Eesti muusika (0)

Keskkool - Muusika - Muusika

5 VÄGA HEA

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

RUDOLF TOBIAS (1873-1918)

R. Tobiase esinemised pianistina ja organistina ning improviseerimisoskus innustasid palju noori muusikamehi edasi õppima. Rudolf Tobiasel on suur tähtsus eesti professionaalse muusika rajajana - temalt pärinevad paljude žanride esikteosed eesti muusikas.
R. Tobiase oli esimene rahvusvahelisse klassi kuuluv eesti helilooja ja interpreet . Esimene kompositsiooniharidusega eesti helilooja.
Rudolf Tobias sündis 29. mail 1873 Hiiumaal Käina köstri teise lapsena.
Haapsalu kreiskoolis sai ta esimest süstemaatilist klaverimänguõpetust sakslannast pianistilt K. v. Gernettilt.
1893. Aastal avanes Tobiasel võimalus astuda sakslasest metseeni toetusel Peterburi konservatooriumi, kus õppis orelit prof . Louis Homiliuse ja kompositsiooni prof. Nikolai Rimski -Korsakovi juures.
Tobias lõpetas konservatooriumi nelja aastaga, 1897 . a. Diplomitööks kirjutas ta kantaadi "Johannes Damaskusest". Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu W. Shakespeare 'i draamale " Julius Caesar " ja hulga klaveripalu.
Pärast konservatooriumi jäi Tobias Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse organistiks ja koorijuhiks.
1904 . a. asus R. Tobias elama Tartusse .
H. Treffneri gümnaasiumis asutas ta keelpillikvarteti.
Andis muusikatunde ja töötas Hugo Treffneri gümnaasiumi ja A. Puskini gümnaasiumite muusikaõpetajana. Kirjutas ka artikleid.
1908. aastal lahkub Tartust, sõidab Pariisi, kus tegeleb enesetäiendusega, seejärel elab Münchenis, Prahas ja Dresdenis, samuti Böömi linnas Teplices, kus valmis 1909. a. oratoorium "Joonas".
“Joonast” kannab ette Leipzigis Andrease kirikus.
1910 . aastast elab Berliinis, kus annab muusikatunde, juhatab laulukoore ja esineb.
1912. a kutsuti Berliini Akadeemilise Muusikaülikooli asendusõppejõuks.
1913. aasta augustis külastas Tobias Eestit seoses "Estonia" uue teatrihoone avamispidustustega, kus ta juhatas ka katkendeid " Joonase lähetamisest".
1914 saab saksa kodakondsuse ning saab täieõiguslikuks kompositsiooni õppejõu professoriks.
Berliinis kirjutas Kalevipoja teksti põhjal üksikuid muusikalisi episode , nagu melodraama "Kalevipoeg põrgu väravas" ja ballaadi "Sest ilmaneitsist ilusast"
1915 mobiliseeriti sõjaväkke, kuid 1916 pöördus tervislikel põhjustel berliini tagasi, kus asus looma teist oratooriumi " Sealpool Jordanit", kuid suri kopsupõletikku enne valmimist ära. Maeti Berliini Wilmersdorfi kalmistule.
LOOMING: 1) Peterburis -> klassikalised eeskujud , avamäng "Julius Caesar" ja kantaat "Johannes Damaskusest"(ülev muusikaline väljendus, kangelaste õilistamine, selge vorm, optimistlik lõpp), koorilaul " Neenia Kreutzwaldi mälestuseks"; 2) Tartus -> tekkis kavatsus luua Kalevipoja-aineline ooper . 3) Saksamaal -> helikeeles ilmneb impressionismi.
Haapsalus püstitati 1929 ausammas ja Kullamaale 1973 mälestuskivi.

