Taimekasvatus, loeng (0)

13. Ükskõik, millist kultuuri me kasvatame, on alati oluline saada võimalikult suurt saaki.
Saagi kujundamise võimalused:
1. Miinimumreegel – saagikust piirab kõige rohkem see tegur, mis rahuldab taime vajadusi kõige vähem (nt. normaalset taime kasvu piirab nii vee puudus kui ka üleküllus);
2. Üheaegsuse ja vastastikuse mõjutamise reegel – kõik kasvutegurid mõjutavad taime
üheaegselt, mitte isoleeritult (nt. soojuse, valguse ja niiskuse koosmõju);
3. Asendamatuse reegel – ükski kasvutegur pole teisega asendatav ja oma
füsioloogilise toime poolest on nad kõik taime elus vajalikud (nt. vett ei saa asendada
soojusega);
Nendest kolmest reeglist selguvad põhinõuded agrotehnikale: tagada igale taimesordile parimad kasvutingimused igas arengufaasis, vähendades samaaegselt umbrohtude, kahjurite ja haiguste mõju. Samas ei tohi ükski võte kahjustada ümbritsevat keskkonda. Seega on taimekasvatajal suure saagi saamiseks oluline jälgida järgmisi agrotehnilisi võtteid:
1. Mullaharimine ja väetamine – loovad soodsad tingimused taimede varustamiseks vee ja toitainetega eri kasvuperioodidel. Seejuures tuleks jälgida mulla viljakust.
2. Sort – kasvatatava kultuuri sort peaks vastama maa agrofoonile ja tootmisele. Enne külvi tuleks seeme sorteerida ja puhtida.
3. Külviaeg, -viis, -sügavus ja külvisenorm – külvatakse kultuuri jaoks optimaalsel ajal, arvestades tundlikkust öökülmade suhtes. Järgides neid nõudeid, saavad taimed endale soodsad kasvutingimused, neil esineb vähem kahjureid ja haigusi ning lamandumist.
4. Külvide hooldamine – õige hooldamine vähendab taimdelele ebasoodsate tingimuste mõju (mullakoorik, umbrohud, põud).
5. Õigeaegne ja kadudeta koristus – koristamisega hilinemine põhjustab enam valminud väärtuslikuma saagiosa kao ning seega ka saagi kvaliteedi languse.
5. 2.3 Tera ehitus ja koostis Tera koosneb:
1. Idust – mis asub tera alusel viltuselt. Idus on arenenud üks või mitu idujuure alget. Idu osakaal terast on väga väike: rukkil , nisul ja odral 1,5...3%; kaeral 3...4% ja maisil 10...12%;
2. Endospermist – ehk toitekoest, mis moodustab suurema osa terast (keskmiselt 74% tera massist). Endosperm on väga toitaineterikas, millest tulenevalt ka teraviljade nii suur tähtsus majanduses. Endospermi eraldab eost kilbike ;
3. Kestadest – mis koosnevad mitmest kihist . Kõige välimine on viljakest, mis kujuneb sigimiku seinas, selle all on sisemine seemnekest.
Terade keemiline koostis sõltub teravilja:
