Mänguteooriad (0)

Mänguteooriad
Aristoteles (383-332 e KR): Aristoteles oli vanakreeka filosoof , Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese on suured teened ka bioloogias, eetikas , riigiõpetuses ja kosmoloogias.
Aristotelese ajal peeti mängu hinge puhastavaks, pinget maandavaks ja meelelahutust pakkuvaks tegevuseks. Oma „Poliitikas“ räägib filosoof sõnamängude ja kalambuuride kasulikkusest intellekti arengule. Seega täheldab Aristoteles ühena esimestest mängu praktilist tähtsust psühhofüsioloogilise protsessi seisukohast . Aristoteles arvas , et muusika õpetus on lastele juba varakult oluline.
John Locke (1632 – 1704): Inglise filosoof, empirismi peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja. Õppis Oxfordi ülikoolis meditsiini, filosoofiat ja loodusteadusi. Ta on tuntud kolme kuulsa teose välja andjana: “ Kiri sallivusest“(1689), „Essee inimarust“ (1690), „Mõned mõtted haridusest“ (1693).
J. Locke vaatleb mängu kui spetsiifilist laste meelelelahutuse ja vaba aja veetmis võimalust, kuid samas rõhutab ka, et mäng pakub lapse jaoks palju arendavat. Ta pidas oluliseks, et täiskasvanu suunaks ja juhiks laste mängu. Tähtsad on ka mänguasjad, kuid neid ei peaks olema palju ning eriti sobivad on laste endi valmistatud mänguasjad.
Jean – Jacques Rousseau (1712 – 1778): Rousseau oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut. Töötas preesterina, muusikuna ja maksuametnikuna.
18. Sajandil on J-J. Rousseau öelnud , et mänguline tegevus arendab lapsel looduse poolt kaasa antud meeli ja füüsilisi võimeid. Lapsele on kasulikud nii ujumine , jooksmine, hüppamine, kivide viskamine , kuid ka meelte arendamist ei tohi unustada. Ja kuigi laps kohe kõigi ülesannetega toime ei tule, on sellest tähtsam, et ta asjade olukorda muudab.
Friedrich Schiller (1759 – 1805): Friedrich Schiller oli saksa näitekirjanik, luuletaja, filosoof ja ajaloolane . Ta sündis sõjaväearsti peres ning õppis sõjaväeakadeemias õigus-, hiljem arstiteadust. 7. septembril 1802 tõsteti Schiller aadliseisusse.
Ta pidas esimesena oluliseks mängu psühholoogilist mõju ja võttis kasutusele mõiste „mängutung“ . Friedrich Schiller on kirjutanud, et ainult mäng avaldab inimese kaksikolemust ja muudab ta täiuslikuks . Tuntuks on saanud tema lause: „Inimene mängib ainult siis kui ta on inimene selle sõna tõelises tähenduses ja ta on ainult siis inimene kui ta mängib.“
Herbert Spencer (1820 – 1903): Herbert Spencer oli inglise filosoof, bioloog , sotsioloog ja poliitikateoreetik. Autodidakt, kes on kirjutanud „Sotsaalse staatika“, „The principles of psychology“ ja ka „The study of sociology“. Herbert Spenceri isa oli koolijuhataja, kes kasutas oma koolis progressiivseid Pestallozzi õpetamismeetodeid.
Spencer põhjendab mängutngi järgnevalt: mäng tuleneb energia ülejäägist, mida bioloogilise liigi alalhoiuks enam ei vajata. Kõikidele mängudele on  tema arvates omane võidu saavutamise ning kaasvõitlejast üleolemise püüe. Ta leidis, et kui lapsed mängivad, siis nad kasutavad energiat ja samas ka kaotavad seda. Spencer toob näite tüdrukutest, kes hoolitsevad oma nukkude eest, joovad teed jne. See on Spencri arvates täiskasvanute tegevuse dramatiseerimine. Poiste mängudes, nt üksteise tagaajamises, vangi võtmises või kaklustes toimub laste röövellike instinktide rahuldamine. Tema arvates toimub mäng kohese rahulduse saamiseks, silmas pidamata varjatud või edasist kasu.  Seda käsitlusviisi nim „liigse energia“ teooriaks.
