VÕGOTSKI, ELKONINI JA PIAGET`I MÄNGU ARENGU TEOORIA (2)

Tallinna Ülikool - Pedagoogika - Eelkoolipedagoogika

5 VÄGA HEA

TALLINNA ÜLIKOOL
Rakvere kolledž
Õpetajakoolituse osakond
AP 2 KÕ
Maie Müürsepp
VÕGOTSKI, ELKONINI JA PIAGET`I MÄNGU ARENGU TEOORIAD
Referaat
Juhendaja : Lehte Tuuling
Rakvere 2009
SISUKORD
SISSEJUHATUS…………………………………………………………………………....3

DANIIL ELKONIN …………………………………………………………………….4

Elulugu……………………………………………………………………………..4

Elkonin mängust……………………………………………………………………4

Esemeline tegevus………………………………………………………………….5

Mängu arengu aspektid…………………………………………………………….5

Rollimäng…………………………………………………………………………..6

LEV VÕGOTSKI……………………………………………………………………….8
2.1 Elulugu……………………………………………………………………………..8
2.2 Võgotski mängust…………………………………………………………………..8
2.3 Kujutlusmäng……………………………………………………………………....9
2.4 Sotsiaalne kompetentsus mängus…………………………………………………10
2.5 Mängu ja arengu seos……………………………………………………………..10
3 JEAN PIAGET………………………………………………………………………...11
3.1 Elulugu……………………………………………………………………………11
3.2 Piaget mängust……………………………………………………………………12
3.3 Harjutusmäng……………………………………………………………………..13
3.4 Sümbolmäng ehk kujutlusmäng…………………………………………………..14
3.5 Reeglitega mäng…………………………………………………………………..15
4 KOKKUVÕTE TEOORIATEST ……………………………………………………...16
KOKKUVÕTE…………………………………………………………………………….17
ALLIKAD…………………………………………………………………………………18
SISSEJUHATUS
Mäng on lapse elu sisu ja talle kõige loomulikum viis end väljendada. Oskus mängida näitab kõige paremini lapse arengutaset . Mängu kaudu hakkab laps maailma mõistma ja omandab uut ning kinnistab õpitut. Mängides õpib laps suhtlema eakaaslastega, omandab sotsiaalseid kogemusi ja käitumisreegleid. Mängimisel on mitmekülgne mõju lapse füüsilisele ning psüühilisele arengule.
Mäng on läbi aastate olnud nähtus, mis on pälvinud pedagoogide, psühholoogide ja filosoofide tähelepanu. On püütud selgitada mängu olemust ja eesmärke ning toodud välja mängu iseloomustavaid jooni. On loodud erinevaid mänguteooriaid, mis käsitlevad mängu mõnevõrra erinevalt.
Oma töös annangi ülevaate Võgotski, Elkonini ja Piaget`i mängu arengu teooriatest ja sellest, mida on ühist ja mida erinevat nendes teooriates.
ELKONIN
Elulugu
Daniil Elkonin ( 1904 -1984) sündis Poltava kubermangus , ta õppis Poltava gümnaasiumis ja Alexander Herzeni nim. Leningradi Pedagoogilise Instituudis. Ta on töötanud selle instituudis alates 1929 aastast ,kus tema töö teemaks olid (koostöös Võgotskiga) probleemid, mis kajastasid laste mängu. Pärast lüüasaamist pedaloogias 1937 a. töötas ta alglasside õpetajana ühes Leningradi koolis ,õpetas Pedagoogilise Instituudis, andis välja vene keeleõpikuid Kaug-Siberi rahvastele.. Aastal 1940 kaitses ta doktorikraadi väitekirja.
Pärast Suure Isamaasõja lõppu (veetis rindel, oli autasustatud ordenite ja medalitega), andis ta psühholoogiat Nõukogude Armee Sõjalis-pedagoogilises Instituudis. 1953 aastal Elkonin demobiliseerub armeest kolonelleitnanti auastmes ja läheb lõplikult Akadeemilisse Psühholoogia Instituuti RSFSR , kus ta varem oli töötanud. Instituudis ta juhtis mitu laborit , 1962 kaitses ta doktoritöö väitekirja ja aastal 1968 valiti ta NSVL APN auliikmeks. Palju aastaid õpetas ta psühholoogiat Moskva Riiklik Ülikoolis, asutatud 1966 aastal.Huvi mängupsühholoogia vastu tekkis Elkoninil 30-ndate aastate alguses, kui ta jälgis oma tütarde mängu. Vaatlused tõestasid et suur tähtsus eelkooliealise lapse mängus on rollil, mille laps enda peale võtab.
Elkonin mängust
Üks olulisemaid punkte lapse kui isiksuse arengus on see, et laps saavutab mängides teatud sotsiaalse kompetentsuse. Mängus astuvad lapsed omal algatusel mängukaaslastega mitmesugustesse suhetesse. Mängus kujunevad lastevahelised suhted ühelt poolt laste huvi põhjal mängu teema ja sisu vastu, teiselt poolt kujunevad suhted mängus laste igapäevasuhete alusel. Igasugune koostöö eeldab, et partnerid üksteist mõistaksid, koordineeriksid oma tegevust ja muudaksid oma käitumist vastavalt mängu süžeele. Samuti tuleb omavahel kokku leppida, milliseid mänguasju - esemeid mängus kasutama hakatakse. Just see laste endi poolt mängu organiseerimine loobki omapärase laste ühikonna ( viidatud Ugaste 2005:157) .
Elkonin on kirjutanud, et mäng tekib ühiskonna ajaloolise arenemise käigus lapse koha muutumise tulemusel ühiskondlike suhete süsteemis (Spikovskaja 1986:5).
Esemeline tegevus
Lapse mängu esimesed vormid tekkivad praktilise esemelise tegevuse raames. Esemeline tegevus, vähemalt kujunemise alguses, varases lapseeas on olemuselt kahesugune…Sellest areneb kaks erinevat tegevust. Üks on puht praktiline, milles on olulisel kohal asja tähendusega seotud operatsioonide teostamine . Teine on tegevus asjade tähendustega, nende kasutamise üldiste skeemidega, mida rakendatakse üha erinevates, uutes situatsioonides. Tegevus asjadega nende tähenduse järgi ongi varase lapseea esemeline mäng (samas:14).
Elkonin rõhutab mõtete, et 2-3 aastastel lastel on suhteliselt väikesed nõudmised asendusesemele. Üks ja sama ese võib asendada väga erinevaid asju. Mõnikord vahetab asendusese korduvalt oma tähendust. Mängija jaoks pole oluline sarnasus eseme ja asenduseseme värvi, vormi, suuruse jt omaduste vahel. Sageli lapsed oma mängudes lihtsalt nimetavad puuduvaid esemeid või tegevusi (Saar 1997:147).
D. Elkonin järeldab, et laps õpib eelkoolieas jooksul sõnaga kui nimetusega vabalt ümber käima. Sõna hakkab üha enam lülituma esemetega tegutsemisse, milles sõna esineb kui esemega tegutsemise või nähtuse mudel (samas:150).
Mängu arengu aspektid
Elkonin toob esile laste mängu arenguga järgmised aspektid:

Mängus väljendab laps oma kogemusi (imiteerib).
Mäng on vahend teadmiste hankimiseks ja juurutamiseks (kogemuse põhjus).
Mäng on mõttetegevus. Mängus püüab laps probleemi lahendada ning liigitab oma kogemusi ja nende vahelisi suhteid.
Mängudes on tegevus ja keel peamised probleemi lahendamise viisid.
Mängus laps ka muudab tegelikkust .
Mäng sisaldab alati loovust. (Elkonin 1999: 197-287).

Lapse mänguhuvi tekkimiseks on oluline, et lapsel oleks palju teadmisi, kogemusi ja muljeid mängitava teema, kujuteldava olukorra, isikute ja nende tegevuste kohta. Teadlased on rõhutanud, et laste rollimäng on eriliselt tundlik täiskasvanute maailma suhtes (samas).
D. Elkonin juhib tähelepanu sellele, et laste jaoks on mängus erakordselt tähtis nii roll kui kujuteldav situatsioon. Kujuteldav situatsioon ja roll annavad mängule mõtte ja emotsionaalse värvingu (Saar 1997:136).
Rollimäng
Kooleelsete laste mängus on suur tähtsus rollil, mille laps enda peale võtab. Rolli teostumisel kujuneb ümber lapse tegevus ja tema suhtumine tegelikkusesse (Elkonin 1978:6).
Eelkooliealiste laste rolli- ehk nn. loovmäng kujutab endast tegevust, milles lapsed võtavad endale täiskasvanute rolle (funktsioone). Üldistatud kujul ning spetsiaalselt loodud mängutingimustes reprodutseerivad nad täiskasvanute tegevust ja nendevahelisi suhteid ( Salum 1983:11).
D. Elkonin (1978) rõhutab seda, et laste rollimäng on eriliselt tundlik täiskasvanute maailma suhtes. Teadmised täiskasvanute töötegevusest, töövahendite kasutamisest, omavahelisest suhtlemisest ja koostööst on aluseks rolli tekkele ja arengule. Mida rikkalikumad, emotsionaalsemad ja eredamad on vaatlustelt saadud muljed ja kogemused seda soovitum on lapse jaoks ka mäng, milles ta rahuldab oma tarvet tegutseda kui täiskasvanu (Saar 1997:178)
Elkonin (1999) leidis, et rollimängus on kõige olulisemad roll ja mänguline olukord. Rollimängus on tähtsaim roll ja kujuteldav, mänguline situatsioon, mis annavad mängule tähenduse ja emotsionaalse värvingu. Rollimäng areneb esemelisest rollimängust sotsiaalse rollimängu suunas (Ugaste 2005:160).
Esemelise rollimängu sisuks on toimingud esemetega ja tegutsemine mängupartneri suhtes, mis kuuluvad selle rolli juurde. Toimingud viiakse läbi korduvalt ja teatud ühekülgsusega, stereotüüpselt. Esemeline rollimäng on iseloomulik 3-5 aastastele mängijatele.
Sotsiaalne rollimäng leiab aset 5-7 aastaste mängudes. Sotsiaalse rollimängu sisuks on rollisuhted mängijate vahel. Mängu ilmub spetsiifiline kõne, mis on suunatud teistele rolli täitjatele (Saar 1997:140-141).
Rollimängu areng D. Elkonini järgi:
Hindamiskriteeriumid :