1. Liigist;
2. Sordist;
3. Taimede toitumistingimustest;
4. Kasvukoha ilmastikust.
Peamiseks varutoitaineks on tärklis , mis ladestub endospermis. Igal teraviljaliigil on tärkliseterad iseloomuliku kujuga. Niiskes, merelises kliimas on teraviljal tärklisesisaldus suurem kui kuivas kliimas kasvanud teraviljadel. Peale tärklise on terades roosuhkrut (kuni 1,5% tera massist), mis paikneb peamiselt idus. Toorproteiini on terades 6...22%. Suur proteiinisisaldus tõstab terde väärtust, kuna
neis sisaldub siis rohkesti asendamatuid aminohappeid (valgud). Proteiinisisalduse suurenedes süsivesikute hulk väheneb – seega ei ole suur proteiinisisaldus soovitatav õlle-, piirituse-ja tärklisetööstusele kasvatatavate sortide juures. Kõige proteiinirikkamad on kõvanisu terad , aga on aretatud ka suure proteiinisisaldusega odra-, maisi-ja kaeravorme. Toorproteiini väärtus oleneb valkude koostisest. Taigna uhtmisel veega jääb järele kleepvalk , kuna eralduvad vees lahustuvad ühendid. Kleepvalgus on u. 80% valke. Kleepvalgu koostisest ja kogusest sõltuvad otseselt nisujahu küpsetusomadused. Mida rohkem seda on, seda paremate omadustega jahu saame. Minimaalselt peaks ta olema 23%, optimmalne oleks 25% ja üle selle. Kui kleepvalk tõuseb üle 32%, siis jahu kerkimine on takistatud. Toorrasva on kõige rohkem kaera-ja maisiterades. Näiteks nisul on seda keskmiselt 14%, rukkil ja odral 12%, kaeral 26% ja maisil 40%. Rasv on koondunud peamiselt idudesse. Suure rasvasisaldusega jahu kvaliteet halveneb kiiresti. Toortuhk asub peamiselt sõkaldes ja kestades. Teraviljade tuhas on palju fosforiühendeid (ligi 50% kogu tuhast), kaaliumi 30%, magneesiumi 12% ja kaltsiumi kuni 3%.
27. 2.4 Teraviljade kasvufaasid
1. Idanemisfaas – algab idujuure väljatungimisega läbi terakesta. Idandi kasvu mõjutab temperatuur, niiskus ja õhuhapnik. Tõusmete ilmumiseni peaksid esimese rühma kultuurid kasvama 6...12°C juures, teise rühma kultuurid aga 15...22°C juures. Optimaalne temperatuur on 5...8° C kõrgem. Madalamal ja kõrgemal temperatuuril idandi kasv aeglustub. Idanemine kestab 7..17 päeva.
2. Tärkamisfaas – algab esimese lehe ilmumisega mullapinnale. Esimene leht on kaetud sinkaga, mille kasv peatub mullapinnal. Selle faasi ajal on esimene leht taimeliigile ja sordile omase värvuse, kuju ja asetusega. Nende tunnuste järgi saab kultuuridel ja nende sortidel vahet teha. Esimene leht kasvab 6...14 päeva, umbes 5...7 päeva peale esimese lehe ilmumist ilmub teine leht, niisama pika aja päerast kolmas. Samal ajal kasvab taimel ka juurestik , mis taime võrsumise alguseks on 2-3 korda pikem kui taime maapealne osa. Selles faasis kasutab taim ära seemnes olevad varuained ning läheb üle juurtoitumisele.
3. Võrsumisfaas – siin moodustuvad taimel külgvõrsed ja lisajuured . Need kõik saavad alguse 1...2 cm sügavusel mullas paiknevast võrsumissõlmest. Võrsumise lõpuks on ühest külvatud seemnest saanud terve puhmik. Iga külgvõrse alusel moodustuvad uued sõlmed, mis omakorda on võimelised moodustama uusi võrseid. Soodsates tingimustes on ühel taimel mitukümmend võrset, kuid need ei moodustu ühel ajal vaid järk-järgult. Seepärast ei ole liiga rikkalik võrsumine hea (raskendab saagi koristust). Võrsumiseks sobiv temperatuur on 10...15°C. kõrgemal temperatuuril kasvavad taimed kiiresti ja võrseid moodustub vähe. Võrseid, mis moodustuvad õigel ajal ja mis annavad valminud teri , nimetatakse produktiivvõrseteks. Hilisemaid võrseid, mis teri ei anna, nimetatakse mitteproduktiivvõrseteks.
4. Kõrsumisfaas – selle alguseks on aeg, millehetupes kasvav õisikualge on jõudnud mullapinnast 5 cm kõrgusele. Kõrsumisel kasvab taim allpool asuvatest kõrresõlmedest, mkis tõstavad õisikut lehetupes ülespoole. Esimesena alustab kasvu alumine kõrresõlm, mis kasvab intensiivselt 5...7 päeva ja lõpetab kasvu 10...15 päeva pärast. Seejärel ta puitub ja muutub tugevaks . Enne alumise sõlmevahe kasvu lõppu alustab kasvu järgmine sõlmevahe jne. Samal ajal toimub õisikualge kasv ja areng lehetupes. Selles faasis on taimed tundlikud vee-ja toitainete puudusele. Kui kasvuolud sellel
ajal on halvad, siis jääb väikeseks viljakandvate pähikute arv ja suurt saaki loota ei ole ka hilisemate soodsate tingimuste korral.
