Referaat Mart Saarest (0)

Luunja Keskkool

Mait Suigusaar

12. klass

Mart Saar

Referaat

Juhendaja : Eve Paap

Luunja 2010

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
LAPSEPÕLV 4
KOOLITEEKOND 6
ELU TARTUS AASTATEL 1910 - 1921 7
TALLINNAS JA HÜPASSAARES AASTATEL 1921- 1930 10
HÜPASSAARES AASTATEL 1930 – 1939 13
TALLINNAS AASTATEL 1943 – 1963 16
KOKKUVÕTE 17
KASUTATUD KIRJANDUS 18

SISSEJUHATUS

Eesti heliloojaist on Mart Saar kõige enam suutnud süveneda rahvamuusika olemusse, mõjutanud ja suunanud eesti rahvusliku muusika arengut. Kuigi Mart Saare kujunemine heliloojaks ja suur osa tema loomingulisest õitseajast on kulgenud tsaarivõimu ja kommunistliku diktatuuri tingimustes, on ta sammunud kindlalt oma tõekspidamiste teed, pidades alati silmas rahvuslikku koloriiti muusikas. Rahvaluule vahendusel on Saar andnud ereda pildi rahva elust- olust minevikus, luuletajate tekstide vahendusel aga kaasajast. Kõigis Mart Saare teostes tunneme kunstniku tahet jäädvustada sügavalt erutavaid elusündmusi, inimlikke tundeid, igatsusi ja püüdlusi. See on realistlikust ja optimistlikust ellusuhtumisest
võrsunud ja parema tuleviku poole suunav kunst .

LAPSEPÕLV

Mart Saar sündis 28. septembril 1882. aastal Viljandimaal , Vastemõisa vallas. Ta sünnipaik asub Navesti jõe lõunakaldal laiuva Kuresoo Raba lähistel. Leht- ja okaspuumetsade tihnikud eraldavad raba soostunud ümbruse asustatud aladest. Sügaval metsade rüpes leidub üksikuid väikesi kõrgemaid ja kuivemaid "saarekesi". Juba nende hüüdnimedes- Soosaare, Teivassaare, Kivisaare, Rabasaare, Põldsaare, Rukkimasaare, Kaunissaare jt. on rahvas andnud ilmeka iseloomustuse ümbruse looduspildile. Ühel neist, nimelt Hüpassaarel, peaaegu ligipääsematul saarekesel, on Mart Saare sünnikodu.
Hüpassaarde, metsade, soode ja rabade taha, kuhu ei kostnud naaberelamute juurest isegi koera haukumine oli umbes 1760-nda aasta paiku läinud metsavahiks helilooja vanavanaisa. Mõisnik lubanud tal seal metsa maha võtta ja hooned ehitada. Tung omaette vabamalt elada meelitanud metsavahi mõisast võimalikult kaugele metsa elama. Iseseisev elu looduse rüpes lepitas üksikasuka soiste metsaalade ja raba ning vähest saaki tõotava põllupinnaga, mida alles tuli alepõletamise teel metsast looma hakata.
Põlvest põlve süvenes Hüpassaare elanike kiindumus oma kodukoha elusse ja ilusse, proosasse ja poeesiasse. Inimestest eemaloleku tuska mahendas puutumatu, omapärase looduse tulvav mitmekesisus . Vähese kokkupuute tõttu teiste inimestega süveneti nende ja iseendi olemusse sügavamalt kui tavaliselt. Hüpassaare elanikel kujunes välja iseseisev rikas tunnete, fantaasia ja mõtete valdkond, siiras suhtumine loodusesse , inimestesse ja ellu. Omapoolne loovfantaasia otsis endal väljendusvõimalusi. Sõnalise väljenduse vahendav osa oli piiratud, ei olnud kellegagi suuliselt oma muljeid jagada, läbikäimist naabritega takistasid metsad ja soo. Loovfantaasia alatiseks saatjaks muutus muusika . Üksildane asupaik lõdvendas sidemeid rahvamuusika traditsioonidega. Seda tugevamini erutasid, võlusid ja jäid kõrvu kõlama kirikus kuuldud harmoonilised orelihelid. Hakati ehitama oreleid. Neil improviseerides tunti loova fantaasialennu piiramatut vabadust.
Mart Saare vanaisa, nagu helilooja teadis jutustada, teinud kõiksugust "peenikest tööd" ja ehitanud ka oreleid (positiive). Vanaisa rääkinud, et sugulaste seas olla olnud neid, kes teinud oreleid. Ka Mart Saares hõõgus juba varakult eriline kiresäde muusika vastu. Ta jutustas ise: " Vaevalt viieaastaselt olin pulmas . Mind pandi magama. Kuulasin siiski harmooniat. Septakordid köitsid mind kangesti. On jäänud meelde. Simlimängijad tõmbasid kvinte." M. Saar, kes jutustamise ajal lamas haiguse tõttu voodis , tuli voodist välja, läks klaveri juurde ja mängis selle, mis talle oli kõrvu jäänud ette.

