Mänguteooriad (0)

MÄNGUTEOORIAD ...
...otsivad vastuseid küsimustele:

• Millised on mängu iseloomustavad jooned?
  
• Miks laps mängib?
  
• Mis on mäng – kas tegevus, protsess või käitumine?
  
• Kuidas on mäng seotud lapse arenguga?
  

Otsige kirjanduslikest allikatest, internetist jm vastuseid eelpooltoodud küsimustele alljärgnevatest teoreetikutest lähtuvalt. Eesmärk ei ole leida igale küsimusele vastust, vaid pigem tuua välja iga teoreetiku olulisemad seisukohad mängu kohta.
NB! Vaadake ka hindamiskriteeriume.
Klassikalised mänguteooriad

• Aristoteles (383-332 e KR)
  

- tema aegadest peale on mängus nähtud eelkõige pinget maandavat ja hinge puhastavat, meelelahutust ja lõbu pakkuvat tegevust. „ Inimene on oma loomult ühiskondlik olend .“Aristoteles arvad , et muusika õpetus peaks varakult antud olema. Veel arvas ta, et tunnetaine on esmane, siis tunnetamise kogemusest tuleb teadmine.

• John Locke(1632-1704)
  

- vaatleb mängu kui spetsiifilist laste meelelahutuse ja vaba aja veetmise võimalust, kuid samas rõhutab ta ka mõtet, et mäng pakub lapse jaoks palju arendavat. Täiskasvanu peab hea seisma selle eest, et lapse mäng suudaks kasulikule ja õigele teele. Pöörab tähelepanu ka mänguasjale; neid ei peaks olema palju ja eriti sobivad on laste endi poolt valmistatud mänguasjad.

• Jean- Jacqes Rousseau ( 1712 -1778)
  

- on märkinud, et lapse mänguline tegevus oma maailmas võimaldab tal ilmutada erilisi võimeid. Lapsele on kasulikud nii ujumine , jooksmine, hüppamine, kivide viskamine , kuid ka meelte arendamist ei tohi unustada mäng on tema arvates looduse poolt kaasa antud meeli ja füüsilisi võimeid arendav tegevus. Ja kuigi laps kohe kõigi ülesannetega toime ei tule, on sellest tähtsam, et ta asjade olukorda muudab.

• Friedrich Schiller(1759-1805)
  

- esimesena rõhutas mängu psühholoogilist mõju inimesele. Võttis kasutusele mõiste „mängutung“, ta nägi mängu võtmesõna filosoofilise vabaduse ja esteetilise eraldatuse tähistamiseks. Ta on kirjutanud, et mäng on ainuke, mis inimest täiuslikuks muudab ja tema kaksikolemust avab. Laialt on tuntud tema lause: inimene mängib ainult siis, kui ta on inimene selle sõna tõelises tähenduses ja ta on ainult siis inimene, kui ta mängib.

• Herbert Spencer (1820-1903)
  

- põhjendab mängutungi järgnevalt: mäng tuleneb energia ülejäägist, mida bioloogilise liigi alalhoiuks enam ei vajata. Kõikidele mängudele on tema arvates omane võidu saavutamine ning vastasvõistlejatest üleolemise püüe. Tema arvates toimub mäng „kohese rahulduse saamiseks, silmas pidamata varjatud või edasist kasu“. Seda käsitlusviisi nim „liigse energia“ teooriaks.

• Granville Stanly Hall( 1844 -1924)
  

- näeb mängus kaasasündinud atavistlike omaduste esiletulekut. Tema põhiteesiks oli, et ontogenees kordab fülogeneesi , indiviidi areng kujutab liigi arengu lühendatud kordust (rekapitulatsiooni). Mänguline käitumine on pärilikkuse poolt määratud ja kulgeb vastavuses inimese arengulooga. Röövli- ja jahimehe mängud, onnikeste ehitamine- kõik need mängud peegeldavad esivanemate eluviise. (Hall arvas, et mäng on vahend, mile abil lapsed liiguvad läbi primitiivse kõukumise, peegeldades meie evolutsioonilist minevikku. )

• Karl Groos(1861-1946)
  

- mängu väärtus seisneb selles, et ta valmistab last või noorukit tulevaseks eluks, seega Groosi arvates on mäng pidev harjutamine ja enesearendamine tuleviku tarvis. Mäng täiustab inimese eksistentsi ning rikastab ja pakub vaheldust ühekülgsele tegevusele , seda eriti kõrgelt arenenud kultuurides. Mäng on täiskasvanu jaoks eeskätt lõdvestuseks. Groos märgib, et me kõik puhkame mängus mitte niivõrd väsimusest, kuivõrd töösundsusest ja kohustustest ja mittemidagitegemisega avame ukse kujuteldavasse maailma. Eriliselt rõhutas Groos noorukiiga, millal mäng on vajalik instinktide ja tungide olemasolu jaoks. Noorukite mäng on eriti tähtis kõlbelise kasvatuse seisukohast , sest nooruk arendab isiksuseks ainult eakaaslastega suhtlemise teel ja mäng pakub selleks palju võimalusi. Groosi mänguteooria aitas oluliselt kaasa mängu mõistmisele nii ühiskonna kui ka lapse arengu seisukohalt nähtuna, tema ideed on leidnud laialdast vastukaja kogu maailmas. Groos väitis, et peamine lapsepõlve põhjus ongi see, et mäng võiks aset leida: „võib-olla on terve noorsoo eksistents võimalik valdavalt mängu pärast“. Seda seepärast, et mäng andis võimaluse harjutada ja arendada ellujäämiseks vajalikke oskusi.

• Moritz Lazarus (1824-1903)-
  

lõdvestus- ja puhkuseteooria üks olulisemaid esindajaid. Märgib, et pärast väsitavat tööd vajab inimene puhkust, kuid tõelist puhkust, kuid tõelist puhkust on võimalik saada ainult seesuguses tegevuses, mis aitab täielikult vabaneda tööst. Mäng täidabki edukalt seda kosutavat funktsiooni. Ta püüab mängu kui tegevust teistest tegevustest eristada. Mängu eesmärk on temas endas ning seetõttu pakub ta mängijale rõõmu ja lõbu. Lazarus esitab ka mängu tunnused fikseerides need järgmiselt: mäng on vaba, eesmärgita, rõõmu ja naudingut pakkuv tegevus, mis on seotud kujutlustega.

• Georg Thomas White Patrick(1857-1949)- lõdvestus- ja puhkuseteooria üks olulisemaid esindajaid. Ta laiendab mängu iseloomustust ja leiab, et mäng on seotud eelkõige suure motoorse aktiivsusega. Inimene võib vabaneda vaimses töös tekkinud väsimusest mängus või ka mõnes praktilises tegevuses- näiteks kalapüügi , küttimise vm kaudu. Samas leiab ta, et mäng ja töö erinevad teineteisest oluliselt- mängu eristab tööst see, et mäng on sisemiselt motiveeritud, protsessile orienteeritud ning lõbu ja rõõmuga seotud; töö seevastu on väliselt motiveeritud, eesmärgile orienteeritud ja seotud reaalsete vajadustega.
  

Kaasaegsed mänguteooriad

Fenomenoloogilised mänguteooriad

• Frederik Jacobus Johannes Buytendijk(1887-1974)- rõhutab, et mitte igasugune liikumine ja rõõmupakkuv liikumine ei ole mäng, vaid mäng on ta sel juhul, kui see on seotud subjekti ja esemetega. Samuti on mäng tema arvates seotud üllatuse elementidega, ebatavaliste ideede ja mõtetega. Samas vajab iga mäng oma mänguvälja ja mängureegleid, mis suunavad mängu teatud piiridesse . Mängureeglite piires on mängijad aga vabad ja võivad pakkuda ettearvamatuid lahendusi. Seega toob ta esile mõtte, et mäng on teatud piirides määratlemata ning ebaselge , Buyntendijk-lt pärineb ka mõte, et mäng on alati mäng millegagi, olgu selleks siis esemed, mänguasjad, kujutlused või mõtted.
  
• Jean Chateau (1908-1990)- Prantsusmaa esindaja , kes leidis, et väikeste laste juures ei saa veel rääkida mängust, sest tegemist on pseudomänguga. Lapse tegevus on siin enam praktilis-aktiivne kui mänguline. Kuid niisuguses praktilis-aktiivses tegevuses võib leida juba tõelise mängu algeid. Väiksemad lapsed püüavad oma mängudes selgusele jõuda oma jõudude suhtes, vanemad lapsed seevastu saavad mängudes näidata oma iseseisvust. C on mängu juures eriti rõhutanud mängureegleid, distsipliini ja korda . Ta jaotab mängu kaheks: reegliteta ja reeglistega mängud. Esimesed on iseloomulikud lastele vanuses esimesest kuni seitsmenda eluaastani, teised aga alates kaheksandast eluaastast.
  

Tabel 1.Mängude liigitus (Chateau 1976)
Mängu liigitus
Näited
Laste vanus
I Reegliteta mäng
A. Intellektuaalsed mängud
a)funktsioonimäng ( beebi
siputamismäng käte- jalgadega
b)hedonistlik mäng (mäng
säravate esemetega
c)uurimismäng (oma keha
uurimine )
d)manipulatsioonimäng
(mäng liivaga )
0-3 aastat
0-3 aastat
0-3 aastat
0-3 aastat
B. Enesetunnetusega
seotud mäng
a)purustamismäng (esemete
katkitegemine)
b)maandamismäng (valjusti karjumine)
0-3 aastat
7-10 aastat
II Reeglitega mäng
A. Tegelikkusega seotud mängud
a)kujundimängud:
1.Matkimismäng (ema-isamäng)
2.Illusioonimäng (mäng saviga)
b)objektimängud:
1. Ehitusmäng (klotsidega)
2.Töömäng (keetmine)
c)abstraktsed mängud:
1.Mäng end kehtestatud reeglitega ( tagurpidi kõndimine )
2.Kangelasmäng (karkudel kõndimine)
3.Võistlusmäng (mõistatuste lahendamine
3-10 aastat
3-10 aastat
3-10 aastat
B. Kooperatiivsed mängud
a) kooperatiivne võistlus-mäng (kass ja hiir )
b)kindlate reeglitega mäng (tantsimine)
10-14 aastat

Kognitiivsed mänguteooriad

• Jean Piaget(1896-1980)
  

- teda peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks . Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga. Esimene mängu vorm on harjutusmäng, mis vastab sensomotoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal. Teist mänguvormi nim. P sümbolmänguks ja see vastab eeloperatsionaalsele mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise eluaasta lõpust kuni kaheksanda eluaastani. Kolmas ja viimane mängu vorm- reeglitega mäng- vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12.eluaastani. Seega leiab P, et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus. Mäng on P arvates puhas assimi-latsioon, st mõtlemine, mis on seotud ülekaalus olevate individuaalsete tarvete rahuldamisega. Matkimise puhul domineerib akommodatsioon. Esimest mängu vormi nim. P harjutusmänguks, mis leiab aset sensomotoorse perioodi teisest kuni viienda staadiumini. Harjutusmängude sisuks on intensiivne mängimine oma kehaga , käte ja jalgadega, samuti mitmesugused muud tegevused, nagu näiteks kivikeste viskamine, ehitusklotside ladumine . Siia kuulub ka destruktiivne tegevus, näiteks ehitusklotsidest ehitise ümberpaikamine. Harjutusmäng võb edasi areneda mitmes suunas- ta kas läheb üle sümbolmänguks või siis sotsialiseerub ja areneb reeglitega mängu suunas. P põhitähelepanu on pööratud sümbolmängule. Sümbolmäng tekib sensomotoorse staadiumi lõpul, 2.eluaasta teisel poolel. Sümbolmäng jaguneb kolmeks alatüübiks: esimene alatüüp- kõigepealt omandab laps ise sümbolistliku skeemi, st ta õpib sööma, magama minema, telefoniga rääkima. Seejärel kasutab ta õpitud skeemi teiste objektide juures, näiteks paneb laps nüüd nii koera kui ka karu magama, millega assimileeritakse endasse välismaailm. Teise alatüübi juures võib eristada lihtsat assimilatsiooni ja assimilatsiooni teiste objektide suhtes. Kolmas alatüüp sisaldab endas mitmesuguseid sümbolkombinatsioone. Kolmandale mängutüübile on omane mitmesuguste kujuteldavate kaaslaste olemasolu. P leidis, et niisugused isikud kujutavad endast heasoovlikke kuulajaid või esinevad kui „iseenda peegel“. Kolmandale alatüübile on iseloomulik mitmesuguste ebameeldivate tegevuste ja stseenide läbitöötamine. Piaget märgib, et aegamööda lapse mängus sümbolid taanduvad ja ikka suuremat osa hakkab etendama keel. 4-7.aastase lapse mäng läheneb järjest enam reaalsusele. Reeglitega mängud jäävad P järgi püsima kogu eluks. Reeglite juures toob P esile kahte liiki reegleid: ühed, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt teisele ja teiseks spontaansed reeglid, mis tulenevad rituaalidest või kujutavad endast eelneva mängulise kogemuse tulemust, nt. „Röövel ja politseinik “.

• Lev Võgotski (1896-1934)
  

- ta märgib, et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumine, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuste väljendus , sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata. V järgi on oluline see, et mängus õpib laps toimima mitte reaalses, nähtavas ja tajutavas maailmas, vaid kujuteldavas, mängulises plaanis. Mängus tähendavad ühed esemed hoopis teisi asju, asendavad neid ja muutuvad nende märkideks . Sealjuures pole oluline eseme ja mänguasja vaheline sarnasus, vaid tema funktsioon ja võimalus sooritada kujuteldavaid liigutusi. Selles seisnebki mängu sümbolifunktsioon. 4.5.aastaste laste mänge iseloomustab sõnaline tähistamine. V märgib, et mängus laps opereerib esemetest eraldatud mõistetega, kuid need mõisted ei ole eraldatud reaalsetest toimingutest reaalsete esemetega. Seda nim. V mängu esimeseks paradoksiks. Teine paradoks on seotud reeglitega. Igas kujuteldavas situatsioonis sisalduvad varjatult ka reeglid. Mängu reegleid loovad aga mängijad, sest laps ütleb endale ise, kuidas käituda ühes või teises mängus. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja arengust. Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga oluliseks ja tähtsaks lapse arengus, laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nim. lapse juhttegevuseks eelkoolieas , st lapse arengut määravaks tegevuseks. ( Nii nagu psühhoanalüütikud, arvab ka V, et mängu põhjustab afektiivne aje, mis on „kujuteldav, illusoorne, teostumatute soovide täieviimine“; „mäng on põhimõtteliselt soovi täideviimine, kuid mitte isoleeritud soovide, vaid üldiste emotsioonide“; V pidas mängu „arengu peamiseks allikaks eelkooli aastatel“, seda seepärast, et kujutlus-mängu olemuse järgi vabastas laps end olukorra vahetutest piirangutest ning liikus ideede maailma.)

Psühhoanalüütilised mänguteooriad

• Sigmund Freud (1856-1939)
  

- tal ei ole olemas küll süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal on mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Näiteks on ta käsitlenud mängu ja nalja ning huumori seost, lõbuprintsiipi jmt. Oma varasemates töödes nägi F mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, nt. agressiooni. Soovide täitumisega on seotud ka mängu puhastav , katarsist esile kutsuv funktsioon, mis võimaldab mängijal vabaneda hirmust. F esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi , mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda. ( Arvas, et mäng annab lapsele meetodi soovide täitmiseks ja traumaatilistest sündmustest ülesaamiseks. )

• Lili Esther Peller (1898-1966)
  

- on põhjalikult käsitlenud rolle, mida lapsed mängivad. Ta märgib, et sageli valivad lapsed oma rollideks neid isikuid, keda nad armastavad, austavad või imetlevad. Mängus naudib mängija võimu ja au, mida ta tegelikkuses ei koge . Samas võib väita, et laps mängib ka nende rolle, keda ta kardab. Mängule on P järgi iseloomulik see, et mängija kannab teatud rolli üle teistele objektidele- näiteks loob laps kujuteldavaid mängusõpru, kepp on koerakeseks, nukk beebiks jne. P arvates kujutab mäng tihti maskeerimise omapärast vormi—klounaadi. Klouni rollis tõmbab laps teiste tähelepanu endale oma nõrkusega, mis mängus on üle paisutatud ja suurendatud. L.Peller on põhjalikult analüüsinud rolle, mille läbimängimine võimaldab lapsel vabaneda hingelistest probleemidest. ( Tema sõnastas mängu selliselt : „mäng on katse kompenseerida muret ja depresiooni, saada mõni minimaalse ohu ja/või pöördumatute tagajärgede riskiga“. )

• Erik Homburger Erikson - (1902-1994)
  

- arendas edasi Freudi ideid mängust. Mängu põhjuseid näeb E dünaamiliste protsesside reana. E arvates normaalse ego areng peegeldub lapse mängus. Mäng loob seega võimaluse läbi mängida ebakindlus , ärevus ja hirm ning leida sobivad lahendused. E andis ka mängu mõiste: mäng on inimvõime lapselik vorm oma kogemusi kasutades luua, planeerida ja eksperimenteerida olukordade mudeleid selleks selleks, et toime tulla reaalsusega. E näeb lapse mängus kolme eri sfääri. Esimest sfääri nim. E autosfääriks ja tema sisuks on esialgu väikelapse mäng oma kehaga. Sellele järgneb mäng lähedaste inimestega ja mitmesuguste esemetega. E märgib,et väikelaps saab esimesed teated maailmast eelkõige oma ema kaudu. Auto-sfääri mängud jäävad suunanäitajateks ego esmasel orienteerumisel maailmas. Teine sfäär on E järgi mikrosfäär, mis koosneb mänguasjade maailmast. Lapsed hakkavad mõistma, et mänguasjadega saab mängida vaid teatud viisil; leludega mängimise rahuldav kogemus avaldab positiivset mõju eneseusaldusele ning koos sellega ka egi arengule. Makrosfäär on mikrosfäärist laiem, siia kuuluvad ka lapse mängukaaslased. Laps, kes mängib koos teiste lastega, õpib sel viisil tundma sotsiaalset tegelikkust.

• Donald Woods Winnicot- (1896- 1971 )
  

-arendab edasi mõtteid mängust. Kõigepealt mängivad lapsed üksinda või koos oma emaga, hiljem lisanduvad mängukaaslased. W arvates on mängus kergem luua sotsiaalseid kontakte ja suhteid, elades läbi emotsioone. Täis-kasvanud ei tohi unustada, et mäng on pidev loov tegevus ja seega võivad nad lapse mängu tähtsust mõistes mängule kaasa aidata oma lastele traditsioonilisi mänge õpetades. Sealjuures hoiatab W aga laste loovusesse vahelesegamise ja selle hävitamise eest. Mäng tähendab lapsele viisi olla „ausalt iseendaga “.

Innovatsiooniteooria

• Brian Sutton –Smith(s. 1924-) mängu käsitlus originaalne ja tavatu. On leitud, et need lapsed, kes enam mängivad on paremini ette valmistatud nii õpinguteks kui tulevaseks tööks. Teadlased on toonud põhiliste mängutunnustena esile järgmisi tunnuseid: mäng on vabatahtlik tegevus, ta on seotud positiivsete tundmustega, sisemiselt motiveeritud ja mittereaalne. S-S väidab, et siin peituvadki mitmed vastuolud. Nimelt ei ole mäng alati vabatahtlik, vaid on tihedalt seotud mängu ja mängukaaslaste valikuga. Tuleb näha mängu mitmetahulisust (esinevad ka neg. tundmused ja füüsilise jõu kasutamine, mängijate vahel valitsevad võimu- ja alluvussuhted, mängu asutatakse ka selleks, et teisi terroriseerida või saavutada kontrolli jne). Mängu eeldustena näeb S-S tingimusi, mis peavad olema täidetud, et mäng üldse aset leiaks (nt. organism, kelle areng on pikemaajalisem, tunneb end kaitstuna ja kindlalt hakkab ennem läbi viima mängu). S-S eristab järgmisi spontaanseid käitumisvorme: testimine, imiteerimine, konst-rueerimine ja uurimine. Kõik need tegevused algavad keskkonnas orienteerumisel, mis järk-järgult läheb üle laste mänguks. Ta on uurimustes viidanud soolistele erinevustele mängus—nimelt on poiste mängud mitmekesisemad võrreldes tüdrukute mängudega. Kõrgelt arenenud kultuurid pakuvad väikelastele mitmekesisemaid stiimuleid ja äratavad ka enam vajadust seesuguste stiimulite järele. Esimeseks arutluse teemaks on mäng kui protsess. S-S väidab, et käesoleval sajandil on psühholoogid kinnitanud—mäng arendab lapse motoorseid ja sotsiaalseid oskusi ning kognitiivseid võimeid. Ta kinnitab, et mäng tasub ennast ära ja usub, et laste mäng on kasulik kohanemisele. Arvab, et nii laste kui ka täiskasvanute mängud on stiliseeritud ; suurel määral kordustega seotud; mängija on tavaliselt mängust tugevasti haaratud. Teise arutluse teema on mäng kui kohanemine . Vanuse kasvades mängijate oskused täienevad. Sellest järeldub, et mängija teatud mänge mängides pidevalt täiendab ka teatuid oskusi. Mängimise puudumine on muude häirete või puuduste tunnuseks. Need, kes mängivad mõõdukalt, on nii füüsiliselt, sotsiaalselt vaimselt kui ka emotsionaalselt terved. S-S vaatles ka teemat—mäng kui jõud. Samuti ka teemat—mäng kui fantaasia . Mängu uurijad on pidanud kujutlust mängu juures selle kõige olulisemaks tunnuseks. Ta analüüsis lähemalt ka probleemi—mäng kui niisugune. Siin ta lähtub teesist, et mäng on tegevus, milles on oluline vabatahtlikkuse moment.
  

Kommunikatsiooniteooria ja teised nüüdisaegsed mänguteooriad

• Gregory Bateson(1904-1980)
  

- mäng võis toimuda vaid siis, kui sellest osavõtjad olid võimelised ühel ja samal tasemel metakommunikatsiooniks, st olid võimelised vahetama signaale, mis kannavad tähendust „see on mäng“. B avaldab ka arvamust, et mängu tähtsus lapse arengus ei seisne mängu sisus. Laps õpib ja omandab uusi seisukohti ja vaateid selle kohta, et roll on seotud teatud käitumise ja kontekstiga. Seega on mäng ise käitumise kategooria, mis on teatud viisil klassifitseeritud konteksti poolt.

• Daniel Berlyne(1924-1976)
  

- motivatsioonilis- psühholoogilised käsitlused. Rõhutab seda, et mäng teenib informatsiooni vastuvõtmise ja ümbertöötamise eesmärgi ning põhineb inimese uudis-himul. Mäng kuulub avatud uurimise juurde. B leidis, et kahtlemata valitseb tihe seos uurimise ja mängu vahel ja et enamus mängudest ongi uurimine. Sotsialiseerumisega seotud käsitlused analüüsivad eelkõige sotsiaalses ja emotsionaalses arengus maha-jäänud laste mängu.