Agrokeemia (0)

1. Muld kui elusorganism ja taimede nõuded mullale, kui toitekeskkonnale – väga olulise tähtsusega on taimede toitumise seisukohalt mullalahus, sest lisaks veele saavad taimed siit ka toitaineid. Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon , enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taim seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras
2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas – lämmastik on ainus toiteelement , mida mulla mineraalosa ei sisalda. mullas oleva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus , taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on: *Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas. *Õhulämmastikku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. Eristatakse kahte gruppi mikroorganisme : sümbiootilised mikroorganismid , mis seovad suurtes kogustes lämmastikku(50....200kg/ha) ja vabalt elavad bakterid , seened, vetikad jms, mis võivad aastas siduda õhulämmastikku kuni 50 kg/ha. *Sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik (10...15kg/ha). *Org väetistega mulda antud N, kusjuures 1tonni sõnnikuga antakse mulda 5kg/ha N, millest ca25%on esimesel aastal taimedele omastatav, ülejäänud vabaneb järelmõjuna 2-3 aastal. *Mineraalväetistega mulda antud väetis , mis reeglina ei tohi ületada saagi formeerimiseks mullas puuduolevat N kogust. Kao võimalused: mulla pinnalt neeldumine ja sademetega põhjavette uhtumine , NH3 lendumine , kui ammofikatsioon mulla pinnal; Fiksatsioon; Denitrifikatsioon ; Immobilisatsioon; Väljauhtumine.
3. Kaalium ja tema vormid mullas – kaaliumit on rohkem karbonaatsetes savimuldades, vähem leetunud liivmuldades. Kaaliumi üldvarust 99%on raskestilahustuvate liitsilikaatide koostises ja seega vaid 1% on mullas omastataval kujul. Omastatavad on mullalahuses olev K ja asendatavalt neeldunud K. Mulla savimineraalide poolt asendamatult seotud K on fikseeritud ja läheb vabalt omastavaks üle vastavalt konkreetse mulla tasakaalu säilitamise tingimustele(looduslik tasakaal)
4. Fosfor ja tema transformatsioon mullas – fosforisisaldus on väiksem leetunud ja suurem karbonaatsetes muldades. Mullas olevast fosforist on 25-30%org ühenditena , 70-75%aga mineraalsete fosfaatidena. Ainult 2....5%mullas olevast üldlämmastikust on liikuvas vormis ja taimedele omastatav. Ta allub mullas mitmesugustele mõjudele, tema vormid muutuvad keemiliste ja bioloogiliste protsesside tagajärjel. Mulda viidud fosfor läheb kiiresti üle raskestilahustuvateks ühenditeks – leetmuldades Al ja Fe- fosfaatideks, karbonaatmuldades aga peamiselt Ca fosfaatideks, toimub fosfori keemiline neeldumine ehk fosforühendite retrogradatsioon. Vees lahustuvasse vormi jääb mineraalmuldades vaid 3...4% ja turvasmuldades kuni 10 % superfosfaadiga mulda antud fosforist. Seetõttu on selle väljauhtumine mullast tühine.
5. Lämmastikuga mullas toimuvad protsessid – ammonifikatsioon ehk org. lämmastikühendite mineraliseerumise esimene etapp, toimub mikroorganismide toimel. Mulla õhustustingimused ja reaktsioon pole olulised, küll on aga seda temp. Selline ammoniaak jääb osaliselt mullalahusesse või seotakse mullakolloidide poolt, on taimedele omastatav lämmastik. Anaeroobsetes tingimustes toimub nitrifikatsioon ehk siis ammooniumühendite hapendamine lämmastikushappeks ja sealt edasi neutraalseis või nõrgalt happelistes muldades edasi lämmastikhappeks. Nitrifikatsiooniks ebasoodsates tingimustes areneb denitrifikatsioon, mille käigus viiakse lämmastik anaeroobsetes tingimustes üle molekulaarseks lämmastikuks või happelistes muldades lämmastikoksiidideks, mis lenduvad ja põhjustavad suure lämmastikukao mullast.
9. Toitainete omastamine taimede poolt – taim omastab toiteelemente kindlate ühenditena (peamiselt ioonidena) mida nim taimetoitaineteks. Nende sisenemine toimub lahustunud ühenditena(vees või nõrkades hapetes lahustunud). Lahuseid, milles taim toitaineid omastab, nim toitelahusteks, milleks looduses on mullalahus.