KOOLITEEKOND

Mart Saar ei armastanud koolis käia ega pole ka, peale muusika, teistes õppeainetes hästi edasi saanud. Olles 12 aastat vana, seisnud ta kord ema kõrval põlvili ja palunud: "Ema, otsi mulle rohtu. Teised tahavad koolis käia mina ei taha. See on vist tõu viga." Kuid armastus muusika vastu olnud noorel Mardil määratu suur. Kui ta end kodus orelimängus harjutanud, pidanud teinekord isa ise orelit tallama. Tund möödunud tunni järel, mäng ei lõpe ega lõpe. Isa tüdinenud, ka olnud tal ajapuudus, ta tikkunud nurisema. Kuid seal hakanud närviline mängija omalt poolt ka tormama.

Koolitee algas Kaansoo külakoolis, kuhu tulles oli Mart Saar juba vilunud orelimängija.Ta mängis koolis hommikupalvustel ja laulutundides. Edasis läks Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus tema muusikaõpetajaks oli Artur Kapi isa Joosep Kapp. Kord tulnud tal tuju noore kunsti-jüngri armastust muusika vastu proovile panna. Ta öelnud: "Mina sind enam ei õpeta, kui sa mitte need noored kassipojad järve ei viska ja ei uputa." Ta teadnud, kui üliraske ja vastik säärase julma käsu täitmine õrnade närvidega poisile on. Mardi kiindumus muusikasse siiski võitnud ta jälkusetunde, ta viinud kassipojad järve.

Haridustee jätkus Suure-Jaani kihelkonnakoolis ja Põltsamaal Aleksandrikoolis. Hiljem siirdus Mart Saar Peterburi Konservatooriumi. Algul õppis ta L. Homiliuse oreliklassis, mille lõpetas 1908.a.. 1909.-1911.a. õppis ta samas A. Ljadovi ja N. Rimski-Korsakovi juures kompositsiooni.

Pärast kooli lõpetamist töötas pedagoogina ja interpreedina Tartus ning Tallinnas.

ELU TARTUS AASTATEL 1910- 1921

1911. a. algas Tartu muusikaelus uus tõus. "Vanemuise" teatri orkestri- ja koorijuhiks tuli äsja Peterburi konservatooriumi lõpetanud Juhan Aavik. Juba järgmisest aastast hakati Tartus esitama kuulsatel heliloojate loomingule pühendatud õhtuid. Kaunis järjekindlalt esitati suuri vokaalsümfoonilisi teoseid. Korraldati ka kammermuusika õhtuid. Kõike seda aitas teostada energiline dirigent J. Simm. Vahetevahel oli neil kontserditeil kaasategev M. Saar. Tihti oli kavades tema teosed.
Saar jätkas intensiivselt loomingut ja süvenemist rahvamuusikasse. Ta õhutas selleks teisigi. 1914. a. kirjutas ta oma vanale sõbrale Peeter Südale: "Võta nüüd oma jõud kokku ja tee jälle midagi, rahvaviisid, rahvaviisid käsile, nendega pääle ja pärastpoole selles vaimus edasi."
1914. a. lõpus ilmus Saarelt teine koorilaulude kogumik- "Neliteistkümmend laulu segakoorile". Selles on kolm rahvalauluseadet. Visa järjekindlusega püüab Saar luua lühikesest arhailisest rahvaviisist orgaaniliselt arenevat terviklikku koorilaulu. Ta peab silmas vana rahvalaulu ettekandeviise, varieerib meloodiat, käsitab teda homofooniliselt ja kontrapunkiliselt, kuid ei jõua veel oma selle ala paremate saavutusteni.
Saare varasemad laulud osutusid kooridele liiga raskeiks, neist lauldi ainult üksikuid. Uues kogus avaldatud laulud on varasemaist üldiselt meloodilisemad ja kooritehniliselt kergemad.
Vahepeal on Saar pidanud tihedat kirjavahetust Liine Paalmanniga ja mitte ainult Liinega, vaid ka tema vanema õe Elisega. Nende vahele oli tekkinud midagi "suurt ja kaunist ", sest 1915. aasta augustis toimus Mart Saare laulatus Elise Paalmanniga! See oli üllatus, mis tahtis Liinet Saarest kiskuda veel kaugemale. Helilooja oli sunnitud abielluma vanema tütre Elisega perekond Paalmannide majanduslikke kaalutlusi arvestades. 1917. a. sündis sellest abielust tütar Heli. M. Saar jätkas aga Liinega tihedat kirjavahetust.

