Eesti põllu kultuurid (0)

• Eesti põllumehe soov on olnud alati ISE oma rahvast toita ning oma loomi endakasvatatud ninaesisega sööta.
  Intensiivse maaviljeluse tingimustes on oluline suurendada eelkõige kultuuride saagikust, et põllupidamine talumehele peale töörõõmu ka taskusse tulu tooks.
  Selleks on eriti oluline õige sordi valik, mille eest põllul hoolt kandes (korrektne mullaharimine , väetamine, taimekaitse jm.) on võimalik oma eesmärke realiseerida.
    Taliteravili: 
  Taliteravilja kasvatamise eeliseks on eelkõige mulla niiskusevarude efektiivsem ärakasutamine ning pidurdavaks faktoriks ei kujune näiteks hiline kevad.
  Külvatakse peamiselt kesale - kas mustkesale või kultuuridega kesale: põldhein/ ristik , varajane kartul , segatis, varajane oder , rüps/ raps ja mais.
  Sagedaseim kahjustaja on lumiseen , levides põllul kolletena. Seda aitab vältida seemnete puhtimine ja sügisel orase pritsimine fungitsiididega.
  
• Suviteravili:
  Meil kasvatatavad suviteraviljad on oder, kaer ja suvinisu, millel on eelis taliteraviljade ees - kasvuperioodil puudub taimede hukkumist põhjustav talvitumisperiood.
  Puudusena võib nimetada lühemat kasvuperioodi, mistõttu nad kasutavad halvemini toitaineid ja talviseid veevarusid, võrsuvad taliteraviljadest vähem ning võrsumisperiood langeb sademetevaesele perioodile.
  

Talirukis  Secale cereale L. 
Talirukis on kõige külmakindlam teravili, samas õitsemise ajal on tundlik madala temperatuuri suhtes.
Juurestik on ulatuslik ja sügavaletungiv, seega vee ja mulla toitainetesisalduse suhtes vähem nõudlik kui talinisu .
On põuakartlik sügisese võrsumise ajal, kevadel kasutab väga hästi mulla talvist veevaru .
Kasvatamiseks sobivad mitmesugused mullad , ka mulla happesust talub rukis teistest teraviljadest paremini.
On risttolmleja kultuur, mida tuleb arvestada seemnekasvatuse planeerimisel.
Pakume turul saadaolevate rukkisortide seemet.
Talinisu  Triticum aestivum L.
Talinisu on saiavili, kuid ka väga hea söödavili loomadele.
Talinisu on mullastiku, toitainete ja eelviljade suhtes nõudlikum ning külmale ja taimehaigustele vähem vastupidavam kui rukis.
Olenevalt sordist võib teda kahjustada kõvanõgi, mille esinemine söödas, jahus või seemnepõllul on ohtlik ning keelatud. Selle vastu saab abi eelkõige vastupidava sordi valikuga, kuid ka seemne puhtimisega.
Kasvab paremini rasketel muldadel ning on happesuse suhtes tundlik. Juurestik on rukkist nõrgem, seega toitained peavad olema kergesti kättesaadavad.
Tritikale  x triticosecale Wittm.
 
on nisu ja rukki hübriid, milles on ühendatud nisu kõrge kvaliteet ja hea saagivõime ning rukki vastupidavus keskkonnatingimuste suhtes.
Kasvatatakse põhiliselt söödateraviljana, vähesel määral ka inimtoiduks ning on olemas ka sorte haljasmassi otstarbeks. Sügisene võrsumine on rukkist väiksem, talinisust suurem.
Tal on suur võrsumisvõime, mis sõltub kasvuruumist (hõreda külvi puhul kuni 8 võrset). Külviaeg võib olla hilisem kui teistel taliteraviljadel, ning külvisenorm võib olla väiksem kui teistel.
 
Talioder   Hordeum vulgare
 
Odra talivorm on väga populaarne taliviljaliik teistes Euroopa-riikides, kuna tema viljelemise eeliseks on taimede poolt talviste veevarude otstarbekam ärakasutamine.
Eestis on riiklikes sordivõrdlus- ja teaduskatsetes varemgi taliodra sorte testitud , kuid meie kliima jaoks vastupidavaid sorte pole seni leitud. Sordiaretuse arenedes on turule tulnud uued ja talvekindlamad sordid
Suvinisu  Triticum aestivum L.

Nisu on olnud vaieldamatu liider maailma teraviljade seas, olles seejuures üks väärtuslikumaid taimseid toiduaineid. Suvinisude küpsetusomadused on saianisuks reeglina paremad.
Nisu idanevad seemned ja tõusmed on öökülmale vastupidavad, jahedam ilm soodustab taime võrsumist ja lisajuurte kasvu, veevajadus on suurem kui odral ja taliteraviljadel, loomiseelne veepuudus põhjustab viljatute pähikute teket.
Sobivad viljakad mullad, vähesobivad on rasked savimullad ja liivmullad . Suvinisule on omane vähene võrsumine, seega külvitihedus peab olema suurem kui teistel teraviljadel.
 Suvioder   Hordeum vulgare L.

Oder on ülimalt suure kohanemisvõimega kultuur, veevajaduse suhtes on üks vähenõudlikum teravili.
Tema lühema kasvuajaga sordid on enamuses kuuerealised, ning nende sõklasus on suurem kui kaherealistel. Kasvatamiseks on odrale sobivaimad huumusrikkad, neutraalsed liivsavimullad . Mulla happesust taluvad paremini kuuetahulised (varajased) sordid. On tundlik toitainetepuuduse suhtes just kasvu algperioodil. Sademete ebaühtlasema jaotuse korral moodustub odral ebasoovitavaid mitteproduktiivvõrseid. Sobivamad eelviljad on rühvelkultuurid, eriti kartul, kaunviljad , liblikõieliste ja kaera segatis, ristik, põldhein, raps ja rüps. Eriti halvasti talub oder iseendale järgnevust, mil saagi langus võib olla kuni 30%.
Kaer    Avena sativa  
Kaer talub suvist kuuma ja kuiva ilma halvemini kui oder ja nisu, olles nendest niiskusenõudlikum. Seepärast vajab võimalikult varajast külvi, eriti tundlik on veepuudusele just loomise ajal. Sademed loomisel ja sellele järgneval perioodil põhjustavad hilisvõrsete tekkimist ja ebaühtlast valmimist, sest kaer on võrsumisvõimeline kogu kasvu ajal. Oma tugevalt arenenud juurestiku tõttu sobib kasvatamiseks mitmesugustel muldadel, sest on teistest teraviljadest vähenõudlikum. Paremini õnnestub happelistel muldadel, s.h. kuivendatud turvasmuldadel. Teravilja ülekaaluga külvikordades on kaer nn. fütosanitari rollis, aidates leevendada saastumist taimehaigustega. Sobivaimad eelviljad on rühvelkultuurid, eriti kartul, seejärel kaunviljad, ristik, põldhein.
Kaera esivanemaks on ka praegu meie põlde risustav tülikas kõrreline - tuulekaer
Raps    Brassica napus     
Raps, ehk õlikaalikas on väliselt üsna sarnane kapsasrohu perekonda kuuluvate teiste kollaseõieliste taimedega nagu must sinep, sarepta sinep ja õlinaeris.
Rapsi lehed on sinakasrohelised, õitseajajal on rapsipõld kui kollane lillemeri, olles mesilastele heaks korjemaaks.
Kasvab meelsamini küllaldase õhuniiskusega paigus , seega rohkem merelähedases kliimas.
Rapsist saadakse väga hea kvaliteediga toiduõli, samuti mittekuivavat õli tööstuslikuks otstarbeks.
Õlipressimise jäätmed - rapsikoogid on loomadele valgurikkaks jõusöödaks. Raps on tuntud ka silo - ja haljassöödakultuurina.
Raps on olnud juba aastaid nn. tulukultuuriks meie põllumehele, olles kindel sissetulekuallikas saagi turustamisel .
Ses suhtes on olnud Soasepa Seemnekaubandus lipulaevaks rapsi eksportimisel.
Kahjuks pole rapsi viljeluspinna laiendamine varsti enam oluliselt võimalik, et hoida meie maade saastumist haigustekitajatest, ning seega tuleb väga hoolikalt antud kultuuri kasvatamisel lähtuda agrotehnilistest nõuetest.
Rapsist loe lisa meie artiklitest ning haigustest ja kahjuritest vastavast nõuanderubriigist.
Soasepa Seemnekaubandus esindab suurep
Suviraps   Brassica napus L.var.oleifera subvar.annua
on kiirekasvuline ja annab haljasmassisaagi juba 55 - 65 päeva pärast peale külvi.
Aretuseesmärgiks on saada suvirapsi seemnetest inimtoiduks väärtuslikku õli.
Kasvab kõikidel mullatüüpidel, kuid kasvatada tasub teda vaid mineraalmuldadel.
Põhiline saaki vähendav faktor on haigused, selleks tuleks arvestada järgmist:

• samal põllul on soovitav kasvatada rapsi alles 5 - 7 aasta pärast
  
• ühiseid haigusi kandvate kultuuride ( hernes , lina, kartul) kasvatamise järel pidada vähemalt 1-aasta vahet, suhkrupeedi järel 2 aastat. Sobivamad on teraviljad , mis ei kanna samu haigusi
  
• raps ise sobib külvikorda teraviljade vahele, et ta täidaks "sanitari" ülesannet ning on võimeline suurendama järgneva teraviljakultuuri saagikust 15 - 20 % võrra.
  

Taliraps   Brassica napus var.oleifera subvar.biennis   
Seemnesaagi saamiseks külvatakse talirapsi meil augustis, haljasmassi saamiseks aga kevadel, mai algul, et suvel ja  sügisel samadelt taimedelt kaks haljasmassisaaki niita. Annab enam haljasmassi kui suviraps.
Sobib maheviljelusse, kuna kahjurite kahjustus pole nii ulatuslik - maakirpude ja hiilamardikate intensiivne elutegevus teistel perioodidel .
Kartul Solanum tuberosum 
Kartulit on nimetatud meie teiseks leivaks, peale selle on võimalik valmistada temast mitmeid tooteid nagu tärklis, etüülalkohol, liim, atsetoon , plastmass, piimhape jt.
 
Kartulimugulad sisaldavad 14-37% tärklist, kuni 2%täisväärtuslikku valku, õun-, sidrun - ja oksaalhapet, vitamiine, karotiini, pektiinaineid, mineraalaineid.
Kartul on hea loomasööt, kuid töökuluka kultuurina on tema kasvatamine ainult söödaks liiga kallis.
Soasepa Seemnekaubandus pakub suurepärast valikut kartulimaa HOLLANDI suurimalt firmalt, mis ka maailmas üks suurimaid:
Kartul on õrn kultuur, tema käitlemisel ja kasvatamisel kaasneb mitmeid probleeme, eelkõige kvaliteedi halvenemine haiguste ja kahjurite tõttu, samuti nende aretuslikest või kasvatamisest tingitud omaduste tõttu, mis mõjutavad edasist kartuli tarbimist. Soasepa SK tarnib vajadusel Eestisse ka toidukartulit.
Põldhernes Pisum sativum  
Hernes on üks tähtsamaid liblikõieliste sugukonna esindajaid. Kasutatakse nii inim- kui loomatoiduna, sisaldades keskmisena:

• mineraalaineid 2,5 ....3,5%
  
• valku 22...34%
  
• rasvaineid 0,7...1,5%
  
• tärklist 20...48%
  
• tselluloosi 5,2...7,7%
  

Nagu kõik liblikõielised kultuurid, on ka hernes mullaviljakuse tõstja, sest tema juuremügarad seovad õhulämmastikku.
Herne tavasortidel on 2…3 paari lehekestega liitlehed, mille ladvas on vähesed köitraod ja alusel ümbritsevad taime vart kaks suurt abilehte. Poollehetutel sortidel on lehekesed muutunud tugevateks köitraagudeks, säilinud on abilehed . Lehetutel sortidel need puuduvad.
Nii suureneb taimede omavaheline kokkuhaakumine köitraagude abil, mis parandab taimiku seisukindlust.
Sobivaim eelvili hernele on teraviljad, olles ka ise heaks eelviljaks, kuna katkestab teraviljade haigustsüklid, aktiviseerib mulda ja rikastab seda lämmastikuga.
Segudes kasvatamisel peab tugikultuur olema võrdse kasvuajaga ja hernest veidi madalam, et lämmatama ei kipuks.
Soasepa Seemnekaubandus esindab järgmist valikut välisfirmade sortidest : 
Põlduba  Vicia faba L.           
kuulub hiireherne perekonda. Põlduba on kasutatav nii inimtoiduks (soolauba, oasupp jm.) kui valgu- ja energiarikka loomasöödana.
Eristatakse kolme botaanilist tüüpi seemne suuruse ja kuju järgi:

• väike - 1000 seemne mass kuni 650 g
  
• keskmine - 650…800 g
  
• suur - üle 800 g
  

Võrreldes hernega on oa kasvuaeg ligi 40 päeva (kuu aega!) pikem.
Kasvatamiseks sobivad raskema lõimisega, kevadel varakult harimist võimaldavad mullad.
Külvikorras sobib uba külvata alles 4...5 aastat pärast uba või teisi kaunvilju põhiliselt nende ühiste haiguste vältimiseks. Suure saagivõime (üle 5t/ha) realiseerumine sõltub suuresti kohalikust kliimast ning maaviljeluskultuuri tasemest.
Samuti pakume erinevatele mullastikutingimustele niitudele ja karjamaadele erineva liigivalikuga valmis seemnesegusid, kus igal komponendil - liigil - oma kindel osa täita nii kamara vastupidavuse, saagikuse kui söömuse ja söödaväärtuse tõstmisel.
Heintaimede liigid, mille seemet Soasepa Seemnekaubandus nii puhaskultuuridena, seemnesegudena niitudele ja karjamaadele pakub on järgmised
http://www.soasepa.ee/index.php?id=100