5. Loomine – on õisiku väljumine ülemise lehe tupest. Selle faasi alguseks on aeg, kui pool õisikust (ohteid mitte arvestades) on ilmunud lehetupest välja. Sellel perioodil taimede intensiivne kasv jätkub. Oluline on ka siin faasis piisav toitainete ja vee kättesaadavus. Nende puudusel jääb saak väikeseks. Lämmastikuga pealtväetamine kõrsumise ja loomise ajal suurendab oluliselt saagikust, kuigi pikendab mõne päeva võrra faaside läbimiseks kuluvat aega. Fosforväetiste külluse korral aga loomisfaas algab varem.
6. Õitsemine – enamik teravilju õitseb pärast loomis , kuid oder võib õitseda ka enne loomist või sellega üheaegselt. Rukis õitseb 8...10 päeva peale loomist.
Õitsemise järgi jagunevad teraviljad :
1. Isetolmlejad: nisu, oder, kaer ;
2. Risttolmlejad: rukis, tritikale , mais.
Varem õitsevad pea keskosas asuvad pähiku alumised õied. Kaeral algab õitsemine pöörise ülemisest osast. Esimesena moodustunud terad on suuremad ja paremate teraomadustega kui hilisemad . Normaalset õitsemist takistavad madal või liiga kõrge temperatuur, vihm ja tugev tuul (eriti risttolmlejatel). Mittetäieliku viljastumise korral tekivad tühjad pähikud, mistõttu saak jääb väikeseks. Õitsemisel kõrte pikkuskasv ja lehtede moodustumine lõpeb, kuid kuivainet tuleb juurde kuni vahaküpsuseni.
1. Valmimine – algab tera moodustumisega. Järgneb tera täitumine ja küpsemine. Valmimine jaotatakse kolme järku:
1. Piimküpsus – taimede ülemised lehed on rohelised. Terade sisu on piimjas ja vedel. Piimküpsuse lõpul võib teravilja tervikkoristada.
2. Vahaküpsus – lehed koltuvad, üksnes ülemised kõrresõlmed on veel rohelised. Terad on pehmed, kuid mitte enam vedela sisuga. Selles faasis on taimede kuivainesisaldus maksimaalne ja on parim aeg söödateravilja tervikkoristamisele. Edasisel küpsemisel tekib kuivainekadu lehtede ja alavõrsete ärakadumisega.
3. Täisküpsus – saabub 7...12 päeva pärast vahaküpsust. Siis on taimed kollased, terad kõvad, nende niiskusesisaldus alla 20%. Odral on pea raskuse tõttu alla vajunud. Faasi alguses variseb vähe teri. See
on sobivaim aeg kombainiga koristuseks. Terade valmimine aeglustub, kui on vihmased ja jahedad ilmad , samuti lämmastikuga üleväetades või kui taimi on põllul hõredalt.
Terade valmimist kiirendab kuiv ja soe ilm, samuti põldude asumine lõunakallakul ning põuakartlikel või lämmastikuvaestel mulladadel.
3.1 Sissejuhatus taliteraviljade kasvatamisse
Taliteraviljade peamiseks erinevuseks suviteraviljade ees on see, et nad peavad oma saagi moodustamiseks läbima jaheda perioodi. Selle perioodi pikkuseks peab olema 30...65 päeva ja temperatuuriks 0...3°C. Kui niisugused tingimused puuduvad, ei hakka teraviljad kõrsuma, ega anna seetõttu ka saaki. Kevadkülvi korral jäävad nad aga kuni sügiseni võrsumisfaasi.
8.Taliteraviljade talvitumine :
Talvekindlamad on 2...4 võrsega taimed, millesse on kogunenud piisavalt varuaineid.
Talvetingimustele vastupidavaks muutuvad taimed sügisel, nn. karastumisperioodil.