Sõjaaastad pidurdasid kunsti arengut ja kunstnike loomingulist tööd. Oktoobrirevolutsioonile järgnev nõukogude võimu periood oli lühike. Imperialistliku Saksamaa väed okupeerisid Eesti 1918. a. märtsi algul. Pärast Saksamaa okupatsiooni moodustati Eesti Vabariik.

Sõjajärgsest surutisest vabanedes vallandus muusikainimeste organiseerimistahe ja heliloojate loomistung. Elustati laulu- ja pasunakooride tegevus, algasid sümfoonia- ja kammerkontserdid ning ooperietendused. Kiiresti hakkas kasvama ja mitmekesistuma eesti laululooming ning nüüd ka instrumentaalmuusika.

Juhtivate muusikategelaste algatusel asutati 1919. a. tulevase muusikaalase kaadri ettevalmistamiseks muusikakoolid Tartusse ja Tallinnasse. Mart Saar, kes vahepeal oli lühikest aega täitnud muusikaõpetaja kohuseid Tartu Õpetajate Seminaris, hakkas nüüd õppejõuna tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Viljakamaks muutus ka tema loominguline tegevus.

1919. aasta sügisel teeb Saar palju tööd, nimelt tuleb tal anda ka haigestunud J. Aaviku muusikatunnid. Kuid mis peamine, Saare tuju on must ja närune, sest Saar on teada saanud, et Liine Paalmannil on keegi teine lähedaseks muutuv tuttav.

1920. aastal ilmus trükist M. Saare kolmas koorilaulude kogumik "Kümme koorilaulu", 1921. a. ja 1922. a. ilmusid "Lastekoorid". Selle kogumiku laulud levisid kiiresti. Kõik nad on siiamaani püsinud kooride kavades.

M. Saar oli usinasti töötanud. Kuigi tema looming koosnes peaaegu eranditult väikevormis kirjutatud teostest- koorilauludest, soololauludest ja klaveripaladest, andsid need oma arvukuse ja kunstilise väärtusega tõendi Saare väga intensiivsest loomingulisest tööst. Senini oli ta kirjutanud juba umbes kolmsada teost. Ja siis, 1921. a. sügissuvel, põles maja, kus Saar Tartus elas, koos helilooja teoste käsikirjadega tuhaks. Hävis üle seitsmekümne klaveripala, üle viiekümne koorilaulu, ligi nelikümmend soololaulu, teoreetiliste teoste käsikirjad (muusika algteooria ja harmoonia õpperaamatud) jm.

Tartu muusikasõbrad püüdsid Saart tema raskes majanduslikus olukorras toetada omavahel kogutud rahasummaga. Ajakirjanduses tehti etteheiteid valitsuse haridusministeeriumile ükskõikse suhtumise pärast. Kirjutati, et helilooja, kes ei kirjuta operette ja fokstrotte, on vaene ja peab pidama teenistuskohta. "Sarnastes tingimustes siiski Mart Saare sarnast komponisti omada, on küll lihtne looduse kingitus või Jumala and Eesti rahvale," kirjutati "Päevalehes". Samuti nõuti, et Saarele peaks "võimaldama täieliku andumise" ja määrama riikliku toetussumma. Kaks kuud hiljem avaldas sama autor lootust, et haridusministeerium võimaldab Saarele vaba töötamist ja imestas, et seni selleks midagi tehtud ei ole. Ka leidus selles kirjutises palve, et need kellel on koopiaid Saare teoseist, saadaks need M. Saarele aadressil: Tallinn, Müürivahe nr. 15.

