Vastus leiad õppematerjalist: Mart Saar

Mart Saar (3)

3 KEHV

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Esitatud küsimused

Kuidagi tasa aga millest ma ennast ja peret toidan?
Kes oli Mart Saar?
Mis teeb Mart Saare Eestile tähtsaks?
Millise muusikalise instrumendiga oli Mart Saar tihedalt seotud?
Mis on tänapäeval üheks tähtsamaks rahvamuusika ürituseks Eestis?
Millise muusikalise instrumindega oli Mart Saar tihedalt seotud?
Mis on tänapäeval üheks tähtsamaks rahvamuusikaga seotud ürituseks Eestis?

Tallinna Kunstigümnaasium
UURIMUSTÖÖ
MART SAARE OSA EESTI MUUSIKAAJALOOS
Tallinn 2008
SISUKORD
Sissejuhatus

Mart Saare lapse - ja koolipõlv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 4
1.1 Lapsepõlv . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .4
1.2 Kaansoo külakool . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 6
1.3 Suure-Jaani kihelkonnakool . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .6
1.4 Eesti Aleksandri-linnakoolis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .8
1.5 Õpingud A.Kapi juures . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 9
1.6 Peterburi konservatooriumis . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10
2. Mart Saare edasine elu . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .13
2.1 Tartus aastatel 1910 - 1921 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 13
2.2 Tallinnas ja Hüpassaares aastatel 1921 -1930. . . . . . . . . . . . . . . . . . 19
2.3 Hüpassaares aastatel 1930 - 1939. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 22
2.4 Tallinnas aastatel 1943 – 1963 . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 24
3. Uurimus Mart Saarest . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26
3.1 Küsimustik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 26
3.2 Tulemused . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 27
3.3 Järeldus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .28
Kokkuvõte. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .29
Kasutatud kirjandus . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .31
SISSEJUHATUS
Eesti heliloojaist on Mart Saar kõige enam suutnud süveneda rahvamuusika olemusse, mõjutanud ja suunanud eesti rahvusliku muusika arengut. Kuigi Mart Saare kujunemine heliloojaks ja suur osa tema loomingulisest õitseajast on kulgenud tsaarivõimu ja kommunistliku diktatuuri tingimustes, on ta sammunud kindlalt oma tõekspidamiste teed, pidades alati silmas rahvuslikku koloriiti muusikas. Rahvaluule vahendusel on Saar andnud ereda pildi rahva elust- olust minevikus, luuletajate tekstide vahendusel aga kaasajast. Kõigis Mart Saare teostes tunneme kunstniku tahet jäädvustada sügavalt erutavaid elusündmusi, inimlikke tundeid, igatsusi ja püüdlusi. See on realistlikust ja optimistlikust ellusuhtumisest võrsunud ja parema tuleviku poole suunav kunst .
Autori teemavalik põhines tema teadmatusel Eesti tähtsamatest heliloojatest ja rahvamuusikast . Autor soovis teada saada , kuidas on Mart Saare mõjutused eesti rahvamuusikas seotud tema elulooga. Suurema osa uurimustööks vajaliku informatsiooni leidis autor teosest „Hüppassaare laulik Mart Saar“. Huvitavaid fakte Mart Saare kohta pakkus autorile ka Internet . Autori eesmärgiks oli saada teada Mart Saare mõjutustest eesti rahvusliku muusika arengus. Uurimustöö põhiosa moodustab autori poolt koostatud Mart Saare tähtsamad eluetapid .
1. MART SAARE LAPSE- JA KOOLIPÕLV
1.1 Lapsepõlv
Mart Saar sündis 28. septembril 1882. aastal Viljandimaal , Vastemõisa vallas. Ta sünnipaik asub Navesti jõe lõunakaldal laiuva Kuresoo Raba lähistel. Leht- ja okaspuumetsade tihnikud eraldavad raba soostunud ümbruse asustatud aladest . Sügaval metsade rüpes leidub üksikuid väikesi kõrgemaid ja kuivemaid "saarekesi". Juba nende hüüdnimedes- Soosaare, Teivassaare, Kivisaare, Rabasaare, Põldsaare, Rukkimasaare, Kaunissaare jt. on rahvas andnud ilmeka iseloomustuse ümbruse looduspildile. Ühel neist, nimelt Hüpassaarel, peaaegu ligipääsematul saarekesel, on Mart Saare sünnikodu.
Hüpassaarde, metsade, soode ja rabade taha, kuhu ei kostnud naaberelamute juurest isegi koera haukumine oli umbes 1760-nda aasta paiku läinud metsavahiks helilooja vanavanaisa. Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata.
Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus . Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse , inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud kellegagi suuliselt oma muljeid jagada, läbikäimist naabritega takistasid metsad ja soo. Loovfantaasia alatiseks saatjaks muutus muusika. Üksildane asupaik lõdvendas sidemeid rahvamuusika traditsioonidega. Seda tugevamini erutasid, võlusid ja jäid kõrvu kõlama kirikus kuuldud harmoonilised orelihelid. Hakati ehitama oreleid. Neil improviseerides tunti loova fantaasialennu piiramatut vabadust.
Mart Saare vanaisa, nagu helilooja teadis jutustada, teinud kõiksugust "peenikest tööd" ja ehitanud ka oreleid (positiive). Vanaisa rääkinud, et sugulaste seas olla olnud neid, kes teinud oreleid. M. Saare 50-nda sünnipäeva puhul kirjutatakse : "Tema sugukonna liikmetel on nagu mingi eriline kirg muusika järele. Orelite valmistamine ja orelil mängimine on olnud Mart Saare perekonnas juba mitu sugupõlve. /.../ Üht tema sugukonna liikmetest tuntakse praegugi veel "Toru-Jakobi" nime all. See pole mingi tavaline hüüdnimi, vaid tabav iseloomustus muusikakirele selles perekonnas. Tolle mehe elamu näeb välja nagu mingi omapärane orelikauplus, kus peretuba mahutab kõige nelja seina ääres muudkui oreleid ja oreleid. Ja ometi on too kummaline mees lihtne maamees, kes pole mingit haridust saanud ja võib öelda, et ta pole isegi kodukülast palju kaugemal käinud."
Ka Mart Saares hõõgus juba varakult eriline kiresäde muusika vastu. Ta jutustas ise: " Vaevalt viieaastaselt olin pulmas. Mind pandi magama. Kuulasin siiski harmooniat. Septakordid köitsid mind kangesti. On jäänud meelde. Simlimängijad tõmbasid kvinte." M. Saar, kes jutustamise ajal lamas haiguse tõttu voodis , tuli voodist välja, läks klaveri juurde ja mängis selle, mis talle oli kõrvu jäänud ette.
Umbes samas eas, nagu helilooja edasi jutustas, käis ta kord isaga onu juures külas. Seal oli vanaisa poolt tehtud orel. "Isa mängis siis seal. Ta improviseeris. See jättis unustamatu mulje. Nädalate viisi vaevas, ei saanud lihtsalt rahu ei öösiti ega päevade viisi. See oli unustamata. Nii haarav . Hakkasin isa paluma, et telliks mulle oreli . Isa rääkis Toru-Jakobile. Mina käisin isale kui uni peale, et kas sa ikka ära tellisid... See oli 1887. aastal. Kui see ära toodi- see oli nelja registriga- siis olin ma, muidugi mõista, õnnelik. Tahtsin nagu salaja õppida, et nii isa üllatada. See oli väntorel. Pidin üles ronima, et vänta alla tõmmata. Hakkasin siis neid viise otsima , mis olid meelde jäänud. Kui isa mängis, siis kuulasin tähelepanelikult. See nii haaras. Isa peaasjalikult improviseeris. Ema õpetas mind vahepeal , umbes viie aastaselt, lugema. Nüüd tahtsin nooti õppida. Toru-Jaagupil oli Erlemanni muusikaõpetus. Lugesin seda sada korda algusest lõpuni läbi. Õppisin noodimärgid kõik ära viiuli- ja ka bassivõtmes. Kui mõned märgid ei olnud selged pöördusin isa poole. Isa küsis: "Kust sa neid tunned ?" - "Noh, näed mul on Erlemanni õpetus. "Siis mängisin meeskoori noodist, vist laulupeo noodist. Neid oli... Tenor oli viiulivõtmes. Mängisin oktaav kõrgemalt! Selles noodiraamatus oli Bortjantski laul "Tule nüüd, tule hõiskama." Pärast teisi lapsi hüüdes kutsusin neid siis oma juurde: "Tule nüüd, tule hõikama!" Hakkasin kohe nelja häälega mängima. Ei olnud meil Punschelit. Toru-Jaagupil oli. Nurusin selle omale. Sain kingituseks ja mängisin läbi. See oli kergem, olin enne mänginud meeskoorilaule, need olid raskemad." Nii jutustas Mart Saar ise oma lapseeas alanud kiindumisest muusikasse.
1.2 Kaansoo külakool
