Suhtlemist mõjutavad tegurid kultuurilise mitmekesisuse taustal (1)

SISSEJUHATUS

Kuna rahvusvaheline kaubandus ja teaduslik ning poliitiline koostöö tihenevad, teevad akadeemikud, rahvusvahelised organisatsioonid ning koguni rahvad ja valitsused järjest suuremaid pingutusi, et parandada omavahelisi suhtlemisvõimalusi ja dialoogi. Üha enam saab selgeks, et selle eesmärgi saavutamiseks on lisaks võõrkeelte õppimisele senisest märksa laiemas ulatuses soovitatav ka heatahtliku, mõistva suhtumise kujundamine teiste rahvaste tavadesse, nende ühiskonna ja kultuuri eripäradesse. ( Lewis , 2003, lk 24)
Kuna Eesti ettevõtted on hakanud ja hakkavad tõenäoliselt ka edaspidi järjest rohkem koostööd tegema välismaal asutavate ettevõtetega, siis on töötajatel vaja tundma õppida erinevaid kultuure, kuidas ületada kultuuribarjääre ja kuidas erinevast kultuurist inimestega peaks suhtlema . Ka juhiabi , tase 6 kutsestandardis kutset läbivates kompetentsides on selgelt öeldud , et juhiabi rakendab klienditeeninduse põhimõtteid sise-, välis-, erivajaduste ja erinevate kultuuritaustaga klientidega suhtlemisel. ( Kutsestandard , juhiabi tase 6, 2012)
Eesti on siiski väike riik ja kui ettevõte on väga ambitsioonikas ja tahab laieneda, siis ei jää muud üle kui tuleb hakata globaliseeruma. Kui ettevõte tahab edukalt teistsugusest kultuurist ja rahvusest pärit inimestega koostööd tegema hakata, siis peab teistest ka midagi teadma, et nendega edukalt suhelda.
Sekretär, tase 5 kutsestandardis on kutset läbivates kompetentsides reisikorraldamise punkti all kirjas, et sekretär võiks teada kultuuride erinevusi. (Kutsestandard, sekretär, tase 5, 2012)
Kursusetöö eesmärk on anda ülevaade suhtlemist mõjutavatest teguritest sekretäritöös seoses suhtlemisega erinevatest kultuuridest pärit inimestega.
Eesmärgi täitmiseks püstitatud ülesanded:
Millised on erinevad kultuurid?
Kuidas käituvad esinevatest kultuuridest pärit inimesed?
Mida sekretär peab arvestama erinevast rahvusest koostööpartneritega suhtlemisel?
Millised tegurid mõjutavad sekretäride suhtlemist erinevatest kultuuridest inimestega?

erinevad keeled ja kultuurid

Kultuuri uurija Lewis (2003, lk 8) arutleb, et kultuuride mitmekesisus pole sedasorti nähtus, mis homme olematusse kaob. See on nähtus, millel on palju häid külgi ja nende külgede uurimine tuleb meile igati kasuks. Erineva kultuuritaustaga inimesed kasutavad küll ühiseid põhimõisteid , kuid näevad neid erineva nurga alt ja teistsuguses perspektiivis. See sunnib neid käituma viisil, mis meile võib tunduda väga imelikuna või koguni vastupidiselt sellele kuidas meie arvame, et õige on. Siiski tuleks kultuuride mitmekesisust vaadelda optimistlikult. Erineva kultuuritaustaga inimeste käitumine pole midagi segast. Eksisteerivad selged suundumused, järjepidevus ja traditsioonid. Nii ameeriklaste, eurooplaste kui ka aasialaste reaktsioone on võimalik ette näha, tavaliselt leidub neile seletus ja enamikul juhtudel ei teki suhtlemisel ületamatuid probleeme. Isegi riikides, kus poliitika ja majandus muutuvad praegu kiiresti ja laias ulatuses, peavad sügavale juurdunud põhimõtted ja veendumused vastu väärtushinnangute äkilisele muutumisele.
Lewis (2003, lk 9) soovitab keskenduda rahvusliku käitumise eripära uurimisel kultuuri juurtele. Sealt võib hämmastava täpsusega ette näha ja välja arvestada, kuidas teised reageerivad meie plaanidele nende suhtes; samuti võib teha mõningaid oletusi, kuidas nad ise meiega käituvad. Teiste kultuuride (nagu ka meie enda kultuuri) peajoonte tundmine vähendab ebameeldivaid üllatusi (kultuurišokki), annab meile juba ette mõistmisvõimet ja võimaldab edukalt suhelda erinevate rahvuste esindajatega, kellega see varem oli raskendatud.
Selleks, et rahvusvaheline meeskond kujuneks ühtseks tuleb kõigepealt leppida faktiga, et võõramaalastest kolleegide tegutsemismotiivide mõistmiseks pole muud teed kui nende keele ära õppimine, nende kultuurist pärinevate raamatute lugemine ja tutvumine nende maa üldajalooga, selgitab Lewis (2003, lk 112). See tähendab mahukat investeeringut – mitte niivõrd rahalist kui ajalist.
Firmad, kes ei vii ennast kurssi oma koostööpartnerite kultuuriga , võtavad enda kanda üsna suure riski. Halvasti funktsioneeriv välispartneriga ühisettevõte võib lõpetada suure rahalise kaotusega. Selle tõestuseks toob Lewis (2003, lk 112) ühe eheda näite elust enesest. Üks suur traditsiooniline Briti kompanii rajas tütarfirmad kolmes Euroopa riigis, ilma et oleks pööranud palju tähelepanu nende riikide kultuurilistele iseärasustele. Aastaid hiljem leidis Briti kompanii, et ainuüksi Euroopa tütarfirma on 100 miljoni naelaga kahjumis. Juhtunud oli see, et Euroopas kasutati sama strateegiat ja poliitikat, mis oli Ühendkuningriigis mitme aasta jooksul edukaks osutunud. Kuid enamik uutest toodetest ja ühtlustatud toimimisviis ei leidnud kohalikus kultuuris heakskiitu.
Sellest näitest võib järeldada, et siiski on väga vaja tundma õppida erinevaid kultuure kui tahta nendega koostööd teha. Strateegiad, mis ühes riigis väga hästi töötavad, ei pruugi teises riigis sugugi nii häid tulemusi anda.
Lewis (2003, lk 112) nendib, et rahvusvahelises keskkonnas töötavad tippjuhid ja sekretärid peavad saama koolituse, mis vabastab nad vähemalt süüdistustest, et nad oma kolleegide kultuuri sugugi ei tunne. Kasuks tuleb ka keele õppimine, kuid samuti tuleb teada põhifakte kõnealuse maa, selle poliitika, ajaloo ja geograafia kohta, ning mõistagi läheb vaja elementaarset käitumisoskust.

