3. Teatrikunsti põhiliigid: sõnateater (põhineb kirjalikul tekstil nt stand-up show); muusikateater ooper – klassikaline, rangete reeglitega, aaria – väljendab tundeid, retsitatiiv – viib tegevust edasi; operett – koomiline, laulud, tantsud, dialoogid; muusikal – kergem sisu, kõigel võrdne kaal; rokk-ooper – popkultuuri nähtus; tantsuteater – mõiste tuli 1970.a, etenduskunstide suund kus tantsul ja liikumisel on võrdne kaal stsenograafia, sõna ja muusikaga ballett – varvastants, range tehnika, algas 16.saj Itaalias, fikseeriti 17.saj Prantsusmaal modernballett – fikseeritud muusika, kuid koreograafia luuakse uuesti kaasaegne tants – koreograafia on originaallooming Lisaks: miim, nukuteater, objektiteater, rakendusteater, poliitiline teater, pärimusteater, tehnoloogiline ja digitaalne teater Butõ – postmodernistlik hübriidvorm, milles jaapani traditsioonid, saksa
Silma paistsid veel Priit Volmer (Eichmann), bariton Jassi Zahharov (saksa ametnik), tenorid Urmas Põldma ja Vladislav Horuzenko (kaks nõukogude ametnikku) ning sopran Helen Lokuta (diplomaat). Juute, külalisi, Gulagi vange etendas Rahvusooper Estonia ooperikoor. Dirigent Hardo Volmer Etenduse lavastas Dimitri Bertman, üks parimaid vene teatrilavastajaid ja Moskva ooperiteatri Helikon kunstiline juht, koostöös Neeme Kuninga ja suurepärase Ene-Liis Semperiga, kes kavandas stsenograafia ja kostüümid. Ooperi sisu sisneb selles, et peategelane Rootsi diplomaat Raoul Wallenberg päästab sadu tuhandeid juute konduslaagritest väljastades neile Rootsi passe. Peale sõda heideti Wallenberg vangi spionaazisüüdistusega ning peale seda ei olnud temast enam midagi kuulda. Ooper ,,Wallenberg" on väga raske, selle sisu, taust ja peategelase lugu ise on väga keerulised ja ängistavad. Teos on provotseeriv, otsekohene, halastamatult õudne,
Poeetiline aeg- fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujundatud sündmuste aeg Mittepidevus e diskreetsus- pidevusmulje loomiseks kasutatakse mitmeid drama ja teatritehnilisi võtteid Objektiivne kronomeetria- subjektiivne ajakogemus Müüdiline e tsükliline aeg on suletud, ringlev, taaskorduv ja seotud mütopeedilise mõtlemisega Diskursiivne aeg on progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt edasi liikuv Lavakujundus ehk stsenograafia loob lavastuse füüsilise keskkonna ja visuaalse ilme, viitab tegevuse ajale ja kohale Ruumikonseptsioon- lavaruumi suhe fiktsionaalse ruumiga. Lava ja lavavälise ruumi suhe. Fiktsionaalne ruum- on draamas jäljendatava inimtegevuse asupaik. Viitab ruumile, kus jäljendatav tegevus toimub Simultaanlava- mitu tegevuspaika samaaegselt Teatriarhitektuur- kirjutatud implitsiitselt teksti sisse, kuid praktikas on võimalik üks tekst ühest süsteemist teise üle kanda
Põhijooned: ansamblimäng, realism, maagiline „kui“ Eesti esimene lavastaja Karl Menning, moodsale lavastajateatrile pani aluse Voldemar Panso Lavastaja 3 põhiülesannet: töö tekstiga ja näitlejatega, eri komponentide kokkupanek Väine režii – töö lavaruumi ja liikumisega; Sisemine režii – töö tegelase siseelu ja lavastuse kontseptsiooniga Atmosfääf – sünnib komponentide koosmõjust(2 põhikomponenti – nähtav ja kuuldav) Stsenograaf – teatri kunstnik; Stsenograafia – lavastuse visuaalne ja ruumiline lahendus Karakter – üks tegelasekontseptsioon, st teatud tüüpi tegelane Tegelane – fiktsionaalne väljamõeldud olend, kelle ümber on koondatud lavastuse tegevus Tegelasekontseptsioond: *Personafikatsioon – isikustaud idee *Mask – saab viidata teatud tegelastüübile *Ampluaa – tüüpetegelane melodraamas ja operetis *Tüüp – üldistaud tegelane Commedia dell’arte – renessansiaegne itaalia improteater , peamised
hakkab. · Töö näitlejatega, mille tulemusel valmivad rollid ja pannakse paika tegelaste suhted · eri komponentide kokkupanek hoolitseb selle eest, et lavastuse erinevad osad moodustaks terviku 35. Millal ja kuidas tekkis lavastajateater? 19. ja 20. sajandi vahetusel 36. Mis on misanstseen? Misanstseen on näitlejate paiknemine ja liikumisjoonis laval 37. Mis on stsenograafia? Millised on lavakujunduse funktsioonid teatris? Stsenograafia ehk lavakujundus. Ülesanded: · luua lavastuse füüsiline keskkond ja visuaalne ilme · viidata tegevuse ajale ja kohale · luua näitlejale laval liikumise võimalused 38. Mis on väline, mis sisemine rezii? · Väline rezii lavastaja aja- ja ruumisuhete vormimine nt misantseenide loomine, esituse rütmi ja tempo määramine
· Vaataja kui kaasaelaja (emotsioon, uskumine) · Bertolt Brecht (1898-1956). Võõritusefekt. Näitleja ei ole, vaid mängib. Vaataja kui kaasamõtleja (kriitiline) · Jerzy Grotowski (1933-1999). Blokkide eemaldamine tõelise mina (arhetüüp, universaalne) esiletoomiseks. Totaalne akt. Vaataja kui tunnistaja. 36. Mis on misanstseen? Misanstseen näitlejate paiknemine (ja liikumine) laval üksikus stseenis 37. Mis on stsenograafia? Millised on lavakujunduse funktsioonid teatris? Stsenograafia e lavakunst on lavastuse ruumi loomine dekoratsioonide, valgustuse jms abil. Ülesanded: 1) luua lavastuse füüsiline keskkond ja visuaalne ilme 2) viidata tegevuse ajale ja kohale 3) luua näitlejale laval liikumise võimalused · Realistlik või tinglik (abstraktne) · Milline on lava-saali suhe, mis materjali kasutatakse?
