Kultuuride vahelised erinevused

Q: Kuidas kultuur tekkis?

Vastus leiad õppematerjalist: Kultuuride vahelised erinevused

Pärnpuu, Ave

Kultuuride vahelised erinevused (0)

Kutsekool - Psühholoogia - Suhtlemisõpetus

3 KEHV

Esitatud küsimused

Kuidas kultuur tekkis?

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
VÄIKEETTEVÕTLUS
Ave Pärnpuu
KULTUURIDE VAHELISED ERINEVUSED
Referaat
Pärnu 2012
Sisukord

SISSEJUHATUS

„Me võime mahutada ennast teise
inimese maailma ainult oma mina piirides.”
Bernard Shaw
Vaadates eri kultuuride õppimise kogemusi, saab selgemaks, et see on protsess, mis nõuab, et esmalt peab inimene õppima tundma iseennast ning seda, kust ta tuleb, alles siis on ta võimeline mõistma teisi. See on väljakutse, mis eeldab teadmisi maailmast ja iseendast ning sellest, mis on hea ja mis on halb. Eri kultuuride õppimine ei ole mitte ainult individuaalne protsess, vaid ka selle õppimine, kuidas muutuvas maailmas rahumeelselt koos elada. See võib olla üks vahendeid meie püüdlustes saada aru tänapäeva maailmast, mõista paremini end ja teisi selles. See võib olla üks võtmeid, et avada uks uude ühiskonda. Kultuur on inimeste suhtlemise tulemus, aeglaselt kujunev protsess, raskesti omandatav rikkus. Kultuur ei ole midagi niisugust, mis areneb inimeste ajudes, see on inimene ise. Üksteisemõistmise võtmeküsimuseks on kogemuste erinevus. Kogemus põhineb aga tegevusel, millegi läbielamine või tunnetamine on nagu õuna maitse inimese suus (McClish).Kõigil inimestel on ühesugused tundemehhanismid. Sellele vaatamata on igaühel oma maailmatunnetus ja tunnetuskogemus, mis erineb teise omast. Tundmata teise inimese maailmatunnetust, ei suuda me sageli mõista tema käitumist. Kui võtame teist kui võõrast ja ettearvamatut, ei ole avatud kommunikatsioon võimalik. Sellisel juhul suhtume inimesesse sildistamise kaudu, kommunikatsioonis võõraga tugineme väljakujunenud stereotüüpidele ega püüagi luua suhteid konkreetse inimesega. Me lähtume kujunenud seisukohtadest, seadmata kahtluse alla nende õigsust. Tähtis on aidata noortel näha maailma teistsugusena, mitte võõrana, see loob nendele uue eneseavamise võimaluse. Enesetundmine ja siiras huvi teise vastu vabastab normatiivsest stereotüübist. Integreerides uusi väärtusi, jõuab inimene teisele enesemõistmise tasandile .

KULTUUR JA IDENDITEET

Mõiste kultuur haarab maailma mitmekesiseid nähtusi ja seetõttu on tal palju erinevaid määratlusi. Esmakordselt käsitleti mõistet kultuur teaduslikust aspektist 18. sajandi teisel poolel. Saksa filosoof Wilhelm Wundt tõlkis ladinakeelset sõna kui hoolitsust, mis on suunatud elu paremaks muutmiseks.
Tänapäeval on kultuuri mõistmine seotud küsimustega selle sisust (nt: mis on kultuur?), protsessist (nt: kuidas kultuur tekkis? loodi? kujunes ja kujuneb?) ja selle loojast. Niisiis mõistetakse kultuuri all inimtegevust ja selle tulemusi kõige üldisemal kujul, mis eristub loodusest – st sellest, mis pole inimeste loodud. Mitmed 20. sajandi teadus- ja filosoofiasuunad, eriti antropoloogiline lähenemine, mõistavad kultuuri kui teatavat mentaalset ja käitumuslikku mudelit. Erinevatele inimrühmadele (perekond, kogukond , rahvus jm) on omane teatav enesestmõistetavuse, tavade süsteem, mis eristab inimrühmi üksteisest. Neid erisusi märgatakse alles kokkupuutel teise süsteemiga. Kultuur on iseloomulik teatud rahvale, piirkonnale või ajastule. Siin on ilmekaks näiteks söömis-, pulma- ja matusekommete erinevus Idas ja Läänes,
19. ja 21. sajandil. Kultuur hõlmab selliseid valdkondi nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal , kombed, õigus jne. Kultuur kujuneb sotsiaalse õppimise käigus. Kultuuri mõistet kasutatakse iseloomustamaks inimkogukonda, nt organisatsiooni, kus esiplaanil on ühised hoiakud, taotlused, väärtused.
Erinevate kultuuride kokkupuuted, kultuurimõjud võivad viia kultuurilise assimilatsioonini (teise kultuuri sisse sulandumiseni) või akulturatsioonini (oma kultuuri kaotamiseni). Suuremas kultuuris (dominantkultuuris) eksisteerivat erilaadse käitumise ja tõekspidamistega inimeste gruppi nimetatakse subkultuuriks. Nii kõneldakse noortekultuurist, punk -kultuurist, linnakultuurist jm.
Mitmekultuurilises ühiskonnas eksisteerivad selgelt eristuvad, keele ja päritolu või rahvusega seotud kultuurid. Selles mõttes on enamik tänapäeva riike mitmekultuurilised.
Inglise ja ameerika antropoloogias seletatakse neid kahte terminit üksteise kaudu.
Kultuur ja ka tsivilisatsioon koosnevad oma tervikus teadmistest, usunditest, kunstist, kõlbelisusest, seadustest , tavadest , mitmetest teistest võimetest ja harjumustest, mis iseloomustavad inimest kui ühiskonna liiget.
Kultuuri mõiste mitmekesisus viitab selle mõiste keerulisusele ja mitmekihilisusele, mis liidab endasse maailma kõiki materiaalseid ja vaimseid väärtusi, mida on loonud inimkond.
Eespool öeldu võimaldab tuua paralleele olukorraga Eestis, kus võime konstateerida, et tänapäeval on peamiseks referentseks koosluseks väljakujunenud etniline grupp.
Seetõttu osutub oluliseks ühiskonnas toimivaks jõuks etniline solidaarsus. Eriti selgelt
väljendub see kahe suurema keelelise rühma – eesti- ja venekeelse puhul.
Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus inimene õpib tundma oma kultuuri ja kujundab oma arusaama enda kohta. Sotsialiseerumine toimub erinevate rollide õppimise kaudu. Sotsialiseerumine on kogemuste ja väärtusorientatsioonide omandamine selleks, et inimene saaks täita oma sotsiaalseid rolle, mille käigus omandatakse ühiskonna elulaad ja tavad, teisalt arendatakse oma identiteeti. See on eluaegne protsess, kuna elu ja ümbruskond muutuvad pidevalt.
Inimese sisenemine ühiskonna funktsioneerimise süsteemi kõrval, sellega paralleelselt veel üks protsess – inkulturatsioon*, mis on suunatud väärtusorientatsioonide süsteemi ja prioriteetide omandamisele. Siia kuuluvad ka ühiskonna poolt aktsepteeritud eetilised käitumisnormid, kindlad teadmised rahvustraditsioonide valdkonnas, tavad ja kombed, igapäevased harjumused, sümbolid, rahvuslik uhkus jpm, mis on seotud kultuurilise pärandiga.
Tavainimese faktiline inkulturatsioon toimub perekonnas, koolieelsetes asutustes ja koolis. Lõpptulemuseks on kultuuris, keeles, rituaalides, väärtustes kompetentne inimene. Sotsialiseerumise ja inkulturatsiooni protsessid toimuvad korraga ning kultuuri sisenemata ei saaks inimene eksisteerida ühiskonna liikmena (Herskovits, 1967). Eriti oluliseks peetakse inkulturatsiooni esimest etappi – lapsepõlve, kus algab tutvumine keele, normide ja väärtustega.

