Mikroökonoomika KT (1)

I TEEMA
1.1. Majandusteadus
TEADUS - teadmiste süsteem, hulk, mis genereerib uusi teadmisi.
MAJANDUSTEADUS - * ökonoomika, inglise .keeles economics
OIKOS NOMOS tuleb kreeka keelest, tähendades Majandus Seadus
Tuuakse välja erinevaid teadusi, tuntumad on järgmised: loodusteadused , ühiskonna(sotsiaal-)teadused, reaalteadused, humanitaarteadused, rakendusteadused jne.
Majandusteadus on sotsiaalteadus, mis kasutab teaduslikke meetodeid inimeste majandusliku käitumise uurimiseks. Majanduslik käitumine on tingitud inimeste püüdest rahuldada oma piiramatuid vajadusi piiratud ressursside olemasolu tingimustes.
Uurib olemasolevate piiratud ressursside võimalikult tõhusat ja efektiivset kasutamist inimeste vajaduste rahuldamiseks.
1.2.Mikroökonoomika ja makroökonoomika
Majandust analüüsides näeme, et probleemid on erinevad, nimelt mikrotasandil ja makrotasandil olevad. Sellest tulenevalt on välja kujunenud erinev teaduslik lähenemine, on erinevad uurimisobjektid. Mikroökonoomika on teoreetiline majandusteadus, mis uurib majandusotsuste tegemist majanduse üksikosalejate, nagu kodumajapidamiste ja ettevõtete (firmade ) poolt. Mikroökonoomika pühendub majandusuuringutele kitsas plaanis, analüüsides konkreetse kauba turgu, ettevõtet või tootmisharu . Ettevõtete puhul tuuakse esile hinna kujunemist turgudel ja optimaalsuse saavutamist. Samuti analüüsitakse üksikindiviidi või tarbija majanduslikku käitumist tuginedes tarbija nõudlusteooriale. Hinnasüsteemi kujunemine on oluline nii tarbijatele kui tootjatele, seetõttu on hinnakujunemine mikroökonoomika tähtsaks uurimisobjektiks. Sellest tulenevalt nimetatakse mikroökonoomikat ka hinnateooriaks.
Makroökonoomika uurib rahvamajandust kui tervikut . Tema uurimisobjektiks on majanduse konjunktuurikõikumised, tasakaalus mitteolemise põhjused, nagu majandustsüklite olemasolu, töötus, inflatsioon , maksbilansi puudujääk. Makroökonoomika läheneb probleemide lahendamisele majanduspoliitika seisukohast lähtudes. Makroökonoomika eraldus üldisest majandusteooriast eraldi suunana 1930-ndatel aastatel nn. Suure Depressiooni ajal. Suuna põhiliseks loojaks peetakse John Maynard Keynes `it, kes pidas majandusnähtuste uurimisel oluliseks lähtuda rahvamajandusest kui tervikust.
2.Majanduse põhiküsimused ja majandussüsteemid
Majanduses loetakse vajalikuks lahendada 3 põhiprobleemi:
MIDA toota? KUIDAS toota? ja KELLELE toota? . Need küsimuse peab lahendama, sõltumata sellest, milline on majandussüsteem ja iga süsteem leiab (võimaldab) erinevaid lahendusi.
Majandussüsteem on majanduse toimimiseks vajalike institutsioonide, asutuste ja organisatsioonide kogum.
MAJANDUSSÜSTEEMID:

traditsiooniline, tavamajandus – põhineb ühiskonna tavadel, traditsioonidel. On tegemist väikeste majandusüksustega, tootmistehnoloogia on algeline, seega on valitsev naturaalmajapidamine. Toodetud hüvised jaotatakse lähtudes perekonna, hõimu, suguvõsa jne. tavadest lähtudes.

plaani- ehk käsumajandus – tootmise ja jaotamise alased otsused tehakse tsentraalselt, mingist keskusest lähtudes, näiteks riigivõimu poolt. Üksikisikute ja ettevõtete otsustamist ja omandust on tugevalt piiratud. Tüüpiliseks näiteks tuuakse NSVL Liidu majandussüsteem.

turumajandus – majandusressursid jaotatakse majapidamiste ja ettevõtete vahel individuaalsete valikute alusel, kusjuures seda jaotust teostab ja mõjutab vabalt kujunev hinnamehhanism. Täieliku turumajanduse eelduseks on majandussubjektide täielik valikuvabadus . Valdav osa ressurssidest kuulub eraomanike, kodumajapidamistele.

segamajandus – reaalses majanduses ei esine puhtaid majandussüsteeme, seega tegelikkuses olevat majandussüsteemi nimetatakse segamajanduseks. Segamajanduse puhul on igast puhtast süsteemist mingeid fragmente. Erinevad riigid on tegelikkuses rohkem või vähem orienteeritud turumajandusele või plaanimajandusele. Tänapäeval on enamikes riikides vaba turumajandus, mida riik oma võimu kasutades reguleerib.
3. Turg ja majandus
3.1. Majandusagendid
Majandusagendid on majanduses osalejad. Majandusagentideks on majapidamised, ettevõtted, avalik sektor ja muu maailm. Kui majanduses tegutsevad eelnimetatutest ainult 3 esimest agenti, on tegemist suletud majandusega. Reaalses elus lisandub siia muu maailm ehk teised riigid. Mõnikord kasutatakse majanduse analüüsimise lihtsustatud mudelit ja jäetakse välja muu maailm, siis nimetatakse seda suletud majanduse mudeliks.
Majapidamise moodustavad inimesed, kes elavad koos ja teevad ühiseid finantsotsuseid. Tegelikkuses on nad tarbimis- ja säästmisotsuste tegijad . Majapidamiste majandusliku käitumise eesmärgiks on oma heaolu(rahulolu) maksimeerimine lähtudes nende käsutuses olevatest ressurssidest (nende tulust).
Ettevõte ostab tootmisteguriturgudelt tootmistegureid, ühendab need tootmisprotsessis ja tulemuseks on kaubad ning teenused. Kaupa ära müües saavad nad tulu, sellest kulud maha arvestades jääb järele kasum. Ettevõtete eesmärgiks on saada võimalikult suurt kasumit ja järelikult peavad nad valima sellise majandusliku käitumise, mis selle kindlustaks.
Avaliku sektori all peetakse silmas valitsusasutusi, riiklikke institutsioone, keskpanka jne. Valitsuse ülesandeks on kontrollida ja reguleerida oma seadusandlike aktide ja poliitikaga majapidamiste ja ettevõtete majanduslikku käitumist.
Muu maailma ehk teiste riikidega toimub kaubavahetus ja seega on nad olulised ekspordi - impordi näitaja kujunemisel.
3.2.Majandussektorid
Majandust võib sektoriteks jaotada erinevalt. Alljärgnevalt on toodud kaks jaotamise võimalust.