Tuli kooliaeg. Mart Saar viidi ümber raba nurga asuvasse Kaansoo külakooli. Linnulennult üle raba oli see ainult kuus kuni seitse kilomeetrit kodust eemal, kuid otse sinna ei pääsenud. Tee ringi oli hoopis pikem. Ka läbipääsemine ei olnud kerge. Seetõttu tuli koolis elada. Hea oli kui laupäeviti koju sai. Kujuka iseloomustuse annab Saarest väikse koolipoisina üks vanem kooliõpilane, meenutades heliloojat ta 75. aasta sünnipäeva puhul. Ta kirjutab: "Kui ma sama aasta (1888.a.) sügisel läksin juba teisse klassi, toodi esimesse klassi Hüpassaare metsavahi poeg Mart Saar. Oma eraldatud kodu nurgast sellise sagina keskele sattunud Mart Saarele siin ei meeldinud. Mitugi korda püüdis ta minema joosta. Õpetaja saatis siis vanemaid poisse teda kinni püüdma ja tagasi tooma /.../ Eriti seltsiv Mart Saar polnud. Kuid minuga sai peagi sõbraks, sest mul oli pardipill. Et poiss väga suurt kodu igatsust ei tunneks, tõi isa talle kooli muusika riistu- pardipilli, vilepilli ja veel mingisuguse lastepasuna taolise pilli.
Sügiseks (1889.a.) muretseti koolile orel /.../ Kaansoo õpetaja /.../ oli lasknud oreli teha tuntud orelimeistril Jaan Saarel (sellestsamast suurte muusikameeste ja metsavahtide suguvõsast). Kui nüüd Mart Saar oli mõned korrad orelil harjutada saanud, lubas õpetaja tal hakata mängima hommikupalvustel ja laulu tundides . Ei tea isegi, kuidas see juhtus, kuid minust sai Mart Saarele alaline orelitallaja. Ja nii saime me üsna tähtsateks meesteks koolis. Mängides armastas Mart Saar rohkem saatetoone ja nendega trillerdada. Oli ilusam küll kuid ükskord muutus asi tal liiga keeruliseks ja viis läks sassi .Siis sai poiss õpetajalt noomida. Muidu ta just vigurimees polnud, kuid oreli taga võis muutuda päris lõbusaks. Kord keeras ta näo klassi poole ja tegi salaja õpetajat jäljendavaid grimasse. Ise ta segi ei läinud, kuid õpilased hakkasid naerma ja laul katkes." Orelitallaja leiab veel, et Saar oli pillimees küll, kuid ei olnud laulumees!
1.3 Suure-Jaani kihelkonnakool
Kaansoo külakoolist siirdus Mart Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, mis oli eelmisest koolist kolm korda kaugemal.
Suure-Jaani oli sel ajal üheks väljapaistvamaks kihelkonnakeskuseks Eestis. Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus õppisid paljud tulevased vallakooliõpetajad, peeti üheks paremaks kihelkonnakooliks Eestis.
Kooli kaua-aegseks juhendajaks oli olnud tuntud koolimees ja mitmekülgne rahvusliku liikumise tegelane Joosep Kapp. Ta tegutses kohapeal organistina. J. Kapi algatusel loodi Suure-Jaanis laulu- ja pasunakoor ning hakati lavastama näitemänge. 1887. a. asutati kohapeal "Ilmatari" selts, mille eesmärgiks vastavalt põhikirjale oli "...mitmehäälelist laulu ja mängu edendada ja harida ja sellega ühes ka seltskondlikku elu kõrgemale järjele tõsta." Seltsi muusikaliste ürituste peamiseks juhiks oli J. Kapp. Seda kuidas seal töötati püüavad iseloomustada järgnevad read: "Vaimustus oli suur. Harjutati ööd läbi. Kui hääled väsisid, seletas juhataja muusika suurmeistrite elust ja loomingust. Bach , Händel, Haydn, Mozart , Beethoven, Chopin , Liszt - neist teadis Suure-Jaani tolleaegne ärksam noorus juba midagi."
Sellises keskkonnas möödusid Mart Saare järgnevad kooliaastad. Üks ta kaasõpilastest kirjutab helilooja 50-nda sünnipäeva puhul: "Mul tuleb meelde kihelkonnakooliaeg ja esimesed kokkupuuted Mart Saarega . Oli meid poisse viis-kuus, kes vabal ajal õppisime muusikat ja harjutasime orelil. Koolivend J. sõnas kord, kui harjutasime jälle leeritoa orelil: "Oh, see siin pole midagi, oodake kui tuleval aastal tuleb siia üks suur mängumees!" Kuigi J. rääkis üsna tõsise näoga, ei võtnud me seda kuigi usutavalt. Kuid teisel aastal pidime tunnustama , et J. oli õigus.
Saar oli kuidagi imeliselt silmapaistev , kõhn haiglaselt põlevate silmadega poiss. Kogu tema olekus oli midagi ebaloomulikku, ta hoidus eemale koolivendadest, oli kurt ulakustele, elas nagu kuskil eri maailmas. Tema haruldaselt arenenud esteetiline meel ei lubanud talle vähimatki korratust riietel , mistõttu ta kogu oma iseärasustega muutus poiste pilkemärklauaks. Kuid peagi pidid poisid veenduma, et see oli siiski väga hädaohtlik, sest Saar ei mõistnud pilkajatega nalja . Tema äge viha võttis mõnikord õige üleloomuliku ilme, nii et poisid julgesid vaid Saare seljataga teha oma märkusi ja järele aimata tema äkilisi liigutusi ja spontaanset käitumist. Nagu öeldud, orelimängus üllatas ta meid kõiki. Kuigi kohe algul sümpatiseerisin temaga, siiski hiljem veel pidin võõrastavalt eemale astuma tema mängu ajal: ta nägu avaldas mingit ürgjõulist elamust ja ta pilk otse õgis noote . Kiriku kellamehe K-ga olime heal jalal, mistõttu Saarel avanes võimalus ka kiriku orelil mängimas käia. Kuid kui kellamehe arvates meie kirikuskäigud liiga tihedateks muutusid, pidime tema loata, salaja, kirikus käima, mil Saar mängis orelit tummalt. Juba tol ajal improviseeris Saar ja armastas tarvitada dissonants -akorde /.../ Saare palavamaks sooviks tol ajal oli pääseda konservatooriumi ja tingimata komponeerimisosakonda."
Neid aegu meenutades kõneles helilooja ise: "Ma käisin Suure-Jaani kirikus. Seal mängis Artur Kapi isa Joosep Kapp (1833-1894). Väga meeldisid prelüüdid, vahe- ja järelmängud, postluudiumid. Tegin seda koraale mängides järele. Katsusin nii teha nagu Kapp. Kapp mängis Bachi prelüüde. Rincki, keda mängiti eriti, kuulasin suure naudinguga. Enne ei lahkunud kirikust , kui postluudiumi ära mängis."
Oma mitmekülgse tegevusega oli Joosep Kapp imponeeriv ja eeskuju pakkuv isiksus: ta oli sihikindel rahva- ja rahvuslike huvide eest võitleja, kultuuriliste ürituste organiseerija, hea pedagoog , dirigent ja organist.
Suure-Jaani pakkus seetõttu Saarele palju uut ja huvitavat, avardas tema silmaringi ning süvendas ja tiivustas ta püüdlusi. Esijoones leidis ta rahuldust ja tuge oma muusikaharrastustele. Alles siin võis unistus astuda Peterburi konservatooriumi kujuneda vältimatult kindlaks otsuseks. Siit võis Mart Saar leida tuge ka selleks, et end sisseastumiseks vajalikult ette valmistada. Joosep Kapi poeg Hans Kapp, kes peale isa surma jätkas tema tegevust, hakkas Saarele õpetama klaverimängu.
Kõige enam õhutas Saare muusikahuvi Joosep Kapi noorem poeg Artur Kapp. Suviti viibis viimane tihti Suure-Jaanis. Seal kuulis ta Mart Saare improviseeringut orelil. A. Kapilt sai M. Saar otseseid andmeid õppetööst Peterburi konservatooriumis. A. Kapp toetas M. Saare edasiõppimiskavatsusi.
1.4 Eesti Aleksandri-linnakoolis
Enne konservatooriumi minekut õppis Saar veel kaks aastat Põltsamaal "Eesti Aleksandri-linnakoolis". Eesti õppekeelega linnakooli asutamine oli üheks rahvusliku liikumise ajastu üldrahvuslikuks suurürituseks. Olemasolevais linnakoolides oli õppekeeleks saksa keel. Need koolid olid kadakasaksluse taimelavaks. 1860-ndail aastail tekkis rahvusliku liikumise juhtivate tegelaste keskel kavatsus asutada eesti õppekeelega linnakool. Kooli asutamine rahva käest annetuste näol kogutud rahaga kujunes mõisnike ja pastorite vastutöötamise kiuste üldrahvalikuks ürituseks. Kooli asukohaks valiti eesti kultuuriloos väljapaistval kohal seisnud kihelkonnakeskus Põltsamaa.
Põltsamaa asub Kesk-Eestis. Rahvusliku haridustsentrumi rajamiseks oli see igati sobiv paik. 1885. aastaks oli kooliehitamise jaoks kojatud üle 70 000 rubla . Millist visadust see nõudis, seda suudame mõista alles siis, kui arvestame, et tihti ei olnud annetatav summa suurem kui 5 kopikat .
Kooli avamine valmistas rahvale pettumuse. 1880-ndail aastail tekkis terav lõhe rahvuslikus liikumises. Võitlus demokraatliku ja reaktsioonilise leeri vahel läks ka Aleksandrikooli suhtes niivõrd teravaks, et valitsusvõimud vahele astusid. 1888. a. avati eesti õppekeelega kooli asemel Aleksander Kolmanda rahvuspoliitika põhimõtteil vene õppekeelega "Eesti Aleksandri-linnakool". Kooli avamise puhul avaldati ajakirjanduses lootusi, et selles koolis jääb püsima "Eesti keel ja Eesti meel". Koolis pääseski valitsema üldiselt tugev rahvuslik meelsus. Seal levisid ka materialistliku õpetuse mõjud. 1905. a. suleti kool nii õpilaste kui õppejõudude hulgas esinevate tugevate revolutsiooniliste meelsuste tõttu.
Selles koolis õppis Mart Saar 1899. aastast kuni 1901. aastani. Põltsamaal tugevnes ta huvi rahvusliku kultuuri vastu. Saar tutvus ligemalt eesti kirjandusega ja puutus kokku maailmavaateliste küsimustega. Ka omandas ta seal vajaliku vene keele oskuse ja esialgse ülevaate vene kultuuri ja kirjanduse arengust. Kooli jättis Saar lõpetamata.
1.5 Õpingud A.Kapi juures
A. Kapi juures täiendas Mart Saar oma muusikateoreetilisi teadmisi ja mänguoskust. Seda tegi ta suure tahte ja enesekriitikaga. Meenutades kord oma isa improviseerimist, lausus M. Saar: "Imetlesin, et isa trumpas minu üle ka veel siis, kui Kapi juures mängisin juba Mozarti sonaate." 1901. a. sügisel pääses Saar Peterburi konservatooriumi.