10. Taime toiteelemendi, toitaine ja tegevaine mõisted. Toiteelementide klassifikatsioonid – taime toiteelementideks nim keemilisi elemente, mis on vajalikud taime kasvamiseks ja arenemiseks ning millest ühtki ei ole võimalik talle omaste funktsioonide tõttu võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga. Neid jaotatakse kvantitatiivsetest vajadustest lähtudes:
* Makroelemendid : C; O; H; N; P; K; Ca; Mg; S(nende sisaldus taime kuivaines on mõni kümnendik kuni mitukümmend %). *Poolmikroelemendid: Fe; Mn; (Si; Al) on makro-ja mikroelementide vahelüliks, sest neid esineb taimedes vähem kui makrosid ja rohkem kui mikrosid. *Mikroelemendid: B; Cu; Mo; Zn; Co(Na; Cl), mille sisaldus taimedes kõigub vaid 10-5...10-3%. *Ultraelemendid: Sr; Cd; Cs; Rb jmt, mis esinevad taimedes üliväikestes kogustes (10-12...10-6 %)ja ka taimede vajadus nende järel on üliväike. *Väetamise seisukohast peetakse N;P;K esmajärgulisteks makrodeks( on ka põhitoiteelemendid) Ca;Mg ja S teisejärgulisteks makrodeks. Mengeli klassifikatsioon : *Mittemetallid:C; O; H; N; S; P; B; Si, mida taim kasutab orgaaniliste ühendite moodustamiseks. * Leelismetallid : K; Na; Ca; Mg esinevad taimedes peamiselt ioonsel kujul. *Raskemetallid: Fe; Mn; Cu; Zn; Mo; jt., mis vastupidiselt leelismetallidele on org ühenditega väga tugevasti seotud. Siia kuuluvad kõik metallid tihedusega üle 6 g/cm3. omakorda jaotatakse raskemetalle kasulikeks(Fe; Mn; Cu; Zn; Co; Mo jt) ja ohtlikeks(Cd; Pb; Sn; Hg jt). Jagada võib veel ka põletamisel eraldumise järgi lenduvateks elementideks (C; O; H; N; S jt) ning tuhaelementideks( P; K; Ca; Mg; Fe jt. Ka taimedes ümberpaiknemise võime järgi jaotatakse toiteelemendid kaheks: kergesti reutiliseeruvad N; P; K; Mg jmt, mida taim võib ise nälja korral üle viia vanematest kudedest ümber uutesse ja raskesti reutiliseeruvad nagu Ca; Fe; S jt, mis on taimes raskesti ümberpaigutuvad. *Toitaine – molekulid(CO2, O2, H2O) või elektriliselt laetud ühendid( anioonid , katioonid), millena elemendid taimedesse sisenevad. *Toiteelement – keemilised elemendid, mis on vajalikud taimede kasvuks ja arenemiseks ning millest ühtegi pole võimelik asendada talle omaste funktsioonide tõttu mõne teise keemilise elemendiga. C-45%, O-42%, H-6,5%.
11. Väetisekoguse ja neis sisalduvate toitainete väljendamise viisid – *Füüsikalistes kogustes (kg, t) Näide: karbamiid 5.0t, kaaliumkloriid 3.0t, superfosfaat 2.0t. *Tingväetisena (kg, t) N – ammooniumsulfaat 20,5% N; P – lihtsuperfosfaat 18,7% P2O5; kaalisool 47,6% K2O. *Toimainena(tegevainena) – ei ole õige, kuna pole kusagil oksiididena. *Toiteelementidena (N:P:K) – peab märkima kas elementides või oksiidides.
12. Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded – Rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljakust nii, et sellega ei kaasneks keskkkonnareostuse olulist suurenemist . *Väetamises ei tohi näha vaid saakide suurendamise eesmärki, vaid tuleb tunnetada ka ühekülgse üleväetamise kahjulikku mõju sagi kvaliteedilse, mullale ja keskkonnale. * Suuremaid saake tuleb taodelda mitte üksnes väetise koguste suurendamise kaudu vaid eeskätt nende effektiivsuse kasvatamise teel. *Org. väetiste hulka ei tohi sattuda vett ja kõrvalisi lisandeid. *Iga põllumaa hetkar peaks aasta keskmisena saama 10 tonni kvaliteetset org. väetist. *Reg. mulla lupjamine, kvaliteetne harimine ja väiksem põllu tallamine. *Kui on loodud kõik vajalikud eeltingimused, siis tuleks laiendada paindlikku väetamist, suurendades väetamist ja tagades väetiste ühtlane külv.
