Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist (0)

Tartu Ülikool
Markus Pedo
KUIDAS MÕISTA INIMESI VÕÕRAST KULTUURIST?
Juhendaja : Tiina Alekõrs
Tartu 2013
SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. KULTUURIERINEVUSED UURINGUTES 5
1.1 Madal ja kõrge kontekst 5
1.2 Kultuuridimensioonid 6
1.3 Väärtused 7
1.4 Suhtumine aega 8
1.5 Ruumisuhted 10
2. STEREOTÜÜPSED KULTUURIERINEVUSED 11
2. 1 Stereotüüpe kujundavad tegurid 11
2.2 Eestlaste stereotüübid endi ja teiste suhtes 12
2. 3 Stereotüüpide muutmine 12
3. EESTI KULTUURI ERIPÄRAND 14
3.1 Oma kultuuri prillid 14
3.2 Eestlased endi arvates 14
3.3 Eestlased teiste pilgu läbi 15
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD KIRJANDUS 19

SISSEJUHATUS

On selge, et kultuurid ei ole ühesugused ning kultuuridevahelised erinevused võivad põhjustada arusaamatusi suhtlemises. Hoolimata erinevatest kogemustest ning kultuurilistest taustadest on inimestes rohkem ühiseid jooni, kui erinevaid. Ühe rahvuskultuuri sees on erinevused enamasti suuremad, kui rahvusgruppide vahel. Seega pole olulised üksnes rahvus või nahavärv, vaid samuti ka inimese positsioon, kogemus ja huvid oma kultuuri sees. Inimesed erinevad ka individuaalsete omaduste (isiksusejoonte, intelligentsuse jm) poolest, mistõttu ei ole võimalik inimestevahelisi erinevusi taandada vaid kultuurist tulenevateks.
Kultuurierinevuste puhul tuleb meeles pidada, et need pole objektiivsed, olemuslikud ning ületamatud eripärad. Pigem on erinevuste aluseks majanduslikest võimalustest, kasvatusest, haridusest ning meediast tulenevad mõjutused. Globaliseeruvas maailmas on kultuuride erinevuste säilitamine omaette väärtus, rääkimata sellest, et kultuuriidentiteedi hoidmine toetab indiviidi minapilti ja psühholoogilist heaolu.
Gruppidevahelised erinevused tulenevad pigem inimeste tajust, kui objektiivsetest erinevustest. Enamasti nähakse sotsiaalseid erinevusi kontrastide, mitte sujuvate üleminekutena ning rõhutatakse erinevusi ühest aspektist , samas kui paljudes teistes asjades võivad grupid olla sarnased. Erinevuste ületähtsustamine ning problematiseerimine näib olevat kultuurierinevustele iseloomulik. Üheks võimalikuks seletuseks on soov säilitada eripärast, tähenduslikku ja enesehinnangut toetavat identiteeti. Erinevuste olemasolu ja nende rõhutamine aitab piiritleda „oma gruppi” ja defineerida isikut teatud grupi liikme või kultuuri esindajana.
Tänapäeval valitseva arusaama kohaselt on kõik, mis on sotsiaalselt loodud, vajadusel ümberõpitav. Nii etniline , rahvuslik kui ka kultuuriline identiteet on elu jooksul omandatud, järelikult ka unustatav ja ümberõpitav. Samas pole see aga lihtne. Lapsepõlves omandatud identiteet võib muutuda olemuslikuks osaks inimese minast, mis küll elu jooksul muutub, kuid pole täielikult vahetatav. Identiteeti mõjutavad ka kaasasündinud isiksuseomadused . Loomulikult ei mõjuta isiksus konkreetse kultuuri valikut, küll aga võib avatumatel ja ekstravertsematel inimestel olla tugevam etniline uhkus. Seega võivad teatud kaasasündinud isiksuseomadused lapsepõlvekogemustega kombineerudes kujundada üsna spetsiifilise identiteedi, mida pole hiljem lihtne muuta. Sünniga antud nahavärvile võib küll konstrueerida erinevaid identiteete, kuid nende konstruktsioonide piirid on sageli siiski ühiskonna poolt ette antud. Kultuuriidentiteeti, rahvuslikku ja etnilist identiteeti on vähemalt teoreetiliselt võimalik muuta või varjata. Nahavärvi erinevus paistab aga silma.
Eelnev arutelu viib selleni , et nii kultuurilist, rassilist, etnilist kui ka rahvuslikku identiteeti peab saama vabalt valida. See ei tohiks olla piiratud vanemate rahvuse või koolis valitseva ühekultuurilise õppekava poolt. Multikultuurilise hariduse üks olulisemaid ülesandeid on anda kõigile lastele võimalus hoida ja tugevdada oma päritoluidentiteeti ja aidata luua uusi identiteete.
Kui rassi- ja keeleerinevused on mingil määral objektiivsed ( ehkki rasside segunemine ja mitmekeelsus muudavad selle väite küsitavaks), siis subjektiivne (rahvus) kultuuriline erinevus võib olla palju probleemsem . Üheks põhjuseks on asjaolu, et kultuurierinevustel pole alati selget silmatorkavat välist tunnust nagu teistsugune nahavärv või ilmselgelt arusaamatu keel. Kultuur avaldub suhtlemisviisis, inimsuhetes, väärtuseelistustes, kommetes ja paljudes pisiasjades, mille olemasolu ei pruugita ühekultuurilises keskkonnas tajuda. Võõra keele hea oskus ilma kultuurilist konteksti tabamata võib tekitada veelgi enam segadust , kui halb keeleoskus. Mida paremini osatakse võõrast keelt, seda suurem on vestlusest osavõtjatel oht üksteist vääriti mõista, kuna eeldatakse, et grammatiliselt keelt valdav inimene oskab selles keeles ka toimida. Kui kõneleja võõrkeele grammatikas eksib, siis mõistetakse, et rääkija on võõramaalane, ent kui rääkija valdab võõrkeele sõnavara ning grammatikat, kuid rikub keele vestlusnorme, ei pea vestluspartner eksimust mitte keeleveaks, vaid rääkija personaalseks puuduseks.