24. septembril 1921 abiellus Liine Paalmann Hendrik Toomingaga. Saar oli sellest teada saades väga murtud. Ta armastas ikka veel Liinet ja ei tahtnud temast loobuda.

Saar oli asunud elama Tallinna. Tema esimene tegevus- ja loominguperiood oli lõppenud. Tugevnesid ka põlised sidemed Hüpassaare kodutalu, metsade ja rabaga ning nende elanikega.

TALLINNAS JA HÜPASSAARES AASTATEL 1921- 1930

Tallinnas pühendas Saar end täiesti loomingule. Ta esines, harva ja kui esines siis põhiliselt oma soolo - ja koorilaulude saatjana klaveril .
Esimene Maailmasõda oli Eesti arvukate laulukooride tegevust tublisti halvanud. Koorikultuuri reorganiseerimiseks ja sihiteadlikuks juhtimiseks asutati 1921. a. Eesti Lauljate Liit. Et koore kohe hoogsamalt tööle õhutada, otsustati jätkata üldlaulupidude traditsiooni ja korraldada 1923. aastal kaheksas üldlaulupidu ning järgmised iga viie aasta järel. See andis hea tõuke, vanad koorid asusid tööle, uusi asutati juurde.
1922. aastal külastas M. Saar koos abikaasa ja kälimehe, helilooja Juhan Aavikuga saksamaad, et tutvuda uuemate muusikauudistega ja ühtlasi püüda leida ka oma teostele kirjastusvõimalusi.
Saare koorilaule leiame kontsertide kavades nüüd ikka enam ja enam. Ta klaveripalu ja soololaule aga esitatakse isegi Tallinnas veel võrdlemisi harva. Saare loomingu vastu tunneb huvi esijoones eelarvamustest ja harjumustest vaba ning uue suhtes alati vastuvõtlikum noorem generatsioon.
Oleks ekslik arvata, et Saare loomingusse alati hästi suhtuti. 1922. a. toimus Tallinnas esmakordselt Mart Saare helitööde õhtu. Sel puhul kirjutati, et Saar püüdvat "uut Eesti stiili luua", ühendades rahvamuusika elemente moodsa muusika väljendusvormidega, täpsemalt-ekspressionismiga, mistõttu tekkivat ebaloomulikust ühtesegamisest piinlik mõju isegi koorilaulus. 1926. a. esitas Tartu üliõpilasmeeskoor Saare laule Ungaris. Mitu kuud hiljem järgnes üllatus- Ungarist saadeti trükitult ja ungarikeelse tekstiga neli seal lauldud laulu.
1925. a. toimus Saare helitööde kontsert , seal esitati teiste seas ka muusika Oro muinasjutt -näidendile "Kadunud printsess ", sellele ilmus väga erinevat kriitikat, nii head kui halba. Arvamustes öeldi, et "Mart Saar saab olema meie tulevastele põlvedele samasuguse tähtsusega, nagu venelastele Rimski -Kosakov ja norralastele Grieg". Palju tuli negatiivset kriitikat, sest rahvas ei olnud veel valmis vastu võtma Saare omapärast, kuid rahvuslikku muusikat.
Vaevalt peeti nüüd Eestis ühtegi laulupidu - või päeva, mille kavas ei olnud Saare laule. Kui 1927. aastal toimus Tallinnas M. Saare helitööde kontsert, siis kirjutasid arvustajad, et Saar on esimene, kes teadlikult ja järjekindlalt hakkas arendama omapärast rahvuslikku muusikat, et tema muusikas hõõgub uhke põhjamaa luule. Nüüd saab Mart Saar palju parema kriitika osaliseks ja selletõttu tõuseb Saare enesetunne tunduvalt.
Tartus andis 1928. aastal kontserdi Saare helitöödest Akadeemiline Meeskoor L. Neumanni juhatusel. Kontserdil esitati ka Saare soololaule ja klaveripalu.
Eelpool käsitletud ajajärgul, kahekümnendatel aastatel, jätkus Saare loominguline tegevus Tallinnas ja eriti intensiivselt pikkadel suvepäevadel Hüpassaares. Oma isikupäraseid väljendusvahendeid kasutas ta nüüd meisterlikult .
