Eesti Vabadussõda uurimustöö (3)

Tallinna Arte Gümnaasium

Eesti Vabadussõda

Uurimustöö
Tallinn 2006

Sisukord

Sisukord ......................................................................................................................2
Sissejuhatus ..........................................................................................................3
Ettevalmistused sõjaks ..............................................................................................4
Vabadussõja algus – esimesed lahingud ......................................................................5
Eesti Töörahva Kommuun …..........................................................................................6
Eesti vabastamine …......................................................................................................7
Riigielu taastamine ..........................................................................................................8
Eesti vägede suurpealetung …..........................................................................................9
Landeswehri sõda ........................................................................................................10
Siht rahule …................................................................................................................12
Tartu rahuläbirääkimised …........................................................................................13
Kokkuvõte ja soovitused ............................................................................................15
Kasutatud materjalide loetelu …............................................................................16
Lisa 1 …................................................................................................................17
Lisa 2 ....................................................................................................................19
Sissejuhatus
Uurimustöö eesmärgiks on anda põhjalik ülevaade Eestis 1918. aastal alguse saanud Vabadussõjast. Koostamisel olen kasutanud õpikut kui ka internetti. Õpikuks on 10. klassi „Eesti ajalugu“ Avita kirjastuselt. Uurimustöö on jaotatud eraldi osadeks vastavalt alapealkirja ja lehekülje numbri järgi.
Sõda sai alguse 28. novembril 1918. Vabadussõda oli sõda, mida Eesti Vabariigi väed pidasid Eesti iseseisvuse kaitseks ja kindlustamiseks Nõukogude Venemaa vägede ja Saksa väekoondise vastu . Sõda vältas 3. jaanuarini 1920.
Sõjas oli kasutuses nii suurtükke (vt. joon. 1), soomusautosid (vt. joon. 2) kui ka tanke (vt. joon. 3).
Kasutades Saksamaal puhkenud revolutsiooni, tühistas Nõukogude Venemaa valitsus kõik sakslastega sõlmitud kokkulepped ning alustas ettevalmistusi impeeriumi endiste piiride taastamiseks. Ühtlasi loodeti vallandada Punaarmee relvadele tuginedes revolutsioonid teistes Euroopa maades.
Ettevalmistused sõjaks
11. novembril 1918 alistus Saksamaa lääneliitlastele. 13. novembril, samal aastal, tühistas Vladimir Lenini poolt juhitud Nõukogude Venemaa valitsus Saksamaaga sõlmitud rahu. 1918. aasta novembri lõpus koondas Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis märkimisväärsed jõud Eesti piiridele. Punaarmee sai käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani. Seda hetke võib lugeda sõja alguseks.
Sissetung Eesti aladele pidi toimuma korraga kahest suunast – Narva alt Tallinna peale ning Pihkva ruumist Võru ja Valga suunas. Algavale püüti anda kodusõja iseloomu, kasutades selleks sakslaste eest Venemaale pagenud eesti enamlasi. Petrogradis loodud Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kuulutas ennast ainsaks seaduslikuks võimuorganiks ning kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis. Narva alla toodi teistel kodusõja rinnetel võitlevad Eesti kommunistlikud kütipolgud. Punaarmee põhijõu Eesti piiridel moodustasid siiski vene ja läti väeosad – kokku ligi 12 000 meest.
Nende vastu seisis kodumaale pöördumiseks valmistuvad Saksa väed ning illegaalselt tegutsenud Omakaitse baasil moodustunud Eesti Kaitseliidu salgad. Ajutise Valitsuse poolt välja kuulutatud vabatahtlike värbamine tõi Eesti Rahvaväkke vaid paar tuhat meest ning detsembri algul alanud sundmobilisatsioon ei võinud anda kiireid tulemusi, sest puudus oli kõigest: relvadest, laskemoonast, riidevarustusest jalanõudest, toiduainetest jms. Abipalved nii Soome kui ka Suurbritannia valitsusele ning läbirääkimised Saksa okupatsioonivägede ja Pihkvas moodustatud Vene valgekaartliku Põhjakorpuse juhtkonnaga andsid esialgu vaid lootust.
Kui enamlased 1918. a. novembris alustasid pealetungi Narvale, ei olnud äsjamoodustatud Kaitseliit suuteline neid piiril kinni pidama. Järjest ähvardavamaks muutuva olukorra tõttu otsustas Eesti Ajutine Valitsus kiiresti taastada kaitseväe. Kuid kaitseväge ei hakatud looma mitte mobilisatsiooni abil, vaid seda otsustati teha vabatahtlike värbamise teel. Eesti sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita.

