III VANA-ROOMA JA RISTIUSU TEKE (0)

III VANA- ROOMA JA RISTIUSU TEKE
ROOMA RIIGI TEKE
Apenniini poolsaare (Itaalia) kesk- ja lõunaosa asustasid itaalikud – põhja poolt sisse rännanud indoeuroopa hõimud. Nendest pärinevadki hilisemad roomlased ja nende keelest sai Rooma riigi ametlik keel.
Rooma linn asub Tiberi jõe alamjooksul , kus oli tol ajal Latiumi maakond. Aja jooksul hakkasid karjuste ja maaharijate asulad ühinema ja neist said esmaste riiklike moodustiste keskused. Samalaadse arengu tegi läbi ka Rooma linn, arheoloogiliste leidude järgi oli umes 600 e.m.a. Kujunenud välja ühtne asula, mida võib linnaks pidada. Orgu rajati turu- ja koosolekuplats – foorum . Järsunõlvalisest Kapitooliumi künkast sai aga kindluse asupaik.
Hiljem kinnitasid roomlased, et Rooma linnriik on asutatud 21. aprillil 753 e.m.a.
Kuningate aeg
Esimene Rooma kuningas oli pärimuse järgi Romulus . Kokku valitses seal seitse kuningat. Rooma linnriigi valdused ulatusid Tiberi suudmeni, ning edenemist soodustas ka Rooma paiknemine Kesk-Itaalia teede sõlmpunktis. See tõi kaasa etruskide huvi Rooma kui kaubanduskeskuse vastu. Kolm viimast kuningat olidki pärit Etruuriast, Rooma allutati etruskide võimule. Just sel perioodil muutus Rooma Latiumi maakonna tugevaimaks riigiks. Aastal 510. e.m.a. Puhkes aga kuningas Tarquinius Superbuse vastu ülestõus ning Roomas algas vabariigi periood.
Rooma varajane ühiskond
Eesotsas oli rahvakoosolekul valitud kuningas. Ta valitses koos nõukogu – senatiga, mille koosseisus olid tähtsamate sugukondade vanemad. Rooma kodanikkond jagunes nimelt sugukondadeks – genus ja need omakorda perekondadeks – familia .
Kehtis sõltuvusvahekord, kus vaene kodanik võis anda end kliendina rikka ja mõjuka kaaskodaniku ehk patrooni kaitse alla, täites tema heaks koormisi ja käies temaga koos sõjas. Mõlemad pooled tõotasid olla teineteisele ustavad.
Rooma riigis oli talupojaühiskond. Ainult maavaldaja oli kogukonna täisväärtuslik liige.
Igaüks pidi teenima sõjaväes, varustus tuli endal muretseda. Seetõttu moodustasid rikkamad ratsaväe ja vaesemad jalaväe. Kõige vaesemad olid sõjaväekohustusest vabastatud.
Enamike roomlaste peategevus oli põlluharimine ja sõdimine. See kujundas ka nende väärtused – isamaa-armastuse, traditsioonide austamise, enesedistsipliini. Seetõttu saab roomlaste ranget kodanikumoraali võrrelda ainult Sparta omaga .
ROOMA VABARIIK
Aastal 510 e.m.a. Kehtestati Roomas vabariik. Senise kuninga asemel seisid nüüd riigi eesotsas senat ja kaks konsulit, kes olid kõrgeimad igal aastal valitavatest ametnikest. Vabariik püsis kuni aastani 30 e.m.a.
Vabariigi ajal saavutas Rooma hegemoonia teiste Latiumi linnade üle ja võttis kõigi sõjavägede juhtimise enda alla. 5. sajandi lõpuks oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Sõltumatuks jäid veel Lõuna-Apenniini kreeka linnad, kuid aastaks 265 e.m.a. oli kogu Itaalia Rooma võimu all.
Vabariigi korraldus
Valitses patriitside aristokraatia . Ainult nendest võisid saada ametnikud ja preestrid ning kuuluda senatisse.
Kodanikke , kes nende hulka ei kuulunud, nimetati plebeideks. Neil oli lubatud üksnes osaleda rahvakoosolekul. Patriitside ja plebeide suhted olid pingelised ja isegi vaenulikud. Kuna pleibeid moodustasid kodanikkonnast enamuse, siis ei suutnud patriitsid nende nõudmistele vastu seista. Kõigepealt said plebeid õiguse valida endi seast nende kaitseks eraldi ametnikud – rahvatribuunid. Nad tohtisid keelata senati otsuse teokstegemise. Plebeide survel avaldati ka 450 e.m.a. esimene seadustekogu – 12 tahvli seadused. Nendega olid esimest korda kirja pandud ka inimeste õigused. Plebeide õigusi üha laiendati ning aastaks 287 e.m.a. seisusevahe kadus ning kõik moodustasid seaduse ees võrdse rooma rahva (Populus Romanus ).
Roomlased nimetasid oma riiki Res Publica (rahva asi). Riigiorganitena tegutsesid senat, rahvakoosolekud ja riigiametnikud ehk magistraadid . Kõik ametnikud olid kollegiaalsed, st. kõigile
ametikohtadele valiti kaks inimest, enamasti üheks aastaks. Tasu nendel kohtadel ei makstud, riigi teenimine oli auasi. Seega said riigiametit endale lubada ainult jõukad kodanikud.
Magistraadid olid (alates kõrgeimast):
Konsulid – juhtisid eelkõige sõjaväge.
Preetorid – õigusemõistjad, aga neil oli õigus asendada vajadusel konsuleid
Tsensorid – valiti endiste konsulite hulgast 5 aastaks, loendasid rahvast, koostasid senaatorite nimekirjad.
Diktaator – võidi senati poolt piiratud ajaks määrata, kui riiki ähvardas tõsine oht
Rahvatribuunid – valiti plebeide hulgast ning neil oli õigus panna veto senati otsusele, kui see kahjustas lihtrahva huve.
Senat – valitsev riiginõukogu – koosnes nii endistest kui tegevatest magistraatidest. Senaatori amet oli eluaegne. Nende käes olid kõik tähtsamad riigivalitsemisasjad: rahaasjad, sõjandus ja välispoliitika.
Rahvakoosolek – kutsuti kokku selleks, et hääletada magistraatide ettepanekute üle. Lihtinimesel endal puudus õigus ettepanekuid teha.
Rooma tõus suurriigiks
Rooma sai endale tõsiseks vastaseks Põhja-Aafrikas asuva Kartaago . Kartaago ja Rooma pidasid omavahel kolm sõda. Et roomlased nimetasid kartaagolasi puunlasteks, tuntakse neid sõdu Puunia sõdade nime all.
I Puunia sõda (264 – 241 e.m.a.) - Võitlus käis peamiselt merel ja Sitsiilia saarel. Sõja puhkedes puudus roomlastel laevastik , seetõttu sai Kartaago esialgu ülekaalu. Sõda aga lõppes Rooma võiduga ning Kartaago oli sunnitud roomlastele alasid loovutama.
II Puunia sõda (218 – 201 e.m.a.) - Kartaagolaste juht Hannibal tungis üle Alpide Itaaliasse ning purustas Rooma väe Cannae lahingus, kuid hiljem sundisid roomlased nad kodumaani tagasi tõmbuma ning Kartaago kaotas kogu laevastiku, kõik valdused väljaspool Aafrikat ja ühtlasi oma sõjalise tähtsuse.
III Puunia sõda (146 e.m.a.) - Kartaago vallutati ja hävitati.
Rooma hakkas laiendama oma võimu ka ida poole. Aastal 149 e.m.a. liidendas Rooma nii Makedoonia kui Kreeka. II Puunia sõja käigus oli Rooma võimu alla juba langenud kreeklaste Sürakuusa riik Sitsiilias. Vallutatud alasid väljaspool Itaaliat nimetati provintsideks.
VABARIIGI LANGUS JA KEISRIRIIK
Vabariigi languse põhjused

• Rooma riigi kasvades kodanikkond suurenes, provintside rahvad tihti aga Rooma ei jõudnud, seega elasid rahvakoosolekutel kaasa rääkimata.
  
• Riigikaitse oli üha rohkem Rooma liitlaste õlgadel, kel puudus õigus langetada sõjalisi otsuseid.
  
• Mariuse sõjaväereform õõnestas samuti vabariiklikku korda – elukutselised sõjaväelased olid tihedalt seotud oma väepealikuga. See tõi kaasa väepealike kätte võimu koondumise, kes ei tundnud enam aukartust rahvakoosoleku suhtes ning eirasid teinekord isegi senati käske.
  

Caesar
Algul võitlesid võimu pärast omavahel väepealik Marius ja senatile toetuv Sulla . Sulla jäi ainuvõimule mõneks aastaks.
Järgnevalt kerkis esile kolme mehe triumviraat – Pompeius , Crassus ja Caesar. Pärast seda, kui Crassus langes ühes lahingus Aasias, puhkes Caesari ja Pompeiuse vahel kodusõda. Caesar hõivas oma vägedega Rooma ja purustas Pompeiuse väe. Caesarist sai Rooma riigi ainuvalitseja ning ta laskis end nimetada diktaatoriks.
Aastal 44 e.m.a. tapsid senaatoritest vandenõulased Caesari noahoopidega ühe senati istungi ajal.
Varane keisririik
Peale Caesari tapmist puhkesid uued kodusõjad. Esile kerkisid Ańtonius ja Octavianus. Aastal 31. e.m.a. sai Antonius merelahingus Octavianuselt lüüa. Võimule tulles aastal 30. e.m.a. võttis Octavianus endale nime Augustus ning sai kandma imperaatori tiitlit . Ta hõivas samal aastal ka Egiptuse ning ühendas seega kõik Vahemeremaad Rooma riigiks ning enda ainuvõimu alla. Aastat 30. e.m.a. Loetakse seega vabariigi lõpuks.
Augustuse valitsus oli Rooma riigile igati soodne aeg. Kui ta suri, pidas enamik roomlasi ainuvõimu juba enesestmõistetavalt sobivaimaks korraks.
Oma võimu tipul hõlmas Rooma impeerium lisaks Vahemeremaadele ka tänapäeva Prantsusmaad, Belgiat, Šveitsi, Austriat, Serbiat ja Bulgaariat. Sel alal kehtis Pax Romana (Rooma Rahu).
Rooma sõjavägi
Juba vabariigi ajal pidi iga mees (v.a. kõige vaesemad) teenima sõjaväes, kusjuures varustus tuli endal muretseda. Rooma võttis kontrolli ka vallutatud alade sõjavägede üle. Hiljem, Mariuse reformi tagajärjel asendus see palgasõjaväega.
Peamine väeüksus oli leegion , mis koosnes 5000 mehest. Peajõu moodustasid raskerelvis jalaväelased. Ratsaväe ülesanne oli kaitsta jalaväge ja käia luurel. Roomlased ei rivistunud faalanksitesse, vaid väiksematesse ristkülikukujulistesse üksustesse, mis asetsesid nagu maleruudud. See andis sõjaväele paindlikkust.
Roomlased pidasid strateegia kõrval tähtsaks ka sõjatehnika arendamist . Nad oli oma aja parimad kindlusepiirajad.
Augustuse ajast alates koosnes alaline vägi 25 leegionist, mis paigutati keisririigi piiridele. Iga leegioni kontrolli all oli kindel piirilõik, kuhu rajati alalised kindlustused. Sõjaväkke hakati keisririigi ajal värbama provintside elanikke
Ida-Rooma ja Lääne-Rooma
Provintsides toimus romaniseerumine , eriti aristokraatia hulgas, sest see võimaldas teha karjääri poliitikas, kuigi kohalikud kombed ja kultuur üldjuhul säilusid. Majanduse ja ühiskondliku arengu ning ka romaniseerumise alusel jagunesid provintsid kaheks:

• Idaprovintsid – Kreeka, Väike- Aasia , Süüria ja Egiptus olid muistse kultuuri, jõukate linnade ja arenenud majandusega maad. Sealsetes linnades oli peamiseks keeleks kreeka keel. Ladina keel levis vähe, olles kasutuses vaid õigusemõistmises ja riigivalitsemises.
  
• Lääneprovintsid – Gallia (Prantsusmaa), Britannia , Hispaania , Põhja-Aafrika – jäid oma arengutasemelt alla. Üksnes Põhja-Aafrikas oli Kartaago aegadest kõrgkultuur. Suuremad linnad tekkisid aga alles rooma ajal. Peamiseks kujunes lääneprovintsides seega ladina keel ning romaniseerumine oli tugevam.
  

Ida- ja lääne põllumajanduses võib samuti täheldada erinevusi. Ida pool olid ülekaalus talupidajad, kes harisid kas isiklikku või renditud maad, läänes tekkisid orjandusel põhinevad suurmaavaldused ehk latifundiumid .
Hiline keisririik
3.sajandil tabas Rooma impeeriumi sügav kriis, mida iseloomustasid sagedased verised riigipöörded. Esile kerkisid sõdurkeisrid ning nende vahel toimusid peaaegu lakkamatud kodusõjad. Seda kasutasid ära välisvaenlased – Ida-Rooma sattus Pärsia löögi alla, põhjast ründasid germaani hõimud.
Segadused suutis lõpetada aastal 284 võimule tulnud keiser Diocletianus. Hilise keisririigi algust arvestatakse tema valitsusajast. Kehtestati kahe keisri võim – üks valitses ida- ja teine läänepoolsete provintside üle. See korraldus säilis kuni Rooma riigi languseni.
Constantinus Suur, jätkas ümberkorraldusi. Tema kuulutas välja usuvabaduse ning laskis rajada riigi idaossa uue pealinna Konstantinoopoli (tänapäeva Istanbul ). See tõi kaasa Ida-Rooma arengu kiirenemise. Rooma kaotas oma kultuurilise tähtsuse.
Viimasena ühendas kaks Roomat üheks Theodosius Suur, kuid see aeg jäi lühikeseks, ning peale tema surma jagunes Rooma impeerium lõplikult kaheks.
Sel ajal oli keisril piiramatu võim. Senaatoriseisus säilitas küll kõrge ühiskondliku positsiooni, ent senat ise kaotas tähtsuse. Linnadel säilis omavalitsus , aga need allutati keskvõimu kontrollile .
Suurendati provintside ja asevalitsejate arvu, viimased tegelesid põhiliselt maksude kogumisega. Igal piirkonnal oli oma maksumäär.
Linnaelu käis alla. Käsitöö tase ja kaubanduse tähtsus langesid ning seetõttu norgenesid provintsidevahelised sidemed.
Et vallutussõjad olid lõppenud, vähenes orjade osatähtsus majapidamistes. Hakati kasutama kohalike renditalupoegade tööjõudu. Neist ja jäänud orjadest said suurmaaomanike sõltlased – koloonid . Seadus keelas neil elukohta vahetada.
Hiline keisririik oli rangelt seisuslik. Vastavalt seisusele olid kõigil oma kohustused ja õigused. Kõik esimeses seisuses – auväärsed – pidid tagama maksude laekumise ja finantseerima avalikke üritusi. Teine seisus – madalad – olid maksukohustuslikud.
Hunnide sissetungimine Euroopasse käivitas suure rahvasterände. Germaanlased tulid hõimude kaupa keisririigi territooriumile, tegutsedes aga keisritest sõltumatult. Lääne-Rooma keisrid kaotasid võimu oma provintside üle. Tegelik võim läks germaani väepealikele, kuna germaanid moodustasid varsti suurema osa Rooma sõjaväest (barbariseerumine). Aastal 476 kuulutati tollane Lääne-Rooma keiser võimult kõrvaldatuks. Seda peetakse Lääne-Rooma keisririigi ja kogu vanaaja lõpuks.
ROOMA ÜHISKOND JA ELU-OLU
vallutussõdade tagajärjel sattusid roomlased kreeka kultuurimõju alla. Õpiti kreeka keelt ja kirjandust, võeti omaks nende kombeid ja uskumusi. Sellest hoolimata säilitas rooma ühiskond põhijoontes oma traditsioonilise ilme.
Perekond, kasvatus ja haridus
Rooma pere – familia – oli mehekeskne. Ka täiskasvanud ja abielus pojad allusid eluajal isale ning nende varandustki luges seadus isa omaks.
Naistel puudusid poliitilised õigused. Nad olid ühe või teise meessoost isiku eestkostel (isa, hiljem abikaasa). Roomas suhtuti naistesse vabamalt kui Kreekas. Nad võtsid koos mehega külalisi vastu ja tegid visiite. Oli ka avalikult tuntud ja lugupeetud naisi.
Laste kasvatamine ja õpetamine toimus algul kodus isa käe all, ning seisnes praktiliste oskuste õpetamises ja poiste puhul ka sõjalises kasvatuses. Hiljem pöörati kreeklaste eeskujul tähelepanu ka vaimsele harimisele. Rikkamad pered kasutasid selleks kreeka päritolu orja või vabakslastu teeneid. Vaesematele olid ka koolid.
Kõrgema seisuse peredes jätkus laste kasvatamine veel pikka aega. Sageli saadeti suursugused noored Kreekasse mõne õpetlase juurde oma teadmisi täiendama ja kõnekunsti õppima, et neist tagasitulles saaksid head riigimehed .
Rooma õigus
Rooma riik oli õigusriik. Seaduslik ülimus kehtis kõigile, kaasa arvatud valitsejatele. Kedagi ei tohtinud kohtuta süüdi mõista ja neil oli õigus apelleerida keisrile. Keiser oli riigi kõrgeim kohtunik .
Rooma seadused lähtusid nn. 12 tahvli seadustest ning pretsedentidest. Arvestati ka Kreeka seadusi ja nende põhimõtteid. Keisririigi ajal hakati kogu õigusalast materjali süstematiseerima. Seega panid roomlased aluse õigusteadusele.
Rooma linn
Vabariigi lõpul ja keisririigi algul ulatus Rooma linna elanike arv peaaegu miljonini. See tingis kiire ja tihti lohaka elamuehituse. Tradistsiooniliste nelinurksete elamute kõrvale ilmusid ka odavad mitmekorruselised puust ja kivist üürimajad vaeste ja proletaaride majutamiseks. Eriti palju oli neid Rooma Ostia sadamas.
Maailmariigi pealinnas oli ka mitmeid ühiskondlikke ehitisi : Foorum – linna keskus, turu- ja koosolekuplats, omandas paraadliku ilme, rajati Panteon – kõigi jumalate tempel. Linna ehtisid ka arvukad keisrite auks püstitatud obeliskid ja triumfikaared. Maa-alusele kanalisatsioonile lisandusid akveduktid – linna varustavad veekanalid.
Rooma ehituskunst
Roomlased mõtlesid eelkõige praktilisusele ja püsivusele. Ehitati lubjakivist, põletatud tellistest ja nn. rooma betoonist ( kruusa , lubja ja vulkaanilise tuha segu). Sideaineks kasutati lubimörti. Roomlased arendasid edasi Mesopotaamias kasutusel olnud võlve, hakates kasutama konstruktsioonides kuppel- ja ristvõlve. See võimaldas rajada mitmeid kolossaalseid ja vastupidavaid ehitisi, nagu nende sillad ja akveduktid.
Hoonete kaunistamisel kasutati kreeka stiile. Sambad täitsid dekoratiivset ülesannet, levinud olid ka poolsambad ja pilastrid.