Kuigi Saar oli suurepärane orelikunstnik, kirjutas ta orelile väga vähe. Säilinud on ainult üks teos- "Fantaasia ja fuuga" 1915. aastast. 1918. a. kirjutab ta P. Südale, kes saatis talle oma orelipalu tutvumiseks: "Mina sel alal olen jõuetu ja ei tunne selle järgi ka tungi. Minul on kalduvus lühikesi töid sepistada ja need tulevad klaveril paremini välja kui orelil . Praegu ei jõua pikka tööd kuulata ega ka teha." Samas kirjas leidub ka üks huvitav lause: "Ei ole praegu hääd tuju töötamiseks, ümbruses leidub liiga palju proosat ."
Vaatamata sellele, et teda ka edaspidi tihti ümbritses loomingut mittesoodustav "proosa", on ta eriti kahekümnendail aastail ja järgmise aastakümne esimesel poolel väga produktiivne .
Kiiresti kasvab nüüd M. Saare soololaululooming. Sel alal annab ta rea huvitavaid ja väärtuslikke rahvalaulu töötlusi. Eriti ülemeeliku, talupoeglikult lopsaka kaasaelamise ja hooga väljendab ta ehtsalt rahvuslikku, lõbusat tujuküllust ringmängu- ja tantsulauludes. Ta ei muuda enamasti kuigi palju lihtsat rahvaviisi , seevastu aga muutub ja areneb saade, rikastub faktuur kõlakoloriidi ja rütmi poolest, lisades oma tõusude ja mõõnadega järjest uut hoogu.
Erakordse kunstilise väärtusega on Saare armastus- ja loodusluulele kirjutatud soololaulud . Neis ta ei kasuta rahvaviise, küll aga rahvamuusikale väga lähedasi intonatsioone. Võrratu meistrina suudab ta muusikas kajastada luule elamuslikke varjundeid ja koondada neid haaravaks kunstiliseks elamuseks.
1928. a. ilmusid Saare "Viis soololaulu". See oli väga heal tasemel kogumik ja sellele langes osaks palju head kriitikat.
Saare soololaulude hulk koos mõningate duettidega ulatub ligi kahesajani. Trükis ilmunud lüürilistest soololauludest olgu veel nimetatud : "Mis see oli"(1908.a.) "Üle vee" "Sa oled õrn ja üllas" "Sügisene lilleke" "Sinilillekesed" "Üksi" "Päike ja vari" "Tuulehõlmas, luulehõlmas" ja "Minu viimne laul"(1933. a.).
Kahekümnendaist aastaist ja kolmekümnendate aastate esimesest poolest on pärit ka suurem osa Saare parimatest koorilauludest. Ja neid on palju. Tekstideks kasutab ta kõige meelsamini rahvaluulet, meloodiateks rahvaviise.
1927. a. kirjutas Saar segakoorilaulu "Lindude laul", mille tekst (autor J. Oro) koosneb ainult järeleaimatud linnuhäälitsustest: "Liiri, lõõri, sirts , sirts, sirr !" jne. See laul on loodud virtuoosliku meisterlikkusega. Selle väljendusvahendid on kuidagi tuttavad ja ürgselt lihtsad, rahvalaululikud. See laul sai suure menu osaliseks. Samal aastal sündis Mart ja Liisi Saarel poeg Ülo. 1928. aastal otsustas helilooja abikaasa siirduda Ameerikasse, et oma perekonna tulevik majanduslikult kindlamale alusele rajada. Ta leidis endale seal tööd meditsiiniõena. Ta palus mehel koos lastega enda juurde Ameerikasse tulla, aga Mart Saar ei tahtnud minna. Tajudes, et M. Saar on Ameerikasse sõidu suhtes eitaval seisukohal, astus Liisi samme, et vähemalt tütar Heli ühineks temaga. Selleks palus ta Eestis elavat sugulast M. Laanet M. Saart selles küsimuses mõjutada. Aga M. Saar ei lasknud ennast mõjutada ja oli ikka Ameerikasse mineku vastu. Hoolimata isa vastuseisust, sõitis tütar Heli 1930. aasta sügisel koos Eestit külastanud Ameerika eestlase Marta Pruuniga siiski Ameerikasse ema juurde. Poeg Ülo jäi aga koos isaga Eestisse.