Vabadussõja algus – Esimesed lahingud

Esimesel sõjakuul Eesti väed taganesid. Rünnak Narvale 22.novembril löödi sakslaste poolt tagasi, ent ühtlasi kiirendas see Saksa vägede lahkumist Eestist. Paar päeva hiljem loovutasid sakslased punavägedele Pihkva, mistõttu kasvas oht Eesti lõunapiiridele. Valitsus saatis Narva alla kõik käepärast olevad sõjalised jõud: ohvitsere, vabatahtlikke, sealhulgas Tallinna koolipoisse, kes, tundmata sõjakunsti, olid valmis oma elu Eesti iseseisvuse nimel ohvriks tooma . 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner.
28. novembril 1918. aastal algas Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi enamlaste rünnakud Narvale edukalt tagasi, ent kui sakslased hakkasid positsioonidelt lahkuma, siis olid ka Eesti üksused sunnitud ülekaalukate jõudude eest taganema. Järgmisel päeval marssis Punaarmee Narva. Narva all toimunud lahingu järel ilmusid Narva-Jõesuu kohale Inglise lipu all sõitvad venelaste laevad ja saatsid seal maale dessandi. Neile astus vastu vaid mõnikümmend kaitseliitlast, kuna seal olnud sakslased ei avaldanud dessandile mingit vastupanu. Ka maale tulnud dessant ei tunginud rannast kaugemale. Kui siis venelaste dessandist teatati Saksa väekoondise juhtkonnale, teatas see, et neil pole võimalik enam kauemaks Narva jääda, ega ka dessanti tõrjuda. Sakslased lubasid lasta õhku Narva jõel olevad sillad ja seejärel asuda koduteele Saksamaale. Et vältida sissepiiramist, andis 1. diviisi juhataja kindral A. Tõnisson Narvas asunud eesti 4. polgule käsu sealt taanduda ja jätta Narva punastele.
1918. aasta detsembris jätkus Punaarmee kiire edasitung Eesti pinnal. Üksteise järel langesid enamlaste kätte Jõhvi, Kunda, Rakvere, Tapa ja Aegviidu Põhja- Eestis ning Võru, Valga, Tartu, Tõrva, ja Mõisaküla Lõuna- Eestis. 1919. a. jaanuari algul oli Punaarmee Tallinnast 40 km kaugusel. Rahvaväe ebaedu põhjused peitusid vastase arvulises ülekaalus, oma relvastuse ja varustuse ebapiisavuses, otstarbeks juhtimissüsteemi puudumises ning meeste madalas võitlusmoraalis. Väest lahkusid paljud, kuna nad tundsid sõjatüdimust ega uskunud Eesti võidus suure Venemaa vastu.

Eesti Töörahva Kommuun

Pärast Narva vallutamist astusid esile eesti enamlased – 29. novembril kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK). See kujunes Nõukogude Venemaa sisemist autonoomiat omavaks osaks. Juhiohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt . Nõukogu jätkas Saksa okupatsiooni tõttu katkenud enamlikku poliitikat.
Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad , omanikelt konfiskeeritud mõisatest moodustati põllumajanduslikud ühistud (kommuunid). Poliitiline vastasrind suruti maha repressioonide abil – punase terrori läbi hukkunute arv ületas 600 piiri; kirik ja usuorganisatsioonid langesid põlu alla.
Ainsa riigina tunnustas ETK „iseseisvumist“ Nõukogude Venemaa, kuna nii avanes võimalus kirjutada interventsiooni kodusõjana eesti kodanluse ja töörahva vahel. Tegelikult allus ETK Nõukogu Moskvast lähtuvatele korraldustele ega suutnud oma tahet maksma panna isegi vähetähtsates konfliktides punavägede juhtkonnaga.

