Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist? (3)

Tartu Ülikool
Filosoofia teaduskond
Kultuuriteaduste ja kunstide instituut
Marie Reemann
Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist?
Referaat
Juhendaja Eva Velsker
Tartu 2010
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………………………..……………...………….3
1. Kultuuridevahelised erinevused…………………………………………………….……4
2. Uuringud kultuurierinevustest…………………………………………………….……..5
2.1 Madal ja kõrge kontekst……………………………………………………………………….…..5
2.2 Kultuuridimensioonid…………………………………..…………………………………..….…..5
2.3 Suhtumine aega ja ruumi……………………………….………………………………………….6
3. Stereotüüpsed kultuurierinevused ……………………………………………………….6
4. Oma kultuuri prillid ………………………………………………………………………7
Kokkuvõte…………………………………………………………………………….……...8
Kirjandus……………………………………………………………………………….……9
Sissejuhatus
Maailmas leidub hulgaliselt erinevaid kultuure. Erinevused võivad olla suured või pea olematud, tuleneda keelest, rassist, usust või lihtsalt muusikamaitsest. Paratamatult toovad erinevused endaga kaasa ka konflikte ning vastuolusid eri kultuuride vahel. Järgnevas referaadis püüan vaadelda seda, millest võivad kultuuridevahelised konfliktid tuleneda ja ka seda, kuidas oleks parem võõra kultuuritaustaga inimest mõista.
Referaat on jagatud nelja ossa:

kultuuridevahelised erinevused;

uuringud kultuurierinevustest;

stereotüüpsed kultuurierinevused;

oma kultuuri prillid.
Referaat põhineb Aune Valgu artiklil „Kuidas mõista inimest võõrast kultuurist?”.

Kultuuridevahelised erinevused
On teada, et kultuurid on erinevad ja erinevused võivad omakorda põhjustada arusaamatusi ja konflikte omavahelises suhtluses . Kultuurierinevused pole ületamatud ja olemuslikud, vaid on pigem mõjutatud majanduslikust seisundist, haridusest, kasvatusest ja meediast . Seega pole olulised üksnes etniline ja rassiline identiteet , vaid ka kogemus, huvid ja staatus kultuuri sees. Erinevatel inimestel on individuaalsed iseloomujooned ja sellest tulenevalt ei saa inimestevahelisi erinevusi taandada kultuurist tulenevateks.
Kuigi enamik õpitust on võimalik ka ümberõppida, siis ei tuleks kultuurierinevuste vähendamise poole püüelda. Globaliseeruvas maailmas on kultuuride erinevuste säilitamine omaette väärtus ja kultuuri(identiteedi) säilitamine toetab inimese isiksust ja psühholoogilist heaolu. Kultuurierinevustesse peaks suhtuma suurema tolerantsiga, võtma seda kui võimalust õppida ja kogeda midagi uut, avardada silmaringi. Ja kuigi sotsiaalseid erinevusi nähakse pigem kontrastide kui sujuvate üleminekutena, siis võidakse tegelikult olla omavahel palju sarnasemad kui algul paistis . Inimestena on meil ühiseid jooni siiski palju rohkem kui erinevaid.
Nii etniline, rahvuslik kui ka kultuuriline identiteet on elu jooksul omandatud ja seega peaks tänapäeval valitsevate arusaamade kohaselt olema ka unustatav ja ümberõpitav. Praktiliselt võib see aga keerukamaks osutuda. Nimelt võib lapsena omandatud isikuomadused muutuda osaks täiskasvanud inimese identiteedist , mis võib küll aja jooksul muutuda, kuid pole siiski täielikult vahetatav. Keerukaks võib osutuda ka rassiidentiteedi küsimus. Teoreetiliselt peaks identiteeti saama muuta ja valida, kuid kuidas on võimalik muuta nahavärvi? Näiteks ei pea mustanahalisel olema tugevat rassiidentiteeti, kuid paratamatult võib ta selle tunnuse põhjal teistest eristuda ja seeläbi end ebamugavalt tunda. Igal juhul peaks iga inimene saama end ise määratleda, isegi siis, kui see pole ametlikult võimalik. Psühholoogilisest aspektist on see äärmiselt oluline.
Et ühiskonnas ei domineeriks enamuskultuur on oluline multikultuurne haridus . Selle ülesandeks on anda kõigile võimalus hoida ja tugevdada oma päritoluidentiteeti ja aidata luua uusi identiteete. Seejuures jagatakse informatsiooni teistest kultuuridest, süvendatakse respekti eri kultuuriilmingute vastu ja julgustatakse nende avaldumisvorme. Tuleks teadvustada, et eri kultuuridesse on võimalik kuuluda ka samaaegselt, valimine ei ole tingimata vajalik