Mart Saare tee metsade ja rabade tagant läbipääsmatute teede tõttu muust maailmast eraldatud vaesest metsavahikodust Peterburi konservatooriumi on (pidades silmas tolleaegseid olusid) kuidagi kummaline ja erakordne. See on külanooruki julgelt ja sihikindlalt käidud tee. Ta sugukonna liikmed mitmest põlvkonnast realiseerisid orelite ehitamises ja omaette musitseerimises oma erakordselt tugeva kiindumuse muusikasse. Mart Saares see kiindumus kasvas niivõrd tugevaks, et purustas sugukondliku traditsiooni. Saar loobus vanema poja kohustusest jätkata tulevikus isa tööd Hüpassaare metsavahina. Iseseisvalt valitud eesmärgi saavutamiseks andis eeskuju ja jõudu rahvusliku liikumise ajastu. See tugevdas noorukis tungi näidata valitseva klassi poolt alahinnatud rahva vaimset üleolekut.
Majanduslike raskuste kiuste jätkas Mart Saar nüüd Peterburis oma püüdlusi kunstnikukutse saavutamiseks.
1.6 Peterburi Konservatooriumis
Mart Saar alustas oma õpinguid Peterburi konservatooriumis L. Homiliuse oreliklassis. Järgmisel aastal hakkas ta õppima ka kompositsiooni, olles algul A. Ljadovi, hiljem Rimski -Korsakovi õpilane. Mõni aasta varem konservatooriumi astunud Mihkel Lüdig kirjutab oma mälestustes uutest sisseastujatest-eestlastest: "Kaks noorematest paistsid silma andekusega, need olid Mart Saar ja Peeter Süda. Kohtusin nendega konservatooriumis, kuid nad olid mõlemad tagasihoidliku iseloomuga ja vähese jutuga, et tutvus visalt arenes. Kuulsin, et mõlemad on väga vaesed ja nende elu õige raske olevat./.../ Iseloomult oli Saar väga tagasihoidlik , liikus õige vähe seltskonnas, andus täielikult stuudiumile."
Eriti raskeks oli muutunud Saare olukord isa varase surma tõttu: ta pidi loobuma lootusest kõige väiksemalegi toetusele kodust. Saart püüdis majanduslikult abistada Suure-Jaani lauluselts "Ilmatar", korraldades M. Saare ja J. Aaviku konservatooriumis õppimise toetuseks peoõhtuid. Peale M. Saare ja J. Aaviku oli neil õhtuil kaasategev ka A. Kapp. 1902 . a. lõpul esines M. Saar klaverisaatjana ja solistina seltsi aastapeol. Sel puhul kirjutas Tartu ajaleht " Postimees ": "Ülemal nimetatud M. Saar on tänavu teist aastat Peterburi konservatooriumis õppimas. Kuna ta mullu hea eksami tõttu ja kunstnik A. Kapi avitusel poole koolirahaga konservatooriumisse vastu võeti, on ta tänavu koolirahast, mis 200 rubla suur, täiesti vabastatud. Siiski on noormehel edasi õppimisega veel raskusi küllalt, sest tal omast käest vaese lapsena mingit tuge ei ole, ainult omaste lahkus ja muusikasõprade heldus on siiamaani teda avitanud. Tohime loota , et lahkeid avitajaid veelgi leiduks..."
Vahel oli Saar kaastegev ka Peterburi eesti seltside peoõhtuil. Tulu neist esinemistest ei olnud kuigi suur. Juhuslik oli ka tundide andmisest saadud sissetulek. Saarel tuli tihti koos P. Südaga, kellega ta ühes toas elas, pidada "paastumisperioode". Kord käisid toakaaslased terve talve ühe mütsiga- Süda müts, mis oli hinnalisem, müüdi ära. Tihti käisid nad otsekui moe või uhkuse pärast käed seljapeal, sest riietel oli halb omadus mõnest kohast liiga kiiresti kuluda. Tööd tehti siiski hoolsasti. Juba 1904 . a. esitati ühel kontserdil Suure-Jaani lähedal asuvas koolimajas kolm Saare soololaulu.
Saare kiindunus loomingusse kasvas pidevalt. Erilist mõju avaldas talle Rimski- Korsakov . Saar õppis Rimski-Korsakovi juures kontrapunkti, fuugat ja vabu vorme. Meenutades oma esimest õpetajat kirjutab Saar: " Esimesest kokkupuutumisest peale äratas Rimski-Korsakovi isik minus suure ja tõsise aukartuse ja pieteedi tunde." Samas iseloomustab Saar oma õpetajat rahuliku ja sõbraliku inimesena, kes aga oli paindumatu ja kindel. Rimski-Korsakov soovitanud mängida palju fuugasid ja analüüsida neid. Näib aga, et Saarele said eriti omaseks sellised õpetaja mõtteid, nagu näiteks: "...tähtsam, kui akordide teoreetiline tundmine , on nende õige kuulmine ja mõistmine", et lubatud võimalikkuse piirid määrab muusikas "iga helilooja sügavaim muusikaline tunnetusvõime, tema realiteeditunne".
Rimski-Korsakoviga arutati paljusid loomingulisi probleeme. Neist huvitas Saart kahtlemata eri muusika rahvusliku omapära küsimus. Selles küsimuses ühtisid õpetaja ja õpilase seisukohad täiesti. Saar ei saa jätta oma kirjutises märkimata Rimski-Korsakovi hinnangut "Võimsale rühmale". See koolkond baseerus rahvuslikul muusikal , viljeles rahvaviiside ja rahvamuusika sööti jäänud nurmi, luues muusika, mis on rahvuslik ja omapärane. Eriti iseloomulik on Saare kirjutise lõpp: "Kui rahvusliku muusika edutaja, rahvaviiside, rahvamotiivistiku suur kasutaja ja propageerija oma loomingus, avaldas Rimski-Korsakov määravat, kustutamata mõju oma õpilastesse ja kaasaja heliloojatesse, suunas nad oma loomingulistes töödes siirduma rahvaviiside, rahvamuusika rikkalikele, ammendamatuile allikaile, õpetades neid kasutama ja hindama rahva kõige otsekohesemat ja võltsimatut muusikalise väljenduse allikat.” Selgitades Rimski-Korsakovi kustutamatu mõju põhjusi süütab Saar meile tema enda loomingulist arengut suunavate tähiste kustumatud märgutuled.
1907. a. lõpetas Saar õpingud oreli alal. Kahel suvel- 1904. a. ja 1907.a.- võttis ta õppeajal osa 1904. a. alanud süstemaatilisest rahvaviiside kogumisest Eestis. Rahvalaulikute ja pillimeeste omapärane kunst , improvisatsioonilise ettekande mitmekesisus ja siirus lihtsais viisiridades avaldatud sügav eluliste nähete üldistamine süvendas Mart Saare huvi vana rahvamuusika vastu. Hüpassaares jälgis Saar sarvemängijate Jüri Kuldkepi ja Jaan Parbo kaugusest kostvaid sarvehelisid. Sügavasti inspireeris teda Parbo mäng hilisõhtuil: helid kajasid üllalt üle metsa ja innustunult kuulav Saar tundis, "kuidas mets saadab sarvepilli mängu".
Rahvaviiside korjamisel saadud muljeist kirjutab Saar: "Vanade Eesti laulude asemele on kas Eesti sõnadega saksa laulud asunud , mida enamasti noored inimesed laulavad ehk nad laulavad saksa viiside mõjul sünnitatud Eesti laulusid, koguni vähe aga Eesti laadilisi viisisid, viimaseid sõimatakse sagedasti sandi viisideks, sest neid tõesti kerjuste ja vaesete inimeste suust kuuldub." Ta lisab ühtlasi, et "tants on oma eesõiguse ära andnud Saksa polkadele, valtsidele, Poola marsurkadele jne., mis harmoonika, viiuli või tsitri (mõned nimetavad seda koguni "kandleks") häälte taktis keerutatakse /.../ Mõned vanad eided tuletavad endist lauluaega soojusega meelde".
Saar tundis hästi rahva elu-olu, rahva vajadusi ja püüdlusi. Ta tundis seesmist kohustust aidata kaasa rahva kultuurilisele arengule. Kui Saar ligemalt tutvus rahvamuusikaga, tugevnes temas veelgi kutsumus võidelda rahvusliku kunsti uuestisünni eest.
Lõpetanud konservatooriumi, valis Saar oma elu- ja töökohaks Eesti tolleaegse kultuuri keskuse- ülikoolilinna Tartu.
2. MART SAARE EDASINE ELU
2.1 Tartus aastatel 1910 – 1921
Tartu kohta sajandivahetusel on antud järgmine tabav iseloomustus: "Tsaristliku vene võõbaga saksa linn eestlaste maal". Tolleaegne väikekodanlik Tartu oli Eestis kodanliku ideoloogia kujunemise keskus. Samal ajal tänu üliõpilaste vahendusel levinud marksistlikele ideedele oli just siin suur osa noorest eesti intelligentsist pahempoolselt häälestatud.
Käesoleval sajandil muutus Tartu elu-olu kaunis kiiresti. Intensiivselt võideldi sakslaste majandusliku, sotsiaalse ja poliitilise ülevõimu ning kultuurilise mõju vastu. Saksa mõju alt vabanemiseks kirjanduses ja kunstis otsisid eestlased, nagu mitmed teisedki väikerahvad, tihedamaid sidemeid prantsuse kultuuriga samal ajal püüti järjekindlalt süvendada, soodustada ja kindlustada rahvusliku kultuuri arengut.
1900. a. asus Tartusse elama A. Läte. Seal hakkas ta energiliselt organiseerima ja suunama muusikalist tegevust eestlaste seas.
1904. a. tuli Peterburist Tartusse Rudolf Tobias , kes 1897 .aastal oli lõpetanud Peterburi konservatooriumi oreli ja kompositsiooni alal. Tobias äratas Tartus otsekohe tähelepanu elava fantaasiaga, temperamentse ja iseteadvalt edasipüüdva kunstnikuna.
A. Läte ja R. Tobiase tegevus tähistas suurt tõusu Tartu muusikaelus ja suunas kogu meie muusika arengut.
1907. a. Läte haigestus ja siirdus välismaale tervist parandama. Tobias lahkus Tartust minnes avaramaid tegevus võimalusi otsima.