Sõltuvalt sellest, kas tootmiskulud kaetakse turul kauba müügist saadud tuludest või riigieelarvest, jaotatakse turusektoriks ja turuväliseks sektoriks. Turuvälise sektori näiteks on kaitsekulud, päästetööde kulud, saatkondade kulud, riiklik haridus jne.

Sõltuvalt sellest, millist omandivormi ettevõtted kasutavad, jaotatakse erasektoriks või avalikuks sektoriks (ühiskondlikuks ). Erasektoris olevate ettevõtete omanikud võivad olla majapidamised või ka teised ettevõtted. Avaliku sektori ettevõtete omanikuks on riik, tihti on riigi osalus ettevõttes osaline, näiteks on riik 30% aktsiate omanik.
3.3.Tulude ja kulude ringkäik
Tulude – kulude ringkäik iseloomustab majandusagentide omavahelisi seoseid . Põhimõtteliselt on majanduses ühe majandusagendi tulu teisele agendile kulu.
TULUDE – KULUDE RINGKÄIK (joonis)
4.Majandusteadlaste töö majanduse analüüsimisel
4.1.Teaduslik meetod = positivistlik ja normatiivne analüüs
Positivistlik analüüs:

• Selgitab, kuidas majandus toimib.
  
• Analüüsib nähtuste omavahelisi seoseid.
  
• Ei sisalda hinnanguid.
  
• Tulemuseks on majanduslike institutsioonide ja protsesside mudelid ning prognoosid.
  
• On võimalik kontrollida vaatluse teel.
  

Normatiivne analüüs:

• Sisaldab hinnangut või kriteeriumi.
  
• Pole alati teaduslikult tõestatavad.
  
• Võrreldakse või reastatakse alternatiivsed seisukohad kriteeriumi alusel.
  

4.2.Teooriad ja mudelid
Majanduses tuuakse välja erinevaid muutujaid. Alljärgnevalt on toodud 2 enam kasutatud võimalust muutujate määratlemiseks.
MUUTUJAD:

• endogeensed, sõltuvad, nähtuse poolt põhjustatud(mõjutatud);
  
• eksogeensed, sõltumatud, autonoomsed.
  

MUUTUJAD:

• varumuutuja (kogus teatud ajahetkel, näiteks kassaseis 03.09.2002.)
  
• voomuutuja (koguse muutus teatud perioodil, näiteks SKP suurus 2002.a.)
  

Mudel – tegelikkuse lihtsustatud kujutis, millel on säilinud olulised omadused.
MAJANDUSMUDELI KONSTRUEERIMISE ETAPID:

• Probleemi, nähtuse valimine.
  
• Mudeli vahendite valimine – definitsioonid, kontseptsioonid , määratlused. Väljendatakse verbaalselt, graafiliselt või matemaatiliselt.
  
• Loogiliste järelduste tegemine – hüpoteesi või prognoosina. Hüpotees - tingimuslik väide( on A, on ka B).
  
• Kontrollimine – parim, võrreldes prognoose vaadeldud nähtusega, statistiline protsess. Kui vaatlus ei lükka hüpoteese ja prognoose ümber, omandab teooria staatuse.
  

4.3.Majandusanalüüsi keeled ( võimalused )
On 3 erinevat võimalust:

• Verbaalne, selgitatakse suuliselt või kirjalikult sõnade abil.
  
• Gaafiline, selgitatakse joonise abil, ülevaatlik.
  
• Matemaatiline, selgitatakse valemi, funktsiooni abil. Näiteks nõudlusseaduse väljendamine:
  

Qx = f(Px), kus Qx on kauba x nõutav kogus ja
Px on kauba x hind.
Qx = 100 – 20 Px, üldisemalt Qx = f(Px, Py, M), kus Py on
kauba y hind ja M on sissetulek
4.4.Tüüpilised vead ehk eksijäreldused

• Vale põhjuse viga ehk post.hoc. Tekib eeldusel , et kui kaks nähtust(sündmust), ilmuvad või avalduvad koos, on üks teise põhjuseks.
  
• Kompositsiooni viga. Tekib eeldusel, et see, mis vastab tõele iga osa kohta eraldi, on samuti tõde terviku suhtes ehk, mis on õige terviku suhtes, on õige ka iga osa kohta eraldi võetuna.
  
• Ceteris paribus , ladina keelest “teistel võrdsetel tingimustel”. Tekib siis, kui muutuse efekt ühes kogumis on ebakorrektselt üle kantud teise kogumisse.
  

5.Tootmisvõimaluste kõver ja alternatiivkulu
5.1.Olemus ja eeldused
TOOTMISVÕIMALUSTE KÕVER näitab erinevate hüviste tootmisvõimaluste kombinatsioone olemasolevate ressursside ja tehnoloogia korral.
Kujutamise (konstrueerimise) eeldused:

Toimub efektiivne tootmine, tootmistegurid on täielikult hõivatud.

Ressurssid on fikseeritud, tootmistegurite võimalik pakkumine on fikseeritud nii koguselt kui kvaliteedilt (suhteliselt madala kvalifikatsiooniga töötaja on rakendatud vastaval töökohal, näiteks juristi või arsti kvalifikatsiooniga inimene ei tööta mingil muul töökohal)

Tehnoloogia on fikseeritud, ei tohi muutuda analüüsi jooksul.

Vaadatakse kahe kauba tootmist, näiteks tarbe- ja kapitalikauba tootmist.
2. ja 3. punkt näitavad, et majandust vaadatakse kindlal ajamomendil, sest pikal perioodil on võimalik tehnika areng ja pakkumise muutus.
TOOTMISVÕIMALUSTE KÕVERA ( RAJA) ISELOOMUSTUS:

Vasakult paremale allapoole langev. Põhjus - ressursside piiratus, ressursse suunatakse ümber. Kui kapitalikaupade toodangut suurendatakse, tuleb tarbekaupade toodangut vähendada.