Uuringud kultuurierinevustest
2.1 Madal ja kõrge kontekst
Üks esimesi ambitsioonikaid viise kultuuridevahelise suhtlemise erinevusi mõista kuulub Edward T. Hallile, kes eristas madala ja kõrge kontekstiga kultuure.
Kõrge kontekstiga kultuure iseloomustab suur ühiste teadmiste määr, mis tähendab, et enamik informatsiooni sisaldub kontekstis ja mistõttu verbaalne sõnum võib sisaldada vähem infot. Ühiskonna liikmetelt eeldatakse ühesugustest normidest ja tõekspidamistest kinnipidamist. Omade ja võõraste vahel tehakse suuremat vahet ja üksteisele loodetakse enam kui madala kontekstiga kultuurides. Jutt käib asja ümber, kuid asjast endast ei pruugitagi rääkida, vestluspartneri ülesanne on kõnelejast aru saada. Eeldatakse, et ka mitteverbaalne sõnum on arusaadav. Mitmetele kultuuridele, kust pagulasi tuleb on iseloomulik suhtlemisel kõrge kontekst, saabutakse aga madala kontekstiga riikidesse. Seega on konflikt juba aimatav. Näitena kõrgest kontekstist võib tuua Prantsusmaad, Hispaaniat ja Aasia maid.
Madala kontekstiga kultuurides räägitakse enamasti otse. Seetõttu on jutu sisu nii omadele kui võõrastele kergemini mõistetav. Peetakse võimalikuks väärtuste ja normide paljusust. Madala kontekstiga maad on näiteks Skandinaaviamaad, USA ja ka Eesti.

Kultuuridimensioonid
Kõige kuulsam kultuurierinevuste võrdlusuuring on Geert Hofstede töö kultuuridimensioonidest. Hofstede eristab nelja kultuuridimensiooni.

Individualism -kollektivism kirjeldab inimeste ja grupi seoste tugevust. Individualistlikes kultuurides on inimestevahelised sidemed nõrgad, oodatakse , et igaüks hoolitseks ennekõike enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides on aga tugevad sidemed grupi ja inimeste vahel. Liikmetelt oodatakse pühendumust pakkudes vastutasuks kaitset ja hoolitsust.

Võimukaugus kirjeldab, mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks. Madalamat võimukaugust soodustavad kõrge linnastumise tase, sotsiaalne mobiilsus, hea haridustase ja arvukam keskklass .

Ebakindluse vältimine näitab, mil määral tunnevad inimesed end tundmatute olukordade ees ebakindlana ja ohustatuna.

Maskuliinsus-feminiinsus näitab kuivõrd on ühiskonnas juurdunud maskuliinsed väärtused (edukus, ambitsioonikus, materiaalsed väärtused) või siis feminiinsed väärtused (elukvaliteet, head suhted, hoolivus , sõltuvus).

Pikaajaline orientatsioon näitab, kuivõrd on ühiskond pühendunud traditsioonilistele, tulevikku suunatud väärtustele nagu kokkuhoidlikkus ja püsivus.

