Nõiad (2)

Gümnaasium
Ajaloo referaat marginaalide teemal
Nõiad
2008
Sissejuhatus
Selleks, et mu referaat ei tunduks nii ulmeline ja ebareaalne ning köidaks ka laisemagi lugeja tähelepanu pidasin ma vajalikuks hajutada tema umbusku teemal „Nõidu pole tegelikult olemas“ alljärgneva lõiguga, mis seletab lahti, kes üks õige nõid tegelikult on ning kust on selline mõiste üldse tulnud.
Enamus tänapäeva inimesi ei usu nõidadesse ja keeldub neisse uskumast ka siis, kui nende endi nina ette tuuakse fakte, mis tõestavad hoopis vastupidist. Pigem näevad nad nõidu muinasjutukangelastena – eelkõige vanemas eas hirmutava välimusega naisterahvana, kelle suurt ja pikka nina kaunistab soolatüügas ning kelle liiklusvahendiks on ei miski muu kui tavaline luuavars. Siiski on selline ettekujutus nõiast üsna väär.
Nende väheste inimeste seas, kes nõidadesse tõepoolest usuvad, levivad aga vastakad arvamused nõidade tõelise olemuse ja tegevuse osas. Enamus neist arvab , et nõid on üleloomulike võimetega inimene, kuid ainuüksi selliselt karektiseeritatavat inimest ei saa veel pidada nõiaks, ent ka see on pool õigest vastusest küsimusele „Kes on nõid?“.
Tegelikult on küsimusele „Kes on nõid?“ mitmeid vastuseid ja sõnale nõid mitmeid definitsioone, mis kõik on omamoodi õiged. Oleneb, mis vaatenurgast küsimusele lähenetakse.
Siinkohal leidsin ammendavad vastused sellele küsimusele Jeffrey Burton Russell`i raamatust „Nõiakunsti ajalugu“. Tsiteerin: „1) Nõid on maag , loitsija – see on antropoloogiline suhtumine; 2) nõid on satanist – see on ajalooline suhtumine; 3) nõid kummardab ürgseid jumalusi ja tegeleb maagiaga – sellist suhtumist pooldavad uusaja nõiad.“
Saades raamatu autorilt enam kui rahuldava vastuse selle küsimusele pöördume aga järgmise küsimuse lahendusteele – kust siis pärineb sõna nõid?
Inglise keeles on sõna „nõid“ kohta mitmeid vasteid , mis kõik tähendavad peaaegu ühte ja sama, kuid nad kõik pärinevad erinevast ajast ja tulenevad erinevatest sõnadest.
Ja jällegi on abiks Jeffrey B. Russelli raamatust, kus on põhjalikult ära kirjeldatud iga sõna „nõid“ vaste ajalugu ning see, millest need sõnad tulenevad.
Inglise keeles pärineb sõna witch (´nõid´), mis on nõidade puhul enimkasutatud sõna, vanainglise sõnadest wicca (hääldatakse ´witcha` ja see tähendab meessoost nõida) ja wicce (hääldatakse ´witcheh´ja see tähendab naissoost nõida) ning verbist wiccian, mis tähendab ´loitsima´, ´ära nõiduma`.
Inglisekeelne sõna warlock, mis tõlkes tähendab „ sorts “ või „nõid“ tuleb vanainglise sõnadest waer – tõde ja leogan – valetama ning algselt rähendas see reeturit või vandemurdjat. 15. sajandil aga võrdsustati see sõnaga „nõid“ (witch).
Sõna wizard (võlur, maag) pärineb inglisekeelsest sõnast wis (tark) , mis tekkis keskajal. Algses tähistas see sõna suurt maagi või siis võlurit ning alles hiljem, 19. sajandil hakati seda kasutama sünonüümina sõnale witch.
Ei tasu arvata, et kõik sõna „nõid“ vasted tulenevad inglisekeelsetest sõnadest. Ehedaks näiteks on sorcerer(nõid,ingl. k ), mis pärineb hoopis prantsusekeelsest sõnast sorcier.
Sõna magcian (maag, ingl. k) tuleb prantsuse sõnast magique, ladina sõnast magia ja kreeka sõnast mageia.
Selline sünonüümirohkus ja multikultuurne pärand, mida omab sõna „nõid“ tähistab selgelt, et sellel sõnal pole kunagi olnud päris ühtset tähendust ja erinevates ühiskondades ning erinevatel aegadel omas see vastavalt ka erinevat tähendust. Kõik see suur segadus nõidade nime ja tegevuse ümber tekitab aga selle teema ümber palju salapära, mille avaruste uurimine mulle referaadi käigus osaks sai.
Nõiad, nõiakunst ja nende ajalugu Euroopas
Suure nõiahulluse aegu 15. sajandil maalisid sõnaseadjad nõidade toimetamisest üsna pentsiku pildi.
Päike on loojunud, ausad inimesed magavad. Nõiad, mõned mehed, enamikus aga naisterahvad, lipsavad sängist välja, püüdes oma kaasade und mitte häirida. Nad valmistuvad sabatile minema. Need, kelle eluase on kokkutulekupaigale lähemal, võtavad teekonna ette jalgsi; teised hõõruavd oma ihu sisse salviga, mis laseb neil õhku kerkida ja loomade, aiateivaste, luudade või pinkide seljas lennata . Kokkutulekupaigas, mis asub keldris, koopas või elutul nõmmel, on neid ootamas kuni paarkümmend seltsilist nõida. Kui juhtub olevat ka neofüüte, eelneb tavapärastele toimingutele vastuvõtutseremoonia. Uustulnuk köidetakse kultuse külge sidemetega, mis teevad lahtiütlemise talle raskeks. Ta peab tõutma, et hoiab kultuse saladusi, ning lisaks sellele seob end teistega seeläbi, et lubab tappa väikese lapse ja tuua tema keha järgmisele kokkutulekule. Ta ütleb suusõnal lahti ristiusust ja kinnitab oma lahtiütlemist sellega, et trambib jalge alla krutsifiksi või pühitsetud hostia või roojab selle peale. Seejärel ümmardab ta kultuse meessoost meistrit, kes on Saatan ise või tema esindaja, andes tollele taguotsa peale nilbe suudluse.