1.1 Keelekasutuse rahvuslikud erinevused

Üks tegur, mille tõttu suhtlus ei suju, jääb sageli kahe silma vahele: igal maal kasutavad sealse rahvuse esindajad keelt ja kõnet omal moel. Keel on suhtluse tööriist, mille abil edastatakse sõnumeid – kuid ta on veel midagi palju enamat , tal on tugevad ja nõrgad küljed, mis peegeldavad rahvuslikku iseloomu ja koguni filosoofiat , kirjeldab Lewis (2003, lk 118).
Sekretär peab oskama riigikeelt kõrgtasemel ja vähemalt kahte keelt kesktasemel. (Kutsestandard, juhiabi, tase 6)
Lauri Vahtre (2008, lk 13) arvab , et erinevused keelte vahel ja nende sõltumine kultuuri, ei tähenda, et oleks võimatu moodustada lauseid , mis sobivad igasse keelde.
Lewis (2003, lk 118) arutleb kuidas kasutavad oma keelt prantslased . Nagu rapiiri. Prantsuse keel on kiire, täpne ja loogiline, ning prantslased vehklevad sellega. Kasutavad seda ülekaalu saavutamiseks, ootavad vastulööke ja –torkeid, teravust. Prantsuse keel on hea vahend vaidlusteks ja oma seisukohtade tõestamiseks. Prantslane peab seda ausaks mänguks, kui manipuleerib oma keelega, sageli ülikiiresti, et vastast segadusse ajada ja lõpuks nurka suruda, kuni viimane on hingetu ja võimetu vastama.
Lewis (2003, lk 118) märgib, et inglased kasutavad oma keelt teistmoodi – enda huvides muidugi, kuid nad ei kiirusta sellega ründama. Nad harrastavad asjaolude mahendamist ja vaoshoitust; nad annavad vastasele algusest peale lisapunkte, et vaidluselt auru maha võtta, kuid nende toonist võib mõista, et tegelikult on õigus ikkagi neil endil. Nad teavad, kuidas jääda ebamääraseks, et säilitada viisakust või hoida ära lahkhelisid, ja nad on meistrid udu ajama, kui tahavad mõne küsimuse arutamist edasi lükata või midagi varjata.
Hispaanlased ja itaallased suhtuvad oma keelde, nagu oleks see mingi pill ilukõne esitamiseks , ja kasutavad seda meeleldi kogu selle ulatuses, pidades vajaduse korral välja iga pausi, et vaid saavutada suuremat väljendusrikkust, kirjeldab Lewis (2003, lk 119) oma raamatus. Enda mõtete täielikuks edasiandmiseks tuhlavad nad läbi kogu oma tohutu sõnavara, kasutavad käsi, miimikat ja hääletooni. Nad tahavad, et inimesed teaksid, mida nad tunnevad. Nad rõhuvad keerutamata ja kõvasti praktilisele mõistusele, heasüdamlikkusele või lahkusele, kui nad midagi tahavad, ja sageli tuleb teistel silmapilkselt otsustada, kas öelda ei või jaa.
Lewis (2003, lk 119) toob välja veel erinevate rahvuste eripärasid. Skandinaavlased on sootuks teistsugused . Pikkadel pimedatel öödel on nad asjad ette läbi mõelnud ja loevad üles kõik poolt- ja vastuväited, enne kui annavad teada oma otsustest, mida nad seejärel kohe õigustama asuvad. Nad ei loobu otsustest kergesti, sest usuvad, et on oma seisukohti veenvalt tõestanud, kuid teisalt – nad ei nõua ka liiga palju. Rootslased kasutavad oma keelt demokraatlikult – ainult pisut omapoolset värvingut lisades – ja kõiki võrdsustava mitteametlikkusega. Nad jätavad meelitused välja ja asuvad kohe asja juurde. Soomlased on sõbralikumad ja vaoshoitumad, kuid lähenevad asjale samasuguse moega, kõiki võrdsustava hoiakuga. Soome keel on palju ilmekam ja väljendusrikkam kui rootsi, taani või norra keel, kuid igapäevaelus tugineb kõne ikkagi faktidele, on lühike ja hästi läbi mõeldud. Soomlasega rääkides võib kasutada igasugust huumorit , nii keelekasutusel põhinevat kui mis tahes muud. Taanlane läheb huumoriga mõnda aega kaasa, eriti kui nalja tehakse rootslaste kulul. Rootslased aktsepteerivad huumorit, kui see ei ohusta nende tulusid. Norralaste kuuldes ei tasu kunagi nalja teha Norra arvel. Nad ei saa sellest aru.
Kõik keeled on väga erinevad ja sekretäril tuleks ennast kurssi viia erinevate keelte omapäradega, sest see mõjutab väga palju suhtlemist.