KULTUURIDEVAHELISED ERINEVUSED

Kultuuride võrdlus algab sageli erinevuste rõhutamisega inimeste sotsiaalses käitumises. Näiteks, prantslased kastavad küpsist kohvi sisse, noolivad taldriku leivatüki abil puhtaks ja annavad kätt võhivõõrale. Jaapanlastel ei ole kombeks tervitades kätt anda ja avalikus kohas ei nuuska nad kunagi nina. Britid söövad herneid , kahvel tagurpidi käes ja mängivad vihmasajus golfi. Brasiillased moodustavad korratuid järjekordi ja saabuvad peole kahetunnise hilinemisega. Mitmesugused kombed ja tavad teevad meile rohkesti nalja . Me muigame võõramaalaste käitumise peale ja õnnitleme iseennast oma normaalsuse puhul. Olles ometi mõnda aega Prantsusmaal, hakkame varem või hiljem rõõmsalt oma saiakest leotama kohvis, Brasiilias avastame, milline lõbu on ilmuda peole kiirustamata ja ennekuulmatult hilinedes. Seega võtame võõrad tavad omaks osaliselt selleks, et teistega ühte sulada, osaliselt lihtsalt lõbu pärast. Üheks õhtuks, lõunasöögiks või peo ajaks võime muutuda jaapanlaseks, istudes tatamil või süüa araablaste keskel lambakintsu, hoides seda ühes käes. Meie väline olek ei peegelda meie tõelist olemust.
Osaliselt lähtub eespool kirjeldatud pealispindne avalik käitumine kultuurist. Ometi võime sääraseid kombeid omaks võtta, kartmata kahjustada oma põhiveendumusi.
Meie ühiskond on õpetanud meid omaks võtma teatud põhimõtteid ja väärtushinnanguid. Teame, et paljud üldmõistetest oma tuttavad mitmele kultuurile . Hispaanlasele pole meil autundest midagi õpetada, jaapanlased on meistrid viisakuses, rootslased , sakslased ja inglased on veendunud oma aususes. Ühised põhiväärtused on leidnud kindla koha erisugustes ühiskondades. Au, kohusetunne , õiglus, tänutunne, kättemaks, armastus on põhilised tõekspidamised nii
sakslaste, hiinlaste, araablaste, venelaste kui ka eestlaste hulgas. Millest me aga tihtipeale mööda vaatame, on see, et igal kultuuril on nendest mõistetest oma arusaam.
Arusaam kättemaksust inglastel ja sitsiillastel pole sugugi sarnane, romantilisest armastusest Prantsusmaal ja Soomes saadakse aru erinevalt. Erinevad arusaamad ajast, ruumist, elust pärast surma, loodusest ja tegelikkusest võivad olla kasulikuks täienduseks moraalile, filosoofiale, mis omakorda väljenduvad inimeste käitumise ja mõtlemise erinevustes.
Maailmas on inimesed erinevad, ühed on rohkem meie moodi, teised vähem meie sarnased. Me kohtume nendega regulaarselt ja nende riietus sarnaneb meie omaga. Ja ometi ei saa prantslased ja sakslased mingil põhjusel omavahel just hästi läbi.
Hiinlased ja jaapanlased on teineteise suhtes – pehmelt öeldes – ettevaatlikud, naabrid rootslased ja norralased, eestlased ja lätlased teevad teineteist selja taga maha. Põhitõed on lihtsad ja selged, vaid meie arusaamad neist on erinevad. Hiinlased arvavad , et absoluutset tõde pole olemas. Kaks vastandlikku arvamust võivad mõlemad õiged olla. Enamik idamaalasi ja paljud itaallased oleksid ühte meelt hiinlastega. Prantslased, itaallased ja teised romaani rahvad ei hiilga just avameelsusega.
Jaapanis ei tohi keegi kogeda ebameeldivaid paljastusi, muutuda naeruväärseks või kaotada eneseväärikust ning seal on tõde ohtlik mõiste. Inglased ja ameeriklased , kelle kasutada on nüansirikas väljendusvahend – inglise keel –, käivad tõega ettevaatlikult ringi. Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas hävitab range tõejärgimine harmoonia indiviidide ja ühiskonnagruppide vahel. Saksamaal, Rootsis, Soomes ja Eestis, kus inimesed on tavaliselt mures selle pärast, mida naabrid nendest arvavad, surub tavakäitumise järgimine neile peale kontrolli ja piirangud, mis ei võimalda neil oma suhtumist tõesse ümber hinnata. Ainult Austraalias nimetatakse asju nende
õigete nimedega, kuid isegi seal kutsub tõde esile probleemseid situatsioone.
Keel ja meel. Paljud keeleteadlased toetavad teooriat, mis väidab, et keel, mida räägime, määrab suures osas selle, kuidas me mõtleme, ja pole seega lihtsalt meie mõtete väljendaja. Inglane, sakslane ja eskimo võivad jagada ühist kogemust, kuid see paistab igaühele neist kaleidos-koobina, mis tuleb tervikus korrastada. Mõtted teevad seda suures osas keele vahendil. Lõpptulemusena näevad kõik kolm indiviidi kolme erinevat asja. See, mis on „aus mäng” inglasele, ei pruugi üldse midagi tähendada ühiskonnas, kus spordimänge ei tunta. Öeldakse, et huumor ületab rahvuspiire suurte raskustega, ja mida rohkem ida poole liikuda , seda raskemini.
Esiteks on enesemõistetav, et huumorirünnaku objekt pole kuigivõrd võimeline nägema asja naljakat külge. Tõsimeelsed, fakte hindavad sakslased ei naera end sugugi ribadeks, kui kuulevad ameeriklaste Texase tavaliselt liialdusel põhinevaid nalju. Konfutsianistliku ja budistliku tõe, aususe, lahkuse ja viisakuse tähtsustamine elimineerib automaatselt huumori sellised avaldumisvormid nagu sarkasm, satiir , liialdus, paroodia ega leia erilisi väärtusi absurdihuumoris või naljades usu ja rõhutud vähemuste üle. Haiglane või must huumor on Idamaades täiesti vastuvõetamatu. Idamaade huumor on peenetundeline ja peidetud umbmäärasesse noomitusse,
mis teeb kuulajast pilkealuse salakavalate, kuid mitte agressiivsete võtetega. Hiinlased on kuulsad oma aforismide ja vanasõnadega, nemad ja indialased näevad huumori ammendamatute allikatena mõistusjutte, mida läänes peetakse üksnes hädapärast naljakaks. Kas on olemas niisugune mõiste nagu „rahvuslik huumor”?
Vastust otsides tuleb tunnistada fakti, et on olemas niisugune nähtus nagu rahvusvaheline huumor – mõned naljad , mille üle naerdakse kogu maailmas. Leidub ka „rahvusvahelisi” nalju, mida korratakse paljude piiride taga, nagu naljad sellest, kes peab esimesena lennukist välja hüppama, elevandinaljad, restoraninaljad ja lustakad lood golfimängijatest. Erinevad keeled on aluseks erinevatele kogemustele ja meie ei saa sinna suurt midagi parata. Üks kindel väljapääs on õppida rohkem võõrkeeli.
