Mart Saar (0)

Mart Saar
Elulugu: Mart Saar sündis 28. septembril 1882 Viljandimaal Vastemõisa vallas Hüpassaare talus .  Muusika hakkas teda paeluma viieaastaselt, kui kuulis pulmas olles suupilli ja simblit. Peagi hakkas ta iseseisvalt õppima orelit , mängides kuulmise järgi kõrvu jäänud meloodiaid. Nooti õppis Saar tundma Andreas Erlemanni raamatu " Musika öppetus" abil. Helilooja enda sõnade kohaselt luges ta selle läbi sada korda. 1901. aastal oli surnud Mart Saare isa, mistõttu ei saanud niigi vaene tudeng loota väiksemalegi kodusele toetusele. Mart Saare ja Juhan Aaviku õpingute toetuseks korraldas Suure-Jaani lauluselts peoõhtuid. Palju aitas Mart Saart ka asjaolu, et tänu headele eksamitulemustele vabastati ta esimesel aastal poolest, pärast seda aga kogu õppemaksust. Kolmel suvel – 1904 , 1907 ja 1910 – võttis Saar osa alanud süstemaatilisest rahvaviiside kogumisest. Pärast konservatooriumi lõpetamist asus Saar elama  Tartusse . Tundideandmise kõrvalt esines Saar kontsertidel organistina, esitas enda loomingut klaverisolisti või –saatjana ning kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana paistis ta silma müstilisuse, saladuslikkuse ja modernistliku helikeelega, tekitades kuulajais vastakaid arvamusi . Samuti kippusid tema kooriteosed olema taidluskollektiividele liiga rasked.
Aastail 1909 – 11 elas Saar vaheldumisi Peterburis ja Tartus, jätkates kompositsiooniõpinguid Anatoli Ljadovi juures. Peterburis puutus Saar kokku Euroopa tuntumate heliloojate teoste nootidega, eelkõige köitsid teda  Chopin , Grieg,  Debussy  ja Skrjabin. Esimese maailmasõja ajal töötas Mart Saar lühikest aega muusikaõpetajana Tartu Õpetajate Seminaris . 1919. aastal asus ta aga õppejõuna tööle äsjaavatud Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Samal ajal hakkas ta varasemast rohkem tegelema heliloominguga. 1921.a. hilissuvel puhkes tema Tartu kodus tulekahju, milles hävis üle seitsmekümne klaveripala , üle viiekümne koorilaulu, umbes nelikümmend soololaulu ning teoreetiliste teoste käsikirjad. Pärast tulekahjut asus Saar elama Tallinna. Tallinnas ning eriti suviti Hüpassaares pühendas Saar end pea täielikult komponeerimisele. Järjest vähem esines ta orelil, laval käis ta peamiselt oma soololaulude klaverisaatjana. Järjest populaarsemaks muutusid tema koorilaulud , klaveripalu ja soololaule esitati endiselt harva. Suhteliselt suuremat huvi Saare loomingu vastu näitas neil aastail üles noorem põlvkond kuulajaid. Vaatamata kasvavale populaarsusele tekitas Saare koorilooming kriitikuis endiselt vastakaid arvamusi. 1927. aastaks olid aga hinnangud Saare loomingule teinud otsustava pöörde. Ühes sama kontserti hinnanud anonüümses ajalehearvustuses nimetati Saare klaveripalasid "omapäraseiks" ja "ülihuvitavaiks". Aastatel 1928–1929 toimetas ta muusikaajakirja "Muusikaleht". 