Suhtumine aega ja ruumi
Igapäevaelus võib inimestevahelises suhtlemises tekitada segadust suhe aega ja ruumi. Suhtumist võib lihtsustatult jagada kaheks.
Monokroonse ajakäsitluse puhul olulised ajagraafikud ja lahterdamine. Fookuses on üks asi korraga ja ajakava niisama lihtsalt ei muudeta . Kokkulepetesse suhtutakse tõsiselt ning inimeste privaatsust ei häirita. Aega kasutatakse elu korrastamiseks.
Polükroonset ajakäsitlust iseloomustab see, et üheaegselt toimub palju asju ja aega ei seata kunagi esiplaanile. Olulisemad on inimestevahelised suhted ja ajalist kokkulepet täidetakse vaid võimaluse korral. Ajagraafikuid muudetakse samuti tihti. Seetõttu leiavad paljud monokroonse kultuuri esindajad, et polükroonsed on kaootilised, polükroonsed vastupidi, et monokroonsed on ebaviisakad ja tuimad .
Ruumisuhete all peetakse silmas:

püsivat või osaliselt püsivat ruumi – maju, tänavaid ja nende stiili ning paigutust;

muutuvat ruumi – inimestevahelist distantsi suhtlemisel, mida võib omakorda jagada neljaks – intiimseks, isiklikuks, sotsiaalseks ja avalikuks. Nende erinevus põhjustab kultuurides enim arusaamatusi. Näiteks kuulub puudutamine Eesti kultuuriruumis intiimse suhtluse juurde, kuid mõnes teises kultuuris võib olla osa sotsiaalsest suhtlemisest.

Stereotüüpsed kultuurierinevused
Stereotüüp on mingi grupi üldistatud kirjeldus, mis sõltub nii kirjeldajast kui kirjeldatavast. Kuigi enamasti suhtutakse stereotüüpidesse halvustavalt, siis tegelikult väljendavad need inimese püüdu maailma grupeerida ja mõista.
Stereotüüpe kujundavad tegurid:

• kaudne informatsioon;
  
• isiklikud kogemused;
  
• individuaalsed omadused;
  
• etniline identiteet;
  
• gruppidevahelised suhted;
  
• erinevused kommetes;
  
• geograafilised faktorid
  
• jm.
  

Oma kultuuri prillid
Paratamatult vaatleme me maailma enda kultuurist lähtuvalt. Oma kultuur on „normaalseks” taustaks, millelt hinnatakse teisi kultuure. Kuigi see on mõistetav, siis tuleks tähelepanu pöörata oma kultuuri iseärasustele, mis kipuvad tagaplaanile jääma ja mida võetakse ehk liiga enesestmõistetavalt ja keskendutakse uurimistes pigem võõrastele kultuuridele. Üheks parimaks võimaluseks oma kultuuri teadvustada on kontakt teiste kultuuridega ja oma võrdlemine teistega . See aitab kaasa läbimõeldud identiteedi kujunemisele, mis on oluline nii grupi kui indiviidi tasandil. Samuti julgustab see teistest kultuurist pärit inimestega julgemalt suhelda.
Kokkuvõte
Kokkuvõtteks võib öelda, et kultuurid pole ühesugused ja erinevused võivad kaasa tuua vastuolusid eri kultuuride esindajate vahel. Enamasti napib meil teadmisi üksikute väikeste kultuuride kohta ja stereotüübid on kerged kujunema. Oluline on teadmiste ja valikuvõimaluste kaudu mitmekultuurilise identiteedi arengut toetada ja kuigi vaatame teisi kultuure läbi oma kultuuri prillide, tuleks püüda mõista erinevusi ning neisse sallivalt suhtuda . Inimestena on meil ju palju rohkem ühiseid jooni kui erinevusi.
Kasutatud kirjandus
Valk, Aune 2007. Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist? – Käsikäes. Pagulaste ja varjupaigataotlejate laste integreerimine Eesti haridussüsteemi. Artiklikogumik. Tallinn: Mitte-eestlaste Intergratsiooni Sihtasutus , lk 94–124.
9