Romantism (0)

Romantism
Sõna “romantism” ilmus muusikasse 1810.a. saksa helilooja , kirjanik ja maalikunstnik E. T. A. Hoffmanni Beethoveni –teemalistes esseedes, kus ta väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism.
19. saj. valitsenud positivistlik filosoofia väitis, et tunnetada saab ainult nähtumusi,
st. kogemuses tegelikult antut, mitte aga asjade olemust. Arvati, et inimene on võimeline loodust mõistma ainult teatud piirini : näiteks saab mõista loodusprotsesside loogikat, aga mitte nende mõtet. Inimene võib tunda lõpmatust või teistpoolsust, kuid ta ei saa seda väljendada, kuna tal pole selleks sõnu, ega saa ka maalida, sest pole ettekujutust. Arvati, et muusika on ainuke kunstiliik, mille abil saab tunnetada looduse ürgolemust ja inimkultuuride algpäritolu, sest muusika väljendab emotsioone ja tundeid.
18.-19. saj. olid väga ilmalikud , seetõttu vähenes religioosse muusika osatähtsus. Muusikat ennast käsitleti kui puhast religiooni, mis on eemal kirikust ja kristlusest , kuid mis on kantud kristlikust vaimust . Muusika abil oli võimalik jõuda religiooni tunnetamiseni ilma kristlike mõisteteta, mida püüti vältida.
Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile – helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku.