On nõgus koordinaatide alguspunkti suhtes. Et toota üha rohkem juurde ühte kaupa, tuleb loobuda aina suuremast hulgast teisest kaubast . Põhjus – sisendeid saab kasutada mingiks kindlaks otstarbeks.

Kuju seondub alternatiivkuluga. Kui on kasvava alternatiivkuluga tegemist, on nõgus.
Kui alternatiivkulu on konstantne, tootmisvõimaluste kõver (rada) on sirgjoon.
TOOTMISVÕIMALUSTE KÕVER iseloomustab graafiliselt ressursside nappust ehk piiratust, toodete valitavaid koguseid ja alternatiivkulu.
VALIKUD:

• ekstreemsed – toodetakse ainult ühte kaupa, seega kõik ressursid on suunatud ühe kauba tootmisele (on ka efektiivne).
  
• efektiivsed – toodetakse kahe kauba selliseid koguseid, kus kõik ressursid on ära kasutatud ja asetsetakse kõvera peal mingis punktis.
  
• ebaefektiivsed – osa ressursse on kasutamata ja toodetakse koguste kombinatsiooni , mis asetseb võimalikust rajast vasakul.
  
• võimatud – kui soovitakse toota kahe kauba koguste kombinatsioone, mis asetsevad võimalikust rajast paremal, ei jätku selleks küllaldaselt ressursse.
  

POSITIVISTLIK LÄHENEMINE – sel juhul selgitatakse olukorda nii, nagu ta graafikul näha on.
NORMATIIVNE LÄHENEMINE – selgitamisel võetakse aluseks mingi kriteerium .
5.2.Tootmisvõimaluste kõvera nihked

• Väljapoole nihutavad majanduslik areng ja tehniline progress. Sellest tulenevalt aja jooksul TVK nihkub paremale, väljapoole.
  
• Edasine kõvera asukoht sõltub sellest, milline punkt kõveral valitakse. Siin mõeldakse seda, kas riik kasutab ressursse suhteliselt rohkem tarbekaupade või tootmisvahendite tootmiseks.
  
• Nihe ühest otspunktist tuleneb ühe kauba tehnoloogia paranemisest. Sellest lähtudes ühe kauba tootmise suurendamiseks ei pea teise tootmist vähendama.
  

5.3.ALTERNATIIVKULU
TOOTMISPROTSESSI

• sisendid: - maa, töö, kapital .
  
• väljundid - kaubad ja teenused.
  

Igal majanduslikul tegevusel on alternatiivkulu ehk loobumiskulu .
ALTERNATIIVKULU – ingl. k. opportunity cost
Loobumiskulu, majanduslik kulu, tegelik kulu, saamatajäänud tulu – erinevad nimetused.
Tuleneb valiku vajadusest ühiskonnas ja väljendab kaotatud võimalust toota mingit hüvist täiendavalt, sest neid ressursse vajatakse teise hüvise tootmiseks.
Alternatiivkulu on saamatajäänud tulu parimast võimalikust kasutamata jäänud olukorrast.
Kasvavad alternatiivkulud – et suurendada ühe kauba tootmist ühe ühiku võrra, tuleb loobuda järjest suuremast kogusest teisest kaubast.
Konstantsed alternatiivkulud – suurendades ühe kauba tootmist ühe ühiku võrra, tuleb loobuda kogu aeg mingist kindlast kogusest teisest kaubast.
Alternatiivkulu väljendatakse mikro -ja makroökonoomikas füüsilistes ühikutes
Piir- ehk marginaalne alternatiivkulu väljendatakse 1 ühiku kohta.
Efektiivsuse olemus:

Tootmistegurite efektiivse jaotuse korral ei ole vahendite ümberjaotamise kaudu võimalik suurendada mõne hüvise toodangut, ilma et sellega kaasneks vähemalt ühe hüvise toodangu vähenemine.

Hüviste optimaalse jaotuse korral ei ole nende ümberjaotamise kaudu võimalik suurendada mõne tarbija rahulolu, ilma et sellega kaasneks vähemalt ühe tarbija heaolu vähenemine.

Kui ühiskonnas on nimetatud olukord, määratletakse seda kui PARETO efektiivset-optimaalset. Vilfredo Pareto (1848 – 1923) oli itaalia majandusteadlane. Alternatiivkulu kasutatakse suhtelise eelise määramisel. Suhtelise eelise mõistet kasutati esialgu David Ricardo poolt, kui ta analüüsis erinevate riikide väljavaateid ja kasulikkust omavahelises kauplemises.

Absoluutne eelis mingi kauba tootmisel on sellel riigil, mis on võimeline tootma nimetatud kaupa suuremas koguses.

Suhteline eelis mingi kauba tootmisel on sellel riigil, mille alternatiivkulu on väiksem.
II TEEMA
NÕUDLUS JA PAKKUMINE
1.Turu olemus
TURG - üldnimi, kus ostjad ja müüjad suhtlevad kaupade ja teenuste vahetamise eesmärgil
Nõudluse–pakkumise teooria: miks teemandid ja kalliskivid on kallid, kuigi eluliselt ei ole nad vajalikud, samal ajal vesi ja õhk on eluliselt asendamatud, aga on odavad jne.
TURG - hüviste ja tootmistegurite turg.Turu analüüsimisel: iseloomulikud jooned, nimetatakse ka struktuuriks.
TURUSTRUKTUUR - olulised tunnusjooned:

• turul osalejate arv - ostjaid ja müüjaid
  
• kauba omadused - kaubad ho-mogeensed või diferentseeritud .
  
• turule sisenemise ja lahkumise tingimused
  
• konkurentsi vormid –erinev konkurents tulenevalt seal osale-vate firmade arvust ja toodetavast kaubast.
  

TURUD jaotatakse lähtudes konkurentsitüüpidest:

Täielik konkurents

Mittetäielik konkurents:

• hüviste turg -monopol, monopolistlik konkurents ja oligopol .
  
• tootmistegurite turg -monopolistlik konkurents, monopson ja oligopson .
  

NÕUDLUSSEADUS
Nõudlusseadus – väljendab seost kauba hinna ja selle nõu-tava koguse vahel, mida tar-bijad soovivad ja on suutelised ostma teatud ajaperioodil
( ceteris paribus).
Nõudlusseaduse iseloomustamise põhimõisted:

Nõutav kogus on kauba või teenuse naturaalne hulk, mida tarbijad antud hinna juures soovivad ja suudavad osta. Graafiliselt -kindel punkt nõud-luskõveral. Liikumist piki nõud-
luskõverat põhjustab selle-sama kauba hinna muutus(cet.par.) kõikide teiste tegurite samaks jäädes.