1. KULTUURIERINEVUSED UURINGUTES

Kultuuris on võimalik eristada tegelikke ja stereotüüpseid erinevusi. Tegelike erinevuste puhul mõõdetakse eri kultuurides elavatel inimestel mingit näitajat ja saadud tulemuste põhjal kõrvutatakse kultuure. Mis näitajat võrdluses kasutatakse, on seejuures kriitilise tähtsusega ning peaks olema üsna ilmne, et see, mis on oluline ühes kultuuris, ei pruugi olla tähtis mõnes teises. Siiski on viimasel paarikümnel aastal tehtud mitmeid uuringuid , mis käsitlevad mingit kindlat omadust kümnetes kultuurides üle maailma. Stereotüüpsed erinevused põhinevad sellel, mida teised (teiste kultuuride esindajad) konkreetsest kultuurist arvavad . Ehkki stereotüüpe peetakse sageli kallutatuks, on arvatavasti ka neis mingisugune tõde.

1.1 Madal ja kõrge kontekst

Kõrge kontekstiga kultuurides on ühiste teadmiste määr suur ning enamik informatsiooni sisaldub kontekstis, mistõttu verbaalne sõnum võib sisaldada vähem infot. Inimestelt eeldatakse ühesuguseid tõekspidamisi ja kindlate normide arvestamist. Kõrge kontekstiga on näiteks lähedastes ja pikaajalistes suhetes olnud inimeste suhtlemine, milles mitmesugused märgid annavad edasi terveid sõnumite ahelaid. Kõrge kontekstiga on nt Kreeka, Hispaania , Prantsusmaa ja Aasia maad.
Madala kontekstiga kultuurides info verbaliseeritakse ehk asjast räägitakse otse. Seetõttu on jutu tähendus nii omadele kui ka võõrastele kergemini mõistetav. Samas võib kõrge kontekstiga kultuuri esindaja sellist suhtlemist ebaviisakaks pidada. Madala kontekstiga kultuuris peetakse võimalikuks väärtuste, tõekspidamiste ja normide paljusust. Madala kontekstiga on näiteks Šveits, Skandinaaviamaad, USA. Ka Eestit võib pidada pigem madala kontekstiga kultuuriks. Madalat konteksti on seostatud individualismiga ja kõrget kollektivismiga.