Artur Kapp (28.02.1878 Suure-Jaani - 14.01.1952 Suure-Jaani)

Helilooja, pedagoog ja dirigent , Kappide muusikutesuguvõsa võimsaim esindaja. Oli 20. sajandi esimesel poolel eesti sümfoonilise muusika üks tähtsamaid heliloojaid, ennekõike monumentaalsete suurteoste autor.
Pani koos Tobiasega aluse Eesti sümfoonilisele muusikale .
Tema 1899. aastal loodud avamäng "Don Carlos " (F. Schilleri draama järgi) on üheks esimeseks Eesti sümfooniliseks helitööks.
Artur Kapp sündis Suure-Jaani kihelkonna koolmeistri ja köstri Joosep Kapi peres.
Noorele Artur Kapile jättis unustamatu mulje Miina Härma orelikontsert 1891. aastal.
Artur Kapp sai esimesed klaveri- ja orelitunnid oma isalt. 13-aastaselt astus Peterburi konservatooriumi. 1898 . a. lõpetas oreli (prof. Homiliuse klassis) ja 1900. a. kompositsiooni eriala (prof. Rimski-Korsakovi klassis). Juba konservatooriumis õppides andis orelikontserte.
Pärast seda töötas Peterburis õpetajana, juhatades ühtlasi Eesti Käsitööliste Abiandmise Seltsi ning andis kontserteid, ka Soomes ja Eestis.
Aastail 1904-1920 elas Artur Kapp Astrahanis , töötades seal Vene Muusikaseltsi kohaliku osakonna esimehena ja muusikakooli direktorina. Seal korraldas ka sümfooniaorkestreid ja ooperietendusi.
Astrahani aastail käis Kapp mitu korda ka Eestis, näiteks juhatas 1909 Tartu muusikapäeva, 1910. a. Tallinna üldlaulupeo sümfooniakontserte, vahel "Vanemuise" suvekontserte. 1913. aastal juhatas ta "Estonia" teatrihoone avamispidustustel oma kantaati "Päikesele".
1920 tuleb Eestisse. Töötab alguses Estonias dirigendina ning pedagoogina Tallinna konservatooriumis, kus õpetab kompositsiooni.
Artur Kapi heliloomingukoolkonda kuulusid pigem vokaalmuusika loojatena tuntud Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Edgar Arro , Eugen Kapp, Gustav Ernesaks .
Kompositsiooniõpetajana pidas ta väga oluliseks klassikalise muusika tundmist ( Bach , Viini klassikud ) ja eriti kontrapunktiõpetust.
Ei pööranud erilist tähelepanu kaasaegsele kompositsioonitehnikale, kuid suhtus tolleaegsesse muusikasse sallivalt, hinnates nt Ellerit. Väärtustas ka klassikat(nt Bach).
Töötas konservatooriumis II maailmasõjane, 1944. aastal suri ära oma kodukohas.
LOOMING: 1930. aastatel oli ta üks eesti populaarsemaid heliloojaid. Tema teoseid mängiti sageli, tema laulud said koorilauluvõistlustel preemiaid, ta valiti mitme muusikalise organisatsiooni auliikmeks jne.
Kirjutas 5 sümfooniat, Samuti lõi ta oratooriumi "Hiiob", kooriteoseid (ligi 100), oreli- ja kammermuusikat. Eriti tähelepanuväärsed on tema oreliteosed . Arturi kuulsaim teos on romanss "Metsateel", mille ta lõi 1895 .
Tema helikeel on vormiselge ning rikastatud polüfooniliste elementidega. Tema loodu on kontrastiderohke, tõsise mõttelaadiga ja jõuline, sageli kajastub seal siirast lüürikat.
Tähtsal kohal Kapi loomingus on koorilaulud , kokku umbes 100.
Ta võttis eeskujuks klassikalis-romantilise muusika ning rajas oma helikeele selle traditsioonidele. Kapp hindas muusikas polüfooniat ja vormiselgust - see on iseloomulik ka tema teostele. Tema loomingut iseloomustab keskendunud, tõsine mõttelaad, kontrastiderohke, jõuline, dramaatiline väljendus.
"Mu isamaa on minu arm" (L. Koidula); Orelisonaat nr. 1 f- moll (1897); Prelüüd ja fuuga (1897)

Mihkel Lüdig (09.05.1880 Reiu vald - 07.05.1958 Vändra )