Kui intsiatsiooniriitus on lõppenud, asuvad kokkutulnud pidutsema ja purjutama. Nõiad esitavad püha õhtusöömaaja paroodia , tuues sisse lapsukeste kehad, kelle nad on enne surmanud. Lapsed võivad olla varastatud kristlaste peredest või olla maimukesed, kelle nõiad on eelmiste orgijate ajal eostanud.
Lapsukesi pakutakse ohvriannina Saatanale. Nõiad keedavad laste kehad ära, segavad kokku tülgastavate ollustega ning sulatavad õhkutõusmise salvi sisse või pruugivad laste ihu ja verd püha õhtusöömaaja rituaalse paroodia ajal.
Pärast pidusööki kustutatakse tõrvikud või lükkab must koer või kass need ümber. Algab orgia . Kostab hüüdeid: „Segunege!“, ning igaüks haarab enda kõrval olija iharasse sülelusse. Paarid ühtivad valimatult: mees mehega, naine naisega, ema pojaga, vend õega. Kui orgia on lõppenud, sooritavad nõiad meistriga rituaalse lahkumistalituse ning lähevad küllastunult koju tagasioma magavate kaasade kaissu .
Eespool kirjapandut pole kunagi olnud, ent just seda usuti nõiasabatil toimuvat. Kui millessegi kangesti uskuda tahetakse, jääb inimene tõe suhte kurdiks, ning sõge veendumus , et see pilt on õige, sai ajendiks sadade ja tuhandete inimeste hukkamisele.
Kust need uskumused pärinesid? Ülalpool toodud nägemus nõiasabatist kujunes lõplikult välja alles 15. sajandil. Päris alguses oli loitsimine Euroopas samasugune nagu mujal maailmas. Muutused leisid suures osas aset kristlikust mõtteviisit tulenenud suhtumise tõttu paganate maagiakultusesse ja usunditesse. Ent kristlus ei vallutanud Euroopat üleöö.
Rooma keisririigis võtti uuele usule pöördumine aega ligi neli sajandit, Kristuse sünnist kuni kristluse kuulutamiseni riigiusuks Theodosiuse poolt. Impeeriumi põhjapoolsetel piirialadel jõudis see protsess lõpule alles 7. sajandil (Inglismaal), 9, sajandil(Saksamaal) või koguni 12. sajandil(Skandinaavias).
Selle pika perioodi jooksul muutis kristlik teoloogia järkjärgult oma suhtumist loitsimisse. Augustinus , kristluse kõige mõjukam teoloog, väitis, et paganliku maagia , usundi ja loitsimise on kõik leiutanud Saatan, et meelitada inimsugu eemale kristlikust tõest. Augustinus ütles, et loitsimise osa tagajärgi on meelepettelised, teised tõelised. Nii tõelisus kui ka meelepete oli Saatana töö. Loitsijad ei kutsu välja mitte vaime, vaid deemoneid. Ning siis tulid kristlikud teoloogid välja uue olulise samastamisega: deemonid , keda loitsijad välja kutsuvad , on paganlikud jumalad. Jupiter, Diana ja teised Rooma panteoni jumalused on tegelikult deemonid, Saatana teenrid . Kuna kristlus levis põhja poole väideti sedasama Wotani, Freyja ning keldi ja germaani teiste jumaluste kohta. Kes neid jumalaid kummardas, kummardas deemoneid, teadis ta ise seda või mitte. Selle käiguga sai kõiki paganaid, aga ka loitsijaid pidada osalisteks Saatana koletislikus plaanis maailma päästmine nurjata. See oli enamiku teoloogide ja kirikukogude seisukoht.
Käibel on vähemalt neli olulisemalt Euroopa nõiakunsti tõlgendust. Esimene on vana liberaalne seisukoht, et nõidasid kui selliseid pole kunagi olemas olnudki, vaid nõiakultus või vaimulike autoriteetide koletislik leiutis oma võimu suurendamiseks ja kukru paisutamiseks. Selle järgi on nõiakunsti ajalugu üks peatükke repressioonide ja ebainimlikkuse ajaloost.
Teine on folkloristlik ehk Murray traditsioon. 1921. aastal avaldas Margaret Murray raamatu „Nõiakultus Lääna-Euroopas“- ajal, mil sir James`i käsitlus viljakultustest oli lummanud tervet põlvkonda kirjanikke. Franzerilt kõjutusi saanud, egüptoloogi haridusega Murray väitis, et Euroopa nõiakunst on iidne viljakususund, mis rajanes sarvilise jumaluse Dianuse kummardamisel..
Tänapäeva ajalooteadus on Murray teesist koos kõigi selle teisenditega lahti öelnud. Teadlased on Murray väiteist taganemisega isegi liiale läinud, sest kindlasti leidub keskaja nõiakunstis paganausu relikte. Ent samas on tõsi seegi, et Murray tees tervikuna paikapidamatu. Mingi antiikajast läbi keskaja kuni tänaseni kestnud selgepiirilise viljakuskultuse konseptsiooni muudavad kahtlaseks eksiarvamused:

Algseks usundiks, millest nõiakunst Murray väitel pärined, oli Dianuse kultus. Sellist kultust pole kunagi olemas olnud; preili Murray pani selle kunstlikult kokku üksteisest lahus arenenud ja täiewsti erinevate kultuste tunnusjoontest – Väike-Aastasit kuni Walesini. Murray seisukoht kaldub tunnustama kristlaste väidet selle kohta, et kõik paganlikud usundid on ühesugused

Isegi kui selline segastiilis viljakususund tõesti eksisteerinuks, siis tõendid selle ekstmajäämise kohta on läbinisti puudulikud. Kindlasti ei surnud paganlus välja kristluse esimeste pasunahäälte peale ning mõnel asustusalal kiratses see pikemat aega edasi kui mujal – näiteks Skandinaavias ja Venemaal. Ent 9. sajandiks oli peaaegu kogu Euroopa uuele usule pööratud. Kõigil asualadel elasid paganlike uskumuste ja kombetalituste killud ristiusku pööramise üle ja säilisid läbi keskaja. Ent pole ühtegi tõendit, et keskajal oleks eksisteernud mõni selgepiiriline organiseeritud pganlik kultus või usutunnistus . Elliot Rose on täheldanud: „Muidugi, mitmed rahvalikud pidustused..olid paganluse jäänukid, see aga pole sama, mis paganluse edasikestmine. Ning ühegi näite puhul, mille preili Murray on ära toonud , pole ta esitanud alternatiivset võimalust ega paremat seletust.“

Esimesed kaalukamad tõendid nõidumise kohta hakkasid kogunema alles 14. sajandil, tuhat aastat pärast Constantinuse usule pöördumist, ning nende järgi polnud nõidumine mitte viljakususund, vaid ketserlus kristluses , Saatana kummardamine . Kas saatanaga sobingus nõidumine oli olemas või leiutasid selle kristlased , sellest Murray juttu ei tee. Kui ajavahemikul 1300-1700 nõiad tõesti olemas olid, iseloomustavad kõik allikad neid kui ketserlikke Saatana kummardajaid, mitte aga kui paganaid.