1.2 Ajalugu ja uskumusi väljendavad tabud

Jürgen Graupmann (1999, lk 4) väidab, et tabu on tuletatud polüneesiakeelsest sõnast „ta-pu” ja tähendab erakordset, aga ka rõhutatut, intensiivselt äramärgitut.
Sekretäril on vaja teada erinevate rahvuste tabusid, et kolleegina nende vastu mitte eksida.
Lewis (2003, lk 200) toob välja ka erinevad tabud, mis eksisteerivad igal maal ja on parem, kui neid järgime, sest tabude juured peituvad sageli sügaval vastava regiooni ajaloos ja uskumustes. Esirinnas on Madagaskar oma vapustavate keeldude nimekirjaga. Seal ei tohi näiteks mune teistele käest kätte edasi anda ja lapsed ei tohi öelda oma isa nime ega viidata ühelegi tema kehaosale. Kui Euroopale lähemale tulla, siis on ka venelaste tabude loetelu üsna muljetavaldav. Venemaal ei tohi toas mantlit kanda, ebaviisakas on seista käed taskus , ei tohi istuda jalad laiali, tänaval ei vilistata, pargimurul ei einestata ning avalikkuse ees ei näidata oma kiindumust. Malaisias on tabu osutada kellelegi või millelegi nimetissõrmega, küll aga võib seda teha pöidlaga. Indoneesias peetakse pead pühaks, puutumatuks kehaosaks ja seda ei tohi keegi teine puudutada. Ka ei tohi Indoneesias kellegi pea olla kõrgemal juhtpositsioonil oleva inimese peast . Igas riigis on oma tabud. Eestis on samuti nagu Venemaal, et käed taskus seista on ebaviisakas, siseruumides meesterahvad mütsi ei kanna. Kui äripartnerid kohtuvad, siis surutakse kätt. Ei peeta heaks tooniks omavahel lärmakalt vestlemist.
Sakslaste ja soomlaste jaoks pole tõde muud kui tõde. Jaapanis ja Suurbritannias on tõega kõik korras senikaua , kuni see ei hakka häirima sujuvat asjakäiku. Hiinas pole absoluutselt tõde olemas. Itaalias võib tõe suhtes kokku leppida. (Lewis, 2003)
Maailmas räägitakse umbes 6000 erinevat keelt. See on selge, et me ei jõua kõiki keeli omale selgeks õppida, kellega koostööd teha tahame, kuid me saame tundma õppida erinevate rahvuste maailmasid, et koostöö sujuks.
Rahvuskultuuride võrdlus algab sageli inimeste sotsiaalses käitumises esinevate erinevuste märkamisega, selgitab Lewis (2003, lk 204). Jaapanlastele ei meeldi kätt anda, tervitades nad hoopis kummardavad ja avalikus kohas ei nuuska nad nina. Brasiillased moodustavad korratuid bussijärjekordi, eelistavad pruune kingi mustadele ja saabuvad kokteilipeole kahetunnise hilinemisega. Kreeklased jõllitavad inimesele otse silma, noogutavad pead, kui tahavad „ei“ öelda, ja viskavad restoranides aeg-ajalt taldrikuid vastu seina puruks. Prantslased noolivad taldriku leivatüki abil puhtaks, kastavad küpsiseid kohvi sisse ja annavad bistroos kätt võhivõõrastele. Britid kallutavad supitaldrikut endast eemale, söövad herneid, kahvel tagurpidi käes, ja mängivad vihmasajus golfi.
Kui eelnevalt ennast erinevate rahvaste eripäradega kurssi viia, siis ei teki ka nendega kokku puutudes nii suurt kultuurišokki, mis võib mõjutada koostööd. Sekretäri jaoks on oluline tundma õppida eri rahvusi, kellega ettevõte koostööd teeb, kuna juhtidel tihti ei ole aega, et seda ise teha.
Oluline on tutvuda kultuuriga, kuid oluline on juhil ka ennast korrektselt väljendada ja rääkida koostööpartneritega veenvalt ja pidada häid kõnesid.

1.3 Mõisted ja arusaamad

Kultuuridevaheliste probleemide tekkepinnaseks pole enamasti see, et me pole tuttavad kummarduste, gallialiku õlakehituse või söögipulkadega, selgitab Lewis (2003, lk 19). Meie ühiskond on õpetanud meid omaks võtma teatud põhimõtteid ja väärtushinnanguid . Teame, et paljud nendest üldmõistetest on tuttavad mitmele kultuurile . Hispaanlasele pole meil autundest midagi õpetada, jaapanlased on meistrid viisakuses, rootslased, inglased ja sakslased on kõik veendunud oma aususes. Kui võtta arvesse maailma suurust, selle pikka ajalugu ja mõõtmatut mitmekesisust, on lausa märkimisväärne, kui palju ühiseid mõisteid on leidnud kindla koha äärmiselt erisugustes ühiskondades. Au, kohusetunne, armastus, õiglus , tänutunne ja kättemaks on põhilised tõekspidamised nii sakslaste, hiinlaste, araablaste kui ka polüneeslaste hulgas. Tasmaania mees või naine teab oma kohustusi sama hästi nagu gröönimaalane. Millest tihti aga mööda vaadatakse, on tõsiasi, et igal kultuuril on nendest mõistetest oma arusaam. Romantilist armastust mõistetakse Prantsusmaal ja Soomes erinevalt. Inglase arusaam kättemaksust pole just teab kui sarnane sitsiillase omaga .
Põhitõed on lihtsad ja selged, aga meie arusaamad neist on erinevad. Saksa füüsik Albert Einstein on öelnud , et tõe otsing on tähtsam kui tõe valdamine. Teemade kategooria: tõde. (s.a).
Nii sakslased kui ka britid, kes juhatavad ärikohtumisi, soovivad saavutada edukat lõpptulemust, arutleb Lewis (2003, lk 20). Sakslaste arusaam on, et selleni viib tõde, absoluutne aus tõde, isegi kui seda on natuke raske vastu võtta. Britid, vastupidi, peavad esmatähtsaks, et kõik laabuks sujuvalt. Kaks vastandlikku arvamust võivad mõlemad õiged olla. Enamik idamaalasi ja paljud itaallased oleksid ühte meelt hiinlastega, et absoluutset tõde pole olemas.
Lewis (2003, lk 20) väidab ka, et Saksamaal, Rootsis ja Soomes, kus inimesed on tavaliselt mures selle pärast, mida naabrid neist arvavad . Britid ja ameeriklased käivad tõega kokkuhoidlikult ringi. Prantslased, itaallased ja teised romaani rahvad ei hiilga just avameelsusega: see võiks segada toda ladusat seltskondlikku lävimist, mida nad nii väga armastavad. Jaapanis ei tohi keegi kogeda ebameeldivaid paljastusi, muutuda naerualuseks või kaotada eneseväärikust, seal on tõde ohtlik mõiste. Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas hävitab range tõejärgimine harmoonia indiviidide, firmade ja koguni ühiskonnagruppide vahel. Ainult Austraalias nimetatakse asju nende õigete nimedega, kuid isegi seal kutsub tõde sageli esile peataolekut ja võib viia rusikavõitluseni.
Kuna erinevates kultuurides on tõest väga erinev arusaam, siis on vaja edukate kohtumiste korraldamiseks ja koostöö tegemiseks teada kuidas erinevad rahvused tõesse suhtuvad.

