EESTLASTE MUISTNE VABADUSVÕITLUS (0)

Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli Balti ristisõdade, mis toimusid 1180. – 1290 . aastatel, üks osa. Muistset vabadusvõitlust dateeritakse tavaliselt aastatega 1208–1227.

Nimetuse ja hinnangute problemaatika

Termin 'eestlaste muistne vabadusvõitlus' tuli kasutusele 1920. aastate Eesti Vabariigis. See mõiste tekkis seoses Vabadussõjaga, sest tekkiv rahvuslik eesti ajalookirjutus nägi võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja kaasaegse vabadussõja, mis võideti. Selle kontseptsiooni selgrooks oli seisukoht, et eestlased on juba alates 13. sajandist pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud ning sellega seoti nii Jüriöö ülestõus, 1560. aasta talurahva ülestõus Läänemaal kui ka Mahtra sõda. Lisaks suhtuti 13. sajandi eestlasesse väga moderniseerivalt: usuti , et muinaseestlastel oli juba tugev rahvusliku ühtsuse tunne, Muinas-Eesti aga peaaegu kui ühtne riik, mille maakonnad tegutsesid enamasti ühiselt ja vanemad võidelnud vapralt kogu rahvas huvide eest. See oli reaktsiooniks baltisakslaste kontseptsioonile , kus Baltikumi ristimist peeti kultuuri toomiseks seni metsikule maale, kus varem sisuliselt mingit ühiskondagi ei olnud. Nende kahe vastandliku kontseptsiooni pingeväljas sündis siis ka muistse vabadusvõitluse mõiste, olles paratamatult ideoloogiliselt laetud.
Kuni 1990. aastateni kasutati seda terminit Eestis väga üldiselt ja ilma mingi kriitikata, sest saksa-eesti vastandus sobis väga hästi nõukogude olustikku. Seejärel hakaksid eesti ajaloolased aga 'muistsesse vabadusvõitlusesse' tunduvalt kriitilisemalt suhtuma. On leitud, et see mõiste on üsna sobimatu, sest 13. sajandil olid olemas küll Eesti territooriumil elanud hõimud, aga mitte eesti rahvast, pealegi ei võidelnud nad ilmselt mitte Eesti muistse vabaduse, vaid üksikute maakondade iseolemise eest. Siiski pole välja pakutud ka uut sobivat terminit, mis võiks muistse vabadusvõitluse asendada: Balti, Põhja või Liivimaa ristisõjad/ristisõda on liialt laiad mõisted, ainult Eesti territooriumiga seotud mõistet aga pole. Seetõttu on ka muistne vabadusvõitlus üldiselt kasutusse jäänud.
Problemaatilised on ka 'muistse vabadusvõitluse' piirid, sest need on antud vaid ühele allikale, Henriku Liivimaa kroonikale tuginedes. Ehkki tolle aja kohta äärmiselt täpne, on selles ka tõsiseid moonutusi, eriti taanlaste tegevuse koha pealt, kelle vastu kroonika suures osas suunatud oligi. On teada, et taanlased korraldasid vallutusretke Saaremaale juba 1206 . aastal, kuid said lüüa. Nii võiks ka seda sündmust lugeda sõja alguseks Eestis. 1227. aasta on loetud võitluse lõpuks seetõttu, et Henriku kroonika sama aastaga lõppeb. Kuid on teada, et juba sama aasta teisel poolel tõusid järvalased ja virulased taanlaste vastu üles ning Lääne- ja Saaremaa jagati lõplikult kristlaste vahel alles 1233. aastal. Nii on võimalik, et kuni selle aastani polnud sakslastel ega taanlastel võimu Lääne-Eesti üle.