Vaikimist võib samuti tõlgendada mitut moodi. Ameerika, saksa, prantsuse esindajate puhul võib pidada vaikivat reaktsiooni negatiivseks märgiks. Nende maades on vestlejatevaheline protsess kahepoolne , partner võtab jutujärje üle sealt, kus teine selle katkestas. Inglismaal või Saksamaal kestab vahepealne vaikus 2–3 sekundit, Kreekas veelgi vähem ja Prantsusmaal, Itaalias ja Ameerikas on see vaevuaimatav.
Teisest küljest ei leia Ida- Aasia „kuulavad kultuurid”, et vaikusel vastusena midagi viga oleks. „Need, kes teavad, ei räägi, need, kes räägivad, ei tea,” ütleb iidne hiina vanasõna. Näiteks on Jaapanis ja Soomes vaikus üks sotsiaalse lävimise olulisemaid osi. Seda, mida ei öelda, peetakse tähtsaks, ja vaikusehetked vestluses arvatakse olevat rahustavad, sõbralikud ja igati kohased. Vaikimine tähendab, et sa kuulad ja õpid; rohke jutuvada väljendab lihtsalt su teadmisi, vahest egoismi ja upsakust.
Vaikimine kaitseb inimese individuaalsust ja privaatsust; selles avaldub ka austus
teise inimese vastu. Soomes ja Jaapanis peetakse ebaviisakaks või sobimatuks enda
arvamust teisele peale suruda, palju kohasem on nõusolevalt noogutada, naeratada
ja vältida vaidlusi.
Mitteverbaalne suhtlemine. Erinevatest kultuuridest pärit ja erinevat keelt kõnelevate inimeste vahelises suhtluses omandab mitteverbaalne kommunikatsioon tavalisest suurema tähenduse. Mida vähem saab inimene aru sõnadest, seda rohkem pöörab ta tähelepanu kaasvestleja välimusele, kehahoiakule, žestidele, näoilmele ja muudele mitteverbaalsetele märkidele. Rohkem kui 60% kommunikatsioonist toimub mitteverbaalselt. Isiklik distants ehk nähtamatute piiridega ala on see, mida võõras ei tohi ületada. Edward Halli (1989) järgi ulatub isiklik ruumivöönd kultuurist sõltuvalt 1,5 kuni 4 jalani (45–120 cm). Ruum, mida inimene enda ümber vajab,
on selgete piiridega ja peegeldab tema kultuurilist identiteeti. Isiklik ruumivöönd avaldub väga selgelt liftis . Enamik põhja-ameeriklasi ja põhja-eurooplasi seisab erinevasse liftinurka, inimesi täis liftis tõmmatakse õlad koomale, et mitte teiste vastu puutuda, ning suunatakse pilk ette üles, et vaadata korrusenumbrite liikumist.
Lõunamaarahvad (hispaanlased, itaallased, araablased jne) vajavad tunduvalt väiksemat isiklikku distantsi kui jaapanlased või eestlased. Inimene, kes jääb araablasega suheldes väljapoole haistmisala, tekitab umbusaldust ja tundub salalik. Eurooplased ja ameeriklased peavad distantsi, kus kaasvestleja hingeõhk on tuntav, häirivaks, seda näidatakse välja, tõmbudes kaasvestlejast eemale. Isiklikku kultuuriruumi tungimist peetakse isegi agressiivsuse märgiks. Lõunamaarahvad on suure kontaktivajadusega, nad ei hoia suheldes üldse distantsi, pikema jutuajamise jooksul haaravad nad teil ilmtingimata kinni kas käest, käsivarrest või õlast. Nende jaoks peab distants võimaldama haistmist ja puudutamist ning üks distantsiseadmise mehhanismidest on haistmine . Nad hingavad inimese peale, kui temaga räägivad. Jäädes väljapoole haistmistsooni, võib jääda neile mulje, et neist ei hoolita või isegi ignoreeritakse.
USA-s ja Lääne-Euroopas õpetatakse lapsi otsa vaatama, silmavaatamine väljendab huvi ja tähelepanu. Samas ei peeta sobivaks inimesele kauem kui 4–5 sekundit otsa vaatamist, sest seda peetakse jämeduseks ja agressiivsuse märgiks. Vahemeremaades, Lähis-Idas ja Ladina-Ameerikas (emotsionaalselt ekspressiivsetes kultuurides) vaadatakse silma pikemalt ja intensiivsemalt (soov teada saada, kas vestluspartner on ikka usaldusväärne), mis aga ameeriklastele ja eurooplastele tundub agressiivse jõllitamisena. Islamimaades on keelatud silmside erinevate sugupoolte vahel. Aasia kultuurides vaadatakse näiteks tõrelemise ajal maha, sest sellega väljendatakse respekti.
Ka koosolekutel ei vaadata partnerile vestluse ajal otsa (silma). Teised kultuurid peavad inimest, kes väldib otsavaatamist, ebausaldatavaks või tõlgendatakse seda huvipuudusena.
Üks märk – mitu tähendust! Ameeriklased moodustavad OK märgi pöidla ja nimetissõrmega ringi moodustades, Brasiilias on sama märk aga vulgaarse tähendusega, venelastele tähendab see nulli, jaapanlaste jaoks raha, araablaste jaoks kurja silma. Jaatav/eitav vastus. Ameeriklane raputab pead, kui ei ole nõus. Hiinlane liigutab lahtist kätt, mille peopesa on vasakule keeratud, oma näo ees. Araablane kallutab pea tahapoole ja ajab lõua püsti, kergitab kulme, teeb keelega laksutavat häält. Peamised konfliktiallikad kultuuridevahelises suhtlemises: vestluskäitumise
erinevused (erinevad vestlus- ja kuulamisharjumused), ruumikäitumise erinevused (distantsi hoidmine, silmavaatamine, privaatsus), ajakäitumise erinevused (hilinemine, järjekord, planeerimine ), väärtushinnangute erinevused: erinev suhtumine tööülesannete täitmisse, meeskonnatöösse, konfliktide lahendamisse, altkäemaksu, edutamisse jmt.
Emotsionaalsuse tase. Emotsionaalselt neutraalsetes kultuurides (nt Aasias, PõhjaEuroopas) ei peeta žestikuleerimist viisakaks, inimesed ei näita välja oma tundeid, vaid suruvad need alla ja hoiavad kontrolli all. Emotsionaalselt ekspressiivsetest kultuuridest pärit inimestele tunduvad vaoshoitud inimesed tuimad ja osavõtmatud, tundub nagu ei vihastukski nad kunagi. Aasiast pärit inimesi lausa häirib žestikuleerimine ja näomoonutuste tegemine. Hiinlane võib teatada naeratades, et puudus töölt lähedase sugulase surma tõttu, toetudes kultuurilisele arusaamale, et teistele valu või kurbust edasi anda ei ole sobiv. Emotsionaalselt ekspressiivseid kultuure iseloomustab avatus, emotsionaalne pealetükkivus, paljusõnalisus, suur füüsilise kontakti vajadus, vaidlemise armastus. Emotsionaalsed kultuurid väljendavad tundeid žestikuleerides, naerdes , rääkides harilikust valjema häälega ja kirglikumalt, puudutades seejuures sageli kaasvestlejat. Seetõttu tundub põhjaeurooplasele mõnikord, et nad on kasvatamatud ja agressiivsed.