Eristatakse kahte perioodi:
1. I karastumisfaas – toimub siis, kui õhutemperatuur on päeval üle 5°C, öösel langeb aga 0°C lähedale. Piisava valguse olemasolu tõttu on fotosüntees intensiivne, kuid jaheduse tõttu on kasvuprotsessid aeglased. Taimed koguvad siin varuaineid. Selles faasis taluvad taimed -10...-12°C külma. Sobivate tingimuste korral läbitakse see faas 5...7 päevaga;
2. II karastumisfaas – valgus pole siin enam vajalik, kuna temperatuur peab langema alla 0°C. Varuained muutuvad siin faasis lahustuvateks. Sellised taimed taluvad üle 20° C. Rukis läbib selle faasi kiiremini kui nisu. Ka selle faasi läbimiseks kulub keskmiselt aega 5...7 päeva. Karastumise kiirus ja varusüsivesikute hulk sõltub sordist ja kasvutingimustest. Hästikarastunud talirukis talub võrsumissõlme sügavuses -25°C või isegi enam, talinisu mõned kraadid vähem. Kõige tundlikum on selles suhtes talioder.
9. Taliviljade optimaalne külviaeg Eestis. Külviaja valikul tuleb lähtuda kohalikest tingimustest, eelistada pigem varajasemat külvi. Taliviljade optimaalne külviaeg on siis, kui taimed sügisel jõuavad vegetatsiooniperioodi lõpuks moodustada 2-3 võrset, suudavad arendada välja korraliku juurekava ja koguda vajalikul hulgal tagavaratoitaineid. Optimaalne külviaeg on taliviljadel septembri I-II dekaadil. (Talirukis: 20-30 augustini , talinisu ja –triticale: 10 septembrini).
16. Taliteraviljade hukku võivad põhjustada mitmesugused talvekahjustused:
1. Külm – külmumise tagajärjel tekivad taimede rakuvaheruumides jääkristallid, mis põhjustavad paisudes rakuseinte lõhkemise. Külmast kahjustatud taimedel on algselt normaalne välimus, kuid peale sulamist nad hukkuvad kiiresti. Külmakahjustusi esineb kõige sagedamini küngastel , kust tuul pühib sageli taimi kaitsva lumekihi ära;
2. Haudumine – tekib siis, kui taimed tarvitavad hingamiseks ära varuained ja jäävad seetõttu nõrgaks.niisugune olukord tekib lume all, kus on suhteliselt kõrge temperatuur ja taimede hingamine on intensiivne, kuid puudub võimalus fotosünteesiks. Lumerikkal soojal talvel püsib temperatuur võrsumissõlme juures 0...2°C juures. Ka lopsakas talivilja lehestik takistab mulla külmumist. Sulas mullas jätkub toitaineid taimele maksimaalselt 2...3 kuuks, seejärel nad hukkuvad. Koos lumiseenega on haudumine üheks suurimaks probleemiks taliviljade hukkumisel;
3. Vettimine – sellisel juhul hukkuvad taime õhupuuduse tagajärjel vees või liigniiskes mullas. Hukkumine on kiirem seisvas soojas (üle 5°C) vees. Talirukis kannatab selle all rohkem kui talinisu või tritikale;
4. Jääkoorik – põhjustab taimede hukkumise madala temperatuuri ja mehaaniliste vigastuste läbi. Jääkoorik lõhub füüsiliselt taimed ära;
5. Külmakergitus – esineb peamiselt kevadel, kui niiske muld korduvalt külmub ja sulab. Külmudes muld paisub, haarab kaasa taimed ja võib sellega nende juured puruks rebida. Esineb sagedasti rasketel liigniisketel muldadel varakevadel. Selle vastu aitab rullimine;
6. Lumiseene ja teiste seenhaiguste kahjustusi on talivilja põldudel enamasti igal aastal. Kõige vastuvõtlikumad on seenhaigustele nõrgenenud taimed (nt. läbi haudumise), samuti ülekasvanud taimed. Selle vastu aitab seemnete puhtimine, õige külviaeg, sobiv väetiste vahekord, liigniiskuse ärahoidmine, orase pritsimine jne. Lumiseen levib põllul kolletena ja võib hävitada sellistel kohtadel kõik taimed. Peale nimetatud taimede väljalangemise onpeaaegu igal põllul veel juhuslikke väljalangemisi, mille hulk võib olla 20...30% sügisesest taimikust. Kui taimed langevad välja ühtlaselt ja ei tekita suuri tühikuid põllul, siis nimetatakse seda hõrenemiseks. Kevadel hakkavad allesjäänud taimed tugevamini võrsuma ja
24. Rapsi on kasvatatud haljassöödaks ja siloks Eestis alates 1960-ndatest. Siis ei valmistatud veel taimeõli ja õlikooke, kuna nad sisaldasid eruukahappeid ja glükosinaate. Seemnetest pressitud õli kasutati suure kuumuse ja veekindluse tõttu vedurite ja aurulaevade silindrites, samuti kasutati õli kosmeetika ja sünteetiliste materjalide tööstuses.
Kanada ja Euroopa sordiaretajate töö tulemusena on uued rapsisordid madalama kahjulike ainete sisaldusega kui varem. Seetõttu sobib uusi sorte kasvatada nii toiduõli kui ka söödaproteiini tootmiseks.
Sorte eristatakse vastavalt 0-, 00-ja 000-tüüpi sortideks:
0-sortide seemnete õlis on vähendatud eruukahapete sisaldust 50%-lt 0,2...1%-ni. Esimesed sellised sordid saadi Kanadas 1968. Aastal, suvirüpsil 1971 . Aastal.
00-sortide seemnetes on lisaks sellele alandatud ka glükosinolaatide sisaldust 8%-lt (kuivaines) 0,5...1%-ni. Esimesed seda tüüpi sordid registreeriti Kanadas rapsil 1974. aastal ja rüpsil 1977.aastal.
23. Hernes sobib kasvatamiseks eelkõige suviteraviljade järel. Vältida tuleks eelviljaks rapsi/rüpsi, millega on neil ühine haigus – valgemädanik. Samuti ei sobi rikkalikult väetatud rühvelkultuurid või taliviljad, liblikõielised heintaimed või muud liblikõielised kultuurid. Ka ei talu ta iseendale järgnemist.
4. Taliraps ei ole nii talvekindel. Kevadiseja suvise külvi korral leherohket vartmoodustavat talirapsi võib kasutada sügisel haljassöödana söödakapsa asemel. Sügiselseemne tootmiseks külvataval talirapsilon eeldusi heaks talvitumiseks siis, kui varrealge (kasvukuhik) jääb lühikeseks (1 cm) ja juurek
aela läbimõõt umbes 8 mm. Talvitumise edukus sõltub suurel määralsordist, külviajast, külvisenormist,kasvutingimustest, sügisese vegetatsioonipikkusest ja soojuse summast sellelperiood
il – s.o. kõigest sellest, millest oleneb taime kasvu ja arengu seisund ennetalvitumist. Meie talvede looduslike tingimuste mitmekesisus sügisel ja talvel võibpõhjustada ka talirapsi talvitumise ebastabiilsuse. Mitmel aastal hästi talvitunud sortvõib ühel aastal eelmistest erineval talvel hukkuda. Kõige suurema tõenäosusegatalvitub taliraps augusti I dekaadi külvi korral. Soojemalsügisel võib juuli lõpuskülvatud raps „üle kasvada“, kuid septembris külvatudnormaalselt talvituda.
20. Õlilina (Linum usitatissimum L.)
Õlilina seemneid kasutatakse kiiresti kuivava linaõli saamiseks. Seda õli kasutatakse tehniliste materjalide (nt. linoleum ) tootmisel või värvide alusmaterjalides. Kuid seoses sünteetiliste õlide levikuga on õlilina kasvatamine järjest vähenenud. Keskmine õlilina saagikus on olnud katsetes 2...3 t/ha, mujal Euroopas 1,2...1,9 t/ha. Bioloogilised iseärasused:
Linaseemne idanemistemperatuur on 2...3°C, idulehtesid kahjustab aga juba -3°...5°C. Üle 5 cm pikkused taimed taluvad aga juba kuni -8°C. Lina on pikapäevataim, mille kasvuperioodi pikkus on 120...150 päeva. Sobiv mullastik on pH üle 6, peenesõmeraline, küllaldase niiskusesisaldusega sl või ls
muld. Vähe sobivateks on s või l mullad , samuti happelised mullad. Happelistel muldadel tuleks neid lubjata, kuid linale endale lubiväetisi ei anta , vaid seda tuleks teha eelkultuurile. Lina on niiskusnõudlik taim. Eriti suur veevajadus on tal õiepungade moodustumisel ja õitsemisel. Külvikord: Mullal tekib lina kasvatamisest kergesti „linaväsimus“. Selle vältimiseks tuleks teda võtta külvikorda alles 5...6 (soovitavalt isegi 7) aasta tagant.
Sobivateks eelviljadeks on teraviljad. Ei sobi aga raps/rüps (kuivlaiksus), vahe peaks olema vähemalt 1 aasta. Lina ise on heaks eelviljaks peaaegu kõikidele kultuuridele peale iseenda ja rapsi/rüpsi.
Väetamine: Keskmise toitainetevajadusega mullal antakse talle 50...60 (80) kg/ha N, 25 kg/ha P ja
75 kg/ha K. Lisaks vajab ta veel B ja S. Mullaharimine: Künnipõhisel tehnoloogial tuleks sügiskünd tasandada maa vajumise eesmärgil juba sügisel. Kevadel tuleks tagada aga peenesõmeraline mullastruktuur. Külvamine: Sobiv külviaeg oleks mai I pool. Hilisema külvi korral jääb koristusperiood liiga hiliseks. Sobiv mullatemperatuur külviks oleks 8°C. Sobiv idanevate seemnete arv m²-le on 600...800 (umbes 50 kg/ha). Sobivaks külvisügavuseks on 2...3 cm. Tavaliselt külve ei rullita. Seda tehakse erandina ainult väga kergetel või põuastel muldadel. Koristamine : Lina on koristusküps, kui taimed on pruunid ja taime raputades on kuulda kupardes seemnete sahisemist. Sordist olenevalt võivad varred aga olla veel rohelised. Seemnete niiskus sellel ajal on umbes 30%. Kombaini ummistuste vältimiseks võib põldu 10...15 päeva enne koristust glüfosaadiga pritsida. robleemiks võib kujuneda koristusjärgne taimemass, mis maha jääb. Seda on tavaliselt raske sisse künda. Selle kergendamiseks tuleks põld enne kündi siledaservalise randaaliga künni suunas randaalida või künnieelselt rullida. kompenseerivad selle hõrenemise. Hõrenemist saab vältida ka külvisenormi
suurendamisega. Karastumine on pöörduv protsess. Kui taimed hakkavad ilmade soojenedes taas kasvama, tulevad nad karastumisfaasist välja ja nende külmakindlus kahaneb. Taliteraviljad talvituvad hästi, kui lumi tuleb külmunud mullale, lumekate on ühtlane ja temperatuur selle all on -5...-10°C.
25. Peedi kasvatamiseks sobivad juurumbrohupuhtad põllud. Vajadusel tuleb eelnevalt teha keemiline umbrohutõrje. Eelviljadeks sobivad orgaanilist väetist saanud kultuurid nagu kartul , mais, teised juurviljad või taliviljad, aga heaks eelviljaks on ka põldheinakesa. Eelviljaks ei sobi peet ise, vahe peaks olema vähemalt 4...5 aastat (kiduussi nakatumise korral 7...10 aastat). Mullaharimine: Mullaharimist tuleks alustada sügisel sügavkünniga 20...25 cm sügavuselt. Vajadusel enne seda põld koorida 5...7 cm sügavuselt. Kevadel tuleks kobestada ainult pindmist kihti. Vajadusel teha enne külvi keemiline umbrohutõrje.
Külv: Sobivaks külviajaks on mai teine dekaad, sest siis on öökülmade oht väiksem. Külvatakse tasasele maale 60 cm reavahedega, külvisügavuseks on 3...4 cm, niiskel ja raskel mullal 2...3 cm. Külvisenorm on 12...15 kg/ha.
Külvijärgne hooldamine:
Esimesena tehakse 3...6 päeva peale külvi äestamine, et vältida mullakooriku teket. Kui peeditaimed on 2...4 pärislehe faasis, tuleb taimed käsitsi harvendada (liitviljast tuleb tavaliselt 2...6 taime, neist kasvama jäetakse ainult 1). Seejärel tehakse vaheltharimisi vastavalt umbrohtumusele või vihmale. Vaheltharimised lõpetatakse juuli keskpaigas, kui taimede lehed on piisavalt suured, et varjata reavahesid. Vajadusel antakse kasvuaegselt juurde ka väetisi ja tehakse kahjurite tõrje. Koristamine: Koristatakse oktoobri esimese ja teise dekaadi jooksul, enne maa püsivat külmumist.
14. Eestis kasvatatakse neist ainult harilikku kaera (Avena sativa L.). Hariliku kaera õisik on
pööris. Pööriseid võib olla kahte liiki: 1. Avapööris – pööriseharud laiuvad igasse külge; 2. Lipp -pööris – pööriseharud on suunatud ühte külge ja on surutud pööristelje ligi.
Õitsemine ja terade valmimine algab pöörise tipust. Pähikus õitsevad varem alumised õied. Valminud kaeraterad varisevad kergesti. Kaeraterad on ümbritsetud sõkaldega, kuid ei ole nendega kokku kasvanud. Sõklad moodustavad kaeraterade massist 20...33%. Kaer on isetolmleja taim.
7,15 Külvisenorm määratakse järgmise valemi järgi:
Külvisenorm (kg/ha)=idanevate seemnete arv m²(tk) x 1000 tera mass (g) x 100
idanevus (%) x puhtus (%)
Optimaalne idanevate seemnete arv m² on:
talirukis (tava) 550
talirukis (hübriid) 275
talinisu 440
talitritikale 385
talioder 385
suvinisu 660
suvioder (varajased) 660
suvioder (keskvalmivad, hilised ) 440
kaer 550
paljas kaer 660
suvitritikale 605
Avaldamise mõjud ???
1.Kõrrelised teraviljad:
juured (1 kuni mitu idujuurealget, valdava osa juurestikust moodustavad lisajuured, millest moodustub narmasjuurestik),
kõrs (koosneb lühikestest jäikadest paksenenud kõrresõlmedest ja 5-7 pikast õõnsast torujast sõlmevahest), õied (koondunud väheõelisteks pähikuteks),
leht (kinnitub igale kõrresõlmele, lehetupp ümbritseb kõrt ja toetab seda). Kartul: mullapealsed organid - vars, leht, puhmas, õisik, vili;
6. mullasisesed organid: juurestik, stoolon, kartuli pesa. Juurviljad: pea, kael , pärisjuur, juured 1.juur­peet, kaalikas , naeris , porgand , petersell, redis , mustjuur (mingi joonis on ka siin juures veel tegelt)
2.vars­kõrrelised ja liblikõielised
3.võrse osad­ ¤ hüpokotüül ­ peet, kaalikas, naeris ¤ vars­nuikapsas, söödakapsas, kartul, lina, kanep ¤ leht­salat, spinat ¤ lehe osad­seller, tubakas , sibul
4.õied­lillkapsas, brokkoli kapsas , humal
5.seemned ja viljad­teraviljad, kaunviljad , õlitaimed, viliköögiviljad.
Kiud on koondunud sõkaldesse ja rakuseintesse. Sõkaldega kaetud ja peenikesed terad
on kiurikkamad kui paljasteralised või suured terad.
Vesi on seotud keemiliselt, füüsikalis-keemiliselt või mehaaniliselt (e. vabalt seotud
vesi). Vabalt seotud vett saab kuivatamisega vähendada. Säilitatavates terades ei tohi
vett olla rohkem kui 14...15%.
Terades leidub hulgaliselt erinevaid vitamiine: B., B., B., PP, E, A, D, jt. neil on
suur mõju elusorganismide ainevahetusprotsessidele.