Hind – väärtuse rahaline väljendus.

Nõudlus – “Demand” – ing-lise keeles tähistatakse D – seos hinna ja koguse vahel, mida soo-vitakse ja suudetakse osta konk-reetse hinna juures, väljendatakse nõudlustabelina või graafiliselt nõudluskõverana.
Hind langeb, nõutav kogus kasvab, miks?

• piirkasulikkuse langus
  
• asendusefekt
  
• sissetulekuefekt
  

Turunõudlus on erinevate nõudluskõverate horisontaalne summa.
3.Nõudlust mõjutavad tegurid
Nõudlust mõjutavad tegurid põhjustavad nõudluse suurene-mist või vähenemist. Nõudluse suurenedes nihkub terve nõudlus-kõver paremale, nõudluse vähe-nedes aga vasakule. Tähtsamad nõudlust mõjutavad tegurid:

• tarbijate sissetulek –erinevus normaalhüviste ja inferioorsete (väheväärtuslike) hüviste puhul. Normaalhüviste alla kuulub ena-mik kaupadest ja sissetuleku suu-renedes nende nõudlus kasvab. Inferioorsed on tarbija hinnan-gust lähtudes väheväärtuslikud ja sissetuleku suurenedes nende nõudlus väheneb, kuna nad asendatakse normaalhüvistega.
  
• teiste hüviste hinnad –nõudlust võivad mõjutada teiste kaupade hindade muutused. Kaubad on asendus- ja täiendkaubad või üldsegi mitte seotud.
  
• tarbijate ootused tarbijate ootused nende tegurite suhtes, mis nõudlust mõjutavad.
  
• tarbijate arv –tarbijate arvu kasv suurendab nõudlust ja vähenemine surub nõudluse alla.
  
• tarbijate maitse ja eelistused –mõjutavad tugevasti nõudlust ja sellele aitab tihti kaasa reklaam
  

PAKKUMISSEADUS

• väljendab seost kauba hinna ja pakutava koguse vahel, mida tootjad ( pakkujad ) soovivad ja on suutelised müüma teatud ajaperioodil (ceteris paribus). Hinna ja koguse vahel on võrdeline seos
  

Pakkumisseadust iseloomustavad põhimõisted:

Pakutav kogus on kauba või teenuse kogus, mida pakkujad soovivad ja on suutelised antud hinna juures müüma (pakkuma).

Pakkumine on seos hinna ja koguse vahel, mida soovitakse ja ollakse võimelised müüma (pakkuma). Pakkumist väljendab pakkumistabel või graafiliselt pakkumiskõver S.
Supply – inglise keeles “pakku-mine” – S-tähistatakse.
Pakkumiskõvera kuju põhjendused:

• tootjad tahavad hüvist rohkem pakkuda kõrgema hinna korral;
  
• tootjad on võimelised pakkuma rohkem kõrgema hinna korral (kasvava alternatiivkulu seadus).
  

Turupakkumine – erinevate pakkumiskõverate horisontaalne summa.
5.Pakkumist mõjutavad tegurid
PAKKUMIST mõjutavad tegu-rid nihutavad tervet pakkumis-kõverat vasakule või paremale. Tüüpilisemad on järgmised tegurid:

• pakkujate arv – pakkujate kasv suurendab pakkumist ja pakkuja -te vähenemine kahandab pakkumist;
  
• tehnoloogia tase ja areng –või-maldab pakkumist suurendada;
  
• tootmistegurite(ressursside hinnad) – ressursside kalline-mine vähendab pakkumist ja odavnemine suurendab pakkumist.
  
• alternatiivsete kaupade hinnad – alternatiivsed kaubad on tootjale need, mille tootmi-seks kasutatakse samu ressursse. Tootjal on kasulikum pakkuda suurem kogus neid kaupu, mille hind on tõusnud.
  
• maksud ja subsiidiumid – maksude suurenemine toob kaasa pakkumise vähenemise ja subsii-diumide suurenemine toob kaasa pakkumise kasvu.
  
• ootused ja lootused tuleviku hindade suhtes – kui tuleviku suhtes on kõrged hinnaootused, vähendatakse pakkumist juba enne hindade tõusu.
  

6.Nõudluse ja pakkumise tasakaal
Kuna turul on kaks osapoolt, siis tekib mingi hinna juures nõudlu-se ja pakkumise tasakaal
Tasakaalu tingimustes nõutav kogus mingi hinna juures võrdub pakutava kogusega (kõverate lõi-kumiskoht). Alati ei ole turul va-litsev hind tasakaaluhind, sel ju-hul tekib turul ülejääk või puudu-jääk ehk defitsiit. Ülejääk ja puudujääk mõjutavad nii tar-bijaid kui müüjaid. Müüjad on sunnitud hinda alandama ülejäägi tingimustes, liignõudluse puhul on olukord vastupidine
7. Tasakaaluhinna ja –koguse muutumine
Tasakaaluhinna ja –koguse muu-tused on tavalised turul.
Muutused tulenevad kõverate nihetest. Nõudluskõvera nihe võib toimuda vasakule või paremale, pakkumise samaks jäädes, tulemuseks on tasa-kaaluhinna ja –koguse muutu-mine.
Pakkuminevõib samuti muutuda mõlemas suunas või samaks jääda, tulemuseks on tasakaa-lukoguse samasuunaline ja –hinna vastassuunaline muutmine.
Keerukamad on olukorrad, kus mõlemad muutuvad kas sama-suunaliselt või vastassuunaliselt. Niisugustes olukordades tuleb jälgida peale muutuse suuna ka muutuste ulatust.
8. Mõnikord toimub turgudel hindade reguleerimine, seega kehtestatakse teadlikult hind, mis on erinev tasakaaluhinnast.
Miinimumhind > tasakaaluhind See tekitab kauba ülejäägi- tuleb hinna kehtestajal, (valitsusel) sekkuda ülejäägi kõrvaldamisse turult.
Maksimumhind 1