14. Mikroväetiste iseloomustus ja kasutamine. Kasutamisvõimalused: mulda andmine; külvimaterjali töötlemine; taime pritsimine. Vasksulfaat , ammooniumnitraat, tsinksulfaat.
16. Kompleksväetiste iselooomustus ja nende kasutamine. Tänapäeval enim kasutatud mineraalväetised on kompleksväetised. Sisaldavad mitut toiteelementi. NPK %. Esmajärguliste makroelementide sisaldus. Sageli mitte elementidena vaid oksiididena. Sisaldus elementidena peab olema esitatud. Täisväetis sisaldab kõiki 3 esmajärgulist elementi. Kui väetis sisaldab teisejärgulisi makro- või mikroelemente tuleks see markeeringus välja tuua. Tahked väetised – liitväetised, kombineeritud väetised, väetisesegud. Liitväetiste koostisesse kuulub mitu defitsiitset taime toiteelementi. Fosfori väljaleostumisest rääkida ei saa. Toiteelemendid hästi omastatavad. Väetisesegud saadakse mitme väetise kokkusegamisel. Väikeaiapidajatele 1kg pakendites. Kõik väetised kokku ei sobi. Toimuvad keemilised reaktsioonid, kus lendub ammoniaak. Lubiväetisega ei sobi. Vedelad väetised – väetuslahused, suspensioonväetised. Kuni ½ muudest väetistest. Antakse mulda vedelal ujul. Jäävad ära kuivatamise ja transpordi kaod praktiliselt puuduvad. Mulda koos harimisega. Külv palju ühtlasem. Tuleb hoiduda üledoseerimisest lähtekomponentide poolt. Toimub kristalliseerumine . Suspensioonväetised – taimetoitelementide üleküllastunud lahus. Võivad sisaldada mitteüleküllastunud osasid. Stabilisaatoritena kasutatakse toorsavi, hästilagunenud madalsooturvast.
17. Kaaliumväetiste iseloomustus ja kasutamine. Tooraineks maapõues olevad toorsoola lademed mis on vees lahustuvad. Võimalik toota ka merevees , kuid kallis protsess.
21. Eestis leiduvate lubiväetiste iseloomustus. Alles 19saj hakati lubiväetisi kasutama TEADLIKULT happelistel muldadel. Eestis olid esimesed lubiväetised nõrg (allikalubi) ja järvelubi, hakati kasutama 1950´a; ei olnud hea laotusühikuks, vaibus, ka kätte saamine oli vaevarikas. Hiljem hakati kasutama restpõlevkivi tuhka ( raudtee ääres kasvasid taimed, mis olid iseloomulikud lubjarikkale mullale). Oli efektiivne kuna sisaldas mitmeid toiteelemente peale neutraalsete ühendite. Hiljem hakati kasutama tolmpõlevkivi tehnoloogiat katlamajas – tolmpeenike tuhk ( kamber -, tsüklo- ja elektrofiltertuhk).
Eraldi lubiväetisena KLINKRITOLM tekib tsemenditehases tootmisjäägina. Tolmjate lubiväetiste kasutamine hakkas algas tormiliselt 1964a. Alates 1967a. ei kasutatud lupjamiseks mageveesetteid. Alates 1971a. ei kasutatud enam põlevkivi tuhka. Praegu kasutatakse veel ka puutuhka ja turbatuhka (mitte priketi näol).