KUIDAS TOIMUB KOHTUMINE VÕÕRA KULTUURIGA ?

Kõigil, kes pikemaks ajaks välismaale satuvad, tuleb ette probleeme ja läbielamisi, mis ei sõltu ainuüksi keeleoskusest. Võõras kultuur erineb vähemal või suuremal määral tuttavast ning sellega tuleb tahes või tahtmata kohaneda. Vastsündinul ei ole keelt ega kultuuri, kuid tal on kaasasündinud võime neid õppida. Kuulates, jäljendades ja lõpuks ise sõnu luues areneb lapse kõneoskus. Keegi meist ei mäleta, kuidas me õppisime esimesi sõnu ja moodustasime esimesi lauseid . Õppimiseks piisas sellest, et elasime emakeelses keskkonnas. Sama loomulikul moel omandasime kasvuümbruse kultuuri nii, et sellest tuli meile tuttav ja turvaline ning iseendastmõistetav elamisviis . Sama kultuuritaustaga inimestel on ühine „andmepank”, mis koosneb informatsioonist, uskumustest, oletustest ja väärtustest. Nendele tuginetakse, kuigi
ei osata seda alati sõnades väljendada. Teatud olukordades lihtsalt teatakse , et just nii on õige käituda. Keel on seotud kultuuriga ja keeles väljendub selles kultuuris elavate inimeste mõtlemisviis ja maailmapilt . Oma kultuuri hinnatakse üldjuhul kõrgelt: seda peetakse teiste omast paremaks, loogilisemaks ja mõistlikumaks. Teise kultuuriga kohtudes peaksime meeles pidama , et samasugused, etnotsentristlikud tunded on ka teistel rahvastel.
Etnotsentrism tähendab seda, et arvustame võõrast kultuuri ja selle inimesi oma vaatekohast: teine kultuur on meie meelest vilets või arenenud sedavõrd, kuivõrd see meenutab meie kultuuri. Mida vähem teame teistest kultuuridest, seda enam kasutame ainsa võrdlusalusena oma kultuuri. Kultuur moodustub materiaalsest ehk nähtavast kihist ning selle aluseks olevast mõtlemisviisist: ajaloolise pärandina saadud usulistest, poliitilistest ja esteetilistest väärtushinnangutest ja iseendastmõistetavatest põhioletustest suhtumises teistesse inimestesse, aega, kohta, ümbrusesse jne.
Juba lühikese tutvumisreisi ajal võime teha pinnapealseid tähelepanekuid kultuurist: arhitektuurist , inimeste riietumistavadest, käitumisest, kunstist, kasutatavast tehnoloogiast , igapäevastest tarbeesemetest, söökidest, lõhnadest jne. See on kultuuri nähtav osa. Ent sellest palju olulisem on õppida mõistma kultuuri tausta – seda, miks inimesed toimivad just nimelt teatud moel. Kultuur on just see, mis teeb meist välismaal välismaalased. Oma kultuuri mõistmine teeb meil võõra kultuuriga kohtumise kergemaks. Inimene, kes järgib oma kultuuri
kirjutamata seadusi, näeb neid ka teise kultuuri inimeste elus. Ta oskab märgata kultuuride-vahelisi erinevusi, kuid ei anna neile väärtushinnanguid. Eri kultuurid ei olegi erineva väärtusega, vaid on lihtsalt erinevad. Noa ja kahvliga söömine on iseenesestmõistetav söömisviis seni, kuni näeme, et teine sööb sõrmedega. Imestame, kas need inimesed ei tea, et kätega öömine on ebahügieeniline? Teine jälle teab sama põhjendatult, et puhaste kätega söömine on palju hügieenilisem kui noa ja kahvliga, mida on kasutanud teisedki inimesed. Uut kultuuri õppides on tark seda võrrelda oma kultuuriga: nii hakkad enam mõistma oma kultuuri ja süveneb arusaamine teisest kultuurist. Inimest ümbritsevad kultuurimüürid, mis eraldavad teda teises kultuurikeskkonnas kasvanutest. Need müürid on keel, käitumiskultuur, väärtushinnangud, maailmapilt jmt. Igaühel on kogemusi sellest, kuidas kultuurimüürid toimivad. Kui oma kodumaal kohtame väga erineva sotsiaalse taustaga inimest, tajume erinevust kohe. Õpilane, kes läheb kohtuma professoriga, võib tunda end ebamugavalt - ta ei tea, kuidas tuleks käituda. Tõenäoliselt kasutab ta professoriga kõneldes teistsugust keelt kui sõpradega vesteldes. Rikka
kodu kasvandikul pole eriti midagi ühist kodutuga jne. Oleme õppinud kohandama oma käitumist selle järgi, kellega meil on tegemist. Me käitume meeste seltskonnas teisiti kui naiste seltskonnas, müüjat oodates teisiti kui direktorit oodates. Me isegi ei teadvusta seda, see käib meil täiesti loomulikult. Omas kultuuris kohanemine on kerge ja iseenesestmõistetav. Inimene, kes siirdub võõrale maale, märkab, et just seda tüüpi vähetähtsad asjad ja argipäevaolukorrad tekitavad stressi ja peavalu.

