LIIVI SÕDA (0)

LIIVI SÕDA
Algus:
16. sajandi keskel oli Liivimaa jagunenud viieks väikeriigiks: Saksa Ordu, Riia peapiiskopkond, Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond ja Kuramaa piiskopkond.
Sõja vallandas Moska suurvürstiriik, kasutades ära Liivimaa sõjalist nõrkust.
Jaanuaris 1558 ületasid Moskva väed Tartu piiskopkonna piiri ja rüüstasid Lõuna-Eesti külasid.
Sama aasta mais vallutati Narva, juulis aga Tartu.
Vana Liivimaa langeb:
August 1559 annab Saksa Orduriik end Poola kaitse alla.
Saare-Lääne piiskop müüb oma valdused Taanile ning pageb ise Saksamaale.
Sõtta on kaasatud ka Poola ja Taani.
1560 aasta sügisel puhkes Harju- ja Läänemaal talurahva ülestõus. 
Kuna sõjategevus jätkus , taotlesid Tallinn ja Harju-Viru orduvasallid Rootsi abi. Juunis 1561 andsid Harju-Viru vasallid ja Järvamaa aadel ning Tallinna linn Rootsi kuningale ustavusvande.
28.november 1561 sõlmiti Vilniuses leping, millega nii ordu kui ka Riia peapiiskopkond viimase veel andsid end täielikult Poola kuninga valitsemise alla.
Poolale kuulsid Ordu ja Riia peapiiskopkonna alad.
Rootsile Tallinn ja lähim ümbruskond.
Narvast Viljandini Venemaa käes
Saare-Lääne piiskopkond Taani käes
Liivi sõja lõpp:
1578. aastal alustas Poola pealetungi venelaste vastu, ta tahtis vallutada Moskva ja dikteerida seejärel rahutingimused. Moskvani nad ei jõudnud, kuid 1582. sõlmiti Venemaa ja Poola vahel rahu, mis andis kõik venelaste vallutused Liivimaal Poolale.
1582. tulid ootamatult rootslased ning vallutasid Rakvere, Narva ning teised tähtsamad Põhja-Eesti linnused.
Poolale läks terve Läti ala ja Lõuna-Eesti.
Rootsile Põhja-Eesti
Taanile Saaremaa.
Poola-Rootsi jätkusõda Liivimaal:
1600 aasta augustis vallandus jälle sõjategevus Rootsi ja Poola vahel, mis koos vaheaegadega kestis 1629.aastani
Edu saatis rootslasi, viimase suurema Eesti linnana langes 1625.aastal rootslaste kätte Tartu. 1629. sõlmitud Altmargi vaherahu jättis kogu Eesti mandriala Rootsi võimu alla.
Sõjad jätkuvad
1645. sõlmitud Brömsebro rahu lõpetas Taani aja Saaremaal.
1654. puhkes sõda Venemaa ja Poola vahel, tungisid Poola alale ka Rootsi väed. Rootsi ja Vene koostöö ei laabunud ning nende vahel tekkinud tüli viis nad omavahelisse sõtta. Rootslaste vastu astusid sõtta ka poolakad, kes üritasid ebaõnnestunult vallutada Pärnut.
Asustus pärast Liivi sõda:
1620 . aastateks oli rahvaarv kahanenud vähemalt poole võrra. 75% taludest olid maha jäetud või tühjad. Vähem said sõjas kannatada saared ning Kagu-Eesti. Tartus anti peremeheta jäänud majad tasuta uutele omanikele. 
Astustus Rootsi ajal:
Pärast sõja lõppu taastus Eesti rahvaarv kiiresti. Vaenutegevuse lõppemisega hakkas suurenema talurahva arv, seda soodustasid: ennekõike pikk rahuaeg , mis soodustas sündimust, Eesti alal polnud sõjategevust pikka aega ja ei võetud ka Rootsi sõjaväkke.
Algas ulatuslik sisemigratsioon tihedamini asustatud paikadest hõredama asustusega paikadesse. Palju asus Eesti alale ka naaberaladelt sisserännanuid, nende hulgas enim vene talupoegi, kuid ka soomlasi ja lätlasi.
Asustus 18. sajandil:
1710-1711 Põhjasõja ja katku tulemusel kahanes rahvaarv poole võrra.
18. sajandil kasvas rahvaarv kiiresti, kui varem oli tihedamini asustatud Põhja-Eesti, siis nüüd hakkas Lõuna-Eesti rahvastiku osatähtsus kasvama
Eesti ala võimukorraldus :
Eesti ala jäi jagatuks kahe kubermangu vahel: Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang. Valitsusametnikuks kindralkuberner
Nad nimetasid ametisse ja kontrollisid kõigi riigiametnike tööd, jälgisid raha laekumist ja kulutamist kubermangus, kandsid hoolt ka postiteenistuse, teede ja sildade korrashoiu ning avaliku korra eest.
Eesti- ja Liivimaal olid ka rüütelkonnad , mis koondasid siinseid aadlikke, kaitsesid nende õiguse Rootsi ja Vene riigivõimu ees ning lahendasid kõiki kohalikke küsimusi .
Rootsi riigivõim ja Balti aadel
Rootsi hakkas riigimaid tagasi võtma – reduktsioon . Tagasivõetud mõisad anti enamasti nende endistele valdajatele, kes pidid rendimaksu riigile maksma.
Kaotati aadli omavalitsus Liivimaal.
Talurahva olukord Rootsi ajal.
Taaskehtestati sunnismaisus, talupoegade karistamine keelati, talupoegade võõrandamine keelati, fikseeriti koormised.
Talupoegadele anti talude päritav kasutamisõigus ja õigus kaevata mõisarentniku peale.
Pearaharahutused:
Liivimaal vallandus esimene tõsisem talurahva väljaastumiste laine. Paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. Talurahva korralekutsumiseks saadete mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd puhkesid kähmlused talupoegade ja Vene soldatite vahel.
Talurahva kord 18. sajandi lõpul:
Pärisorjus jäi püsima, kuid talurahvale anti siiski seaduslikult tagatud kaitse mõisnike võimaliku ülekohtu vastu. Sajandivahetusel veel pärisorjadena sündinud eesti talupojad jõudsid täisikka jubavabade inimestena.
Linnad varauusaegses Eestis:
Liivi sõja alguses 9 linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere ja Narva.
Neile lisandusid veel Kuressaare ja Valga,Vana-Pärnu hävines Liivi sõjas ja kaotas linnaõiguse . (kokku jäi 10 linna)
17. sajandil said linnaõigused Paldiski ja Võru. Nüüd oli Eestis 12 linna.
Kaugkaubandus :
Peamiseks väljaveo artikliks oli teravili, lina ja kanep ning laevaehituskraam: mastipuit, plangud, lauad, tõrv , tökat.
Sisseveokaupadeks olid: sool, metall(raud ja vask), soolaheeringas, tubakas , vein, klaas, paber, koloniaalkaubad( vürtsid , suhkur, kohv, tee)
Käsitöö ja kaubandus:
Kästitöö alal säilis tsunftikord. Tegutsesid nurgakäsitöölased ehk tsunftijänesed . Mõisate juures rajati telliselöövid , lubjaahjud, sae- ja vaseveskid. Peale ehitusmaterjalide toodeti mõisastes seepi, küünlaid, äädikat, puudrit, tärklist jm igapäevaeluks vajalikku. 17.saj hakati Eestis rajama manufaktuure.