Eellugu

Liivimaa ja Eesti vallutamist seostatakse üldiselt saksa kaupmeeste aktiviseerunud tegevusega Läänemerel alates 12. sajandi keskpaigast. 1159 taasrajati Lübecki linn, millest sai saksa kaupmeeste tugipunkt Läänemere-reisidel. Nende suur huvi Baltimaade vastu tulenes sellest, et selle kaudu oli hea kaubelda Vene vürstiriikidega. Lisaks Saksa kaupmeestele olid aktiviseerunud ka Taani kaupmehed ja kirikutegelased. Idamisjoni vastu tundis huvi ka Rootsi. Skandinaavia riikide huvi oli seotud idapoolsete paganarahvaste allutamisega ka seetõttu, et nood korraldasid tihti rüüsteretki nende aladele . 12. sajandi lõpuks olid Soome ja Baltikumi rahvad jäänud Euroopa viimasteks paganateks ning jäänud ida- ja läänekiriku vahele. Seetõttu oli nende allutamine ja ristimine ka peaaegu paratamatu.
1165. aasta paiku määras Lundi peapiiskop Eskil Eestimaa piiskopiks prantsuse päritolu munga Fulco , kes käis tõenäoliselt kahel korral (1170. aastate paiku) Eestis paganaid ristimas, kuid poliitilisi tagajärgi tema retkedel polnud. Fulco abiliseks oli munk Nicolaus Stavangerist, kes oli ilmselt eesti päritolu ja tundis kohalikke olusid hästi.
1184 . aastal saabus Väina jõe suudmesse augustiinlane-koorihärra Meinhard , kes 1186 . aastal kuulutati liivlaste piiskopiks. Meinhardi tegevus oli rahumeelne - ta ei kutsunud endale abiks ristisõdijaid. Loodava piiskopkonna keskuseks sai Üksküla, kuhu 1186. aastal hakati rajama ka Baltikumi esimest kivilinnust. 1180. aastate lõpus rajati ka Holmi linnus. Meinhard suutis ristida mõned liivlased , kuid paljud neist taganesid hijem usust. Meinhardit abistas ka Theoderich, hilisem Eestimaa piiskop. Kuna Meinhard ei suutnud liivlasi laiemalt ristida, pöördus ta paavsti poole, kes lubas ristisõja algatada. Aastal 1193 kuulutas paavst Coelestinus III välja ristisõja Ida-Euroopa paganate vastu. Rahvusvaheline ajalooteadus tunneb seda põhjala ristisõdade nime all. Meinhard suri aastal 1196, enne kui ristisõda jõudis alata . Enamik liivlasi oli aga endiselt ristimata.
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega
Pärast Meinhardi surma määrati piiskopiks Berthold , kes oli enne olnud Loccumi tsistertslaste kloostri abt. Ka Berthold ei suutnud liivlasi rahumeelselt ristida, seetõttu otsustas ta panustada sõjalisele jõule. Juulis 1198 üritas Bertold vallutada Riia linnust (od locum Rige) Liivimaal, lahing küll võideti, kuid Bertold sai lahingus surma. Varsti pärast lahingut ajasid liivlased kristlased Holmist minema. Neile jäi endiselt vaid Üksküla.
1199 . aastal nimetati aga uueks Liivimaa ehk Üksküla piiskopiks Bremeni toomhärra Albert von Buxhövden, kes veetis pea kaks aastat Põhja-Saksamaal, jutlustades ja Liivimaa-retke jaoks ristisõdijaid kogudes. 1200. aasta teisel poolel saabus ta Väina suudmesse, kus rajas 1201. aastal Riia linna. 1202. aastal rajas Theodrich Läänemere idakalda ristiusku pööramise eesmärgil Mõõgavendade Ordu (ametlik nimi: Kristuse Sõjateenistuse Vennad), mille tugikohaks sai Riia. Piiskop Albert suutis liivlased 1206. aastaks enamjaolt alistada, latgalitest said aga Mõõgavendade ordu liitlased ja nad lasid end samuti ristida. 1208. aasta alguses tekkis kristlastel aga konflikt Ugandi eestlastega, sest nood olevat röövinud Pihkvasse suunduvate saksa kaupmeeste varad. Konflikti ei suudetud rahumeelselt lahendada, sest sakslased ja latgalid nõudsid eestlastelt lisaks kaupade tagastamisele ka latglitele eelnevatel aastatel sooritatud röövretkede ajal tehtud kahju korvamist ja eneste ristida laskmist. Sellega ugalased aga ei nõustunud ning samal aastal korraldasid sakslased Ugandisse esimese röövretke. Muistne vabadusvõitlus oli alanud.

