Ajalugu 11.klass Kordamisküsimused (0)

Ajalugu
Kordamisküsimused:
Keskaeg
1. Eesti ala poliitiline jaotus orduajal - Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu järel Saksa ordule, kes pantis selle 1347 . aastal Liivi ordule. Pärast 1347. aastat eksisteerisid Eestis järgmised moodustised:
1)Liivi ordu
2)Saare-Lääne piiskopkond
3)Tartu piiskopkond
Ruhnu saar kuulus keskajal Kuramaa piiskopkonnale.
Ametlikult kuulus kogu Vana- Liivimaa Saksa- Rooma riigi koosseisu.
2. Mõisted: komtuur – komtuurkonna juht, foogt – foogtkonna juht, hinnus - naturaalmaks maaomanikule maa kasutamise eest., kümnis - kümnes osa talu saagist, mis maksti kirikule., konvendihoone - Konvendihoone on kastell -linnuse eritüüp. Konvendihoone koosnes sisehoovi ümbritsevast neljast hoonetiivast, mis olid väliskülgedelt tugevasti kindlustatud. See hoonetüüp kujunes välja Teutooni ja Liivi ordu aladel 13.–14. sajandil.
3. Modena Wilhelm ja tema vaheriik – oli itaalia diplomaat ja vaimulik. Ta püüdis esialgu luua otseselt paavstile alluvat vasallriiki, mida valitsenuks tema poolt määratud vaimulikud isandad , kuid peagi mõistis ta selle teostumatust. Nii otsustas Wilhelm kindlaks määrata piirid taanlaste, ordu ja piiskoppide maade vahel.
4. Stensby leping - Stensby leping on 7. juunil 1238 Taanis Sjællandi saarel Taani kuninga Valdemar II ja Liivimaa ordumeistri Hermann Balke vahel sõlmitud kokkulepe eesmärgiga lõpetada 1225. aastal Põhja- ja Kesk-Eesti kuuluvuse pärast puhkenud taanlaste ja Liivi ordu eelkäija Mõõgavendade ordu vaheline konflikt. Konflikti käigus vallutas Mõõgavendade ordu suveks 1227 taanlastelt kogu Põhja-Eesti koos Tallinnaga. Lepingu kohaselt tagastas Liivi ordu Taani kuningale Tallinna, Revala, Harju ja Viru (umbes 12 000 km²). Järva maakond jääb ordule, kuid Taani kuninga loata ei tohi ordu rajada sinna kindlustusi. Kiriklikult moodustati Taanile tagastatud aladest Tallinna piiskopkond, mis allus Lundi peapiiskopile. Stensby lepinguga sõlmiti ühtlasi liit uute (paganate) maade vallutamiseks, millest Liivi ordu pidi edaspidi saama ühe kolmandiku ja Taani kaks kolmandikku.
5. Taani hindamisraamat - Suur Eestimaa nimistu on 27 pärgamendilehest koosnev Taani hindamisraamatu üks osa. See on koostatud munkade poolt aastatel 1219–1220 kes Eestimaal ringi liikusid ja rahvast ristisid. Munkade koostatud nimistus on üle 500 kohanime Harju– ja Virumaalt. 421 neist on kasutusel tänapäevani. Ära toodud on ka maavaldussuhted.
6. Liivi ordu Venemaa vallutamise katse (Aleksander Nevski ) - Novgorodi väed vürst Aleksander Nevski juhtimisel võtsid Vene valdused tagasi ning lõid Ordu ja Tartu vägesid Jäälahingus 1242 . aastal. Kui 1240. aasta sündmusi on kujutatud sageli ka Liivimaa suure eduna, siis Vene ajalookirjutuses on omakorda ülimalt ületähtsustatud Jäälahing.