1.4 Lepingud ja eetika

Kuna äri globaliseerumine toob ärijuhte üha sagedamini kokku, muutub järjest selgemaks, et põhimõisteid ja väärtushinnanguid ei saa võtta üheselt. Sekretäride kohustuslike kompetentside hulka kuulub väga palju dokumendihaldusega seotud tegevusi. (Kutsestandard, juhiabi, tase 6)
Sõna „leping“ on kerge ühest keelest teise tõlkida, kuid mõistena on sel mitmeid tõlgendusvõimalusi. Lewis (2003, lk 20) nendib, et Šveitslasele, skandinaavlasele, ameeriklasele või britile on leping midagi, millele kirjutatakse alla, et sellest siis kinni pidada. Allkirjad osutavad, et tegemist on millegi lõplikuga. Jaapanlane seevastu suhtub lepingusse kui algdokumenti, mis tuleb vastavalt olukorrale ümber kirjutada või milles tuleb teha muudatusi. Lõunaameeriklane näeb lepingus ideaali , mille saavutamine pole kuigi tõenäoline, kuid millele on alla kirjutatud, et vältida vaidlusi.
Kui ettevõtte teeb koostööd mõne eelnevalt nimetatud riigiga, siis on väga oluline teada, kuidas eri rahvused lepingutesse suhtuvad. Kui seda ei teata, siis võib hiljem sellest palju segadust tekkida ja koostöö ei pruugi sujuda nii nagu võiks.
Sekretär peab oma töös juhinduma sekretäritöö eetikakoodeksist „Eetikakoodeksite käsiraamat ”. (Kutsestandard, juhiabi, tase 6) Kõik, mis võib eestlaste jaoks tunduda eetiline, ei pruugi seda olla teiste rahvuste esindajate jaoks.
Enamiku kultuuride esindajad peavad ennast eetilisteks, kuid eetikat on kerge pea peale pöörata. Ameeriklane nimetab jaapanlast ebaeetiliseks, kui viimane lepingut rikub. Jaapanlane ütleb, et ameeriklase poolt on ebaeetiline rakendada lepingutingimusi, kui asjaolud on muutunud. Itaallaste vaated sellele, mis on eetiline, mis mitte, on väga paindlikud, nii et põhjaeurooplased on mõnikord sunnitud kahtlema nende aususes. Lewis (2003, lk 21) väidab ka, et kui itaallased painutavad reegleid või mõnest seadusest-määrusest mööda hiilivad, siis leiavad nad ise, et on vähem ideaalide kütkeis kui näiteks šveitslased, ja seega märksa suuremad realistid. Nad ei pea end korrumpeerunuks või moraalituks, samuti ei tunnista nad oma sammude illegaalsust. Mitmes hämaras valdkonnas on „otsetee“ kasutamine itaallaste silmis ainus intelligentne tegutsemisviis.

1.5 Keelepeks ja vaikimine infoallikana

Põhjamaades on keelepeksul negatiivne varjund ja ka anglosaksi maades ei seisa klatš kuigi heas kirjas. Sellegipoolest on keelepeksul meie jaoks palju suurem tähtsus, kui me esmapilgul tunnistada tahaksime.
Lewis (2003, lk 22) väidab, et paljude maade ringkondades on see oluline infoallikas. Sellistes kultuurides nagu hispaania , itaalia, brasiilia ja jaapani oma lisab keelepeks ajakohasust ning värskust faktidele ja statistilistele andmetele, asetab majandusotsustused poliitilisse konteksti ning pakub hindamatuid väitlemisvõimalusi inimestele, kes ei kohtu ametlikult. Itaallaste chiacchiera või hispaanlaste paseo võivad küll piirduda vaid naiste ja noorukitega, aga Madridi ja Lissaboni kohvikud kubisevad ärimeestest, jaapani tippjuhid teevad otsuseid igal õhtul kella kuue ja kümne vahel Ginza baarides, ja täpselt sama teeb kogu Kesk- ja Lõuna-Ameerika lõbutsev „infovõrgustik“ öösel kella ühe või kaheni välja.
Lewis (2003, lk 22) väidab ka, et Brüsseli võimukoridorid, kus Euroopa poliitiline seadusandlus ja äri paratamatult põimuvad, kajavad kuulujuttudest. Need Euroopa riigid, kellel puudub juurdepääs sellele kuumale infovahetusele, jäävad ilma tõsiseltvõetavatest eelistest.
Väga oluline on välispartneritega suhtlemisel ka teada kuidas erinevad rahvused mõistavad vaikimist.
Vaikimist võib tõlgendada mitut moodi. Ameerika, saksa, prantsuse, lõunaeuroopa ja araabia äritegelased võtavad vaikivat reaktsiooni oma äriettepanekule negatiivse märgina, kirjeldab Lewis (2003, lk 23). Üksteisest niivõrd erinevates maades nagu USA, Peruu ja Kuveit on vestlus kahepoolne protsess, kus partner võtab jutujärje üle sealt, kus teine selle pooleli jättis. Suurbritannias või Saksamaal kestab vahepealne vaikus kaks-kolm sekundit, Kreekas või Kuveidis veelgi vähem ja Prantsusmaal, Itaalias ja Ameerikas on see vaevuaimatav. Ei Jaapanis ega Soomes võrdsustata vaikimist suhtlemisraskustega, vaikus on hoopis üks sotsiaalse lävimise olulisemaid osi. Seda, mida ei öelda, peetakse tähtsaks, vaikusehetked vestluses arvatakse olevat rahustavad, sõbralikud ja igati kohased. Vaikimine tähendab, et sa kuulad ja õpid; rohke jutt väljendab lihtsalt su teadmisi, vahest ka egoismi ja upsakust. Vaikimine kaitseb inimese individuaalsust ja privaatsust.

1.6 Käitumine ja žestid erinevalt tõlgendatult

Heiki Krips (2003, lk 55) selgitab, et sõnade kaudu toimuvat suhtlemist nimetatakse verbaalseks ja seda, mis sõnadest üle jääb, näiteks hääletoon, pilk, poos, žest, lähedus jne mitteverbaalseks suhtlemiseks. Lavinia Plonka (2007, lk 9) on öelnud, et kehakeel mõjutab kõike – suhteid, võimekust ja minapilti. Kui minna välisriiki partneritega kohtuma , siis peaks sekretär kindlasti arvestama ka välismaalaste käitumise ja žestidega, mis võivad erinevates kohtades tähendada väga erinevaid asju.

• horisontaalses suunas pea raputamine tähendab paljudes maades "ei", samas Indias tähendab see "jah".
  
• paljudes riikides on naermine eelduseks , et inimene on õnnelik. Jaapanis on see tihti märk ebakindlusest, segadusest ja häbist.
  
• Iirimaal on sõnal " kompromiss " hea tähendus, kokkulepe milles mõlemad osapooled võidavad midagi. USA-s on see pigem negatiivse tähendusega, nagu mõlemad osapooled kaotaksid midagi.
  
• Ladina-Ameerikas ja Aafrikas on normaalne või vähemalt laialdaselt aktsepteeritav jõuda õhtusöögile pool tundi hiljem. Saksamaal ja Šveitsis oleks see aga äärmiselt ebaviisakas.
  
• Mitmetes Aasia riikides ja Kesk-Ameerikas on väga kombekas lahkuda õhtusöögilt kohe pärast söögi lõpetamist. Nendest, kes ära ei lähe, võib arvata, et nad ei saanud piisavalt süüa. Euroopas ja Põhja-Ameerika maades aga on ebaviisakas kohe pärast toidu lõpetamist ära minna. See jätab mulje nagu oleks õhtusöögile mindud ainult sööma, mitte kutsujate seltskonda nautima.
  
