Teatriteaduse peamised uurimisalad: · Ajalugu · Etenduse analüüs Peamised uurimismeetodid: · Teatrisemiootika nähakse erinevaid märgisüsteeme, otsitakse nende tähendusi · Teatrifenomenoloogia vastandub semiootikale; nähtuslikud esemed, mida tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama)
Mis on ühist, mis erinevat? Teatriteadus tegeleb teatriga kogu selle mitmekesisuses ja keerukuses. Draamauuringud 2. Millised on teatriteaduse peamised valdkonnad ja nende uurimisprobleemid? Teatriteaduse peamised valdkonnad on nt · teatriajalugu · etenduse analüüs · teatrisemiootika - tegeleb teatrikeele uurimisega · teatriantropoloogia · publiku- ja retseptsiooniuuringud - kuidas publik etenduse vastu võtab 3. Nimetage tuntumaid teatriteoreetikuid ja nende uurimisalasid Konstantin Stanislavski, Bertolt Brecht, · K. Stanislavski - näitleja loomepsühholoogia · B. Brecht · P. Brook · J. Grotowsky · 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Koht: Teater kui koht, ehk maja, kus teatrit tehakse, etendusi mängitakse.
rekonstrueerimise, kontekstualiseerimise ja periodiseerimisega. · Etenduse analüüs on vaataja subjektiivne arusaamine etendusest (see võib erineda teiste vaatajate arvamusest). Analüüsides on hea teha märkmeid ning kasutada mitmeid allikaid. · Tekstist lavale ülekandeprotsessi uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuurinbgud-teatripubliku ja eteduse vastuvõtu uurimine; publiku-uuring kitsamalt uurib publiku sotsiaalset ja kultuurilist tausta. Retseptsiooniuuringud keskenduvad etenduse vms vastuvõtu uurimisele. Retseptsiooniteooria püüab avstuvõtuprotsessi üldistada. · Teatrisemiootika-tegeleb teatrikeele uurimisega: semantline tasand, süntaktiline tasand, pragmaatiline tasand. Teatris on kasutusel 3 koodi: Teatri erikoodid; Esmased kultuurikoodid- elukogemus; Teisesed kultuurikoodid-kultuurikogemus
Etenduskunstid laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti etenduslikke kunstiliike Näitekunst teatri ja näitlemise sünonüüm Teater a) kindlat tüüpi hoone, mis jaguneb lavaks ja saaliks need on kokkuleppelised etendajate ja vaatajate alad b) teatud tüüpi käitumine: teatraalsed igapäevasituatsioonid, rollide võtmine, stsenaariumi järgimine jne. Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant.
- komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses.
TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED 1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused,
Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja
Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas.
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. SIIRDKÕNE kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. TEOSE KOMPOSITSIOON Ilukirjanduslikku teost võib üles ehitada mitut moodi. Teose väline ehitus e kompositsioon ( peatükid, vaatused, stroofid ) on seotud siseehituse e struktuuriga ( nt sündmuste ja karakterite arendamine, rütmistamine). Kompositsiooni osised on kirjeldus, jutustus, dialoog, monoloog, portree, looduspilt, süzeelise ülesehituse astmed jm. Süzee arenduses võime leida üldkehtivaid seaduspärasusi, jagunemist põhielementideks e astmeteks: ekspositsiooniks e sissejuhatavaks lähteosaks, dispositsiooniks e arenduseks, kulminatsiooniks e haripunktiks, peripeetiaks e pöördeks, konklusiooniks e lõpplahenduseks. Nende põhielementidega liituvad üksikutes teostes veel proloog ja epiloog. PROOSATEOSE TEGELASED
Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT. Sisuliselt tähendas see reform lava eraldamist saalist, kahe autonoomse tsooni tekkimist.mänguruum iseseisvus ning nõudis suuremat tähelepanu. Lava oli nüüd nagu tühi ruum, mida näitleja ei olnud harjunud täitma.
Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Kultuuriteaduste ja kunstide instituut Andres Noormets Essee Helena Nagelmaa Kirjandus- ja kultuuriteadused Tartu 2009 Sissejuhatus Minu essee eesmärk on tutvustada lühidalt lavastaja Andres Noormetsa ning analüüsida tema lavastajatööd. Põhitähelepanu suunan lavastaja ja näitlejate suhtele. Töö hüpotees seisneb selles, et Andres Noormets on väga mitmekesine lavastaja, kuid tema loomingust saab siiski välja tuua mõned esilekerkivad jooned. Valisin selle teema, sest olen ka varem Andres Noormetsa lavastajatööd uurinud ning tema loominguline käekiri pakub mulle huvi. Töös olen kasutanud nii internetiallikaid kui ka raamatut ,,Ugala aja lugu". Andres Noormetsa lavastuse ,,Nagu poisid vihma käes" prooviperioodi käisin ise 2006. aastal
TEATER Etendusest võtavad osa- näitlejad, näitekirjanik, lavastaja, kuntsnikud ja vaataja ühislooming. Etenduse aluseks on näitekirjaniku tekst ja draama. MÕISTED DIALOOG- kahe või enama inimese kõne MONOLOOG- kõne iseendaga REMARK- sulgudes olevad märkusede REPLIIK- dialoogis osaleva tegelase tekst BUTAFOORIA- järgi tehtud esemed (asjad) REKVISIIT- lava peal olevad esemed (asjad) Lavastuse tegevused on- väline- tegelased tulevad, lähevad. - sisemine- tegelased räägivad, mõtlevad, tunnevad. Näidendi aeg on olevikus
Tuli osata näidata tegelikkust tema arenemises. Stanislavski näitlemismeetodist sai dogma ainuvõimalik variant. Hakati tõlgendama üsnagi kitsalt ja lihtsustavalt ja mitte alati üheselt. Nõue olla laval nagu päriselus. Stanislavski stambid ja stereotüübid olid aga vastuolus esimese nõudega. Tõrjuti ja umbusaldati psühhologismi ja teatraalsust. Tüüpilisuse nõue viis must-valgete skeemideni. Isegi kui roll oli jama, pidi näitleja sellega siiski lavale astuma. Kontakt modernismiga sula-ajastu lõpul, samuti post-modernismiga. 70ndatel stabiilne olekuaeg, 80nendatel samuti stabiilne, vaatamata imelikele suhtumistele, suvalisele tsensuurile jne. 2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine
Mõisted (kirjandus) mõiste=selgitus, mitte ühesõnaline vaste. Commedia dell' arte rahvakomöödia. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev info või erinevad vaatepunktid, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Draama - välisvormiliseks tunnuseks on dialoog ja põhielemendiks tegelased. Dramaatikat iseloomustavad olevikuline tegevus ja pingsalt dünaamiline sündmustik, mille kaudu karaktereid avatakse. Põhizanrid ajalises järjestuses on tragöödia, komöödia ja draama. Dramatiseering eepilise teose draamavormis ümbertöötus. Eepiline teater Etendus sõna- v. muusikalavastuse, tsirkusenumbrite vms. esitus vaatajaskonnale. Farss jämekoomiline lühinäidend, jant.
ETENDUSE ANALÜÜS ,,TAPPA LAULURÄSTAST" URMAS LENNUK VANEMUISE SADAMATEATER ,,Tappa laulurästast" on lugu lapsepõlvest, inimeste headusest, õigete tegude tegemisest ja eluga maadlemisest. Lavastus räägib laste kasvatamisest, sõprusest, perekonnasisestest suhetest ja inimeste õigustest. See on lavastus, kus loo kõrval tõusevad väga tugevalt esile ka mängu võtted. Etendused on rõhutatult naiivsed, mängulised ja neis leiab palju tinglikku. Kuna tegu on lastega, on lavastuses palju mänge, mis nõuavad rollivahetust ning seetõttu on tõsisemate juhtude puhul näha, kuidas lapsed mängivad rolle, millega nad tegelikult seotud ei peaks olema (näiteks lintsijat). Vanemuise Sadamateatri black-box'is istet võttes näeb vaataja üsna tagasihoidlikult
Eesti teatri ajalugu, 2008/2009 kevadsemester Eksamiküsimused 1. Mida kujutas endast sotsialistlik realism teatris? Milles seisnes teooria ja tegelikkuse vastuolu? Põhiideeks oli kujutada tegelikkust, väljendada kunstliku reaalsust. Tähtis on ka kommunikatiivsust ja tegelikkuse kujutamist publikuni viia. Teos pidi mõjuma usutavalt. Võtmesõbadeks olid sarnasus, eluvastavus, tõepärasus. Lavastused olid allutatud ideele ning sümbolistlikud, lavategevus ja kõne hoogsad, näitleja on aktiivses olekus.See aga jätis kunstlikult konstrueeritud mulje. Sots realism nõuab kunstlikult võltsimatut ajaloolis-konkreetset tõe kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Seejuures pidi kunstliku kujutamise tõepärasus ja ajalooline konkreetsus pidid ühtima ülesandega kujutada ja kasvatada töötavat rahvast ideeliselt ümber sotisolistlikus vaimus. Siin aga tuli vastuolu: kogu olustik oli silmanähtavalt tehtud vinüürist, kunstlikult loodud
