juhtubki nii, et terves lõigus kordan igas lauses ühte ja sama sõna. Ühes proovikirjandis täheldati, et võiks rohkem kasutada erinevaid sõnu. Samas vahel kasutan ühes lauses liiga palju võõrsõnu, millest lugejal on raske aru saada, näiteks teises kodutöös kirjutasin: ,,Väike osa uuringust on aadresseeritud fokusseerima irratsionaalselt enesetapu käitumisest üksikisiku vaadetest."
leppimist, tasa ja targu toimimist, ettevaatlikkust. Elu mitmepalgelisus ning vastuolud tingivad suuresti ka asjaolu, et võib kergesti leida vastukäivaid eesti vanasõnu ("Pikad juuksed, lühike aru" ja "Pikad juuksed, pikk aru"). Eesti vanasõnadele on nagu rahvalaululegi enamasti omane algriim ja parallelism (näiteks "Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki"). Vanasõnavormile on ühtaegu iseloomulikud nii ellipsid kui ka kunstikavatsuslikud sõnakordused, zanritunnuste hulka kuulub üldistus. Vanasõna koosseisu võib kuuluda iga liiki kõnekäände. Samuti on vanasõna tunnuseks poeetilisus ja allegooria, ka personifikatsioon. Teistest rahvaluule lühizanridest on eesti vanasõnadel väga tihedad sidemed kõnekäändudega, kuid minimaalsed mõistatustega. Eestis on üles kirjutatud umbes 82 000 autentset vanasõna. Osa vanasõnu tuntakse üle Eesti, mõned on rahvusvahelisedki, kuid kolmandate levik piirdub ühe murdepiirkonnaga. Eesti
o Algriim sõnade või silpide samakõlalisus o Alliteratsioon kaashäälikute kordamine, nt kuldne kukk kõrgel katusel o Assonants täishäälikute kordamine, nt avaral aasal aarde avastas o Lõppriim: paarisriim (AABB), ristiriim (ABAB), süliriim (ABBA), lausriim (AAAA), ahelriim (ABA, BCB, CDC), siseriim (rea keskel) o Hääliku- või sõnakordused o Helijäljendused (onomatopöa) Piu! Pau! Nätaki! Põmaki! o Pahakõla (kakofoonia) teadlikult kuhjatakse ühte värssi samakõlalisi häälikuid ja sõnu, nt käi kukele, jahvatav ahven, kahtlev ahv o Valestikirjutus (paragramm) porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises o Anagramm teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast
ANALÜÜSIN SEDA: 1. Sisu seisukohast loen läbi iga lõigu eraldi ja vaatan kas nad omavahel seostuvad ning uurin, kas on olemas terviklik läbiv mõte mu kirjandil. Seejärel uurin sissejuhatust ja kokkuvõtet, kas nad on tõstatatud probleem ja leitud lahendus ning kuidas nad sisuga haakuvad. 2. Lauseehitus ja keelelise korrektuuri seisukohalt kirjavahemärgid, sõnakordused, kas laused on normaalse pikkusega, kas lause mõte on selge, taandread, võõrsõnade õigekiri 3. Pean 5-10 min pausi ja loen uuesti terve kirjandi läbi 15) KUI EI LEIA ENAM MIDAGI, MIS VAJAKS PARANDUSI JA TÄIENDUSI, HAKKAN PUHTANDIT KIRJUTAMA 3 PUHTAND 1) KÕIK READ TULEB LÕPUNI VÄLJA KIRJUTADA
Meioos/litootes poeetiline vähendus Oküümoron vastandväljendus Sünesteesia eri meelte tajusid märkivate sõnade ühendamine Iroonia pilkav teesklus Metonüümia sarnaneb metafooriga, kuid nähtuse erinevuste võrdlemise asemel seostatakse nähtuse sarnaseid jooni. Kaudne kõnetegu väljendatakse üht, kuid taotletakse midagi öeldust suuremat Lausekujundid ehk figuurid Lausekujundid mängivad sõnastusega. Kõige levinumad on kordused - sõnakordused, värsikordused (refrään), mõttekordused (parallelism). Vastandlike mõtete kõrvutamist nimetatakse antiteesiks (vastuseade). Astendus mõttekordus, kus esineb tähenduslik tõus või langus Retoorilised lausestused hüüatused, pöördumised, retoorilised küsimused Sidesõnatus vs sinesõnakus Tähendusmängud kalambuur (homo- ja sünonüümide ootamatu kõrvutamine) Paradoks vastuolu sisaldav ütlus, mis toob välja sügavamad tõed Kiasm ristlause
suunaja). · Algriim isel eesti rl-i, jag alliteratsioon (kaashääliku kordamine) ja assonants (täishääliku kordamine) · Lõppriim isel kunstluulet, jag paarisriim (aabb), ristriim (abab), süliriim (abba), lausriim (aaaa), ahelriim (aba bcb cdc) · Siseriim riimuv sõna ei ole värsi lõpus ega alguses, vaid sees · Hääliku ja sõnakordused õrn, armas, õrn · Onomatopöa e helijäljendused keeles imiteeritakse hääli/häälitsusi, nt kikerikii, muu-muu · Kakofoonia e pahakõla nt pihkunihkur, vihane vihin · Paragramm valesti kirjutus, nt pargandeid ja pirgandeid · Anagramm teiste sõnade loomine sõnas silpide/häälkute ümbertõstmise teel, eesmärgiks leida algsõna · Glossolaalia tähendusteta sõnade jada (nt pusla husla-nek) 13
(Vana = auväärses eas) Kõlakujundid: 1. Riim sarnasekõlaliste sõnade kordumine (nt maja-kaja, tuba-luba) 2. Onomatopöa loodushäälte jäljendamine sõna moodustamisel (nt sulinal, vulinal, sädinal, põrinal); 3. Alliteratsioon konsonantide kordus sõnades (nt kägu kukkus kuusikus) 4. Assonants vokaalide kordus sõnades (nt anna aega atra seada) Lausekujundid: Ebatavaline sõnajärg lauses, tahtlikud sõnakordused/sõna väljajätud, retoorilised küsimused jm. EEPIKA üks kirjanduse põhiliik lüürika ja dramaatika kõrval. Eepilised tekstid kirjeldavad peamiselt sündmusi, kuigi neis võib esineda ka tundeseisundite kujutamist. Põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Proosa eepika väljendusvorm. Proosateostes jutustatakse sündmusest, tegelastest ja olukordadest rahulikult ja tõepäraselt. Süzee teose teema, ainestik. Karakter inimloomus.