• Aafrikas on viisakas öelda naissoost tuttavale, keda ei ole kaua näinud, et ta on kaalus juurde võtnud . See tähendab, et ta on füüsiliselt tervem kui enne. Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias võetakse sellist ütlust aga solvanguna. ( Typical examples of cultural differences , s.a.)
  

Krips (2003, lk 55) selgitab, et laialt kasutatav termin „kehakeel” väljendab ehk kõige paremini mitteverbaalse suhtlemise olulisust. Cornelia Topf (2000, lk 13) ütleb aga, et nagu igal räägitaval keelel on ka kehakeelel oma n-ö sõnad: silmside, kehahoiak , käeliigutused, näoilme , hääle valitsemine, riietus, soeng, ehted, distantsitsoonid.

ERINEVAD ARUSAAMAD STAATUSEST , JUHTIMISEST JA ORGANISATSIOONIST

Raoul Üksvärav (2003, lk 13) kirjeldab, et organisatsioon on kindla inimrühma ühiste eesmärkide taotlemiseks moodustatud ja terviklikult korraldatud ühendus. Juhtimine on tulemuste saavutamine teiste inimeste kaasabil. (2003, lk 24)
Sekretäridel ja juhtidel on vaja teada palju erinevatest kultuuridest, kellega koostööd tehakse. Kõige olulisem aga on mõista kuidas partnerid saavad aru erinevatest äriga seotud mõistetest ja faktidest.
Sakslased, kes usuvad lihtsasse, teaduslikku tõesse, usuvad samamoodi, et tõeline Ordnung on saavutatav, juhul kui küllaldane hulk reegleid, regulatsioone ja protseduurinõudeid kindlalt paika pannakse, selgitab Lewis (2003, lk 88). Ärimaailmas sügavalt juurdunud, igati läbiproovitud toimimistavad pärinevad Saksamaa vanemate firmade ja konglomeraatide pikaajalistest kogemustest, kusjuures asutuste eesotsas on küpsed, usaldusväärsed, vanemaealised juhid. Saksamaal, rohkem kui kusagil mujal, ei suuda miski asendada kogemust. Juhid annavad oma teadmised üle inimestele, kes neile vahetult alluvad . Igas osakonnas on kindel ahel, mida mööda liiguvad korraldused; informatsiooni ja juhtnööre jagatakse ülevalt alla. Juhtide staatus rajaneb peamiselt saavutustel, kuid see on läbi põimunud niisuguste teguritega nagu firmas töötatud aeg ja indiviidile omistatavad teadmised, aga ka tema formaalne kvalifikatsioon ja haridustase.
Sirje Orvet (2000, lk 85) kirjeldab, et kui sakslastega kohtuma minna, siis pole tähtis, mis laadi kohtumine ees seisab, kohale peaks minema paar minutit varem. Väiksemgi hilinemine muudab sakslase ettevaatlikuks. Hiljaks jäämine võib asetada inimese halba valgusesse ning temasse ei suhtuta enam kui tõsiseltvõetavasse partnerisse. Eriti peavad nn saksa täpsusega arvestama riigiametnikud, äriinimesed ja kõik ülejäänud, kes lähevad Saksamaale ametlikele kohtumistele. Sekretäride ja juhtide jaoks seda väga oluline
Sirje Orvet (2000, lk 81) selgitab ka inglaste käitumist. Enne pöördumist peavad inimesed olema esitletud. Inglismaal on kombeks esitlemisel ulatada käsi ja öelda: “How do You do?”, millele vastatakse samaga. Sageli on tutvustamisel kätlemine esimene ja viimane kord, sest üldiselt üksteist tundvad isikud ei kätle. Vastastikune käesurumine on aga enesestmõistetav mis tahes kokku­leppe või lepingu sõlmimisel. Brittidel on kindlakskujunenud harjumused ja vaated. Lõunainglased on jõukamad ja klassiteadlikumad. Põhjainglased, waleslased, šotlased on praktilisemad ja maalähedased. Tõenäoliselt on edukas inglane õppinud Etonis, Oxfordis, Cambridge’is. Üldiselt ei meeldi inglastele kiirustamine. Nad on huvitatud pikaajalisest koostööst. Inglismaa tippjuhid püüavad partneritele näidata, et neid juhib arukus, terve mõistus ja kompromissivalmidus. Eelistatakse vaistu loogikale, kuid ei unustata olemast ettevaatlikud. Alati peab valmis olema varuvariant, mida varjatakse nii kaua kui võimalik. Abbott ja Pendlebury (1991, lk 107) selgitavad, et enamuse lepinguid Inglismaal võib teha suuliselt, aga mõnel suulisel lepingul peab juures olema kirjalik tõestus. Kurm, Jõul ja Fyfe (2005, lk 23) nendivad, et kohtumistele tuleks alati täpseks ajaks jõuda.
Richard Lewis (2003, lk 91) väidab, et prantslaste juhtimisstiil on autokraatlikum kui saksa oma, kuigi see esmapilgul ei pruugi niimoodi paista. Saksa firmad on äärmiselt struktureeritud ja selgepiirilise hierarhiaga, kuid töötajad tavaliselt aktsepteerivad seda. Prantsusmaal näib bossil olevat märksa liikuvam roll, ta kasutab alluvatega rääkides vormi ’tu’ ja patsutab neile sageli õlale. Kuid niisugune käitumine on üsnagi petlik, nagu ka Jaapani kompaniide presidentide sage pugemine tunkedesse, kui nad vabriku tsehhe külastama lähevad.
Kursusetöö autor nägi ka Prantsusmaal ühes ettevõttes praktikal olles, et juht suhtus töötajatesse väga sõbralikult ja tegid koos nalja ja said hästi läbi, kuid salaja kõik töötajad siiski ikkagi kartsid juhti ja naersid tema naljade üle isegi siis kui need tegelikult naljakad ei olnud.
Orvet (2000, lk 100) kirjeldab ka portugallasi. Portugalis hoitakse töö- ja eraelu täielikult lahus. Suure lugupidamisega suhtutakse eakatesse inimestesse. Portugallaste sissetulekud on võrreldes teiste EL-i riikide elanikega tagasihoidlikud. Neid huvitavad inimeste teadmised ja pädevus. Otsuseid langetavad üksikud asutuses või firmas juhtival kohal olevad isikud. Ametiseisundil on oma privileegid. Eesmärgi saavutamiseks peab mitu korda Portugalis läbirääkimistel käima. Kui kokkulepe on saavutatud, tehakse väga korralikku tööd. Dean Foster (2002, lk 243) toob välja, et Portugalis on ikka veel väga range sooline eraldamine.
Kehvikuid peetakse Hispaanias sama suursugusteks kui rikkaid, kirjeldab Sirje Orvet (2000, lk 104) hispaanlasi. Aeg ja raha omavad nende jaoks teisejärgulist tähendust. Levinud on mõtteviis: “Homme saabub jälle; kui meile on saatusest määratud edu saavutamine, siis me ka saavutame .” Peab vaeva nägema, et hispaanlastele meeldida. Lugupidamine, austuse ilmutamine hispaanlaste isiksuse ja hinge vastu on võtmeks, mis avab tee koostööle ja teeb neist teiste liitlase. Mitte ainult ametialasel vestlusel, vaid ka vabal ajal tuleks hispaanlastega suheldes meeles pidada, et nad on hellad ja kergesti haavatavad. Hispaanlane on aumees. Ta on valmis valetama partneri pärast. Ta ostab koostööpartnerite firma tooteid ja saadab neile jõulukaarte järgmise veerandsaja aasta jooksul. Hispaanias valitsevad suhted, mitte reeglid. Sotsiaalne hierarhia on kõrges hinnas . Riietutakse hoolikalt ja valitult.
Hiinas tuleks vältida kohtumiste planeerimist lõunavaheajale, mis kestab keskpäevast kella kaheni, tõdeb Louisa Nedkov (2003, lk 34). Hiinlastega koostööd tehes peaks ka meeles pidama , et kevadpüha või Hiina uusaasta tähistamise ajal jääb äritegevus kaheks-kolmeks nädalaks soiku või seiskub. Kuna hiinlasi on õpetatud oma emotsioone mitte välja näitama, ei pruugi nad esmakordsel tervitamisel naeratada. Enne kätlemist tuleks oodata kuni hiinlane ise käe ulatab. Tervitamise ajal võib hiinlane sageli silmavaatamist vältida. Kergelt mahalöödud silmi peetakse austuse märgiks. Vältida tuleks pikemat otsavaatamist, sest see võib olla hiinlastele ebamugav ja ühtlasi tunduda ebaviisakas.

