A.Saar laps ja mäng mänguteooriad - kokkuvõte (0)

                     A. Saar Laps ja mäng – mänguteooriad kokkuvõte Aristotelese  aegadest peale on nähtud mängus eelkõige pinget maandavat ja
hinge puhastavat, meelelahutust ja lõbu pakkuvat tegevust.   J.   Locke  vaatleb   mängu   kui   laste   meelelahutuse   ja   vaba   aja   veetmise
võimalust, kuid samas rõhutades, et mäng pakub lapse jaoks palju arendavat.
Samuti pöörab ta tähelepanu mänguasjadele, et neid ei peaks olema palju ja
eriti sobivad on laste endi poolt valmistatud mänguasjad.  J.   Rousseau  arvates   on   mäng   looduse   poolt   kaasa   antav   meeli   ja   füüsilisi
võimeid arendav tegevus. Lapsele on kasulik nii ujumine, hüppamine, kivide
viskamine jms kuid ka meelte arendamist ei tohiks unustada. 18.sajandi   lõpus   ja   19.sajandi   alguses   oli   mängul   eelkõige   filosoofiline
tähendus.                                                      Esimesena rõhutas mängu
psühholoogilist mõju inimesele Fr. Schiller (1975). Ta võttis kasutusele mõiste
“mängutung“. Schiller on kirjutanud, et mäng on ainuke mis inimest täiuslikuks
muudab   ja   tema   kaksikolemust   avab.   Laialt   on   tuntud   tema   lause:   inimene
mängib ainult siis, kui ta on inimene selle tõelises tähenduses ja ta on ainult
siis inimene, kui ta mängib.  H.   Spencer  sai   tugevaid   mõjutusi   Schillerilt.   Spencer   (1975)   põhjendab
mängutungi niimoodi: mäng tuleneb energia ülejäägist, mida bioloogilise liigi
alalhoiuks enam ei vajata. Kõikidele mängudele on tema arvates omane võidu
saavutamise   ning   vastasvõitlejatest   üleolemise   püüe.   Spencer   leidis,   et   kui
lapsed   mängivad   siis   nad   kasutavad   energiat   ja   samas   ka   kaotavad   seda.
Seega   inimese,   kui   aktiivse   organismi   motivatsioon   oma   aktiivsuse
arendamiseks on kaasasündinud.  S. Hall  (1920) näeb mängus kaasasündinud atavistlike omaduste esiletulekut.
Tema põhiteesiks oli, et ontogenees kordab fülogeneesi, indiviidi areng kujutab
liigi   arengu   lühendatud   kordust(rekapitulatsiooni).   Mänguline   käitumine   on
pärilikkuse poolt määratud ja kulgeb vastavuses inimese arengulooga.  K. Groosi raamatud “Die Spiele der Tiere“ (1896) ja “Die Spiele der Menschen“
(1899) on ülemaailmselt tuntud. Nendes raamatutes toob ta hulgaliselt näiteid
nii loomade kui laste mängu kohta. Mängu defineerib ta kui küpsemata algete
ettevalmistamist ning harjutamist, mille eesmärgiks on välja töötada oskused,
mis   on   vajalikud   eluks   täiskasvanuna   (Groos   1899).   Mängu   väärtus   seisneb
selles, et ta valmistab last tulevaseks eluks, seega Groosi arvates on mäng
pidev harjutamine ja enesearendamine tuleviku tarvis. Eriti kõrgelt hindas ta
eksperimenteerimismänge,   pidades   neid   intelligentsuse   esimeseks   kooliks.