ühikelastne ED = 1

täielikult elastne ED = ∞

täielikult mitteelastne ED = 0
Praktikas (igapäevaelus) on koefitsiendi väärtus nulli ja ühe vahel või suurem kui üks. Null ja lõpmatus koefitsiendi väärtusena on üsna harva esinevad.
joonis
Elastsuskoefitsiendi arvutamiseks kasutatakse punkti elastsuse ja keskpunkti ehk kaareelastsuse valemit.
ED väärtus sõltub sellest, kas liigutakse nõudluskõvera peal punktist A punkti B või vastupidi .
Keskpunkti valemi puhul leitakse protsent aritmeetilisest keskmisest hinnast ja aritmeetilisest keskmisest kogusest.
NÕUDLUSE HINNAELASTSUS ei ole muutumatu suurus. Tähtsamad mõjutavad tegurid on järgmised:

• sarnaste asenduskaupade olemasolu, kui on asenduskaubad – on elastsem nõudlus;
  
• hädavajalik või luksusese – luksusesemetel elastsem nõudlus;
  
• tarbija sissetuleku osakaal, mis kaubale kulutatakse – kaupadel , mille osakaal sissetulekust on suurem, on ka nõudluse elastsus suurem;
  
• otsuse langetamise ajaperioodi pikkus – otsustamise ajaperioodi pikenedes on elastsus suurem.
  

2. PAKKUMISE HINNAELASTSUS
Pakkumise hinnaelastsuse puhul analüüsitakse, kuidas reageerivad hinnamuutustele pakkujad oma majandusliku käitumisega. Olukorra iseloomustamiseks kasutatakse pakkumise hinnaelastsuse koefitsienti. Pakkumise puhul muutuvad hind ja kogus ühesuunaliselt ja seetõttu on pakkumise hinnaelast-suse koefitsiendi väärtus positiivne.
Koefitsient = Kauba koguse muutus %-des / kauba hinna muutus %-des
Koefitsiendi arvutamiseks võib ka-sutada analoogselt nõudluse hinnaelastsuse koefitsiendiga keskpunkti (kaareelastsuse) valemit või punktielastsuse valemit.
Pakkumise hinnaelastsus on muutuv suurus ja põhilised pakkumise hinnaelastsuse mõjurid on järgmised:

• hinna muutumisega kohanemise aeg, mida pikem aeg, seda elastsem;
  
• toote keerukus , keerukamatel toodetel on vähem elastsem;
  
• tootmise kulustruktuur , oleneb sellest , kas on võimalik kiiresti juurde saada erinevaid materjale ja komponente;
  
• turukonkurentsi iseärasused;
  
• erasektoris toodetav või valitsuse(riigi) poolt pakutav avalik kaup, tavaliselt on erasektoris toodetu elastsem.
  

3.Teised elastsuse näitajad
3.1.Nõudluse sissetuleku elastsus
koefitsient = kaubakoguse muutus %-des / sissetuleku muutus %-des
+ normaalkaubad, väärtus positiivne

• inferioorsed kaubad, väärtus negatiivne
  

3.2.Nõudluse ristelastsus
koefitsient = kauba A koguse muutus %-des / kauba B hinna muutus %-des
+ asenduskaubad, väärtus positiivne

• täiendkaubad, väärtus negatiivne
  

4.Nõudluse hinnaelastsuse ja kogutulu seos
Nõudluse hinnaelastsus huvitab tootjaid sellepärast, et selle põhjal nad saavad välja selgitada, kuidas muutub nende kogutulu, kuna tarbijate kogukulu on tootjatele kogutulu. Kogutulu TR = p x q, ehk hinna ja koguse korrutis. Vastavalt nõudlusseadusele hinna langedes nõutav kogus kasvab. Kui tarbijad on tundlikud hinnalanguse suhtes, siis hinna muutuse % 1 ja mitteelastseks alumiseks osaks, kus E keskpunktis
E = 1. Lineaarse nõudluskõvera korral reageerivad tarbijad hinna-muutustele tundlikumalt suhteliselt kõrgema hinna korral.
Lineaarsel nõudluskõveral on konstantne tõus, ED on muutuv nõudluskõveral liikudes, kuna see on protsentuaalsete muutuste jagatis .
IV TEEMA
TARBIJA VALIK JA NÕUDLUS
TRADITSIOONILINE PIIRKASULIKKUSE TEOORIA
Tarbimine; Kaalutud tarbimisotsused; Tarbimisteooria 2 omavahel seotud valikut
Vanim traditsiooniline tarbimisteooria põhineb piirkasulikkusel
Püstitatud 2 põhieeldust:

Tarbijate käitumine eeldatakse olevat järjepidev

Tarbijate käitumine eeldatakse olevat ratsionaalne
Majapidamise eesmärk- oma kogukasu maksimeerimine, lähtudes kasutada olevast eelarvest.
Kasulikkus - kui inimese õnne ja heaolu mõõdupuu
Kasulikkus – rahulolu, mida saadakse kauba või teenuse tarbimisest
Kasulikkuse teooria loojad: Avaldasid oma tööd peaaegu samaaegselt
Hans Gossen (1810 – 1858)
William Stanley Jevons (1835 – 1882)
Carl Menger (1840 – 1921)
Leon Walras (1834 – 1910 )
Alfred Marshall töötas samuti välja piirkasulikkuse teooria alused, kirjastas alles 1890.
Kasulikkus on subjektiivne, hinnang sõltub igast indiviidist.
Eeldatakse, et maitse ja eelistused ei muutu, nad on stabiilsed.
Näide kauba tarbimise kohta:

ühik annab väga suure rahulolu

mitte nii suure rahulolu

veel väiksema rahulolu

pole enam vajalik
Kogukasu - ingl. k. Total utility (TU)
Piirkasulikkus – ingl. k. Marginal utility (MU)
KASULIKKUS - rahulolu, mida saadakse mingi kauba või teenuse tarbimisest
KOGUKASU ( TU ) - kogu rahulolu, mida tarbija saab teatud koguse hüvise tarbimisest ( näiteks 3 klaasi mahla joomisest)
PIIRKASULIKKUS ( MU ) - ehk marginaalne kasulikkus kogukasu muutus, mida põhjustab tarbimise muutus ühe ühiku võrra ( näiteks 4-nda klaasi mahla joomisest tulenev kogukasu muutus)
KAHANEVA PIIRKASULIKKUSE SEADUS - tuleneb sellest, et tarbija hinnang kaubale langeb seda enam, mida rohkem on kaupa tarbitud.
SEADUS : kogukasu juurdekasv(MU) on seda väiksem, mida rohkem tarbitakse teatud hüvist aja jooksul (ceteris paribus).
MU = TU muutus / q muutus q – tarbitav kogus
TEGELIKUS ELUS ON ERANDEID ( alkohoolik , narkomaan)
KASULIKKUSE mõõtmiseks vajatakse mõõtühikut.
Kasulikkuse ühik või kasulikkuse indeks, oluline on arvude vahekord , mitte absoluutväärtus. Gosseni I seaduse kohaselt võib küllastuspunkti ületava hüvise koguse piirkasulikkus muutuda negatiivseks.
Kogukasu maksimeerimise reegel – kui maksimeeritav tegur on ainult ühe muutuja funktsioon, siis suurendatakse muutujat seni, kuni tema MU > 0 , MU on positiivne ja maksimum saavutatakse, kui MU = 0
Tarbija maksimeerib kasulikkust erinevates tingimustes:

• Eelnenud olukorras ei olnud piiranguid.
  