KOHANEMINE VÕÕRAS KULTUURIS JA Kultuuridevahelised suhtlemistõkked

Enamasti räägitakse kultuuride kohtumisest siis, kui inimene satub uude kultuuriümbrusse kas turistina, tööle, õppima või elama. Tavaliselt on selline teise kultuuri minek planeeritud ning inimene teeb selleks ka mingeid ettevalmistusi: loeb üht-teist kultuuri kohta, räägib tuttavatega, kes on selle kultuuriga kokku puutunud, õpib keelt jne. Ometigi võib olla olukordi , kus inimene on juba tükk aega elanud teise kultuuri sees, enne kui märkab kohanemisraskusi.
Olenemata sellest, kuidas võõrasse kultuuri satutakse, elavad tulijad läbi kohanemisperioode, mis kõik ei ole sugugi meeldivad. Nii mõnedki inimesed peavad kohanemisraskusi isiklikuks probleemiks ega julge sellest kellegagi vestelda. Kui aga teatakse , et selliseid probleeme tuleb ette kõigil ja neid osatakse oodata, siis saadakse neist ka kiiremini ja kergemini üle.
Talvi Kallasmaa (2003, lk 143) selgitab, et kohanemisvõimelisus ei seisne strateegiate kasutamises, vaid inimese suutlikkuses hinnata olukordi ja omaenda toimetulekuressursse ning toimida vastavalt neile nii, et psühholoogiline heaolu säilib või taastub . See tähendab, et kohanemise seisukohalt on oluline inimese võime analüüsida ümbritsevat keskkonda ja iseennast ning reguleerida oma käitumist, mõtlemist, tahet ja emotsioone.
Hille Pajupuu (2000, lk 17) toob välja teise kultuuriga kohanemisel neli perioodi, mille kestus ja intensiivsus oleneb inimesest ja sellest, kui palju teine kultuur enda omast erineb. Kohanemisperioodid on algusinnustus, pettumus ja kaitsemehhanismid, olukorraga leppimine ja kohanemine.

3.1 Mis on kultuuritundlikkus ja kuidas seda saavutada

Pajupuu (2000, lk 14) räägin oma raamatus ka kultuuritundlikkusest. Selleks, et hinnata muid kultuure objektiivsemalt, läheb vaja kultuuritundlikkust ehk võimet ja tahet tähele panna teiste kultuuride erilisi omadusi ning neid tunnustada. Kultuuritundlik inimene on oma käsitustes paindlik ning ei aseta oma kultuuri kõrgemale teistest, ta suudab näha positiivset nii oma kui ka teises kultuuris. Kultuuritundlikkus eeldab uudishimu ning huvi kultuuride vastu. Mida halvemini tunneb inimene kultuuri ja selle väärtusi, seda raskem on tal teistsugust käitumist mõista ja seda raskem teisest kultuurist pärit inimestega kohaneda. Eduka kultuuridevahelise suhtlemise alus on, et inimene on võimeline asetama end suhtluspartneri kohale ja andma vestlusele või käitumisele samu tähendusi, nagu teeb seda teine. Ilma oma ja teist kultuuri tundmata pole see aga võimalik.
Et tunda end kultuuridevahelises suhtluses kindlalt, peab arendama kultuuritundlikkust. Kõigepealt tuleks endale selgeks teha, et teist kultuuri ei saa muuta oma kultuuri sarnaseks. Kohaneda tuleb endal. tihti on aga vastupidi: võõrasse kultuuri sattudes ning erinevusi nähes tekib inimesel, kelle kultuuriteadmised on napid, kiusatus hakata õpetama teisi „õigesti“ käituma, ehk siis nii, nagu tulija enda kultuuris tavaks on. Selline õpetamine võib kohalikes põhjustada ka lühiajalist elevust, kuid ei vii siiski kultuuri muutumiseni. Seega tuleb varem või hiljem kohaneda ikkagi tulijal endal. Vastuvõtjamaa võib talle kohanemise kergeks teha – kui tegemist on võõraid salliva kultuuriga-, või siis selle raskeks teha – kui tegemist on kultuuriga, kus võõraid ei sallita.

