Mänguteooriad (1)

Mänguteoreetikud
ARISTOTELES 384 -322 e.m.a
Mängus on nähtud eelkõige pinget maandavat ja hinge puhastavat, meelelahutust ja lõbu pakkuvat tegevust.
LOCKE 1632 - 1704
Mäng on lastele omane meelelahutus ja vabaaja veetmise vorm, millel on arendav mõju. Locke pidas oluliseks seda, et täiskasvanu suunaks ja juhiks laste mängu. Suur tähtsus on ka mänguasjadel, millega laps mängib
ROUSSEAU 1712 - 1778
Rousseau on Prantsuse filoloog, kelle arvates on mäng looduse poolt kaasa antud meeli ja füüsilisi võimeid arendav tegevus.
SCHILLER 1759 - 1805
Schiller oli esimene, kes pidas oluliseks mängu psühholoogilist mõju. Ta võttis kasutusele mõiste "mängutung". Laps mängib sellepärast, et ta on inimene. Schilleri teooria järgi on inimene ainult siis inimene kui ta mängib, mäng on ainuke asi mis muudab inimese täiuslikuks.
SPENCER 1820 - 1903
Spencer, kes oli mõjutatud Schillerist, peab mängutungi energia ülejäägiks, mida bioloogiliseks alalhoiuks enam pole tarvis. Mängule on omane võidu saavutamine ning kaasvõitleja üleolemise püüe. Spencer leidis, et kui lapsed mängivad siis nad kasutavad energiat ja samas ka kaotavad seda. Inimese aktiivsuse arendamine on kaasasündinud.
Lapse mäng on täiskasvanutetegevuse dramatiseerimine.
Mäng on käitumine, sest lapsed käituvad mängides nii nagu nad on näinud täiskasvanuid tegutsemas.
Laps areneb läbi mängu (kui tüdrukud mängivad nukkudega õpivad nad laste eest hoolitsema, kui poisid mängivad.Spencer esitas oma raamatus The Principles of Psychology („Psühholoogia põhitõed“, 1878, viimane väljaanne 1898) mängu vähem entusiastliku käsitlusviisi. Tema arvates toimub mäng „kohese rahulduse saamiseks, silmas pidamata varjatud või edasist kasu“. Ta väitis, et kõrgelt arenenud loomad saavad paremini hakkama pigem elu vahetute vajadustega ja et närvisüsteem, mitte pikka aega tegevusetuna olemine, stimuleerib mängu. „Nii juhtub, et rohkem arenenud olevustel jääb sageli koheste vajaduste rahuldamisest energiat üle, /---/ mistõttu tekib kalduvus kasutada liigseid ja kasutuid oskusi, mis on olnud rakenduseta.“ Spenceri käsitlusviisi nimetatakse „liigse energia“ teooriaks.
HALL 1844-1924
Mäng on käitumine, mis on pärilikkuse poolt määratud ja kulgeb vastavuses inimese arengulooga.
Hall arvas , et mäng on vahend, mille abil lapsed liiguvad läbi primitiivse kõukumise, peegeldades meie evolutsioonilist minevikku, näiteks „poiste sport “, kus nad ajavad üksteist taga, maadlemine ja vangivõtmine ilmselt rahuldavalt osaliselt kiskjalikke instinkte“. Seega oli mängu funktsioon oma olemuselt katartiline ja võimaldas varasemat inimajalugu iseloomustavate instinktide „välja mängimist“. See käsitlusviis sai tuntuks kui „rekapitulatsiooni teooria“. Halli pakutud kujul on seda kaasajal vähe toetatud, kui üldse.
Väitis oma raamatus Adolescence („ Noorukiiga “) (1908) ja mujalgi, et Groosi treenimise teooria on „väga erapoolik , pealiskaudne ja perversne“. Seda seetõttu, et Groos pidas mängu kaasaegsete tegevuste harjutuseks. Vastupidiselt sellele arvas Hall, et mäng on vahend, mille abil lapsed liiguvad läbi primitiivse kõukumise, peegeldades meie evolutsioonilist minevikku, näiteks „poiste sport“, kus nad ajavad üksteist taga, maadlemine ja vangivõtmine ilmselt rahuldavalt osaliselt kiskjalikke instinkte“. Seega oli mängu funktsioon oma olemuselt katartiline ja võimaldas varasemat inimajalugu iseloomustavate instinktide „välja mängimist“. See käsitlusviis sai tuntuks kui „rekapitulatsiooni teooria“. Halli pakutud kujul on seda kaasajal vähe toetatud, kui üldse.
GROOS 1861 - 1946
1) Groosi arvates on mäng pidev harjutamine ja enesearendamine tuleviku tarvis.
2)Laps mängib, sest läbi mängu valmistub ta ette eluks.
3) Mäng on käitumine, sest läbi mängu matkivad lapsed täiskasvanute käitumist.
4) Mängu eesmärgiks on välja töötada oskused. mis on vajalikud eluks täiskasvanuna.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses avaldas Groos kaks mõjukat tööd – The Play of Animals („Loomade mäng“) (1898) ja The Play of Man („Inimese mäng“) (1901). Groos kritiseeris Spenceri teooriat mitmel põhjusel. Tema arvates võib liigne energia luua „eriti soodsa tingimuse mänguks“, kuid see ei ole peamine. Samuti arvas ta, et mängul on palju selgem funktsioon, kui Spenceri teooria seda oletas. Groos väitis, et peamine lapsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida: „Võib-olla on terve noorsoo eksistents võimalik valdavalt mängu pärast.“ Seda seepärast, et mäng andis võimaluse harjutada ja arendada ellujäämiseks vajalikke oskusi. Seda arvamust on nimetatud „harjutamise“ või „treenimise“ teooriaks ning oma kaasaegses vormis on sel palju pooldajaid.
LAZARUS 1868 - 1939
1) Mäng on vaba, eesmärgita, rõõmu ja naudingut pakkuv tegevus, mis on seotud kujutlustega.
2) Laps mängib sest mäng on indiviidi vajadus mille abil on võimalik korvata energiapuudus.
3) Lazaruse arvates on mäng tegevus.
PATRICK
Patrick leidis, et eelkooliealiste laste mäng on loomulik ja instinktiivne tegevus. Mäng on seotd suure motoorse tegevusega Mäng ja töö erinevad teineteisest oluliselt – mängu eristab tööst see, et mäng on sisemiselt motiveeritud, protsessile orienteeritud ning lõbu ja rõõmuga seotud; töö seevastu on väliselt motiveeritud, eesmärgile orienteeritud ja seotud reaalsete vajadustega. Mäng aitab korvata energiapuudust.
BUYTENDIJK 1887 - 1974
1)Mängu iseloomulikeks joonteks on ebatavalised ideed ja mõtted. Igal mängul on oma reeglid ja mänguväli.
CHATEAU
Chateau leiab, et väikeste laste mängu juures ei saa veel rääkida mängust, tegemist on
pseudomänguga. Mängus püüavad väiksemad lapsed selgusele jõuda oma jõudude suhtes
Vanemad lapsed saavad mängudes näidata oma iseseisvust
Ta rõhutab mängureeglite, distsipliini ja korra olulisust mängus.
Chateau jagab mängu reeglitega ja reegliteta mänguks.
PIAGET 1896 - 1980
Piaget peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Piaget teeb vahet kolme erineva mängu vahel. Harjutusmäng, sümbolimäng ning reeglitega mäng. Harjutus mängude sisuks on intensiivne mängimine oma kehaga , kätega, jalgadega .
Sümboli mängu juures on sümbol reaalsuse asendajaks. Näiteks võib kepp olla püss jne.
Reeglitega mäng jääb püsima kogu eluks.
VÕGOTSKI 1896 - 1934
Võgotski Veel üks arengu afektiivsete ja kongnitiivsete aspektide kombinatsioon esineb Võgotski mängu käsitlusviisis. Nagu psühhoanalüütikud, arvab ka Võgotski, et mängu põhjustab afektiivne aje, mis on „kujuteldav, illusoorne teostumatute soovide täideviimine“; mitte väga spetsiifiliste või seksuaalsete impulssidega, vaid palju üldisemas tähenduses, mis puudutab lapse enesekindlust ja vilumust (näiteks suhtumises autoriteeti üldiselt): „Mäng on põhimõtteliselt soovi täideviimine, kuid mitte isoleeritud soovide, vaid üldiste emotsioonide.“ Veelgi enam, Võgotski pidas mängu „arengu peamiseks allikaks eelkooli aastatel“. Seda seepärast, et kujutlusmängu olemuse järgi vabastas laps end olukorra vahetusest (nt tegelik ese) ning liikus ideede maailma: „Laps vabaneb olukorrast tingitud piirangutest oma tegevuste kaudu väljamõeldud olukorras.“
1) Mäng tekib siis kui on realiseerimatud soovid, mäng on soovide täitumine. Võgotski järgi on oluline, et mängus õpib laps toimima mitte reaalses maailmas, vaid kujutletavas maailmas.
2) Laps mängib, sest läbi mängu ta areneb. Mäng on lapse arengus määrava tähtsusega.
3)Mäng on käitumine sest läbi mängu matkivad lapsed täiskasvanu tegevusi.
4)Võgotski teooria järgi arenebki laps ainult läbi mängu
FREUD 1856 – 1939
ei kirjutanud eriti palju mängu kohta, kuid kirjutatu on omandanud olulise rolli psühhoanalüütilises liikumises, eriti mänguteraapias. Freud arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. Peller (1954) sõnastas selle nii, et „mäng on katse kompenseerida muret ja depressiooni, saada mõnu minimaalse ohu ja/või pöördumatute tagajärgede riskiga“. Seega andis mäng turvalise keskkonna agressiivsete või seksuaalsete impulsside väljendamiseks, mis oleks olnud liiga ohtlik reaalsuses . Lisaks võis mäng aidata saavutada traumeerivate sündmustega toimetulemist: „Väikseid murehetki talitsetakse mänguga, kuid väga suur mure pärsib mängu“. Mõlemad aspektid on mänguteraapias olulised. Esiteks väljendab mäng lapse soove ja muresid (Peller seob fantaasiamängu teemade arengu Freudi psühhoseksuaalsete tasemetega). Teiseks võib mäng aidata sellistest muredest üle saada kas katarise või nende läbitöötamise abil.
PELLER (ROUBICZEK)
1)Pelleri järgi on mängule iseloomulik see, et laps kannab rolli üle teistele objektidele-kujutletavad mängusõbrad, kepp on koerake jne. Laps mängib rolle, mis on tema arenguastmest madalamal.
2)Mängus naudib laps võimu ja au, mida ta iga päev ei koge . Samas mängib ta ka neid rolle, keda ta kardab .
ERIKSON 1902 - 1994
Ta arendas edasi Freudi ideid mängust. Normaalse ego areng peegeldub lapse mängus. Mäng loob võimaluse läbi mängida ebakindlus, ärevus, hirm. Eriksoni mängu mõiste: mäng on inimvõime lapselik vorm oma kogemusi kasutades luua ja planeerida olukordade mudeleid selleks, et toime tulla reaalsusega. Erikson näeb mängus kolme eri sfääri:
autosfäär-väikelapse mäng oma kehaga. Järgnrb mäng lahedastega ja esemetega. Laps saab kõik teated mailmast oma ema kaudu.
Teine sfäär on mikrosfäär-koosneb mänguasjade maailmast. Asjadega mängimise rahuldav kogemus avaldab pos. mõju eneseusaldusele ja ego arengule.
Kolmas on makrosfäär-siia kuuluvad lapse mängukaaslased. Laps õpib tundma sotsiaalset tegelikkust . Ta analüüsis ka poiste ja tüdrukute mängu. Poisid ehitavad vertikaalseid konstruktsioone, tüdrukud aga korrastatud ehitisi. Erinevus tuleneb seksuaalse arengu erinevustest.Mäng loob võimaluse läbi mängida ebakindlust, ärevust, hirmu ning leida sobivad lahendused.
Mäng on käitumine
Eriksoni arvates areneb laps läbi mängu ja lapse normaalne areng peegeldub läbi mängu.
WINNICOTT 1896 - 1971
1)Mäng on loov tegevus, millele ei tohi vahele segada.
2)Winnicotti arvates mängib laps sellepärast, et läbi mängu on kergem luua sotsiaalseid kontakte ja suhteid, elada läbi emotsioone. Niipea kui laps tunneb ennast emast eraldi oleva olendina hakkab ta lahkuminekut täitma mänguga.
SUTTON - SMITH
Kritiseeris Piaget. Uuris mänge erinevates kultuurides, seost laste fantaasia ja mängu vahel. Hoiatas mängu uurijaid mängu liigse tähtsustamise eest. Tema arvates ei ole mäng alati vabatahtlik, vaid seotud mängu ja mängukaaslaste valikuga. Mängus võivad olla negatiivsed tundmused. Sageli kasutavad mängijad mänge selleks, et terroriseerida teisi. Ta esitab mängu põhiprobleemi: kas mäng valmistab ette toimetulekuks ühiskonnas. Jõudis järeldusele: turvalises keskkonnas kasvavad lapsed mängivad pikema aja jooksul ja intensiivsemalt, kui teisest keskonnast tulnud. Mängud, mida vanemad oma lastele pakuvad, iseloomustavad ühiskonda, milles elatakse.
Mängu vastandtegevus ei ole töö.
MÄNGU VASTANDTEGEVUS ON DEPRESSIOON
.Mäng on tihedalt seotud ühiskonna arengu tasemega. Vanasti pakuti lastele mängimiseks oda ja vibu , tänapäeval aga monopoli ja malet. Laste mäng on oluline kohanemisele.
BATESON 1904 - 1980
3) Mäng on käitumise kategooria.
4) Batesoni arvates ei seisne mängu tähtsus , mängu sisus . Näiteks, kui laps mängib piiskopi, ei õpi ta mängima piiskopi rolli vaid õpib tundma sellist asja nagu roll.
BERLYNE
Mäng on informatsiooni vastuvõtmine ja ümbertöötamine, mis põhineb inimese uudishimul. Berlyne seab esikohale mängu motivatsioonilised aspektid ja toob välja mänguprotsessi dünaamilisuse. Ta lähtub ideest, et tegevusetus ei ole organismi loomulik seisund, vaid organism püüdleb pidevalt aktiivsete suhete poole ümbritseva maailmaga. Berlyne pakkus välja mõisted "spetsiifiline uurimine " ja "avatud mitme(kesine)külgne uurimine". mäng kuulub avatud uurimise juurde ja enamus mänge ongi uurimine
SMILANSKY
Tuntuim sotsialiseerumisega seotud analüüs kuulub Smilanskyle. Ta uuris alamklassi laste sotsiaalset rollimängu ja kõne arendamist .