Eesti vabastamine

23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon , mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Järgmisel päeval Eesti väed asusid vastupealetungile. Tallinn- Narva suunas tegutsesid edukalt soomusrongid. Enamlaste sõjaline vastupanu murti.
Kuue päevaga jõuti Aegviidust Rakverre ning jätkati edasitungi. Utria rannal maabunud dessantüksus vabastas 19. jaanuaril Narva. Soomusrongid, mis purustatud raudteesildade tõttu ei pääsenud Rakverest kaugemale, pöördusid lõunasse ning vabastasid koostöös Kuperjanovi partisanidega 14. jaanuaril Tartu.
24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner parlamendile ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud . Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Siit edasi oli lahingutegevus kandumas Läti ja Vene aladele.
Veebruari lõpus koondati Eesti vastu 75 000 – 80 000 meest. Pihkva lõigus moodustati Eesti Punaarmee, mille põhijõu moodustasid küll vene polgud, ent mis pidi veelkordselt tõestama käimasoleva sõja klassiiseloomu. Armee staabiülemaks määrati eestlane August Kork.
Viru rindel Narva jõe joonel uusi kindlustusi rajama hakanud sõdureid tabas otsene pealetung . Enamlased purustasid suurtükitulega enamuse Narva linnast, mille tagajärjel põles terve Joaoru linnaosa maha. Peavarjuta jäi üle 2000 inimese.
Riigielu taastamine
Järgnevalt kujunes Eesti Vabariigi esmatähtsaks majandusliku olukorra taastamine. Sõdadest ja revolutsioonidest laastatud maa oli väljakurnatuse äärel. Toiduteraviljast jätkus vaid veebruari lõpuni. See sundis linnades leivanormi vähendamist päevas inimese kohta 1/3 naelani. Abisaadetisi oli oodata alles märtsis. Esimesena saatis eestlastele abiks Inglismaa oma viljasaagid, laenu saadi Soomelt ning mitmed lääneriigid avasid Eestile krediidi kaupade sisseveoks.
Majanduslike raskuste ületamine ja edu sõjategevuses tugevdas valitsuse autoriteeti. See võimaldas senisest tulemusrikkamalt võidelda „kohaliku“ enamlusega, mis kujutas enesest tõsist ohtu. Enamlaste tegevust juhtis illegaalselt Eestis viibiv Viktor Kingissepp. 1918. aasta detsembri keskpaigaks kavandatud mässukatse Tallinnas, mis pidi soodustama pealinna langemist Punaarmee kätte, suudeti küll eos likvideerida , kuid vastuhakkude õhutamine jätkus. Traagilisimaks kujunes Saaremaa mäss 1919. aasta veebruaris . Saarlased, olles pikemat aega äralõigatud mandrist ja vaeveldes majandusraskuste küüsis, olid vastuvõtlikud enamlaste propagandale, mille kohaselt valitsus olevat vaid baltisaksa mõisnike tööriistaks. Enamlastel õnnestus provotseerida mäss mobiliseerivate hulgas. Valitsuse poolt kohale saadetud karistussalk suutis olukorra normaliseerida, kuid üksnes ulatuslike repressioonide hinnaga.
Peale võite enamlaste üle kutsuti kokku Asutav Kogu, mis pidi lahendama Eesti tuleviku probleemid. Valimistel saatis edu pahempoolseid erakondi: suurima esinduse sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei; sellele järgnes pahempoolse suunitlusega Tööerakond. Asutava Kogu esimeheks valiti sotsialist August Rei, esimese valitsuse kujundas tööerakondlane Otto Strandman. Asutav Kogu võttis vastu deklaratsiooni Eesti iseseisvusest ja määras kindlaks vabariigi valitsemise ajutise korra. Järgnevalt asuti ette valmistama kaht ülitähtsat seadust – maaseadust, mis võeti vastu oktoobrikuus 1919, ning põhiseadust, mis võeti Asutava Kogu poolt vastu 1920. aasta juuni keskel.