Euroopa ajaloolise nõiakunsti läteteks on ühelt poolt kreeka-rooma mütoloogia ja judaism , ning teisalt Põhja-Euroopa loitsuriitused, folkloor ja usundid. Põhja-Euroopa loitsuriitused olid pronksiajal samasugused nagu kogu maailmas. Matusepaigast välja kaevatud pronksiaja naisterahvale, kes võis olla loitsija, olid kaasa pandud ilveseküünised, nirgi kondid, ussiluustik, hobuse hambad, pihlakaraag, katkimurtud noatera ja kaks rauapüriidi tükki, millel kõigil usuti ilmselt olevat maagilisi omadusi.
Kristlikud meeleparandusraamatud, varakeskaegsed juhendid preestritele pihitoolis patuste ärakuulamiseks ja patukahetsuse määramiseks, mõistavad muistsed loitsuriitused hukka. Olgu nende kombetelituste algne mõte milline tahes, nüüd sai neist ebausk, kuna neid ei ühendanud enam ükski sidus maailmakäsitus.
Loitsimine ja usk sellesse
Nagu maagia üldse, nii on ka loitsime rajanenud eeldusel , et kosmos on jagamatu tervik, ning seetõttu on ka looduse kõikide ilmingute vahel varjatud seosed. Soovitud praktilise tulemuseni jõudmiseks püüab loitsijja neid seoseid oma teadmiste ja väe abil kontrollida ja vähemasti mõjutada.
Loitsimist esineb peaaegu igas ühiskonnas. Samuti on see üks vanimaid ja salapärasemaid mõisteid Euroopa nõiakunsti kontseptsioonis, mis kujunes paganlike uskumuste, folkloori ning kristliku hereesia ja teoloogia põhjal.
Üsna lähedalt on loitsimisega suguluses ennustamine, tulevikus aset leidvate tõikate määratlemine või sündmuste ettekuulutamine salaseoste põhjal, mis on olemas inimolendite ning taimede, kivide, taevatähtede, lambamaksa või šaakali jälgede vahel.
Kõige lihtsakoelisem loitsimine on mingi füüsilise tegevuse sooritamine eesmärgiga, et sellele midagi järgneks: nöörile tehakse sõlm sisse ja pannakse sängi alla, et põhjustada suguvõimetust, külvatud põllul sooritatakse suguakt, et suurendada viljasaaki; pildi sisse torgatakse nööpnõelad, et tekitada kellegile valu või vigastusi.
Mehaaniliste abinõde kasutamisest aste ülemal on keerukam loitsimine, kus kutsutakse appi vaimud. Kui Uganda lugbara hõimu mõnele liikmele on kurja tehtud, läheb ta oma esivanemate põrmude juurde ja hüüab nende poole; nende hinged tulevad ja nuhtlevad süüdlast. Erinevus üleloomulike abile lootva loitsimise ja religiooni vahel on puhuti ebamäärane, ent loitsija üritab rohkem sunduda, kui anub neid jõude, kes peavad tema soovi täitma.
Sageli on aga loitsimisel ühiskonnas täita oluline funktsioon. Mõnes kogukonnas on loitsimine üsna tihedalt seotud religiooniga. Preester võib ühtaegu sooritada rituaalseid toiminguid vihma väljakutsumiseks, viljasaagi suurendamiseks ning rahu sõlmimise, jahilkäigu õnnestumise või sõjas võidu saavutamise nimel.
Kuni need toimingud on avalikud ja sotsiaalse suunitlusega, võib loitsimine olla religinooni teenistuses.
Loitsimise toime saab olla tõhus ja tegelik ainult tolle suhtes, kes sellese usub. Tehnoloogiliselt arenenud riikidest tulijailt, kes soovivad tegutseda kogukondades, kus loitsimist tõsiselt võetakse, küsitakse sageli: teie küla meest on tabanud ära krambihoog , kelle ta appi kutsute, arsti või nõiatohtri? Õige vastus on, et mõlemad. Valude põhjus võib olla puhtsalt füüsuline, aga kui inimene usub, et tema peale on pandud nõidus, siis see hirm võibki valusid põhjustada või neid teravdada.
Seesugused on loitsimise üldised tunnusjooned. Üksikasjade osas varieerub see kogukonniti. Üks esimesi põhjalikumaid antropoloogilisi uurimusi loitsimise kohta pärineb E. E. Evand-Pritchardi sulest, kes uuris Lõuna-Sudaanis zande hõimu. Zanded eristasid kolme liiki maagiat. Esimene oli kasulik, heasoovilik maagia, kuhu kuulusid nõu küsimine oraaklite ja selgeltnägijate käest, amulettide kasutamine kaitseks nõidade vastu, viljasaagi suurendamise riitused ja koguni bagbuduma, surmatoov maagia, sedavõrd kui see oli lubatud kättemaksmiseks tollele, kes oli surmanud kelelgil hõimlase.
Hea maagiaga pandi maksma õiglus, nagu seda mõistis zande hõim, ning bagbuduma muutus mõjutuks, kui seda kasutati ebaõigel eesmärgil. Samas peeti loitsimist väärteoks. Selle all mõeldi maagiat, eriti just materjaalsete objektide maagilist ärakasutamist, et teha kurja sellele, keda keegi mingil põhjusel vihkas. Selline loitsimine oli ebaõiglase kallalekippumise vorm, mis juhtus kiivusest, kadedusest, saamahimust või inimese muudest madalatest ihadest.
Sellise loitsimise puhul kasutati maagiat antisotsiaalsel kujul ning see oli zande hõimus taunitud . Evans-Pritchard nimetas maagia kolmandat varianti „nõiduseks“.