• Tegelikus elus ei ole kaubad tasuta ja tarbijal on piiratud eelarve.
  

Gosseni II seaduse kohaselt tarbija optimaalse valiku korral peavad erinevate hüviste piirkasulikkuse ja hinna suhted olema võrdsed.
MU1 / p1 = MU2 / p2 =…..= MUn / pn
Kogukasu on maksimaalne, kui piirkasulikkuse ja hinna suhe on ühesugune kummagi kauba viimase tarbitava ühiku juures.
Tarbija on tasakaalus kui ei ole mingit võimalust TU suurendamiseks raha ümberjaotamise teel, sest tasakaalu korral on mõlemale kaubale kulutatud raha viimasel ühikul ühesugune MU. Iga järgnev muutus põhjustaks TU vähenemist.
Katse-eksituse meetod - proovimise kaudu leitud parim olukord. Gosseni II seaduses vaadatakse suhet MU/p, toodud näites on 3, seal qa = 3 ja qb = 4, valides need kogused , on kogukasu maksimaalne, ükskõik milline muu kaubakoguste kombinatsioon tooks kaasa kogukasu vähenemise. Sellist olukorda nimetatakse tasakaalu olukorraks.
PIIRKASULIKKUS JA NÕUDLUSKÕVER
Näitame, et tarbimisel kauba piirkasulikkus määrab ära nõutava koguse q.
Eeldatakse, et konkreetsest kaubast saadavat kasulikkust võib samastada tarbija valmisolekuga selle eest maksta.
Teisiti öeldes: kauba kasulikkust tarbija jaoks mõõdetakse maksimaalse rahahulgaga, mida tarbija on selle eest maksma.
See võimaldab omistada rahulolule rahalist väärtust ja mõõta kasulikkust rahaühikutes ebamääraste kasuühikute asemel.
Eelnenud näites kauba A optimaalne kogus oli 3, kui hind oli 4 kr. Kuna see oli optimaalne kogus, oli ta kindlasti tarbija nõudluskõveral, seega on olemas nõudluskõvera 1 punkt. Oletame, et kauba A hind langeb ja on 3 kr. Milline on nüüd optimaalne kogus?
Selleks leitakse suhted MU/p (MU/3): 25/3 = 8,3 ; 16/3 = 5,3 ; 12/3 = 4 ; 9/3 = 3 ; 6/3 = 2; 4/3 = 1,3
MU/3 = 3 kui q = 4 , see on optimaalne kogus madalama hinna korral, järelikult asub ta nõudluskõveral.
On saadud nõudluskõvera teine punkt ning on võimalik konstrueerida kahe punkti alusel hüpoteetiline nõudluskõver
Isegi kahe punktiga kasulikkuse analüüsi alusel koostatud nõudluskõver kajastab pöördvõrdelist seost kauba hinna ja nõutava koguse vahel.
TARBIJA HINNAVARU
Väärtuse paradoks – tegelik väärtus väga kõrge, aga makstav hind väga madal.(vesi, õhk, kuld , teemandid).
Selle põhjal nagu ei kajastaks hind hüvise tegelikku väärtust. Näilist vastuolu selgitatakse piirkasulikkuse abil.
Tarbija maksmise piirvalmidus on rahasumma , mida ta on nõus kulutama, et saada juurde täiendav ühik kaupa. Kui tarbimiskogum on optimaalne, võib hüvise hinda pidada maksmise piirvalmiduse mõõduks.
Tarbija hinnavaru tuleneb maksmise piirvalmiduse ülejäägist.
Hinnavaru on hüvise tegeliku väärtuse ja hinna vahe.
Tegelik väärtus(kuidas väärtustab tarbija erinevate koguste hindasid) kajastub nõudluskõveral.
Turul kaupa ostes maksab ta kõikide ostetavate ühikute eest ühesugust hinda, kuigi vastavalt nõudluskõverale on esimese kaubaühiku piirkasulikkus suurem kui viimase oma.
Hinnavaru = kogukasu TU - kauba ostmise kogukulu
Hinnavaru nimetatakse ka tarbija ülejäägiks. Tarbija maksab iga ühiku eest seda hinda, mida viimane tarbitav ühik väärt on.
Vastavalt kahaneva piirkasulikkuse alusseadusele varasemad ühikud on tarbijale rohkem väärt kui viimane. Järelikult kasutatakse kasulikkuse ülejääki
igast varasemast ühikust.
V TEEMA
Ordinaalse kasulikkuse teooria, ükskõiksuskõverate (ÜKK) ehk samaväärsuskõverate teooria
Ingl.keeles Indifference curve analysis
VILFREDO PARETO (1848 – 1923) ITAALIA TEADLANE - teooria väljaarendaja
Teooria eeldab, et tarbijad on võimelised järjestama erinevate hüviste kogumeid, seega on neil oma eelistusjärjestus. Kasulikkus kujuneb hüviste kogumi tarbimisest (kahe hüvise samaaegsest tarbimisest).
3 põhiaksioomi:
On antud 3 kogumit: A, B ja C

Kui A on parem kui B ja B parem kui C, järelikult A on parem kui C.
Kui ollakse ükskõikne A ja B suhtes ning ollakse ükskõikne B ja C suhtes, järelikult ollakse ükskõikne ka A ja C suhtes.
Kui ollakse ükskõikne A ja B suhtes, aga B on parem kui C , siis on A parem kui C.

Kui on võimeline valima erinevate hüviste kogumite vahel, peab suutma kogumeid järjestada.