HÜPASSAARES AASTATEL 1930 – 1939

Enamik Saare parimaist kahekümnendail aastail kirjutatud teoseist valmisid Hüpassaares Kahekümnendate aastate lõpul hakkas Saar taotlema Hüpassaare metsavahitalu endale eluaegseks kasutamiseks. 1930. a. sügisel teatati temale eelmisel aastal tehtud otsusest, et ta võib saada selle rendile üheks aastaks! Mitmed organisatsioonid ja seltsid esitasid valitsuse ministeeriumidele selle kohta märgukirju, kuid asi ei nihkunud paigast. 1931 . a. kirjutati: "Mart Saar, kel kärarikas ja närviline linnaelu tunduvalt mõjub haiglasele tervisele, vajaks kodukohta, kus ta praegu viibib külalisena, oma loomingu jätkamiseks- siin oleks tal võimalik töötada segamatult: Hüpassaarega on seotud parem osa ta loomingust. Kuid ka ülalpidamise hankimiseks oleks see tarviline /.../ tundub võõrastavana, et nii vähe hoolitakse meil kultuuritegelastest, kelle teened jäävad igavesti meie kultuurilukku..." Viimaks Saare soov rahuldati ja Saar asus elama Hüpassaarde.
Tegelikuks põllupidajaks Hüpassaares oli helilooja õemees Mart Tomson perekonnaga (tütred Helgi ja Hilda ning poeg Martin). Samal ajal olid kõik taluga seotud mured ka Mart Saare mured. Elas ju Hüpassaares helilooja emagi (suri 1937.aastal), kelle eest hoolitsemist pidas Mart Saar oma pühaks kohuseks. Nagu omal ajal Vargamäel, kujutas siinnegi elu lakkamatut võitlust maaga.
Loominguline tegevus jätkus täie intensiivsusega. M. Saar muretses trükipressi ja paljundas ehk "kirjastas" ise rea oma parimaid koorilaule. Selleks olid ka omad põhjused. 1935. a. kirjutas ta ühes kirjas: "Kord on elus mind tabanud ränk löök, see on suurim õnnetus kogu minu elus, mida olen kunagi tundnud ja läbi elanud, mis on võrdne kogu laste kaotusele. See oli Tartu tulikahi 1921. a., kus hävines üle 200 kompositsiooni-käsikirja. Seda kirjutan ma just meie kehvade kirjastamise olude arvele..."
Hüpassaares koormasid Saart muudki mured. Karjalaut oli lagunenud, tuli uus ehitada, kohendada tuli ka teisi hooneid . Ühest kirjast loeme: "Rahapuudus on hirmus suur, seepärast oleksin päris õnnelik kui juba sügiseseks hooajaks neist [lauludest] midagi võiks ilmuda (muidugi trükis)- aitaks ikka jälle seda neetud majanduslikku kriisi lahendada." Saar sai nüüd pidevalt tööstipendiumi Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitalilt. Põllutööd ta ise ei teinud, selle eest pidi helilooja Saar "põllumees" Saart teisiti abistama.
Äsja nimetatud kapitali kirjastusel ilmus nüüd Saare soololaule ja mõningaid klaveripalu rohkem kui varasemalt. Vaevalt toimus nüüd Eestis koorikontserte ja laulupäevi, mille kavas poleks olnud Saare laule. Saar üllatas ka lauluvõistlustel. 1929. a. toimunud võistlusele saadeti näiteks 96 laulu. Neist kaks auhinnati ja kolm tunnistati nimetamisväärseiks. Kõik need viis laulu olid Saare laulud.
Kolmekümnendaist aastaist alates saab Saare looming, klaveriteosed kaasa arvatud, juba üldise tunnustuse osaliseks. Väga kõrgelt hindasid Saare loomingut jällegi lätlased. 1932. a., kui Riias esines Tartu ülikooli Akadeemiline Meeskoor, kirjutab üks sealne arvustaja, et Saar köidab omapärase koloriidi ja muusikalise mõtte värskusega ja lisab, et eesti muusika kujunemine omapäraseks rahvuslikuks muusikaks "läheb nähtavasti Saare kaudu nagu kiir läbi akna". Teise arvustaja otsus on veelgi tähelepanuväärsem: "Saarest saab omapärasemaid ja silmapaistvamaid heliloojaid kõigi Balti riikide rahvaste muusikas." Mõni aasta hiljem kirjutatakse Riias esitatud koorilauludest, et meisterliku faktuuri ja rahvusliku koloriidi kõrval peegeldub neis "ülim muusikaline maitse, omapärane komponeerimisviis ja tehniline täius". Veel hiljem leiame ligikaudu samalaadseid märkusi soome, rootsi ja teistegi maade muusikaajakirjades.
Kolmekümnendate aastate teisel poolel läksid majanduslikud olud raskemaks ja see segas ka kultuuri. Sel ajal kirjutas Saar peamiselt kergemini lauldavaid koorilaule. Tema loominguline intensiivsus nõrgenes. 1939. aastal valmisid ainult mõned koorilaulud . Ta ehitas Hüpassaares ikka veel karjalauta. Ühele usutlejale kinnitas Saar ka nüüd, et ta ei soovi asuda elama linna, sest ilma lisateenistuseta ei saavat linnas elada. "Mis ma linnas peale hakkan? Korteri üüri teeniksin ju kuidagi tasa, aga millest ma ennast ja peret toidan?" sõnas ta.
Saar oli väljakujunenud vaadete ja kindlate veendumustega, kuid tegelikus elus ebapraktiline ja mõnevõrra abitugi. Aastaid ei olnud tal enam vähe, tunda andsid kutsetööst tingitud häired.
1937. aastal külastas Mart Saare Ameerikasse sõitnud tütar Heli Eestit ning käis ka oma isa juures Hüpassaares. 1939. aasta märtsis külastas Liisi (M. Saare abikaasa) Eestit, et isiklikult mõjutada M. Saart Ameerikasse sõitma. Liisi sõitis tagasi Ameerikasse 24. aprillil 1939. aastal. Tal ei olnud õnnestunud veenda Mart Saart ega ka poeg Ülot sõitma koos temaga.
Hiljem Liisi ja Heli enam Eestit ei külastanud. 1929. aastal tutvus M. Saar Tallinnas Magda Takiga (16.06.1907-6.09.1972). Kuna Liisi ja Heli Saare tagasitulek kodumaale näis heliloojale üha suurema küsimärgina, arenes tutvus Magda Takiga peagi ühiseks kooseluks. Vanadusperioodil oli Magda M. Saarele hoolitsevaks abikaasaks. Kuigi kooselust sündis tütar Tuuli , pidas helilooja kirjavahetust ka Heliga .