1.2 Kultuuridimensioonid

Eristatakse viite kultuuridimensiooni:

Individualism -kollektivism kirjeldab inimese ja grupi vaheliste seoste tugevust. Individualistlikes kultuurides, kus inimestevahelised sidemed on nõrgad, loodetakse, et igaüks hoolitseks ennekõike enda ja oma lähedaste eest. Kollektivistlikes kultuurides on olulised tugevad grupid (suguvõsa, hõim või religioosne kogukond). Inimestelt oodatakse, et nad oleksid oma grupile pühendunud ning vastutasuks pakub grupp neile kaitset ja hoolitsust.

Võimukaugus kirjeldab, mil määral peetakse võimu ühiskonna loomulikuks osaks ning lepitakse selle ebavõrdse jaotumisega kultuuri liikmete vahel. Võimukaugus on kõrgem neis riikides, mille elanikkond on suurem või vaesem ning seal, kus on vähem kaasaegset tehnoloogiat ja enam traditsioonilist põllumajandust. Võimukaugus on seotud ka riigi asukoha geograafilise laiuskraadiga – mida kaugemal on riik ekvaatorist, seda madalam on võimukaugus. Madalamat võimukaugust soodustavad ka linnastumise kõrgem protsent, suurem sotsiaalne mobiilsus , parem haridussüsteem ning arvukam keskklass .

Ebakindluse vältimine näitab, mil määral inimesed tunnevad end ähvardatuna või ebakindlana tundmatute olukordade ees. Ebakindlust hästi taluvates maades peetakse teadmatust ja ebakindlust normaalseks elu koostisosaks. Uutes ja ebaselgetes olukordades ei tunta ennast ebamugavalt, pigem suhtutakse neisse uudishimuga. Reeglitesse suhtutakse loominguliselt – mida järgida ei saa, seda tuleb muuta. Ebakindlust halvasti taluvates riikides on seevastu palju täpseid seadusi ja reegleid, millest tuleb alati ka kinni pidada. Elanikel on kindel ettekujutus, mis on hea, mis halb; ebakindlust ja kõhklemist ei taluta.

Maskuliinsus-feminiinsus näitab, kuivõrd rõhutatakse kultuuris maskuliinseid väärtusi (edukus, ambitsioonikus, materiaalsed väärtused) vastandina feminiinsetele väärtustele (elukvaliteet, meeldivad inimsuhted, vastastikune hoolivus ja sõltuvus).

Pikaajaline orientatsioon näitab, kuivõrd on ühiskond pühendunud traditsioonilistele, tulevikku suunatud väärtustele nagu kokkuhoidlikkus ja püsivus. Pikaajalise orientatsiooniga maades on kõrge töö- eetika .

1.3 Väärtused

Väärtused on soovitud eesmärgid, mis juhivad inimese elu situatsioonist sõltumata. Väärtused küll muutuvad majanduslike ning poliitiliste arengute tõttu, kuid see võtab aega. Hoiakute, vaadete ja käitumise erinevuste aluseks on eri kultuuridest pärit inimestel erinevad väärtused, mis omakorda on ka paljude konfliktide allikaks.
Suurima väärtusuuringu autor Ronald Inglehart (2006) eristab kahte peamist väärtuste dimensiooni – ellujäämine versus eneseväljendus ning traditsioonilisus versus ilmalikkus- ratsionaalsus . Kultuurides, mis rõhutavad ellujäämisega seotud väärtusi, on suhteliselt madal subjektiivse heaolu tase. Inimeste tervis on halvem , teiste gruppide suhtes ollakse vähem tolerantsed, ei usaldata üksteist, valitseb sooline ebavõrdsus, rõhutatakse materialistlikke väärtusi ning suhtutakse soosivalt autoritaarsesse võimu. Traditsioonilisi väärtusi hindavates kultuurides rõhutatakse religiooni (ka isamaa ja perekonna) tähtsust, usutakse, et on olemas absoluutne hea ja halb, individualistlike püüdluste asemel peetakse oluliseks grupile ja autoriteedile allumist. Pea kõikides industriaalühiskondades on väärtused nihkunud traditsioonilisuse rõhutamiselt ilmalik-ratsionaalsuse suunas. Kui ühiskond on lõpetanud industrialiseerumise ning muutub teadmistepõhiseks ühiskonnaks, tekib väärtuste muutumises uus nihe – suund eneseväljenduse väärtustamisele.