TEISE KULTUURIG KOHANEMISE ETAPID

Uued kogemused kulgevad läbi meie maailmapildi ja väärtushinnangute filtri ning kui kohtume erinevustega pidevalt, siis on täiesti loomulik sattuda ülestressi. Kultuuri sokk on rahvusvahelises keskkonnas olijale täiesti ootuspärane seisund, millesse tuleb suhtuda samuti nagu kohanemisse teistsuguses kliimas. Kultuuri okki kogevad tugevamini need inimesed, kes on enam motiveeritud sügavuti tutvuma inimeste mõtlemis- ja tegutsemismallidega. Selline inimene märkab, mil määral peab ta oma malle muutma, ning sellest tekivad pained. Soov areneda heaks suhtlejaks võõras kultuuris viib selleni , et inimene paneb tahes-tahtmata proovile oma maailmapildi.
Kultuuri okk tuleb ja läheb, järele jääb aeg-ajalt tekkiv kultuuristress, mis paneb meid ohkama: selline on siin, kodus oli teisiti.
Kõik elumuutused nõuavad kohanemist. Võõrale maale õppima/elama asumine on suur elumuutus . Pinge all olles kasutame kaitsemehhanisme, et unustada ebameeldivad olukorrad ja kogemused kasvõi hetkeks. Mõni võib teha näo, nagu poleks midagi juhtunud, teine põgeneb reaktsioonimuutustesse (alaväärsuse all kannataja hakkab kamandama) jne. Isikupärased erinevused on selgesti nähtavad pere sees.
Lapse maailmapilt areneb: siin on ruumi muutustele ja uutele asjadele. Just selle tõttu oskab laps uude kultuuri loovamalt ja sujuvamalt sisse elada. Täiskasvanute maailm on juba valmis: see toimib teatud reeglite järgi. Ühelt maalt teisele elama asumine nõuab täiskasvanult suuremat kohanemisvõimet. Kohanemisel on neli etappi, mille kestus ja intensiivsus sõltub inimestest ja sellest, kui palju teine kultuur enda omast erineb.
1. Algusinnustus
Alguses veetleb uudsus, nagu oldaks turismireisil. Kenad vaatamisväärsused, kena loodus, eksootilised inimesed ja põnevad toidud tekitavad imetlust ja uudishimu. Kodumaa ununeb: uudses ümbruses märgatakse vaid häid külgi. Keelt õpitakse suhteliselt kiiresti: tervitusi, kauplemissõnavara, numbreid jmt. Argipäevarutiini veel pole. Sel perioodil nähakse kodumaa ja teise kultuuri vahelisi erinevusi eriti selgelt. Kui panna need kohe kirja, siis võib endale saada väärtusliku teatmiku, mille abil hiljem süvenenumalt kultuuri õppida. Mõnedel inimestel möödub algusinnustus 1–2 nädalaga, teistel võib see kesta mitmeid kuid.
2. Pettumus ja kaitsemehhanismid . Algusinnustus lõpeb, kui tuleb argipäev. Keeleoskus , mis alguses edenes kiiresti, ei arene enam. Õppimine vajab pingutust. Poes, koolis, tööl tekib suhtlemisraskusi. See, millesse alguses suhtuti huumoriga, ei aja enam muigama. Olukorras, kus isa on tööl ja ema tegeleb majapidamisega, kogeb pettumust varem naine. Pereasju ajades puutub ju naine sagedamini kokku igapäevaelu ja kohalike inimestega. Oma kultuuris saame mitteverbaalsetest sõnumitest aru vaevata: me oskame tõlgendada keha asendeid, ilmeid, käte liigutusi, riietuse ja hääletooniga seotut. Keha keel õpitakse selgeks koos kõnega, ja samas kultuuripiirkonnas kasutatakse seda samal moel. Kommunikatsiooniteooriate* kohaselt toimub
75% inimestevahelisest suhtlusest mittesõnaliselt. Vestluspartnerilt saame pidevalt kõrvalsõnumeid, mille põhjal teame, kas ta on meist aru saanud, kas ta peab meie sõnumit oluliseks, mis meeleolus ta on jne. suurem osa meie liigutustest ja ilmetest on seotud kultuuriga. Sama käeliigutus võib eri kultuuris tähendada erinevaid asju. Nii näiteks tõlgendatakse Ida-Aafrikas eurooplase käeviibet bussipeatuses lehvitamiseks, buss sõidab mööda, aga bussijuht
lehvitab vastu. Ameeriklastele tähendab peanoogutus jaatust , inglased ja eestlased noogutavad selle märgiks, et nad vestlust jälgivad, kuid see ei tähenda veel öelduga nõustumist. Oma kultuuris oskame mittesõnaliste märkide järgi teise käitumist ette aimata. Etteaimamine tähendab aga turvalisust inimsuhetes ja kogu elus. Me teame, milline on meie koht teiste hulgas, mida meilt oodatakse ja mida ise võime oodata teistelt. Me võime peaaegu et lugeda teise mõtteid. Võõras kultuuris võib etteaimamisoskus täiesti kaduda. Näiteks häirib soomlase ja sakslase omavahelises vestluses sakslast soomlase vähene pilgukontakt. Pilgukontakti puudumist tõlgendab ta ebakindluseks: väikesed lapsed, kes on teinud midagi paha, ei usalda vaadata silma. Soome kultuuris väljendab aga pidev teise silmadesse vaatamine agressiivsust.
Kõrvalseisjateks jääme seniks , kuni saame aru, mida inimesed meie ümber mõtlevad.
Kuna pettumus johtub sellest, et ei mõisteta teise kultuuri kirjutamata reegleid, siis parim abi on teadmiste hankimine. Kaitsemehhanismidesse pagemine võib pingeid leevendada vaid hetkeks. Kui töö ei suju ja keele õppimine ei edene, võidakse aega kulutada kõrvalharrastustele, milles kogetakse edu. Harrastustega kaasneb sageli aga kõrvaletõmbumine: loetakse, magatakse, kuulatakse tavalisest rohkem muusikat.
Poes käiakse siis, kui see on hädavajalik ja välditakse kokkupuutumist kohalikega.