Selle aluseks oli sisemine võlujõud või vägi, mille mees oli pärinud isalt või naine emalt. Selle väe ehk mangu allikas oli füüsiliselt olemas „nõia“ kõhus või kasvajana tema maksa küljes –siis oli see ovaalne mustjas muhk , mille seest võis leida igasuguseid pisikesi asju, või karvane hammastega kera.
Zande nõiad pidasid kokkutulekuid, kus nad pidutsesid ja tegelesid üheskoos kurja maagiaga. Nad valmistasid erilist salvi ja hõõrusid seda oma naha sisse, et muutuda nähtamatuks. Öösiti uitasid nad vaimuna või kehalisel kujul ringi. Tihtipeale arvati, et nõid on kaasa kõrvale sängi heitnud, ent too oli hoopis saatnud oma vaimu teiste nõidadega kampa lööma ja ohvrite hingi sööma.
Mõnikord ründasid nõiad ohvrit ka füüsiliselt ja rebisid tema keha küljest lihatükke, mida siis salajastel kokkutulekutel õgiti. Kõiki inimesi, kes põdesid pikaldast ja kurnavat tõbe, peeti enesestmõistetavalt nõidade ohvriks.
Zanded otsisid ennustajatelt ja ravitsejatelt kaitset nõidade vastu ja ebi enda terveksravimiseks nõiduse mõjust.
Botswana betšuaanidel on üksnes vahetevahel ja erakorralistel juhtudel ninbg harilikul tasu eest tegutsevad päevaloitsijad ja palju hirmsamad öönõiad, kelle saatjaks on koduvaimud loomade kujul (harilikult öökull). Öönõiad on üldiselt pahatahtlikud ning võivad ära nõiduda kõiki ja kõike. Nendeks arvatakse enamasti olevat vanad naised. Lõuna-Aafrika bantu rahvaste sekka kuuluvad sootod eristacad samuti kahte sorti loitsijaid, kusjuures ühed on põhiliselt naised, kes öösiti „lendavad ringi toika või kirbu seljas, saavad kokku ja tantsivad ihualasti“. Mõnes teises kogukonnas on loitsijaid süüdistatud kannibalismis, verepilastamises, nümfpmaanias ning muudes tegudes, mida kogukord peab jälestusväärseks.
See, et iga hõimu loitsijatel on omad erijooned , on loomulik. Üllatab aga suur sarnasus. Paljude Aafrika nõiduseuskude sarnasus ajalooliste Euroopa uskumustega on vägagi ilmne. Nii Aafrika kui ka Euroopa „nõiausul“ on järgmised tunnusjooned. Nõid on enamasti naisterahvas ja sageli eakas. Nõiad tulevad kokku öösiti, lahkudes oma kehast ja muutes selle kuju nii, et nad saavad kokkutulekupaika lennata. Nõid imeb ohvrite verd või õgib nende elundeid, põhjustades lõpuks inimese otsajäämise. Nõiad söövad lapsi või surmavad neid mõnel muul viisil ning mõnikord toovad nende liha kokkutulekutele kaasa. Nad istuvad kaksiratsi luua või mõne muu asja selga ja lendavad ihualasti läbi õhu, kasutavad kuju muutmiseks võideid, tantsivad ringis, õiendavad koduvaimudega ja peavad orgijaid.
Mõistagi ei arva keegi, et kõike seda teeks üle kohu ilma üks ja sama nõidaderühm, ent kõiki neid uskumisi võib täheldada nii Euroopas kui ka Aafrikas. Ning ka teistest ühiskondadest võib leida vähemasti viiskümmend Euroopa nõiausus esinevat motiivi.
Mõningad sarnasused Euroopa nõiakunsti ja mitte-Euroopa loitsumaagia vahel tulenevad euroopalike uskumuste eksportimisest kolonialismi vahendusel. Vodoo tekkis religioonina, mille tõid Haitile Benini rannikult sisseveetud orjad (nimetus on jorubade keeles jumalat tähistavad sõna moonutis). Kristluse ja muude Euroopa ideede mõjutusel sai sellest sünkretistlik religioon , milles sulasid ühte mitte ainult mitmed Aafrika kultused, vaid samuti ka mõned Euroopa olkloorist pärinevad uskumused. Lühidalt, see on kõikvõimalike osiste konglomeraat , milles on ülekaalus Aafrika traditsioonid. Selle religiooni on omaks võtnud 90% Haiti elanikest. Samal ajal peavad needsamad inimesed ennast katoliiklasteks.
Euroopa ja Aafrika uskumuste seesugune segunemine on ilmekas näide sünkretismist, mida on täheldatud ka teistes eurooplaste poolt koloniseeritud ühiskondades. Uskumuste kohalikke elemente on sissetoodutest üsna raske eristada. Nii on usk kujumuutmisse laialt levinud ka Euroopas, kuid huntide ja mustade kasside mainimine Haitil viitab tugevatele Euroopa mõjutustele. Antropoloogid on kirjeldanud, kui mõjusalt võib riituse käigus kogetu tugevdada usku kujumuutmisse. „Öösel süüdati laagris tohutu suured lõkked; alasti naised esitasid tule ümber võikaid tantse, väänates oma keha nii koledal kombel , et ajas hirmu peale.“ Üks teine eurooplasest vaatleja jälgis vodoo preestrit, keda oli vallanud Haiti „keisri“ Dessalines´i vaim: „See oli tema ise. Ma nägin raevukat nägu, ta ilme muutus fanaatiliseks ja kogu ta hoiakust õhkus kättemaksuhimu.“ Selliste alateadvusliku matkimise võimetega saab ka seletada üleilmselt levinud usku kujumuutmisse.
Nõiahullus mandri-Euroopas
Nõiahulluse nurgakivi sai pandud 14. sajandil, mil kokku said ketserlus, õigusteadus, teoloogia ja inkvisitsioon . Järgneva pooleteise sajandi jooksul levis nõiakartus üle Euroopa ning 15. sajandi keskpaigal muutus see ligi 200 aastat kestnud hulluseks.
On levinud arvamus, et nõiahullus leidis aset keskajal, kuid see väide ei pea paika. Tegelikult on nõiahullus renesanssi ja-reformatsiooniajastutega kaasnenud nähtus.