eestinduse puhul" (Keel ja Kirjandus 1975, nr. 10, lk. 577585). Kirjandus · Karin Kask, "Shakespeare eesti teatris". ENSV Teatriühing ja Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964 · Aleksander Anikst, "Shakespeare". Vene keelest tõlkinud Ester Jaigma. Eesti Raamat, Tallinn 1972 · Aleksander Lipkov, "Shakespeare kinolinal". Vene keelest tõlkinud Jüri Pärni. Eesti Raamat, Tallinn 1979 · Dennis Kennedy, "Shakespeare ja stsenograafia: XX sajandi lavastuste ajalugu". Inglise keelest tõlkinud Lilja Blumenfeld. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004 · Ants Oras, "Luulekool" II, Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 9104 (tsükkel "William Shakespeare", 9 artiklit) Renessanssi sissejuhatus Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos. Ajastut iseloomustas eemaldumine
o Lavastaja, tänapäeva teatri tähtsamaid figuure, mõjutab rolli loomist vähemalt kolmes suhtes: · lavastaja kui lugeja kujutlus näidendi tegelasest, s.o. rollikontseptsioon on näitlejale enam või vähem kohustav; · näitleja - tegelase suhte üldkontseptsioon suunab rolli loomist; · lavastaja poolt valitud või aktsepteeritud vahendid (stsenograafia, kostüüm, misanstseenid, helikujundus, rekvisiidid jne.) toestavad ja mõjustavad rollisooritust. Draamateose puhtväline liigendamine ehk tektoonika. Traditsiooniliselt jagatakse näidend selgelt markeeritud piiridega osadeks. · Vaatused - suuremad lõigud, mis sageli on omakorda seesmiselt liigendatud. · Pildid või stseenid, millest koosneb vaatus. Need on keskmise liigendustasandi lõigud.
eestinduse puhul" (Keel ja Kirjandus 1975, nr. 10, lk. 577–585). Kirjandus Karin Kask, "Shakespeare eesti teatris". ENSV Teatriühing ja Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964 Aleksander Anikst, "Shakespeare". Vene keelest tõlkinud Ester Jaigma. Eesti Raamat, Tallinn 1972 Aleksander Lipkov, "Shakespeare kinolinal". Vene keelest tõlkinud Jüri Pärni. Eesti Raamat, Tallinn 1979 Dennis Kennedy, "Shakespeare ja stsenograafia: XX sajandi lavastuste ajalugu". Inglise keelest tõlkinud Lilja Blumenfeld. Eesti Teatriliit, Tallinn 2004 Ants Oras, "Luulekool" II, Ilmamaa, Tartu 2004, lk. 9–104 (tsükkel "William Shakespeare", 9 artiklit) Leonardo da Vinci Leonardo da Vinci (15. aprill 1452 Itaalia, Anchiano – 2. mai 1519 Prantsusmaa, Cloux) oli itaalia maalikunstnik, skulptor, arhitekt ja insener, renessansiajastu mitmekülgseim Perekond
Enamik teisi rekvisiite on kuidagiviisi seotud laste mängudega ja lisavad lavastusele kokkuleppelisust. Kõige olulisem laste mängudega seotud rekvisiit on muidugi suur kaltsunukk, mille ülesandeks on taluda kõike, mida üks Koll Radley taluma peab. Nukk on vahend, mille abil tuuakse lavale tegelasi, kes alustekstis on reaalsed, kuid lavale jõuavad laste mängu kaudu. Üleüldse on lavastuses tavapärasest rohkem vahetut tegevust, mis jõuab lavale just läbi laste mängude. Stsenograafia on aga üldiselt läbiv ja püsiv ega muutu etenduse käigus märkimisväärselt. Tegelaste kostüümid on argised ja lihtsad. Kõikide tegelaste riided viitavad mõne teise kultuuri 20. sajandi esimese poole stiilile, kuid ei riiva etenduses silma. Laste ruudulised kolmveerandpüksid ja Calpurnia kostüüm ei viita kaasajale, kuid ometigi öeldakse, et tegevus toimub kaheksakümmend aastat hiljem ehk siis võime arvata, et
Üllar Saaremäe Oscaris, tema hoiakutes, ära tunda Dajani. See ei häirinud. Pigem soojendas. Nagu Dajanile sinna kuhugi Jumala juurde läkitatud aplaus." (,,Virumaa Teataja", Grünfeldt 2006). Mängukordadega on see ,,(kujutlus)sarnasus hajunud" ning esile tõusnud lavastus kui ,,läbitunnetatud tervik kõigis komponentides", kus ,,minimalistliku sisutiheda refrääni loob Tarmo Linnase muusikaline kujundus" ning ,,Kristi Leppiku stsenograafia on lakooniline ja täpne" (Purje 2007, Karulin 2013 kaudu). Teatrikriitik Pille - Riin Purje kirjutas 27. detsember 2016 ,,Postimehe" kultuurilisas järgmist: ,,15. november: Eric-Emmanuel Schmitt Üllar Saaremäe «Oscar ja Roosamamma: kirjad Jumalale» (sünniaasta 2006). Taas viimane etendus Rakvere Teatri väikses saalis. Taas ühe ajajärgu lõpp. Oscarit pidi mängima Dajan Ahmet, kes hukkus autoavariis kümme aastat tagasi, veidi aega enne esietendust
) · Lineaarne (sündmused järgnevad üksteisele; progresseeruv, tulevikku suunatud, pidevalt liikuv) vs tsükliline (sündmused korduvad) Kaasaegne teater on järgnev (sündmuste järg on põhjuslik), simultaanne (sündmused toimuvad samal ajal, millest tuleb esile, et aja- ja ruumistruktuur on seotud), fragmentaarne (teksti ülesehitus koosneb lõdva seosega teksti kildudest). Ruumitasandid: · Reaalne ruum otsene mõju sellel, milliseks kujuneb etendus · Fiktsionaalne ruum Stsenograafia lavakujundus. Loob lavastuse füüsilise keskkonna, visuaalse ilme. Viitab tegevuse kohale ja ajale. Loob näitlejale laval liikumisvõimalused. Määrab lava-saali suhte, materjalid ja lavaruumi sisemiste suhete organiseerituse. Lavaruum realistlik (jäljendab konkreetset kohta) vs tinglik (abstraktne, annab mingid märgid, millest loome ise lavaruumi); mimeetiline (jäljendav) vs mänguline (teatrimäng ja teater kui mäng tulevad esile) Ruumikontseptsioon:
3. Kas heli (muusika) ja liikumised on omavahel seotud? Milline on see seotuse aste ja määr? On nad teineteisega integreerumud? Sõltumatud? Iseseisvad? Side liikumiste ja muusika (heli) vahel on vältimatu, see on nähtamatu, kinesteetiline sidusus, mis on oluline töö identiteedi seisukohalt. VORM on töö pealispind (surface) - see osa, mida me näeme ja ka kuuleme. Nexus - side liiikumiskeele, koreograafia, tantsija, muusika, valguse ja stsenograafia vahel on see nähtamatu võrk, mis hoiab seda tööd koos, mõtestab ja elustab. See sidusus sisaldab lugematu arvu artistlikke ja loomingulisi valikuid, mis sõltuvad kunstniku eluhoiakutest ja ka tantsu kui kunstiliigi mõtestamisest selles. RUUM on neljas meedium ( liigutus-esitaja-heli-ruum). Me oleme harjunud tantsu nägema laval, teatrisaalides, kuid tants võib sama edukalt paikneda ka väljakutel, stuudiotes jt. kohtades. Probleem on selles, et paljudele koreograafidele on ruum vaid
Teatrit edendasid kolmel viisil: · Eluteater: aktsioonid, ülesastumised avalikes kohtades, publiku sokeerimine, ärritamine, skandaalitsemine. · Varieteeteater: uusi vorme pakkuv teater, mis on suunatud kirjanduskeskse teatri vastu; esile tõstetakse keha ja tehnika. · Dünaamiline teatri vorm, mis pakub vahetut kontakti publikuga; neid sokeeritakse agressiivsuse ja vahel isegi vulgaarsusega. Uuendused institutsioonilises teatris just stsenograafia vallas: kuulsaim kunstnik Enrico Prampolini (just valgustus). Futuristlikus luules väljajättelisus, hüüatused, intensiivsed konsonandid jne. Raamatut peavad iganenuks, eesmärgiks ühendada erinevaid kunste. 7) Dadaism 19161920: Tekkis I MS ajal; algus konkreetselt määratletud, lõpp umbkaudne, kuna sulandusid sürrealistidesse. Tekkis Sveitsis; selle lõid peamiselt prantsuse kunstnikud ühes neutraalses Zürichi kabarees
annaabi.ee 