27. Väetistarbe määramise meetodid ja agrokeemiateenistus – agrokeemiateenistus on organisatsioon , mis tegeleb väetistarbe määramisega. *Kõge tõepärasema pildi mulla väetistarbest saab põldkatsetega, so looduslikud katsed, mis viiakse läbi põllul v rm-l. Miinuseks se, et kehtivad vaid konkteerse kultuuri ja ilmastikuolude kohta, olles aeganõudvad ja töömahukad. Sel teel katsetatakse ja kontrollitakse laborikatsetel määratud piirväärtusi. Mida rohkem kordusi,seda tõesemad tulemused. *Nõu ehk vegetatsioonikatsed – viiakse läbi 2...20 kg mulda mahutavates nõudes, vegets või kasvuhoonetes, kus üks nõu asendab ühte põldkatselappi. Puudus suur töö ja ajakulu . *Tootmiskatsed – kontrollitakse väetistarbe määramise meetodite põhjal tehtud soovituste usaldusväärsust tootmises. Osa põllust jäetakse väetamata, teisi osasid soovitud väetisega. Katseribad peavad paiknema mullastikutingimuste muutumise suunas(nt langus) *Mulla keemilise analüüsi meetod – kõige enam levinud väetistarbe võte, põhineb mullas olevate taimedele omastavate toiteelemendi sisalduse määramisel mullalahusest. *Taimede analüüsi meetodid: taimede üldanalüüsi meetod; ekspressmeetod(koemahlast); visuaalne meetod(indikaatortaimed abiks; N puudusel kurk , kartul , mais, must sõstar ja õunapuu . P puudus peete, tomat , naeris , õunapuu. K puudus kartul, peet , lutsern , kapsas , punane sõstar ja ka õunapuu.
30. Haljasväetise kasutamine. põllukultuuride haljasmass, mis küntakse mulda mullaviljakuse suurendamise eesmärgil. Tugevakasvulised liblikõielised 1ha-30t haljasmassi. Kõige parem taliteraviljade kasvatamise seisukohalt. Erinevalt teistest väetistest, mõjutavad ka sügavamaid mullakihte. 100-150kg N’i sidumine 1ha kohta liblikõielistel. Põhjendatud loomafarmidest kaugel jäävatel põldudel või teraviljatalude puhul. *Kasvatatakse iseseisva kultuurina. Liblikõielised külvatakse kevadel, saaki ei koristata ja sügisel küntakse sisse. *Järelkultuurina. Näiteks kartuli järel valge sinep. *Külv kattevilja alla. Järgmine aasta on kasvujõus, sügisel küntakse sisse. *Niitehaljasväetis. Ebaotstarbekas. Niidetakse, kogutakse, laotatakse teisele põllule ja küntakse sisse. *Kombineeritud. Esimene niide söödaks, ädal küntakse mulda.
31. põhu kasutamine väetisena. läbi lauda käinuna. Peab olema hekseldatud. Peale koristamsit võimalikult kiiresti segada mullaga, ~1 kuu pärast künda. Väga C rikas ja N vaene. Ühe tonni põhu kohta 5-6kg N’i, 1ha- 100kg salpeetrit. Hoiab ära kasutamata N välja leostumise.
32. turvas ja selle kasutamise võimalused põllumajanduses. Allapanuks. Pinnase ja mulla parandamiseks. Kompostide , väetissegude tegemiseks. *Melioratiivturvas – kerge ja raske lõimisega muldadel. Füüsikaliste ja agrokeemiliste omaduste parandamiseks. *Aiandusturvas. Kompost – Kasutatakse madalsooturvast. Lagunemisaste üle 20%, tuhaelemente alla 20%. Ei tohi olla ülekuumenenud. Ei tohi kasutada, kui saastunud raskemetallidega(heitveesette muda kasutamine). Kompostimisetapid: *Materjalide kokkukogumine segatult või kihtidena. *Käärimisprotsesside käivitumine(temperatuuri märgatav tõus). *Temperatuur langeb, haigustekitajad kaovad. 1-3 korda läbi segada. Kui tingimused täidetud, siis 2-3 kuuga kompost valmis.
33. vedelsõnnnik ja virts väetisena. Tekib loomade väljaheidetele vee lisamisel( kuivaine sisaldus alla 8%). Vedelsõnniku kogused võivad kujuneda poole suuremaks , kui allapanuta sõnniku korral. Samuti suurenevad kulutused väljaveo ja muldaviimisel. Sõnniku eemaldamine veega uhtmise teel annab ainult näilise effekti (suhteliselt väike töökulu; puhas, kuid niiske laut; seadmete vähesus) Sõnniku edasisel käitlemisel esinevad kulud teevad esialgse effekti nulliks(2-6x suurem hoidla ; 3-6c suuremad veokulud ). Kasutuskõlblik alles peale kääritamisprotsessi.