Järgmise aasta jaanuaris kirjutati Tartu ajalehes "Elu", et Läte ja Tobiase lahkumise tõttu sattusid paljud nende õpilased kimbatusse, ning jätkati: "Sellpärast on see kõigile muusika õppijatele otse rõõmusõnumiks, et noor muusikamees Mart Saar meie linna on asunud ja muusikaõpetust andma hakkab /.../ Saar on õige andeline muusikamees, kes ennast suure puudusega võideldes, ise oma jõuga ülespoole on kiskunud /.../ Õppides on ta päälinnas juba õige palju õpetanud /.../ Soovime noorele muusikamehele hääd edu õpetajana meie linnas." Samas ajalehenumbris ilmus kaks kuulutust. Ühes neist soovitab R. Tobias oma õpilastel võtta muusikatunde Tartusse elama asunud M. Saarelt, teises teatab Saar, et võtab vastu õpilasi "klaverimängu ja muusika teooria jaoks" ning palub "ülesandmisega lahkesti rutata".
1907. aastal tutvustati Saarele kooliõpetaja Fritz Paalmanni tütart Liinet, kes oli tol ajal veel kooliõpilane. Mart Saarel tekkis õige pea temasse suur kiindumus. Sellest sai kogu elu kestev armastus ja Liinele mõeldes sündisid paljud M. Saare teosed.
Tartus kirjutas Saar oma põhitöö- tunniandmise kõrval julgesõnalisi arvustusi ja esines solistina orelil. Klaverisolisti ja -saatjana esitas ta peamiselt enda loomingut.
Hoopis suuremat tähelepanu äratas Saar heliloojana. 1907. a. sügisel esitas Paula Brehem oma kontserdil kaks Saare soololaulu. Kontserdi eel kirjutati: "Iseäranis huvitab noor andekas muusikajünger Saar, kelle tööd alles esimest korda kontsertide kavas ilmuma hakkavad." R. Tobias oma kontserdiarvustuses nimetas Saart "luuletajaks muusikas".
Sügisel 1908. a. toimus Tartus M. Saare orelikontsert. Sel puhul avaldab Saare helitöödega tuttav anonüümne autor ajalehes "Elu" kahetsust, et Saare helitööd veel trükkis ilmunud ei ole ja lisab: "Saar on kõige päält helilooja - R. Tobiase kõrval küll kõige huvitavam. Saare helitöödes leiame sagedasti midagi müstilist ja saladuselist tal on ka palju soojust ja õrnust, kuna kõik tema paremad tööd kaugel šabloonist on." Kontserdi kavas oli kaks M. Saare enda oreliteost. Neist- nagu märgib arvustaja- oli teine "väga uues modernistlikus stiilis kujutatud" ja "väga huvitav". Saart kui hea tehnikaga orelivirtuoosi peab arvustaja "täitsa meistriks" registreerimises ja fraseerimises.
Esmakordselt iseloomustatakse siin M. Saare loomingut sõnadega "müstiline", "saladuslik", "modern". Peamiselt need väljendid püsivad, esmajoonelt Saare instrumentaalloomingu suhtes, käibel läbi aastakümnete. Tartus tegutsev laulja, pedagoog, dirigent ja muusikakirjanik L. Neuman väidab, et sõna " modernist " ilmus publiku sekka seoses Tobiasega, kelle laulud läksid "nii oma harmoneerimise kui oma julgemate modulatsioonidega sellest lahku, mis seni oli kuuldud" ja märgib, et "meie juures oli sel sõnal halb tähendus, mis pidi ütlema: otsitud, inetu, meie rahvale võõras muusika". Ei ole kahtlust, et tolleaegsele kuulajale M. Saare "modern" väljenduslaad oli ühtlasi salapärane ja müstiline.
Käesoleva sajandi esimesel aastakümnel hakkas lääne moodne muusika juurduma ka Venemaal. Õppeajal Tartus oma iseseisvat loomingulist tegevust alles algava heliloojana otsis Saar sellest uusi " relvi " seni eesti heliloomingus valitsenud võõra mõju alt vabanemiseks. Tugev realiteeditunne, elu- ja looduslähedus ei lasknud teda oma otsinguis langeda äärmustesse.
1909. a. suvel toimus Tartus suurejooneline muusikapäev. Ühendatud kooride kava sisaldas ainult eesti heliloojate laule. Nende seas oli ka üks Mart Saare laul - "Mis mulle meeldib". Samal ajal ilmus see helilooja esimeses koorilaulude kogumikus "Segakoori laulud". Kogumik koosnes kümnest laulust, neist kolm oli kirjutatud rahvaviisidele. Leipzigis viibiv R. Tobias annab kogumikule eesti ajalehtedes hiilgava hinnangu. Tartus ilmuvas ajalehes "Postimees" kirjutab võõrsil viibiv helilooja: "Istuksin kaua aja takka jälle kord Vanemuise saalis, et kodumaa laulu oma pääle mõjuda lasta. Säält jätaksin kõik kultuurilised, eetilised , patriootilised tendentsid kõrvale, ja maitseksin ainult esteetilist läbitungivat lõbu, mis ju kunsti otstarve ikka natuke on. Ehk juhtuks siis Saare lauludetsüklis kuuldavale tulema , kõik 11 laulu. /.../ Ei sooviks ma sealt midagi välja jätta /.../" Siis iseloomustab ta kujukalt võimaliku suhtumist uude kogumikku, ennustades, et M. Saare laule- nagu see oli tema enda lauludega- niipea ei suudeta mõista. Ta kirjutab: "Tuleb ju ette, et kunstitoodete ees, mis üheltpoolt mitte modernistide lambakarja lipu all ei sünni, millel ka mitte ülessoendatud vale klassitsismi sanktsioneeriv maik juures pole, et seal nii hästi ettekandev kogu, kui ka auditoorium ammuli suuga seisab./.../ Jah, pärast kui asjad käima hakkavad, järelaimajad oma käppadega tulevad, diletandid oma kulpidega, päevamood oma küüntega ja arvustajad oma tsenseerimis- nugadega, oma surmalauludega ja hümnustega, siis hõõrub mõnigi oma silmi. Siis saavad aru needki , kelle katekismuses ainult Silcher ja Abt seisavad. /.../ Koorilaulus piiratud abinõudega tõesti midagi luua, ei ole sugugi kerge, seda enam peame kiivalt tunnistama, et siin mõndagi on, mis uus ja algupärane, mitte ainult üleüldse kunsti mõõdupuu järel otsustades, vaid ka meie rahva iseäralduse mõttes. Igal laulul on midagi öelda /.../ ühesõnaga, värskus lehvib siin vastu."
Kui arvestada impressionismile iseloomulikku kalduvust jääda püsima ühe mulje mõju piiridesse , esitades seda ikka jälle uutes värvides ja peegeldustes, siis leiame Saare esimese kogumiku lauludes lähenemist impressionismile.
Tekstides kasutab Saar põhiliselt kahe luuletaja loomingut: kolm laulu on kirjutatud Anna Haava, neli K. E. Söödi luulele. Rahva endisaja elu-olu peegeldava ja isamaalise temaatika kõrval on eelistatud kohal loodus- ja armastuslüürika. Kõikides lauludes on ilmselt tunda uue, rahvuslikult omapärase väljenduslaadi taotlemist. Need Mart Saare elamuslikult sisukad ja kõlakloriidilt värvikad laulud tõid tolle aja eesti kooriloomingusse midagi isikupäraselt ja rahvuslikult täiesti uut.
1910. a. juunis toimus Tallinnas seitsmes eesti üldlaulupidu. Kontsertide kavas oli kolm Saare koorilaulu ja kaks pala sümfooniaorkestrile. Laulupeo lauludest hindab läti helilooja J. Zälitis kõige paremaks R. Tobiase laulu "Noored sepad " ja M. Saare laulu "Koduta". Tema arvates on Saar suutnud kõige paremini kujutada rahva minevikku ja tunneb ka psühholoogilise luule keelt. Seejärel ta kirjutab "Hoolas väljatöötamine ja impulsiivne kunstniku tunne annab tema töödele jäädava väärtuse, laias rahvahulgas aga nad niipea vastukaja ei leia."
Viimast väidet aitavad tõestada kohalike retsensentide sõnavõtud Saare sümfooniliste teoste kohta. Üks neist kirjutab: "Ta oleks nagu otsatusse helide rägastikku mõnikord ära eksinud ja otsib teed uue, enne kuulmata ja tundmata poole /.../ leiab ta ihaldatud tee teotatud paradiisi poole? Eks näe, aga ta julgeb ja jaksab otsida." Teine arvustaja kõneleb jämedatest harmoonilistest vägivaldsustest. Kolmanda arvamus on järgmine: "M. Saare orkestritöösid ei tahaks ma teist korda küll enam heameelega kuulda, niipalju kui ma ka selle helilooja võimisest vokaalmuusikas lugu pean. Peab ikka meeles pidama, et iga helitöö midagi sisaldama, vähemalt kujutama peab, kuid dissonantside rägastikus ilma sihita ümbereksimist ei või veel helitööks lugeda." On täiesti arusaadav, et niisugune individualistlik- kuigi mitte ilma emotsionaalsuseta- muusika tundus tolleaegsele kuulajale dissonantside rägastikku uppunud "uue otsija" sihita ekslemist. Uudseid jooni võib leida ka aasta varem ilmunud soololaulus "Must lind". Selle K. E. Söödi tekstile loodud laulu pessimistlikkus sisus leiab varjatult kajastamist rahva raske minevik ja ikka veel lootustes pettev olevik musta linnuna valitseva "tsarismi kotka" all. Nende teoste modernsuse olemust selgitab avalikult R. Tobias. Tema sõnade järgi paneb Saar küll moodsa maski ette, aga ei põe moodsa haigust, ei hakka käima ühes modernistide lambakarjaga. "Harjumata võhiku kõrvadele /.../ teeb esimene pealt kuulamine kole valu /.../ Dissonantsid mõjuvad esiti otsekui nõela pisted /.../, kuid hiljem hakkavad nad pakkuma värskendavat naudingut," märgib Tobias. Tagasihoidlikult ja piltlikult viitab ta sellele, et Saar ei loo minevikule, vaid arenevale, tulevasele Eestile, kirjutades:" Kas mitte just M. Saare lüürikaline muusika nagu öelda ei tahaks, mis põli see oleks, Eesti tulelõuka paistel istuda- mustendavad hõõguvad söed, unistav hämarik, vaikus eemalt kostab kilgi rütmis /.../ Ja torm väljas vaikis ka."