Ehituskunstis oli ka ülioluline sirgete sillutatud teede võrk. (Via Appia on kasutusel tänini.)
Rooma meelelahutus
Rooma linnas olid termid – avalikud saunad , mis olid avatud kõigile. Termid pakkusid ka massaži ja erootilisi teenuseid ja neis leidus isegi raamatukogu.
Rahva lõbustamiseks olid aga olulisemad amfiteatrid, kus korraldati gladiaatorite võitlusi, ning hipodroomid.
Roomlased ei pidanud spordist lugu nagu kreeklased . Vabariigi ajal korraldasid avalikke mänge rikkad ühiskonnategelased, hiljem muutus see keisri aukohuseks.
Rooma hipodroomidest tähtsaim oli Circus Maximus, kus korraldati kaarikute võiduajamisi. Gladiaatorid võitlesid elu ja surma peale (üksteise või loomadega) Colosseumis, rooma suurimas amfiteatris. Võidusõitjad ja gladiaatorid oli enamasti orjad, kelle hulgast aga tõusis esile mitmeid tuntud ja kuulsaid meistreid.
RISTIUSK
Kristluse tekkimine
Rooma võimu all oli ka judaistlik Palestiina. Juudid olid rahulolematud oma olukorraga Juuda prokuraatori võimu all. 1.sajandil tegutses rändjutlustaja nimega Jeesus , kelle õpetus viletsate ja alandlike jumalariiki pääsemisest kogus populaarsust alamkihtide hulgas. Juudi aristokraatia survel lasi prokuraator Ponitus Pilatus umbes 30a. Jeesuse vahistada ja risti lüüa. Pooldajate meelest oli aga Jeesus lubatud messias , ehk kreeka keeles christos („salvitu“). Teda hakati pidama Jumala Pojaks, kes oli tulnud inimeste patte lunastama.
Kristluse levik
Kristlus tekkis juudiusu raames selle ühe sektina, aga varsti hakkas see võitma poolehoidu ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas. Levikule aitasid kaasa rändjutlustajad apostlid. Jeesuse kaaslane ja apostel Peetrus pani aluse Rooma kristlikule kogudusele ja temast sai esimene Rooma piiskop. Apostlite tegevuse tagajärjel (eriti Paulus ) tekkis varsti tihe koguduste võrk. Iga kogudus valis enda keskmeks piiskopi või presbüteri (vanema). Hierarhiat algul ei kujunenud.
Tõus riigiusuks
1. ja 2. sajandi vahetuseks moodustasid kristlased umbes 5 protsenti rooma rahvast. Nende monoteistliku kultuse tõttu kiusati neid algul taga. Alles Constantinus Suur legaliseeris ristiusu ametlikult, aastal 313 Milano ediktiga. Selleks ajaks oli kristlastel kujundatud tervet riiki haarav ristiusukirik. Peamine üksus oli piiskopkond eesotsas piiskopiga. Suuremate eesotsas olid peapiiskopid ehk metropoliidid . Peapiiskopkondi oli esialgu neli: Jeruusalemm , Aleksandria, Antiookia (Süürias) ja Rooma. Hiljem lisandus Konstantinoopol.
Peale legaliseerimist sai kirik Rooma impeeriumi üheks tähtsamaks organisatsiooniks ning oli üks suurimaid maavaldajaid. Usku vahetati ka praktilistel eesmärkidel, kristlus muutus prestiižseks. Piiskopid muutusid peamisteks kohtumõistjateks oma diötseesi piires, kirik korraldas kooliharidust. Kirik hakkas järk-järgult üle võtma riigivõimu funktsioone.
Vana-Rooma saavutused ja tähtsus ajaloos
Rooma õigus pani aluse tänapäeva õigusteadusele. Nende kanalisatsioonisüsteem on samuti üle kandunud. Tänapäeva germaani keeled on pärit ladina keelest Rooma impeeriumi aladel.
Rooma impeerium pani ka aluse kõnekunstile.