Lunarahaks pidi kuningas loovutama ühe kristlaste linna. Kui Fernando sellest kuuleb, siis ta keeldub sellisest vahetuskaubast. Hispaania sõjavägi tõttab printsi päästma. Fernando sureb enne, sest on nõrgaks jäänud. Tema vaim ilmub Hispaania sõjaväele ja rist käes juhib nad mauride vastu. Maurid lüüakse puruks tekib küsimus, kas Calderon usub vaime või mitte. Tegu siin zanriprobleemidega, nimelt ,,Kindlameelde prints" on tõsine vaimulik draama, ,,Nähtamatu daam" aga meelelahutuslik näitemäng. Teispoolsus ei saanud olla meelelahutuse aineseks. Komöödias pidi kõigele leiduma lihtne ja loomulik seletus. Metafüüsiline ei saanud olla naeruobjektiks, pidi olema lihtne ja objektiivne seletus. Calderoni näidenditele omased salatoad, salauksed, varjatud väljapääsud, maskeeritud uksed tema näidendid justkui kahe põhjaga sahtlid. Reaalsus kaotas oma piirjooned, reaalsus muutub millekski ebakindlaks
Kreeka teater Kreeka draama on välja kasvanud Dionysose auks peetavatest pidustustest. Aga see pole ainuke draama allikas. Draama tekkimise küsimuses on mõndagi vaieldavat, kuid võib kindlasti väita, et draama algeod sisaldusid juba rahvaloomingus, lüürilises luules (näiteks, pulma- ja nutulauludes), milles leidus mõningaid miimilise mängu ja dialoogi elemente. Paljudel juhtudel eraldus koorist eeslaulja, kellega kooril arenes dialoog. Miimilised mängud koos maskeerimisega (kasutati mõne jumala, deemoni ja eriti loomade maske) etendasid tähtsat osa põllunduskultustes: viljakuspidustuste ajal kujutati neis mängudes vana surma ja uue sündi, noore võitu vana üle, viljakusdeemoni surma ja ülestõusmist. Õgimine, suguline ohjeldamatus, ropendamine pidid kindlustama hea viljasaagi, loomade sigivuse ja toidukülluse-aasta. Kreeka kultusliku draama näidiseks võib olla püha mäng müsteeriumide ajal, mida peeti Eleusises
sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase hukkumisega. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav.
Dramaatika ehk näitekirjandus.(Draamakirjandus) · Dramaatika on üks kirjanduse 3-st põhiliigist · Mida iseloomustavad lavalisus, sündmustiku tihendatus ja dialoog. · Dramaatika tähtsamad zanrid on draama, tragöödia, komöödia. · Reeglina jaotub draama vaatusteks, piltideks ja stseenideks ehk etteasteteks. Draama üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. · Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. · Draama on dramaatika üks põhizanritest, mis kujunes välja 18. sajandil, juhtivaks sai 19
Oma aususega suudab Alceste teenida endale vaid vaenlasi, kes on kohutatud ta otsekohesusega. Alceste'i armastatu, Célimène, on aga just sellise iseloomuga naine, keda Alceste peaks vihkama. Célimène aga meelitades ja võrgutades, üritab teda oma põhimõtteid unustama panna. Tegevus toimub kogu aeg ühes kohas, Célimène majas. KUMU Auditooriumi prostseeniumlava sobib etenduse jaoks suurepäraselt. Lavastaja ja lavakonstruktsioonide teostaja said minu silmis kõrged hinnangud. Lavakujundus oli abstraktne ja minimalistlik. Kasutusele võeti tahvli materjal ja kriit. Toa sisekujundus oli joonistatud. Näiteks kui mingi asi pandi lauale või visati maha, siis näitlejad kiiresti visandasid selle vastavale kohale. Selline modernne lähenemine oli minu meelest publikule väga vastuvõetav. Publik paiknes saalis astmeliselt, seega ka ülemised
Dramaatika zanriline klassifikatsioon TRAGÖÖDIA, KOMÖÖDIA, DRAAMA Komöödia (praegused) alazanrid: farss e jant; vodevill; kõrgkomöödia; intriigi-, sitatsiooni-, karakterkomöödia, konversatsiooni- e salongikomöödia Aristoteles draamavormist Pärast neid määratlusi rääkigem sellest, milline peab olema sündmuste ülesehitus, sest see on tragöödias esimene ja tähtsaim asi. Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel
esitav kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette. ● Teater on koht teatrietenduste andmiseks - teatrihoone, kultuurimaja, tänav (tänavateater). ● Teater on kunstiliik (lavakunst, teatrikunst). ● Teater on teesklus, tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles - Ära mängi teatrit! Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne. ● Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riietajad, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised. (Vikipeedia: Teater) Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades: näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalalt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu. Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitusest näitekunst
kunstiasutus, kus etendatakse näidendeid, oopereid, operette ja ballette. · Teater on koht teatrietenduste andmiseks - teatrihoone, kultuurimaja, tänav (tänavateater). · Teater on kunstiliik (lavakunst, teatrikunst). · Teater on teesklus, tembutus; vaatamisväärne sündmus. Näiteks: Teeskles - Ära mängi teatrit! Lollitas - Laps tegi niisama teatrit jne. · Teatrietendus sünnib näitekirjaniku, näitlejate, lavastaja ning kujundaja (teatrikunstniku) koostöös. Neil on rohkesti abilisi: valgustajad, helitehnikud, rätsepad, riietajad, jumestajad ehk grimeerijad ja lavatöölised.( Vikipeedia: Teater) Näitekunsti sugemeid leidus juba loodusrahvaste tavades: näiteks enne jahile minekut korraldati maagilisi mänge, millega paluti jumalailt head saaki. Mänguõnn pidi tooma õnne ka tegelikku ellu. Aastatuhandete jooksul arenes sellistest kombetalitustest näitekunst
Retsensioon P. Pedajas ,,Kõik on täis" 22. oktoobril külastasin Kuressaare Linnateatrit, kus etendus Priit Pedajase lavastatud näidend ,,Kõik on täis". Lavateos kajastas restoranis töötava administraatori tavalist rasket tööpäeva, mis nõuab head suhtlemisoskust ja rahulolu säilitamist. Näidend algab tegelase tööle tulekuga ja lõpeb sealt lahkumisega. Teose lavastaja Priit Pedajas on silma paistnud oma väga hea staaziga, olles lavastanud palju näidendeid alates juba 1979. aastast ja samas pälvinud palju preemiaid. Minu arvates oli lavastaja töö väga hea ja nauditav. Kriitika poole pealt ei oska midagi kommenteerida. Lavastaja oli tegelaskuju karakteri väga hästi esiletoonud, eristades erinevaid tegelasi vaid ühe inimese läbi. Sellegipoolest jäi vahel arusaamatuks, kellega peategelane nüüd telefonis räägib, kuid enamjaolt oli see minu viga
DRAAMA Dramaatika 1. Sündmuste esitamine tegevuste abil. Kui eepikas kujutatakse sündmuste autori poolt, kes neid jutustab ja kirjeldab, siis draamas näidatakse sündmusi, kusjuures autori isik jääb tegelaste varju, kes laval hakkavad elama nagu iseseisvat elu. Autor võib teoses anda lavastajale ainult lühikesi seletavaid juhtatusi (tavaliselt sulgudes), mis on ka lugejale vajalikud teose paremaks mõistmiseks. Neid lisamärkusi draamateoses nimetatakse remarkideks. Näit. A. Kitzbergi ,,Libahundis" sulgudes antud teksti osa on remark. LAPS (ahju peal tõuseb istukile ja pahvatab nutma. Esimene sõna tuleb tema suust:
.........................................11 2.2. Ankeetküsitlusel saadud andmete analüüs....................................................14 2.3. Intervjuude tulemused............................................................................24 KOKKUVÕTE...........................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD..............................................................................31 LISAD SISSEJUHATUS ,,Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid
Teiste keelte interpreteerimise, talletamise ja esilekutsumise vahend. Kunstide jt. keeled modelleerivad reaalsuse erinevaid aspekte. Sisaldavad endas erinevaid semiootilisi süsteeme. Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika. Kultuur = erinevatest keeltest / süsteemidest koosnev struktuur. 4. Miks on kirjandusteose vorm oluline? Näidendi puhul näeme selgesti vähemalt kaht teksti vormi: a) kirjalik tekst; b) lavastus (aga ka nt kirjandusteose ekraniseering); 5. Milliseid erinevaid võimalusi pakuvad kirjandusele erinevad meediumid? Kirjandus kasutab erinevaid meediume: - tekst võib olla paberkandjal, - samas on ka vanaema jutustatud muinasjutt - kuuldemäng kirjanduslikud tekstid - Kino - film jm kirjandusega konkureerivad võimalused - Uuemal ajal tuleb arvestada ka internetti kirjanduskeskkonnana 6. Mille poolest erineb suuline tekst kirjalikust tekstist?