7. Nimeta 9 keskaegset linna Eestis - Haapsalu, Kuressaare, Narva, Paide, Pärnu, Rakvere, Tallinn, Tartu, Toompea , Vana-Pärnu ja Viljandi
8. Jüriöö ülestõusu poliitiline eellugu – Eesti ala oli poliitiliselt ebastabiilne. Kriisis olev Taani riik polnud võimeline Eesti hertsogiriiki valitsema ning kohapealsed suurvasallid hakkasid aktiivselt oma huve taga ajama . Nii tekkis konflikt suurvasallide ja väikevasallide ehk eestlaste vahel.
9. Ülestõusu käik 1343. Aastal – 23.aprill, kui algasid kevadised põllutööd ja karja väljalaskmine, taheti märkida ka ülestõusu alguseks (et alustada uut põllumajandusaastat vabana). Kuna tavaliselt jüripäeval tehti tuld ning tekitati ka muud moodi kära oli see väga heaks katteks. Sellepärast ei märganud sakslased ka midagi imelikku kui ülestõusust osavõtjad märgutuled süütasid. Ülestõus otsustati korraldada öösel, kui vaenlased magasid ning ei osanud seda oodata. Toimiti kindla kava järgi. Harjumaal põletati kirikuid, mõisaid ja tapeti sakslasi. Suur saavutus oli Padise kloostri vallutamine , see põletati koos 28 mungaga. Lühikese ajaga vabastati võõrvõimust terve Harju v.a. Tallinn. Seejärel koonduti ja valiti 4 üldjuhti (keda nimetati kuningateks). Umbes 10K meheline ühine vägi asus Tallinnat piirama ja panid laagri püsti linna lähedale. Abi paluti Turu foogilt, kes oli Rootsi kuninga Soome asehalduriks. Kuna Rootsil oli vaen Tallinna vastu, lubati tulla suure väega appi. Kuigi võidu korral pidi Rootsi kuningas allutama Tallinna endale, arvati see olevat parem variant kui Taani. Samal ajal tõusis ülestõus ka Läänemaal. Surmati sakslasi ja koonduti Haapsalu alla. Harjulased ja läänemaalased olid koostööd teinud juba muistse vabadusvõitluse päevil, seega oli see neile tuttav kogemus. Sakslased/ taanlased pöörasid nüüd pilgud oma päästjale Liivi ordule, kelle põhjapoolseim tugipunkt oli Paide ordulinnus, kus valitses Järva foogt. Saksa abipalved jõudsid sinna nii Harjust kui Läänemaalt, foogt teatas ordumeistrile Dreilebenile, kes parajasti võitles Pihkva piiril venelastega, mille ta katkestas koheselt. Tekkis võimalus sekkuda Põhja-Eesti asjadesse esinedes sakslaste kaitsejana. Eestlaste juhid läksid läbirääkimistele Paidesse. 1343.a 4. Mai kohtumisel saabusid 4 kuningat 3 sõjasulasega eestlaste poolt, ordu poolt oli ordumeister kaaskonnaga.+ tallinna piiskop, kes kaitses Taani huve. Eestlaste esindus tapeti. Ordu hakkas liikuma Tallinna suunas, suurem lahing toimus Kanaveres Rabas oli palju langejaid mõlemal poolel. 14.veb jõuti 7km kaugusele Tallinnast. Sõjamäe kõrgendikul taandusid eestlased soisele alale , kus oli ordu rüütlitel raskusi. Ei antud alla ja taheti oma liidrite surma eest kättemaksu. Kohe algul langes 3K eestlast. Orduvägi asus Tallinna alla laagrisse , eestlaste vägi ei hüvinud täielikult, kuid oli suures miinuses. Taanlased andsid ordule vabad käed kaitsmaks Tallinnat. Ordumeister ise liikus Läänemaale suurema väega, kus sunniti ülestõusnud taanduma. 18-19 mai jõudsid Rootsi väed Tallinna alla, kuid pöördusid tagasi nähes eestlaste suurt vähemust. Seejärel otsisid eestlased abi Venemaalt, kes hakkasid Pihkvast 5000 mehega Otepääni Tartu piiskopkonda tungima. Sakslased koondusid nüüd Lõuna-Eestisse. Pihkvalased läksid koju tagasi, see andis eestlastele lisaaega siiski.