Mängude põhisisu

Rolli olemasolu ja iseloom

Mänguliste toimingute iseloom

Lapse suhtumine loogikareeglite rikkumisse
Esimene etapp (3-4 aastased) :

Esemetega tegutsemine

Roll aimatav, ise laps seda ei nimeta

Toimingud ühetaolised ja koosnevad reast korduvatest operatsioonidest

–
Teine etapp (4-5 aastased) :

Tegutsemine esemetega

Võetud rolle nimetatakse ja tegutsemisel lähtutakse põhiliselt neist

Toimingute arv kasvab ja nad on loogiliselt seotud

Loogika rikkumisega lapsed ei nõustu, kuid ei põhjenda seda
Kolmas etapp (5-6 aastased) :

Inimeste vaheliste suhete edasi andmine

Tegevused, suhtlemine (rollkõne) ja käitumine lähtuvad valdavalt rollist

Toimingud ühinevad toimingute ahelateks

Loogika rikkumise vastu protestitakse ja viidatakse reaalsele elule
Neljas etapp (6-8 aastased) :

Inimeste vaheliste suhete kajastamine

Lähtutakse ainult võetud rollist

Toimingud moodustavad toimingute ahelaid

Loogika rikkumise vastu protestitakse; viidatakse reaalsele elule ja reeglite ratsionaalsusele
LEV VÕGOTSKI
Elulugu
Lev Võgotski sündis Valgevenemaal Orša linnas 1896 aastal. Gümnaasiumi lõpetas ta Gomelis. Kõrghariduse omandas Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas (1913-1917). Paralleelselt õppis noor Võgotski Sanjavski rahvaülikoolis ajaloo-filosoofia teaduskonnas (1914-1917). Pärast ülikoolide lõpetamist töötas Võgotski Gomelis vene keele ja kirjanduse õpetajana. On avaldanud kohalikus kirjastuses artikleid kirjandusest, esinenud ettekannetega kunstist ja kirjandusest ning psühholoogiast ja pedagoogikast. Ta õpetas kohalikus õpetajate seminaris pedagoogikat ja psühholoogiat ning organiseeris samas psühholoogia uurimislabori.
1924 aastal kutsuti Võgotski tööle Psühholoogia ja Pedagoogika teadusliku Uurimuse Instituuti.
Võgotski suri 1934 aastal tuberkuloosi (Karlep 2005 (8): 30).
Lev Võgotski mängust
Vygotsky (1976) on öelnud, et mängudes tegutsevad lapsed pidevalt reaalse ja mängulise maailma vahel. Lapse isikliku kogemuse alusel kujunenud mängutoimingud on tema jaoks emotsionaalsed, neil on n-ö isiksuslik mõte. Isiksuslik mõte omandab mängutoimingutes motiveeriva rolli. Seepärast on tõeline mäng alati emotsionaalselt küllastatud ning sisaldab afekti ja intellekti ühtsust (Ugaste 2005:158).
Võgotski märgib (1966, 1983), et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuste väljendus, sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Üldistatu tundmuste olemasolu mängus ei tähenda seda, et laps ise mõistab mängu motiive ja seepärast teadlikult mängib. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata . See eristabki mängu tööst ja teistest tegevustest.
Võgotski järgi on oluline see, et mängus õpib laps toimima mitte reaalses, nähtavas ja tajutavas maailmas, vaid kujuteldavas, mängulises plaanis (Saar 1997:20).
Võgotski arvab , et mängu põhjustab afektiivne aje, mis on „kujuteldav, illusoorne teostumate soovide täideviimine”; mitte väga spetsiifiliste või seksuaalsete impulssidega, vaid palju üldisemas tähenduses, mis puudutab lapse enesekindlust ja vilumust ( näiteks suhtumises autoriteeti üldiselt”: „Mäng on põhimõtteliselt soovi täideviimine, kuid mitte isoleeritud soovide, vaid üldiste emotsioonide” (Blades, Cowie , Smith 2008:227).
Kujutlusmäng
Võgotski väitis, et enne kolmandat eluaastat ei ole lapsed võimelised tõeliseks sümboliliseks mänguks, st mänguks, kus üks asi kujuteldavalt asendab teist.
Küll aga rõhutas ta just kujutlusmängu olulist rolli uute kognitiivsete ja sotsiaalsete oskuste omandamisel.
Kujutlusmäng nõuab lastelt :

et nad looksid kujuteldava olukorra,
jälgiksid teatavaid (enda või teiste poolt kehtestatud) reegleid, et seda mängus ellu viia (Niilo, Kikas 2008:129).