Eksperimenteerimist mõistab Groos kui oma keha tundmaõppimist ja teisalt kui
mitmesuguste   ümbritseva   maailma   esemetega   tutvumist.     Laste   juures
kohtame   ka   instinktimänge   mis   loomade   puhul   esinevad   liikumis,   jahi   või
võistlusmängudena.   Laste   mängus   leiab   aset   matkimine   kui   sotsiaalne
ülekanne,   mis   antakse   edasi   ühelt   põlvkonnalt   teisele,   näiteks   ringmängus,


milles on nii laulmist kui ka liikumist. Matkimismängudele omistas Groos väga
suurt   tähtsust,   märkides,   et   tänu   matkimisele   saavad   lapsed   kultuuri   sisse
elada, mistõttu ta pidas sellist mängu kultuuri suureks saavutuseks.  Kõigepealt
eksperimenteerivad   lapsed   oma   häälega,   matkides   täiskasvanu   kõnet,   mis
viibki   lapse   iseseisva   kõne   omandamiseni.   Eriliselt  rõhutas   Groos   noorukiiga
millal mäng on väga vajalik instinktide ja tungide olemasolu jaoks. Noorukite
mäng   on   eriti   tähtis   kõlbelise   kasvatuse   seisukohast,   sest   nooruk   areneb
isiksuseks   ainult   eakaaslastega   suhtlemise   teel  ja   mäng  pakub  selleks   palju
võimalusi.   Groosi   mänguteooria   aitas   oluliselt   kaasa   mängu   mõistmisele   nii
ühiskonna kui ka lapse arengu seisukohalt nähtuna.  M.   Lazarus   ja   G.   T.   W.   Patrick  on   lõdvestus   ja   puhkuseteooria   olulisemaid
esindajad.   Nende   arvates   on   mäng   indiviidi   vajadus,   sest   tänu   mängule   on
võimalik korvata energiapuudust. Seega tekib mäng pigem energia defitsiidist
ja   rahuldab   inimese   vajadust   motoorse   aktiivsuse   järele.   Lazarus   (1975)
märgib, et pärast väsitavat tööd vajab inimene puhkust, kuid tõelist puhkust on
võimalik   saada   ainult   seesuguses   tegevuses,   mis   aitab   täielikult   vabaneda
tööst. Mäng täidabki edukalt seda kosutavat funktsiooni. Mängu eesmärk on
temas endas, seetõttu pakub ta mängijale rõõmu ja lõbu. Lazarus esitab ka
mängu   tunnused   fikseerides   need   järgmiselt:   mäng   on   vaba,   eesmärgita,
rõõmu   ja   naudingut   pakkuv   tegevus,   mis   on   seotud   kujutlustega.   G.   T.   W.
Patrick   (1916)   laiendab   mängu   iseloomustust   ja   leiab,   et   mäng   on   seotud
eelkõige suure motoorse aktiivsusega. Patrick leidis, et laste mängus võib näha
seost   ja   sõltuvust   esivanematest,   mida   Patricku   arvates   tõendavad   laste
mitmesugused   mängud   loomadega   ja   huvi   raamatute   vastu,   milles   on   juttu
loomadest.             Ühesõnaga oma mänguteoorias pöördus ta tagasi sajandite
taha,   leides,   et   mäng   on   eelkoolieas   laste   loomulik   ja   instinktidel   põhinev
tegevus. Kokkuvõtteks võib nõustuda R. van der Kooij (1983) väitega, et klassikalised
mänguteooriad on väga erinevad ja vastuolulised. Kaasaegsed   mänguteooriad:  Kaasajal   puudub   kindel   mänguteooria,   mis
haaraks   tervikuna   kogu   mängutegevuse.   Paljude   erinevate   psühholoogia
probleeme  käsitlevate teooriate  esindajad on püüdnud esitada ka põhjalikke
mänguteooriaid.  1)  Fenomenoloogilised   mänguteooriad  –   Nende   teooriate   esindajad   on
mitmetes   Euroopa   maades,   tuntumad   nendest   Flitner,   Scheuerl,   Russell
Saksamaal, Chateau Prantsusmaal, Langeveld, Buytendijk Hollandis. Maailmas
väga tuntud mängu uurija Fr. J. Buytendijk on kirjeldanud nii lapse kui ka looma
mängu.   Buytendijk   (1933)   rõhutab,   et   mitte   igasugune   liikumine   ja
rõõmupakkuv tegevus ei ole mäng, vaid mäng on ta sel juhul kui see on seotud
subjekti  ja  esemetega.  Samuti  on   mäng  Buytendijki   arvates   seotud  üllatuse
elementidega,   ebatavaliste   ideede   ja   mõtetega.   Fenomenoloogilise
mänguteooria   esindajaks   Prantsusmaal   on   J.   Chateau,   kes   on   laste   mängu
analüüsimisel   leidnud   oma   lähenemistee.   Chateau   leiab,   et   väikeste   laste
juures ei saa veel rääkida mängust, sest tegemist on pseudomänguga. Lapse


tegevus on siin enam praktilis-aktiivne kui mänguline. Kuid niisuguses praktilis-
aktiivses tegevuses võib leida juba tõelise mängu algeid. Chateau on mängu
juures eriti rõhutanud mängureegleid, distsipliini ja korda (Chateau 1976). Ta
väidab,   et   juba   väiksed   lapsed   armastavad   korrapärasust   ja   rütmi,   selle
tõenduseks   on   laste   joonistused,   milles   võib   leida   geomeetrilisi   kujundeid,
samuti   mitmesugused   liikumis   ja   laulumängud,   milles   esinevad   kordused.
Lapse   korraarmastus   on   aluseks   mängureeglite   täitmisele.   Chateau   ei
nõustunud Groosi mängude liigitamisega, ta töötas ise välja põhjaliku jaotuse.
Ta   jaotab   mängud   kaheks:   reegliteta   ja   reeglitega   mängud.   Esimesed   on
iseloomulikud lastele vanuses 1-7 eluaastat. Teised aga alates 8-st eluaastast.
Olulisemad mänguliigid on reegliteta mängud:  A. intellektuaalsed mängud (nt
beebi   siputamise   mäng   käte   ja   jalgadega)   B.   enesetunnetusega   seotud
mängud   (nt   maandamismäng,   valjusti   karjumine).  JA   reeglitega   mäng:   A.
tegelikkusega seotud mängud (nt kujundimängud: ehitusmäng klotsidega) B.
Kooperatiivsed   mängud   (nt   kindlate   reeglitega   mäng:   tantsimine).
Kokkuvõtteks võib väita, et mängude liigitus oli Chateaul keeruline ja vaieldav,
sest on raske viia omavahel kokku vastavat mänguliiki ja lapse arengu taset.
Samuti   on   vaieldav   Chateau   range   mängude   liigitus   vanuse   järgi,   sest
reeglitega mänge mängivad lapsed sageli ka varem.  2) Kognitiivsed mänguteooriad – J. Piaget peetakse üheks tähtsaks kognitiivse
mänguteooria esindajaks. Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse
kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga. J.
Piaget teeb vahet mängu kolme vormi vahel, mis vastavad mõtlemise teatud
arengutasemele.   Esimese   mängu   vorm   on  harjutusmäng,   mis   vastab
sensomotoorse   arengu   astmele   ja   toimub   esimesel   kahel   eluaastal.   Teist
mänguvormi nimetab Piaget sümbolmänguks ja see vastab eeloperatsionaalse
mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust
kuni kaheksanda eluaastani. Kolmas ja viimane mängu vorm – reeglitega mäng
–   vastab   konkreetse   operatsionaalse   mõtlemise   astmele   ja   kestab   8-12
eluaastani. Seega leiab Piaget, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid
lapse   mängu   arengus.   Oma   raamatus   “Play,   dreams   and   imitation   in
childhood“ (1962) vaatleb Piaget põhjalikult mängu arengut lapseeas. Esimest
mängu vormi nimetas Piaget harjutusmänguks, mis leiab aset sensomotoorse
perioodi   teisest   kuni   viienda   staadiumini.   Harjutusmängude   sisuks   on
intensiivne mängimine oma kehaga, käte ja jalgadega kui ka muud tegevused
nt kivikeste viskamine, ehitusklotside ladumine. Kõik need aitavad kaasa lapse
motoorse   arengu   täiustumisele.   Harjutusmäng   võib   edasi   areneda   mitmes
suunas-   ta   kas   läheb   üle   sümbolmänguks   või   siis   sotsialiseerub   ja   areneb
reeglitega mängu suunas. Piaget põhitähelepanu on suunatud sümbolmängule.
Sümbolmäng  tekib  sensomotoorse  staadiumi  lõpul,  2.  eluaasta  teisel poolel.
Oma   mõtlemisoperatsiooni   juures   on   laps   selles   eas   võimeline   sümbolitega
ümber   käima   ja   sümbol   on   siin   reaalsuse   asendajaks   kujutlemise   kaudu.
Sümbolmäng   jaguneb   omakorda   kolmeks   alatüübiks:   1.   esimene   alatüüp
kujutab   endast   sümbolistliku   skeemi   projektsiooni   teistele   objektidele.
Kõigepealt   omandab   laps   ise   sümbolistliku   skeemi   st   õpib   sööma,magama


minema   jne.   Seejärel   kasutab   ta   õpitud   skeemi   teiste   objektide   juures,   nt
paneb   nüüd   laps   nii   koera   kui   ka   karu   magama,   millega   assimileeritakse
endasse välismaailm. Piaget kirjutab, et magamine ja söömine ei ole iseenesest
mingil juhul mäng, aga kui seesugust käitumist kujutatakse sümbolistlikult, siis
on see juba mäng. 2. teise alatüübi juures võib eristada lihtsat assimilitatsiooni
ja assimilitatsiooni teiste objektide suhtes. 3. kolmas alatüüp sisaldab endas
mitmesuguseid   sümbolkombinatsioone.   Piaget   rõhutab   kolmanda   alatüübi
juures   kompensatoorset   külge,   nimelt   mängitakse   kujutluses   läbi   see,   mis
tegelikkuses on keelatud. Sellele alatüübile on veel iseloomulik mitmesuguste
ebameeldivate   tegevuste   ja   stseenide   läbitöötamine.   Sel   juhul   teeb   laps
negatiivse tegevuse või objekti sümbolismi kaudu elavaks ja talutavaks. Piaget
märgib, et aegamööda lapse mängus sümbolid taanduvad ja ikka suuremat osa
hakkab   etendama   keel.   4-7   aastaste   lapse   mäng   läheneb   järjest   enam
reaalsusele.     Reeglitega   mängud   jäävad   Piaget   järgi   püsima   kogu   eluks.   Ta
toob esile kahte liiki reegleid: ühed mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele
ja teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast
eelneva mängulise kogemuse tulemust, nt “röövel ja politseinik“ . Tuntud vene psühholoog L. Võgotski märgib (1966, 1983) , et mäng sünnib siis,
kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumine, kuid
mitte   mõne   üksiku   soovi,   vaid   üldistatud   tundmuste   väljendus,   sest   laps
reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on
lapse   jaoks   väga   tähtis.   Võgotski   järgi   on   oluline   see,   et   mängus   õpib   laps
toimima   mitte   reaalses,   nähtavas   ja   tajutavas   maailmas,   vaid   kujuteldavas,
mängulises plaanis. Varajases eelkoolieas, esimesel kolmel eluaastal ei ole see
veel võimalik. Võimalikuks saab see keskmises eelkoolieeas alates neljandast
eluaastast, mil olulisemaks muutub mängulise toimingu sisu, reaalne toiming
ise   jääb   tahaplaanile.   4-5   aastaste   laste   mänge   iseloomustab   sõnaline
tähistamine. Selles vanuses lastel on erakordselt rikas kõne, mis selgitab ja
tähistab üksikuid liigutusi, toiminguid ja esemeid. Võgotski märgib, et mängus
laps   opereerib   esemetest   eraldatud   mõistetega,   kuid   need   mõisted   ei   ole
eraldatud   reaalsetest   toimingutest   reaalsete   esemetega.   Seda   nimetab
Võgotski mängu esimeseks paradoksiks. Teine paradoks on seotud reeglitega.
Igas   kujuteldavas   situatsioonis   sisalduvad   varjatult   ka   reeglid.   L.   Võgotski
analüüsis ka mängu ja arengu seost. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima
arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja
arengust.   Mänguga   seondub   vajaduste   muutumine,   tahtemotiivide   areng   ja
käitumine   kujuteldavas   plaanis.   Kõik   see   teeb   mängu   väga   tähtsaks   lapse
arengus. Seetõttu võib mängu nimetada ka lapse juhttegevuseks eelkoolieas,
st lapse arengut määravaks tegevuseks.  3) Psühhoanalüütilised mänguteooriad- nende iseärasus seisneb selles, et need
püüavad selgitada miks lapsed mängivad mitte ainult rõõmu ja lõbuga seotud
sündmusi,   vaid   ka   teemasid,   mis   on   seotud   valu   ja   hirmudega   nagu   nt
arstimäng. Psühhoanalüütilised mänguteooriad rõhutavad tegevusest saadavat
rõõmu,   rõõmu   ja   lõbu   midagi   liikuma   panna,   midagi   katsetada   ja   sellega
kaasnevat   läbielamisrõõmu,   raskusi   ja   muret.   Mängus   võib   laps   teha   seda,


mida ta tegelikkuses ei tohi või ei suuda.  S. Freudil  ei ole küll süstemaatilist
mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on
ta käsitlenud mängu, nalja ja huumori seost. L.   Peller  (1952)   on   põhjalikult   käsitlenud   rolle,   mida   lapsed   mängivad.   Ta
märgib,   et   sageli   valivad   lapsed   oma   rollideks   neid   isikuid,   keda   nad
armastavad, austavad või imetlevad. Mängule on Pelleri järgi iseloomulik see,
et mängija kannab teatud rolli üle teistele objektidele. L. Peller on põhjalikult
analüüsinud rolle, mille läbimängimine võimaldab lapsel vabaneda hingelistest
probleemidest.                           E. H. Erikson  (1963) arendas endas Freudi ideid
mängust.   Eriksoni   arvates   normaalse   ego   areng   peegeldub   lapse   mängus.
Mäng loob seega võimaluse läbi mängida ebakindlus, ärevus ja hirm ning leida
sobivad   lahendused.   Erikson   andis   ka   mängu   mõiste:   mäng   on   inimvõime
lapselik vorm oma kogemusi kasutades luua, planeerida ja eksperimenteerida
olukordade  mudeleid selleks, et toime  tulla reaalsusega. Erikson näeb lapse
mängus kolme eri sfääri: 1. esimese nimetas ta autosfääriks ja selle sisuks on
esialgu   väikelapse   mäng   oma   kehaga.   Sellele   järgneb   mäng   lähedaste
inimestega   ja   mitmesuguste   esemetega.   2.   Teine   sfäär   on   Eriksoni   järgi
mikrosfäär,   mis   koosneb   mänguasjade   maailmast.   3.   Makrosfäär   on   kolmas
sfäär   ja   mikrosfäärist   laiem,   siia   kuuluvad   ka   lapse   mängukaaslased.
D.W.Winnicott  (1973)   arendab  edasi   mõtteid   mängust.   Kõigepealt   mängivad
lapsed   üksinda   või   oma   emaga,   hiljem   lisanduvad   ka   mängukaaslased.
Winnicoti   arvates   on   mängus   lihtsam   luua   sotsiaalseid   kontakte   ja   suhteid,
elada läbi emotsioone. Mäng tähendab lapsele viisi olla “ausalt iseendaga“.  4)  Innovatsiooniteooria-   B.Sutton-Smith  –   mängu   uurija,   ameerika psühholoogiaprofessor,   kaasaja   selle   ala   tuntuim   tippteadlane   on
aastakümnete   jooksul   korraldanud   palju   arengupsühholoogilisi   ja   kultuure
võrdlevaid   uurimusi.   Tema   tuntumad   tööd:   “Mängu   dialektika“   (1978),
“Mänguasjad ja kultuur“(1986) ning “Mänguteooria tulevik“ (1995). On leitud,
et   need   lapsed   kes   enam   mängivad,   on   paremini   ette   valmistatud   nii
õpinguteks kui tulevaseks tööks. Sutton-Smith uurimuse tulemused viitavad ka
soolistele   erinevustele   mängus-nimelt   on   poiste   mängud   mitmekesisemad
võrreldes tüdrukute mängudega. Mängu struktuuri analüüsides kinnitab Sutton-
Smith,   et   mängus   on   võimalik   lahendada   konflikte,   mis   igapäevases   elus
oleksid   lahendamatud.   Veel   toob   ta   välja   kõige   olulisemate   funktsioonidena
esile innovatsioonilise ja integreeriva funktsiooni. Sutton-Smith on veendunud,
et ühiskonnal  on ainult siis  tulevikku,  kui tal on piisavalt uuendavaid jõude.
Oma   raamatus   „Mänguteooria   tulevik“   põhjendab  ta   oma   seisukohti  ja   toob
välja   neli   erinevat   arutluse   teemat:   1.   mäng   kui   protsess   2.   mäng   kui
kohanemine 3. mäng kui jõud 4. mäng kui fantaasia.  5)  Kommunikatsiooniteooria   ja   teised   nüüdisaegsed   mänguteooriad  –   Selle
teooria esindajaks on  G. Bateson, kelle mänguanalüüs on vaid üks osa tema
paljudest   teoreetilistest   töödest.   Analüüsides   kommunikatsioonisüsteeme
märkis   Bateson   (1955,   1971),   et   verbaalne   kommunikatsioon   toimub   alati
mitmel   abstraktsioonitasemel.   Üks   tasemetest   –   metalingvistiline,   sisaldab


sõnumeid, mille arutelu sisuks on keel ise. Teist taset – metakommunikatiivset
–   iseloomustavad   suhted   kõnelejate   vahel. Motivatsioonilis-psühholoogilised käsitlused. Nende tuntumaks esindajaks on D.
E.   Berlyne  (1960,   1969),   kes   rõhutab   seda,   et   mäng   teenib   informatsiooni
vastuvõtmise ja ümbertöötamise eesmärki ning põhineb inimese uudishimul.  Sotsialiseerumisega   seotud   käsitlused   analüüsivad   eelkõige   sotsiaalses   ja
emotsionaalses   arengus   mahajäänud   laste   mängu.   Enamasti   on   need
uurimused seotud mitmesuguste mängu treeningprogrammidega. Tuntum on
S. Smilansky (1968) uurimus alamklassi laste sotsiaalsest rollimängust ja kõne
arendamisest.  Skriptiteooria   autoriteks   on  Schank   &   Abelson   (1977),   Bretherton   (1984)   jt.
Skript   kujutab   endast   skeemi,   mis   koosneb   üksikutest   järgnevatest
toimingutest. Alguses on skriptid lihtsad, kuid muutuvad järjest keerulisemaks
ja  mitmesuguste  reeglite  poolt  määratletuteks.  Skriptides  peegelduvad  laste
teadmised ümbritsevast elust ja nende praktilised kogemused.