Eesti vägede suurpealetung

Kindlustamaks Eesti julgeolekut, otsustas väejuhatus kanda lahingutegevus väljapoole Eesti territooriumi. See andnuks võimaluse jätta lahingutegevus Punaarmee vastu loodavate vene, ingeri ja läti rahvusväeosade hooleks ning tõmmata eesti polgud tagasi kodumaa piiridele.
Esimeseks, kes läks maikuus Narva alt pealetungile, oli Vene Põhjakorpus. Eesti väed toetasid seda operatsiooni dessantidega rannikul. Kuna Punaarmee võitlusmoraal niivõrd madal oli, sujus rünnak ootamatult hästi – hõivati Jamburg, Oudova ja Volossovo. Rahvaväe koosseisus tegutsev ingeri väeosa vallutas ajutiselt tugeva Krasnaja Gorka fordi , mille suurtükkidest oli võimalik tulistada Kroonlinna mereväebaasi.
Peale seda asusid Eesti väed pealetungile ka Pihkva all. Kasutades osa Eesti Kommunistliku Kütidiviisi üksuste üleolekut, tungisid Eesti väed kiiresti edasi, tõrjudes enamlased Velikaja jõe taha ja vallutades Pihkva. Vene elanikkonnaga alad anti haldamiseks üle Põhjakorpusele. Viimane muutus ka peamiseks sõjaliseks jõuks selles jõugus.
Lõunarindel teostati veel teinegi edukas operatsioon, mille esialgseks eesmärgiks oli vaid Volmari ja Marienburgi hõivamine. Eesti ratsaväe läbimurre kujunes aga oodatust sügavamaks, Punaarmee alustas kiiret taganemist ning teoks sai ligi 200- kilomeetrine retk Võru alt Jakobstadti. Seega oli põhiline osa Lätist enamlastest puhastatud .
Juunis 1919 viis see tegevus kokkupõrkele Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Otsustavas lahingus Võnnu all purustasid Eesti-Läti väed 23. juunil vaenlase. See päev on Eesti Vabariigi Võidupüha.

Landeswehri sõda

Landeswehri formeerimine Lätis algas seal elavate balti sakslaste algatusel. See toimus samal ajal, kui Eestis üritasid siinsed sakslased "Heimatschutzi", ehk kodukaitset ellu kutsuda.
Landeswehr ehk "maavägi" loodi Saksa okupatsioonivägede nõusolekul ja toetusel, kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärgiks Balti hertsogiriigi rajamise toetamine. Kuid viimase moodustamine luhtus. Landeswehr loodi balti sakslastele usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Et kindlustada selles sakslaste juhtivat positsiooni ja nende osakaalu, lubas Saksa väejuhatus astuda Landeswehri teenistusse ka riigisakslastel.
Peale Läti iseseisvuse väljakuulutamist ja Läti valitsuse moodustamist peaminister K. Ulmanisega eesotsas, tunnustas Saksa Vabariigi valitsus Läti Vabariiki. Kuna Läti valitsusel puudus maa kaitsmiseks oma sõjavägi, välja arvatud mõned kiiresti formeeritud roodud ja - Landeswehr, sõlmis Läti valitsus Saksa vabariigi peavoliniku A. Winnigiga 1918. a. detsembris sõjalise abistamislepingu, mille alusel saksa väejuhatus formeeris "Rauddiviisi". Diviis komplekteeriti Saksa 8. armee vabatahtlikest ja see pidi jääma Lätti, kaitseks Punaarmee vastu juhul, kui Saksa väed Lätist tagasi tõmbuvad.
Liibavi all olid küll ka puht läti üksused polkovnik J. Balodise juhtimisel, kuid Saksa väejuhatus takistas kõigiti nende üksuste suurendamist, mistõttu polkovnik Balodisel tuli oma väeosa nõrkuse tõttu olla nii riigipöörde kui järgnevate sündmuste ajal vaid pealtvaataja rollis. Liitlased alul küll protesteerisid riigipöörde vastu Lätis, kuid baltisakslaste esindusel õnnestus neid rahustada. Ja kui Läti uus valitsus moodustati läti kirjanik-pastori Niedraga eesotsas, soovitasid liitlased Ulmanisel sellega isegi kokku leppida. Moodustatud Niedra valitsus oli küll vastuvõetav sakslastele, kuid seda ei tunnustanud Läti rahvusnõukogu. Samuti ei tunnustanud seda Põhja-Lätis Eesti abiga formeeritud läti polgud.
Kuni juuni alguseni 1919 ei olnud Eesti vägedel otseseid kokkupuuteid Landeswehriga. Oli küll teada, et ta on Eestile vaenulik , kuid samas oli ta ka liitlane , hoides hulga punavägesid oma rindel kinni. Seejuures ei näidanud Landeswehr küll üles erilist aktiivsust, vabastades mitme kuu jooksul punavägedest vaid väikese maa-ala. 22. mail Riia ootamatu vallutamisega abistas ta aga tublisti meie operatsioone Põhja-Läti vabastamisel. Nüüd, kus barjäär punarinnete kokkuvarisemise tõttu Eesti ja Landeswehri vahel oli kadunud, pidi paratamatult tekkima kontakt selle vägedega.
Pärast Riia vallutamist pidanuks sakslased liikuma taganevate enamlaste kannul itta , kuid pöördusid hoopiski põhjasuunas, kohtudes juuni esimestel päevadel Võnnu piirkonnas Eesti Rahvaväe eelosadega. Sõda Landeswehriga oli alanud. Landeswehrlastel olid vastas 2. läti Võnnu polk ja soomusrong nr. 2 (vt. Joon. 4). Landeswehr ründas peamiselt lätlasi, mille käigus Võnnu koolipoiste rood ümber piirati. Appi ruttas soomusrongi dessant ja koolipoisid toodi piiramisrõngast välja.
Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kasvas sõjaliseks konfliktiks. Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi. Võnnu vallutamispäeva 23. juunil hakati hiljem tähistama Eesti Võidupühana.
Sakslasi jälitati kuni Riiani ning vaid lääneliitlaste sekkumine päästis Riia langemisest Eesti vägede kätte. Sõlmitud vaherahu sundis sakslasi oma plaanidest loobuma, tähistades eestlaste sõjalist võitu põliste rõhujate üle. Lätis taastus K. Ulmanise Valitsuse võim. Samuti ei pidanud Läti pool kinni lubadusest maa andmise suhtes endistele mõisnikele, mille peale sakslased eriti pahased olid.