TALLINNAS AASTATEL 1943 – 1963

Saksa okupatsiooni aastail soikus Saare looming suuresti. 1943. a. asus Saar pedagoogina tööle Tallinna Konservatooriumis. 1944. aastal kutsuti Saar tööle Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsioonieriala õppejõuks. Samal ajal andis ta lõpliku viimistluse kahele "Eesti süidile", mis ilmusid 1946. a. ja 1947.a.
1945. aastal omistati M. Saarele Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. 1952. aastast, seitsmekümnendast sünnipäevast alates, kandis ta Eesti NSV rahvakunstniku nime. 1956. aastal halvenes järsult M. Saare tervis ja ta pidi loobuma igasugusest tööst. 1963. aasta oktoobris tuleb M. Saar Hüpassaarest Tallinna haiglasena ja väsinuna. 28.oktoobril Mart Saar suri. 3.novembril maeti Mart Saar Suure-Jaani kalmistule.

KOKKUVÕTE

Mart Saare teened eesti muusika arengus on äraarvamatult suured. Tema isikupärane , poeesiarikas ja väljapaistvalt kunstiväärtuslik looming on kõige intiimsemalt seotud põlises rahvakultuuris ja rahvakunstis avalduva omapärase psüühilise laadiga. Saare loomingu on kujundavalt suunanud tema kaasaegsete, eriti aga nooremate Eesti heliloojate loomingulist tegevust, kogu eesti muusika arengut. See on eriti suure edasiareneva jõuna avaldunud eesti kooriloomingus. Eeskätt koorilaulu kui kõige rahvalikuma zanriga on Saar kasvatanud laiade rahvahulkade maitset ja võimet mõista ja hinnata kõrge kunstilise väärtusega muusikat. Oma koorilauludega on ta rahvahulki kõige enam vaimustanud, vaimselt virgutanud ja rikastanud. Ka eesti soololaululoomingu on Saar viinud kõrgele kunstilisele tasemele . Väga isikupärased on ta eesti vanale pillimuusikale loomulikus lopsakas väljenduslaadis, rahvuslikus stiilis kirjutatud klaveriteosed.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://www.emic.kul.ee/emik/Heliloojad/mart_saar.ht m
http://www.koolielu.edu.ee/eesti_muusika/composers/saar/elu.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Saar
http://www.tdl.ee/~anumai/kontsud/saar.html
18