Alates 4 eluaastast muutub olulisemaks mängulise toimingu sisu. Toimub esmakordselt optilise ja mõistelise välja omavaheline lahknemine. Laps hakkab mõistma, et puutükike võib mängult olla nii puutükike, kepp , kui ka hobune jne. Mängus tähendavad esemed hoopis teisi asju, asendavad neid ja muutuvad nende märkideks. Sealjuures pole oluline eseme ja mänguasja vaheline sarnasus, vaid tema funktsioon ja võimalus sooritada kujuteldavaid liigutusi. Selles seisnebki mängu sümbolifunktsioon.
Võgotski märkis, et kuigi asendusese võib sarnaneda reaalsele esemele, on ometi sellest olulisem mõte või tähendus esemest. Oluline pole reaalse eseme ja asenduseseme sarnasus ,vaid asenduseseme funktsioon, võimalus vastavalt mängida (Saar 1997:146).
4-5 aastaseid lapsi iseloomustab sõnaline tähistamine. Võgotski märgib, et mängus laps opereerib esemetest eraldatud mõistetega, kuid need mõisted ei ole eraldatud reaalsetest toimingutest reaalsete esemetega. Seda nimetab Võgotski mängu esimeseks paradoksiks. Teine paradoks on seotud reeglitega. Igas kujuteldavas situatsioonis sisalduvad varjatult ka reeglid. Mängu reegleid loovad mängijad, sest laps ütleb ise endale, kuidas käituda ühes või teises mängus. Reeglite täitmine viib uute soovide tekkimiseni, seepärast ongi mängus võimalikud mängijate järjest kõrgemad püüdlused ja saavutused (samas:20-21).
Sotsiaalne kompetentsus mängus
Mäng, mis on juhitud edukama partneri poolt, on mitmekesisem kui üksikmäng (samas:99).
Võgotski ütleb, et keskkond mõjutab otseselt lapse arengut. Kõik, mis lapsega toimub, sõltub ajast, suhtumistest, tema vanemate staatusest ja oskustest, õigustest, seadustest – asjadest, mis hetkel ühiskonnas toimuvad (Kivisalu 2005:6-7).
Mängu ja arengu seos
Võgotski pidas mängu „arengu peamiseks allikaks eelkooli aastatel (Blades, Cowie, Smith 2008:227).
Võgotski peab lapse mängu oluliseks sotsiaalselt aktsepteeritud ja oodatud käitumise arendajaks. Ta kirjutab: „Mängus ületab laps oma tegelikku vanust ja oma igapäevast käitumist- mängus on laps iseendast peajagu pikem” (Niilo, Kikas 2005: 132).
Mänguga seondub vajaduste muutmine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Laps areneb ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nimetada lapse juhttegevuseks eelkoolieas, st lapse arengut määravaks tegevuseks(Saar 1997:21).
JEAN PIAGET
Elulugu
Jean Piaget (sündinud Jean William Fritz Piaget)sündis 19 augustil 1986 aastal Šveitsis Neuchateli linnas Ta on tuntud Šveitsi psühholoog ja filosoof kognitiivse arengu teooria looja.
Tema isa Arthur Piaget, oli keskaegse kirjanduse professor Neuchateli Ülikoolis. Piaget hakkas juba varakult huvi tundma bioloogia vastu, eriti karpide vastu ja isegi enne keskkooli lõpetamist avaldas mitmeid teaduslikke töid. Tema pikk akadeemiline karjäär algas juba kümne aastaselt. Piaget kirjutas rohkem kui 60 raamatut ja sadu artikleid.
Piaget kaitses doktorikraadi loodusteadustes ja sai doktorikraadi Neuchateli Ülikoolis. Mõnda aega õppis ka Zürichi Ülikools. Sel ajal hakkas teda huvitama psühhoanalüüs, mis oli väga populaarne sel ajal..
Pärast õpinguid Šveitsis sõidab ta Pariisi, kus ta on õpetajaks poiste koolis Grand Valley tänaval, mille juhatajaks oli Alfred Binet, IQ testi looja. Aidates läbi töötada IQ-testide tulemusi, pani Piaget tähele, et väikelapsed andsid tihti valesid vastuseid teatud küsimustele. Kuid ta keskendus asjaolule, et lapsed sooritavad ühesuguseid vigu, mis ei ole omased täiskasvanud inimestele. See tähelepanek viis teda teooriani , et mõtted ja kognitiivsed protsessid, mis on omased lastele erinevad oluliselt täiskasvanute omadest. Hiljem lõi ta üldteooria arenguetappidest, milles väidetakse, et inimestel, kes asuvad ühes arenguetapis, on sarnased kognitiivseid võimeid. Aastal 1921 läheb Piaget tagasi Šveitsi ja hakkab direktoriks Rousseau Instituudis Genfis.
Aastal 1923 aastal Piaget abiellub Valentin Shatenauga, kes oli tema õpilane. Noorpaar omas kolme last, kellede lapsepõlvest on Piaget palju õppinud . Aastal 1929 kutsuti Piaget Hariduse Rahvusvahelise Büroo UNESCU direktori ametikohale, mille etteotsa ta jäi kuni 1968 aastani.
Piaget mängust
Piaget (1951) oli üks esimesi, kes kirjeldas arengujada laste mängus. See arenes harjutusmängust läbi sümboolse mängu ( fantaasia - /kujutlusmäng ) kuni reeglitega mänguni. Piaget arvates olid need kattuvad staadiumid läbi lapsepõlveaastate (Blades, Cowie, Smith 2008:215).
J. Piaget peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Ta leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga (Saar 1997:17).
Lapse käitumise selgitamiseks lähtub ta kahest mõistest:

assimilatsioonist
akommodatsioonist ehk kohanemisest.