Kui A sisaldab hüvist rohkem kui B, on A parem( eelistatum ).
Kui ei suudeta erinevate kogumite vahel valida, tähendab see, et ollakse ükskõikne ja need kogumid on samaväärselt kasulikud.
ÜKSKÕIKSUSKÕVER –kajastab kõikide nende hüviste geomeetrilist kohta, mille suhtes tarbija on ükskõikne.
Joonis, slide 7
Iga ÜKK väljendab teatavat rahulolu taset, koordinaatide alguspunktist kaugemal olevad ÜKK-d kajastavad suuremat rahulolu (kogused suuremad).
ÜKSKÕIKSUSVÄLI – graafik , millel on kujutatud erinevaid ükskõiksuskõveraid.
Joonis, slide 9
ÜKK omadused:

Kulgevad suunaga vasakult ülalt alla paremale (kui kauba X kogus kasvab, siis kauba Y kogus väheneb).

Üldjuhul kumerad koordinaatide alguspunkti suhtes. Asenduse piirmäär (marginal rate of substitution ) MRS näitab, mitmest ühe hüvise ühikust tuleb loobuda, et juurde saada üks ühik teist hüvist.
Matemaatiline väjendus:
•MRS xy = - y muut / x muut
•MRS võrdub ÜKK tõusu väärtusega, üldjuhul kahanev.
•MRS-i saab väljendada hüviste x ja y piirkasulikkuste kaudu :
•MRSxy = MUx / MUy = - y muut/ x muut
Joonis, slide 12,13

Ei lõiku omavahel. Oletades, et I1 ja I0 lõikuksid punktis A , siis kogum A kuuluks mõlemale kõverale. Kogumi A tarbimine annaks teatud kogukasu. Kuna ta asub mõlemal kõveral, siis I1 ja I0 peaksid andma ühesuguse kogukasu. Samaaegselt kogum B sisaldab mõlemat kaupa rohkem kui kogum C.
Tarbija eelistab suuremat kogust väiksemale, peab B andma suurema kogukasu kui C. Järelikult I1 on parem kui I0, sest kogum B asub I1 peal. Eelnevalt nägime,et punktis A kaks kõverat lõikusid (ühine punkt), seega peaksid andma ühesuguse kogukasu. Ei saa olla olukorda, kus üks kõver näitab üheaegselt nii ühesugust kui ka erinevat kogukasu, järelikult ei saa nad lõikuda.
Joonis, slide 16
Ebaharilikud ÜKK-d:

• Asenduskaubad
  
• Täiendkaubad
  
• Halvad kaubad
  

Joonised, slide 18,19,20, 21
Eelarve kitsendus: xPx + yPy = M,
x- kauba X kogus , y- kauba Y kogus
Px- kauba X hind , Py- kaubaY hind,
M – eelarve.
y = M / Py – (Px / Py)x, siit saab arvutada kauba Y koguse y, mis on võimalik osta erinevate kauba X koguste korral (eelarvejoone funktsioon).
Joonis, slide 23,24
EJ tõus = sissetulek /Py : sissetulek /Px =-Px / Py
EJ tõus näitab, kui suurest hüvise y kogusest tuleb loobuda, et juurde saada veel 1 ühik hüvist x. Eelarvejoone nihked.
Joonis, slide 26, 27
TARBIMISE TASAKAAL – kasutatakse ÜKK ja EJ.
Hüviste optimaalne kogum on EJ ja ÜKK puutepunktis. See kogum asub kõige kõrgemal kättesaadaval ÜKK-l.
Joonis, slide 29
Puutepunktis on ÜKK tõus = EJ tõus, kehtib tingimus:

• MRSxy = - Px /Py
  

ÜKK näitab soovi ; EJ näitab võimalikkust tarbida.
Näitasime MRSxy = MUx / MUy
MUx / MUy = Px / Py ehk
MUx / Px = MUy /Py
See tasakaalutingimus vastab maksimeerimise teisele reeglile.
VI TEEMA
TARBIMISVALIKUTE MÕJURID

Sissetuleku muutuste mõjud
Analüüsi puhul eeldatakse, et muutuvaks suuruseks on sissetulek, aga hinnad on konstantsed. Järelikult , kui sissetulek muutub, valib tarbija teistsuguse hüviste kogumi. Vaatame sissetuleku-tarbimise kõverat.
Joonis 11 Sissetuleku-tarbimise kõver ( normaalkaup )

• Eeldatakse: sissetulek muutub, hinnad = const.
  
• U1 - U4 - ükskõiksuskõverad
  
• I1 - I4 - eelarvejooned
  
• Sissetulek on kasvanud, eelarvejoone nihe paremale, hinnad = const. – eelarvejoone tõus ei ole muutunud.
  
• Qx1 - Qx4 - kauba X optimaalsed kogused
  
• E1 - E4 - kauba X optimaalsed kogused
  

Joonis 11
SISSETULEKU-TARBIMISE kõver

• optimaalsete tarbimiskogumite geomeetriline koht erinevate sissetulekute korral, kui hüviste hinnad ei muutu (cet. paribus). Ta ühendab tasakaalupunkte erinevate sissetulekutasemete korral. Näitab I muutuste mõju tarbimisvalikutele.
  

Joonisel 11 kaup X on normaalaup, kuna sissetuleku-tarbimise kõver on positiivse tõusuga (I kasvades suureneb ka Qx).
Joonis 12 Inferioorse kauba X sissetuleku-tarbimise kõver.

• Teatud I tasemest alates tarbija tunnetab, et X on väheväärtuslik (Qx võib olla ka null).
  
• Kui I1 - I2 , kogus kasvab Qx1 - Qx2
  
• Kui I2 - I3 , kogus väheneb Qx2 - Qx3
  
• Kui I3 - I4 , kogus väheneb veel
  
• Kõver on tagasipöörduv, I kasvab, aga Qx väheneb.
  

Joonis 12. Inferioorse kauba sissetuleku-tarbimise kõver
Joonis 13

• Kaubal X ei ole lähedasi asenduskaupu. Erineva sissetulekutaseme korral ostetakse kindel kogus ( Qx* ) kaupa X (näiteks sool, mingi ravim ).
  
• Sissetuleku-tarbimise kõver on vertikaalne sirge.
  