Granville Stanley Hall ( 1844 –1924):  oli Ameerika Ühendriikide psühholoog ja kasvatusteadlane. Ta tegeles peamiselt lapseea arengu ja evolutsiooniteooriaga. Hall oli üks esimesi USA psühholooge, esimene Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni president ja esimene Clarki Ülikooli president.
Ta näeb mängus kaasasündinud atavistlike omaduste esiletulekut, milles väljendub inimese kui liigi pikk ajalugu. Tema põhiteesiks oli, et ontogenees kordab fülogeneesi, indiviidi areng kujutab liigi arengu lühendatud kordust. Mänguline käitumine on pärilikkuse poolt määratud ja kulgeb vastavuses inimese arengulooga. Röövli- ja jahimehe mängud, onnikeste ehitamine- kõik need mängud peegeldavad esivanemate eluviise. Teaduse edasine areng kinnitas nende teooria paikapidamatust.
Karl Groos (1861 – 1946): Psühholoog ja filosoof K.Groos usub, et mäng valmistab last või noort ette tulevaks eluks. Tema seletab mängu kui pidevat harjutamist ja oskuste arendamist, mis on vajalikud täiskasvanuna. Mäng täiustab inimese eksistentsi ning rikastab ja pakub vaheldust ühekülgsele tegevusele, seda eriti kõrgelt arenenud kultuurides. Groos märgib, et me kõik puhkame mängus mitte niivõrd väsimusest, kuivõrd töösundsusest ja kohustustest ja mittemidagitegemisega avame ukse kujuteldavasse maailma. Groos pidas väga tähtsaks eksperimenteerimi- ja matkimismänge, mis avaldavad suurt mõju laste arengule. Täiskasvanu jaoks on mäng vaheldus , mis vabastab tööpinget. Eriliselt rõhutas Groos noorukiiga, millal mäng on vajalik instinktide ja tungide olemasolu jaoks. Ta pidas tähtsaks noorukite mängu, millel on suur tähtsus kõlbelise kasvatuse seisukohalt, sest nooruk arendab isiksuseks ainult eakaaslastega suhtlemise teel ja mäng pakub selleks palju võimalusi. Groos väitis, et peamine lapsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida: „võib-olla on terve noorsoo eksistents võimalik valdavalt mängu pärast“. Seda seepärast, et mäng andis võimaluse harjutada ja arendada ellujäämiseks vajalikke oskusi.
Täiskasvanu mängu käsitles Groos funktsioonide seisukohast, mida mäng kultuuriliselt täidab:

• eksistentsi täiendamise funktsioon isiksuse füüsilises, intellektuaalses ja emotsionaalses sfääris;
  
• vabastamise ja isikuvabaduse omandamise funktsioon;
  
• maailma harmoniseerimise ning inimese ja maailma vahelise harmoonia saavutamise funktsioon.
  

Groosi eriliseks teeneks võib pidada seda, et ta ei piirdunud mängivate inimeste erilise meeleseisundi ja tujude konstateerimisega, vaid otsis sellele teaduslikku põhjendust.
Moritz Lazarus (1824 – 1903): Moritz Lazarus oli saksa filosoof ja psühholoog. Töötas Berni Ülikoolis professorina. Enne seda õppis heebrea kirjandust, ajalugu, õigusteadust ja filosoofiat.
Lazarus väidab, et mäng täidabki edukalt seda kosutavat funktsiooni. Ta püüab mängu kui tegevust teistest tegevustest eristada. Mängu eesmärk on temas endas ning seetõttu pakub ta mängijale rõõmu ja lõbu. Lazarus esitab ka mängu tunnused fikseerides need järgmiselt: mäng on vaba, eesmärgita, rõõmu ja naudingut pakkuv tegevus, mis on seotud kujutlustega.