Mäng on Piaget arvates puhas assimilatsioon , st mõtlemine, mis on seotud ülekaalus olevate individuaalsete tarvete rahuldamisega. Laps tahab ümbritseva maailma esemeid käsitseda, nendega tegutseda, mis tähendab Piaget järgi akommodatsiooni. Matkimise puhul domineerib akommodatsioon (samas:17).
Piaget (1951) käsitleb mängu kui juba omandatud käitumisskeemide harjutamist lihtsalt naudingu pärast. Mängu kui nauditavate skeemide harjutamise roll on viimistleda lapse poolt mittemängulistes kontekstides omandatud oskusi (nii asjadega manipuleerimisel kui teiste inimestega lävimisel). Seeläbi arenevad mängides füüsilised, kognitiivsed ja sotsiaalsed võimed ja oskused. Sotsiaalse arengu seisukohalt on oluline suhtlemine kaaslastega mängu kontekstis, mitte mäng ise. Mäng pakub lapsele keskkonda, kus nad saavad turvaliselt harjutada suhtlemisel teiste lastega (Niilo, Kikas 2008:124)
J. Piaget teeb vahet mängu kolme vormi vahel, mis vastavad mõtlemise teatud arengutasemele.
Harjutusmäng
Esimest mängu vormi nimetas Piaget harjutusmänguks, mis leiab aset sensomotoorse perioodi teisest, kuni viienda staadiumini. Mänguvorm vastab sensomotoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal (Saar 1997:17).
„Harjutusmängu” all pidas Piaget silmas esmast sensomotoorset mängu imikutel ja enamikku loomade mängust (Blades, Cowie, Smith 2008:215).
Esimesed mängud, mida juba imikud mängivad, on kehalise liigutamisega seotud tegevused.
Eheda harjutusmängu käigus võib laps leida uusi lahendusi asjade omavaheliseks seostamiseks. Nii tekivad tegevuste juhuslikud kombinatsioonid. Tegevuste tahtlikud kombinatsioonid ilmnevad, kui uus käitumine on kaalutletult ühildatud ning mängus ilmnevad uued suunad (Niilo, Kikas 2008:126).
Mängust tõelises tähenduses võib Piaget arvates hakata rääkima siis, kui näiteks imik söögikordade vahel „tühjalt” imeb või kui ta sõrmi ja pöialt imeb. Harjutusmängude sisuks on intensiivne mängimine oma kehaga , käte ja jalgadega, samuti mitmesugused muud tegevused, nagu näiteks kivikeste viskamine, ehitusklotside ladumine. Siia kuulub ka destruktiivne tegevus, näiteks ehitusklotsidest ehitise ümberpaiskamine. Kõik need harjutused aitavad kaasa lapse motoorse arengu täiustumisele, kuid iga selline käitumisakt nagu viskamine, nöörist tõmbamine, tõukamine jne on ühtlasi ka intellekti arendamine (samas:126).
Harjutusmängu juhuslike ja tahtlike kombinatsioonide tase on osaliselt kattuv konstruktiivse mänguga. Konstruktiivne mäng on see, kui laps kasutab materjale, püüab midagi luua, konstrueerida (samas:127).
Harjutusmäng võib edasi areneda mitmes suunas- ta kas läheb üle sümbolimänguks või siis sotsialiseerub ja areneb reeglitega mängu suunas (Saar 1997:18).
Sümbolmäng e. kujutlusmäng
Piageti põhitähelepanu on pööratud sümbolmängule. See mänguvorm vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust kuni kaheksanda eluaastani. Selles eas on laps võimeline sümbolitega ümber käima ja sümbol on siin reaalsuse asendajaks kujutlemise kaudu. Piaget kasutab terminit „ludistlik sümbol” ehk teisisõnu „mänguline sümbol”, milles ese võib mängus olla kasutusel hoopis teises funktsioonis, näiteks kepp püssina.
Piaget` käsitles kujutlusmängu esimest taset kui individuaalset tegevust, mille käigus kinnistatakse juba olemasolevaid oskusi ja teadmisi. Selle käigus avaldavad lapsed sundimatul viisil oma loomingulisust, füüsilist suutlikkust, mille käigus üks ese hakkab tähistama teist eset. Lapsed saavad sellega hakkama juba teisel eluaastal. Nad kordavad tegevust kujuteldava objektiga ja naudivad selle kordusi.
Sümbolimäng jaguneb omakorda kolmeks alatüübiks.

Esimene alatüüp kujutab endast sümbolistliku skeemi projektsiooni teistele objektidele. Kõigepealt omandab laps ise sümbolistliku skeemi, seejärel kasutab ta õpitud skeemi teiste objektide juures.
Teise alatüübi juures võib eristada lihtsat assimilatsiooni ja assimilatsiooni teiste objektide suhtes.
Kolmas alatüüp sisaldab endas mitmesuguseid sümbolkombinatsioone. See saab alguse lihtsate kombinatsioonide loomisest (Saar 1997:18).