10. Ülestõus Saaremaale. Saaremaa sündmused jaagupipäevast 1343 kuni 1345 (ülestõusu mahasurumiseni)
11. Mõisted: Haagikohtunik - põgenenud talupoegade jälitamiseks seati sisse adra - e haagikohtunikud, adratalupoeg - talupoegade kiht 14-16. saj., kelle maa suurust arvestati adramaades ., üksjalg - talupoegade kiht, kelle kohustuseks oli teha mõisale tegu 1 jalapäev nädalas. Selle kihi moo-dustasid enamalt jaolt adratalunike nooremad pojad, kes asutasid talu kuhugi ääremaale., vaba talupoeg - talupojad, kes tasusid koormisi rahas ega pidanud tegema mõisategu., maa-vaba - muistsete eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Ei kandnud tavakoormisi, vaid teenisid sõja korral lääniisanda ratsaväes, seek – pidalitõbiste varjupaik
12. Tõnnivakad - Tõnni esindas iidolina vahaküünal või puust nukk, mida hoiti toalakas või aidas tõnnivakas, kuhu viidi ohvriks peamiselt toiduaineid. Tõnn oli taluhaldjas, keda iga pere omaette kummardas.
13. Dietrich Damerow ja tema roll Eesti ajaloos – Oli Tartu peapiiskop aastatel 1379- 1400 . Nõudis ordult ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitisiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst Vytautas ja Inglise kuningas.
14. Jungingeni armukiri - Jungingeni armukiri oli 13. juulil 1397. aastal Saksa Ordu kõrgmeistri Konrad von Jungingeni poolt välja antud akt, mille järgi said Harju-Viru vasallid (Harju-Viru rüütelkond) oma mõisaid pärandada viienda põlveni, ka naisliini pidi.
15. Vana Liivimaa maapäevad - 1421 .aastast alates hakati neid pidama iga aasta. Neil arutati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi ning lahendati omavahelisi tülisid, määrati maksud , lahendati talurahva pagemise küsimusi jne. 1435.a jagunesid maapäeval esindatud seisused : 1) Riia peapiiskop ja ülejäänud vaimulikud 2) ordumeister, -ametnikud 3)vasalkondade esindajad 4) Riia, Tallinna ja Tartu esindajad. Esimest korda lülitusid aktiivsesse poliitikasse vasallid ja linnad. Maapäevi peeti Valgas või Volmaris ningolid poliitilise elu keskusteks. Luges ainult ükshäälne otsus. 1507.a loobuti maapäeva otsusega talupoegade sõjalisest abiväest, eestlased ei tohtinud relva kanda.
16. Wolter von Plettenberg - Ta oli Liivi ordumeister 1494 -1535. Narvas kasvanud ja vene tegevusega hästi kursis. Kaitsevõime tugevdamiseks püüdis ta ületada maa sisemisi lahkhelisid. Võeti nõuks koos ordumeistriga vene survestusele vastu hakata, sest see kurnas maad. Maapäeva otsusega hakati vastuhakuks koguma erakorralist sõjamaksu. 1501.a tungis Plettenberg oma suure väega Venemaale. (suurim armee Vana-Liivimaa ajaloos) Venemaa oli juhuslikult tulemas Liivimaale ja juhuslikult kohtuti peale liivlaste piiriületust. Venelased põgenesid. Plettenberg lõi põnnama ja kuna meestel olid nakkushaigused siis mingi samuti tagasi. Samal aastal korraldasid venelased suurejoonelise rüüsteretke läbi Viljandi, Tartu, Järva ja Virumaa. Suur häving. Vene ratsaväkke kuulusid ka esimest korda tatarlased, kes kohtlesid maarahvast erakordselt julmalt. Plettenbergi teisel üritusel toimus suurem lahing Smolino järve ääres venemaal, mida saatis ka edu. Venelased sunniti taanduma ning nende isu Liivimaale tungida, taandus. 1503.a sõlmiti ka vaherahu, mida pikendati korduvalt. Plettenberg kindlustas sellega mitmekümneaastase rahu maa piiridel ning see soodustas Vana-Liivimaa kultuurilist ja majanduslikku arengut.