On mitmeid teooriaid nõiahulluse tekke põhjuste kohta. Üheks paljudest põhjustest on hirm tundmatuse ees, mis tollal (ja ka praegu) valitses.Kõike, mida polnud võimalik (teaduslikult) seletada, peeti kurjaks ja Kuradist tulnuks. Seega, kui keegi oskas midagi teistele üleloomulikuna nöivat teha, võidi ta ka nõiaks tembeldada.
Kuna tol raskel ajal oli suremus laste ja emade seas oli ülisuur, konfliktid ja sõjad olid tihedad külalised, ikaldused tõid kaasa suured näljahädad, siis püüti kõigile nendele õnnetustele leida süüdlast. Paraku osutusid nendeks süüdlasteks just nõiad ning inimesed saidki oma ühiskondlikku hirmu nende peal välja elada.
Nõiahulluse periood oli teatud mõttes kasulik ahnetele ja kättemaksuhimulistele kodanikele. Ühiskondlikku hirmu kasutasid nad ära enda huvides, esitades nõidumissüüdistusi oma vaenlastele või tuues selle ettekäändeks mõne rikkama isiku vara konfiskeerimiseks.
Samuti kasutati nõiahulluse perioodi ära poliitilistel eesmärkidel. Näiteks süüdistasid Paavst Bonifatiust tema vaenlased postuumselt ususalgamises, mõrvatöös ja sodoomias. Väideti, et ta tegi Kuradiga lepingu, et tõugata ristirahvas hukatusse. See süüdistus sai paavstile saatuslikuks ning ta kõrvaldatigi ametist, tehes selle juhtumi esimeseks omasuguste seas.
Suurema osa süüalustest moodustas aga siiski lihtrahvas, eriti üksikud vanemad naised, sest neid oli kerge süüdistada ning kättemaksjatena ei osutanud nad endast erilist suurt ohtu.
Üks kõige vähem tänuväärsemaid ameteid tol ajal oli ämmaemanda amet. Teadagi valitses tol ajal laste seas kõrge suremus, nõidu aga tunti just kui laste tapjaid ja ohverdajaid. Nii muutusidki ämmaemandad äsja lapse kaotanud emade jaoks ideaalseteks objektideks, kelle peal oma viha välja valada.
Kõige hirmsam ja mõistuselagedam on nõiaprotsessides see, et „nõidadest“ „tõe“ välja pigistamiseks kasutati hirmsaid piinariistu. Bambergi kurikuulsas nõiamajas olid kasutusel pöidlakruvid, hispaania saapad, raudoradega jalapakud, kustutamata lubja vannid , teravate nagadega patukahetsejapingid, piinapingid, venitamisvõllas ja palju muud. Olles peaaegu surmani piinatud, tunnistasid tihti peale ka oma „süü“(mida tegelikult ju polnud) üles, lootes sedamoodi eluga pääseda.
Nii tekkis lakkamatu ring, mis näis lõpmatu – kuna ülestunnistuste arv suurenes, suurenes ka „süüdimõistetute arv“, mis omakorda suurendas kohtuprotsesside sagenemise nõidade üle, sest suurenev ülestunnistuste arv andis selgelt mõista, et süüdistused polnud alusetud.
Üheks tuntumaks viisiks kindlaks teha, kas inimene on nõid, oli nõndanimetatud „nõia veeproov“. See seisnes selles, et nõid visati sügavasse vette. Kui Jumala loodu – vesi – tõukas ta ära ning ta jäi vee peale ulpima, siis oli ta nõid. Kui ta aga põhja vajus, siis oli ta süütu. Protseduuri ajal hoidsid kaks meest nõia keha ümber seotud köisi, et tõmmata ta veest välja juhul, kui too uppuma hakkab. Resultaat oli alati sama – inimene jäi süüdi. Veel üks huvitav ja absurdne katse oli kaaluproov. Nõid pandi ühele kaalukausile ning Piibel teisele. Kui nõid osutus raskemaks kui Piibel, oli ta süüdi. Tulemus – inimene jäi alati süüdi.
Kasutati ka torkimisproovi, mille käigus otsiti süüaluse keha terava riistaga torkides tema kehalt tundetuid kohti, mille Saatan oli ära märkinud. Tihtipeale olid nendeks kohtadeks sünnimärgid. Samuti otsiti nõiamärki. See erines Saatana märgist ning selleks oli ükskõik milline ebaharilik mügar ihul, mida kujuteldavalt sai pidada ülemääraseks nisaks, mida deemonid käisid koduvaimude kujul imemas.
Piinatavatele esitati ka standardnimekiri küsimusi ning oma agoonias võtsid nad tavaliselt omaks kõik selle, milles neid süüdistati. Iga uus ülestunnistus veenis kohtuvõime aine rohkem küsimustike paikapidavuses ning tagas nende kasutamise ka igal järgmisel kohtupidamisel . Küsimustik nimekiri sisaldas tüüpilisi küsimusi nagu: „Kui kaua sa oled nõid olnud? Miks sa hakkasid nõiaks? Kuidas sa nõiaks said ja mis siis juhtus?“ ning pikk nimekiri jätkus taoliste totrate küsimustega, mis iseenesest olid mõttetud samapalju kui kasutud.
Nende küsimustega ei püütud selgitada, kas süüalune tõesti süüdi oli, vaid seda, kuidas ta seda kõike tegi.
Alljärgnev lõik on üks näide tolleaegsest nõiaprotsessist, mis on võetud Jeffrey Russelli raamatust „Nõiakunsti ajalugu“.
„Sellele perioodile tüüpiline oli kohtumõistmine vana mehe üle Lõuna-Prantsusmaal 1438. aastal. Pierre Vallini süüdistasti nõidumises ning inkvisitsioon võttis ta kinni. Talle ei lubatud kaitsekõnet ning teda piinati korduvalt. Kohtumõiustmise protokollis seisab, et ta tunnistas „priitahtlikult“ üles, mis äraseletatult tähendab, et teda piinati, toodi piinakambrist välja ning anti valida, kas ta tunnistab priitahtlikult üles või läheb piinakambrisse tagasi.
