Rooma alguse ajalugu (0)

§22 Rooma riigi algus Apenniini ps kesk- ja löunaosa asustasid itaalikud (indoeuroopahöimud), mis jagunesid keelte alusel rühmadeks. Kesk-Itaalias Latiumi maakonna elas itaalikute haru latiinid. Nendest pärinesid roomalsed ja nende keelest sai Rooma riigi ametlik keel. Itaalikud harisid pöldu ja kasvatasid karja. Kreeklaste möju oli väga suur. Nad juurutasid viinamarja- ja oliivikasvatusi, töid kaasa linnriikliku ühiskonnakorralduse, tähestiku, rahamüntimise, Homerose eeposed , oma jumalad ja müüdid, aristokraatliku elulaadi. Etruskid elasid ps loodeosas Etruuria maakonnas . Nad pärinevad Väike-Aasiast (Troojas). Tegevusalad: meresöitmine, kauplemine, ehitamine, metallitöötlemine. Neil oli 12 suuremat linnriiki. Surmajärgneelu oli neile tähtis ( hauakambrid ). Ennustuskunsti rituaalid oli kirjas püha raamatus. Nad kohandasid kreeka tähestiku enda järgi, kuid sellest ei saada aru.
Rooma linn asub Kesk-Itaalias Tiberi jöe alamjooksul Latiumi mk. Arheoloogilistel andmetel rajati see 600 eKr karjuste ja maaharijate asulate ühinemise tagajärjel. Pärimuse järgi tegi seda Romulus 21.apr 753 eKr. Romuluse ja Remuse isa oli Mars ja ema Rhea -Silvia, kes oli kuninga tütar. Lapsed hüljati, emahunt imetas neid ja karjus kasvatas üles. Hiljem tapsid om vanaisa. Romulus tappis Remuse, sai esimeseks kuningaks. Koos temaga valitses 7 kuningat, 3 viimast olid etruskid. Peale viimase langemist (510 eKr) algas Rooma Vabariigi ajastu.
Ühiskond Kuningas valiti rahvakoosolekul. Ta valitses koos nöukoguga – senatiga, mis koosnes sugukondade vanematest . Rooma kodanikud jagunesid sugukondadeks (genus) ja need jagunesid perekondadeks (familia). Igal roomlasel oli kolm nime: eesnimi , suguharunimi ja liignimi (kognoomen). Roomas oli söltuvusvahekord, kus vaene kodanik elas kliendina rikka ja möjuka kaaskodaniku ehk pratooni kaitse alla. Klient sai patroonilt maad, samas andis ta patroonile saaki ja käis koos temaga söjaretkedel. Rooma riigis oli talupojaühiskond – maavaldaja oli ühiskonnaliige. Söjaväe varustuse pidi igaüks ise hankima, see oli rikkusastme järgi. Maata omanikud ei osalenud selles, sest nende ainus varandus olid lapsed (proles). Proletaaride öigused olid rahvakoosolekul piiretud, kuid kuulusid ikka kodanikkonda. Roomlaste peategevus oli pölluharimine ja södimine, sarnanes Sparta omaga .
§23 Rooma Vabariik 510 eKr kehtestati vabariiklik kord. Riigi eesotsas oli senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast körgemad olid kaks konsulit . Rooma Vabariik püsis aastani 30 eKr. Gallide sissetungiga aastal 387 eKr nörgenes Rooma linnriigi möjuvöim. Gallid alistasid Rooma, kuid lahkusid peale lunaraha maksmist. Pärast seda pidasid roomlased gallide, samniitide ja etruskide vastu kolm söda ja vöitsid. 280 eKr oli söda Kreekaga (Pyrros), mille nad ka vöitsid. Aastaks 265 eKr oli terve Itaalia Rooma vöimu all.
Partiitsid ja plebeid Patriitsid olid Rooma aristokraadid , pölised roomlased, suurmaa omanikud. Ainult nemad vöisid olla riigiametnikud ja preestrid , tölgendada tavaöigust ja kuuluda senatisse. Nende ümber koondus palju kliente. Need olid plebeid, kellel polnud mingeid öigusi. Kuid plebeide hulgas leidus ka jöukamad, kes hakkasid oma öiguste eest vöitlema. Köigepealt said nad öiguse valida endi seast oma huvide kaitseks eraldi ametnikud – rahvatribuunid, mis tohtis keelata otsusi, kui see oli plebeidele kahjulik. Plebeid nöudsid ka seaduste kirjapanemist, misöttu avaldati 450 eKr esimene Rooma seadustekogu – 12 tahvli seadused. Need olid väga karmid, mis keelasid patriitside ja plebeide abielu ja seadustasid völaorjuse. Kuid peagi tühistati abielu keeld ning keelati völaojus ja lubati kandideerida riigiametisse. Aastal 287 eKr kehtestati kord, et plebeide koosolek, milles osales niikuinii kodanike enamik, vöib vastu vötta ühiskondlikke seadusi. Nüüd moodustasid roomlased ühtse, seaduse ees vördse kodanikkonna – rooma rahva.
Söjad Esimene Puunia söda (264-241 eKr), Rooma sai enda valdusesse Sardiinia , Sitsiilia ja Korsika . Teine Puunia söda (218-201 eKr) Hannibal purustas Rooma söjaväe Cannae lahingus. Teises lahingus olid roomalased edukamad , nad vöitsid puunialased, saades Sürakuusa riigi Sitsiilias ja Kartaago valdused väljaspool Aafrikat. Kolmanda Puunia söjaga (146 eKr) vallutati terve Kartaago. Aastal 149 eKr allutasid roomalsed ka Makedoonia . Aastal 133 eKr pärisid roomlased Pergamoni kuningalt testamendiga Väike-Aasias asunud riigi. Rooma vöim jöudis Aasiasse .
Vabariiklik kord Roomlased nimetasid oma riiki res publica (ühiskondlik asi). Rooma riigiorganitena tegutsesid senat, rahvakoosolekud ja riigiametnikud ehk magistraadid . Magistraadid valiti rahvakoosolekul üheks aastaks, olid kollegiaalsed. Riigiametnikud ei saanud palka. Köige tähtsamad riigiametnikud olid kaks konsulit, kes pidid eeskätt juhtima söjaväge. Preetorid tegelesid öigusemöistmisega, kuid vöisid ka söjaväge juhtida ja vajadusel konsulit asendada. Tsensorid korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja. Nad valiti viieks aastaks endisete konsulite hulgast. Kui oli vajadus vöis konsul kokkuleppel senatiga riiki valitsema panna kuni 6 kuuks diktaatori. Rahvatribuunil oli öigus senati otsuseid vastu vötta vöi tagasi lükata. Senat – valitsev riiginöukogu – koosnes endistest ja tegevatest magistraatidest. Nad olid ametis elu aeg. Senat tegeles välispoliitika, söjanduse ja rahaasjadega. Seaduseelnöu pidi olema esmalt senati poolt heaks kiidetud , siis läks see rahvakoosolekule. Rahvakoosolek kutsuti kokku ainult selleks, et hääletada koosolekut juhtuva magistraadi esitatud ettepanekute üle. Nad ei saanud ettepanekuid teha, ainult poolt vöi vastu. Nobiliteet oli patriitside ja rikaste plebeide ring, kes pärinesid pölvest pölve riigiametnike ja senaatorite seas.
Valitsemispoliitika Itaalias vöeti vöidetult ära 1/3 maast. Linnad said munitsiipiumi staatuse – neil säilis omavalitsus ja nende elanikele anti Rooma kodaniku öigused. Rooma liitlaste liidulepingu kohaselt pidid nad andma oma söjaväe Rooma käsutusse, makse ja muid kohustusi nende peale ei pandud. Väljaspool Itaaliat vöeti vöidetult ära kogu maa. Need alad said provintsi staatuse – säilis omavalitsus ja roomlased kohalikesse asjadess ei sekkunud . Asehaldur kogus makse ja vajaduse korral kaitses välisvaenlaste eest, hoidma ära kohalikud vastuhakud ning täitma ülemkohtuniku ülesandeid.
Muutused ühiskonnas Rooma linna tähtsus töusis. Toimus suurem varanduslik kihistumine ja talupoegade laostumine. Suur orjanduse areng.
Vendade Gracchuste reformikatsed Kuna talupoegade olukord oli väga halb, ei suutnud nad enam endale söjaväe varustust osta. Kaks nobiliteedi hulka kuuluvat riigimeest, vennad Tiberius ja Gaius Gracchus , püüdsid olukorda reformi teel muuta. Nende eesmärk oli kehtestada maavalduste suuruse ülempiiri ja sundida suurmaa omanikke loovutama sellest ülejääva osa maata kodanikele. See aga pöhjustas senaatorite suure vastuseisu . Nad hukusid ning nende maa reform jäi pooleli ja talupoegade laostumine jätkus.
§24 Vabariigi langus ja varane keisririik Mariuse reformiga hakati söjaväkke värbama proletaare pagalisteks söduriteks. Relvastus saadi väepealikult. Peale erruminekut andis riik neile maatüki, kus nad said elu löpuni pölluharijad olla. Moodustati palgaline söjavägi. Mehed tundsid senati vastu vähem aukartust.
Kodusöjad, vabariigi löpp Riigis körget positsiooni soovisid Marius ja Sulla . Aastal 82 eKr kehtestas Sulla vägivaldselt möneks aastaks ainuvöimu. Mariuse ja Sulla vöitluste ajal toimus ka Itaalia linnade ülestöus Rooma vastu. See suruti küll maha, kuid selle vältimiseks anti köigile Itaalia elanikele Rooma kodaniku kodakondsus. Caesar , Pompeius ja Crassus sölmisid triumviraadi (kolme mehe liit) senati vastu. Crassus langes söjakäigul Aasiasse ning suhted Caesari ja Pompeiuse vahel halvenesid. Puhkes vöitlus Caesari ja Pompeiuse vahel, millest tuli vöitjana välja Caesar. Caesr kuulutas end diktaatoriks. Aastal 44 eKr tapsid Caesari vandenöulased senati istungi ajal. Ködusöda Marcus Antoniuse ja Octaviuse vahel. Antoniust toetas Egiptuse valitsejanna Kleopatra . Aastal 31 eKr sai Antoniuse laevastik Kreeka ranniku läheduses suures Aktioni merelahingus Octaviuselt lüüa. Marcus pögenes Egiptusesse ning tegi koos Kleopatraga enesetapu. Octavuis höivas aastal 30 eKr Egiptuse, liitis selle Rooma riigiga ja ühendas seega kök Vahemeremaad oma vöimu alla. Seda loetakse Rooma vabariigi löpuks.
Keisririik Octavius pani endale nimeks Augustus (auväärne). Tema valitsusajal (30eKr-14pKr) oli Rooma riik oma parimas olukorras. Rahuperioodil arenes töhusalt majandus ja täiustus riigi sisekorraldus. 1. saj keskel vallutati suurem osa Britanniast. Oma välisele vöimsusele jöudis Rooma impeerium Traianuse valitsusajal (98-117 pKr), mil vallutati Daakia ja Mesopotaamia . Need läksid küül ruutu kaotsi, kuid säilis ikkagi Vahemereäärne piirkond. Kogu sellel tohutul maa—alal kehtis nn Rooma rahu (pax Romana ): Rooma riigi tagatud rahu ja julgeolek.
Riigikorraldus Toimusid väikesed muudatused. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta aga imperaatori tiitlit. Keiser on ainuvalitseja tiitel , Augustuse kasuisa Caesari järgi. Senaatoriseisus hakkas laienema. Kodakondsust hakati köigile riigi vabadele elanikele andma, sellega kadus kodankustaatuse eelised ja kodakondsuse varasem möiste kadus.
Söjavägi Rooma palgaline söjavägi koosnes leegionitest. Leegionite arv suurenes 2-lt 25-le, harval juhul 40-ni. Leegion koosnes 5000 mehest: 300 raskelt relvastatud jalaväelast; 1000 ratsaväelast; 1000 kergejalaväelast. Lahingurivistus jagunes maniipuliteks: 10x10 meest malelauakujuliselt. Ratsavägi tegutses jalaväe külgedel (500 meest). See pidi ära hoidma jalaväe sissepiiramise, jälitada pögenevat vaenlast ja selle sisse piiramist. Kergejalavägi alustas lahingut, tegutses maniipuli ees. Selle ülesandeks oli lahingurivi segaminilöömine.
IDAPROVINTS
LÄÄNEPROVINTS
Hölmas Kreekat, Väike-Aasiat, Süüriat, Palestiinat ja Egiptust
Hölmas Galliat, Britanniat, Hispaaniat ja Pöhja-Aafrikat
Olid majanduslikult körgel tasemel
Madal majanduslik tase
Kultuuriliselt körgelt arenenud
Vähearenenud, romaniseerumine
Linnad säilitasid kreekaliku välisilme
Linnad olid roomaliku välimusega
Suhtluskeeleks oli valdavalt kreeka keel
Suheldi ladina keeles
Ülekaalus väiketalupojad, kes harisid kas isiklikku vöi rendidtud maad
Peamselt orjatööl pöhinevad suurmaavaldused – latifundiumid.
§ 25 Ühiskond ja eluolu Senaatorid: päriliku vöimuga aadliseisus, kujunes välja mobiliteetide hulgast, rikkuse allikas maa rentimine , nende hulgast valiti senaatoreid – körgeimaid riigiametnikke, tunnus: valge ja purpur tooga. Ratsanikuseisus: enne Mariuse reforme teenisi ratsaväeosas, hiljem moodustasid körgema keskklassi, nende hulgas on maa, kaubandus-, käsitööettevötete omanikke, paljud neist tegelesid riigifinantsidega Käsitöölised: väikesed töökojad laostuseid, esile töusid orjatööl paseeruvad suurettevötted, osa neist rikastus, suurem osa muutus proletaarideks, kodanikuöigused säilised Talupojad: väiketalupojad laostusid ja proletariseerusid, talupoegade maa läks völgade katteks suurmaaomanikele, asusid linnadesse elama Proletaarid: on laostunud, vabad inimesed, kellest enamik on Rooma kodanikud, rahvakoosolekul oli nende enammus, m is möjutas riigiasju, proletaaride toetuse saamiseks jagas riik neile toiduaineid ja korraldas vaatemänge, neile ehitati odavaid üürimaju Orjad : on väljaspool Rooma ühiskonda, neid koheldakse nagu loomi, vallutussödade ajal väga odavad, köige raskem on riigiorjadel, kes töötasid kaevandustes (höbe, tina), rske oli ka galeeriorjadel (laevas), palju orje pöllumajanduses ja käsitöös, aga ka majateenijad ja kreeklastest öpetajaad, kokad, gladiaatorid – olil vöimalus rikastuda ja end vabaks osta
Perekond ja kasvatus Mehele kuuluv vöim üle terve perekonna. Ta otsustas nende eest asju, vöis isegi nad surma möista. Naistel puudusid poliitilised öigused, kuid ei olnud nii körvale heidetud nagu Kreekas. Nad osalesid pidusöökidel ning külastasid koos abikaasaga teisi perekondasid . Haridus oli minimaalne, enamasti öpetati söjakunsti. Möne kreekalembelised perekonnad andsid öpetuse läbi kreeklastest orjade.
Kalender Aasta algus oli märtsikuu. Alates 2. saj eKr sai aasta alguseks jaanuar, sest siis vahetati magistraate. Caesari korraldusel vahetati kuukalender päikesekanlendriga, mis sarnaneb tänapäevaga: 365 päeva aastas, igal neljandal aastal üks lisapäev. Seda nimeteti juuliuse kalendriks.
Röivastus ja toit Meestel tuunika ja tooga. Naistel valge tuunika vöi kleit. Roomlased söid enamasti leiba ja jahuputru. Vahel ka kala, juur - ja puuvilju. Rikkamad söid ka liha. Joodi lahjendatud veini. Söödi näppudega.
Elamud ja Rooma linn Traditsiooniline elamu oli ühekorruseline, neljanurkse pöhiplaaniga kivimaja, mille keskmes oli ristkülikukujuline aatrium , mida piirasid igast küljest magamistoad. Aatriumi kohalt puudus katus, tänu millele täitus bassein vihmaveega. Foorum kui linna ja kogu impeeriumi sümboolne keskus omandas piduliku ilme. Varasematele lisandusid uued, muu hulgas ka köigi jumalte tempel panteon . Linna ehtisid keisrite auks püstitatud obeliskid ja triumfikaared, ühe silmapaistvama ehitisena kerkis Palatiumi künkale Keisrite palee . Juba kuningate ajal oli foorumi sillutamise käigus rajatud suur äravoolukanal – cloaca maxima. Seellest arenes maa-alune kanalisatsioonisüsteem. Sellele lisandusid akveduktid – lähedastest järvedest ja allikatest linna varustavad veejuhtmed – ja avalikud saunad – termid . Kogu seda avalike ehitiste pilti täiustasid veel amfiteatrid , kus korraldati gladiaatorite vöitlusi, ja hipodroomid.