Kolmandale mängutüübile on omane mitmesuguste kujuteldavate kaaslaste olemasolu. Piaget rõhutab kompensatoorset külge, nimelt mängitakse kujutlustes läbi see, mis tegelikkuses on keelatud. Kolmandale alatüübile on iseloomulki mitmesuguste ebameeldivate tegevuste ja stseenide läbitöötamine. Sel juhul teeb laps negatiivse tegevuse või objekti sümbolismi kaudu elavaks ja talutavaks (samas:19).
Piaget` käsitles kujutlusmängu esimest taset kui individuaalset tegevust, mille käigus kinnistatakse juba olemasolevaid oskusi ja teadmisi. Selle käigus avaldavad lapsed sundimatul viisil oma loomingulisust, füüsilist suutlikkust, mille käigus üks ese hakkab tähistama teist eset. Lapsed saavad sellega hakkama juba teisel eluaastal. Nad kordavad tegevust kujuteldava objektiga ja naudivad selle kordusi. Kujutlusmäng omakorda mõjutab kognitiivset arengut (Niilo, Kikas 2008:129).
Piaget märgib, et aegamööda lapse mängus sümbolid taanduvad ja ikka suuremat osa hakkab etendama keel. 4-7 aastase lapse mäng läheneb järjest enam reaalsusele .
Sümbolimängu ühe olulise tunnusena märgib Piaget sotsiaalset elementi mängus, kasutades selleks terminit „kollektiivne sümbolism”, mis tähendab rollide diferentseerimist ja sotsiaalses plaanis täpsemaks muutmist (Saar 1997:20).
Reeglitega mäng
Reeglitega mäng vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12. eluaastani. Reeglitega mängud jäävad Piageti järgi püsima kogu eluks.
Reeglite juures toob Piaget esile kahte liiki reegleid:

ühed, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele
teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast eelneva mängulise kogemuse tulemust (samas:20).

Piaget` järgi suudavad reeglitega mänge mängida lapsed siis, kui on saavutanud konkreetse mõtlemise taseme, st mitte enne viiendat eluaastat. Neid mängides õpivad lapsed reegleid mõistma ning nende järgi käituma (Niilo, Kikas 2008:133).
Piaget leiab, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus (Saar 1997:17).
KOKKUVÕTE TEOORIATEST
D. Elkonini, J. Piaget ja L. Võgotski kognitiivsed teooriad on olnud aluseks laste mängu ja arengu uurimisel .
Nad leiavad, et mäng on kognitiivne protsess, mis on vabatahtlik tegevus. Mäng toetab kognitiivset arengut, probleemide lahendamise oskust ning arendab mõtlemist. Mäng aitab suurendada innovatiivsust, paindlikkust, probleemide lahendamise oskust ning kohandumist (Niilo, Kikas 2008:122).
J. Piaget rõhutab asenduse tähtsust lapse arengus (näiteks kepp on mängus püssi ludistlikuks sümboliks. Ka Võgotski käsitleb asendamist ja leiab, et asendamine on tihedalt seotud keele arenguga. Piaget kirjeldas seda kui sümbolist mängu, Võgotski kui kujutlusmängu.
Piaget leidis, et kujutlusmänguga saavad lapsed hakkama juba teisel eluaastal. Võgotski, aga väitis, et enne kolmandat eluaastat ei ole lapsed võimelised tõeliseks sümboliliseks mänguks, kus üks asi kujuteldavalt asendab teist (samas:129).
Piaget` käsitlusviisis on mängu funktsioonid kahekordsed. Mäng võib koondada olemasolevaid oskusi läbi tuntud skeemide korduva väikeste variatsioonidega sooritamise. Samuti võib see anda lapsele „ego jätkuvuse” tunde, s.t. enesekindluse ja meisterlikkuse tunde. Seda seepärast, et läbikukkumist välditakse valdavalt fantaasiamängus, kus vahendite tegelikud omadused ei loe ning ei püüelda ühegi välise eesmärgi poole (Blades, Cowie, Smith 2008:226).
Elkonin pidas mängus tähtsaks nii rolli kui kujuteldavat situatsiooni. Ta leidis, et kujuteldav situatsioon ja roll annavad mängule mõtte ja emotsionaalse värvingu.
Väga tähtsaks pidas ta vaatlustelt saadud muljeid ja kogemusi. Mida rikkalikumad, emotsionaalsemad ja eredamad on vaatlustelt saadud muljed ja kogemused seda soovitum on lapse jaoks ka mäng, milles ta, nagu ütleb L. Võgotski , rahuldab oma tarvet tegutseda kui täiskasvanu ( Saar 1997:178).
KOKKUVÕTE
Laste mängu on uuritud kasvatusteaduslikel ja psühholoogilistel eesmärkidel. Laste mängu uurimine on väga oluline. Nimelt laste mängu jälgimine aitab mõista lapse arengutaset ja saada ettekujutust tema võimetest ja oskustest. Mängu saab kasutada lapse õppimise juhendamisel.
Igal aastal kasvab nende laste hulk, kes ei oska, ei taha ega ei suuda mängida. Järjest vähem lapsi oskab mängida huvitavalt ja loovalt. Lastel on järjest vähem mänguruumi õues, pargis , mänguväljakul. Seega on laste mänguga tihedalt seotud mitmeid probleeme.
Teooriates välja toodud aspekte saame aga meie, lasteaiaõpetajad oma töös arvestada.
ALLIKAD
Cowie, H., Blades M., Smith, P.K. (2008). Laste arengu mõistmine. Neljas väljaanne.
Tallinn: TLÜ Kirjastus.
Elkonin, D.B. (1978). Mängu psühholoogia. Moskva: Pedagoogika, (vene keeles).
Elkonin, D.B. (1999). Mängu psühholoogia. Moskva: Vlados ,(vene keeles).
Kivisalu, K.(2005). Miljon mängu eest. Pere ja Kodu.4,6-7.
Laps ja lasteaed . Lasteaiaõpetaja käsiraamat.(2005). Koost . Kivi, L., Sarapuu, H. Tartu:
AS Atlex .
Saar, A. (1997). Laps ja mäng. Tallinn: EKK Trükikoda.
Salum, M. (1983). Mäng koolieelses eas. Tallinn: Eesti NSV Haridusministeerium .
Spivakovskaja, A. (1986). Mäng on tõsine asi. Tallinn: Valgus.
Ugaste, A. (2005). Laps ja lasteaed. Lasteaiaõpetaja käsiraamat. Tartu: AS Atlex.
Õppimine ja õpetamine koolieelses eas.(2008). Toimet. Kikas, E. Tartu: Tartu Ülikooli
Kirjastus.
19

.DOC Laadi alla originaalfail 19 lk · .doc · 185 allalaadimist

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #1

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #2

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #3

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #4

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #5

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #6

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #7

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #8

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #9

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #10

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #11

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #12

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #13

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #14

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #15

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #16

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #17

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #18

VÕGOTSKI-ELKONINI JA PIAGET I MÄNGU ARENGU TEOORIA #19

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2011-01-25 Kuupäev, millal dokument üles laeti

185 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kama37 Õppematerjali autor

Mänguteooriate referaat

elkonin võgotski piaget

Sarnased õppematerjalid

doc

VÕGOTSKI, PIAGET JA ELKONENI MÄNGU ARENGU TEOORIAD

TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere kolledz Õpetajakoolituse osakond VÕGOTSKI, PIAGET JA ELKONENI MÄNGU ARENGU TEOORIAD Referaat Rakvere 2012 Sissejuhatus Mäng on lapse elus väga tähtsal kohal. Mängus saab laps vabalt väljendada emotsioone ja oskusi. Samas õpetab mäng teistega arvestama ja koostööd tegema. Läbi mängu õpib laps maailma mõistma ja omandab uut ning kinnistab selle. Laps saab tunda end iseseisvalt ja vabalt ning mäng pakub talle ka tegutsemisrõõmu. Mäng on lapse jaoks kui töö, millega kaasneb põnevus, huvi, avastamisrõõm ja reeglid. Mängu mõistele ei ole ühte konkreetset definatsiooni. Paljud teadlased mõtestavad mängu mõistet väga erinevalt. Sellega on kaasnenud erinevaid mõtteid, teooriaid ja vaateid. 1. LEV VÕGOTSKI MÄNGU ARENGU TEOORIAD

Mäng ja laps

rtf

Võgotski, Piaget' ja Bronfenbrenneri teooriad

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR Koolieelse lasteasutuse õpetaja eriala LÕ-1-E-P-gr1 Siret Padar VÕGOTSKI, PIAGE' JA BRONFENBRENNERI TEOORIAD Mäng on lapse elu sisu ja talle kõige loomulikum viis end väljendada. Oskus mängida näitab kõige paremini lapse arengutaset. Mängu kaudu hakkab laps maailma mõistma ja omandab uut ning kinnistab õpitut. Mängides õpib laps suhtlema eakaaslastega, omandab sotsiaalseid kogemusi ja käitumisreegleid. Mängimisel on mitmekülgne mõju lapse füüsilisele ning psüühilisele arengule. Mäng on läbi aastate olnud nähtus, mis on pälvinud pedagoogide, psühholoogide ja filosoofide tähelepanu. On püütud selgitada mängu olemust ja eesmärke ning toodud välja mängu iseloomustavaid jooni

Eelkoolipedagoogika

doc

PIAGET´, VÕGOTSKI, JA ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LASTE ARENGUS

TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere Kolledž Õpetajakoolituse osakond AP2 KÕ PIAGET´, VÕGOTSKI, JA ELKONINI SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LASTE ARENGUS Referaat Juhendaja: Katrin Saluvee mag. Rakvere 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS.........................................................................................................................3 1. J. PIAGET´ SEISUKOHAD MÄNGU ROLLIST LAPSE ARENGUS.................................4 2. L

Pedagoogika

doc

VÕGOTSKI, PIAGET, ELKONINI MÄNGU ARENGU TEOORIAD

Tallinna Ülikool Rakvere kolledz Õpetajakoolituse osakond AP II KÕ Helen84 VÕGOTSKI, PIAGET, ELKONINI MÄNGU ARENGU TEOORIAD Referaat mäng ja lapse arengust Rakvere 2009 SISUKORD SISSEJUHATUS 2 Erinevate valdkondade teadlased on püüdnud kindlaks teha mängu olemust ning paigutada mängu oma kohale siin maailmas, selle tähtsuses ja mängu hädavajaliku ning kasuliku ülesande täitmises kahtlemata. Ometi lähevad arvukad katsed mängu defineerida üksteisest lahku. Mängu lähteks on peetud vabanemist liigsest energiast. Teiste arvates allub mängiv olend, olgu ta siis loom või inimene, jäljendustungile. Mänguga lõõgastutakse ja häälestutakse tõsisemale tegevusele, mida elu meilt nõuab. Mäng võib olla

Arengupsühholoogia

doc

Mängu mõiste

Mäng (mõiste)- vabatahtlik toiming või tegevus, mida sooritatakse teatud kindlaksmääratud aja- ja ruumi piires, vabatahtlikult omaks võetud, siduvate reeglite järgi. Eesmärk on temas eneses, teda saadavad põnevus, rõõmutunne, teadmine, et ta on `teistsugune` `tavalise eluga` võrreldes. Olemus ( Huizinga) Vaba tegevus, pole tegelik elu, iseloomustab lõpetatus, on loov, mängus on kord, pinge, reeglid, sotsiaalne sümboolne. Ajalooline areng??? 2. Mängu määratlusest ja tunnustest. Inimese vaimse arengu kõige tormilisem periood on eelkooliiga. Last iseloomustab suur aktiivsus, mis avaldub pidevas tegutsemistahtes ja iseseisvuspüüdes. Laps loob endale arusaadava mängumaailma matkimaks seda, mida ta ümbritsevas igapäevases elus enda jaoks on avastanud. Parimaks viisiks ümbritseva maailmaga tutvumiseks lapse jaoks ongi mäng. Seega tuleb vanematel ja õpetajatel luua lihtsalt tingimused, et laps saaks mängida.

Arengupsühholoogia

docx

Mänguteooriad

Mänguteooriad Aristoteles (383-332 e KR): Aristoteles oli vanakreeka filosoof, Platoni õpilane, Aleksander Suure õpetaja. Ta on Platoni kõrval mõjukaim lääne filosoof. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese on suured teened ka bioloogias, eetikas, riigiõpetuses ja kosmoloogias. Aristotelese ajal peeti mängu hinge puhastavaks, pinget maandavaks ja meelelahutust pakkuvaks tegevuseks. Oma „Poliitikas“ räägib filosoof sõnamängude ja kalambuuride kasulikkusest intellekti arengule. Seega täheldab Aristoteles ühena esimestest mängu praktilist tähtsust psühhofüsioloogilise protsessi seisukohast. Aristoteles arvas, et muusika õpetus on lastele juba varakult oluline. John Locke (1632 – 1704): Inglise filosoof, empirismi peamine

Filosoofia

docx

A.Saar laps ja mäng mänguteooriad - kokkuvõte

A. Saar Laps ja mäng – mänguteooriad kokkuvõte Aristotelese aegadest peale on nähtud mängus eelkõige pinget maandavat ja hinge puhastavat, meelelahutust ja lõbu pakkuvat tegevust. J. Locke vaatleb mängu kui laste meelelahutuse ja vaba aja veetmise võimalust, kuid samas rõhutades, et mäng pakub lapse jaoks palju arendavat. Samuti pöörab ta tähelepanu mänguasjadele, et neid ei peaks olema palju ja eriti sobivad on laste endi poolt valmistatud mänguasjad. J. Rousseau arvates on mäng looduse poolt kaasa antav meeli ja füüsilisi võimeid arendav tegevus. Lapsele on kasulik nii ujumine, hüppamine, kivide viskamine jms kuid ka meelte arendamist ei tohiks unustada. 18.sajandi lõpus ja 19

Kategoriseerimata

docx

Mänguteooriad

Mänguteoreetikud ARISTOTELES 384 -322 e.m.a Mängus on nähtud eelkõige pinget maandavat ja hinge puhastavat, meelelahutust ja lõbu pakkuvat tegevust. LOCKE 1632 - 1704 Mäng on lastele omane meelelahutus ja vabaaja veetmise vorm, millel on arendav mõju. Locke pidas oluliseks seda, et täiskasvanu suunaks ja juhiks laste mängu. Suur tähtsus on ka mänguasjadel, millega laps mängib ROUSSEAU 1712 - 1778 Rousseau on Prantsuse filoloog, kelle arvates on mäng looduse poolt kaasa antud meeli ja füüsilisi võimeid arendav tegevus. SCHILLER 1759 - 1805 Schiller oli esimene, kes pidas oluliseks mängu psühholoogilist mõju. Ta võttis kasutusele mõiste "mängutung". Laps mängib sellepärast, et ta on inimene. Schilleri teooria järgi on

Ühiskond

Rohkem sarnaseid