Georg Thomas White Patrick (1857 – 1949) Leidis, et eelkooliealiste laste mäng on loomulikum ja instinktiivne tegevus. Ta laiendab mängu iseloomustust ja arvab , et mäng on seotud eelkõige suure motoorse aktiivsusega. Inimene võib vabaneda vaimses töös tekkinud väsimusest mängus või ka mõnes praktilises tegevuses- näiteks kalapüügi , küttimise vm kaudu. Leiab, et mäng ja töö erinevad teineteisest oluliselt – mängu eristab tööst see, et mäng on sisemiselt motiveeritud, protsessile orienteeritud ning lõbu ja rõõmuga seotud; töö seevastu on väliselt motiveeritud, eesmärgile orienteeritud ja seotud reaalsete vajadustega.
Frederik Jacobus Johannes Buytendijk (1887 – 1974): Frederik Jacobus Johannes Buytendijk oli Hollandi filosoof ja psühholoog.
 Ta rõhutab, et mitte igasugune liikumine ja rõõmupakkuv tegevus ei ole mäng, vaid mäng on sel juhul kui see on seotud subjekti ja esemetega. Samuti on mäng seotud üllatuse elementidega, ebatavaliste ideede ja mõtetega ning aitab kaasa kujutlusvõime, fantaasia ja intellekti arengule. Iga mäng vajab mänguvälja ja –reegleid, mis suunavad mängu teatud piiridesse. Mängureeglite piirides on aga mängijad vabad ja võivad pakkuda ettearvamatuid lahendusi. Seega toob ta esile mõtte, et mäng on teatud piirides määratlemata ning ebaselge . Mäng on alati millegagi seotud, olgu selleks siis esemed, mänguasjad või mõtted. Tema arvates on inimene mängur , sest selline on tema loomus.
Jean Chateau (1908 – 1990): Prantsuse fenomenoloogilise mänguteooria esindaja leiab, et väikeste laste mängu juures ei saa veel rääkida mängust, tegemist on pseudomänguga. Mängus püüavad väiksemad lapsed selgusele jõuda oma jõudude suhtes. Vanemad lapsed saavad mängudes näidata oma isesesvust. Ta rõhub mängureeglite, distsipliini ja korra olulisust mängus. Väidab, et juba väikesed lapsed armastavad korrapärasust ja rütmi. Korraarmastus on omakorda aluseks mängureeglite täitmisele . Chateau jaotab mängu kaheks: reegliteta ja reeglitega mängud. (tabel)
Tabel: Mängude liigitus (Chateau 1976)
Mängu liigitus
Näited
Laste vanus
I Reegliteta mäng
A. Intellektuaalsed mängud
a)funktsioonimäng (beebi
siputamismäng käte- jalgadega
b)hedonistlik mäng (mäng
säravate esemetega
c)uurimismäng (oma keha
uurimine )
d)manipulatsioonimäng
(mäng liivaga)
0-3 aastat
0-3 aastat
0-3 aastat
0-3 aastat
B. Enesetunnetusega
seotud mäng
a)purustamismäng (esemete
katkitegemine)
b)maandamismäng (valjusti karjumine)
0-3 aastat
7-10 aastat
II Reeglitega mäng
A. Tegelikkusega seotud mängud
a)kujundimängud:
1.Matkimismäng (ema-isamäng)
2.Illusioonimäng (mäng saviga)
b)objektimängud:
1. Ehitusmäng (klotsidega)
2.Töömäng ( keetmine )
c)abstraktsed mängud:
1.Mäng end kehtestatud reeglitega ( tagurpidi kõndimine )
2.Kangelasmäng (karkudel kõndimine)
3.Võistlusmäng (mõistatuste lahendamine
3-10 aastat
3-10 aastat
3-10 aastat
B. Kooperatiivsed mängud
a) kooperatiivne võistlus -mäng ( kass ja hiir )
b)kindlate reeglitega mäng (tantsimine)
10-14 aastat
Jean Piaget (1896 – 1980): Šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja. Jean Piaget hakkas varakult tegelema teadusliku uurimisega. Ta huvitus mehaanikast, lindudest, väljakaevatud loomadest ja merekarpidest. 1907 – 10-aastasena avaldas esimese artikli albiinovarblasest. Piaget teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid . Tema tööd ei ole mõjutanud mitte ainult psühholoogiat, vaid ka filosoofiat ja haridusteadust.
Teda peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga. Esimene mängu vorm on harjutusmäng, mis vastab sensomotoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal. Teist mänguvormi nim. Piaget sümbolmänguks ja see vastab eeloperatsionaalsele mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust kuni kaheksanda eluaastani. Kolmas ja viimane mängu vorm- reeglitega mäng- vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12.eluaastani. Seega leiab Piaget, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus. Esimest mängu vormi nim. Piaget harjutusmänguks, mis leiab aset sensomotoorse perioodi teisest kuni viienda staadiumini. Harjutusmängude sisuks on intensiivne mängimine oma kehaga , käte ja jalgadega, samuti mitmesugused muud tegevused, nagu näiteks kivikeste viskamine, ehitusklotside ladumine . Harjutusmäng võb edasi areneda mitmes suunas- ta kas läheb üle sümbolmänguks või siis sotsialiseerub ja areneb reeglitega mängu suunas. Piageti põhitähelepanu on pööratud sümbolmängule. Sümbolmäng tekib sensomotoorse staadiumi lõpul, 2.eluaasta teisel poolel. Sümbolmäng jaguneb kolmeks alatüübiks: esimene alatüüp- kõigepealt omandab laps ise sümbolistliku skeemi, st ta õpib sööma, magama minema, telefoniga rääkima. Seejärel kasutab ta õpitud skeemi teiste objektide juures, näiteks paneb laps nüüd nii koera kui ka karu magama, millega assimileeritakse endasse välismaailm. Teise alatüübi juures võib eristada lihtsat assimilatsiooni ja assimilatsiooni teiste objektide suhtes. Kolmas alatüüp sisaldab endas mitmesuguseid sümbolkombinatsioone. Kolmandale mängutüübile on omane mitmesuguste kujuteldavate kaaslaste olemasolu. Piaget leidis, et niisugused isikud kujutavad endast heasoovlikke kuulajaid või esinevad kui „iseenda peegel“. Piaget märgib, et aegamööda lapse mängus sümbolid taanduvad ja ikka suuremat osa hakkab etendama keel. 4-7.aastase lapse mäng läheneb järjest enam reaalsusele. Reeglite juures toob Piaget esile kahte liiki reegleid: ühed, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele ja teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast eelneva mängulise kogemuse tulemust, nt. „Röövel ja politseinik “.
Lev Võgotski (1896 -1934): Lev Võgotski oli juudi päritolu Nõukogude psühholoog ja eripedagoog . Ta oli inimese kultuurilise ja biosotsiaalse arengu teooria (kultuurilis-ajaloolise teooria) rajaja ning Võgotski Ringi juht. Võgotski töötas peamiselt arengupsühholoogia valdkonnas ning pakkus välja laste kõrgemate kognitiivsete funktsioonide arenemise teooria.
Ta märgib, et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumine, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuste väljendus , sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata . Võgotski järgi on oluline see, et mängus õpib laps toimima mitte reaalses, nähtavas ja tajutavas maailmas, vaid kujuteldavas, mängulises plaanis. Mängus tähendavad ühed esemed hoopis teisi asju, asendavad neid ja muutuvad nende märkideks . Sealjuures pole oluline eseme ja mänguasja vaheline sarnasus, vaid tema funktsioon ja võimalus sooritada kujuteldavaid liigutusi. Selles seisnebki mängu sümbolifunktsioon. 4-5- aastaste laste mänge iseloomustab sõnaline tähistamine. Võgotski märgib, et mängus laps opereerib esemetest eraldatud mõistetega, kuid need mõisted ei ole eraldatud reaalsetest toimingutest reaalsete esemetega. Seda nim. Võgotski mängu esimeseks paradoksiks. Teine paradoks on seotud reeglitega. Igas kujuteldavas situatsioonis sisalduvad varjatult ka reeglid. Mängu reegleid loovad aga mängijad, sest laps ütleb endale ise, kuidas käituda ühes või teises mängus. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga oluliseks ja tähtsaks lapse arengus, laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nim. lapse juhttegevuseks eelkoolieas , st lapse arengut määravaks tegevuseks.
Sigmund Freud (1856 – 1939): S. Freud oli Austria neuroloog, psühhoanalüüsi alusepanija. Freudi teooriad ja tema meetodid olid vaieldavad nii 19. sajandi Viinis ning on jäänud vaieldavateks tänaseni. Tema tööd on avaldanud suurt mõju kirjandusele, filosoofiale ning kultuurile üldiselt.
Ta oli Austria psühhiaater ning psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja. Tal ei ole olemas küll süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi Freud mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav , katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. Freud esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi , mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks.
Sigmund Freudi meelest asendab mäng vabade assotsiatsioonide tehnikat , millel põhineb psühhoanalüüs . Mängu põhiülesanneteks on keeldude eemaldamine, rahuldamata tegevuste ja soovide illusoorne rahuldamine.
Lili Esther   Peller (1898 - 1966)- L. E. Peller oli Austria päritoluga Ameerika psühhoanalüütik ja pedagoog . Ta on põhjalikult käsitlenud rolle, mida lapsed mängivad. Ta märgib, et sageli valivad lapsed oma rollideks neid isikuid, keda nad armastavad, austavad või imetlevad. Mängus naudib mängija võimu ja au, mida ta tegelikkuses ei koge . Samas võib väita, et laps mängib ka nende rolle, keda ta kardab . Mängule on Peller järgi iseloomulik see, et mängija kannab teatud rolli üle teistele objektidele- näiteks loob laps kujuteldavaid mängusõpru, kepp on koerakeseks, nukk beebiks jne. Peller arvates kujutab mäng tihti maskeerimise omapärast vormiklounaadi. Klouni rollis tõmbab laps teiste tähelepanu endale oma nõrkusega, mis mängus on üle paisutatud ja suurendatud. Peller on põhjalikult analüüsinud rolle, mille läbimängimine võimaldab lapsel vabaneda hingelistest probleemidest. Tema sõnastas mängu selliselt :  „mäng on katse kompenseerida muret ja depresiooni, saada mõni minimaalse ohu ja/või pöördumatute tagajärgede riskiga“.
Erik Homburger Erikson (1902-1994): Sündis Saksamaal, elas ja töötas Ameerikas oli Freudi koolkonna ego psüholoog. Arendas edasi Freudi ideid mängust.
Mängu põhjuseid näeb Erikson dünaamiliste protsesside reana. Erikson arvates normaalse ego areng peegeldub lapse mängus. Mäng loob seega võimaluse läbi mängida ebakindlus , ärevus ja hirm ning leida sobivad lahendused. Erikson andis ka mängu mõiste: mäng on inimvõime lapselik vorm oma kogemusi kasutades luua, planeerida ja eksperimenteerida olukordade mudeleid selleks selleks, et toime tulla reaalsusega. Erikson näeb lapse mängus kolme eri sfääri. Esimest sfääri nim. Eriksoni autosfääriks ja tema sisuks on esialgu väikelapse mäng oma kehaga. Sellele järgneb mäng lähedaste inimestega ja mitmesuguste esemetega. Erikson märgib,et väikelaps saab esimesed teated maailmast eelkõige oma ema kaudu. Auto-sfääri mängud jäävad suunanäitajateks ego esmasel orienteerumisel maailmas. Teine sfäär on Eriksoni järgi mikrosfäär, mis koosneb mänguasjade maailmast. Lapsed hakkavad mõistma, et mänguasjadega saab mängida vaid teatud viisil; leludega mängimise rahuldav kogemus avaldab positiivset mõju eneseusaldusele ning koos sellega ka egi arengule. Makrosfäär on mikrosfäärist laiem, siia kuuluvad ka lapse mängukaaslased. Laps, kes mängib koos teiste lastega, õpib sel viisil tundma sotsiaalset tegelikkust.