Suunad ja žanrid

Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper , kirikumuusika, salongimuusika, kodumuusika ja alaväärtuslik kitš (nn. plüüžsohva-romantika). Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele ( näit. Paganini, Liszt jpt.).
Kõrvuti klassitsistlike žanridega ilmusid mõned uued liigid:
poeetilised klaveriminiatuurid ( Chopin , Schumann), soololaulud ( Schubert ), sümfoonilised poeemid (Liszt), muusikalised draamad ( Wagner ). Iseloomulik oli poeetilise sõna ja idee ülekandumine instrumentaalmuusikasse. Schubert võttis oma laulude meloodiaid instrumentaalmuusikasse, mitte vastupidi ja isegi Wagneri ühiskunstiteoses (Gesamtkunstwerk) juhtis muusika.
Harmoonia Arendatakse edasi klassikalist harmooniat kromatiseerimise, altereerimise, enharmoonia kaudu kuni atonaalsuse piirini sajandi lõpus.Armastati sekventse ja tertsi kaugusel olevate helistike vastandamist.
Meloodia Nii nagu klassikutel,oli ka romantikute meloodial juhtiv tähtsus. Seda kujundati mitte niivõrd esteetiliste reeglite ja seaduste järgi vaid hingelise väljenduslaadi abil. Sageli arvati, et mida lihtsam meloodia, seda parem.
Rütm Aluseks klassikute rütmika, mida täiendati psühholoogilis-poeetiliste laiendustega nagu trioolid, trioolid duoolide vastu, punkteerimine kui idee fix, sünkoobid, polürütmika jne. Subjektivism toob sisse personaalrütmid, mis on loodud vastava helilooja karakterist tulenevalt.
Kõlavärvid Romantism, mis käsitleb muusikat kui looduse ja universumi sügavamat olemust, eelistab looduslähedasi kõlavärve: metsasarv sümboliseerib sageli jahti, linnust, rüütelkonda; flööt kui paan , Arkaadia, karjuste idüll, jne.
Universaalsus , aga ka 19.saj. materialism toovad kaasa võimsad kõlad, suured orkestrid ja koorid . Ajalooliste piiride laiendamine viib uute (vanade ) pillideni
(näit. Berlioz kasutas antiik-taldrikuid). Religioosne harras-tõsine väljenduslaad tõstab esile vaskpillide piduliku kõla (tuubad, tromboonid).
Historitsism 19.saj. seob end vanade traditsioonidega ja sulatab need omas laadis ümber, täidab uue poeetilise vaimuga ja muudab struktuure ( Liszti ja F.Busoni Bachi -transkriptsioonid). Kirjutatakse uusi teoseid, kus on kokku viidud baroklikud vormid ja kõrgromantismi harmoonia (C. Franck ).
Romantismiajastu muusika ligikaudne periodiseering:
Vararomantism 1815-30
Kõrgromantism 1830-50
Hilisromantism 1850-90
Franz Schubert (1797-1828)
Sündis Viini lähistel Liechtenthalis moraavia-sileesia perekonnas 12. lapsena. Ema suri 1812.a., lapsi kasvatas kooliõpetajast isa. 1808-13 elas Schubert Viini õukonnalauljate koolis (konviktis) ja laulis õuekapellis. Teda õpetasid õueorganist Ruzicka (orel, klaver ) ja õuekapellmeister Salieri (generaalbass ja kontrapunkt). Isa nõudmisel töötas Schubert 3 aastat Liechtenthali koolis abiõpetajana, siis sai temast vabakutseline helilooja. Ta elas põhiliselt oma sõbra F.von Schoberi juures, lahkudes Viinist ainult 1818 . ja 1824.a. töötades Eszterhazy perekonna klaveriõpetajana nende maamõisas Zseliz´is Ungaris.
Schubert ei kirjutanud mitte anonüümsele kuulajaskonnale vaid oma sõprusringile, kus korraldati korrapäraselt nn.schubertiaade muusika, kirjanduse, elavate piltide lavastamise, tantsude, veini ja väljasõitudega.
Schubert komponeeris ilma klaverita, mis oli harva tema käsutuses.Ta kirjutas kiiresti ja ilma suuremate parandusteta. 31-aasta vanuselt oli tal tohutu hulk helitöid kõigis žanrides: üle 600 laulu, oopereid ja laulumänge, 7 missat, koorilaule, 9 sümfooniat, 14 keelpillikvartetti jm. kammermuusikat, klaveripalu ja –sonaate. Kahjuks jäid paljud teosed tema elu ajal trükkimata ning kaasaegsetele tundmatuks.
Loomeperioodid:
Schuberti varajane looming (kuni 1818) on seotud musitseerimisega konviktis ja isakodus ning on stiililiselt seotud viini koolkonna muusikaga. Oma isikupärase helikeele leidis ta soololauludes alates 1814 .a. Nende hulgas on Goethe sõnadele loodud “Gretchen voki taga “(1814) ja ballad “ Metshaldjas ” (1815). Üleminekuperioodil (ca1818-1822.a.) kirjutas Schubert palju laulumänge ja oopereid.
Tema hiline helikeel (näit. viimased sümfooniad, klaverisonaadid ja kammerteosed) on täis traagikat, sügavaid armastustundeid ja sisemist hingestatust. Schuberti fantaasia töötas lähtuvalt muusikast, teda on nimetatud viimaseks “absoluutse muusika” esindajaks , kuna sajandi keskel hakati rohkema kirjutama programmilist muusikat.
Schuberti laululooming.
Ta on kirjutanud üle 600 soololaulu ligi 90 luuletaja sõnadele. Nende hulgas on Goethe(57 laulu), Shakespeare , Scott, Schiller jt. poeedid.
Kaks laulutsüklit “Die Schöne Müllerin” (Ilus möldrineiu) 1823 ja
“Die Winterreise” ( Talvine teekond ) 1827 on loodud literaadi Wilhelm Mülleri sõnadele. Peale helilooja surma koostatud tsüklis “Schwanengesang” (Luigelaul) on seitse Rellstab´i ja kuus Heine värssidele loodud laulu.
Schuberti laulude tähtsaim väljendusvahend on meloodia, mis on klassikaliselt lihtne ja romantiliselt väljendusrikas. Klaverisaade ei ole mitte ainult laulu harmooniline ja rütmiline toetus nagu see oli varem, vaid koosneb tekstist lähtuvatest karakteersetest figuuridest. Laulutüüpidest kasutab Schubert salmilaulu ( näit. “Nõmmeroos”), varieeritud salmilaulu (“Pärnapuu”) ja läbikomponeeritud vormi (“ Teisik ”).

Kammermuusika

Schubert on kirjutanud keelpillitriosid, kvintette, oktette jm. Säilinud on 15 keelpillikvartetti, milledest kolm viimast ( a- moll , d-moll ja G- duur ) peegeldavad romantilist helikeelt. Side lauludega avaldub nii kaudselt kui ka otseselt: viie laulu meloodiat on muutumatul kujul kasutatud kammerteostes.

Näiteks: “Forellikvintett” klaverile, 2 viiulile, tšellole ja kontrabassile, kus IV osas “Teema variatsioonidega” on aluseks soololaul ”Forell”.