34. poolvedela sõnniku tootmine , säilitamine ja kasutamine. Loomade tahedate ja vedelate väljaheidete segu, mis on läbi teinud käärimisprotsessi ja millele ei ole lisatud allapanu ega lahjendatud veega. Allapanuta sõnnik on toitainerikas ja ei jää efektiivsuselt alla tahedast sõnnikust, kuid tema säilitamine, transport ja laotamine nõuavad spetsiaalseid töökindlaid ja kalleid masinaid ning kõrget töökultuuri. Allapanuta sõnniku hoidlad peavad olema keskkonnareostuse vältimiseks täielikult veekindlas ja kaitstud pinnavete juurdevoolu eesti. Enneväljavedu põllule on vajalik sõnniku põhjalik segamine , sest seistes tekib sõnniku pinnale koorik , põhja sade ja keskele jääb kuivaine vaene vahekiht .
35. sõniku mõiste ja klassifikatsioon. põllumajandusloomade väljaheidete ja allapanu segu, mis on teinud läbi kuumkäärimise(hävitab umbrohu seemned ja taimehaigused ). Sõnnik on loomakasvatuse üks põhitoodang, mis koosneb loomade tahedatest ja vedelatest väljaheidetest ja millele võib olla lisatud allapanu(vastavalt loomade pidamisele). Jaotus kuivaine sisalduse alusel: * Tahe sõnnik, kuivainet üle 17%. *Poolvedel sõnnik, kuivainet 8-14%. *Vedel sõnnik e. läga , kuivainet alla 8%.
36. taheda sõnniku tootmine, säilitamine, kasutamine. saadakse, kui väljaheitele lisatakse allapanu. Kuivaine sisaldus vähemalt 17%, soovitatav 20-25%.
37. väetise effektiivsus ja selle väljendamise viisid. Väetiste efektiivsuse all mõistetakse enamsaaki, mida saadakse väetiste kasutamisel . Väetiste toimel saadud enamsaak sõltub väetisnormi suurusest . Väljendatakse: 1. Kogu ehk üldise enamsaagina (E ). 2. Keskmise enamsaagina 1 kg toiteelemendi kohta. 3. Täiendavalt antud ühe väetisühiku (1 kg) efektiivsusena( Y´)
38. viljapuu-ja marjaaedade väetamine . Viljapuud – pH tundlikud luuviljalised . Istutusaastal antakse väetised istutusauku. Edaspidi org. väetised antakse viljakatel muldadel 2-3 aasta järel. Väheviljakatel igal aastal. PK sügisel, N kevadel. Noores viljapuuajas mitte varem kui juuni keskel(N). Kande-ealises aias on väetamise seisukohalt kõige olulisem õitsemisjärgne periood.
Marjakultuurid – pH tundlikus erinev. Tundlikuim mustsõstar, seejärel vaarikas ja punanse sõstar. Vähim tundlikud maasikas ja karusmari.
39. avamaaköögiviljade(kapsas, porgand , peet)väetamine- keskmise N vajadusega , suure PK vajadusega. Kapsale kõlbab sõnnik otse antuna, teised eelistavad järelmõju. Käärinud kompostid sobivad kõigile ja anda võib nii kevadel kui sügisel. Mulla liigse happesuse suhtes tundlikud. Porgand tundlik otsese lupjamise suhtes. Tundlikud pH suhtes, kuid osa neist ei talu värsket lupjamist. N: kurk, porgand, hernes , kõrvits. Ei talu otsest sõnnikuga väetamist. Käärinud kompost sobib kõigile. N-vajadus kultuuriti väga erinev. Suure vajadusega – peakapsas , lillkapsas, rabarber . Keskmise vajadusega – porgand, peet, kaalikas, kurk, tomat, salat , sibul . Väike vajadus – redis . Üldse ei vaja hernes ja aeduba . PK vajadus suur peakapsal, kõrvitsal, porgandil, peedil. Redis tahab tagasihoidlikult.
40. rapsi ja rüpsi veätamine – Ei talu happelist mulda. Tuleb anda orgaanilist väetist või külvata kultuuri järele, mis sai org. väetist. Tundlikud S ja B suhtes.
PK väetised antakse talirapsile kesakünni ja suvirapsile(rüpsile)sügiskünni alla. Suviraps ja rüps võivad saada mineraalväetisi ka paikselt. Ristõielistena on nad tundlikud boori ja väävlipuuduse suhtes, neile seega hea väetis boorsuperfosfaat.
41. lina väetamine –Eelistab nõrgalt happelisi muldasid ega anna kvaliteetset saaki värskelt lubjatud põldudel. Ei tohi anda värsket sõnnikut, kuid kasutab hästi sõnniku järelmõju, kuna linal on toitainete omastamine suhteliselt nõrk, vajab kõrgemat väetamist. Samas ei talu ühekülgset väetamist.