Donald Woods Winnicott (1896- 1971 ): USA lastepsühholoog, psühhoanalüütik ja pediaater, kelle kõige mõjusamad tööd käsitlesid objektisuhete teooriat. Kõige enam tuntakse teda oma tõelise ja vale-mina käsitluste poolest. Olulise mõistena tõi Winnicott kasutusele mõiste siirdeobjekt. On kirjutanud mitmeid raamatuid, sealhulgas "Mäng ja reaalsus" ja üle 200 teadustöö .
Ta arendab edasi mõtteid mängust. Kõigepealt mängivad lapsed üksinda või koos oma emaga, hiljem lisanduvad mängukaaslased. Winnicott arvates on mängus kergem luua sotsiaalseid kontakte ja suhteid, elades läbi emotsioone. Täiskasvanud ei tohi unustada, et mäng on pidev loov tegevus ja seega võivad nad lapse mängu tähtsust mõistes mängule kaasa aidata oma lastele traditsioonilisi mänge õpetades. Sealjuures hoiatab Winnicott aga laste loovusesse vahelesegamise ja selle hävitamise  eest. Mäng tähendab lapsele viisi olla „ ausalt iseendaga “.
Brian Sutton -Smith (1924-): Ameerika psühholoogiaprofessor. Pühendas kogu oma elu uurimaks mängu. Olles kaasaja selle ala tuntuim tippteadlane. Ta on aastakümnete jooksul korraldanud palju arengupsühholoogilisi ja kultuure võrdlevaid uurimusi. Tema tuntumad tööd on järgmised: ``Mängu dialektida``(1978), ``Mänguasjad ja kultuur``(1986), ning `` Mänguteooria tulevik``(1995).
Avastas, et mängu vastandtegevus ei ole töö, vaid depressioon . Tema poolne mängu käsitlus on originaalne ja tavatu. Leidis, et need lapsed, kes enam mängivad, on paremini ette valmistatud nii õpinguteks kui tulevaseks tööks. Teadlased on toonud põhiliste mängutunnustena esile järgmisi tunnuseid: mäng on vabatahtlik tegevus, ta on seotud positiivsete tundmustega, sisemiselt motiveeritud ja mittereaalne. Sutton-Smith väidab, et siin peituvadki mitmed vastuolud. Nimelt ei ole mäng alati vabatahtlik, vaid on tihedalt seotud mängu ja mängukaaslaste valikuga. Tuleb näha mängu mitmetahulisust (esinevad ka negatiivsed tundmused ja füüsilise jõu kasutamine, mängijate vahel valitsevad võimu- ja alluvussuhted, mängu asutatakse ka selleks, et teisi terroriseerida või saavutada kontrolli jne). Mängu eeldustena näeb Sutton-Smith tingimusi, mis peavad olema täidetud, et mäng üldse aset leiaks (nt. organism, kelle areng on pikemaajalisem, tunneb end kaitstuna ja kindlalt hakkab ennem läbi viima mängu). Sutton-Smith eristab järgmisi spontaanseid käitumisvorme: testimine, imiteerimine, konst-rueerimine ja uurimine. Kõik need tegevused algavad keskkonnas orienteerumisel, mis järk-järgult läheb üle laste mänguks. Ta on uurimustes viidanud soolistele erinevustele mängus, et nimelt on poiste mängud mitmekesisemad võrreldes tüdrukute mängudega. Kõrgelt arenenud kultuurid pakuvad väikelastele mitmekesisemaid stiimuleid ja äratavad ka enam vajadust seesuguste stiimulite järele. Esimeseks arutluse teemaks on mäng kui protsess. Sutton-Smith väidab, et käesoleval sajandil on psühholoogid kinnitanud, et mäng arendab lapse motoorseid ja sotsiaalseid oskusi ning kognitiivseid võimeid. Ta kinnitab, et mäng tasub ennast ära ja usub, et laste mäng on kasulik kohanemisele.  Arvab, et nii laste kui ka täiskasvanute mängud on stiliseeritud ; suurel määral kordustega seotud; mängija on tavaliselt mängust tugevasti haaratud.  Teise arutluse teema on mäng kui kohanemine . Vanuse kasvades mängijate oskused täienevad. Sellest järeldub, et mängija teatud mänge mängides pidevalt täiendab ka teatuid oskusi. Mängimise puudumine on muude häirete või puuduste tunnuseks. Need, kes mängivad mõõdukalt, on nii füüsiliselt, sotsiaalselt vaimselt kui ka emotsionaalselt terved. Sutton-Smith vaatles ka teemamängu kui jõudu. Samuti ka teemamäng kui fantaasia. Mängu uurijad on pidanud kujutlust mängu juures selle kõige olulisemaks tunnuseks. Ta analüüsis lähemalt ka probleemimäng kui niisugune. Siin ta lähtub teesist, et mäng on tegevus, milles on oluline vabatahtlikkuse moment.