Helilooja, organist ja koorijuht . Heliloojana komponeeris peamiselt a cappella koorilaule. Oli eesti muusikaelus 20. sajandi algul üks suurürituste organiseerijaid.
Mihkel Lüdig sündis Pärnumaal Reiu vallas metsavahi lasterikkas peres. Tema kodus tegeldi palju muusikaga - lauldi kodus või kooris, mängiti pilli, organiseeriti isegi väike koduorkester.
Muusikalise hariduse sai Lüdig algul tänu ühele Pärnu vabrikandile, kellele Mihkli oskusi tutvustati. 6-aastane poiss alustas muusikaõpinguid Pärnu nimekaima muusiku, organist Max Petersi juures.
Lüdig jätkas 1897. aastal õppimist kõigepealt Moskva konservatooriumis Ludvigs Bētiņši oreliklassis ning õpetaja haigestumise järel Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis (1898-1904). Peterburis õppis ta ka teooriat ja kompositsiooni Rimski-Korsakovi, Solovjovi ja Glazunovi juures.
Pärast konservatooriumi jäi Peterburgi ja sai sealse eesti muusikaelu juhiks.
Ta juhatas eesti seltside koore, oli Jaani kiriku organist, pidas loenguid ja avaldas ka muusikaarvustusi. 1908. a. korraldas ta Peterburis kontserdi eesti heliloojate sümfoonilisest loomingust (Tobias, Kapp, Läte, Lüdig), mis oli esimene omataoline.
Peterburi-aastail olid Lüdigil ka Eestiga tihedad kontaktid. Ta algatas ja juhtis siin mitmeid muusikaüritusi: näiteks Pärnu laulupäev 1903. a., uue "Vanemuise" avamine 1906. a., Tartu muusikapäev 1909. a., VII üldlaulupidu Tallinnas 1910. a., uue "Endla" avamine 1911. a.
1918. aastal tuli Lüdig Tallinna ja töötas aastail 1918-1924 Kaarli kiriku organistina. Ta osales mitmete ürituste korraldamises, s.h Tallinna Kõrgema Muusikakooli asutamises (1919) ning oli aastail 1919-1923 selle direktor ja 1920-1922 oreliõpetaja. Samal ajal jätkas ta ka kontserditegevust organistina ja dirigendina. Ta oli osaühisuse "Esto-Muusika", samuti muusika kuukirja "Helikund" üks asutajaid.
1920. aastatel käis abikaasaga kontserdireisidel Saksamaal ja Prantsusmaal. 1925-1928 elas ta Argentiinas, kuid 1929 tuleb Eestisse tagasi.
Ta asus Tallinnas tööle organisti ja õpetajana, 1932. a. kolis aga Pärnusse, kus hakkas juhatama "Endla" seltsi koori. Aastast 1934 kuni oma surmani 1958. a. elas ja töötas Lüdig Vändras.
LOOMING: Tema tuntuimaks teoseks on koorilaul "Koit" (sõnad Friedrich Kuhlbars), mis kanti ette 1923. aasta laulupeol ning tuleb tänapäeval esitamisele igal üldlaulupeol.
Sümfoonilised teosed (komponeeritud peamiselt "Vanemuise" orkestrile): Kaks avamäng-fantaasiat (1906, 1945); Süit " Lembitu " (1909); Sümfooniline poeem "Jaaniöö" (1910); Kaks ballaadi tđellole ja sümfooniaorkestrile (1945, 1958); Süit eesti rahvaviisidest (1955)
Vokaalsümfooniline muusika; "Pidulik kantaat" (O. Mägi; 1906); "Pidulik laul" (O. Mägi; 1910); "Mälestused" (P. Grünfeldt; 1915)
Muusikalised lavateosed : Muusika Ansomardi näidendile " Murueide tütar" (1901); Katkend ooperist "Kalevipoeg ja Tuuslar" ( libreto O. Mägi)
Kammermuusikast on olulisemad soololaulud: " Igatsus " (F. Kreutzwald ); "Üks pisar veereb" (A. Haava); "Lapsepõlves" (A. Reinvald).
Umbes 50 koorilaulu
Arvukalt on tal lüürilisi loodus- ning armastusteemalisi laule, tekstideks eesti kaasaegsete luule (tema isikupäraga sobisid eriti A. Haava, J. Liiv ja K. E. Sööt). Parimates lüürilistes lauludes ("Nõmm", "Mänd") kujutab helilooja kodumaa looduse põhjamaiselt karget ilu ja üksindusmeeleolusid. Samas on tema teostes ka väga jõulist, dramaatilist tundeväljendust: "Ühest vaiksest pühast hiiest", "Mets", "Põlismetsa järv". Lüdig jälgib neis lauludes detailselt teksti ning loob muusikaga tugevaid kontraste ja dramaatilist pinget.
Lüdigi muusika on meloodiline ja lihtsa harmooniaga. Ta oli tuttav Tobiase ja Kapi loominguga ning taotles samuti oma muusika rahvuslikkust, kuid tegi seda väga lihtsate vahenditega.