Pierre tunnistaski, et oli kutsunud appi Peltsebuli, kummardanud teda ja maksnud talle andamit. Ta oli teeninud Saatanat kuuskümmend kolm aastat, salanud ära Jumala, trampinud jalgade alla krutsifiksi ja sülitanud selle peale ning ohverdanud omaenda pisikese tütre Saatanale. Ta oli korrapäraselt „Sünagoogis“, kus oli astunud sugulisse vahekorda Peltsebuliga, kes oli võtnud tütarlapse kuju – see on küll harukodne-, ning kus tema ja teised nõiad olid söönud süütulapsukese ihu.
Kohtunikud mõistsid ta süüdi kui ketseri , väärjumalakummardaja, usutaganeja ja deemonite väljakutsuja. Kogu tema maine vara konfiskeeriti, millest pärast kohtukulude mahaarvamist läks kolmandik peapiiskopile ja invisitsioonile. Ent see polnud veel kõik. Pierre pidi teada andma oma kaasosaliste nimed. Teda piinati ühe uuesti nädal aega, kuni ta nimetaski paljude inimeste nimed. Tema ja nende saatus pole teada, ent võib arvata et nad saadeti tuleriidale. Inkvisiitorite ponnistused sundida Pierre´i nimetama mitte ainult vaeseid, vaid ka „preestreid, vaimulikke, aadlikke ja rikkaid inimesi“, annavad tunnistust, et ka võõra vara himustamine ei olnud teisejärguline.“
See on vaid üks kümnetest tuhandetest samalaadsetest protsessidest, mis kõik tol ajal aset leidsid . Kõige hullem seisis aga alles ees.
Hullus, mis 15. sajandi lõpuks oli kaugel taandumisest, kogus uut jõudu. Suurt osa etendasid selles 1430. aasta paiku Strasbourgi lähedal sündinud saksa inkvisiitori Heinrich Institorise ponnistused. Ta astus dominiiklaste ordusse ja nutika poliitikuna toetas Roomas mõjuvõimsaid sõpru ning nimetati ning nimetati 1474. aastal inkvisiitoriametisse Lõuna-Saksamaal. Esialgu jälitas ta ketsereid, ent 1476. aastast alates pühendus peaaegu ainult nõidade vaenamisele. Algul oli dominiiklasest ametivenna Jakob Sprengeriga, kes hiljem kahetses ja ta hukka mõistis, püstitas Institoris halastamatu karmuse ja korruptsiooni rekordi. Tema oma ordu mõistis ta 1490 . aastalsüüdi võõra vara omastamises ja teistes kuritegudes, et ta toimetas nõiakütina agaralt edasi kuni sajandi lõpuni. Oma mõjuvõimuga, mis tal oli paavsti õukonnas, veenis ta Innocentius VIII-t avaldama bulla Summis desiderantes affectibus(1484), mis kinnitas paavsti täielikku toetust inkvisiitoritele nõidadevastases tegutsemises.
1486. aastal ilmus paavsti heakskiidul Institorise „Malleus maleficarum“, „Nõiahaamer“, kus eessõna aset täitis 1484. aasta bulla. „Malleus“ ilmus neljateistkümnes kordustrükis aastani 1520 ning deklaleeris, et neli olulisemat punkti nõiaametis on katoliku usu mahasalgamine, ihu ja hine andmine Saatanale, ristimata laste pakkumine ohvriannina Kuradile ning osalemine orgiates, kus toimub ka suguline vahekord Kuradiga. Kõik nõiad, nii mehed kui naised, tuleb ples anda, kinni võtta, süüdi tunnistada ja hukata.
Nõiahullus jõudis haripunkti 1560 . ja 1660. aastate vahel. Põhjuseks peetakse kasvavaid pingeid protestantide ja katoliiklaste vahel, mis viisid välja sõjani.
Nõiahullus oli kõige räigem piirkondades, kus usuvaenuga põimusid teravad sotsiaalsed vastuolud, kus suured õnnetused, nagu torm, katk ja näljahäda, kasvatasid ühiskonna pingeid, ning samuti seal, kus näiteks Prantsusmaal, kus ketseriprotsesside pikk traditsioon sai põhjenduseks nõidade kohtulikule jälitamisele. Nõidade nii kiriklik kui ilmalik vaenamine omandas suurima ulatuse ja julmuse just nendel aastatel, iseäranis Euroopa katoliiklikes piirkondades.
17. sajand oli sama verine kui 16. sajand. Selle usutülide sajandi kulminatsiooniks kujunes Kolmekümneaastane sõda 1618-1648, mis laastas Saksamaad jakiskus kaasa suurema osa Euroopast. Just sel ajal ägenes ka nõidade vaenamine, eriti Kölnid ja Bambergis, kus piiskop Johann Georg II saatis aastail 1623-1633 tuleriidale vähemalt 600 nõida, mõistes nende üle kohut eespool juba jutuks tulnud kurikuulsas „nõiamajas“, kuhu ta oli lasknud ehitada piinakambrid, mille seinu kaunistasid piiblitsitaadid.
Just Bambergis toimus üks häbiväärsemaid kohtupidamisi, ja seda Johannes Juniuse üle.
Juniust kuulati üle 1628. aasta 28. juunil. Oma süütuses kindlana nõudis ta vastastamist kas või ühegi inimolendiga, kes on teda sabatil näinud. Keegi arst Geogr Haan , kes teisi süüdistades lootis ilmselt pälvida kergemat karistust, toodigi ette ja ta vandus oma elu nimel, et oli poolteist aastat tagasi näinud Juniust sabatil.
Järgmisena vandus keegi passijanaine, et oli näinud Juniust sabatil, kus rüvetati pühitsetud leiba. Junius tõrjus mõlemad süüdistused tagasi, kuid teda hoiatati, et tema vastu on tunnistust andnud ka teised kaasosalised – parem võtku süü omaks.
30. juunil kuulati teda uuesti üle, kuigi lubatud tunnistajad välja ei ilmunud, ning taas keeldus ta ennast süüdi tunnistamast. Siis teda piinati, algul põidlakruvidega ja seejärel hispaania saapaga. Ta kooriti paljaks, ta ihu uuriti läbi ning paremalt puusalt leiti sinakas laik. Seda Saatana märki torgiti. Seejärel tõmmati ta venitusvõllasse. 5. juulil võttis Junius „ilma piinamiseta, aga tungiva keelitamise peale“ – s.t. piinamise hirmus – Saatana kummardamise, sabatitel käimise, maleficium`ide sooritamise ja muud nõiasüüdistuste klišeed lõpuks omaks.