Kaitsemehhanismide elushoidmiseks kulub nii palju energiat, et seda ei jätku enam igapäevaeluks. Tuntakse pidevat väsimust. Harva on see seotud pingelise töö või õppimisega. Väsinud inimene haigestub kergelt. Kui füüsilise haiguse põhjus on olnud stress , siis haigusnähud kaovad, kui vahetatakse keskkonda. Tagasi tulles tuleb tagasi ka haigus. See on kohanemise kriitilisim periood. Kui sellest välja tullakse, on halvim aeg möödas. Mõned aga jõuavad sel perioodil järeldusele, et välismaal õppimine või töötamine pole nende jaoks, ning pöörduvad koju tagasi.
3. Olukorraga leppimine. Toibumine algab, kui võetakse omaks tõsiasi, et ümbrust ei saa muuta, vaid muuta tuleb iseennast. Nii suunatakse energia loovale rajale. Kuna enamus häireid tekib suhtlemisel, siis on mõistlik oletada, et keelt ja kultuuri tuleb rohkem õppida. Tasapisi paranebki sõnavara ja mitteverbaalne keeleoskus, paraneb võime mõista ja ennast mõistetavaks teha. Raskused pole veel möödas, kuid mõeldakse juba positiivselt. Tuleb tagasi huumorimeel: oskus naerda enda üle on selge toibumise märk.
Sel perioodil püüavad mõned uue ümbrusega täiesti samastuda: kodus, riietuses ja söömises jäljendatakse kohalikke tavasid, samuti seltsitakse meeleldi kohalikega.
Kuid nii kena, kui selline käitumine ka ei tundu, ei saa seda siiski soovitada . Tõsiasi on, et välismaalane jääb välismaalaseks, olgu ta võõral maal kuitahes kaua. Rahvuslikku, rassilist ja kultuurilist identiteeti ei saa vahetada. Teine äärmuslik tava on seltsimine ainult kaasmaalastega või teiste välismaalastega. Eristutakse peaaegu täielikult kohalikest ja nende kultuurist. Rahvusseltsid on paljudele toeks võõral maal, aga kui neist tuleb püsiv pagemispaik, siis on tarvis endale täpsustada välismaal viibimise motiive. Kohalikud vaevalt et hindavad inimest, kellest teatakse, et ta on olemas, kuid keda ei kohta kunagi.
4. Kohanemine. Nüüd tunneb inimene, et ta on teises kultuuris kodus. Ta on õppinud nautima paljusid teise kultuuri jooni: toitu, joomist , seltsimist, vaba-aja veetmist, kunsti. Paineid sünnib aeg-ajalt, kuid ahistustunne on mööduv. Valitseb meeleolu: siin ja praegu. Kohanemisetapid edukalt läbinu teadvustab endale senisest selgemini oma kultuuritausta: ta on õppinud aru saama oma kultuurist. Samas on ta õppinud küllaldaselt ka teise kultuuri mängureegleid ja oskab toimida nende järgi. Ta valdab nii oma kui ka teise kultuuri koode ja on võimeline loomulikult ja sihipäraselt siirduma ühest koodist teise vastavalt vajadusele. Kultuurikood on tema valduses samamoodi nagu keeled: nad on kogu aeg kasutamisvalmid. Kumba kasutatakse, selle määrab eesmärk. Oskus ette aimata olukordi , on märk sellest, et kultuuri tuntakse juba üsna hästi. Teatakse hästi sotsiaalse suhtluse reegleid ning seda, mida mingi käitumine põhjustab. Teise kultuuri õppimisega ei hüljata oma kultuuri. Oma kultuurile lisaks õpitakse midagi uut. Lõpptulemuseks on kahtede mängureeglite valdamine.
Kohanemise eri etappidel kogetakse võimsaid tundeid: mitte kunagi varem pole tuttavad kombed olnud nii küsitavad. Käitumisele ja kõnekeelele lisaks on tulnud võrrelda võõrast ja oma kultuuri pinnapealsest sügavamalt. Tihti tähendab see silmitsi sattumist oma minapildiga. Nähtust kutsutakse ka iseendaga kohtumise okiks. Sageli on esimesed kogemused negatiivsed, sest nende eest pole osatud hoiduda. Inimene, kes on olnud edukas kodumaal, võib kogeda täielikku ebaõnnestumist teisel maal oma kõige tugevamal alal – töös. Küsimus pole ebatäiuslikkuses,
vaid selles, et oma teadmisi ei suudeta kohandada uutes olukordades enne, kui on õpitud tundma selle maa kultuuri. Kojutulekušokk. Välismaale elama asuja oletab, et tal tuleb ette suhtlemisraskusi keele ja kultuuri tõttu. Koju pöördudes märkab ta aga üllatusega, et endised sõbrad ja lähedased ei saa temast enam aru. Probleem on selles, et pöördumine arvatakse
olevat probleemitu. Mitmeid aastaid mujal elanu ei tea, mis on kodumaal muutunud.
Nii näiteks kujutlevad Põhja-Ameerikasse siirdunud eestlased, et kodueestlased on ikka samasugused, nagu nad olid enne sõda. Seda kutsutakse kirjakirjutaja sündroomiks: elu jätkub nii minejal kui ka kohalejääjal, ent eri suunas. Kummalgi pool inimesed muutuvad. Kirju kirjutatakse üksteisele aga oletades, et teine on ikka samasugune nagu enne lahkuminekut. Uuesti kohtudes märgatakse, et teineteist enam sugugi ei mõisteta. Tagasitulija hindab uuesti ka oma tööd. Vana töökohta nähakse uue pilguga. Paljud kogevad, et nende koht on jäänud liialt ahtaks, välismaal saadud kogemusi aga ei ole lihtne kasutada, ka ollakse ilma jäänud välismaalase eriasendist, ollakse vaid üks paljudest ilma eriõigusteta ja erikohtlemiseta. Nii on
mõnedki võimaluse tulles nõus uuesti välismaale minema. Kojutuleku okis olija saab parimat tuge sõpradelt, kes on samasuguses olukorras juba olnud.