17. Käsitöölised keskaegses Tallinnas – neil oli oma gild – Olevi gild, kus olid kõik käsitöölised. Nad olid ka üks suur osa linnaelanikest.
18. Mis oli Vana Liivimaa peamine tuluallikas ehk ekspordiartikkel? – Linakasvatus ja teravili
19. Mõisted: sinod - piiskopkonna vaimulike koosolek., kirikukatsumine – e. Visitatsioon, mis on kiriku kontrollimine, mida korraldasid kirikuelu juhid., toomkapiitel - kõrgem vaimulike (reeglina 12 toomhärrat) kolleegium , mis tegutses toomkiriku juures. Kapiitli eesotsas oli praost (toompraost), kes juhatas kapiitli istungeid. Jumalateenistuste korda ja üldist distsipliini jälgis dekaan . Toomkapiitli olulisimaks eesõiguseks oli piiskopi valimine.
20. Johannes Blankenfeld -oli saksa päritolu Saksa ordu ning Vana-Liivimaa usutegelane, ametnik ja diplomaat, Tallinna ja Tartu piiskop ning Riia peapiiskop.
21. Melchior Hoffmann ja tema tegevus - oli saksa reformatsioonitegelane ja anabaptistide juhte. 1523. aasta lõpus või 1524 . aasta alguses siirdus Hoffmann Tartusse . Seal hoidis ta esialgu madalat profiili, tegeledes avalikult vaid kasukavalmistamisega ja jutlustades salaja reformatsioonimeelsete linnakodanike kodudes. Teda toetasid mitmed Suure Gildi ja Mustpeade Vennaskonna liikmed. 1524. aasta lõpus, kui Tartu piiskop Johannes Blankenfeld, kes oli samaaegselt ka Riia peapiiskop, Tartust lahkus, alustas Hoffmann avalikke jutlusi.
22. Esimesed eestikeelsed trükised - 1525 . aastal ilmusid Lübeckis esimesed eestikeelsed trükised protestantlike jutlustega, kuid need hävitati katoliikliku Lübecki rae käsul. 1535. aastast on aga osaliselt säilinud samuti protestantlik eestikeelne teos, Wanradti ja Koelli katekismus . Kümmekond aastat hilisemast ajast on teada Hans Susi eestikeelseid jutlusi ja kirjatöid, need pole aga säilinud.
23. Balthasar Russow ja tema Liivimaa provintsi kroonika – ta oli Tallinna kroonikakirjutaja ja luterlik vaimulik. Russowi tähtsus ja tuntus põhineb "Liivimaa kroonikal", mis käsitleb põhjalikult Liivimaa ajalugu 16. sajandil, olles oluline allikas Liivi sõja kohta koos Johann Renneri ülestähendustega Liivimaa ajaloost aastatel 1556 –1561. Russowi kroonika ilmus esmakordselt Rostockis 1578. aastal, teine trükk sama aasta sügisel samas kohas ning 1584. aastal ka tunduvalt täiendatud kolmas trükk Barthis. Kroonika moraliseeriv ning julge ja otsekohene stiil ei meeldinud paljudele aadlikele, mistõttu mitmed neist teosele ka vastuväiteid esitasid.