1.4 Suhtumine aega

Monokroonne ajakäsitus

• Aeg on lineaarne ja kulgeb minevikust tulevikku.
  
• Aeg on jagatud segmentideks.
  
• Olulised on ajagraafikud ja lahterdamine .
  
• Fookuses on üks asi korraga.
  
• Ajakava on kõige tähtsam, ta on püha ja muutmatu.
  
• Ajalistesse kokkulepetesse suhtutakse tõsiselt.
  
• Austatakse inimese privaatsust, teisi nende tegevuse juures ei segata.
  
• Aeg on peaaegu käegakatsutav. Seda saab kulutada, säästa, veeta ja kaotada.Aega kasutatakse kui klassifikatsioonisüsteemi elu korrastamiseks.
  
• Aeg eraldab inimesi üksteisest, pikaajalisi suhteid ei sõlmita.
  

Polükroonne ajakäsitus

• Aeg on pigem punkt kui lineaarne joon.
  
• Aeg hõlmab minevikku, olevikku ja tulevikku.
  
• Üheaegselt toimub palju asju.
  
• Ajagraafiku järgimisest tähtsam on suhelda inimesega, kuni olukord seda nõuab.
  
• Aega ei seata kunagi esiplaanile.
  
• Ajalist kokkulepet täidetakse siis, kui selleks on võimalus.
  
• Inimesed on tegevuse juurest kergesti kõrvalejuhitavad.
  
• Aeg pole käegakatsutav, selle kaotamisest ja säästmisest ei räägita.
  
• Ajagraafikuid ja - plaane muudetakse sageli.
  
• Tugev tendents luua eluaegseid suhteid.
  

Polükroonsetes kultuurides peetakse tähtsaks inimsuhteid ja perekonda. Need on kõige olulisemad ning neist lähtudes muudetakse sageli plaane. Ka hilinemisse suhtutakse polükroonses kultuuris palju vabamalt kui monokroomses kultuuris. Kui viimases nõuab kerget vabandamist juba 5-minutiline hilinemine, siis polükroomses kultuuris ei peeta isegi 45–60-minutilist hilinemist vabandamist väärivaks.
Rääkides monokroonsetest ja polükroonsetest kultuuridest tuleb silmas pidada, et selle all mõeldakse vaid tendentsi . Ka ühe kultuuri sees võib olla mõlema ajakäsitusega inimesi. Eestis arvatakse olevat monokroonseid ja polükroomseid inimesi võrdselt, ehkki enam aktsepteeritakse siin monokroonset käitumist. Üldiselt peetakse monokroonsemateks sakslasi, inglasi, šveitslasi, skandinaavlasi ja põhja-ameeriklasi. Polükroonsemad on need riigid ja piirkonnad, kust tuleb rohkem põgenikke – Aasia, Aafrika, aga ka Lõuna-Euroopa, Ladina-Ameerika, Hiina ning Jaapan. Maailmas tervikuna on enam levinud polükroonne ajakäsitus.

1.5 Ruumisuhted

Ruumisuhete all peetakse silmas

püsivat või osaliselt püsivat ruumi – majade, tänavate ja asjade stiil ning
paigutus ;