KOKKUVÕTE

„Kultuuridevahelised erinevused ja konfliktid" koondab neid juriidilisi ja praktilisi probleeme, mis on tingitud religioonide ja kultuuride mitmekesisusest.
Kultuuridevahelise suhtlemise tihenemine seoses inimhulkade kasvu, nende liikuvuse ja sellest tuleneva immigratsiooni üleüldise levikuga , põhjustab kokkupõrkeid mitmel kultuurilisel (nagu ka poliitilisel ja majanduslikul) tasandil.
Teoreetiliselt on tegemist ühe kultuuri seesmise kaitsereaktsiooniga, mis püüab ära hoida selle kultuuri assimileerimist teise kultuuri poolt. Ajaloost võib tuua näiteid kultuurikonfliktidest kõikide impeeriumite aegadest. Tänaseks päevaks on poliitiline ja kultuuriline situatsioon muutunud ning kultuurikonfliktide iseloom teisenenud.
Tänased probleemid puudutavad pigem sallimatust, mis tuleneb kultuuride kõrvuti eksisteerimisest ning võib võtta rahvusvahelise terrorismi mõõtmed, separatismi ning erinevaid etnilisi konflikte.

KASUTATUD ALLIKATE LOETELU

http://www.koda.ee
http://www.epl.ee/news/arvamus/ants-juske-kultuuridevahelistest-erinevustest.d?id=51111779
Lewis, R. D. (2007). Kultuuridevahelised erinevused. Tallinn: TEA.
Rannut , Ü. (2010). Uusimmigrantide kohanemine Eestis. I osa – Kultuuriteadlikkus.
http://www.integrationresearch.net/uploads/1/3/0/7/1307353/raamat_-_kult_ko m.
pdf. (18.11.2010)
Lewis, R. D. (2007). Kultuuridevahelised erinevused. Tallinn: TEA

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 73 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-03-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

73 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Ave Pärnpuu Õppematerjali autor

kultuurid teise kultuuri arene kultuuriga Kultuuride vahelised erinevused

Sarnased õppematerjalid

docx

Suhtlemist mõjutavad tegurid kultuurilise mitmekesisuse taustal

(Kutsestandard, juhiabi tase 6, 2012) Eesti on siiski väike riik ja kui ettevõte on väga ambitsioonikas ja tahab laieneda, siis ei jää muud üle kui tuleb hakata globaliseeruma. Kui ettevõte tahab edukalt teistsugusest kultuurist ja rahvusest pärit inimestega koostööd tegema hakata, siis peab teistest ka midagi teadma, et nendega edukalt suhelda. Sekretär, tase 5 kutsestandardis on kutset läbivates kompetentsides reisikorraldamise punkti all kirjas, et sekretär võiks teada kultuuride erinevusi. (Kutsestandard, sekretär, tase 5, 2012) Kursusetöö eesmärk on anda ülevaade suhtlemist mõjutavatest teguritest sekretäritöös seoses suhtlemisega erinevatest kultuuridest pärit inimestega. Eesmärgi täitmiseks püstitatud ülesanded: Millised on erinevad kultuurid? Kuidas käituvad esinevatest kultuuridest pärit inimesed? Mida sekretär peab arvestama erinevast rahvusest koostööpartneritega suhtlemisel?

Suhtlemine

docx

Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist

Tartu Ülikool Markus Pedo KUIDAS MÕISTA INIMESI VÕÕRAST KULTUURIST? Juhendaja: Tiina Alekõrs Tartu 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS On selge, et kultuurid ei ole ühesugused ning kultuuridevahelised erinevused võivad põhjustada arusaamatusi suhtlemises. Hoolimata erinevatest kogemustest ning kultuurilistest taustadest on inimestes rohkem ühiseid jooni, kui erinevaid. Ühe rahvuskultuuri sees on erinevused enamasti suuremad, kui rahvusgruppide vahel. Seega pole olulised üksnes rahvus või nahavärv, vaid samuti ka inimese positsioon, kogemus ja huvid oma kultuuri sees. Inimesed erinevad ka individuaalsete omaduste (isiksusejoonte, intelligentsuse jm) poolest, mistõttu ei ole võimalik inimestevahelisi erinevusi taandada vaid kultuurist tulenevateks. Kultuurierinevuste puhul tuleb meeles pidada, et need pole objektiivsed, olemuslikud ning ületamatud eripärad