LIIVI SÕDA (1558-1583)
Sisaldas mitmeid erinevaid konflikte, mis olid seotud Vana Liivimaaga ja mille tulemusena Liivi orduriik lagunes . Lõuna-Eesti sattus Poola kätte. Saaremaa läks Taani alla. Moskva Suurvürstiriik jäi kõigest ilma. 16. Saj keskpaigaks oli kujunenud olukord, et Liivi orduriik oli siinses piirkonnas ainuke nõrk lüli. Naabrid olid tugevnenud. Ida pool oli tugevnenud Moskva Suurvürstiriik, mis oli endaga liitnud kaaslaseks Kaasani khaaniriigi (1552). Poola oli ka tugev riik. 1569 . ühendati Leedu ja Poola riik lepinguga, milleks oli Lublini unioon. Rootsi ja Taani olid luteriusulised, Poola oli katoliiklik . Ivan IV ehk Ivan Julm astus Moskva Suurvürstiriigi etteotsa .
Poola aeg Lõuna-Eestis
Vastavalt Jam Zapolski rahulepingule 1582. a läks Lõuna-Eesti Poola võimu alla ja oli seal kuni 1629 aastani. Lõuna-Eestit ja Põhja-Lätit hakati poolastama - uute provintside tihe liigitamine Poola riigiga. Seda viidi läbi mitmel moel: 1) halduskorralduse ühtlustamine. Al. 1598 aastast nimetati presidentkonnad ümber vojevoodkondadeks.
1863ndal aastal sätestati passiseadus-
kui talupoegadel olid kõik kohustused täidetud siis nad võisid taotleda endale
riikliku passi .Selle passiga võisid nad elama asuda ükskõik kuhu vene impeeriumis. see andis uue võimaluse inimestele
väljarändamiseks. massiliselt asuti elama peterburi. kokku elas seal 20saj algul u. 40000 eestlast. peale peterburi mindi
ka pihkvamaale, kaukaasiasse, krimmi.
1866 aasta vallareform-
võeti vastu uus vallaseadus , mille tulemusena vallakogukond vabanes lõplikult mõisniku kontrolli alt.
põhimõtteks oli see, et iga mõisa territooriumil elavad talupojad moodustasid omaette valla.
valla omavalitsuse juhtimine käis nii, et eesotsas oli vallavanem . valiti ka volikogu , volikogu liikmete arv oli 3-24ni.
kolmas instrument oli valla täiskogu, mitte kõik valla elanikud ei kuulunud sinna vaid peremehed , rendiperemehed ja 10ndik
maast something -something. vallavalem koos abilistega moodustas vallavalitsuse . vallavalitsuse liikmete hulgas oli
ka mitmesuguseid muid ametnikke nagu nt. vallakirjutaja, käskjalad, ämmaemandad jt. riigivõim ei usaldanud täiel tasandil
demokraatia valimisviisi sisseseadmist. see kõik hakkas juba madalal tasemel eestlasi poliitiselt harima .
1877 a. võeti vastu vene riigi linnaseadus.
sellega kaasnes demokraatlik valitsemisviis linnades. esialgu peale selle
vastuvõtmist jäid linnavalitsustesse ja volikogudesse võimu juurde sakslased. eestlaste arv ainult kasvas koguaeg .
eestlased ei saanud majanduslikult viletsa seisu pärast volikogudesse ja linnavalitsustesse. eesti linnades oli 1862 aastaks
62000 eestlast. 17 sajandi lõpuks oli 181000 inimest. linnadesse rajati kiiresti palju vabrikuid.
tolleaegsed suurimad linnad ( 1897 ):
1) tallinn - 64000
2) tartu - 42000
3) narva - 16000 (narva oli tollel ajal kiiresti arenenud tööstuslinn)
4) pärnu - 12000
5) valga - 10000
1902. toimus muutus. eestlased hakkasid linnapoliitikas ilma tegema. eestlased hakkasid aina rohkem võimu juurde saama.
lõpptulemuseks oli balti-sakslaste võimu hääbumine. kaasa aitas ka I maailmasõda.’
Rahvuslik liikumine ja venestamisaeg
Ärkamisaeg algas 1860ndatel aastatel. Hõlmas ka 1870ndaid. Venestamine algas peale keiser Aleksander II tapmist 1881 a.
Terves euroopas oli käimas rahvusluseidee, hakati väärtustama oma rahvust.
Rahvuslikul liikumisel on omad faasid :
1) kultuuriline faas - emakeelse hariduse edendamine
2) majanduslik faas - rajati seltse, mille eesmärgiks oli rahvusliku äri edu saavutamine.
3) poliitiline faas - hakkasid tekkima poliitilised nõudmised, et saada võim linnades. tekkis autonoomia nõue ja seejärel
iseseisvumise nõue.
Eeldused rahvuslikuks liikumiseks: nt. majanduslik arendamine, esimese põlvkonna haritlaste teke, koolihariduse levik,
seltside loomine, kommunikatsioonivõrgu avardumine (raudteede areng jms.).
Olulist rolli rahvusliku ärkamise ajal olid rahvakooli õpetajad (külakooli õpetajad). Inimesed, kes olid natuke jõukama järje
peale saanud, tahtsid olla sakslaste moodi.
Rahvusliku liikumise juhid:
Johann Voldemar Jannsen - oli pärnumaalt pärit. 1857 rajas esimese püsiva eestikeelse ajalehe " Perno Postimees ".
Sellest aastast alates ongi Eestis püsiv eestikeelne ajakirjandus . 1864 kolis Jannsen Tartusse,
kus ta rajas ajalehe "Eesti Postimees". Jannsen oli I üldlaulupeo peaorganisaator 1869. Jannsenil oli leplik loomus,
püüdis kõigiga hästi läbi saada. Temast oli väga palju kasu Eesti rahvuslikule liikumisele.
Johann Köhler - Elas ja tegutses Peterburis. Ta püüdis õukonnas elamist ära kasutada. Palvekirjadeaktsioon oli lõuna-eesti
talupoegade allkirjade kogumine, palvekirja esitamine keisrile, kus taotleti endale suuremaid õigusi, mis olid
mõisnike vastu suunatud. Sellest mingit reaalset tulemust ei tulnud.
Jakob Hurt - Lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli sügav usklik inimene ja talle ei meeldinud, kui usku halvustati.
Hurt pööras suurt tähelepanu rahvaluule kogumisele, tema algatas I suurema rahvalaulude kogumise Eestis. Ta andis ka välja ühe
varasematest Eesti ajaloo käsitlustest. "Eestlased peavad vaimult suureks saama" - J. Hurt.
Carl Robert Jakobson - Sündis Tartus, lapsepõlve veetis Torbas. Ta esindas rohkem käremeelset suunda rahvuslikus liikumises.
Ta oli sügavalt baltisakslaste vastu. Ta oli ka Jannseni vastu. Kõige selle juures toetus ta Vene võimule. Ütles, et
tuleb olla lojaalne vene keskvõimule. Jakobson läks Tormas töötades kohalike mõisnikega tülli, sealt läks peterburi.
1878 a. hakkas ilmuma tema ajaleht "Sakala". See sai väga populaarseks eestlaste hulgas. Ta nõudis eestlastele poliitika-
õigusi, mis olid ka baltisakslastel, et eestlastel oleks nendega võrdsed õigused.
Aleksandrikooli loomise idee - pidi olema eestikeelne keskastme kool. Et saaks õppida eestikeeles ka veidi kõrgemal
tasemel. Terve Eesti ühiskond võitles, et saaks rajatud selline kool. Nimeidee tulenes mehest, kes vabastas Eesti pärisorjusest.
Aleksandrikooli rajamine venis, ei saadud luba selleks. Kui luba saadi, siis oli juba veneaeg ning kool avati venekeelsena.
Eesmärk jäi saavutamata.
1870ndal aastal loodi Tartus Eesti Põllumeeste Selts, mille eesmärk oli edumeelsete põlluharimismeetodite levitamine. Lisaks
sellele tegeles see ka rahvuslikupoliitika küsimustega.
1872 a. rajati Eesti Kirjameeste Selts, organisatsioon, milles osalesid Eesti kirjamehed ( Kreutzwald , Koidula jt.).
Lahkhelid rahvuslikus liikumises
1880 a. tekkisid lahkhelid rahvuslikus liikumises. Omavahel pöörasid tülli Jakobson ja Hurt. Tüli põhjuseks oli suhtumine
religiooni ja suhtumine kooliküsimusse. Hurt pidas religiooni kõlbluse seisukohalt väga oluliseks, Jakobson nägi religioonis
pigem eestlaste allasurumise vahendit baltisakslaste jaoks. Haridusküsimustes Hurt kartis , et venestamine võib haridus -
elu kõvasti lõhkuda ja halvendada ja võib eestlastele kultuuriliselt halvasti mõjuda. Jakobson ei kartnud seda, et hariduse
elus venestamine nii väga halba mõju avaldaks, ta lootis et tulles Vene keskvõimule vastu selles küsimuses, siis Vene
keskvõim aitaks baltisakslaste kontrolli vähendada.Lahkhelide tulemusena oli Hurt sunnitud riigist lahkuma, kuna ta lasti
oma töökohast lahti ja ta läks Peterburi, kust temast sai Jaani kirikuõpetaja.Jakobsonist sai 1881 aastal Eesti Kirjameeste
Seltsi president , mis sundis ka Hurda pooldajad lahkuma kirjameeste seltsist.
1881 algas venestus . Aleksander II tapeti terroristide poolt pommiga.Uueks keisriks sai Aleksander III, kes muutis
valitsemissüsteemi rangemaks.1882 suri ootamatult Jakobson 41-aastaselt. Peale seda sai rahvuslik liikumine tugeva hoobi,
sest Hurt oli ära läinud, Jakobson surnud ja Jannsen insuldis. 1890ndal kujunes Villem Reimanist uus Eesti rahvusliku liikumise
juht.
Venestamine - otseselt ei kaotatud ära balti erikorda, seda ainult korraldati ümber venestamise vaimuks. Määrati kaks uut
kindralkuberneri - Liivimaale Zinovjev ja Eestimaale Šahhovskoi.Mõlemad olid äärmuslikud vene marurahvuslased.Ametlikus
asjaajamises mindi üle lõplikult vene keelele. Maakonna tasandil seati sisse talurahvaasjade komissar . Iga kihelkonna
peale oli 1 komissar. Ta ülesanne oli kontrollida vallavalitsuste tegevust. Tugevnes tsensuur - trükiste ilmumine käis läbi
tugeva tsensori. Soositi õigeusu kiriku tegevust - Tallinnasse ehitati Aleksander Nevski katedraal . Ehitati ka Kuremäe
nunnaklooster. Koolis mindi üle täielikult venekeelsele õppele (I klassis saadi eesti keeles ikka õppida). Õpilastel oli
vaja ka tunnivälisel ajal vene keeles rääkida. Arenes venekeele oskus, mida kasutati ära praktilistel eesmärkidel. See
võimaldas saada töökohtasid riigiasutustes. Kultuuriline venestumine jäi aga ära. Venestamise ajal jätkus rahvuslik tegevus.
Rahvuslik liikumine sai endale uued vormid,juurde tulid karskusseltsid ja kutseühingud.Karskusseltsis tegeleti varjatud viisil
poliitikaga. 1888 a. toimus suur rahvaluule kogumisaktsioon, mis oli väga tähtis rahvusliku liikumise aktsioon.
EÜS - Eesti Üliõpilaste Selts, mille abil aeti rahvuslikku liikumist. Liikmed omavahel rääkisid Eesti keeles, mis oli
ebaharilik . 1884. pühitseti Otepää kirikus sisse EÜSi sini-must-valge lipp.
Ado Grenztein - üks rahvusliku liikumise juhtidest, kes kaldus venelastele pugemise suuna peale. Ta hakkas soovitama, et
Eesti rahvast peaks ka kultuuriliselt venestama.