3.2 Suhtlemistõkked

Kui juht ja sekretär või ainult üks neist kohtuvad oma välispartneritega, siis peavad nad arvestama ka sellega, et suhtlemine ei pruugi sujuda. Selleks, et teada kuidas suhtlemistõkkeid ületada, peab neid kõigepealt tundma.
LaRay Barna on üksikasjalikult tegelenud sellega kuidas eristada vaatlemist ja tõlgendamist kultuuridevahelises suhtlemises. Järgnevalt on Hofstede ja Pedersen (2004, lk 40) ära toonud viis valdkonda, mis võivad osutuda takistuseks. Et neid tõkkeid ületada, oodatakse tõlgendamisega seni kuni on piisavalt teavet teise kultuuri kohta. Teisisõnu, jälgida käitumist, kuid ei tasu püüda sellele tähendust anda.
Kõigepealt toovad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 40) välja ilmselge tõkke, mis tuleneb keeleerinevustest. Keel on midagi enamat kui vaid uue sõnavara ja grammatika äraõppimine. See peidab endas ka kultuurilist kompetentsi: teadmist, mida, millal, kuidas, kus ja miks öelda. Kui võõrast keelt ainult natuke osata, võib kergesti rumalasse olukorda jääda. Erinevates situatsioonides võib üks ja sama sõna tähendada erinevaid asju. Keelebarjääri saab vähendada, kui
1) õppida keel korralikult selgeks
2) leida asjatundlik inimene, kes juttu tõlgiks
3) paluda öeldut täpsustada, kui pole kindel selles, mida teine mõtles
Hofstede ja Petersen (2004, lk 40) väidavad ka, et kasutatakse ka mitteverbaalseid käitumisviise – nagu liigutused, kehahoiak ja muud signaalid -, mis annavad sõnadeta edasi selle, mida tuntakse ja mõeldakse. Kodune kultuur on õpetanud suhtlema ka mitteverbaalsete sõnumite abil, mis on nii automaatsed , et nendele ei mõelda. Küsimuse esitaja võib teise käeliigutusele, näoilmele, kehahoiakule, riietusele, füüsilisele lähedusele või distantsile, silmsidemele või välimusele omistada enda kultuurist lähtuva tõlgenduse, mis ei pruugi üldse kokku langeda teise kavatsustega. Mitteverbaalse suhtlemise barjääri võib ületada, kui
1) ei arvata, et mõistetakse mitteverbaalsete signaalide või eri käitumisviiside tähendust, kui pole just antud kultuuri asjatundja
2) ei võeta võõra inimese mitteverbaalseid signaale enda vastu suunatuna, isegi kui need teie kultuuris tunduksid solvavad
3) ollakse teadlik iseenda mitteverbaalsest käitumismustrist, mis võib olla solvav mõnes teises kultuuris
Kolmandaks toovad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 41) välja, et peamine takistus kultuuridevahelises suhtluses on stereotüübid. Inimesi püütakse sobitada mustritesse, mis tuginevad kogemustele . Nähakse suuresti seda, mida ise tahetakse või loodetakse näha, ning lükatakse kõrvale tõlgendused, mis ootustega kokku ei sobi. Kui ollakse pähe võtnud, et X maa inimesed on võõramaalaste suhtes ebasõbralikud, siis üsna tõenäoliselt ka tõlgendatakse nende käitumist just nii. Et sellest barjäärist üle saada, on vaja:
1) püüda teadlikuks saada oma stereotüüpidest ja eelhoiakustest, mis puudutavad teist kultuuri
2) õppida teist kultuuri tundma
3) tõlgendada saadud infot uuesti teise kultuuri seisukohalt ning kohandada oma stereotüüpe kogemustele vastavamaks
Neljas tõke on Hofstede ja Pederseni (2004, lk 42) väitel kalduvus pidada teisest kultuurist pärit inimese käitumist heaks või halvaks, otsustades enda kultuuri järgi. Hindamist peetakse kolmandaks tähenduse omistamise staadiumiks, milleni viivad loomulikult esimesed kaks, vaatlemine ja tõlgendamine. Erinevad hoiakud, näiteks söögi- ja joogiküsimustes, võivad põhjustada arusaamatusi, kui neile hinnanguid antakse. Kalduvust hinnanguid anda saab vähendada, kui:
1) hoida mõistlikku distantsi
2) anda endale aru, et teist kultuuri ei saa üleöö muuta
3) ei mõista teisest kultuurist inimese üle kohut oma väärtushinnangutest lähtudes, vaid õppida enne inimest ja tema kultuuri väärtushinnanguid tundma.
Viies takistusena näevad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 43) kõrget stressitaset, mis tüüpiliselt kaasneb kultuuridevahelise suhtlemisega. Nagu iga uus kogemus, nii võib ka kokkupuude teise kultuuriga kaasa tuua stressi. Stressi saab vähendada, kui:
1) leppida olukorra võimaliku mitmetähenduslikkusega, kui kõhklete, millised on teiste ootused teile või teie ootused teistele
2) näha kultuuridevaheliste barjääride lammutamise nimel vaeva
3) ei ole enda ega teise poole suhtes ülearu karm, lubades mõlemale pisut kahevahelolekut
Kultuuridevahelises suhtlemises võib seega esineda mitmeid „filtreid“, mis ei lase teiste öeldust täpselt aru saada või teistel öeldut mõista, arutlevad Hofstede ja Pedersen (2004, lk 43). Nendeks on kalduvus käitumist tõlgendada ja anda hinnanguid enne, kui pole teist poolt tundma õppinud, ning valmisolek inimrühmi stereotüpiseerida, mis takistab käitumise täpset mõistmist. Abiks on siin see, kui me kuulates või vaadates püüame olla avatud, vaatleme ja ootame natuke tõlgendamisega ja hinnangutega ning palume kahtluse korral selgitusi. Rääkides peaks hoolt kandma selle eest, et oma kavatsusi selgelt väljendataks; ühtlasi kontrollima, kas sõnum on õigesti pärale jõudnud. Ja kõige selle juures tuleb ikkagi olla valmis üllatusteks.