muutuvat ruumi – inimestevahelist distantsi suhtlemisel.
Kui eripärast arhitektuuri nähakse reeglina kultuuri väljendusena, siis inimeste ruumikäitumist tõlgendatakse pigem isiku omapärana. Samas viis, kuidas inimesed üksteist tervitavad, kui palju puudutavad, kui lähedal seisavad jne on omandatud kasvatusega ning erineb kultuuriti .
Suhtlemisel on inimestevahelist distantsi jagatud neljaks – intiimseks, isiklikuks, sotsiaalseks ja avalikuks. Kui suur neist igaüks on, sõltub kultuurist. Intiimset ruumivööndit (0–45cm) iseloomustab lähedus ja/või kehaline kontakt, suheldakse vaid sosinal. Valdav osa inimestevahelisi kontakte toimub isiklikus (45–120 cm) või sotsiaalses ruumis (120–350 cm). Kui esimeses toimub isiklik suhtlus, siis sotsiaalselt distantsilt suhtlevad enamasti töökaaslased. Distantsi pikkust mõjutab suhte lähedus versus ametlikkus. Nende ruumide suurus põhjustab eri kultuurides ka enim arusaamatusi. Puudutamine, mis näiteks Eesti kultuuris kuulub reeglina vaid intiimse suhtluse juurde, võib mõnes teises kultuuris olla sotsiaalse suhtluse osa. Ruumikäitumist on seostatud ka kultuuridimensioonidega. Individualistlike kultuuride esindajad vajavad enam ruumi enda ümber ning suhtuvad ruumipiiride rikkumisse väga tundlikult. Kollektivistlikumad inimesed aga eelistavad väiksemat distantsi.

2. STEREOTÜÜPSED KULTUURIERINEVUSED

Stereotüüp on mingi grupi üldistatud kirjeldus, mis sõltub nii kirjeldatavast kui kirjeldajast. Ehkki enamasti suhtutakse stereotüüpide olemasolusse negatiivselt, ei pruugi neis olla midagi halba. Pigem väljendavad need inimeste püüdu maailma grupeerida ja seeläbi paremini mõista. Reeglina ei tekita negatiivsed stereotüübid konflikte, vaid vastupidi. Mida erinevamana või ohtlikumana vastaspoolt tajutakse, seda negatiivsemad on stereotüübid. Ühel hetkel aga hakkavad stereotüübid elama oma elu ning laienevad ka neile sama grupi liikmetele, kel minevikus toimunud konflikti või negatiivse isikliku kogemusega midagi pistmist pole. Kord omandatud hoiakutest, stereotüüpidest ja eelarvamustest sõltub, kas edaspidine suhtlemine on meeldiv, mõistev ja lähedane või halvustav, sõjakas ning tõrjuv. Seega, kui ei suhtuta stereotüüpidesse teadlikult, kaldub kord alanud negatiivne suhtumine end taastootma.

2. 1 Stereotüüpe kujundavad tegurid

Stereotüüpe kujundavad mitmed tegurid nagu

• kaudne informatsioon;
  
• isiklikud kogemused;
  
• individuaalsed omadused (isiksus, kasvatus, enesehinnang);
  
• grupikuuluvus, etniline identiteet;
  
• gruppidevahelised suhted;
  
• erinevused kommetes ja rollides;
  
• avaliku elu tegelaste tajumine;
  
• sotsiaalsed ja majanduslikud muutused sihtgrupis;
  
• geograafilised faktorid.
  

2.2 Eestlaste stereotüübid endi ja teiste suhtes

Eestlaste stereotüübid lähemate naabrite suhtes ei ole negatiivsed. Kõige kriitilisemalt suhtutakse hoopis iseendasse. Headest omadustest peavad eestlased endale iseloomulikeks ausust, kohusetundlikkust, tasakaalukust, arukust ning negatiivsetest joontest vihapidamist, üleolevust, egoistlikkust ja iroonilisust. Kindlasti on eestlane enda arvates kinnine, kuid sel omadusel on kord negatiivne, kord positiivne varjund. Kui teiste rahvuste esindajad peavad kinnisusega kaasnevat vähest suhtlemisoskust ja -valmidust reeglina väga negatiivseks omaduseks, siis eestlased ise pigem hindavad seda.

2. 3 Stereotüüpide muutmine

Rahvuslikke stereotüüpe ja eelarvamusi saab muuta mitmel viisil.