Peeter Süda (30.01.1883 Atla, Lümanda vald - 03.08.1920 Tallinn)

Oli 20. sajandi teisel kümnendil silmapaistvamaid organiste Eestis, samuti helilooja, silmapaistev orelikunstnik ja hea pedagoog.
Peeter Süda sündis Saaremaal talupoja perekonnas, kus valitses religioosne ja muusikasõbralik õhkkond . Kodus oli küla pillimeistri tehtud orel , millel ta juba 5-aastaselt mängis. Muusikaõpinguid alustas köstri juures.
Aastail 1902 -1911 õppis Süda Peterburi konservatooriumis orelit, esmalt Louis Homiliuse ning pärast viimase surma 1908. a. Jacques Handschini klassis.
Homiliuselt sai ta tugeva klassikalise muusika baasi, Handschin andis Südale põhjaliku ülevaate ka prantsuse ja saksa uuemast orelimuusikast ( Franck , Reger).
Süda oli silmapaistev orelikunstnik.
Alates 1909. aastast õppis Süda Peterburi konservatooriumis ka kompositsiooni Ljadovi, Glazunovi ja Solovjovi juures.
Peterburis õppides tutvus Süda Mart Saarega, kelle eeskujul hakkas ta käima Eesti Üliõpilaste Seltsi algatatud rahvaviiside kogumismatkadel(käis kuuel suvel, kuid kasutas rahvaviise oma loomingus suhteliselt vähe).
1912. a. tuli Süda Tallinnasse, kus ta andis eratunde ning tegutses organistina.
1919. a. asus Süda tööle vastavatud Tallinna Kõrgemasse Muusikakooli, kus ta õpetas orelit, kompositsiooni ja muusikateoreetilisi aineid. Peeter Süda suri ootamatult Tallinnas 3.8.1920.
LOOMING: Süda väiksearvuline looming koosneb peamiselt oreliteostest - nende hulgas on kesksed seitse lõpetatud teost (Fuuga f-moll, "Ave Maria", "Basso ostinato", Scherzino, " Gigue a la Bach", " Pastoraal ", Prelüüd ja fuuga g-moll).
Veel on ta kirjutanud mõned klaveriteosed (Scherzo, Fuuga, mõned prelüüdid), soololaulud ("Muremõtted", tekst G. Suits) ning koorifuuga "Linakatkuja" (tekst rahvaluulest ).
Süda oreliteosed on valminud vahemikus 1910-1920 ning kuuluvad mitte ainult eesti, vaid Euroopa 20. sajandi alguse orelimuusika paremikku. Ta mõttemaailm oli tõsine, keskendunud, samas avar ja mitmepalgeline. Süda oli helilooja, kes viimistles oma ideid kaua ja hoolikalt - seetõttu on ta vähesed teosed väga stiiliühtsed ja terviklikud. Teostel on loogiline, selge ülesehitus ja sageli suurejooneline vormiarendus. Süda tundis põhjalikku huvi polüfoonilise kirjaviisi vastu, see on ka tema muusika nurgakivi .
Süda ainus rahvaviisile tuginev oreliteos on "Pastoraal". Ainus kooriteos - "Linakatkuja"

Mart Saar (28.09.1882 Hüpassaare - 28.10.1963 Tallinn)

Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas.
Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida.
Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp.
1901-1908 õppis Mart Saar Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis, mille ta lõpetas hõbeaurahaga.
Suvevaheaegadel 1904. ja 1907. a. käis Saar Eestis rahvaviise kogumas.
Ida-Euroopa ühe tähtsama kultuurikeskusena pakkus St. Peterburg Saarele häid kontakte kaasaegse muusika erinevate suundadega. Eriti sügavat muljet avaldas talle Debussy ja Skrjabini muusika.
Aastail 1908-1921 elas Saar vabakunstnikuna Tartus. Ta andis muusikatunde, komponeeris, esines organisti ja pianistina ning osales aktiivselt linna muusikaelus.
Saare suhet eesti kultuuri mõjutas oluliselt rühmitus "Noor-Eesti".
Lühikest aega õpetas ta ka Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1920-1921 ja hiljem 1927-1928).
Aastal 1921 hävisid tulekahjus Saare kodu, sealjuures hulk teoste käsikirju ja suurepärane raamatukogu. Samal aastal kolis ta Tallinna. Seal pühendus Saar peamiselt heliloomingule, kuid esines ka pianisti ja organistina, nii saatjana kui ka improvisaatorina.
1932. a. sai Saar Hüpassaare talu pärisomanikuks ja asus sinna elama. Tema teoste enamik on valminud just seal.
Aastail 1943-1956 oli Saar kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis (õpilased Ester Mägi, Harri Otsa jt).
1956. a. tabas Saart halvatus, mistõttu ta loobus pedagoogitööst ja pühendus heliloomingule. Mart Saar suri 28.10.1963 Tallinnas.
1972. a. avati Hüpassaares Mart Saare majamuuseum , 1982. a. mälestussammas Tallinnas ( Aime Kuulbusch).
LOOMING: Mart Saar oli heliloojana miniaturist. Pea kogu tema loomingu moodustavad väikevormid: umbes 350 koorilaulu, 180 soololaulu, 120 klaveripala , kuid tema väikevormidest koosnev looming on peenelt viimistletud ja väga nüansirikas.
Mart Saare varane looming oli väga novaatorlik, seotud tolleaegsete moodsate suundade ekspressionismi ja impressionismiga. Uudset lähenemist on tunda eriti tema soololauludes ja klaveripalades, aga ka mõnedes koorilauludes. Teisalt loetakse Mart Saart üheks eesti rahvusliku muusikastiili rajajaks.
TEOSED: Vokaalsümfooniline muusika: "Veel pole kadunud kõik" sega- ja meeskoorile ning sümfooniaorkestrile (K. E. Sööt; 1909); "Ilo tütterile" segakoorile ja sümfooniaorkestrile (rhvl.; 1939).
Sümfooniline muusika: " Masurka " (1908) ja "Poeem-prelüüd" (1908) sümfooniaorkestrile.
Kantaadid : "Hommiku tulekul" segakoorile (K. E. Sööt; 1908); "Kosjasõit" sega- ja naiskoorile (rhvl. aineil; 1933); "Õnne mälestus" segakoorile ja naiskvartetile (M. Heiberg ; 1938)
Segakoorilaulud: "Mets kohiseb", "Suur kontsert algab koidu a’al", "Laula mulle unelaulu", "Oh kodumaa", "Luule, see ei tule tuulest" (A. Haava), "Kuidas juhtus" (M. Under)
Meeskoorilaulud: "Elagu elu", "Mehed" (G. Suits); "Ei ole leelo maasta löütü", "Küll ma laulaks", "Vanapoiss kandis metsa ääres", " Kadaka Kai" ( rahvaluule )
Nais - ja lastekoorilaulud: Tsükkel "34 rahvaviisi " (rahvaluule, 1910-12); sh. koorifuuga "Päikesele" (M. Veske ); "Kevade võit" (M. Veske); "Ööviiul" (D. Vaarandi )
Klaveriteosed: Masurka g-moll (1906); Masurka h-moll (1908); "Laul männile" (1926)
Soololaulud: " Ennemuiste " (L. Gross); "Lõputa teel" (M. Heiberg); "Haiguse aegu" (V. Ridala); "Sa oled õrn ja üllas" (M. Saar); "Üksi" (P. Jakobson )

.DOC Laadi alla originaalfail 4 lk · .doc · 39 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-02-24 Kuupäev, millal dokument üles laeti

39 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

olgadalton Õppematerjali autor

Muusikaajaloo lühikonspekt Rudolf Tobias, Artur Kapp, Mihkel Lüdig, Peeter Süda ja Mart Saar - nende elu ja looming,