Peagi asus Saar aastaringselt elama Hüpassaarde. Sinna ostis ta trükipressi ning hakkas ise oma teoseid kirjastama. Samal ajal seisis Saar silmitsi mitmete muredega. Taluhooned, eriti laut , olid lagunenud, rahapuudus oli aga suur. Olukorda parandas tunduvalt regulaarne Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali tööstipendium. Saare teosed olid samal ajal edukad ka erinevatel soolo - ja koorilaulude konkurssidel. Ka ajakirjanduses levinud muusikakriitika oli alates 1930. aastatest ühehäälselt tunnustav. Seejuures hindasid Saare loomingut kõrgelt ka läti ning hiljem veel soome ja rootsi muusikaajakirjad. 1943. aastal asus Saar tööle Tallinna Konservatooriumi, kus neli aastat hiljem anti talle professori nimetus. Tema õpilaste seas olid Ester Mägi, Jaan Rääts ja Harri Otsa. Pedagoogilise töö kõrvalt jäi tal järjest vähem aega komponeerimisele. Klaverile kirjutas Saar Konservatooriumi töötama asumisest kuni surmani vaid kolm teost. Neil aastatel lõi ta peamiselt soololaule, millest paljud truud Nõukogude võimule. Okupatsioonide ajal kirjutatud teoseid iseloomustab suurem meloodilisus, lihtne harmoonia ja selge vorm. 1956. aastal halvenes järsku Mart Saare tervis, teda tabas halvatus ning ta pidi igasugusest tööst loobuma . Osaliselt suutis ta küll paraneda ning jätkas komponeerimisega. Ta kirjutas veel üle 100 teose kõikidele kooriliikidele, samuti soololaule. Viimaste aastate helikeel oli Saarel väga lihtne. Mart Saar suri Tallinnas 28. oktoobril 1963 ja maeti 3. novembril Suure-Jaani kalmistule.
Õpingud: 1888. aasta sügisel asus Mart Saar õppima Kaansoo külakooli. Kuigi linnulennult asus see kodust vaid kuue kilomeetri kaugusel, läks ainus läbipääsetav tee sinna nii suure ringiga , et Saar pidi hakkama elama koolis. Edasi õppis Saar Suure-Jaani kihelkonnakoolis, mida peeti Eestis üheks paremaks. Suure-Jaani ise oli tol ajal üks väljapaistvamaid kihelkonnakeskuseid. Pärast Suure-Jaanit õppis Saar veel aastail 1899-1901 Põltsamaal Eesti Aleksandri-linnakoolis. Koolis, mille õppekeel oli küll vene keel, levis eesti rahvuslik meelsus. Saar tutvus seal lähemalt eesti kirjandusega, kuid omandas ka ülikooliõpinguteks vajaliku vene keele. Kooli Saar ei lõpetanud. 1901. aastal astus Saar õppima Peterburi Konservatooriumi Louis Homiliuse oreliklassi. Aasta hiljem hakkas ta õppima ka kompositsiooni, algul Anatoli Ljadovi, hiljem Nikolai Rimski -Korsakoviklassis. Peterburi Konservatooriumi lõpetas Saar orelierialal 1908. aastal hõberahaga.
Tähtsus muusikaajaloos: Mart Saar oli üks rahvusliku stiili rajajaist ja eesti professionaalse muusika alusepanijaist, eriti koorimuusika vallas. Ta oli esimene eesti helilooja, kes tunnetas eesti vanema rahvalaulu olemust, suutis avada selle omapära ja sünteesida arhailist rahvalaulu kaasaegse helikeelega. Lisaks sellele kogus ta rahvaviise ning analüüsis ja süstematiseeris neid.
Looming: 1921. aastaks oli Saar kirjutanud umbes 300 teost. Mart Saare looming oli algusaastatel tugevalt mõjutatud sajandi alguse uutest suundadest:  impressionismist ja ekspressionismist. Tema loomingus on kõige suurem osa koorilaulul, mida ta on kirjutanud umbes 350, aga lisaks sellele kuulub tema loomingusse ka sümfooniline ja vokaal -sümfooniline muusika. Koorilaulude jaoks sai ta inspiratsiooni loodusest ja rahvaviisidest. Osad tema laulud on lihtsa tekstuuriga ja kuuluvad seetõttu laulupidude raudvarasse, näiteks "Leelo" ja "Põhjavaim", aga on ka palju selliseid laule, mis valmistavad raskusi isegi professionaalsetele interpreetidele. Lisaks koorilaulule armastas Saar ka soololaulu, mida ta on kirjutanud rohkem kui ükski teine eesti helilooja (umbes 180). Tema peamiseks soololaulu teemaks oli armastus oma kodumaa looduse vastu. Tekstidena on kasutatud kõige rohkem Juhan Liivi, Anna Haava ja Karl- Eduard Söödi luulet. Saar on ka kõige ulatuslikuma klaverimuusikaga helilooja Eestis. Tema algusaastate klaverilooming on tõsine, sageli isegi raskemeelne, kontsentreeritud ja napisõnalise väljendusviisiga. Stiilivõtete poolest kõigub Saar hilisromantismi, impressionismi ja ekspressionismi vahel. 1913. aastal hakkas Saare klaverimuusika stiililiselt eri suundadesse arenema. 
Muusika kuulamine:
„Põhjavaim“ ja „Leelo“