Siht rahule

1919. aasta suvel toimus lahingutegevus väljaspool Eestit ja selle põhiraskust kandsid vene valged. Kuna Loodearmee ei osanud kindlustada endale tsiviilelanikkonna toetust, nõrgenes tema sõjaline jõud tunduvalt ning Punaarmee löökide all tõmbuti tagasi Eesti suunas. Vältimaks lahingute kandumist Eestisse, rakendati üha rohkem väeüksusi rindevõitlusesse Venemaal. Samal ajal avaldas Nõukogude Venemaa valitsus soovi sõja lõpetamiseks. Eemaldati ETK Nõukogu ja eesti kommunistlikud kütipolgud viidi teistele kodusõja rinnetele.
Septembri keskel Pihkvas toimunud rahukõnelused lõppesid siiski tulemuseta , kuna Antandi riigid lootsid veel nõukogude võimu kukutamisele relvajõul ega soovinud väikeriikide väljumist sõjast.
Oktoobris alustas Loodearmee suurt pealetungi Petrogradi vallutamiseks. Vaatamata üha teravamatele suhetele vene valgetega, toetasid Eesti väed seda rünnakut tiibadel. Punaarmee vastulöök Pulkovo kõrgendikelt tähendas Loodearmee purustamise algust. See eemaldas Eestilt küll ebameeldiva liitlase, kuid tähendas ka seda, et Eesti väed pidid enda vastutusele võtma Eesti piiride kaitse. Oktoobris aset leidnud vahejuhtum Pavel Bermonodt-Avalovi saksa ja vene vabatahtlikest koosnevate väeüksuste pealetung Riiale, hõivas Vääna jõe lõunakalda. Kriitilises olukorras palus Ulmanise abi Eestilt. Riiga saadetud kaks soomusrongi aitasid alistada Bermondti avantüüri.
Novembri keskpaigas jõudis Punaarmee Narva-eelsete kaitsepositsioonideni. Alanud heitluses olid relvalises vähesuses eestlased sunnitud taganema. Nõukogude väejuhatus koondas Narva alla 160 000-mehelise väe ja üle 200 suurtüki. Ka Eesti pool tõi kohale reservid ning detsembri alguseks olid enamlaste esimesed rünnakud tõrjutud.
Detsembri algul algasid Tartu rahuläbirääkimised ning toetamiseks oma delegatsiooni nõudeid, alustas Punaarmee uut pealetungioperatsiooni Narva vallutamiseks. 31. detsembril 1919. aastal lõpetasid Punaarmee polgud siiski rünnakud.