rudolf tobias artur kapp mihkel lüdig peeter süda mart saar muusika

Sarnased õppematerjalid

doc

Eesti Muusika Ajalugu

1872 a. sõitis Peterburi konservatooriumisse oreli klassi. Õpetajaks oli tal L. Homilius. Kompositsiooni õpetas J. Johannsen. 1881 ta lõpetas. Ta juhatas 3 ,5 ja 6 laulupidu. Tal on umbes 50 koorilaulu. Lisaks 3 koori kantaati oreli või klaveri saatel ja mõned soolo laulud. Kappel oli loome laadilt lüürik. Looming: koorilaulude kogumik " Järvamaa ööbik" 1881, "12 laulu segakoorile" 1885, "10 laulu meeskoorile" 1886. Ta on kirjutanud kaks muusika õpikut. Koorilaule ; " Kevade" , " Ööbik" , " Oleksin laululind" , " Ma teretan sind hommik" , " Armukese ootel". Ta kantaatidel on ajalooline tähtsus. Konstantin Türnpu ( 1865 1927 ) Koorijuht ja helilooja. Kogu elu töötas ta Tallinnas. Ta õppis muusikat Tallinnas Toomkiriku organisti juures ( Reinicke ). Tegeles koorilauluga ning 16 aastaselt asutas ta oma koori

Muusika

doc

Mihkel Lüdig

Kuna aga Lüdig teatas, et soovib hoopis muusikaõpinguid jätkata, jäeti ta toetusest ilma. Sellele vaatamata jätkas Lüdig 1897. aastal õppimist kõigepealt Moskva konservatooriumis Ludvigs Betinsi oreliklassis ning õpetaja haigestumise järel Peterburi konservatooriumis Louis Homiliuse oreliklassis (1898-1904). Peterburis õppis ta ka teooriat ja kompositsiooni Rimski-Korsakovi, Solovjovi ja Glazunovi juures. Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Mihkel Peterburi ja sai sealse eesti muusikaelu juhiks. Ta juhatas eesti seltside koore, oli Jaani kiriku organist (ta võttis üle Rudolf Tobiase koha), pidas loenguid ja avaldas ka muusikaarvustusi. 1908. aastal korraldas ta Peterburis kontserdi eesti heliloojate sümfoonilisest loomingust (Rudolf Tobias, Artur Kapp, Aleksander Läte, Mihkel Lüdig), mis oli esimene omataoline. Lisaks töötas ta organistina ja pianistina krahv Seremetjevi sümfooniaorkestris ning klaverivabriku "Offenbacher" eksperdina

Muusika

odt

Eesti muusika - ärkamisajast vabariigi lõpuni

Eesti muusika Sajandivahetusel venestamise surve vähenes, hariduse saamine muutus emakeelseks, taas hakkasid tegutsema mitmed ärkamisaegsed seltsid: Eesti Kirjameeste Selts ja Eesti Üliõpilasselts. Üha rohkem hakkasid eestlased omandama kõrgharidust. Mindi õppima Tartusse, Riiga, Peterburgi, Helsingisse ja Saksamaale. Sajandi alguses tegutses Tartus väga oluline rühmitus ,,Noor-Eesti", kuhu kuulusid ärksamad kirjanikud (Gustav Suits, Friedebert Tuglas jt), kunstnikud (Konrad Mägi, Kristjan Raud, Nikolai Triik), muusikud (Mart Saar, Rudolf Tobias, Aleksander Läte). Seltskonda

Muusikaajalugu

doc

Eesti muusika

õppis Peterburi konservatooriumis. Oli andekas, andis kontserte Lääne-Euroopas,esimene Eesti interprent, kes kogus kuulsust väljaspool eestit. Asus tööle tüdrukute koolis muusikaõpetajana(Härma gümn.) Koorilauludel puudus eestipärane joon. Kolm rühma koorilaule: 1)Isamaalised: "Veel kaitse Kalev", "Isamaa mälestus". 2)Lüürilised: "Ööbiku surm", "Kui sa tuled, too mul lilli". 3) rahvaviisidele: "Lauliku lapsepõlv", "Tuljak", "Pidu hakkab". Puutus kokku ka Hermanniga. Eesti rahvusmuusika kõlas saksapäraselt, 20. saj. alguses alus. heliloojad, kelle looming oli rohkem eestlaslik. eesmärgiks hästi kajastada eestlast iseloomu, ka loodust (üksik, kurb, itkev) Põhjus: saadi haridust PEterburis-õpetajad soovitasid pöörduda eesti juurte juurde. Mart Saar (1882-1963) Pärit Viljandist,Hüpassaarelt, mis asus soode keskel. Kodu mõjutas loomingut. Esimene pillorel, õppis Peterburis seda, õppis ka komponistieriala N. Rimski-Korsakovi juures. Lõpetas koolis,