Muistne vabadusvõitlus

1208. aastal ründasid latgalite soost kristlased Sakalat. "...tungides Sakala maakonda sisse, leidsid nad mehed ja naised ja lapsed oma kodudes kõigis külades ja paikades ja tapsid , keda nad leidsid, hommikust õhtuni nii nende naisi kui lapsi ja kolmsada Sakala maakonna parematest meestest ja vanemaist , peale selle veel lugematuid teisi kuni tapjate käed juba jõuetuks jäid rahva suurest mõrvamisest".[viide?]
Eestlased ründasid omakorda kristlasi, saates üksteise järel malevaid liivlaste ja latgalite maad rüüstama. Eestlaste oluline võit saavutati pärast Võnnu piiramist toimunud lahingus Ümera jõe ääres 1210 . aastal. Kindlasti oli selles võidus oma osa ka meie sugulasrahval liivlastel, kes reeturlikult meelitasid sakslased kiirelt edasi liikuma. Nii tabaski eestlaste varitsus sakslasi täieliku üllatusena ning nende vägi purustati täielikult.
1212 . aastal sõlmiti kolmeks aastaks Turaida vaherahu , millega Sakala ja Ugandi pidid tunnistama ristiusku.
1215 . aastal toimus eestlaste üks suurimaid ja paremini organiseeritud sõjalisi operatsioone - Riia piiramine. Sellest võtsid osa nii sakalased, ugandilased, läänlased kui ka saarlased . Siiski polnud sõjaline organiseeritus ja relvastus piisav kristlaste hävitamiseks. Turaida linnust piiranud malev purustati ja saarlaste laevastik pidi taganema merele ilmunud kogede ees.
1217 . aastal võitsid kristlased Madisepäeva lahingu, hukkus ka Sakala olulisemaid vanemaid Lembitu.
Lindanise lahing, 1219.
Põhja-Eesti vallutasid Taani ristisõdijad kuningas Valdemar II juhtimisel, kes 1219 maabusid Lindanisa (praegune Tallinn) linnuse juures.
Põhjala (Põhjamaad), 1219.
Sakslaste ja taanlaste rüüste- ning vallutusretkede tulemusena oli aastaks 1222 kogu mandri-Eesti allutatud.
Baltimaad , 1225 - 1250 .
1222. aasta suvel üritas Taani kuningas kanda kinnitada ka Saaremaal. Saarlased lõid aga taanlased saarelt välja ja nende initsiatiivil alustati ülestõusu kogu mandril. Varsti olidki kristlased maalt välja löödud, ainsaks tugipunktiks jäi Lindanise (Taanilinn). Samal ajal tekkis aga Taani kuningas Valdemar II-l konflikt Põhja-Saksamaal ning taani sõjaline võimsus oli suunatud sealsele sõjategevusele. Siiski ei jätkunud sõda eestlaste jaoks edukalt. Ei suudetud võita ka viimast suurimat välilahingut orduvägede vastu - II Ümera lahingut ja ka 1223 . aasta Tarbatu linnuse piiramine lõppes sakslaste võiduga. Peale mida jaotati Lõuna-Eesti ordu ja piiskopkonna vahel Ugandi ja Sakala jäi Ordu täielikult valdusesse. Vaiga aga jägati piiskopkonna ja ordu vahel. Sellele järgnes taaskord kogu mandrit hõlmav vägivaldne ristiusustamine.
1223. aastal võttis [Schwerin]i krahv Taani kuninga Valdemar II vangi ning kasutades ära Taani kuningriigi nõrkust hõivasid sakslased 1225. aastal taanlastelt Virumaa ja Järvamaa. Taanalaste ja sakslaste vahelise järgneva konflikti ärahoidmiseks moodustas paavsti legaat Modena Wilhelm Viru- ja Järvamaast talle alluva haldusüksuse, mille reaalseteks valitsejateks määras eesti päritolu ülikud, kuna paavstivõimul puudusid Põhja-Eestis reaalsed sõjajõud ning esindajad. Modena wilhelm lahkus ise Eestimaalt 1226. aastal Rooma , jättes enda asemikuks asevalitseja Johanni. 1227. aastal sai Valdemar II sõjas Põhja-Saksamaa vürstiriikidega Bornhövedi lahingus lüüa ning koheselt alustasid pealetungi taani aladele ka sakslaste Mõõgavendade Ordu väed vallutades lõplikult kogu Põhja-Eesti, valluatdes ka Tallinna kindluse seal asunud taani sõdalastest ning muutes kindluse oma tugipunktiks.
Aastal 1227 alistas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti - Muhu linnuse - tappes kõik seesolijad, nii naised mehed kui lapsed. Saarlaste linnused alistusid ja võtsid ristimise surmaähvardusel vastu, sest vallutajate suure ülekaalu ja linnuste ülerahvastatuse tõttu polnud võimalik vastu panna.
1227. aastat loetakse muistse vabadusevõitluse sümboolseks lõpuks, kuigi sõda Katoliku kirik esindajate ( piiskoppide ja orduvägede) ja eestlaste vahel jätkus periooditi veel aastakümneid.
Peale ordu kaotust Saule lahingus (Päikeselahing) 1236 . aastal toimus veel üks suurem ülestõus Eesti piires, kuid seegi ebaõnnestus.