Teadmiste lisamisega
Erinevalt eelarvamustest, mis ei põhine informatsioonil (olgu või kaudsel) ning mis seetõttu on väga raskesti kummutatavad, on stereotüübid üldistatud teadmine ning uue teadmise lisandumisel see reeglina muutub. Seega, mida enam me erinevate kultuuride (sh ka oma kultuuri) kohta teame, seda täpsemad on meie stereotüübid. Samas ei tohi stereotüüpe võtta lõpliku tõena, mis kehtib kõikide konkreetse rahvuse esindajate kohta. Stereotüüpi tuleks suhtuda (enamasti nii ka tehakse) kui üldisesse teadmisesse, millel võib, kuid ei pruugi reaalse eluga ühisosa olla. Kui stereotüüpidesse niimoodi suhtuda, siis pole neid alati vaja ka muuta.

Grupi jagamisega mitmeks väiksemaks alagrupiks
Stereotüüpe saab muuta sel moel, et sihtgrupp lahutatakse mitmeks väiksemaks ning näidatakse, et igaühel neist on omad eripärased jooned. Näiteks Eesti venelased on nii Peipsi -äärsed vanausulised , Ida-Virumaa kaevurid, vene intellektuaalid Tartus, ärimehed Tallinnas, endised sõjaväelased, Eestis sündinud noored jne.

Dekategoriseerimisega ehk grupi kui kirjeldatava ühiku kaotamisega
Stereotüüpe saab muuta ka isiklike kontaktide kaudu. Kui ühe grupi mitmed erinevad liikmed on tuttavad, muutub selle grupi stereotüpiseerimine ühel hetkel mõttetuks.

3. EESTI KULTUURI ERIPÄRAND

3.1 Oma kultuuri prillid

Kultuuridevahelisel suhtlemisel on üks tüüpilisemaid vigu selles, et ei teadvustata oma kultuuri ja selle iseärasusi. Erinevustest rääkides keskendutakse teistele, võimalikult eksootilistele ja erinevatele kultuuridele, kuna enda kultuuri arvatakse tundvat või peetakse seda nii loomulikuks ja endastmõistetavaks, et ei vaevuta märkama selle omapärasid. Oma kultuur on „normaalseks” taustaks, millelt hinnatakse teisi kultuure. Mõnes mõttes on see paratamatu, kuid samas on võimalik ka oma kultuuri teadvustada ja seeläbi muuta õige (oma) – vale (võõras) suhtumist kultuurierinevustesse.

3.2 Eestlased endi arvates

Millised on eestlased? Esmalt vajab mainimist, et kõik rahvuslikud iseloomustused tehakse võrdluses, mis tähendab, et kirjeldus sõltub sellest, kellega ennast parasjagu kõrvutatakse. Kui eestlased iseennast kirjeldavad , võrdlevad nad end tavaliselt venelastega. Rootsi eestlased võrdlevad end rootslaste, Eesti eestlaste või rahvusvähemustega Rootsis ja nende ettekujutus eestlasest on hoopis teistsugune. Loomulikult on oluline, keda peetakse Eesti-gruppi kuuluvaks. Eestis elavad eestlased piiritlevad meie-gruppi reeglina kitsalt – etnilisel alusel, jättes sellest välja nii Eesti kodanikest venelased kui välismaal elavad Eesti päritolu inimesed. Eeltoodud stereotüüpide uuringu järgi on eestlased endi arvates ausad, kohusetundlikud, tasakaalukad ja arukad, aga ka vihapidavad, egoistlikud, üleolevad ja iroonilised (need on omadused, mida enam kui 50% vastajatest pidasid iseloomulikeks). Venelasi seevastu peetakse rõõmsameelseteks, sõbralikeks, abivalmiteks ja osavõtlikeks. Ehk siis
see, mis on iseloomulik tüüpilisele eestlasele , pole iseloomulik tüüpilisele venelasele ja vastupidi. Võrreldes kõigi teiste uuritud rahvustega, kelle kohta vastajatelt arvamust küsiti, on eestlased endi suhtes kõige kriitilisemad. Nii võib ka enesekriitilisust lugeda eestlastele iseloomulikuks jooneks .