Lõputöö metoodika

Planeeritavas lõputöös soovib autor välja uurida missugused probleemid tekivad kui ei olda kursis koostööpartnerite kultuuriga, missugused teadmised, oskused ja hoiakud aitavad probleeme vältida ja lahendada suheldes teistest rahvustest partneritega, kui tähtsaks peetakse seda, et enne koostööd tuleks omale selgeks teha teise kultuuri eripärad, kui palju teavad erinevate ettevõtete sekretärid koostööpartnerite kultuuridest ning milliste probleemidega puutuvad sekretärid kokku erinevatest rahvustest klientidega suhtlemisel.
Autor soovib läbi viia kvantitatiivse uuringu ettevõtete sekretäride seas, kes suhtlevad seoses oma tööga erinevatest kultuuridest pärit klientide, kolleegide ja juhtidega.
Kvantitatiivsed uurimismeetodid on teadusliku uurimise meetodid, mis keskenduvad uuritava tunnuste kirjeldamisele läbi mõõtmise, vastates esmajoones küsimusele kui palju mingit nähtust, omadust või tunnust esineb. ( Mõõtmistulemuste matemaatiline analüüs, s.a.)
Kvantitatiivse meetodi kasuks käesoleva uuringu planeerimisel osutus asjaolu, et kvantitatiivuuringu põhieesmärgiks on saada statistiliselt usaldusväärseid andmeid järelduste tegemiseks. (Mõõtmistulemuste matemaatiline analüüs, s.a.)
Valimi mõõtevahendina soovib autor kasutada küsitlust. Küsitlusuurimuste eeliseks peetakse tavaliselt seda, et nende abil saab koguda suure andmestiku: uurimusega võib haarata palju inimesi ja esitada neile rohkelt küsimusi , selgitavad Hirsjärvi , Remes ja Sajavaara (2005, lk 182). Küsitlusmeetod on tõhus, sest säästab uurija aega ja vaeva. Küsitlusleht või ankeet võidakse saata kas või tuhandele kutsealusele või väikeettevõtjale. Kui ankeet on hoolikalt koostatud, saab andmeid kiiresti talletada ja arvuti abil analüüsida.
Andmete analüüsimiseks plaanib autor kasutada statistilist analüüsi. Tulemused esitatakse kokkuvõtetena, tabelitena, graafikutena. Sidudes kokkuvõtlikke tabeleid jms., moodustab tulemuste peamise osa autori tekst, milles analüüsitakse, sünteesitakse, võrreldakse ja üldistatakse saadud andmeid. (Tulemuste analüüs ja interpreteerimine, s.a.)
Valim valitakse eesmärgist lähtuvalt. Uurimisobjektideks valitakse Eesti rahvusvahelistes ettevõtetes tegutsevad sekretärid.
Valimisse planeerib autor kaasata minimaalselt 30 ettevõtte sekretäri suhtlevad oma töö käigus teisest rahvusest koostööpartnerite või kolleegidega.
Autor koostab küsimustiku ja edastab selle ettevõtete sekretäridele elektronposti teel. Tulemused salvestuvad automaatselt pärast vastamist internetikeskkonnas, kus autor plaanib küsimustiku koostada.

KOKKUVÕTE

Sekretäril ja juhil on väga oluline enne välismaalastega koostööd tegema minnes, teha endale selgeks teatud riigi kultuur. Nagu autor töös välja toob, siis võivad olla erinevad riigid väga erinevad ja üksteisest väga valesti aru saada, kui eelnevalt oma teadmisi ei täiendata. Tänu sellele ei pruugi ka sujuda koostöö.
Eesmärk ja uurimisülesanded said täidetud. On kirjas kultuuride erinevused, kuidas erinevatest kultuuridest pärit inimesed käituvad. Töö põhisisu oli see, et suhtlemist mõjutavad tegurid on kultuurilised erinevused. Nagu tööst välja võis lugeda, mõjutavad kultuurilised erinevused suhtlemist väga suurel määral. Sekretär peab arvestama väga paljude erinevate asjadega teistest kultuuridest inimestega suhtlemisel. Näiteks sellega kuidas eri rahvused erinevatest asjadest aru saavad. Kõik saavad ju kõigest erinevalt aru. Kehakeel on kõigil erinev ja seda mõistetakse erinevalt, keel ise on väga erinev, kõik suhtlevad erinevalt, kõigil on omad tabud. Sekretär peab kõike seda arvestama suhtlemisel välisklientide ja –partneritega.
Eesmärgi saavutamiseks sai loetud väga palju erinevate kultuuride kohta ning palju ka kirja pandud. Tulemuseks on see, et kõik rahvused on väga erinevad ning sekretär peab suhtlemisel kõikide nende eripäradega arvestama.
Autor järeldab kogu tööst, et sekretär peab väga palju tööd tegema enne kui ettevõte hakkab erinevate rahvustega koostööd tegema.

Kasutatud kirjandus

Abbott, K. R., Pendlebury, N. (1991). Business law. Great Britain: The Guernsey Press Company Ltd.
Foster, D. (2002). Euroopa riikide etikett ja tavad. Tallinn: Ersen
Fyfe, G., Fyfe N., Jõul, M & Kurm, Ü. (2005). Bite-size Britain. Tartu: Studium Publishing
Graupmann, J. (1999). Tabu leksikon. Pärnu: AS Trükk
Hirsjärvi, S., Remes, P., Sajavaara, P. (2005). Uuri ja kirjuta. Tallinn: Kirjastus Medicina
Hofstede, G. J., Pedersen, P., Hofstede, G. (2004). Kultuuri uurides ehk kuidas mõista teisi kultuure. Tallinn: Väike Vanker
Kallasmaa, T. (2003). Isiksus ja kohanemine. Rmt: Allik , J., Realo, A. & Konstabel, K. (Toim), Isiksuse psühholoogia (lk 139-168). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Kutsestandard. Juhiabi, tase 6. (07.06.2012). Kutsekoda : 07.06.2012. Kasutamise kuupäev 09.05.2014, allikas http://kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10441410/pdf/juhiabi-tase-6.4.et.pdf
Kutsestandard. Sekretär, tase 5. (07.06.2012) Kutsekoda: 07.06.2012. Kasutamise kuupäev 13.05.2014, allikas http://kutsekoda.ee/et/kutseregister/kutsestandardid/10441455/pdf/sekretar-tase-5.5.et.pdf
Krips, H., (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ja juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus
Lewis, R. (2003). Kultuuridevahelised erinevused. Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääre. Tallinn: Tea
Mõõtmistulemuste matemaatiline analüüs. (s.a.) Kasutamise kuupäev: 07.05.2014, allikas http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/3173/Materjalid.zip/I%20loeng.pdf
Nedkov, L. (2003). Avarda oma silmaringi. Tallinn: Sinisukk
Orvet, S. (2000). Juhiabi käsiraamat. Tallinn: Äripäev
Pajupuu, H. (2000). Kuidas kohaneda võõras kultuuris? Tallinn: Tea
Plonka, L. (2007). Keha kõneleb. Tallinn: Ersen
Teemade kategooria: tõde. (s.a). Kasutamise kuupäev: 23.04.2014, allikas http://www.tsitaat.com/tsitaadid/teemad/t%C3%B5de
Topf, C. (2000). Kehakeel ja edukas karjäär . Tallinn: odamees
Tulemuste analüüs ja interpreteerimine. (s.a.). Kasutamise kuupäev: 07.05.2014, allikas http://syg.edu.ee/~peil/ut_alused/interpreteerimine.html
Typical examples of cultural differences. (s.a). Retrieved March 16, 2014, from http://www.cicb.net/en/home/examples
Vahtre , L. (2008). Humanism vs humanity. Tallinn: Grenader
Üksvärav, R. (2003). Organisatsioon ja juhtimine. Tallinn: TTÜ kirjastus