1909. a. kuni 1911. a. oli Saar, elades vaheldumisi Tartus ja Peterburis, jätkanud kompositsiooniõpinguid A. Ljadovi juures. Peterburis, kus noodikirjandus oli kättesaadavam kui kodumaal, sai ta rahuldada oma suurt huvi muusikaliteratuuri tundmaõppimiseks ja põhjalikumaks süvenemiseks kaasaja novaatorlikumate meistrite loomingusse. Nähtavasti köitsid Chopini ja Griegi loomingu kõrval ta loovfantaasiat eriti Debussy ja Skrjabini teosed. Kuna Saar oli suurepärane improviseerija ja imiteerija, siis ei tule imestada, et mõjutused kajastuvad instrumentaalteoseis tugevamini kui vokaalloomingus. Koorilaul oli Eestis väga rahvalähedane. Sellega pidi iga koorilaule loov helilooja arvestama. Ka soololaul on seotud oma tinglike "normidega". Seevastu miniatuurseis klaveripalades, mis väheseid erandeid arvestamata, moodustavad peaaegu kogu Saare instrumentaalloomingu, samuti soololaulude klaverisaadetes võis ta anda vaba voli oma loomingulistele otsingutele, fantaasiale ja väljendusele. Siiski ei otsi ta seejuures teed "ennekuulmata ja tundmata poole".
1911. a. algas Tartu muusikaelus uus tõus. "Vanemuise" teatri orkestri- ja koorijuhiks tuli äsja Peterburi konservatooriumi lõpetanud Juhan Aavik. Juba järgmisest aastast hakati Tartus esitama kuulsatel heliloojate loomingule pühendatud õhtuid. Kaunis järjekindlalt esitati suuri vokaalsümfoonilisi teoseid. Korraldati ka kammermuusika õhtuid. Kõike seda aitas teostada energiline dirigent J. Simm. Vahetevahel oli neil kontserditeil kaasategev M. Saar. Tihti olid kavades tema teosed.
Saar jätkas intensiivselt loomingut ja süvenemist rahvamuusikasse. Ta õhutas selleks teisigi. 1914. a. kirjutas ta oma vanale sõbrale Peeter Südale: "Võta nüüd oma jõud kokku ja tee jälle midagi, rahvaviisid, rahvaviisid käsile, nendega pääle ja pärastpoole selles vaimus edasi."
1914. a. lõpus ilmus Saarelt teine koorilaulude kogumik- "Neliteistkümmend laulu segakoorile". Selles on kolm rahvalauluseadet. Visa järjekindlusega püüab Saar luua lühikesest arhailisest rahvaviisist orgaaniliselt arenevat terviklikku koorilaulu. Ta peab silmas vana rahvalaulu ettekandeviise, varieerib meloodiat, käsitab teda homofooniliselt ja kontrapunkiliselt, kuid ei jõua veel oma selle ala paremate saavutusteni.
Saare varasemad laulud osutusid kooridele liiga raskeiks, neist lauldi ainult üksikuid. Uues kogus avaldatud laulud on varasemaist üldiselt meloodilisemad ja kooritehniliselt kergemad.
Vahepeal on Saar pidanud tihedat kirjavahetust Liine Paalmanniga ja mitte ainult Liinega, vaid ka tema vanema õe Elisega. Nende vahele oli tekkinud midagi "suurt ja kaunist ", sest 1915. aasta augustis toimus Mart Saare laulatus Elise Paalmanniga! See oli üllatus, mis tahtis Liinet Saarest kiskuda veel kaugemale. Helilooja oli sunnitud abielluma vanema tütre Elisega perekond Paalmannide majanduslikke kaalutlusi arvestades. 1917. a. sündis sellest abielust tütar Heli. M. Saar jätkas aga Liinega tihedat kirjavahetust.
Sõjaaastad pidurdasid kunsti arengut ja kunstnike loomingulist tööd. Oktoobrirevolutsioonile järgnev nõukogude võimu periood oli lühike. Imperialistliku Saksamaa väed okupeerisid Eesti 1918. a. märtsi algul. Pärast Saksamaa okupatsiooni moodustati Eesti Vabariik.
Sõjajärgsest surutisest vabanedes vallandus muusikainimeste organiseerimistahe ja heliloojate loomistung. Elustati laulu- ja pasunakooride tegevus, algasid sümfoonia- ja kammerkontserdid ning ooperietendused. Kiiresti hakkas kasvama ja mitmekesistuma eesti laululooming ning nüüd ka instrumentaalmuusika .
Juhtivate muusikategelaste algatusel asutati 1919. a. tulevase muusikaalase kaadri ettevalmistamiseks muusikakoolid Tartusse ja Tallinnasse. Mart Saar, kes vahepeal oli lühikest aega täitnud muusikaõpetaja kohuseid Tartu Õpetajate Seminaris , hakkas nüüd õppejõuna tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis . Viljakamaks muutus ka tema loominguline tegevus.
1919. aasta sügisel teeb Saar palju tööd, nimelt tuleb tal anda ka haigestunud J. Aaviku muusikatunnid. Kuid mis peamine, Saare tuju on must ja närune, sest Saar on teada saanud, et Liine Paalmannil on keegi teine lähedaseks muutuv tuttav.
1920. aastal ilmus trükist M. Saare kolmas koorilaulude kogumik "Kümme koorilaulu", 1921. a. ja 1922. a. ilmusid "Lastekoorid". Selle kogumiku laulud levisid kiiresti. Kõik nad on siiamaani püsinud kooride kavades.
M. Saar oli usinasti töötanud. Kuigi tema looming koosnes peaaegu eranditult väikevormis kirjutatud teostest- koorilauludest, soololauludest ja klaveripaladest, andsid need oma arvukuse ja kunstilise väärtusega tõendi Saare väga intensiivsest loomingulisest tööst. Senini oli ta kirjutanud juba umbes kolmsada teost. Ja siis, 1921. a. sügissuvel, põles maja, kus Saar Tartus elas, koos helilooja teoste käsikirjadega tuhaks. Hävis üle seitsmekümne klaveripala , üle viiekümne koorilaulu, ligi nelikümmend soololaulu, teoreetiliste teoste käsikirjad (muusika algteooria ja harmoonia õpperaamatud) jm.
Tartu muusikasõbrad püüdsid Saart tema raskes majanduslikus olukorras toetada omavahel kogutud rahasummaga. Ajakirjanduses tehti etteheiteid valitsuse haridusministeeriumile ükskõikse suhtumise pärast. Kirjutati, et helilooja, kes ei kirjuta operette ja fokstrotte, on vaene ja peab pidama teenistuskohta. "Sarnastes tingimustes siiski Mart Saare sarnast komponisti omada, on küll lihtne looduse kingitus või Jumala and Eesti rahvale," kirjutati "Päevalehes". Samuti nõuti, et Saarele peaks "võimaldama täieliku andumise" ja määrama riikliku toetussumma. Kaks kuud hiljem avaldas sama autor lootust, et haridusministeerium võimaldab Saarele vaba töötamist ja imestas, et seni selleks midagi tehtud ei ole. Ka leidus selles kirjutises palve, et need kellel on koopiaid Saare teoseist, saadaks need M. Saarele aadressil: Tallinn, Müürivahe nr. 15.
24. septembril 1921 abiellus Liine Paalmann Hendrik Toomingaga. Saar oli sellest teada saades väga murtud. Ta armastas ikka veel Liinet ja ei tahtnud temast loobuda .
Saar oli asunud elama Tallinna. Tema esimene tegevus- ja loominguperiood oli lõppenud. Tugevnesid ka põlised sidemed Hüpassaare kodutalu, metsade ja rabaga ning nende elanikega.
2.2 Tallinnas ja Hüpassaares aastatel 1921 -1930
Tallinnas pühendas Saar end täiesti loomingule. Ta esines, harva ja kui esines siis põhiliselt oma soolo - ja koorilaulude saatjana klaveril.
Esimene Maailmasõda oli Eesti arvukate laulukooride tegevust tublisti halvanud. Koorikultuuri reorganiseerimiseks ja sihiteadlikuks juhtimiseks asutati 1921. a. Eesti Lauljate Liit. Et koore kohe hoogsamalt tööle õhutada, otsustati jätkata üldlaulupidude traditsiooni ja korraldada 1923. aastal kaheksas üldlaulupidu ning järgmised iga viie aasta järel. See andis hea tõuke, vanad koorid asusid tööle, uusi asutati juurde.
1922. aastal külastas M. Saar koos abikaasa ja kälimehe, helilooja Juhan Aavikuga saksamaad, et tutvuda uuemate muusikauudistega ja ühtlasi püüda leida ka oma teostele kirjastusvõimalusi.
Saare koorilaule leiame kontsertide kavades nüüd ikka enam ja enam. Ta klaveripalu ja soololaule aga esitatakse isegi Tallinnas veel võrdlemisi harva. Saare loomingu vastu tunneb huvi esijoones eelarvamustest ja harjumustest vaba ning uue suhtes alati vastuvõtlikum noorem generatsioon.
Oleks ekslik arvata, et Saare loomingusse alati hästi suhtuti. 1922. a. toimus Tallinnas esmakordselt Mart Saare helitööde õhtu. Sel puhul kirjutati, et Saar püüdvat "uut Eesti stiili luua", ühendades rahvamuusika elemente moodsa muusika väljendusvormidega, täpsemalt-ekspressionismiga, mistõttu tekkivat ebaloomulikust ühtesegamisest piinlik mõju isegi koorilaulus. 1926. a. esitas Tartu üliõpilasmeeskoor Saare laule Ungaris. Mitu kuud hiljem järgnes üllatus- Ungarist saadeti trükitult ja ungarikeelse tekstiga neli seal lauldud laulu.
1925. a. toimus Saare helitööde kontsert , seal esitati teiste seas ka muusika Oro muinasjutt -näidendile "Kadunud printsess", sellele ilmus väga erinevat kriitikat, nii head kui halba. Arvamustes öeldi, et "Mart Saar saab olema meie tulevastele põlvedele samasuguse tähtsusega, nagu venelastele Rimski-Kosakov ja norralastele Grieg". Palju tuli negatiivset kriitikat, sest rahvas ei olnud veel valmis vastu võtma Saare omapärast, kuid rahvuslikku muusikat.