Sümfooniad

on mõjutatud vokaalmuusikast - sealgi valitseb laulev meloodia, põhiliselt homo- fooniline faktuur , stroofilaadne vormikujundus. Iseloomulikeks joonteks on kaunid meloodiad, suured lõpetatud temaatilised struktuurid , tertsi kaugusel olevate helistike vastandamine, vähem motiivilist töötlust kui klassikutel, liikumise pingestamine korduvate rütmide kasutamisega, kõlavärvide osatähtsuse suurenemine. Võrreldes klassikutega kasutab rohkem soolopille.
Üheksa sümfoonia hulgas on kuulsaim 1822.a. kirjutatud “Lõpetamata sümfoonia” h-moll, mille partituur leiti alles 37 aastat pärast helilooja surma 1865.a. Siis toimus ka teose esiettekanne. “Lõpetamata sümfoonia”, mida on nimetatud esimeseks romantiliseks sümfooniaks, koosneb kahest osast, mõlemad on kirjutatud suhteliselt vaba käsitlusega sonaadivormis. Schubert kirjutas selle teose kriisiperioodil, samast ajast pärineb ka tema novell “Minu unenägu”, mille sisuks on armastus, surm, igatsus , vabanemine. Seosed novelli ja sümfoonia vahel ei ole väga otsesed , kuid sarnasust võib leida kirjanduslike kujundite ja muusikaliste teemade karakterite vahel.

Klaveriteosed

Schubert rajas romantilise stiili klaverimuusikas. Arvukate klaveriteoste hulgas on nii lühipalu kui tsüklilisi teoseid. Tähtsamad on 8 eksprompti, 6 muusikalist hetke, 24 kogumikku tantse, üle kahekümne sonaadi. Schubert võttis esimesena kasutusele nimetused eksprompt (impromptu pr.k. ettevalmistamatult, improviseerides loodud) ja “Muusikaline hetk” (moment musical ). Tema lühipalu iseloomustavad tundeküllased meloodiad kõrvuti dramaatiliste karakteritega.
Soololaulust teema ja pealkirja saanud “Rändurfantaasia”1822 näitab juba kõrgromantismi klaverimuusika suundumusi: sonaaditaoline neljast osast koosnev teos on ühendatud tervikuks ühiste motiivide ja rütmidega. Monotemaatilisus ja
virtuoosne klaveripartii, kus on kasutatud orkestraalseid võtteid (keelpillitremolo imiteerimine) ennetab Liszti klaveristiili.
Richard Wagner ( 1813 - 1883 )
Ta sündis 1813.a. Leipzigis. Politseinikust isa suri samal aastal ja Wagneri eest hoolitses võõrasisa näitleja Ludwig Geyer. Wagneri koolipõlv algas Dresdenis Geyeri nime all, võõrasisa suri 1821 .a. 1827.a. elas perekond jälle Leipzigis ja Richard sai tagasi Wagneri nime. Muusikatunnid algasid 1830 Toomase -kiriku kantori juures. Aastatel 1833-39 töötas Wagner ooperikapellmeistrina Würzburgis, kus 1834 lavastati tema esimene ooper “Haldjad” ja Magdeburgis (ooper “Armukeeld”1836). Samal aastal abiellus Wagner näitleja Minna Planneriga. 1837 .a. algas töö muusikadirektorina Riias, mis lõppes paari aasta pärast põgenemisega võlausaldajate eest Londonisse ja edasi Pariisi. Pariisis lõpetas Wagner 1840.a. oma järjekordse ooperi “Rienzi”, millega lõpeb varajane loomeperiood .
Tema viimane loomeperiood saab alguse 1859 .a. Siia kuuluvad uuenduslikud muusikalised draamad “Tristan ja Isolde ” 1859, tetraloogia “ Niebelungide sõrmus” 1874 ja “ Parsifal ” 1882.
“Tristanis” peegeldub Wagneri kirglik armastus Mathilde Wesendonki vastu, kes oli Wagneri sõbra rikka ja haritud kaupmehe Otto Wesendonki naine.
Aastatel 1858-61 elas Wagner Veneetsias, Luzernis ja Pariisis. 1861.a. etendus Pariisis tema “Tannhäuser”, millele tuli prantslaste nõudmisel juurde kirjutada balletistseen. Wagner oli küll väga selle vastu, kuid balleti puudumise korral oleks etendus ära jäänud.
1863.a. toimus Berliinis Wagneri saatuslik kohtumine Liszti tütre Cosima von Bülowiga. Järgmisel aastal hakkasid nad koos elama ja 1865 sündis Münchenis nende esimene laps Isolde. 1866.a. suri esimene naine Minna Wagner. Cosima ja Wagneri laulatus toimus 1870 Luzernis. Vahepeal (1867) kirjutas Wagner oma ainsa ajaloolis-koomilise ooperi”Nürnbergi meisterlauljad”.
1872.a. asus pere elama Bayreuthi (Põhja-Baierimaal), kus Wagner lasi ehitada oma ideede järgi uue ooperiteatri (Festspielhaus) ja isikliku villa “Wahnfried”, kus 1874 lõpetas “Niebelungide sõrmuse”. Selle tetraloogiaga avati Bayreuthi Festspielhaus 1876.a. Viimaseks ooperiks jäi kristlik müsteerium “Parsifal”1882.
Kogu Wagneri elu oli täis võitlust keskpärasuse vastu. Tal oli elu ajal palju pooldajaid aga ka tuliseid vastaseid.
Wagner suri Veneetsias 1883 Palazzo Vendraminis ja on maetud Bayreuthisse oma maja aeda.
Looming:
Wagneri ideaaliks oli kunstide süntees universaalses lavateoses (Gesamtkunstwerk), mille abil ta lootis maailma parandada .Tema loomingut mõjutas Beethoveni sümfonism ning osaliselt ka Nietzsche ja Schopenhaueri filosoofia. Tema ooperid on avaldanud mõju mitte ainult muusikale , vaid ka tervele kultuurielule ja isegi poliitikutele – oli ju Wagner Hitleri lemmikhelilooja.
Uuenduslikud võtted:

• Lõpetatud muusikaliste numbrite asemel valitseb sümfooniline arendus, mis tekib
  
• juhtmotiivide kui muusikaliste sümbolite põimumisest. W. nimetas neid temaatilisteks, meloodilisteks ehk meenutusmotiivideks. Juhtmotiivid korduvad alati, kui mainitakse või meenutatakse objekti, millega nad on seotud. Wagner tegi juhtmotiivide tabelid , millega asjatundjad said enne etendust tutvuda.
  
• Tähtis oli põhimõte, et muusika ise annab edasi arenevat dramaatilist sisu (muusikaline draama ).
  
• Wagner kasutab suurt orkestrit , eriti “Niebelungides”. Seal on 4-kordne koosseis, lisaks veel Wagneri tuubade kvartett . Suurendatud on vaskpillide rühma: lisaks tavapärastele pillidele on seal basstrompetid ja kontrabass -tromboonid ning koguni 8 metsasarve. Orkestril on ka iseseisvaid vahepalu, mida mängitakse sageli kontsertidel.
  

• Wagner võitles lauljate ülemvõimu vastu. Ta leidis, et laulja täiendab orkestrit, mitte ei valitse ooperi üle nagu see tollal tihti juhtus. Meloodiliste aariate asemel kasutas ta retsitatiivset kõnelähedast laulu. Tema muusikadraamade uudne olemus nõudis lauljatelt uutmoodi laulmis- ja näitlemisstiili. Wagneri laulja peab omama tugevat väljendusrikast häält ja head tervikutunnetust.
  
• Tema harmoonias, mida peetakse romantilise harmoonia tipuks, on palju lahendamata dissonantside ahelaid (“lõppematu meloodia”). Pingestatud helikeele kõrgpunktiks on ooper “Tristan ja Isolde”.
  
• Alates “Lendavast hollandlasest “ kirjutas Wagner oma libretod ise. Ta oli veendunud, et ooperite sisu peab olema minevikust (saksa mütoloogiast), mitte pahelisest kaasajast.
  

Tetraloogia “Niebelungide sõrmus” libreto on Wagner kirjutanud saksa eepose põhjal. “Niebelungide sõrmuse” osad on “Rheini kuld ” 1852 -54, “Valküürid” 1852-56, “ Siegfried ” 1851 -71, “Jumalate hukk ” 1848-74. Põhiteemaks on Reini jões asuv kuld, millest valmistatud sõrmus annab võimu terve maailma üle. Kuid selle eest tuleb ka tasu maksta: tuleb lahti öelda inimlikest tunnetest ja lõpuks kulla jõu läbi hukkuda.Kulda ihaldavad jumalad, inimesed, kääbused, hiiglased. Lõpuks viiakse kuld tagasi Reini jõkke, kuid jumalate riik hävib.
Tetraloogiat kanti Bayreuthis ette antiiktragöödiate eeskujul nelja päeva jooksul.
Viimase ooperi “Parsifal”1882 sisu aluseks on keskaegse kirjaniku Wolfram von Eschenbachi poeem . Ooperi idee on - ainult see võib tuua lunastuse, kes on võimeline loobuma maistest hüvedest. Tegevus toimub Graali rüütlite keskel, kelle valduses on pühad reliikviad : Kristuse karikas ja püha oda. Parsifal hävitab pahelise Klingsori lossi ja tervendab püha oda abil kuningas Amfortase haavad. Parsifalist saab uus Graali kuningas.
Kristlik müsteerium kulgeb staatiliselt, selles on palju sümboolikat, polüfoonilisi koore ja meisterlikku orkestrikäsitlust.
Elu viimastel aastatel tegeles Wagner usuküsimustega. Ta oli veendunud, et ainult religiooniga seotult võib muusika saada tõeliseks kunstiks (“ Kunst ja religioon”1880).
Lehekülg 8