Avalikud mängud Rooma hipodroomidest tuntuim on Circus Maximus . Rakendid jagunesid nelja vöistkonda, iagaüks erinevat värvi. Kaarikujuhtu oli ori. Vöidusöit oli umbes 4 km, st 7 ringi. Möögavöitlejate – gladiaatorite vötluse traditsioon vöeti üle etruskidelt. Vöitlus leidis aset ringikujulisel platsil, mis ole piiratud pealtvaatahatega. Suurim amfiteater on Colosseum . Kaotaja saatuse otsustas pealtvaataja vöi keiser. Möned vöitlejad said nii kuulsaks , et said isegi orjusest vabaks, kuid nad ei lahkunud oma ametist.
§ 26 Kirjasöna ja kultuur
Rooma teater ei omanusd roomlaste elus tähtsat rolli. Teatrietendustelt pidi vöimalikult palju nalja saama. Teatris esines 1-3 näitlejat, kuid puudus laulukoor. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli väga madal, mängisid orjad ja hiljem ka naised. Tekstid olid elavad, sageli siivutud žestid. Teatris käisid madala positsiooniga inimesed. Näitlejad kandsid maske. Teatrietendused ei olnud mingi suurema pidustuse osa. Plautus – köige kuulsam Rooma näitekirjanik. Ta mugandas kreeka näidendeid lisades kindlaid tegelaskujusid. Cicero oli kuulus oraator, könemees, kes hiilgas kohtukönedega. Samuti eristas ta kolme könestiili: madal stiil on seisukohtade loogiliseks pöhjendamiseks, keskmine kuulajatele naudingu pakkumiseks ja körge kuulajate innustamiseks. Ta kirjutas könekunsti olemuse, riigikorralduse, moraali ja filosoofia käsitlusi. Vergilius oli silmapaistev poeet augustuse ajal. Tema peateos „ Aeneis “ räägib Rooma rajamisest. See tugineb Homerose „Iliasele“ ja „Odysseiale“. Caesar kirjutas memuaare „Mälestusi kodusöjast“ ja „Mälestusi Gallia söjast“. Titius Livius kirjutas teose „Linna asutamisest alates“, kus ta esitab Rooma ajaloo Romulusest kuni Augustuseni. Pärast Augustust kirjutati iroonilise sisuga luuletusi – epigaramme ja satiire. Näiteks Apuleius mugandas Kreeka jutstuse „ Kuldne eesel “. Ka kreeklased suursid Roomas kirjutada, nt Lukianos, kes pilkas oma könedes könekunsti, filosoofiat , teadust, religiooni jne. Ptolemaios löi Maa-keskse maailmapildi. Galenos täiendas arstteadust.
§ 27 Usk Rooma riigis
nuumen – looduse asi vöi elusolend, milll oli hing sees
laar – esivaneemate hinged , kes kaitsesid maja
geenius – maokujuline vaim, kees edeendss abielu ja soojäkamist
oomen – enne, mille järgi ennustati
KREEKA
ROOMA
ÜLESANNE
Zeus
Jupiter
Pea, taeva, pikse, tormi
Athena
Minerva
Tarkus
Hera
Juno
Abikaasa, perekond, naine
Poseidon
Neptunus
Mere
Hephaistos
Vulcanos
Loodusvarad , sepatöö
Hermes
Merkurus
Kaubandus, teekäijad
Apollon
Apollo
Kunst , ennustamine
Artemis
Jana
Loosud, jahipidamine
Aphrodite
Venus
Ilu, armastus
Ares
Mars
Söda, söjakunst
Kronos
Saturnus
Jup isa, pöllutöö, viljakasv
Hestia
Vesta
Pühakute jum
Dionysos
Bachus
Vein, viinamarjakasvatajate
Preestrid olid riigiametnikud ja nad valiti rahvakoosolekutel. Valitud preestri tiitel oli pontifeex. Need korraldasid üleriigilisi usupidustusi ja hoolitsesid kalendri eest. Konkreetse jumala preestrit nimetati flaameniks, kes hoolitses pühamute ja rituaalide eest. Augurid olid ennustamisega tegelevad preestrid. Hiljem oli ülempreestriks keiser. Ennustamises vöeti üle etruskide öpetus. Ennustasid ka sibüllid – kreeklastest naidprestrid. 1.saj pKr hakkasid levima mitmed idamaised öpetused, nende hulgas ka ristiusk . Köige popullaarsemad olid müsteeriumid.