Tartu rahuläbirääkimised

Loodearmee Petrogradi operatsiooni läbikukkumise järel hakkas üha enam muutuma lääneriikide suhtumine nõukogude võimu kukutamise võimalikkusesse Venemaal. Seda asjaolu tõttas kasutama Eesti valitsus, alustades novembris ettevalmistusi rahukõneluste jätkamiseks Moskvaga. Kuna teised Balti riigid ei olnud nõus ühiseid rahukõnelusi avama, otsustas Eesti minna separaatlepingu sõlmimisele. Nõukogude Venemaa nõustus Eesti ettepanekuga.
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, vene oma Adolf Joffe. Kõige suuremad vaidlused puhkesid piiriküsimuses, kuna enamlased nõudsid enda valdusesse kogu Petserimaad ning poolt Virumaad. Alles Punaarmee pealetungikatsete nurjumine Narva rindel sundis Vene diplomaate järeleandlikkusele ning 31. detsembril kirjutati alla vaherahulepingule, mis jõustus 3. jaanuari hommikul kell 10:30.
Rahukonverents jätkus uuel aastal. Seekord kujunesid põhilisteks mitmesugused majandusprobleemid . Terve kuu kestnud vaidluse tulemusena saavutas Eesti delegatsioon nii mõndagi. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel tunnistati olematuiks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest, enamlased lubasid tagastada Eestist välja veetud kultuurivarad ja tõotasid tulevikus soodsaid majapidamislepinguid.
Rahulepingule kirjutati alla 1920. aasta 2. veebruari esimesel tunnil. 402 päeva kestnud ning ligi 4000 inimelu nõudnud Vabadussõda lõppes Eesti täieliku võiduga. Alles nüüd saabus võimalus hakata juba pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.
Tartu rahuleping oli ühtlasi oluline lisand rahvusvahelisse õigusse. Selle artiklis II on esmakordselt maailma ajaloos kõrgel riikidevahelise lepingu tasemel kirja pandud “kõigi rahvaste vaba enesemääramise õigus kuni täieliku lahkulöömiseni riigist, mille koosseisu nad kuuluvad” – ja sealjuures Venemaa kindla üldkohustusena. Teiste sõnadega: Tartu rahuleping oli ühtlasi vabaduskiri kõigile Vene impeeriumi rahvastele. Enne seda oli niisugune rahvaste õigus sõnastatud vaid kahes deklaratiivses aktis, nimelt USA presidendi T. W. Wilsoni 1918. aasta kuulsas “14 punktis” ja Lenini rahudekreedis. Deklaratsioone peab õigusteadus hea tahte aktideks, mille juriidiline jõud on nõrk. Neid võib muutunud olukorras unustada.
Rahvusvaheline leping, iseäranis aga rahuleping, tähendab seevastu riigi kindlat sidumist, millest saab taganeda vaid rangelt piiratud erijuhtudel. Lepinguist tuleb kinni pidada. See vankumatu norm on kogu rahvusvahelise õiguse alus ja nii iidne , et läänes kõneldakse sellest enamasti ladina keeles: pacta sunt servanda. Tartu rahuleping on võetud ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registrisse nr 11LTS29 all. Mis puutub rahvaste enesemääramise õigusse kui kõigi riikide kohustusse, siis kakskümmend aastat hiljem kuulutati see välja Atlandi Hartas, mis varsti mandus tühjaks deklaratsiooniks, – ja alles ÜRO põhikiri fikseeris 1945. aastal rahvaste enesemääramise põhimõtte üldkohustuslikul viisil, ülla kohustusena kõigile koloniaalriikidele.