häälikud. Lõppriimid jagunevad pearõhu-, kaasrõhu-, välte- ja rõhuriimideks. Silbiarvult jagunevad riimid ühesilbilisteks (meesriimiks), kahesilbiliseks (naisriimiks), kolmesilbiliseks (daktülriimiks) ning nelja-/enamasilbilseks. Riimi asendi järgi eristuvad paarisriimid (aabb), ristriimid (abab/abcabc), süliriimid (abba/abbba), ahelriimid (aba-bcb-cdc), lausriimid (aaa), segariimid (aaca/ababcc/...). Heakõlua saavutavad ka muud hääliku- ja sõnakordused. Helimaalingud (tril-lal-la) ja helijäljendused (e onomatopöoa; põmdi) pakuvad tundeväljenduslikke kõlavärve ja rütme. Kakofoonia (e pahakõla) koondab raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe ja sõnu. Häälikusümboolika seob häälikuid sisulise tähenduse alusel. Anagrammid loovad teisi sõnu üksuste ümbertõstmise teel. Paragrammid on näiliselt teisiti- või väärkirjutised, mis tõstab ümber/asendab häälikuid ja silpe. Helimaalingud ona kõlaluule
Viimased esinevad kõigil keeletasanditel: ortograafias, grammatikas ning sõnavaras. (Hennoste, Pajusalu 2013: 81) Suulist keelt iseloomustab sõnade lühendamine (siinkohal peetakse silmas eestikeelseid sõnu, mida inimene lühendab nendes lause osades, kus kõne tempo on kiirem kui muidu): ütlesin > ütsin, mõtlesin > mõtsin, kuule > kle jne; sõnade kokku hääldamine: kes see > kesse, aga siis ma mõtlesin, et > a sis mõtsin, et jms. Lisaks on tüüpilised sõnakordused ning partiklite kasutamine: noh, mhmh, ahah, kuskil. Partiklite hulka kuuluvad ka üneemid ehk suhtlushäälitsused: ee, mmm jne. (Hennoste, Pajusalu 2013: 53-55) Netikeelsuse joonteks peetakse aga emotikonide (, ) ja muude märkide kasutamist (nt kasutatakse tärni (*) kui tahetakse parandada kirjaviga). Samuti sõnade lühendamist, kuid need lühendused erinevad olulisel määral suulises keeles sõnade lühendamisest.
korral, K. Lepik ainus Välis-Eesti autor, A. Ehin. Nikolai Triik tegi temast parima pildi. Friedebert Tuglas päästis Liivi luuletused, korjas kokku ja avaldas. 1927 kirjutab ta Liivist monograafia. Luulet on viisistatud. Looming 1905 jõuab Liivi looming rahvani tänu rühmituse Noor-Eesti tööle. Põhjalikumalt 1915 aastal ilmunud V albumis. Noor-Eesti eesmärk oli rahvani tuua mitte ainult Liivi luuletusi, vaid ka tema lugu. Loodusluule: pisidetailid, isikustamine, sõnakordused, tundeintensiivsus, kujundiline täpsus ja filosoofiline mõtestatus. Luuletused ei ole puhtalt vaid loodusest, vaid väga tugevalt seotud tunnetega. On kirjutanud kõigist aastaaegadest, eriti sügisest ja hilissügisest. Venestus oli rusuv ja see oli temale meelisaeg. Kirjutamisstiil oli napisõnaline. ,,Metsa hääled" 9 tunnete kirjeldamisel kasutab elemente loodusest. ,,Lumehelbeke" lihtne, kuid ilus ütlemisviis
annaabi.ee 