§ 28 Rooma kunst // Etruski kunst Etruskide ehituskunstist võtsid roomlased üle linnade,templite ja elumajade planeeringu, tänapäevaks on olulisemaiks etruskide kunstis hauakambrid. Neis on säilinud läbi aastate hulgaliselt skulptuure,kaunistatid tarbeesemeid ja kunstitöid. Etruskide skulptuuris segunevad idamaise ja kreeka arhailise kunsti möjud.Kuulsamid töid on „Kimäär“ ja „Kaptitoolumi emahunt“ .
Rooma ehituskunst Alates 1. saj algas roomlaste enda ehituskunst. Roomlased mötlesid eelköige ehitiste püsivusele, ehitati lubjakivist, pöletatud tellistest ja seinte katmiseks marmorit . Mesopotaamias kui ka etruski ehituskunstis on kasutatud kaari, võlve ja kupleid, Mesopotaamias osati ehitada ainult silindervõlve, kuid roomlased hakkasid kasutama ka kuppel ja ristvõlvi. Rooma oli juba siis nagu maailmalinn, kogu linna ümbritsevates müürides oli 17 väravat, nendest väljusid sirged ja pikad sillutatud teed. Et varutsada linna veega, ehitati esimesed akveduktid juba 4. saj eKr.
Ehitised Rooma riigis oli ühiskondlikuks keskuseks foorum, kus peeti rahvakoosolekuid, möisteti kohut jne. Foorumiga külgnes turg , juba Augustuse foorumil ei kaubeldud, vaid selleks olid eraldi rajatised (Traianuse turg) viiekorruliste kaubamajadega. Roomlaste kõige armastatuim vaatemäng olid gladiaatorite võitlused – need korraldati amfiteatrites, paremini tänapäevani säilinud on Colosseum, see mahutas 56000 inimest ja oli lihtne ja kiire seal sisse ja välja pääseda, publikut eraldas areenist körge barjäär. Nagu kreeklastel ei olenud ka roomlaste amfiteatritel katust, kuid kasutati päikesepurjeid. Rooma templitest on kõige paremini säilinud panteon – roomlaste kuppelehitis. Olulised ühiskondlikud ehitised olid ka roomlaste saunad – termid, hämmastav on juba nende suurus, need nägid välja nagu lossid ja seal peeti könesi, loeti luuuletusi, asusid raamatukogud ja spordiväljakud. Roomlased panid aluse ka monumenditraditsioonile, nad püstitasid triumfikaari (võidukaar) ja võidusambaid oma väejuhtidele, nemad löid ka maailma esimes ratsamonumendi , üks kuulsamaid Tituse vöidukaar.
Skulptuur Rooma skulptuur oli vörreldes arhitektuuriga vähem iseseisev. Rööviti kreekast skulptuure ja tehti koopiaid. Portree ja monumendikunstis tegid roomlased originaalseid asju, portreed paistsid silma oma töepärasusega, selle eelduseks vöib pidada nende suurt austuse esivanemate vastu, oli komme hoida kodus esivanema portreed. Rooma kunstis väljandub ka naise kui isiksuse väärtustamine. Muutus ka soengumood, ei oldud enam rahul lihtsate soengutega. Tahvelmaale ei ole säilinud. Hästi on teda rooma seinamaal (paremini säilinuim Pompeijs). Tehnikatest kasutati mosaiiki ja freskot ( eelistati varasemal perioodil). Freskot maaliti värskele krohvile. Koos Rooma riigi langemisega kaotas originaalsuse ja väljendusrikkuse ka rooma kunst.
§ 29 Hiline rooma kesririik 3. saj tabas Rooma Impeeriumi sügav kriis, seda iseloomustasid sagedased verised riigipöörded, nii pääsesid võimul eka madala päritoluga ja karjääri lihtsõdurina alustanud väepealikud, tihti tekkis neid mitu korraga ja see tõi endaga kaas lakkamatuid kodusõdu. Seda kasutasid ära aga välisvaenlased, nii ründasid neid germaanlased kui ka pärslased. 284 aastal võimule tulnud keiser Diocletianus suutsis lõpetada kaua kestnud segaduse, sellega tegi ta ka ümberkorraldusi riigi valistemises. Tema ümberkorraldusi jätkas keiser Constantinus Suur, tema ajal leidsid aset kaks otsustavat muutust Rooma impeeriumi ajaloos. Kuulutati välja kristluse seaduslikku lubamist ja ristiusukst hakkas peagi välja kujunema impeeriumi valitsev religioon kuni see muutus kohustuslikuks. Constantinius lasi rajada uue pealinna Konstatinopoli. Siis valistes Theodosius Suur. Siis põhjustas aladelt sisserännanud hunnide rändamine rahvaste ümberasumise suure rahvasterändamise.