Vallutajate omavahelised suhted

Ehkki Läänemereäärsete riikide vallutamine toimus Rooma paavsti õnnitusel ja heakskiidul, puudusid paavstivõimul oma sõjalised jõud uude maade vallutamiseks ning ülesande täitmiseks kaasas ta katoliku kiriku mõjule alluvate ilmalike riikide ja ka vaimulike sõjaliste organisatsioonide teeneid.
Liivimaa, 1260.
Pärast eestlaste vastupanu murdmist kujunes välja Vana-Liivimaal sümbioos ilmalike (Liivi ordu ja Taanile kuulunud Eestimaa hertsogkond) ja otseste Rooma paavstile alluvate vaimulike (Tartu, Saare-Lääne ja Riia piiskopkonnad ) riigivalitsusvormide vahel. Kuigi enne vallutuste alustamist oli kokku lepitud valluatatavate maa-aklade jaotus, reaalselt neid ei järgitud ning võimalusel valluati nõrgematelt naabritelt valdusi, kohaliku tähtsusega konfliktide raames.
1230. aastal saabus Eestisse paavsti Gregorius IX viitse-legaat Balduin Alnast, kes saavutas paavstile allunud Põhja-Eesti maade(Virumaa ja Järvamaa) tagastamise, kuid peale lahkumist hõivasid sakslased maakonnad uuesti ning 1232. aastal kui Balduin Alnast saabus Eestisse juba kui Paavsti legaat saavutas ta uute läbirääkimiste tulemusena maakondade ja kolmandiku Tallinna kindluse paavsti võimu alla andmise. Peale mida määras paavst Balduini Põhja-Eesti, Zemgale ja Kuramaa piiskopiks. Paavstile allusid veel Tartu piiskopkond , Saare-Lääne piiskopkond, Riia piiskopkond.
1233. aastal tungisid paavsti legaadiga järjekordselt tülli läinud orduväed kallale legaadi valdustes olevatele Rooma paavsti vasallidele (arvatavalt taani valitsemisajast paikseks jäänud taani päritolu vasallid ) ning vallutasid nende valdused ja võtsid tagasi ka ajutiselt Rooma paavstile kulunud Tallinna kindluse osa, hukates seal olnud paavsti sõjasalga liikmed.
1233. aastal lõpul alustas Taani kuningas Valdemar II mereblokaadi Hansa Liidu pealinna - Lübecki sadamale. Liivi ordu, sai oma põhilise toetuse Põhja-Saksa linnadest (Lübeck, Vestfaal, Reinimaa, Hansa Liit) nii ristisõdijate kui ka sõjavarustusena. Blokaad lõpetati alles pärast Liivi ordu poolset abipalvet Rooma paavstile, Gregorius IX suutis lõpetada blokaadi alles siis, kui ähvardas Taani kuninga Valdemar II kirikuvande alla panna.
Jätkastes oma maavalduste suurendamist ja soovides ühendada Põhja-Eestis ja Preisimaal asuva Ordu maavaldused asusid sõjategevusse semgalite ja žemaitide vastu, kuid purustati Saule lahingus (Päikeselahing) 1236. aastal. 1237. aastal kinnitas paavst liitumistingimused koos salatingimustega (Põhja-Eesti tagastamine Taanile) ja Mõõgavendade ordu liitus Saksa orduga ning edaspidi kasutati nime Liivi ordu.
Rooma paavsti vahendusel saavutatud kokkuleppe Taani alade tagastamise kohta realiseerimiseks saatis paavst Eestimaale jällegi legaadi Modena Wilhelm, kes pidas 1237/1238. aasta talvel läbirääkimisi maade tagastamise üle, mis reaalsuses seisnes ordu Põhja-Eesti orduvasallide elatusallikatest ilmajätmisest ning neile mõistlike kompensatsioonisüsteemi pakkumist, et säilitada rahu ning vältida sõjategevust. 1238. aastaks oli ordu poolt valluatud maavaldustest 5800 aakrist maast jäänud ordu valdusesse ainult 1895 aakrit[1]. Maade tagastamine venis kui 1238. aasta suveni, millal paavsti korraldusel kogunesid Taanis Sjællandi saarel legaat Modena Wilhelm, Liivimaa ordumeistri Hermann Balke ja Taani kuningas Valdemar II, kes sõlmisid Stensby lepingu 7. juunil 1238.
Stensby leping oli ka aluseks Rooma paavsti poolt organiseeritud maa-alade vallutamiseks, kohta vaata Ristisõjad Venemaal

Lahingud

• Saaremaa lahing, 1206
  
• Otepää lahing, 1208
  
• Võnnu piiramine, 1210
  
• Ümera lahing, 1210
  
• Turaida lahing, 1211
  
• Viljandi lahing, 1211
  
• Lehola lahing, 1215
  
• Riia lahing, 1215
  
• Soontagana lahing, 1215
  
• Otepää lahing, 1217
  
• Soontagana lahing, 1217
  
• Madisepäeva lahing, 1217
  
• Lindanise lahing, 1219
  
• Lihula lahing, 1220
  
• Tallinna piiramine, 1221
  
• Saaremaa lahing, 1222
  
• Soela lahing, 1223
  
• Teine Ümera lahing, 1223
  
• Viljandi lahing, 1223
  
• Tallinna piiramine, 1223
  
• Tharbata lahing, 1224
  
• Muhu lahing, 1227
  

• Novgorodi Vabariigi ja Mõõgavendade ordu vahelisest sõjategevusest Eesti- ja Liivimaal vaata Mõõgavendade ordu