Juniuse juhtumi teeb põnevaks see, et ta oskas enne tuleriidale saatmist ära osta vangivahi, kes viis vanglast välja tema kirja. See on dateeritud 1628. aasta 24. juuliga ning adresseeritud tema tütrele:
Sadu kordi hüvasti, mu armas tütar veronica. Süütuna sattusin ma vangi, süütuna mind piinati ja süütuna ma pean surema. Sesr kes iganes satub nõiavanglasse..., seda piinatakse nii kaua, kuni ta peas midagi välja mõtleb..Kui mind esimest korda piinati, olid seal dr. Braun , dr.Kötzendöffrer ja veel kaks võõrast arsti. Siis küsis dr. Braun minult: „Kaim, miks sa siin oled“? Mina vastasid:“Vääruse ja halva õnne tõttu.“-„ Kuule , sina,“ kärkis tema,“ sa oled nõid. Kas sa tunnistad selle priitahtlikult üles? Kui mitte, siis kutsume siia tunnistajad ja timuka sinu jaoks.“ Mina ütlesin: „Ma ei ole nõid, minu südametunnistus on selle asja pealt puhas; olgu või tuhat tunnistajat, mina olen muretu .“ Ja siis tuli ka – taevana halastaja Jumal – timukas ja pani mulle põidlakruvid, mu käed seoti kokku, nii et verd tuli naelte alt ja igalt poolt, ja neli nädalat olid mu käed kui tuimad tükid, nagu sa näed minu kirjutamise viisist... Pärast seda võeti mind esiti paljaks, mu käed soti selja taha ja mind tõmmati venitusvõlla. Siis mõtlesin küll, et taevas ja maa on hukka saanud; kaheksa korda tõmmati mind üles ja lasti uuesti alla kukkuda, nii et ma kannatasin koledat piina... Ja siis ma tunnistasin..aga see oli valskus.
Et ma tunnistasin, armas laps, tegin ma sellepärast, et pääseda suurest valust ja veel koledamast piinamisest, mida ma ei suutnud enam taluda. Siis pidi ma ütlema, keda ma veel inimestest (sabatil) nägin. Ma ütlesin, et ei tundnud neid ära. „Sa igavene lurjus ,ma pean su timuka kätte andma. Ütle, kes rektor oli seal?“ Nii ma siis ütlesin, et oli. „Kes veel?“ Ma polnud kedagi ära tundnud. Siis ta ütes:“Võta üks tänav teise järel, turuplatsist alates, käi läbi üks ja siis teine.“ Ma pidin nimetama sealt mitme inimese nime. Siis tuli üks pikk tänav. Ma ei tundnud kedagi. Pidin ütlema sealt kaheksa inimese nime..Ja nõndaviisi vahet pidamata küsisid nad minu käest kõik tänavad läbi, ehkki ma ei saanud ega osanud enam midagi öelda.
Siis andsid nad mu timuka kätte, käskisid mind ihualasti võtta, karvadest paljaks ajada ja piinapingile panna..Siis pidin ma ütlema, mis kuritegusid olin toime pannud . Ma ei öelnud midagi..2Tõmba see raibe üles!“ Nii ma siis ütlesin, et mul kästi tappa oma lapsed, aga ma tapsin selle asemel hobuse. Sellest polnud abi. Ma olin võtnud ka hostia ja seda rüvetanud. Kui ma seda ütlesin, jätsid nad mu rahule..Armas laps, ära seda kirja kellelegi näita..., muidu hakatakse mind piinama veel hullemini ja vangivahtidel võetakse pea maha...Hüvasti, sest su isa Johannes Junius ei näe sind enam kunagi.“
17. sajandi esimese poole nõiahüsteeria sünnitas mitmeid pentsikuid kaasnähtusi, muu hulgas ka deemonihullusi nunnakloostrites, eriti 1611 . aastal Aix-en-Provence´is,1630. aastal Loudunis ja 1647. aastal Louviers`s. Nõidumisega mitte otseselt seonduvaina on need juhtumid ometigi kõnekad näited selle kohta, kuivärd kogu ühiskonda oli haaranud nõiausu ja Kuradi kummardamise paine ning mismoodi hirmunud ja sisendusele vastuvõtlikud inimesed hakkasid teatud tingimustes varmalt uskuma oma osadusse Saatanaga.
Üks ehedamaid näited sellest on Louduni nunnade lugu, mille on teinud kurikuulsaks Aldous Huxley romaan ja Ken Russelli film, vajab natuke lisandusi.
See sai alguse Loudini ursuliinide nunnakloostri pihiisa Urbain Grandier`vaenlaste vandenõust. Abtiss ja mitu nunna teesklesid, et on kurjast vaimust vaevatud ja süüdistasid isa Grandier`d enda äranõidumises. Nad etendasid krambihooge, püherdasid maas, lällutasid ning süüdistasid Grandier`d paljudes siivutustes.
Grandier polnud küll eeskujulik preester, end tõendus selle kohta, et ta on nõid, oli kavalalt sepitsetud, kaasa arvatud üpris kohtlane väidetav leping, mis oli kirjutatud paremalt vasakule ladina keeles ning millele olid alla kirjutanud Saatan, Peltsebul, Lucifer , Leviathan ja teised põrguvürstid, kellest üks märkis oma nime vigla kujutisega.
Vaatamata nendele naeruväärsetele riugastele ja asjaolule, et mitmed nunnad , kes olid preestri vastu välja astunud, oma süüdistustest avalikult lahti ütlesid, et lasknud Grandier`vaenlased end kohutada. Teda piinati pikalt ning talle öeldi ära isegi pisikesest armust surnukskägistamise näol, enne kui ta tuleriidale saadeti.
Siis aga võtsid sündmused isevärki pöörde. Vandenõu oli korda läinud ja nunnadel polnud enam mingit põhjust kurjast vaimust vaevatuid teeselda. Ent sümptomid läksid aina hullemaks.
Üks nunn kukkus Jumalat teotades ja krampide käes vääneldes maha, kergitas üles undruku ja alussärgi ning näitas ilma vähimagi häbita oma suguosi ning kriiskas roppusi. Tema liigutused muutusid nii siivituks, et juuresolijad pöörasid silmad ära. Ta kisendas ühtevalu, ennast ise kätega ära narrides: „Tule juba, niku mind!“
(Üks teine kord) nunnad pildusid oma pead vastu rinda ja selga nagu oleks neil kael katki, tehes seda mõeldamatult kiiresti.