Muusikaajalugu

doc

Eesti heliloojad

Mart Saar (1882-1963) Helilooja, organist ja pedagoog. Rahvusliku stiili rajaja eesti koorimuusikas. Mart Saar sündis Viljandimaal Hüpassaare metsavahitalus. Tema isa oli hea orelimängija ja improviseerija ning juba 5-6-aastaselt olevat Mart Saar proovinud orelit mängida. Pärast Kaansoo vallakooli läks Saar Suure-Jaani kihelkonnakooli, kus koolmeistriks oli Joosep Kapp. Terve Kappide perekond Suure-Jaanis innustas Saart muusikaga edasi tegelema ning Artur Kapp - tollal juba Peterburi konservatooriumi üliõpilane - aitas tal suviti valmistuda konservatooriumi astumiseks.

Muusikaajalugu

odt

Rudolf Tobiase looming ja elulugu

Rudolf Tobias Rudolf Tobias (29. mai 1873 Käina, Hiiumaa 29. oktoober 1918 Berliin) oli eesti helilooja, organist ja koorijuht, kes omandas esimese eestlasena professionaalse muusikalise erihariduse nii helilooja kui organisti erialal. Tobias on kirjutanud Eesti esimesed instrumentaalsed helitööd. Elulugu Rudolf Tobias sündis köstri perekonnas. Esimesed muusikaalased teadmised omandas ta isalt. Komponeerimist katsetas ta juba varakult. Esimesed teadaolevad heliloomingu katsetused on säilinud 1885. aastast, mil Tobias oli üheksa-aastane. Aastal 1885 astus ta Haapsalu Kreiskooli, õppides kohaliku pianisti Catharina von Gerneti käe all klaverit. Peale õpinguid naasis ta vanemate juurde Kullamaale.

Muusika

doc

Eesti kultuurielu elavnemine 20.sajandil

Kasutatud kirjandus: ,,Eesti Muusikalugu kunstmuusika", Talmar ja Põhi 2007. Lk: 69-101. ,,Muusikaõpik gümnaasiumile II", Igor Garsnek, Avita 2012. Lk: 118-131 19. sajandi lõpu muusikaelus valitses saksamõjuline romantism (baltisakslased). Samal ajal hakkasid Eesti heliloojad otsima uusi muusikalisi kujundeid oma rahvamuusikast. Samas tegutsesid Eesti koorimuusikas 19. sajandi teisel poolel rahvusliku helikunsti teerajajatena vähesed asjaarmastajatest heliloojad. 1862. a avati Peterburi konservatoorium ning enamik rahvusliku ärkamise kutselistest muusikutest said oma hariduse Peterburis. Peterburi oli tollal Venemaa pealinn ning oma teatrite- ja kontserdisaalidega kujunenud Euroopa kultuurimetropoliks. Eesti sajandivahetuse professionaalse heliloomingu üheks oluliseks mõjutajaks oli

Muusika

doc

Esimesed kutselised heliloojad Eestis

Esimened kutselised heliloojad. Eelmise sajandi lõpul hakkasid tekkima üksikud professionaalid, kuid elatist teenida oli muusikaga raske (muusikaõpetajad, koorijuhid- palk väike). Ainuke tasuvam töö oli organistiamet. Enamik selle aja Eesti muusikuid käis Peterburi konservatooriuis orelimängu õppimas. Meie heliloojad said sealt kõrgel tasemel õpetuse. Tekkis rahvuslikku ja realistlikku kunsti austav vaim. Johannes Kappel oli esimene diplomeeritud eesti helikunstnik, ta lõpetas konservatooriumi hõbeaurahaga. Ta ei toonud heliloojana eesti muusikasse olulist pööret. Miina Härma Käis erinevates linnades esinemas. Ta jäi oma õpilastele meelde rõõmsa ja nooruslikuna. Ta julgustas ja ärgitas inimesi õpingule (utsitas õpinguile). Ilusa lauluhääle leides tegeles ta sellega isiklikult. Ta ei lasknud ühelgi andekal häälel raisku minna. Asutas seltse. Tegeles kontsertide, laulupidude korraldamisega. Oli muusika ajakirjanik ja kriitik

Muusikaajalugu

Rohkem sarnaseid