Kultuur

docx

ERINEVATE KULTUURIDE KOMBED JA TAVAD

ERINEVATE KULTUURIDE KOMBED JA TAVAD Referaat Sissejuhatus Kirjutasin referaadi teemal ,,Erinevate kultuuride kombed ja tavad". Erinevatel rahvastel, erinevates piirkondades ja erinevatel ajastutel on kultuuril erinev sisu, mistõttu räägitakse erinevatest kultuuridest ning kultuuride erinevustest. Enamasti on kultuuride erinevused määratletavad keele kaudu (näiteks eesti kultuuri puhul), kuid sellest on ka erandeid. Infot sain Internetis ja abiks oli ka üks Kersti Vellearu raamat. Uurisil lähemalt erinevaid kombeid ja tavasi keeles ja kehakeeles, tõin välja näited osade riikide näol. Mis on kultuur? Kultuur on õpitud, mitte päritav : ta omandatakse sotsiaalses ümbruses, teda ei saa kaasa geenidega. Kultuurid reeglina tekivad, arenevad ja kaovad. On kultuure, mis on kestnud ainult

Kultuurid ja tavad

doc

Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist?

Tartu Ülikool Filosoofia teaduskond Kultuuriteaduste ja kunstide instituut Marie Reemann Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist? Referaat Juhendaja Eva Velsker Tartu 2010 1 Sisukord Sissejuhatus................................................................................................3 1. Kultuuridevahelised erinevused...................................................................4 2. Uuringud kultuurierinevustest.....................................................................5 2.1 Madal ja kõrge kontekst.......................................................................................5 2.2 Kultuuridimensioonid...........................................................................................5 2.3 Suhtumine aega ja ruumi................................................................

Akadeemilise kirjutamise alused

docx

Kultuuridevaheline kommunikatsioon

interaction and culture. (Milton Bennett 1998) (inimsuhtluse ja kultuuri koosmäng ja vastasmõju). Kultuur määrab suuresti konteksti ning mõjub ka koodi tasandil. Mingi mõiste prototüüpne esindaja on see isend/alaliik, mis kerkib inimesele silme ette vastava mõistega kokku puutudes. Mõiste tähistab ka paljusid teisi referente, mis on prototüübist kaugemal (tibu, jaanalind) Ühe kultuuri sees erinevad prototüübid inimeseti, kuid suuremad erinevused on kultuuride vahel. Nn prototüüpne lind eri inimestel erinev, eri kultuurides eriti. Seega sõnade sõnastikuvastete tähendus kultuuriti erinev (see kehtib mingil määral peaaegu kõigi sõnastikuvastete kohta!) Näiteks inglise "fantastic" ja eesti "fantastiline" tähenduses "suurepärane": iseäranis ameerika inglise keeles "fantastic" väga sage, tihti kasutatavate sõnade tähendus konventsionaliseerub, "banaliseerub", tugevus/mõju väheneb.

Kultuuridevaheline kommunikatsioon

doc

Sissejuhatus kultuuriteooriasse

kogukondade ühisosa, sest nende kultuurilised tegevused on omavahel jagatud. 7. Kirjeldage individuaalse kultuuriidentiteedi moodustumismehhanisme. Ühised tegevused ja jagatud teadmised, tekitavad tajutud identiteedi. 8. Millised on kultuuridevaheliste suhete tüübid? Kultuuri piirid on hägused, me ei saa rääkida, et ühe kultuuri kandjad jagaksid kõiki tekste ja praktikaid. Teiselt poole on selge, et suurte kultuuride vahel on erinevused, mis ühe kultuuri kandjaid teisele kultuurile saavad vastandada. 9. Kuidas liiguvad tähendused üle kultuuriliste piiride? Teistest kultuuridest üle võetud: tähendused võivad olla teadlikult üle tulnud- tõlgitud, ebateadlikult kuidagi või siis ajalooliselt vägivalla tulemusena peale sunnitud. 10. Kuidas kujuneb kultuuri kese? Inimesed ise loovad selle. Keskus- enesele õige maailmakorra omistamine ja teise pidamine vähemarenenuks. 11

Sissejuhatus kultuuriteooriasse

doc

KULTUURIDEVAHELISE ÕPPIMISE VÕIMALUSED JA VÄLJAKUTSED

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Noorsootöötajate põhiteadmiste ja oskuste koolitusprogramm KULTUURIDEVAHELISE ÕPPIMISE VÕIMALUSED JA VÄLJAKUTSED Praktiline töö Juhendaja: H. Sildnik Tallinn 2010 Läbi aegade on eri kultuurid omavahel erinevatel põhjustel kokku puutunud. Rahvusvahelist koostööd on proovitud läbi erinevate organisatsioonide kuid ilmnes, et seda takistasid vääritimõistmised suhtlemises. Seepärast pandi 1960. aastatel alus uuele koolitussuunale, kultuuridevahelisele kommunikatsioonile, mille peamine eesmärk on õpetada eri kultuuridest pärit inimesed omavahel paremini läbi saama. Kultuuridevaheline õppimine ei ole väga laialt levinud mõiste. Peamiselt seostatakse

Ühiskond

odt

Etnoloogia essee

Kultuuriantropoloogia on etnoloogiast laiem ja seega ei tohiks neid omavahel samastada. (Honko 1970: 8-9) Tänapäeva maailmas on peaaegu võimatu, et üks kultuur ei mõjuta teist. Siiski on üsna keeruline 4 mõista võõrast kultuuri ning austada võõraid kombeid ja institutsioone. Levinud on mõiste etnotsentrism ehk enda kultuuri paremaks pidamine ja teiste kultuuride hindamine oma mõõdupuu järgi. Lauri Honko on kirjutanud: ,,Enesega rahulolek ja naabrite halvustamine on läbi kultuuriajaloo olnud rahvusliku iseteadvuse jõuallikas, aga see on olnud ka tõsine takistus kultuuridevahelisele vastastikusele mõjule ja sellest lähtuvale arengule" (Honko 1970: 12). Võõra kultuuriga saab kohtuda välismaal. Keeruline oleks hinnata võõrast kultuuri ilma sinna reisimata. Seetõttu käivad nii antropoloogid kui ka etnoloogid ekspeditsioonidel

Kultuur

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk