Vabadussõda - Eesti 20. saj algul (3)

§9. Demokraatliku Venemaa autonoomse osana
Veebruarirevolutsioon
1917 veebruaris Petrogradis puhkenud rahutused kasvasid üle revolutsiooniks, mille tulemusena tsaar Nikolai II loobus troonist ning võim läks kodanlikule Ajutisele Valitsusele. Siinsete sündmuste sõlmpunktiks kujunes Tallinn. 2. märtsil arenes tööseisakutest tehastes ülelinnaline streik ja miiting Uuel turul. Paksu Margareeta juures tapeti vangla ülem ja valvurid , vangid vabastati. Rüüstati politseijaoskondi ja kohtuid. Öösel jätkusid tulekahjud. Taolised sündmused toimusid ka teistes asulates, kus oli palju vene töölisi. Korratused likvideeriti, senised kubernerid tagandati. Eestimaa kubermangu komissariks sai Jaan Poska . Revolutsiooni ajal tekkisid ka Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud.
Autonoomia
Eestis taheti kasutada sobivat hetke vajalike reformide teostamiseks. Eesmärgiks seati autonoomia saavutamine Venemaa koosseisus . Märtsi lõpus avaldati määrus Eestimaa kubermangu valisemise ajutise korra kohta. Eestimaa kubermang ja Liibimaa kubermangu põhjaosa ühendati, eesotsa asus komissar ning moodustati Ajutine Maanõukogu.
Rahvuslaste tegevus ja pingekollete kujunemine
Esmaseks ülesandeks kujunes võimu ülevõtmine. Vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel. Teiseks ülesandeks olukorra kiire normaliseerimine kohtadel. Lisaks kuulutati välja Maapäeva valimised. Kolmandaks pingeallikaks muutusid vene soldatid. Päevakorrale kerkis rahvusväeosade loomise idee. Ajutiselt Valitsuselt saadi luba nende väeosade komplekteerimiseks eestlastega. Rakveres suudeti luua 1. Eesti Polk. Eesti rahvuslaste vastaseid rünnakuid alustasid ka eesti enamlased , kes käsitlesid rahvuslikke püüdlusi revolutsioonijõudude nõrgendamisena.
Poliitiline areng 1917. a. suvel
1905 a loodud Eesti Rahvameelne Eduerakond J. Tõnissoni juhtimisel korraldas end ümber Eesti Demokraatlikuks Erakonnaks, mille taga seisid talupojad, linnakodanlus ja intelligents. Talurahva ühendusena kujunes välja Eesti Maarahva Liit ning linna keskkihti ja ametnikkonda koondav Eesti Tööerakond. Lisaks neile oli veel mitu sotsialistlikku parteid: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei.
Juuli algul tuli kokku Maapäev. Valiti Maavalitsus , mille eesotsa asus Jaan Raamot. Rahvuskongressil püstitati uus siht – taotleda Eestile võrdõigusliku osariigi staatust Vene riigi koosseisus.
Sõjasündmused
Augustis vallutasid Saksa väed Riia ning Septembri lõpus jõudis sõda Eestisse. Sakslased hõivasid 8. oktoobriks kogu Lääne-Eesti saarestiku . Venemaa sõjalise ebaeduga kaasnes enamlaste populaarsuse kasv. Nad avaldasid survet sotsialistlikele parteidele, väites, et nende liidrid ei ole huviatud rahu peatsest saabumisest. Enamlaste kätte läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee juhtimine. Tehti ettevalmistusi relvastatud võimuhaaramiseks. Sakslaste sõjaline edu tõstatas Eesti iseseisvumise küsimuse. J. Tõnisson pidas vajalikuks saata Lääne-Euroopasse välisdelegatsioon, mis tutvustaks Eesti probleeme sealsetele poliitikutele.
§10. Iseseisvumine
Oktoobripööre Eestis
Enamlased moodustasid 1917 oktoobris Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, eesotsas Ivan Rabtšinski ja Viktor Kingissepaga. 23.10 saatis SRK komissarid Tallinna asutustesse ning Punakaardi salgad hakkasid tänavatel patrullima.
26.10 alustas SRK riigivõimu ülevõtmist. 27.10 vormistati dokument, mille kohaselt kõrgem täidesaatev võim läks V. Kingissepale.
Enamlaste reformid
Kõrgemaks seadusandlikuks asutuseks kujunes Eesimaa Sõja-Revolutsioonikomitee, kuid olulisemad korraldused tulid Petrogradist. Täidesaatev võim kuulus Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele, eesotsas Jaan Anvelt .
Valiti saadikute nõukogud. Valimistel sai osaleda vaid töörahvas. Kui 1918 jaanuaris valmistel selgus, et enamlased ei saavuta enamust , siis valimised katkestati. Kärbiti kodanikuõigusi: keelustati poliitilised koosolekud , suleti ajalehti, arreteeriti rahvuslasi. Natsionaliseeritud kirikud muudeti rahvamajadeks, koolides kaotati usuõpetus.
Majandusreformid: pangad natsionaliseeriti; tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid riigistati, maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike valdused konfiskeeriti, moodustati suurmajandid.
Pärast oktoobripööret jõuti koondada Eesti üksused Eesti Diviisiks, eesotsas Johan Laidoneriga.
Ettevalmistused iseseisvumiseks
uute võimuorganite kõrval jätkasid tegevust Maapäev, Maavalitsus ja omavalitsused. Maapäeva koosolekul novembri keskel deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning selle kokkuastumiseni on ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Maapäev. Samal päeval ajasid enamlased Maapäeva jõuga laiali, kuid kokkusaamisi jätkati. 1918 jaanuaris moodustati välisdelegatsioon tutvustamaks Eesti taotlusi Lääne-Euroopale ning loodi kontakte suurriikide saatkonnaga Petrogradis.
Saksamaa asub pealetungile
Peale riigipööret aktiviseerusid ka baltisakslased . Enamlased kehtestasid piiramisseisukorra: kõik mõisnikud kuulutati lindpriideks, neid arreteeriti ning saadeti välja. Samal ajal katkesid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Keskriikide vahel ning Saksamaa alustas ettevalmistusi pealetungiks idarindel. 18.02 algas Saksa armee üldpealetung. Vene sõjavägi oli lakanud olemast.
Iseseisvuse väljakuulutamine
19.02 moodustati Eesti Päästekomitee, kuhu kuulusid Konstantin Konik , Konstantin Päts ja Jüri Vilms. Koostati Iseseisvusmanifest , milles nimetati Eestit esmakordselt iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Võim võeti üle enne saksa vägede saabumist. 23. 02 loeti Pärnus „Endla” teatri rõdult esmakordselt Iseseivusmanifest avalikult ette. 24.02 sõitsid Päästearmee liikmed tulevase Eesti Panga hoonesse, kus moodustati Ajutine Valitsus, peaministriks sai K. Päts.
Sakslaste edasitung jätkus 3. märtsini, mil nende kätte läks kogu Eesti territoorium . Samal päeval kirjutati Brestis alla rahuleping , millega Nõukogude Venemaa loobus suurest osast endise Venemaa läänealadest.
Saksa okupatsioon
Võim läks Eestis saksa sõjaväelastele. Rahvuslike erakondade tegevus keelustati, ajakirjandus allutati tsensuurile. Poliitikud vangistati, saadeti koonduslaagreisse.
Majanduspoliitika allutati Saksamaa vajadustele. Eestist veeti välja teravilja, kartulit, loomasööta, kariloomi, metsamaterjali, tooraineid, valmistoodangut. Tööpuudus kasvas, elatustase langes, hinnad tõusid.
Kultuuripoliitika eesmärgiks seati põliselanike saksastamine. Asjaajamiskeeleks sai saksa keel, koolides algas üleminek saksakeelsele õpetamisele. Taastati põrandaaluse Omakaitse tegevus. Saavutati Eesti Vabariigi iseseisvuse de facto tunnustamine Suurbritannia ja Prantsusmaa valitsuse poolt.
Samal ajal üritasid baltisakslased luua Balti hertsogiriiki. Korraldati valimised Maanõukogusse, kus eestlasi ja lätlasi esindas 23 ning sakslasi 34 saadikut.
1918 septembris kirjutas keiser alla Baltimaade iseseisvuse tunnustamise aktile ning Riias kuulutati välja Balti hertsogiriik. Novembri algul puhkes revolutsioon ning kukutati keiser. 11. november kirjutati alla Compiegne ’i vaherahule. Samal päeval astus Ajutine Valitsus taas kokku. Iseseisev Eesti Vabariik taastus.
§11-12. Vabadussõda
Sõjalised ettevalmistused
1918 novembris koondas Punaarmee suured jõud Eesti piiridele. Algavale interventsioonile püüti anda kodusõja iseloomu. Eestimaa Ajutine Revolutsioonikomitee kutsus üles nõukogude võimu taastamisele Eestis. Punaarmee vastas seisid Saksa väed ning Eesti Kaitseliidu salgad.
Vabadussõja algus
Punaarmee ründas Narvat 22.11, kuid see löödi tagasi. Valitsus saatis Narva alla kõik sõjalised jõud. 28.11.1918 algas Eesti vabadussõda. Eesti üksused olid sunnitud taganema ning järgmisel päeval marssis Punaarmee Narva.
1918 detsembris jätkus Punaarmee edasitung Eestis. Rahvaväe ebaedu põhjusteks olid vastase arvuline ülekaal, relvastuse ebapiisavus, juhtimissüsteemi puudumine.
Eesti Töörahva Kommuun
Kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, mis kujunes Nõukogude Venemaa sisemist autonoomiat omavaks osaks. Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, eesotsas Jaan Anvelt. Natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, mõisatest moodustati põllumajanduslikud ühistud. Ainsa riigina tunnustas ETK „iseseisvust” Nõukogude Venemaa. Tegelikult allus ETK Moskvast lähtuvatele korraldustele.
Murrang Vabadussõja käigus
Punavägede edasitung aeglustus. Silmapaistvat edu saavutasid soomusrongid. Paanikat tekitasid Johan Pitka juhitud meredessandid Soome lahe rannikul. Moodustati vabatahtlikke väeosi. Korraldati ümber vägede juhtimine. Kõik väed allutati sõjavägede ülemjuhatajale, kelleks sai Johan Laidoner. Paranes sõjaväe varustatus. Võitlusmoraal tugevnes . Vabatahtlikke saabus Soomest, Taanist ja Rootsist.
Samal ajal halvenes Punaarmee olukord: varustamine muutus raskemaks, väeosad väsisid, suurenes sõjatüdimus.
Eesti vabastamine
6. jaanuaril 1919 algas Eesti vägede vastupealetung . 19. jaanuaril vabastati Narva. Soomusrongid pöördusid lõunasse ning vabastasid 14. jaanuaril Tartu.
1. veebruaril vabastati Valga ja Võru ning 3 päeva hiljem Petseri.
Kevadtalvised kaitselahingud lõunarindel
Veebruaris alanud lahingute põhiraskus kandus lõunarindele. Ajutiselt õnnestus enamlastel vallutada Petseri, Vastseliina , Räpina. Võitlustes Vastseliina- Orava ja Rõuge- Haanja all murti Punaarmee rünnakuhoog. Viru rindel valitses vaikus . Narvas põles maha terve Joaoru linnaosa.
Riigielu korraldamine
Esmatähtsaks kujunes majandusliku olukorra tervendamine. Toiduteraviljadest jätkus vaid veebruari lõpuni. Märtsis hakkas olukord paranema, saabusid viljasaadetised välismaalt. Majanduslike raskuste ületamine ja edu sõjategevuses tugevdas valitsuse autoriteeti.
Traagilisemaks kujunes Saaremaa mäss 1919 veebruaris. Saarlased olid mandrist äralõigatud ning vaevlesid majandusraskustes. Enamlastel õnnestus provotseerida mäss, kuid valitsus suutis olukorra normaliseerida.
Valitsus otsustas kokku kutsuda Asutava Kogu. Esimesed Eesti parlamendi valimised peeti 1919 aprillis ning rahvaesindus kogunes esimeseks koosolekuks 24. aprillil Estonia kontserdisaali.
Suurima esinduse sai Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, sellele järgnes Tööerakond ning Rahvaerakond . Asutava Kogu esimeheks valiti August Rei, valitsuse kujundas Otto Strandman. AK võttis vastu deklaratsiooni Eesti iseseisvusest ning määras kindlaks vabariigi valitsemise ajutise korra. 1919 oktoobris võeti vastu maaseadus ning 1920 juunis võeti vastu põhiseadus.
Eesti vägede suurpealetung 1919 a mais
Väejuhatus otsustas kanda lahingutegevuse väljaspoole Eesti territooriumi. Esimesena läks pealetungile Vene Põhjakorpus. Rünnak sujus edukalt. Seejärel asusid Eesti väed pealetungile Pihkva all, Pihkva vallutati . Lõunarindel kujunes Eesti ratsaväe läbimurre oodatust sügavamaks, Punaarmee alustas kiiret taganemist.
Landeswehri sõda
Läti Ajutisel Valitsusel oli probleeme iseseisvuse kaitsmisega. Abi tuli paluda sakslastelt. Peamisteks kaitsjateks enamlaste eest kujnesid Balti Landeswehr ja Rauddiviis. Nende tegevust koordineeris Rügiger von der Goltz . Aprillis teostasid sakslased Lätis riigipöörde.
Pärast Riia vallutamist pöördusid sakslased põhja. Juuni algul puhkenud relvakokkupõrge kasvas sõjaliseks konfliktiks. Rahvavägi surus von der Goltzi rügemendid Võnnu all tagasi (Võidupüha 23 juuni).
Sakslasi jälitati kuni Riiani, vaid lääneliitlaste sekkumine päästis Riia langemisest Eesti vägede kätte.
Kurss rahule
1919 suvel toimus lahingutegevus väljaspool Eestit. Üha enam Eesti väeüksusi rakendati rindevõitlusse Venemaa pinnal.
Likvideeriti Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu. Augusti lõpus saati radiogramm ettepanekuga alustada rahuläbirääkimisi.
Septembri keskel Pihkvas toimunud rahuläbirääkimised lõppesid tulemusteta.
Loodearmee Petrogradi operatsioon
Oktoobris alustas Loodearmee pealetungi Petrogradi vallutamiseks. Punaarmee vastulöök tähistas Loodearmee purustamise algust. Samal ajal alustasid saksa ja vene vabatahtlikest koosnevad väeüksused pealetungi Riiale, hõivates Väina jõe lõunakalda.
Narva kaitselahingud
Novembris jõudis punaarmee Narva-eelsete kaitsepositsioonideni. Eesti väed olid sunnitud taanduma. Detsembri alguseks olid siiski enamlaste rünnakud tõrjutud.
Tartus algasid rahuläbirääkimised ning Punaarmee alustas uut pealetungioperatsiooni Narva vallutamiseks. Oht õnnestus siiski kõrvaldada.
Tartu rahuläbirääkimised
Eesti valitsus alustas novembris ettevalmistusi rahukõneluste jätkamiseks Moskvaga. Eesti otsustas minna separaatlepingu sõlmimisele. Nõukogude Venemaa nõustus. Eesti delegatsiooni juhtis läbirääkimisel Jaan Poska, Vene oma Adolf Joffe. Eesmärgiks oli vaherahu sõlmimine. Enamlased nõudsid endale Petserimaad ja poolt Virumaad, kuid hiljem anti nõudmistes järele. 31. detsembril kirjutati alla vaherahulepingule, mis jõustus 03.01 kell 10.30. Rahukonverents jätkus uuel aastal, kus kujunesid põhilisteks teemadeks majandusprobleemid. Eesti kohustused Venemaa võlgade tasumisel tunnistati olematuiks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene kullavarudest, lubati tagastada väljaveetud kultuurivarad ning tõotati soodsaid majanduslepinguid. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. Eesti saavutas rahuldava riigipiiri kehtestamise . Venemaa deklareeris, et loobub igaveseks vajaks kõigist suverään-õigustest Eesti rahva ja –maa kohta.
5