3.3 Eestlased teiste pilgu läbi

Küsides, mida teised eestlastest arvavad, tuleb tunnistada, et enamik maailma inimesi ei arva eestlastest mitte midagi. Nad lihtsalt ei tunne eestlasi või tegelikult pole isegi kuulnud nende olemasolust. Heal (või pigem halval) juhul seostatakse eestlasi endise NL-ga ning rakendatakse meile stereotüüpe, mis sellega seonduvad. Seega oleks eestlaste iseloomustust kõige õigem uurida kas lähinaabritelt või Eestis elavatelt teiste rahvuste esindajatelt. Seda teeb raamat „Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis”, mis koondab endasse 46 inimese lood Eestis elamisest ja eestlastega suhtlemisest. Nagu eestlased ise, nii arvavad ka teised, et sõbralikkus ja suhtlemisoskus ei ole eestlastele omased. Raamatus kirjeldatakse eestlasi järgmiste metafooridega: „nagu kiht jääd”, „nagu elutu planeet” või „people eat each other there ”. Samas on ka need kirjeldused tekkinud võrdluses suhtlemisharjumustega vastavalt Ameerikas, Rumeenias ja Bosnias. Üks soomlanna seevastu kirjeldab Eesti noori sõnaosavamate ja enesekindlamatena kui on seda tema kaasmaalased ning šotlane arvab, et eestlased on avatud suhtlejad, kuna ei piirdu vaid oma keeles rääkimisega nagu britid. Samas tuli mitmest loost välja, et hoolimata oma kinnisest loomusest iseloomustavad eestlasi õpihimu ning suur huvi teiste rahvaste vastu. „Ma ei jõua ära imestada, kui haritud on Eesti rahvas,” ütleb Eestis elav portugallanna.

KOKKUVÕTE

Kultuuridevaheliste erinevuste teadvustamine ja erinevate kultuuride tundmine aitab oma kultuuri paremini tundma õppida ning julgemalt teistest kultuuridest pärit inimestega suhelda. Arvestades seda, et kultuure on maailmas sadu, pole kindlasti võimalik kõiki nende eripärasid tunda, kuid on võimalik hinnata, milliseid erinevusi tasub seostada kultuuriga ning millised neist on individuaalsed erinevused.
Kultuuridevahelised erinevused on küll suured ja olulised, kuid inimeste vahelised erinevused ühe kultuuri sees on tavaliselt suuremadki. Valdav osa maailma riike on mitmekultuurilised ning ühe kultuuri esindajaid elab mitmes riigis, samuti on palju mitmekultuurilisi inimesi. Tasub meeles pidada, et kultuurilised identiteedid ja kultuurierinevused pole kaasa sündinud ja olemuslikud vaid (teadlikult) konstrueeritud. Kultuur omandatakse koduse kasvatuse, koolihariduse ja meedia kaudu ning seda mõjutab riigi/valitseva usu ideoloogia kaudu.
Kultuurikuuluvuse määratlemisel tuleks alati küsida inimese enda hinnangut, vastasel juhul on lihtne eksida ning identifitseerida inimest mingi grupi liikmena, kellest isik soovib hoopis eristuda. Enesemääramisõigus, mida peetakse oluliseks Eesti riigi seisukohalt, on samavõrra oluline indiviidi seisukohalt. On teada, et eestlastel on suhteliselt kõrge etniline eristamine – kultuuridevahelised piirid on jäigad ja selgelt paigas. Kõigil pole see nii ning aina enam on maailmas inimesi, kes kas oma vanemate või elukogemuse tõttu elavad mitme kultuuri piiril . Reeglina on kahte või enamasse kultuuri kuulumine vaid positiivne.
Kultuurierinevused tekitavad tihi konflikte ning enamasti on selle põhjuseks teadmatus kultuuride kohta. Stereotüübid, mis kirjeldavad mingitki teadmist, ei pruugi olla halvad, kuid neisse tuleb suhtuda teadlikult ja kriitiliselt ning olla valmis neid vajadusel muutma. Teismelise eas on eriti oluline teadmiste ja valikuvõimaluste kaudu mitmekultuurilise identiteedi arengut toetada. Ühtviisi halb on nii oma päritolukultuurile ja seeläbi perekonnale kui ka enamuskultuurile ning seeläbi ühiskonnale vastandumine .

KASUTATUD KIRJANDUS

Valk, Aune 2007. Kuidas mõista inimesi võõrast kultuurist? Käsikäes. Pagulaste ja varjupaigataotlejate laste integreerimine Eesti haridussüsteemi. 94-123