Joonis 14 Engeli kõver
Näitab sissetuleku muutuste mõju mingi kauba X tarbimisele. Kajastab kauba X koguseid, mida tarbija ostab teatud ajaperioodi jooksul erinevate sissetulekutasemete korral ( näitab optimaalseid nõutavaid koguseid sõltuvalt sissetulekust).
Joonis 14. Engeli kõver
Engeli kõverat tuletatakse sissetuleku-tarbimise kõverast (joonis 11, 12 ).
Horisontaalteljel kauba X kogused, vertikaalteljel sissetulekud. Kõvera tõusu järgi saab vaadata nõudluse sissetuleku elastsust , kuna igal hüvisel on erinev nõudluse sissetuleku elastsuse koefitsient.
Joonis 15A
Sissetuleku kasvades kasvab ka kauba X kogus, aga väheneval määral. Seos on positiivne, normaalkaup (esmatarbekaup).
Joonis 15B

• Sissetuleku kasvades kasvab ka kauba X kogus, aga kasvaval määral. Seos on positiivne, normaalkaup (luksuskaup).
  
• Kokkuvõte: sissetuleku I muutust tarbimisele analüüsitakse sissetuleku-tarbimise ja Engeli kõvera abil.
  

Joonis 15. Engeli kõvera erinevad tõusud
2.Antud kauba hinna muutuste mõjud
2.1.Hinna-tarbimise kõver
2.2.Hinna-tarbimise kõverad ja nõudluse hinnaelastsuse koefitsient
 
Joonis 16A Hinna-tarbimise kõver

• Sissetulek ei muutu, teise (teiste)kauba hind ei muutu, muutub kauba X hind ja see mõjutab X-i maksimaalseid koguseid: F1- F4 , kuna toimub eelarvejoone nihe ühest otspunktist. Optimaalsed kogused on vastavalt E1- E4 (ükskõiksuskõverate ja eelarvejoonte puutepunktis).
  
• Hinna-tarbimise kõver on optimaalsete tarbimiskogumite geomeetriline koht eeldusel, et ühe kauba hind muutub (kaup X), sissetulek ja teiste kaupade hinnad ei muutu.
  

Joonis 16B Nõudluskõver

• Hinna-tarbimise kõverast tuletatakse nõudluskõver. Kui sissetulek on teada ,saab leida maksimaalsed kogused F1-F4 üldiselt:
  
• P1 = sissetulek / F1, ehk P2 = sissetulek / F2, vastavalt nõudluskõveral P1 vastab Q1 , P2 vastab Q2 jne.
  

Joonis 16. Hinna-tarbimise kõver ja nõudluskõver

• Nõudluse hinnaelastsuse koefitsiendi väärtuse kohta saab informatsiooni hinna-tarbimise kõveralt. Kajastab joonis 17 A, B, C.
  

Joonis 17A Ühikelastne nõudlus

• Analüüs: kauba X hind muutub, sissetulek ei muutu, teiste kaupade hinnad ei muutu.
  
• Algul kauba X hind P1 , max kogus I / P1 , optimaalne kogus punktis L.
  

Hiljem vastavalt P2 , max kogus I / P2 ja punkt N.
Joonis 17. Hinna-tarbimise kõverad ja nõudluse hinnaelastsus
Näeme: Kauba X optimaalne kogus kasvas, kui tema hind langes. Teise kauba optimaalne kogus ei muutunud ja hind ei muutunud, seega kulutused teise kauba ostmiseks jäid samaks, järelikult ei muutunud ka kulutused kauba X ostmiseks, Px langes, Qx kasvas ja TR ei muutunud, E =1, ühikelastne, sest Qx% muutus / Px% muutus = 1

• Kui sissetulek ei muutu:
  
  • E = 1 hinna-tarbimise kõver horisontaalne sirge
    
  • E > 1 hinna-tarbimise kõver negatiivse tõusuga
    
  • E

• Joonis 17B - mitteelastne nõudlus
  
• Joonis 17C - elastne nõudlus
  

Joonis 17 B selgitus

• Mitteelastne nõudlus E
• Kauba X hind muutub (langeb), eelarve ei muutu, teiste kaupade hinnad ei muutu, eelarvejoon nihkub ühest otsast. Esialgu tasakaal punktis L, hiljem kui Px langes, tasakaal punktis N. Näeme:
  
• Px langes ja Qx kasvas, Py jäi samaks, Qy kasvas.
  

Järelikult: kaupa Y ostetakse rohkem endise hinnaga, kuna sissetulek ei kasvanud, kulutused Y ostmiseks suurenesid ja kauba X ostmiseks tehtud kulutused vähenesid. Kui kogutulu (tarbija kogukulu) TR kahaneb kauba X hinna Px vähenedes ja koguse Qx kasvades, on mitteelastne nõudlus (selgitus:

• I /P1 on kauba X esialgne maksimaalne kogus ja I /P2 on kauba X hilisem maksimaalne kogus).
  

Joonis 17. Hinna-tarbimise kõverad ja nõudluse hinnaelastsus
Joonis 17C SELGITUS

• Elastne nõudlus E > 1. Hinna-tarbimise kõver negatiivse tõusuga.
  
• Px langeb, Qx kasvab, kogutulu (tarbija kogukulu) kasvab, elastne nõudlus.
  

3.Teise kauba hinna muutuste mõjud
3.1.Täiendkaupade hinna-tarbimise kõver
3.2.Asenduskaupade hinna-tarbimise kõver
Joonis 18. Täiendkaupade hinna-tarbimise kõver

• Kauba X hind ei muutu, kauba Y hind muutub, selgitatakse, kuidas teise kauba hinna muutus mõjutab kauba X koguse muutust. Esialgne eelarvejoon KK`, kauba X optimaalne kogus X1, kui Py langeb, on uus eelarvejoon K`K`` ja uus kauba X optimaalne kogus X2.
  

Järelikult:

• Py langes, selle tulemusel kauba X kogus kasvas (X2 > X1). Ühe kauba(kaup Y) hinna langus viib teise kauba (kaup X) nõutava koguse kasvule – need on täiendkaubad, hinna-tarbimise kõver on positiivse tõusuga, ristelastsuse koefitsient on negatiivne.
  

Joonis 18. Hinna-tarbimise kõver (X ja Y täiendkaubad, Y hind muutub)
Joonis 19 Asenduskaupade hinna-tarbimise kõver

• Kauba X hind ei muutu, sissetulek ei muutu, kauba Y hind alaneb. Esialgne eelarvejoon KK´ , hilisemK´K´´. Seega Py alanemine viib kauba X koguse vähenemisele X2