Nende näod muutusid nii kohutavaks, et nende peale pole enam sünnis vaadata; nende silmad olid pärani ega pilkunud üldse. Nad ajasid äkitselt jubedasti pasite läinud ja mustaks tõmbunud kange ja vinnidega kaetud keele suust välja. Nad painutasid ennast tagurpidi , kuni pea puutus vastu jalgu ning kõndisid niimoodi imestamapaneva nobedusega ja pikka aega ühtejärge. Nad tõid kuuldavale nii koledaid ja nii valje karjeid, mida keegi polnud varem kuulnud . Nende suust tuli siivutuid sõnu, et ka kõige ärarikutumad meesterahvad oleksid neid häbenenud.
Kurjast vaimust vaevatuid etendas olid nunnad hakanud ka ise uskuma, et nad ongi seestunud. Teesklemine kasvas üle prühhoosiks. Seesugustest juhtumitest ilmneb, mil määral ühiskonda haaranud nõiamaania oli inimesed tõepoolest hulluks ajanud.
Ent palavik oli juba alanemas. 1687 . aastal andis Louis XIV välja edikti sorcellerie vastu. See oli kosutavalt mõõdukas; loitsimist küll taunides ei poogitud sellele enam külge musti kasse, seksihulle nunnasid ega nõiamaania muid säherdusi tontlikke kangastusi. Kõige hullem oli möödas. Pärast 1700. aastat vähenes süüdistuse saanud, süüdi mõistetud ja hukatud nõidade arv kiirelt.
Nõiad ja usk maagiasse tänapäeval
Loitsumaagiaga, millel on tihtipale satanistlik värving, võib seniajani kokku puutuda kõikjal Euroopas, eriti tallupoegade hulgas, ehkki teisest maailmasõjast alates on sellised uskumused hakanud kiiresti kokku kuivama.
Loitsumaagia tunnusjooned varieeruvad piirkonniti, Saksa, Prantsude, Inglise, Itaalia ja Skandinaavia loitsumaagial on igalühel oma selgesti eristatavad jooned. Seda, et usk maagiasse kuhugi kadunud ei ole, väljendab selgelt 1976. aastal Saksamaal aset leidnud juhtum, kus ühes külas kahtlustati vaest, eakat ja üksi elavat vanatüdrukut nimega Elisabeth Hahn selles, et ta on nõid ja peab kolme koduvaimu koerte kujul: Külaelanikud vältisid teda, lapsed pildusid teda kividega ning vimma täis naabrimees ähvardas ta surnuks peksta nõiduse pärast, mille vanapiiga olevat tema peale pannud. Lõpuks pistis naabrimees naise maja põlema, tulekahjus hukkus enamik vanatüdruku koduloomi, tema ise sairänki põletushaavu ja ta maja põles maani maha.
Nõiapulm ja nõiasabat leiavad ajalehtedes, televisioonis menuraamatutes üha sagedamat käsitlemist. Näiteks Inglismaal tegutseb toimekalt mitutuhat nõida, Põhja-Ameerikas on neid ligi kümme tuhat ning suur hulk veel üle kogu maailma.
Saksamaal on nõidu mõrvatud. Kino ja televisioon on jubadate nõiduslugudega olnud lausa üle ujutatud. Ajalehtedes ja ajakirjades on ilmunud kuulutused, kus lubatakse pühendada nõuakunsti kõikidesse saladustesse ning anda uutele nõidadele koolitust.
Leping Kuradiga, mis oli ajaloosis nõiatraditsioonis keskne sündmus, on saanud lähtejks ühele tänapäevasele uuestisünnile – satanismile. Ometi on nüüdisaja satanism ajaloolisest nõiausust paljuski erinev ning kõik tänapäeva uuspaganlikud nõiad on sellest täielikult lahti öelnud. Tänapäeva nõiad leiavad, et kuna nad ei tunnista kristlust, ei saa neid pidada ka ristiusu Kuradi kummardajateks.
Enamik tänapäeva sataniste ei usu Saatanasse või Kuradisse kõige vähematki. Neid, kes personifitseeritud Saatanat tões ja vaimus kummardavad, kohtab haruharva. Mõned kinnitavad, et kummardavad „Luciferi“, keda nad peavad antiikseks jumaluseks, kelle kristlased on ekslikult või pahatahtlikult samastanud Kuradiga. Ent suurem osa satanistidest on pelgalt hedonistid, kes ühendavad oma pühendumise meelelistele naudungutele teatraalse okultse närvikõdiga. Neist kõige väljapaistvam oli Anton Szandor La vey, kelle Saatan Kirik , mis asutati 1966. aastal ja leidub San Fransisco telefonuraamatus nimetuse all „Kirikud: satanistlik“, on äratanud suurt rahvusvahelist tähelepanu.
Endine lõvitaltsutaha, leierkastimängija ja politseipiltnik kasutas meelelehutusäris omandatud kogemusi igakülgselt oma teatraalselt dekoreeritud majas , kus ei puudunud mõõgad, küünlad, viiruk, loitsud ja mõistagi alasti naised altari peal. Võites, et Saatan pole Jumala vastaline, vaid pigem „looduse varjatud jõud“, toonistas La Vey, et maagiline vägi ei lähtu mitte väljaspooly inimest. Vaid seestpoolt, meie psüühilistest võimetest.
Satanismi juhtlause on omandada ja ohjeldada ning seda tehakse oma kirgede avaliku tunnustamise ja heakskiidu kaudu.
Milline nõiakunsti kui omaette religioosse jõu tulebik ka poleks, kuid need väärtused, mis Lääne ühsikonnas on nii sageli unustatud ja unarusse jäetud, tuleb taas ja nii ehedel kujul kui võimalik ausse tõsta. Loitsumaagia on säilinud ning tänapäeva nõiad loovad uut religiooni. Nõiakunst pole koherentne mõiste, vaid termin, mis hõlmab mitmekesiseid omavahel lõdvalt seotud ilminguid. Siiski paelub maagia jätkuvalt inimeste meeli ning mingeid kadumise märke ta veel ei näita.
Kasutatud kirjandus
Jeffrey B. Russell „Nõiakunsti ajalugu“, „ Kunst “ 2001