Riigi- ja ühiskonnakorraldused Hilise keisririigi ajal oli keisril piiramatu võim, senatil ei olnud enam õigust rääkida kaasa riigiasjades. Omavalitsused linnades allutati senisest jäigemalt keskvõimu kontrollile , suurendati provintside ja asevalitsejate arvu, nende ül jäi korradada maksude õiget laekumist. Piirati inimeste liikumisvabadust, kinnistades neid seadustega oma elukoha ja ameti külge.
Hilist keisririiki iseloomustas linnade pidev allakäik. Järjest raskemaks muutus ka orjade hankimine , nende nappusel hakkasid suuromanikud järjest rohkem kasutama kohalike talupoegade abi. Hilise keisririigi ühikond oli rangelt seisuslik, elanikud jagunesid kahte suurde seisusesse – auväärsed ja madalad.
Söjaväe barbariseerumine 3. saj segaduse olid näidanud, et traditsioonilisel viisil korraldatud rooma sõjavägi ei tule toime riigi kaitsmisega, keiser Diocletianus lasi rajada reservväe, uute väeosade moodustamiseks vajati rohkem sõdureid, kuna neid ei jätkunud, mindi üle sundvärbamisele, kuna ei tahetud minna kasutati kõiki võimalusi möödahiilimeiseks.
Ristiusk Kui keiser Constantinuis Suur legaliseeris ristiusu oli kristlastel olemas hästi toimiv organistatsioon ritiusukirik. Peamine struktuuriüksus sellel oli piiskopkond (peapiiskop e metropoliid). Esialgu oli piiskopkondi neli: Jeruusalemm , Aleksandria, Antiooki ja Rooma, siis lisandus Konstantinoopol , seal kogunesid peapiiskopid kirikukogudele e sinotidele. Koos kristluse levikuga omandas kirik ühiskonnas aina tähtasmaid rolle. Kui kristalseid Rooma riigis veel taga kiusati ja nende usk keelatud oli, levis see ühiskonna alamkihtides, kuid siis hakkas tekkima kõrgelt haritud kristlasi, tekkisid aplogeeted – kirjamehed, kes püüdsid usku õigustada. Paganlik kreeka-rooma kultuur sai kristliku hariduse aluseks. Kristlus oli arenenud juutide usundist jeesuse sõnumit saabuva jumalariigi kohta. Hakati kirjutama Piiblit , tekkis 1. saj 60.aastatel evangeelumeid, 2. saj hakati neid kõikki kokku nimeta Vanaks Testamendiks, siis tekkis Piibel . 4 saj lõpus võttis selle töö endapeale Hieronymus. Hakati tähelapanu pöörama õigele uskumisele – dogmaatikale. Seejärale kujunes välja ortodoksne – õige usutunnistus , 4. saj levis laialdaselt ariaanlus e vaidlused kristluse olemuses, 5 saj lisandus õigeusuga võitlev õpetus e monofüsiitlus. Siis kaasnes ka kloostrite teke, paljudel kristlastel tekkis soov oma vajadustest vabaks saada seda võimaldas ainult kasin elu lihasuretamine ehk askees . Kristlaste tagakiusamise aegadel põgenesid paljud ristiusulised kõrbetesse neid nim ermiidid(erakus) või mungad , nii tekkisid nendest riigi ääraaladel kogukonnad , peagi korraldati munkade ühielureeglid, pannes aluse kloostrielule. Hilise vanaaja silmapaistvam tegelane oli Augustinius, nooruses sai ta paganana hea hariduse ja vanana pöördus ema mõjutusel ristuusku. Temalt pärineb ka pärisusu õpetus, selle kohasle langes pattu esimene inimene Aadam paradiisiaias. Augustiniuse kõige kuulsam teaos on „Jumalariigist“.