42. kartuli väetamine – Ei ole mullahappesuse suhtes tundlik, küll aga liikuva Al suhtes. Happelistel muldadel soovitatav kasutada lubiväetisi. Kindlasti kasutada orgaanilisi väetisi , manustada sügisel. Kevadel antav sõnnik peab olema hästi käärinud või komposteeritud. N’ga üleväetamisel pikeneb kasvuperiood . PK-väetised vastavalt tarbele. P vähendab N’ga väetamise riske. K-väetised peaksid olema Cl-vabad.
43. kultuurrohumaade väetamine. Nõuded sõltuvalt liblikõieliste osatähtsusest heintaimikus. Parim aeg anda lubiväetist on rajamise eelselt. Orgaanilised väetised anda rajamise eelselt. PK-väetised kas rohumaade rajamisel või enne kasutuse lõppu sügisel. K ei tohi anda varuväetisena, kuna halveneb rohu kvaliteet, erinevalt P’st.
44. põldheina väetamine –Algab kattevilja väetamisega. Happelistel muldadel lubiväetised. Oluline kattevilja õige väetamine. N’i norm oleneb liblikõieliste osatähtsusest. Kõrrelistele antakse N’i nädal peale kasvu algust. PK-väetised anda katteviljaga.
45. allakülviga teraviljade väetamine – vaatamata sellele, kas teravili, millele allakülv tehakse, on tundlik ph suhte, tuleks selline pinnas eelnevalt lubjata, sõltuvalt lubjatarbest. Parim anda kahe osana üks sügisel ja teine kevadel. Kevadel sobib anda dolomiidijahu või klinkritolmu, mis pole kahjulikud idanditele, seda on tolmpõlevkivituhk! Nad on tänulikud org väetistele. Põldheina allakülvi korral tuleb vähendada teraviljade N normi ja ka külvisenormi ning sõnnikut saanud põldudel üldse N ära jätta.PK väetise normi on mõtekas suurendada allakülviga teraviljadel 2...3 x, andes sellega ära ka järgnevale põldheinale mõeldud koguse. Liblikõieliste allakülvi korral on vajalikkasutada ka bakterväetisi. Ei tohi üle väetada, muidu surevad rohttaimed ära. PK-väetiste normi kuni 2 korda suurendada. Tuleb anda ka bakterväetisi.
46. kaunviljade väetamine(põldhernes- ja uba) – on väga lubjalembesed kultuurid, vajavad viljakat ja huumusrikast mulda, kasutavad hästi sõnniku järelmõju. Saavad N-ga ise hakkama, erandina huumusvaesel alal kasvu ergutamiseks veidike juurde. PK väetised mulla väetistarbest lähtuvalt ja sügiskünniga mulda. Eelistada tuleks väävlisisaldusega väetisi(lihtsuperfosfaat, ammooniumsulfaat jt) mikroväetistest ei tohiks unustada molübdeenväetist ja ka bakterväetisi.
47. suviteraviljade väetamine – taluvad kõige halvemini liigset happesust ja kõige paremini reageerivad lubiväetisele suvinisu ja kaherealine oder . Kõige leplikum happesuse suhtes on kaer. Nad kasutavad hästi sõnniku järelmõju ja seetõttu ei ole neile eriti otstarbekas anda org väetisi. N väetist antakse reeglina kevadise paikliku väetisena külvi ajal või külvieelse mullaharimise alla. Selleks sobib lisaks N väetisele ka nii virts kui vedelsõnnik kui vedelad N väetised. Kõik vajalikud toiteelemendid on otstarbekas anda korraga paikselt kompleksväetisega külvi ajal kombineeritud külvikuga.PK normid sõltuvad konkreetsest väetisetarbest. Kui neid ei anta paikselt, tuleks need anda juba sügisel suviviljale eelneva künni ajal. Kevadel antuna jääb suur osa väetisest passiisvsesse kihti ja ei mõju.
48. taliteraviljade väetamine- Happesuse suhtes tundlik talinisu, talirukis leplik. Sama kehtib mullaviljakuse kohta. Vajavad org. väetist. N-väetisi antakse kevadel 1-2 näd jooksul vegetatsiooni algusest. Org. väetisi 3-4 nädalat enne külvi. PK-väetiseid vastavalt planeeritavale saagile ja mulla tarbele.
2