kreeka ainestikul kreeka nimedega rooma komöödia. Terentius, kes jäljendas Menandrost, käsitleb argieluprobleeme. Puudus jämekoomika, jõhker nali, labasus. Meeldis just eriti ülikutele. Tema proloogid kaitsesid teda kirjanduslike rünnakute eest. Ühesõnaga roomlased jäljendasid kreekat. Ühendasid mitu näidendit ka üheks selline nähtus oli neil üsna levinud. Peale Terentiust hakkab kirjanduslik traditsioon hääbuma. Sagenesid poliitilised intriigid, sagenes oraatori kunst ebastabiilsus. Läksid moodi ajaloolised näidendid pretekstad (purpurääristusega tooga järgi) näidend Rooma ajaloost, mis püüdis lahendada poliitilisi probleeme (publikut ärgitati ühe või teise poolt hääletama). Nende järgi tõstatati päevakorralisi probleeme, neid ei huvitanud filosoofiline pool. Poliitilised allegooriad. Tekib togata näidend rooma alamkihtide elust. Kadusid moraalsed hinnangud. Autorite suur riskitahe vaadata sinna elupõhja
öeldakse, ja see, mida mõeldakse. Koomika loomise vahendid koonduvad peramiselt 3 vormi: Situatsioonkoomika kui mängumaaks on naljakad olukorrad, ootamatud ebaõnnestumised, äravahetamised või lihtsalt tavatu käitumine. Karakterkoomika seisneb tegelaste isikuomaduste või kalduvuste (ahnuse, hooplemise, lihtsameelsuse vm.) koomilises liialdamises. Sõnakoomika põhineb valdavalt vaimukal dialoogil. Draama on tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, milles esitatud konfliktid on rasked, kuid ühel või teisel viisil lahendatavad. Tragöödia ehk kurbmäng on lahendamatul konfliktil põnev draamateos, mis lõpeb kangelase hukkumise või mõne muu katastroofiga. See zanr käsitleb inimese elu kõige pöhilisemaid küsimusi: inimene ja jumal, inimene ja saatus, inimene ja ühiskond... Tragöödia
Dionüüsiad kestsid 6 päeva, viimased 3 päeval toimusid draamaetendused. Tragöödiaid lavastati alates aastast 534; 480. aastail lisandusid neile komöödiad. Etendused toimusid võistluse korras ning võistlustele lubati 3 autorit uute näidenditega. Igaüks esitas kolm tragöödiat (triloogia) ja ühe saatürdraama, mis kokku moodustasid tetraloogia. Autor oli lisaks tekstile ka muusikalise ja tantsulise osa looja, näitejuht ja, eriti varasematel aegadel, ka näitleja. Lavastuse kulud kandis mõni rikas kodanik. Võistlus toimus kolme autori, kolme koreegi ja kolme protagonisti (esimese näitleja) vahel. Paremuse üle otsustas 10-liikmeline zürii. Kõik osalejad said auhindu. Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra, pealtvaatajate kohad ja skeene (telk). Orkestra oli väike väljak Dionysose altariga keskel ja kahe külgmise sisskäiguga. Skeene oli algselt näitlejate ümberriietumiseks mõeldud ruum. Hiljem sai see dekoratsiooniks.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