Gregory Bateson ( 1904 – 1980):  Inglise antropoloog, lingvist , küberneetik ja smiootik. Ta on kommunikatsiooniteooria esindaja.
Mäng võis toimuda vaid siis, kui sellest osavõtjad olid võimelised ühel ja samal tasemel metakommunikatsiooniks, st olid võimelised vahetama signaale, mis kannavad tähendust „see on mäng“. Bateson avaldab ka arvamust, et mängu tähtsus lapse arengus ei seisne mängu sisus . Laps õpib ja omandab uusi seisukohti ja vaateid selle kohta, et roll on seotud teatud käitumise ja kontekstiga. Seega on mäng ise käitumise kategooria, mis on teatud viisil klassifitseeritud konteksti poolt.
David  Berlyne (1924 – 1976): Temale kuulub motivatsioonilis- psühholoogiline käsitlus. Rõhutab seda, et mäng teenib informatsiooni vastuvõtmise ja ümbertöötamise eesmärgi ning põhineb inimese uudis-himul. Mäng kuulub avatud uurimise juurde. Berlyne leidis, et kahtlemata valitseb tihe seos uurimise ja mängu vahel ja et enamus mängudest ongi uurimine. Sotsialiseerumisega seotud käsitlused analüüsivad eelkõige sotsiaalses ja emotsionaalses arengus maha-jäänud laste mängu.
Kasutatud kirjandus:

Wikipedia.org

Saar, A. (1997) ``Laps ja mäng``
Milliste mänguteoreetikute arvamused on Sinu arvates olulised ja aktuaalsed . Põhjenda oma arvamust.
Enim avaldas mulle muljet John Locke teooria, milles väitis, et mäng on küll meelelahutuslik, kuid pakub lapsele palju arendavat, kuid eelkõige juhul kui täiskasvanu suunab mängu kulgu. Näen, et see on ka praegusel ajal meie lasteaedades vajalik ning aktuaalne , sest enamus teadmisi püütaks lastele edasi anda läbi mängu. Teisalt leian ka, et Donald Woods Winnicott`i mõtted, kus ta hoiatab laste loovusesse vahele segamise ja selle hävitamise eest, on olulised. Ka täiskasvanu peaks tundma piire . Nagu Winncott on öelnud: `` Mäng tähendab lapsele viisi olla ausalt iseendaga``. Vahel on hetki , kui lapsed mängivad omapäi, kasutades aktiivselt oma kujutlusvõimet, kuid täiskasvanu sekkumisel võib mäng hoopiski katki jääda, pelgalt seetõttu, et laste jaoks võib see piinlikuna näida. Arvan, et oluline on ka Winnicott`i mõte, kus väidab, et läbi mängu on kergem luua sotsiaalseid suhteid ja elada läbi emotsioone. Tema teooria on ka praegu vägagi aktuaalne. Lapsed õpivad läbi mängu reaalse eluga toime tulema . Sama olulised on ka psühholoog Karl Groos`i mõtted, kes uskus, et mäng valmistab last või noort ette tulevaks eluks.