Kokkuvõte

Eesti vabadussõda oli eestlastele tähtis pöördepunkt nende ajaloos. Kuigi sõja vältel tuli abi paluda välisriikidelt, sujusid välissuhted peale sõda endiselt hästi. Ilma naaberriikide abita ei oleks olnud eestlaste võit kindlustatud. Kuigi suure osa võitlusest võtsid enda peale eestlased ise, ning samuti kaotasid enim mehi, premeeriti ka abistavaid naaberriike. Üle Eesti paigutatud lairööpalised raudteed andsid neile strateegilise ning sõjalise eelise, kuna oli võimalik mobiliseerida soomusronge.
Peale Eesti vabastamise õnnestunud katset oli riigisisene seis väga halb. Tihti puhkes kriise ning rahval puudusid toiduvarud ning elukoht. Peale enamlaste pealetungi Narva aladele muutus Eesti peaeesmärgiks riigielu taastamine. Kuid riigisisene olukord ei paranenud sugugi. Hakkasid tekkima salaorganisatsioonid , mis üritasid alustada linnades mässe. Õnneks peatati nad ennem, kui neil oli võimalust tegutseda.
Lõunarindel edukalt võidetud ratsaväe läbimurre tõi eestlastele eelise vaenlase ees, mis sundis enamlased taganema. Jakobstadti suunduv puhastusretk viis kokkupõrkeni Landeswehriga, mis leidis aset 1919. aastal. Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kasvas sõjaliseks konfliktiks. Neli päeva kestnud raskes heitluses Võnnu all surus Rahvavägi von der Goltzi rügemendid tagasi. Seda päeva hakati kutsuma Võidupühaks.
Peale võidukat saavutust Landeswehriga hakkas eesti suunduma rahu poole. Kuigi enne rahulepinguni jõudmist ründas Punaarmee veelkord Narva alasid, suudeti see ära kaitsta. Edaspidi hakati arutama rahulepingut riikide vahel. Venemaa saadikud olid tugevad väitluses, kuid lõpuks, arvestades viimast lahingut, olid nad sunnitud tagastama Narva alad eestlastele. Tartu rahu leping jõustus 3. jaanuari hommikul kell 10:30. See andis võimaluse riigile alustada üles ehitama oma linnasid ning nautida vabariiklust, mis juba paar aastat tagasi saavutatud.

Kasutatud materjalide loetelu

1. Tannberg , T ja Mäesalu, A. 2001. Eesti ajalugu. Tallinn: kirjastus „Avita“
2. 1987. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Tallinn: kirjastus „Valgus“
3. Kallas, V. Eesti Vabadussõda. URL= http://www.hot.ee/vabadussoda/teema.htm.28.01.2006
4. Eesti Vabadussõda. URL= http://et.wikipedia.org/wiki/Vabaduss%C3%B5da . 28.01.2006
5. Kindral Laidoneri Muuseum . Eesti Vabadussõda. URL= http://www.laidoner.ee/cms/eesti/kindral-laidoner/eestivabadussoda
6. Mattisen , E.1989. Tartu rahu. Tallinn.
7. Pajur, A. 2006. Eesti ajalugu II 20. sajandist tänapäevani. Tallinn: kirjastus „Avita“
8. Vahtre , L. 2005. Eesti rahva lugu. Tallinn: kirjastus „Ilo“
9. Vahtre, L. 2004. Eesti ajalugu. Tallinn: kirjastus „Ilo“
10. Pajur, A ja Tannberg, T. 2005. Eesti ajalugu IV. Tartu: kirjastus „Ilmamaa“
Lisa 1. Sõja kronoloogia

1918

• 11. november - Omakaitse likvideeriti. Tegevust alustas Eesti Kaitseliit, kuhu läksid üle Omakaitse relvad ja varad . Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud.
  
• 16. november – Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks.
  
• 19. november – Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle.
  
• 22. november – Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi.
  
• 25. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva.
  
• 28. november – Nõukogude väed ründasid Narvat.
  
• 29. november – Nõukogude Venemaa väed vallutasid Narva ja Narva-Jõesuu.
  
• 29. november – Eesti sõjarevolutsiooniline komitee kuulutas Narvas välja Eesti Töörahva Kommuun.
  
• 29. november – Ajutine valitsus kuulutas välja üldmoblisatsiooni, mille alla kuulusid kõik 1893–1896 sündinud mehed.
  
• 27. november – valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel.
  
• 28. november – soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Peale kapten Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Irv
  
• 11. detsember – soomusrong nr. 2 sõitis sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Rakvere suunas rindele. Soomusrong nr. 2 koosnes 6 vagunist ja vedurist.
  
• 12. detsember – Tallinna alla jõudis Briti laevastik .
  
• 14. detsember – loodi Eesti sõjaväe Operatiivstaap. Selle ülemaks sai polkovnik Johan Laidoner.
  
• 15. detsember – algas Rägavere lahing.
  
• 23. detsember – loodi Eesti vägede ülemjuhataja instituut. Vägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner.
  
• 23. detsember – Ernst-Johannes Põdder määrati sisekaitse ülemaks.
  
• 24. detsember – Operatiivstaabi ülemaks sai polkovnik Jaan Soots .
  
• 24. detsember – alampolkovnik Viktor-Hugo Puskar määrati Eesti 1. diviisi ülemaks.
  
• 27. detsember – langes pele Kokskäri tuletorni lähedal toimunud merelahingut inglise laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks miiniristleja "Lennuk".
  
• 30. detsember – Karl Parts määrati Eesti Soomusrongide üldjuhiks.
  

1919

• 3. jaanuar – 4. jaanuar – eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski , Priske saeveski ja Valkla mõisa juures.
  
• 4. jaanuar – Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures ühe Nõukogude jalaväepataljoni.
  
• 5. jaanuar – 6. jaanuar – Põhja-Eesti rindele saabus kaks Soome kompaniid.
  
• 7. jaanuar – Eesti väed asusid üldisele pealetungile.
  
• 20. jaanuar – Johan Laidoner ülendati kindralmajoriks.
  
• 1. veebruar – Andres Larka sai sõjaminstri abiks ja tagavaravägede ülemaks.
  
• 24. veebruar – Jaan Soots sai ülemjuhataja staabiülemaks.
  
• 4. aprill – Ernst-Johannes Põdder määrati Eesti 3. diviisi ülemaks.
  
• 5. juuni – Eesti soomusrongi ja Landeswehr'i vägede kokkupõrkega Amata jõe silla juures algab Landesveeri sõda
  
• 10. juuni – Vaherahu Landeswehr'iga, algavad läbirääkimised Liitlasvägede esindajate vahendusel
  
• 19. juuni – Vaherahu Landeswehr'iga lõppeb, sakslased alustavad pealetungi Limbaži lähedal
  
• 22. juuni – Eesti väed alustasid vastupealetungi Landeswehr'ile.
  
• 23. juuni – Eesti vägede võit Võnnu lahingus, mida tähistatakse Võidupühana
  
• 3. juuli – Landeswehr'iga tehti vaherahu.
  
• 23. august – Karl Parts määrati Eesti Soomusrongide diviisi ülemaks.
  
• 17.–18. september - Pihkvas peeti esialgsed Eesti-Vene rahuläbirääkimised.
  
• 17. september – Jaan Soots ülendati kindralmajoriks.
  
• 21. september – Johan Pitka ülendati kontradmiralks.
  
• 28. november – Eesti Merejõudude juhatajaks sai tervislikel põhjustel lahkunud Johan Pitka asemel mereväeleitnant Johannes Herm.
  
• 5. detsember – Tartus taasalustati rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga.
  
• 14. detsember – Johannes Herm ülendati kaptenleitnandiks.
  
• 29. detsember – kindralmajor Aleksander Tõnisson sai Viru rinde juhatajaks.
  
• 31. detsember – sõlmiti vaherahukokkulepe.
  

1920

• 3. jaanuar – kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe.
  
• 2. veebruar – sõlmiti Tartu rahu.
  

Lisa 2. Pildid

Joon. 1. 150mm suurtükk
Joon. 2. Soomusauto „Kalewipoeg“
Joon. 3. Rasketank „Wahtula“
Joon 4. Soomusrong nr.2
20