Vaevalt peeti nüüd Eestis ühtegi laulupidu - või päeva, mille kavas ei olnud Saare laule. Kui 1927. aastal toimus Tallinnas M. Saare helitööde kontsert, siis kirjutasid arvustajad, et Saar on esimene, kes teadlikult ja järjekindlalt hakkas arendama omapärast rahvuslikku muusikat, et tema muusikas hõõgub uhke põhjamaa luule. Nüüd saab Mart Saar palju parema kriitika osaliseks ja selletõttu tõuseb Saare enesetunne tunduvalt.
Tartus andis 1928. aastal kontserdi Saare helitöödest Akadeemiline Meeskoor L. Neumanni juhatusel. Kontserdil esitati ka Saare soololaule ja klaveripalu.
Eelpool käsitletud ajajärgul, kahekümnendatel aastatel, jätkus Saare loominguline tegevus Tallinnas ja eriti intensiivselt pikkadel suvepäevadel Hüpassaares. Oma isikupäraseid väljendusvahendeid kasutas ta nüüd meisterlikult .
Kuigi Saar oli suurepärane orelikunstnik, kirjutas ta orelile väga vähe. Säilinud on ainult üks teos- "Fantaasia ja fuuga" 1915. aastast. 1918. a. kirjutab ta P. Südale, kes saatis talle oma orelipalu tutvumiseks: "Mina sel alal olen jõuetu ja ei tunne selle järgi ka tungi. Minul on kalduvus lühikesi töid sepistada ja need tulevad klaveril paremini välja kui orelil. Praegu ei jõua pikka tööd kuulata ega ka teha." Samas kirjas leidub ka üks huvitav lause: "Ei ole praegu hääd tuju töötamiseks, ümbruses leidub liiga palju proosat."
Vaatamata sellele, et teda ka edaspidi tihti ümbritses loomingut mittesoodustav "proosa", on ta eriti kahekümnendail aastail ja järgmise aastakümne esimesel poolel väga produktiivne .
Kiiresti kasvab nüüd M. Saare soololaululooming. Sel alal annab ta rea huvitavaid ja väärtuslikke rahvalaulu töötlusi. Eriti ülemeeliku, talupoeglikult lopsaka kaasaelamise ja hooga väljendab ta ehtsalt rahvuslikku, lõbusat tujuküllust ringmängu- ja tantsulauludes. Ta ei muuda enamasti kuigi palju lihtsat rahvaviisi , seevastu aga muutub ja areneb saade, rikastub faktuur kõlakoloriidi ja rütmi poolest, lisades oma tõusude ja mõõnadega järjest uut hoogu.
Erakordse kunstilise väärtusega on Saare armastus- ja loodusluulele kirjutatud soololaulud . Neis ta ei kasuta rahvaviise, küll aga rahvamuusikale väga lähedasi intonatsioone. Võrratu meistrina suudab ta muusikas kajastada luule elamuslikke varjundeid ja koondada neid haaravaks kunstiliseks elamuseks.
1928. a. ilmusid Saare "Viis soololaulu". See oli väga heal tasemel kogumik ja sellele langes osaks palju head kriitikat.
Saare soololaulude hulk koos mõningate duettidega ulatub ligi kahesajani. Trükis ilmunud lüürilistest soololauludest olgu veel nimetatud : "Mis see oli"(1908.a.) "Üle vee" "Sa oled õrn ja üllas" "Sügisene lilleke" "Sinilillekesed" "Üksi" "Päike ja vari" "Tuulehõlmas, luulehõlmas" ja "Minu viimne laul"(1933. a.).
Kahekümnendaist aastaist ja kolmekümnendate aastate esimesest poolest on pärit ka suurem osa Saare parimatest koorilauludest. Ja neid on palju. Tekstideks kasutab ta kõige meelsamini rahvaluulet, meloodiateks rahvaviise.
1927. a. kirjutas Saar segakoorilaulu "Lindude laul", mille tekst (autor J. Oro) koosneb ainult järeleaimatud linnuhäälitsustest: "Liiri, lõõri, sirts , sirts, sirr !" jne. See laul on loodud virtuoosliku meisterlikkusega. Selle väljendusvahendid on kuidagi tuttavad ja ürgselt lihtsad, rahvalaululikud. See laul sai suure menu osaliseks.
1927. aastal sündis Mart ja Liisi Saarel poeg Ülo. 1928. aastal otsustas helilooja abikaasa siirduda Ameerikasse, et oma perekonna tulevik majanduslikult kindlamale alusele rajada. Ta leidis endale seal tööd meditsiiniõena. Ta palus mehel koos lastega enda juurde Ameerikasse tulla, aga Mart Saar ei tahtnud minna. Tajudes, et M. Saar on Ameerikasse sõidu suhtes eitaval seisukohal, astus Liisi samme, et vähemalt tütar Heli ühineks temaga. Selleks palus ta Eestis elavat sugulast M. Laanet M. Saart selles küsimuses mõjutada. Aga M. Saar ei lasknud ennast mõjutada ja oli ikka Ameerikasse mineku vastu.
Hoolimata isa vastuseisust, sõitis tütar Heli 1930. aasta sügisel koos Eestit külastanud Ameerika eestlase Marta Pruuniga siiski Ameerikasse ema juurde. Poeg Ülo jäi aga koos isaga Eestisse.
2.3 Hüpassaares aastatel 1930 – 1939
Enamik Saare parimaist kahekümnendail aastail kirjutatud teoseist valmisid Hüpassaares Kahekümnendate aastate lõpul hakkas Saar taotlema Hüpassaare metsavahitalu endale eluaegseks kasutamiseks. 1930. a. sügisel teatati temale eelmisel aastal tehtud otsusest, et ta võib saada selle rendile üheks aastaks! Mitmed organisatsioonid ja seltsid esitasid valitsuse ministeeriumidele selle kohta märgukirju, kuid asi ei nihkunud paigast. 1931 . a. kirjutati: "Mart Saar, kel kärarikas ja närviline linnaelu tunduvalt mõjub haiglasele tervisele, vajaks kodukohta, kus ta praegu viibib külalisena, oma loomingu jätkamiseks- siin oleks tal võimalik töötada segamatult: Hüpassaarega on seotud parem osa ta loomingust. Kuid ka ülalpidamise hankimiseks oleks see tarviline /.../ tundub võõrastavana, et nii vähe hoolitakse meil kultuuritegelastest, kelle teened jäävad igavesti meie kultuurilukku..." Viimaks Saare soov rahuldati ja Saar asus elama Hüpassaarde.
Tegelikuks põllupidajaks Hüpassaares oli helilooja õemees Mart Tomson perekonnaga (tütred Helgi ja Hilda ning poeg Martin). Samal ajal olid kõik taluga seotud mured ka Mart Saare mured. Elas ju Hüpassaares helilooja emagi (suri 1937.aastal), kelle eest hoolitsemist pidas Mart Saar oma pühaks kohuseks. Nagu omal ajal Vargamäel, kujutas siinnegi elu lakkamatut võitlust maaga.
Loominguline tegevus jätkus täie intensiivsusega. M. Saar muretses trükipressi ja paljundas ehk "kirjastas" ise rea oma parimaid koorilaule. Selleks olid ka omad põhjused. 1935. a. kirjutas ta ühes kirjas: "Kord on elus mind tabanud ränk löök, see on suurim õnnetus kogu minu elus, mida olen kunagi tundnud ja läbi elanud, mis on võrdne kogu laste kaotusele. See oli Tartu tulikahi 1921. a., kus hävines üle 200 kompositsiooni-käsikirja. Seda kirjutan ma just meie kehvade kirjastamise olude arvele..."
Hüpassaares koormasid Saart muudki mured. Karjalaut oli lagunenud, tuli uus ehitada, kohendada tuli ka teisi hooneid . Ühest kirjast loeme: "Rahapuudus on hirmus suur, seepärast oleksin päris õnnelik kui juba sügiseseks hooajaks neist [lauludest] midagi võiks ilmuda (muidugi trükis)- aitaks ikka jälle seda neetud majanduslikku kriisi lahendada." Saar sai nüüd pidevalt tööstipendiumi Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitalilt. Põllutööd ta ise ei teinud, selle eest pidi helilooja Saar "põllumees" Saart teisiti abistama.
Äsja nimetatud kapitali kirjastusel ilmus nüüd Saare soololaule ja mõningaid klaveripalu rohkem kui varasemalt. Vaevalt toimus nüüd Eestis koorikontserte ja laulupäevi, mille kavas poleks olnud Saare laule. Saar üllatas ka lauluvõistlustel. 1929. a. toimunud võistlusele saadeti näiteks 96 laulu. Neist kaks auhinnati ja kolm tunnistati nimetamisväärseiks. Kõik need viis laulu olid Saare laulud.
Kolmekümnendaist aastaist alates saab Saare looming, klaveriteosed kaasa arvatud, juba üldise tunnustuse osaliseks. Väga kõrgelt hindasid Saare loomingut jällegi lätlased. 1932. a., kui Riias esines Tartu ülikooli Akadeemiline Meeskoor, kirjutab üks sealne arvustaja, et Saar köidab omapärase koloriidi ja muusikalise mõtte värskusega ja lisab, et eesti muusika kujunemine omapäraseks rahvuslikuks muusikaks "läheb nähtavasti Saare kaudu nagu kiir läbi akna". Teise arvustaja otsus on veelgi tähelepanuväärsem: "Saarest saab omapärasemaid ja silmapaistvamaid heliloojaid kõigi Balti riikide rahvaste muusikas." Mõni aasta hiljem kirjutatakse Riias esitatud koorilauludest, et meisterliku faktuuri ja rahvusliku koloriidi kõrval peegeldub neis "ülim muusikaline maitse, omapärane komponeerimisviis ja tehniline täius". Veel hiljem leiame ligikaudu samalaadseid märkusi soome, rootsi ja teistegi maade muusikaajakirjades.
Kolmekümnendate aastate teisel poolel läksid majanduslikud olud raskemaks ja see segas ka kultuuri. Sel ajal kirjutas Saar peamiselt kergemini lauldavaid koorilaule. Tema loominguline intensiivsus nõrgenes. 1939. aastal valmisid ainult mõned koorilaulud . Ta ehitas Hüpassaares ikka veel karjalauta. Ühele usutlejale kinnitas Saar ka nüüd, et ta ei soovi asuda elama linna, sest ilma lisateenistuseta ei saavat linnas elada. "Mis ma linnas peale hakkan? Korteri üüri teeniksin ju kuidagi tasa, aga millest ma ennast ja peret toidan?" sõnas ta.
Saar oli väljakujunenud vaadete ja kindlate veendumustega, kuid tegelikus elus ebapraktiline ja mõnevõrra abitugi. Aastaid ei olnud tal enam vähe, tunda andsid kutsetööst tingitud häired.
1937. aastal külastas Mart Saare Ameerikasse sõitnud tütar Heli Eestit ning käis ka oma isa juures Hüpassaares. 1939. aasta märtsis külastas Liisi (M. Saare abikaasa) Eestit, et isiklikult mõjutada M. Saart Ameerikasse sõitma. Liisi sõitis tagasi Ameerikasse 24. aprillil 1939. aastal. Tal ei olnud õnnestunud veenda Mart Saart ega ka poeg Ülot sõitma koos temaga.
Hiljem Liisi ja Heli enam Eestit ei külastanud. 1929. aastal tutvus M. Saar Tallinnas Magda Takiga (16.06.1907-6.09.1972). Kuna Liisi ja Heli Saare tagasitulek kodumaale näis heliloojale üha suurema küsimärgina, arenes tutvus Magda Takiga peagi ühiseks kooseluks. Vanadusperioodil oli Magda M. Saarele hoolitsevaks abikaasaks. Kuigi kooselust sündis tütar Tuuli , pidas helilooja kirjavahetust ka Heliga .
2.4 Tallinnas aastatel 1943 – 1963
Saksa okupatsiooni aastail soikus Saare looming suuresti. 1943. a. asus Saar pedagoogina tööle Tallinna Konservatooriumis. 1944. aastal kutsuti Saar tööle Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonieriala õppejõuks. Samal ajal andis ta lõpliku viimistluse kahele "Eesti süidile", mis ilmusid 1946. a. ja 1947.a.
1945. aastal omistati M. Saarele Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1952. aastast, seitsmekümnendast sünnipäevast alates, kandis ta Eesti NSV rahvakunstniku nime.
1956. aastal halvenes järsult M. Saare tervis ja ta pidi loobuma igasugusest tööst.
1963. aasta oktoobris tuleb M. Saar Hüpassaarest Tallinna haiglasena ja väsinuna. 28.oktoobril Mart Saar suri. 3.novembril maeti Mart Saar Suure-Jaani kalmistule.
3.UURIMUS MART SAAREST
3.1 Küsimustik
Autor koostas küsimustiku Mart Saare kohta ja viis selle läbi 50 inimese seas. 60% vastanutest olid noored vanuses 16 -15 . Ülejäänud 40% vastanutest olid vanuses 38 – 56 .
Esitatud küsimused olid järgmised:
1.Kes oli Mart Saar?
......................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
2.Mis teeb Mart Saare Eestile tähtsaks?
....................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
3.Millise muusikalise instrumendiga oli Mart Saar tihedalt seotud?
........................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
4.Mis on tänapäeval üheks tähtsamaks rahvamuusika ürituseks Eestis?
........................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
5. Nimetage Mart Saare teoseid.
........................................................................................................................................................................................................................................................................................................................
3.2 Tulemused
1.Kes oli Mart Saar?
Suur osa nooremast vanusegrupist (umbes 40%) tunnistasid, et ei tea kes oli Mart Saar.Ülejäänud noored vastasid, et Mart Saar on helilooja. Samavastuse andsid ka enamus vanemast vanusegrupist.
2.Mis teeb Mart Saare Eestile tähtsaks?
Kuna väga suur osa noortest ei tea, kes oli Mart Saar, ei osanud nad vastata ka sellele küsimusele. Vaid mõni üksik noor vastas, et Mart Saar oli eesti rahvamuusika edendaja. Vanemas vanusegrupist teadsid enamus vastanutest Mart Saare Panusest eesti rahvamuusikasse.
3.Millise muusikalise instrumindega oli Mart Saar tihedalt seotud?
Nooremast vanusegrupist ei teadnud keegi, millise instrumendiga Saar tegeles. Vanematest vastanutest teadsid pooled, et Mart Saar oli organist. Kaks inimest pakkusid, et ta tegeles klaverimänguga, mis ei vasta tõele.
4.Nimetage Mart Saare teoseid.
Väga üllatav oli näha, et väga väike protsent kogu vastanutest teab mõnda Mart Saare teost.
Vanemast vanusegrupist nimetati kolmel korral soololaulu „Must lind“ ning ühe korra kantaadi „ Hommiku tulekul“ . Mitte ükski noor ei osanud sellele küsimusele vastata.
5.Mis on tänapäeval üheks tähtsamaks rahvamuusikaga seotud ürituseks Eestis?
70% inimestest vastas laulupidu, mis vastab ka tõele. 40% nendest oli lisanud ka Viljandi Folkmuusika festivali. 20% inimestest ei osanud küsimusele vastata, ning need olid kõik nooremast vanusegrupist.
3.3 Järeldus
Küsitluse tulemused näitasid inimeste väheseid teadmisi Mart Saare kohta. Noorem vanusegrupp oli väga napisõnaline, seega on alust arvata, et noortel puudub huvi rahvamuusika vastu. Vanemad inimesed teadsid tunduvalt rohkem Mart Saare tegevusest ja eesti rahvamuusikast. Tulemustest võib järeldada, et eesti noored on vähe informeeritud rahvamuusika tähtsusest meie kultuurile .
KOKKUVÕTE
Üks kolmandik M. Mart Saar oli peamiselt vokaalkomponist. Tervelt kolm neljandikku ta loomingust kuulub koori- ja soololauludele. Koorilaule omakorda on peaaegu kaks korda rohkem kui soololaule.
Lauludes ja hilisemais instrumentaalteoseis on Saar järjekindel rahva elu-olu kujutaja, kes taotleb rahvuslikku kõlakoloriiti. Saare laululoomingust on kirjutatud rahvaluulele.
Ülejäänud lauludele on helilooja otsinud sisukaid ja kunstilisteks üldistusteks sobivaid tekste ja leidnud neid umbkaudu seitsmekümne luuletaja loomingust. Eelistanud on ta kolme oma kaasaegse- Juhan Liivi, Anna Haava ja K. E. Söödi luulet. Loodus- ja armastuslüürika olid põhilised luuletuste teemad, mida M. Saar kasutas.
Nende luuletajate värsid ja rahvaluule inspireerisid Saart kõige enam. Rahvaluule vahendusel süvenes ta pidevalt vanade rahvaviiside olemusse. Kui juba ta esimeste koorilaulude meloodika oli väga sarnane rahvalaulu meloodikale, siis mõningais hilisemais lauludes on peaaegu, mõnikord isegi täiesti võimatu eraldada rahvaviise originaalmeloodiaist. Vana, lihtne ja ehtne rahvaviis köitis tema vaimu sugestiivse jõulättena. Uuemaid, peamiselt funktsionaalse harmoonia põhiakordide helidest moodustatud rahvaviise, on Saar kasutanud võrdlemisi vähe.
Saare meloodika on lihtne, lakooniline , kuid oma karakterilt teoste sisule hästi vastav. Uued meloodilised kujundid ja detailid kujundab ta algmeloodiast nagu mingist algelemendist, mistõttu nende orgaaniline seos algmeloodiaga on väga ilmne ja tugev.
Saare väljendusvahendid on lihtsad, selged ja lakoonilised. See on iseloomulik kogu ta loomingule, filosoofiliselt sügavtõsiseist teoseist alates kuni lopsakalt elurõõmsate ja tujuküllaste tantsulaulude ja instrumentaalsete tantsupaladeni. Eelduseks on sellele hea muusikaliteratuuri tundmine, tugev tehniline tase ja põhjalikud teoreetilised teadmised. Saar tunneb peensusteni harmoonia ja kontrapunkti "saladusi".
Rahvaluule vahendusel on Saar andnud ereda pildi rahva elust- olust minevikus, luuletajate tekstide vahendusel aga ka kaasajast. Ta on kehastanud on loomingus isikupärase värvinguga tunde- ja mõttenüansse, tähelepanekuid iseenda, rahva ja looduse, mineviku ja oleviku olemusest. Kõigis Mart Saare teostes tunneme kunstniku tahet jäädvustada sügavasti erutavaid elusündmusi, inimlikke tundeid, igatsusi ja püüdlusi.
Mart Saare teened eesti muusika arengus on äraarvamatult suured. Tema isikupärane , poeesiarikas ja väljapaistvalt kunstiväärtuslik looming on kõige intiimsemalt seotud põlises rahvakultuuris ja rahvakunstis avalduva omapärase psüühilise laadiga. Saare loomingu on kujundavalt suunanud tema kaasaegsete, eriti aga nooremate eesti heliloojate loomingulist tegevust, kogu eesti muusika arengut. See on eriti suure edasiareneva jõuna avaldunud eesti kooriloomingus. Eeskätt koorilaulu kui kõige rahvalikuma žanriga on Saar kasvatanud laiade rahvahulkade maitset ja võimet mõista ja hinnata kõrge kunstilise väärtusega muusikat. Oma koorilauludega on ta rahvahulki kõige enam vaimustanud, vaimselt virgutanud ja rikastanud. Ka eesti soololaululoomingu on Saar viinud kõrgele kunstilisele tasemele . Väga isikupärased on ta eesti vanale pillimuusikale loomulikus lopsakas väljenduslaadis, rahvuslikus stiilis kirjutatud klaveriteosed.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. „Hüpassaare laulik Mart Saar“ Tln. "Eesti Raamat". 1982.
2. Laanepõld N. & Rumessen V. Mart Saar. „Fotokroonika elust ja loomingust“.
Tln. "Eesti Raamat". 1983.
3. Leichter. K. Mart Saar. Tln. Eesti Riiklik Kirjastus. 1964.
4. http://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Saar
5. http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.ht m
6. http://www.emic.kul.ee/emik/Heliloojad/mart_saar.ht m

.RTF Laadi alla originaalfail 32 lk · .rtf · 70 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 32 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-03-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

70 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Avek Õppematerjali autor

Uurimustöö Mart Saarest elust ja osast eesti muusikaajaloos koos küsitlusega. 37lk

mart saar muusika helilooja

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Saar

Sarnased õppematerjalid

doc

Referaat Mart Saarest

Luunja Keskkool Mait Suigusaar 12. klass Mart Saar Referaat Juhendaja: Eve Paap Luunja 2010 SISUKORD SISUKORD....................................................................................................................2 SISSEJUHATUS............................................................................................................3 LAPSEPÕLV.............................................................

Muusikaajalugu

odt

Mart Saare ja Cyrillus Kreek

Abja Gümnaasium Referaat Mart Saar ja Cyrillus Kreek. Nende elutee ja loomingu võrdlus. Juhendaja: Kadi Kask Koostaja: Aneelia Kuusik 2010.a SISUKORD Sissejuhatus 3 1. Mart Saare elulugu 4 1.1 Lapsepõlv 4 1.2 Haridustee 4 1.3 Mart Saare edasine elu 4 1.4 Mart Saare looming 5 2. Cyrillus Kreegi elulugu 5 2.1 Lapsepõlv 5 2.2 Haridustee 5 2.3 Cyrillus Kreegi edasine elu 6 2.4 Cyrillus Kregi looming 6 3. Kokkuvõte 6 4. Kasutatud kirjandus 7 Lisa 1. Mart Saare pildid 8 Lisa 2. Cyrillus Kreegi pildid 9 SISSEJUHATUS

Muusikaajalugu

docx

Cyrillus Kreek ja Mart saar (eluloode võrdlus)

ABJA GÜMNAASIUM Mirell Põllumäe 12.b MART SAARE JA CYRILLUS KREEGI ELULOO VÕRDLUS Referaat Juhendaja: Kadi Kask Abja-Paluoja 2013 SISUKORD 1. SISSEJUHATUS Mart Saar sündis 28.september 1882.aastal Hüpassaares ja suri 28.oktoober 1963.aastal Tallinnas. Ta oli eesti helilooja, organist ja sarnaselt Cyrillus'ele sügavalt seotud rahvaviisidega. Mart Saart loetaksegi rahvusliku stiili rajajaks eesti koorimuusikas. Cyrillus Kreek (sünninimega Karl Ustav Kreek) on sündinud 3.detsembril 1889.a Võnnus. Cyrilluse elutee lõppes 26.märts 1892.a Haapsalus ning on maetud Haapsalu Vanale kalmistule. Ta oli eesti helilooja, dirigent ja muusikapedagoog. Omaeluajal arendas ja mitmekesistas ta oluliselt eesti koorimuusikat. Ta oli üks parimaid rahvalaulude tundjaid, kasutas ilmalikke ja vaimulikke rahvaviise oma kooriloomingus. 2. LAPSEPÕLV 2

Muusikaajalugu

docx

Mart Saar ja Cyrillus Kreek.

Abja Gümnaasium Anni Saharov 12. B klass MART SAAR JA CYRILLUS KREEK. NENDE ELUTEE JA LOOMINGU VÕRDLUS Referaat Juhendaja: Kadi Kask Abja-Paluoja 2013 Sissejuhatus Referaadis on kirjutatud kahest suurest muusikategelasest- Mart Saarest ja Cyrillus Kreegist. Järgnev referaat võrdleb kahe muusiku elulugu, haridusteed ning loomingut. Mart Saar ja Cyrillus Kreek on ühed rahvusliku stiili rajajatest ja eesti professionaalse muusika alusepanijaist, eriti koorimuusika vallast. 1. ELULOOD Mart Saar Mart Saar sündis 28. septembril 1882. aastal Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Perel oli kodus orel. Mardi esimeseks õpetajaks oli tema isa, kes oli hea orelimängija ja improvisaator

Muusika

doc

Eesti muusika

avamäng-fantaasiat (1906, 1945); Süit "Lembitu" (1909); Sümfooniline poeem · Helilooja, organist ja koorijuht. Heliloojana komponeeris peamiselt a cappella koorilaule. Oli eesti muusikaelus 20. sajandi algul üks suurürituste organiseerijaid. "Jaaniöö" (1910); Kaks ballaadi tellole ja sümfooniaorkestrile (1945, 1958); Süit · Peterburis õppides tutvus Süda Mart Saarega, kelle eeskujul hakkas ta käima eesti rahvaviisidest (1955) Eesti Üliõpilaste Seltsi algatatud rahvaviiside kogumismatkadel(käis kuuel suvel, kuid kasutas rahvaviise oma loomingus suhteliselt vähe). · Vokaalsümfooniline muusika; "Pidulik kantaat" (O. Mägi; 1906); "Pidulik laul" (O.

Muusika

doc

Muusikaajalugu

Mart Saar (28. september 1882 Hüpassaare 28. oktoober 1963 Tallinn) oli eesti helilooja, organist ja rahvaviiside koguja. Tema loomingusse kuulub umbes 350 a cappella koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala, 2 orkestriteost ja 2 vokaal-sümfoonilist teost. M. Saare mälestuseks on Tartus püstitatud monument. Lapsepõlv ja õpingud Mart Saar sündis metsavahi perekonda. Neil oli kodus orel ning tema isa oli hea orelimängija ja improvisaator ning oli seetõttu ka Mardi esimeseks õpetajaks. Kooliteed alustas Saar Kaansoo vallakoolis ja koolitee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. 1901. aastal astus Saar õppima Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi, mille lõpetas 1908. aastal hõberahaga. 1911

Muusika

docx

Mart Saar

Mart Saar Elulugu: Mart Saar sündis 28. septembril 1882 Viljandimaal Vastemõisa vallas Hüpassaare talus. Muusika hakkas teda paeluma viieaastaselt, kui kuulis pulmas olles suupilli ja simblit. Peagi hakkas ta iseseisvalt õppima orelit, mängides kuulmise järgi kõrvu jäänud meloodiaid. Nooti õppis Saar tundma Andreas Erlemanni raamatu "Musika öppetus" abil. Helilooja enda sõnade kohaselt luges ta selle läbi sada korda. 1901. aastal oli surnud Mart Saare isa, mistõttu ei saanud niigi vaene tudeng loota väiksemalegi kodusele toetusele. Mart Saare ja Juhan Aaviku õpingute toetuseks korraldas Suure-Jaani lauluselts peoõhtuid. Palju aitas Mart Saart ka asjaolu, et tänu headele eksamitulemustele vabastati ta esimesel aastal poolest, pärast seda aga kogu õppemaksust

Muusika ajalugu

doc

Mart Saar ja Cyrillus Kreek.

............................................................................................29 Kasutatud kirjandus............................................................................................................. 30 Lisad.....................................................................................................................................31 3 Sissejuhatus Oma referaadis räägin Cyrillus Kreegi ja Mart Saare kirkast eluteest ja loomingust. Materjali olen saanud suurel hulgal internetist ning ,, Eesti muusikaajalugu. Kunstmuusika" õpikust. Mõlemad mehed õppisid Peterburi konservatooriumis ning on hiljem töötanud pedagoogina, mõlema kireks oli rahvamuusika. Kuid isiksuse poolest on mõlemad väga erinevad. Referaati uurides saab lugeja ülevaate nende loomingust ja eluteest. 1 .Lapsepõlv 1.1.Cyrillus Kreegi lapsepõlv Cyrillus Kreek sündis 3.12. 1889

Muusikaajalugu

Rohkem sarnaseid